86. Viljandi järve jooks

1.05.2015

Esimesed 4 kilti olid tõesti head. Nagu jaksasin ja mõnus oli ja sujus.
Edasi ei olnud enam midagi.
Oli hetki kus mõtlesin poolelijätmisest ... sest lihtsalt jalg ei tõusnud teise ette. See on päris imelik tunne, kui sa jooksed sisuliselt aeglasemalt kui kõnniks. Ja seetõttu, et sul on nagu täielik jõuetus midagi teha. Võiks isegi öelda, et soovimatus midagi teha. Viimased 2 kilti järve otsast oli nagu ausalt võitlus, et üldse sinna kaare alla jõuda. Täitsa koomiline on praegu mõelda sellele.

See hr. Imre Avaste tehtud finishipilt iseloomustab päris hästi mu olukorda :-)

Statistikat:
Aeg: 1:08.11
Koht: 1641

4,8km Orika - 25.42 (1408)
10,2km Viiratsi - 59.44 (1598)

Tulemused siin.

Xdream Viimsi

26.04.2015
Thöö Torudream!

Euribor 15 on B-raja stardis, koosesisus Agur, Sander ja mina.

Aasta esimene xdream algas nagu unelm - kolme kaunitariga ühel pildil ... tekkis mõte küll, et "ooo kaunis hetk sa viibi veel!" Ega ma vist ei saanud pool võistlust sellest üle, aga ... järjekorras paluks, järjekorras!

Et siis algatuseks tuli paraku ikkagi minna Aguri ja Sandri juurde oma kaardirulli manu.
Start anti joostes ja nagu arvata võis - kukuti kohe Viimsi kaldajärsakut vallutama. Ilm oli mõnusalt vihmane, kallas märg, libe ja porine - xdreamile kohaselt. Korralik hanereas jooksmine ilma o-osata kuni rattani välja.
Rattaga suruti läbi mõningate mülgaste täiesti kummalise moodustiseni - savimäed. Nagu täiesti savist tehtud künkad keset metsa! Savi + vesi = eri_krdi_kittiv_libe_löga. Kohati oli talla all vist viiesendine kamakas, millel jooksmine oli .... naljakas. Ja libe oli ka.Teemaks tuli hajutus satipildi järgi - igale liikmele 2 punni.

Oi mul oli ikka täna õnne nagu putru - kõigepealt jooksin Annekeniga kokku - tema tuli hajutuselt, mina läksin. Ja teiseks sattusin võtma samasid punkte, mis Meelika ... mis saab olla elus veel kaunimat - heinamaa, metsasalu, savimägi, õrn sopp ja sulnis kaunitar Meelika! Vaikselt lippasime siis seal koos - tema nagu väle hirv ja mina nagu ... ah las jääda ... ja puhusime juttu. Arusaamatul kombel olin mina juba porine, aga Meelika jummala puhas - ilus - särav! Kordan taas oma talvist mõtet - "no armu või ära seal savise võsa vahel!" Nagu reaalselt! Esimesest KP'st panin törts mööda - no mida sa orienteerud seal satipildi järgi, Meelika tiris mu siiski punkti ära. Teise punkti ... jooksis Meelika täiesti arusaamatul põhjusel teiste poiste tuules  .... ja muidugi totaalselt mööda. Ütlesin küll talle korra, et kuule Mellu, kõvasti vasakule peaks hoidma!! Aga minu jutt oli nagu kärbeste surin ta kõrvus ... ei olnud tal enam minu jaoks silmi! Nooh mis siis ikka - läksin ja võtsin KP ära sealt kus see oli ... tema pani kuskile orbiidile võssi - võistlussport on ju julm!

jooks/kanuu

Lahkusime rattaträkile enne Femmesid, pisarad voolamas. Ees ootamas sirge träkk kanuusse. Sander pakkus kruusakal variandi sõita tema tuules - hea idee! .... 20m tema tagarattas ja mul olid suud-silmad pori täis ... ei olnud hea idee! Edasine kogu rattasõit oligi korralik offroad - kus põhiküsimuseks sai oskus juua paksu porikihiga kaetud joogipudelist nii, et suud vastu ei pane ja sülitada suhusattunud liiv välja enne allaneelamist. Alati ei õnnestunud!

Kuidas mu sadul nii all jälle on -
pekkkkkkiiiiiii!

Kanuu oli merel, üsna lühike ja ilma mõtlemiseta. Õnneks lainet suurt polnud, tõmbasime nagu tõmbasime. Enam-vähem.

ratas

Seejärel rattas neli KP'd kuuest. Suusaraja angaarist (Libahundi sihvkapunkt!) sõitsime mööda - vaatamata sellele, et Agur käskis meil KP'sse minna. Aga no kes teda viitsis kuulata. Käskisin sisuliselt vait olla ja edasi sõita ... ja mõne aja pärast tagasi sõita ja võtta KP sealt, kus Agur ütles. Edaspidi mind enam eriti ei kuulatud :-)  Metsateid rattaga nikerdamine mulle ei meeldi - jah emotsionaalselt on ta põnevam kui asfalt ... aga ma nagu ei ole väga vilunud juurikate vahel singleid võtma - ja mis siin salata - ei jaksa ka tegelikult! Ratas endiselt ei ole minu tassike teed! Pealegi vajub taas sadul ise vaikselt madalamale ja madalamale - kuigi ma keerasin selle omaarust nii kinni kui jaksasin - no ju siis pole seda jaksu enam kätes! Asse sõidab meile rannas vastu - neil on kogu see nikerdamine alles ees :-)

Järgnes rattaträkk taas Libahundist tuntud saarekesele lahes - KP õnneks oli poolel teel saarele, aga joosta oli ikkagi jube raske peale rattaga kihutamist.
Edasi rattaträkk katkise majani, kus meil oli kõvasti õnne - leidsime KP ilma otsimiseta ja panime minema ... mingisse tulevasse uusarendusrajooni, kus oli täiesti pointless KP - nagu tühjas kohas oli KP. Kõik teised tiimid olid kuidagi kadunud - uhkes üksinduses kruiisisime rattaalasse tagasi.

Järgnes puhas jooksuots - kõigepealt küsimustele vastamine metsamuuseumis - kus oli soe, kuiv, mõnus. Sai nats rattasõidul jalga kogunenud piimhapet leevendatud, edasine jooksmine oli kohe palju lihtsam. Ja kettaid valede vastuste eest saagima ei pidanud!
Seejärel veel üks katkine maja hajutusega - igaühele üks KP. Seal panime veits puusse ja võtsin Sandriga sama KP ... väike diskussioon ... ja ma tormasin uuesti võtmata KP'd otsima, aga selleks kulus aega rohkem kui ilus oleks olnud.

Ja seejärel peale puupunkti tuli kuulus Thöö Toru. No selline meetrise läbimõõduga plastikust,
kergelt kohreeritud toru, kus voolas sadevesi. Otsast tuli sissepugeda. Ja väidetavalt jäi mul seal olnud KP märkimata, mille eest tuli 5 mintsi trahvi võtta - nagu ausalt ei mäleta, et ei oleks märkinud??? Aaa ega seda ka ei mäleta, et oleksin märkinud!! Parasjagu põlvili sai torus liikuda. Kohati sai ka kükakil liikuda, aga jube ebamugav variant oli see. Vesi voolas, põlved muutusid aina valusamaks, väsimus aina suuremaks ja pimedus sügavamaks, klaustrofoobilised mõtted aina valdavamaks ... aga lõppu ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud ega tulnud. Naljakas oli see, et kella valgustus hakkas kohe põlema, kui selle veealla panin ... päris huvitav!
Peatselt muutusid põlved sigavalusaks kruusakivikestest, lõppu ei paista
Käed on ka juba nõrkemas, lõppu ei paista
Ühenduskaevud on eriti ebameeldivad läbiroomamiseks- servad jube teravad, lõppu ei paista
...
kuulge ma olen täiesti läbi juba, tahaks ära, lõppu ei paista
...
...
krt ma enam nagu üldse ei jaksa ja ei taha ka enam, lõppu ei paista
mulle tegelikult ei meeldi kitsad kohad, nagu ausalt tahaks ära, lõppu ei paista
....
kergelt klaustrofoobiliseks hakkab meeleolu kiskuma juba, lõppu ei paista
pisike seisak torus, käpuli, käed libisevad - kukun kõhuli aina sügavamaks muutuvasse vette, vist hakkab lõpp tulema ... kas torul või mul, see veel selgub
Seisak, üritan võtta torus looteasendit - toru on libe ja ma sisuliselt olen selili vees - peaasi, et põlved millegi vastu ei puutuks! Ootan kuni eelmised eest ära ronivad, siis pääsen ka ehk redelini, mis võiks viia tagasi maapeale.
Redel ... pekkikuikitsas see väljumisauk on! Nagu hästi ei mahu? Või mahun? Või ei mahu? Ilgelt ikka tahaks mahtuda! Tahaks ära siit maakera seest, nagu ausalt! Kohe! Nüüd!
Uuuuuuuuh, õnnestus.

Jooksmine samas väga enam ei õnnestu kangete jalgade tõttu, aga see läheb tasapisi üle. Sander jookseb see-eest lõdvalt nagu loom. Viimases KP's ronib Sander mööda nöörredelit kuhugi ja sealt siis alla tagasi.
Finishisprindi võidab Agur!

Tulemused:
Aeg: 4:16.55 (sisaldab 5 min. trahvi)
Koht: 42.

Femmed - N4. (56)
Müttajad - S12 (44)

Ei ole paha, ei ole paha!
Siia sobiks kõige paremini Sandri mõtteavaldus lõpus: "hmm, ma arvasin, et ma lõpuks väsin ära ka. aga ei”
Nunuh!

Pildid siis Meelis Toomilt ja veel siit-sealt võetud. Tänan!

Öine o-päevak Paliveres

15. aprill 2015

OK Okas andis huvitava võimaluse joosta pimedas. Palivere-Kuliste kaardil. Start avatud kuni 21 ja finish kuni 22.

Paar päeva enne sattusin õhtul õue ja läksin tiba metsavahele - oh_sa_püha_püss kui pagana pime oli seal. No mittemidagi ei näinud. Lisaks sadas. Ja tuul puhus. Ja oli ikka kohe päris creepy!!! Ja ma mõtlesin, et .... järsku ikka ei läheks?? No sinna öisesse võssi ja rappa. Üksi.

kl. 20.15 - läheb hämaramaks pisitasa

Aga võtsin kokku kõik lõviraasud, mis südames olid ja ..
läksin kohale.  R1 rada - 6,0km, 18KP.

Tundus, et ei julge startida hiljem kui 8.30 - muidu ei jõua järsku finišisse tagasi õigeks ajaks. Samas pool üheksa on ikka veel päris valge, kuigi esimesed märgid hämarusest hakkavad juba tekkima. No lampi kindlasti pole veel vaja. Täielik tuulevaikus valitses ja tundus kohe nagu soe ilm??!!

Sikutasin omale Led-Lenseri pähe uute patakatega ja stardipiuks kl. 20.32. Isegi Timex'i gps täiesti toimis - imedeimedeime!

Esimesed KP'd tundusid lihtsad olevat ... kuigi suutsin ikka teise KP31 minnes kõhelda rajavaliku üle - no ilmselt oli liiga lihtne. Kihutasin päris vaprasti esimesed 4 punni läbi, lampi põlema ei olnud vaja panna.
KP48'st äraminnes lageda ääres oli esimene kraav, kust tuli läbi sumada - no põlveni vesi ei tõusnud ja kraavi põhi oli kõva. KP40 juures panin korra lambi põlema, et kaarti vaadata - kuusetihnikus tundus juba hämar. Edasi joosta oli parem ikka ilma lambita.

Võsa enne KP46 kraavi kõrval oli suhtkoht tihe ja seal ma lülitasin lambi juba sisse. Oi ma ikka kartsin järgmist kahte KP'd!!! ... väike lootus oli stardis, et jõuan neisse enne suurt pimedat.... ???
Nooh enam-vähem ka nii läks. Lampi pidi kasutama põhiliselt ainult kaardi lugemiseks, joosta oleks näinud ka ilma. See KP46 tuli üllatavalt lihtsalt - reljeef oli selge ja märgatav.
Edasi panin mõningase kala!!!
Raiesmikul peale KP46 ei saanud täpselt aru, mis sealt teisest servast läheb. Pidasin poolreljeefi joont teeks ja sihtisin seda. Piisavalt hämar oli ka, et mitte päris täpselt aimata raiesmiku serva või nurka ja no raiesmik ... oli ka törts mitte nii korrapärase kujuga kui kaardil. Et tegelikult sattusin sinna läänepoolsele teele. Õnneks sain sellest aru, kui ees lagedat silmasin. Ei olnud veel hilja, ei olnud veel hilja viga parandada! Aga nüüd oli siis tegelikult ikka metsa all pime - kuigi lagedaid eristas veel kenasti.
Reljeefi KP47 juures sain kenasti kätte, üks kodanik kammis vuhinal mööda, aga ma aimasin üsna täpselt ära, et põhja on vaja hoida. Too vend tuli idast, tal oli vähe raskem orientiiri paika saada ja ta läks alguses läände edasi ... aga minu liikumise järgi sai ennast paika. Ja õnneks KP tähisel oli igal küljel ka helendav kleeps - see aitab öösel päris kenasti - näed ikka kaugelt ära, kui valgus peale langeb. Ma ütleks, et vahel tihti kaugemaltki kui päeval.

Niisiis härra kappas edasi KP45 suunas - päris järgi ei jooksnud, aga ega seal eriti träkki valida polnud - tema võttis enne ja pani minema. Kraav KP45 juures oli ... no kuskil põlvini sai ikka 3-4 sammu vees sumada.
KP44 tuli kiirelt - härra ees, mina kohe kannul.
Edasi taas sama kraavi ületamine - nüüd oli kraav laiemaks muutunud ... ma tavaliselt pikalt ei mõtle sellises olukorras - no mõttetult palju aega läheb ülehüpatava koha otsimiseks, astu sisse ja ... no kui õudne see ikka olla saab?? ... no tubli vööni oli vesi seekord - ja 5-6 sammu sai kraavis olla ... õnneks oli põhi suhtkoht okei. Ja tegelikult vesi polnud nii külm midagi!! Mitte et nüüd seda eriti usutaks :-)

KP43 oli iseenesest lihtne - korraliku hunniku otsas ja paistis kaugelt. Ja päevavalgust oli ka veel nii palju, et maas lebavaid mände ja muud risu ikka nägi. Härrat ei märganud ja tundus, et ta on natuke kuskil näppu lõiganud :-)
KP43'st minnes sattusin mingisse tihedasse kuusikusse ... kuigi kaardi järgi võiks sihuke poollage olla - aga see oli ikka istutatud suurte kuuskede punt - oi oli trügimist sealt läbi. Ja siis jälle sama kraav - seekord oli mingi metsa väljaveotee üle. Mööda kõrgustikku KP42 ja KP41 tulid lihtsalt - ega enam kõiki reljeefi iseärasusi jälgida ei jõudnud, aga ju oli siis õnne ka! Seal üks seltsimees ikka kammis edasi ja tagasi :-)
KP39 juures teelt metsa keerates oli pime. Nüüd nagu ikka täiesti kottpime! Nagu reaalselt midagi ei näinud lambivihust väljapoole. Lamp küll valgustab hästi, aga võsa vahel pugedes saad ikka nende vitsadega näkku sihukesi litakaid, et ainult sisised seal valust ja trügid hambad ristis. Teine loll lugu on see, et peale kaardivaatamist on paar sekki silmad nii pimestatud, et ega ei näe kuhu astud.

Sain maja nurka ja sealt otse asimuuti sinna reljeefipessa - suhtkoht arusaadav oli, et olen veits põhjas ja KP võtsin seejärel kiirelt.
KP37 oli liinipost ja lihtne, KP38 tõotas pusimist.

Lõpp. Elusalt väljas. Päris äge!

Sain jälle maja nurka, esimese tõusu ka kätte, aga edasi läks ikka päris segaseks. Seal olid mingid augud ka ja täpselt ei jaksanud mõte enam fiksida kas KP on all või üleval ja kui all ta on ja palju neid jooni seal on. Niipalju taipasin, et jõe poole võiks madalamaks minna ja ilmselt siis on all. No õnneks sattus valgusvihk õigesse orvandisse ja KP helkis vastu - oli õnne! Seal oleks võinud päris pikalt sahmida!!

Edasi oli puhas jooksurõõm ju ... ei, tegelikult ikka kannatamine ja võitlus väsimuse ning sooviga seisma jääda.

Aeg: 59.08.
R1 rajal 3. koht, kaotus 1.33
Tulemused siin

Üle ootuste korralik aeg.
Alla kartuste vähe vigu tegin
Üle ootuste äge on pimedas orienteeruda :-)

XT Talverogain

21. märts 2015
Rocca al Mare

Sääsehirmu tiimi moodustavad täna Helen ja mina.

Otsustasime alustada Kopli ps'st. Loogika oli järgmine: Koplist tagasitulles - mida ei osanud
ennustada millal me sealt tagasi jõuame - oleks saanud suhtkoht Saku SH lähedal Vabaõhumuuseumi kandist noppida üsna palju punkte. Vastupidi - tulles Kakumäelt - olid lähemad punktid Saku SH'st üsna kaugel. Põhimõtteliselt rajavalik oli täiesti adekvaatne ja ka loogika kulgeda idast ülespoole ja Kopli lahe serva pidi alla töötas kenasti.

Idaosa - Kopli ps.

Kõige ebameeldivam oli see, et mul oli kohe alguses joosta jube ebamugav. Ei olnud raske ega muu vaid sõna otsese mõttes ebamugav. No ei saanud seal Veskimetsa tänavatel mingit rütmi ega mingit õiget olemist. Hingeldasin nagu loom ja no kohe täitsa ebameeldiv oli.
Esimene tund - 49 silma

Noppisime kõik KP'd ära ja suundusime läbi Merimetsa Paljassaare poole. Midagi suurt siin meenutada polegi - KP'd majade vahel - ei midagi erilist.
Küll aga poolsaare põhjaservas olid kohad, kuhu polnud sattunud - garaazikooperatiivid, kurikuulus prügimägi, natsa tööstusmaastikku ja Kopli Liinid .... kus kahjuks enam suurt midagi alles pole.
Teine tund - 99 silma

KP46 juures panin mina totaalselt mööda. Kuidagi ei jaganud ära neid Stromka rannas olevaid radasid ja arvasin, et olen kõvasti rohkem idas. Mingil hetkel tuli tunne, et oleme juba liiga all ja ... siis sain aru, et pekki me pole üldse seal kus arvasin. No panime siis majade vahelt tagasi ja pärast väikest sorgeldamist saime ikka ennast paika ja KP'sse. Ja mina olin selleks hetkeks kuramuse läbi omadega. No Helen jooksis muidugi nägu naerul ja minu üle irvitades sujuvalt edasi.

KP53 - 44 - 35 - Mustjõe kandis kergliiklusteel oli minu jaoks täielik must auk. No ma ausalt ei suutnud enam. Ei jaksanud, jalad valutasid rõvedalt ja olid täiesti kanged. Tegelikult juba Kopli Liinidel majas ronides (KP23) ma tundsin, et pagan, jalad on jube imelikult kanged - no kole valus on trepist alla ja üles minna - eri kuradi jube oli üle mingi betoonaia ronida - no ei saa jalgu põlvist ja puusast kõverdada - hakka või karjuma! Kolmandal tunnil ikka selliseid asju ei tohiks veel juhtuda - ise ka olin veidi hämmingus, et mis nüüd siis lahti??? KP44 jaoks oli tarvis mingist trepist alla minna ... kuidagi vaikselt roomasin, iga astumine oli paras pein!
Kolmanda tunni lõpuks - 136 punkti.

Kergliiklusteel Al Mare taga tekkis ka väike irooniline diskussioon - järsku ma tahan kohe finishisse minna? Tund oli veel muidu aega. Või no mis diskussioon - Helen küsis ... mina ei vastanud, ainult siunasin teda mõttes - ma sel hetkel ikka päris vihkasin teda! Nagu tõsiselt! Krt. tuleb esimesele rogainile ja kohe ülbitsema! Nagu mismõttes??

Lääneosa - Kakumäe 

... samas ... oma sisemuses ... oi te ei taha teada, kuidas ma oleks tahtnud ära minna! Juba kaks tundi tagasi ma tegelikult tahtsin ära minna, pooleli jätta, katkestada, lõpetada kogu see õudus!
Aga see oleks olnud viimane lause minu elus, mis üle mu huulte oleks tulnud: "jah, läheme ära!" - peale seda ma oleks pidanud ilmselt enesetapu tegema.
RAM'i mäest jalutasin üles ... füüsiliselt ei jaksanud lihtsalt joosta. Helen jooksis. Ei vaadanud kordagi isegi tagasi ....

KP91 oli joogipunkt - geel, geel, geel ... ja veelkord geel. Pool tundi tagasi võetud Gutar ... ei mingit mõju. Aga nüüd läks edasine paremaks. See tunne, et vaatamata jalgade valutamisele sa teed paar kiiremat sammu ja ... ülla-ülla jalgade olukord muutubki paremaks - see on hea tunne!! Vabaõhumuuseumis oli paras trikk nende aedadega - välja sai ainult paarist kohast. Seetõttu otsustasimegi KP72-50-30 võtta. Ja lõpuks KP20 kui jõuab. Tegelikult oleks ka KP24 võinud ja jõudnud, aga minust polnud otsustajat ega mõtlejat sel hetkel.
Viimased pool tundi oli rohkem metsa, vähem asfalti ja mul läks enesetunne iga sammuga paremaks. KP30 juures tundsin juba, et võib kohe täitsa joosta ... ja kohe kiiresti joosta. Meeldiv! Tubli, Helen, väga tubli oled!!!

Tulemused (ametlikud siin)
Aeg: 3:48.12
169 punkti
34. koht (DH11)

Nats numbreid siia veel:
Läbitud km: 33km
LL km: 23,6 km
läbitud/LL koefitsient: 1,40
liikumiskiirus: 8,68 km/h
Tempo: 6,55 min/km

Erinevaid blogisid lugedes jäi silma Krista Kõivu blogi - no see pilt on seal ikka üüüüber hästi tehtud, RESPECT!!!

23. Valdade talimängud

28.02-1.03

Sel aastal on siis see talv, kui juba tegelikult poolest veebruarist enam lund ei olnud. Siin-seal mõni riba on ja ... selle riba peal siis mõned entusiastlikumad üritavad.
Aga Valdade Talimängud on vanemad kui meie - need tuleb pidada. Peetigi. Murdmaasuusatamine näiteks Jõulumäe kunstlumerajal. Mäesuusatamine näiteks Kuutsemäel - no seal on nats rohkem lund.

Esimesel päeval kavas individuaalsed alad. Naistel 5 km ja meestel 10 km. Ring oli 2,5 kildine ja tegelikult väga heas konditsioonis. Kergelt jäine, pehmematele kohtadele loobiti magneesiumit ... ja jälle oli üsna kõva. Ja minul Start BM libises jälle ... peaaegu et ülihästi. Mitte kehvemini kui koondise härradel.

10 km on ikka üks kõvem vajutamine! Ma esimese ringi vajutasin, siis andsin veits alla, kolmas ring olin väsinud ja viimane ring siis üritasin väheke sõita. Selline setup kujunes kokku. Tegelikult see O2 omastamise võime on ikka null! Iga tõus tekitab sellise laktaadi, et isegi kui tahaks seejärel vajutada .... siis mõistus lihtsalt ei lase jäsemeid kiiremini liigutada. Isegi tihtipeale jõuaks, aga ... see õudne piimhappe kuhjumine käib üle igasuguse tahtejõu. No ja kiirus ... ma olin vist kuskil mujal kui seda võimet jagati!
Aga lõpptulemus oli isegi natsa parem kui ma eeldasin. Ma ei uskunud, et ma alla 35 mintsi sõidan. Ja peale mind oli veel vendasid!

10km (M40)
aeg: 33.57,6
36. koht


Teisel päeval oli teade ja me saime isegi meeste tiimi kokku - mina esimeses vahetuses. No tere tali! Nagu koos kogu Eesti koondisega joonel - võimas!!!
Naistel oli 3x 2,5km ja meestel 3x 5km. Ring sama mis eile ja vast tiba isegi jäisem kui eile, aga ikkagi väga heas korras!! Naised - Laura Lisette; Gerly; Karin - laksasid kohe 13. kohaga 20 võistkonna seas .... RESPECT!!!

No ja mina siis asusin joonele muuhulgas Meelis Aasmäe, Romet Sutti ja teiste korüfeedega ... no sisuliselt TM'i esi 100 olid kõik ilusti olemas võistkondadesse jaotunult. Ja esimeses vahetuses ikka kõige kibedamad tegijad. Stardinumbri järgi olin seal rivi teises kolmandikus - 4 tiimi kõrvuti ja mina õnneks mitte esimeses ja kahjuks mitte kõige tagumises reas.
Kui pauk käis ... mul läks ikka aega, et minema saada. Esimese tõusu all vaatasin ... mitte kedagi minust tagapool enam ei olnud ... kuidas nad ette said? Müstika! Esimesel laskumisel ikka 3-4 mehest libisesin mööda, aga paaril järgmisel nad ikka tegid asjad selgeks. Ma jäin mõneks ajaks 2-3 vennaga sõitma, kuni esimese ringi peaaegu lõpuni - siis nad ikka vaikselt sõitsid eest. Ja üks härra jäi maha. Teisel ringil ma ikkagi jooksin neid tõuse ja ... eelmine vend hakkas tasapisi selg ees lähenema. Eelviimasel tõusul sain ta peaaegu kätte ... aga see võttis mul ka pildi nii tasku, et viimast tõusu ma joosta ei jaksanud ja .... ei saanud ikka kätte. Andsin siis teate üle 24. (25 tiimi oli).
Jaak sõitis kõvasti - 14. ja Raido siis ka polnud viga - kahju ainult et lõpusirgel veel koha kaotasime.
Enda ajaga ma nüüd väga rahul küll pole - miski mintsi oleks võinud ikka kiiremalt sõita, isegi alla 15 mintsi oli salajane lootus enne starti, aga ... no ei jaksanud nii kiireid liigutusi teha.

3x5 km
1. vahetuse aeg: 16.07,3

Aga Nissi vald oli murdmaasuusatamises ikka väga kõva - 10. koht! No ikka kõva RESPECT!!!

Winter xdream

22.02
Nõmme spordikeskus

Kui kuskil talve hakul käidi välja, et WXD toimub Nõmme spordikeskuses ... siis nooh sorri. No tõega sorri!! Tallinna vanalinnas ei tahtnud teha või? Toompeal?? Suuskadega!! Raekoja platsil! Viru keskuses?? Nagu whaaaaatttt? Eelmise aasta Haanja veel selgelt meeles, esimene mõte oli, et ... kuulge minge pekki, ma ei soovi küll Tallinnas iksdriimida!!

Aga aega läks ja Sääsehirm pandi kirja ning ... hakkasin siis seda endale sobivamaks mõtlema. Ja veidi etterutates võiks öelda - eks sellest Harku rabast muidugi on siiber, aga ... no oli ka kohti, kus pole käinud - Astangu maa-alune tunnel ja põrguaugud olid müstilised, ilmselt oleks ka Harku kruusakarjäärid ägedad olnud, aga sinna ei jõudnud. No ma eriline tehisobjektide fänn ei ole - seega ma liiga ei jaga paljude arvamust, et Hiiu elevaatori ja Kadaka tee killustikutehase torni vallutamine kuidagi mu highlight oleks olnud. Lisaks see treppidest ülesmarssimine ... no ei ole mu lemmiktegevus.

Aga Sääsehirm, seekord koosseisus Merka, Anneken ja mina. Ja WXD formaat oli sisuliselt 4h rogain, punnid väärtuses 2...5 silma.
Ma kohe enne starti tundsin, et ... see jooksmine ikka ei saa midagi head pakkuda ... viimati jooksin aasta esimestel päevadel ... midagi head siin täna ilmselt olema ei hakka. Pealegi avastan stardis, et pekki-pekki-pekki ma ei võtnud ju markerit kaasa! Kogu see 15 mintsi planeerimist kulubki kahele asjale: üritan pooltühja mittekirjutava asjaga jutte tõmmata - ei õnnestu! Samal ajal võitlen endaga, kas minna autosse vildikat tooma. Aega on vähe, stardialast välja enam ei pääseks ka ... otsustame peale starti vildika võtta.
Rajaplaani asemel tuleb mingi umbmäärane mõttevahetus ... kuskile sinna ja sinna ja sinna ja siis sinna võiks minna. Super!

Mingi idee oli, et võtaks need Pääskülas olevad punnid kõigepealt. No algselt oli mõte, et alustaks suusahüppetorni ronimisega .... aga kuna reegel oli, et kõik kolm peavad piuksutama ... siis sealt me oleks kolmanda märke saanud ainult Merkal käe küljest raiumisega - kirvest polnud parasjagu võtta ... kahjuks ... seega toda KP'd me ei valinud. Ronisime hoopis elevaatorisse - jube nõme, sest lift oli ka olemas aga see  ei sõitnud :-(
Seejärel paar KP'd Pääsküla majade vahel ja siis Harku rabas mägi järve keskel. Jää oli sellises konditsioonis ... et tervisekaitseinspektsioon kohe mauhhti pealekargamist ei soovitanud. Me lähenesime hiilides - ära läksime joostes. Tublid!

Nu ja siis esimene orienteerumist vajav KP48. Tegin oma korralikult ära - juhatasin nö. o-aasta sisse sulni võssapanekuga! Ajasin 2 paralleelkraavi segamini ja otsisime pikalt-pikalt-pikalt punni üks kraavivahe ida poolt. Kõvasti kammisime ja töötasime seda võssi seal läbi .... ja ma ei saanudki aru, et mida pekkis on. Jälgi ka polnud, midagi ei olnud!
...
...
...
No mingil hetkel see piinlikkust tekitav arusaamine muidugi tuli ... et kus me päriselt oleme! Sellele järgnes selge vaikus ... ma juba tahtsin kommenteerida, et "tüdrukud, ei ole nii pikalt vaja, juba sain aru, et olen totaalselt pekki keeranud meie päeva!"

Edasi järgnesid jõu ja ilu numbrid libedal jääl. Mul olid õnneks Icebug'id ja seega sain liikuda selgemas sihis. Tüdrukud aga ... no sealt tuli ikka poognaid ... õnneks ma väga tihti seljataha ei vaadanud, aga kiljatusi ikka kostis sealt ja ... vaikset vihkamist minu Icebugide pihta. Jää oli ikka totaalselt valdav kõikidel teedel ja radadel - mõnusalt klaasjas kiilasjää ... kerge vesi peal! Jammmi!

KP58 ja KP36 o-valikud sujusid ja raba oli ka suuremalt jaolt paksus jääs. Harku suure ja väikese ringi kohtumise kohas oli ka päris koomiline hetk - no seal oli see tee ikka eriti libedas jääs, keskel kerge vall ka - seal plikad ei seisnud üldse rajal ... lihtsalt ei saanud ei edasi ega tagasi ... mul oli nalja kuhjaga muidugi!!! :-)

Aga enesetunne oli mul ikka sant. Nagu jaksu üldse ei olnud. Ma vist rivis püsisingi ainult tänu sellele, et plikad ei saanud lihtsalt edasi. Kui nad oleks joosta saanud, siis ma oleks ilmselt kohe külili olnud.
KP43'st loodesse suundudes juba kaarti vaadates ma aimasin halba - ilge võss ja raba - oli karta ka vähe õhemat jääd. Nii oligi. Mina vajusin mingi korda paar läbi jää ja lõin jala ilgelt valusalt ära. Merka tegi sama ning lisaks suutis ta teele ronides ikka konkreetselt lähes põlvini vette vajuda - aiaiaiaiaaaaaa see oli ebameeldivalt jäine kogemus!!!

Edasised Astangu sõjaväeterritooriumi KP'd olid põnevad - ulmelised maa sisse vajunud põrguaugud. Nagu lihtsalt oli maapind vajunud maa alla ... nagu mida??? Täiesti mitmes kohas, nägi välja veidi kosmiline. Ja maa-alune angaar oli ka ... kottpime ja lõputult pikk ja .... täiesti tühi seest! Ilma lambita ei näinud seal kohe mittemidagi. Vaene Anneken - kiirustas väljumisel ja kukkus ennast ... no peaaegu lõhki!

Viimaseks jäi KP41 - killustikutehase torn. Ja sealt finishisse jooksuks valisime kõige pikema träki, mida võtta oli. Ja mul polnud enam midagi võtta. Üritasin tüdrukutest hammastega kinni hoida aga iga sammuga nad nihkusid eest ära. Ja mina ei jaksanud. Ja ilgelt palju oli veel minna. Ja kell tiksus lõpmatu kiirusega kontrollaja lõppu. Ja kohe üldse ei jaksanud.
Mul vahepeal ikka vist ei olnud selget pilti ees, sest ma väga ei mäleta Raja tänavat, midagi mäletan Trummist ja vahetult enne keskuse juurde keeramist sain jõudu ... teha veidi kiiremat sammu ... teadmisest et ma ei kuku ilmselt enne lõppu külili ja ma jõuan ilmselt kontrollaja sisse.

Tüdrukute huumor tiimis Sääsehirm!

Finishist ka suurt midagi ei mäleta ... päris ebanormaalne oli see viimane träkk! Ausalt!
Ebanormaalne!

Ametlikud tulemused siin.
Aeg: 3:55.21
59 punkti 
74. koht /sega: 21.
Läbitud sai ~25 km

Müttajad - 63 silma
Twelve Points - 61 silma

Ikka korralikult pekki läks seekord! Samas jälle ... on, kust tõusta! :-)

Kõrvemaa maraton

21.02
38 km

See saab olema üks igati ontlik nädalavahetus, kus ilmselt alkole rõhku panna ei saa - pole aega! Täna on Kõrvemaal vaja sõita 38 kilti ja homme Nõmmel joosta winter xdreamil kurat_teab_mitu_kilti.

No tegelikult Eestimaal üldiselt lund ei ole. Nagu päriselt ei ole. Ja sisuliselt terve nädal on olnud plussis ja sadanud mingit vedelat ollust. Aga Kõrvemaal lund täiesti on - terve raja jagu on ilus kena valge lumi .. ja päris jääd oli sisuliselt ainult ühel metsavahelisel platool.

Start ... ei olnud aega magada ja kihutasin kohe minema. Tempo oli päris kiire ja ma ikka mingist grupist jäin maha .. no ei jaksa lausikul ennast nii kiiresti liigutada. Tõusul sain natsa järgi suure ponnistamisega, aga siis olin üsna otsas ka. Esimeses TP's tundsin, et "kulla kodanikud ... niimoodi ei ole mõistlik alustada 38 kildi sõitmist!" Mehis jõudis TP's järgi ja peale kildist minu seljataga loksumist ... lasin ta mööda ja ta lihtsalt vaikselt, vaikselt libises järjest kaugemale. No mul libises tegelt ka ikka päris hästi, ainult jaksu polnud. Üritasin veel teise TP'ni sõita ja sealt edasi tiksusin kuidagi ringi lõpuni.
1. ring: 1:20.02

Teise ringi alguses olin ikka surnud. Nagu reaalselt. Mõtlesin ka versiooni, et järsku ei teeks seda ringi .... või et teeks hästi aeglaselt, no matkaks või nii. Kuni TP'ni ikka loksusin, aga vahetult enne TP'd läks olemine aina paremaks (Gutar ka veic taas aitas). Ja taas rajale karates tundsin, et kuulge-kuulge nüüd tuleks see 12-13 kilti ikka sõita, magatud küll.
No ikka siis sõitsingi, laskumistel olin nobe, tõusudel ka ... ainult lausikul olen ikka üüberaeglane. Ja natsa hämmastav on see, et sellist hirmsat ärakukkumist ei tulnudki. No ikka viimased paar kilti olid rasked, aga ... üllatavalt hea enesetunne oli lõpuni.

Nagu isegi ajaga võiks rahul olla, ainult see esimese ringi äravajumine teeb nats mõtlikuks.

Aeg: 2:42.13,5
256. koht.

Tartu Maraton

15.02
63 km

Viimane minu TM sai toimuma 1995, kui müstilisel kombel sai 60km sõidetud ajaga 3:59.56. Aasta enne seda sai 60km sõidetud suisa ajaga 3:53.18. Nagu kuidasmoodi?? Ei mäleta, siis vist sõideti vabastiilis ja ma olin väheke kibedam käpik ka kui praegu. Esimene TM sai sõidetud 1984, siis oli 60km, jube raske oli viimasel kümnel kildil püsti seista - jalad olid lihtsalt nii läbi, et suisa tuikusin lõpuni. Kukkuda ei tohtinud, ma reaalselt poleks ilma kõrvalise abita püsti saanud. No ma olin ka tookord 14. aastane :-)  Koos isaga sõitsin.
Aga 80'ndatel sai sõidetud TM'e tubli 4 korda, siis kadus talvine lumi.

2012 sõitsin avatud maratoni lühikest otsa koos Krissukaga, ka vabas, aga see ei olnud nagu päris TM. Seega selle aasta maraton oli üheksas mu elus. Väike tabliitsa ajaloost ka siia:

aasta	dist	koht	lõpetanud	aeg
1984	60	6592	9058	6:37.15
1985	55,6	3051	8175	5:08.28
1986	60	4254	9858	5:14.46
1987	58	1458	8831	3:28.25
1991	47	404	3163	3:07.45
1993	30	73	961	2:02.14
1994	60	260	1212	3:53.18
1995	60	465	1679	3:59.56

Nuuvot!
Sisuliselt juba 3-4 aastat olen mõelnud ... et järsku prooviks taas. Uus stardikoht, uus stiil - kõik värk täiesti uus. Ja uskumatu, aga saigi eelmise aasta lõpul regitud ja ... mis veel uskumatum, lumi oli ka olemas.

Nagu ikka, maraton algab eelmisel õhtul. Hoolimata sellest, et sai nagu korra mainitud, et vast väga hulluks ei läheks ... aga no Tartus on neid kohti ja ... poisid olid hoos. No kohe nii hoos, et hommik tuli maru kähku ... rutem kui oleks tahtnud ja enesetunne ... oli asjakohaselt täbar!

Miski valemiga sai starti ikka täpselt õigeks ajaks jõutud, turgutuseks pudel õlut ärajoodud ja koht sisse ... viimase stardigrupi viimases reas. Nagu reaalselt ei olnudki minu taga enam ühtegi inimest :-) Natuke müstiline tunne oli! Juba 7-8 mintsi pärast oli ka stardijoon ületatud ja vaikselt sai edasi nihkutud.
Täitsa kohutav ikka, kuidas inimesed ei seisa suuskadel püsti! Absoluutselt mingit suusavalitsemist ei ole ... kogu distantsi jooksul ma ikka hämmastusin, kuidas ja kus kukutakse - pole miski probleem üksinda, täiesti siledal maal, superjäljes, panna hirmsa raginaga külg maha. No rääkimata laskumistest ja tõusudest. Siin üks tore ERR'i video esimesest laskumisest - USKUMATU!!!

Ilm oli super: -5, päike, lumi kõva, jäljed nagu raudtee, kohati isegi jäised.
Suuskadest? No mul olid ju need Fischer Zerod määrdevabad ja ega ma pidamist ei määrinudki. Ega nagu ei pidanud ka. Õigemini - need suusad vajavad jube teravat tõuget ja tõusudel tuhklumes nad pidasid päris hästi. Aga rajal üsna nõrgalt. No sai ikka vahelduvat sõita küll, aga kogu aeg pidid tõukele mõtlema - siis pidas, kui tehnika olemas oli. Aga 63km järjest ei ole ju tehnikat olemas :-( 

Selle eest libisemine ... aaaaaaaahhhhhhh!
Ulme!
Ma arvan, et top 100 sees oli küll minu suuskade libisemine! Nagu reaalselt! Ise määrisin - Rexi lilla MediumFluor, ei mingeid pulbreid. Rajal nägin kahte inimest, kellel libises enam-vähem sama hästi, teised said ikka kümnete meetritega. Isegi Elva lähedal metsateedel kergel allamäge lausikul olin mina laskumisasendis, kui kõik teised lükkasid keppidega paaristõukeid - ja ma libisesin eest ära ilma tõugeteta!!!! ULME!!!

Start ... ja üllataval kombel kuskil 5-6 kildil sai ikka juba sõita ... kui suutsid kukkujate vahelt läbipõigelda ja sahkapanejatest kaugemale hoidsid. Esimese TP'ni (12km) sujus täitsa kenasti. Sõitsin täpselt nii kiiresti kui ruumi oli, tagasi ei hoidnud. Peale TP'd sujuvus jätkus, üritasin tehnika enam-vähem korras hoida, siis pidas kah. Ja vahelduvtõukeline tuli täitsa meelde lapsepõlvest.
Enne teist TP'd (23km) tuli kerge moraalne langus - no pekki kui ikka 40+ kilti on sõita veel ja sa oled juba lähes 2 tundi rajal olnud - no kole on ikka see perspektiiv. Kurat, poolt maadki pole veel läbi!
Kuutse TP'st (32km) edasi moraalne langus aina süveneb. Üritan kuidagi tujutult matkata, ei jaksa, ilgelt palju on veel sõita, ei pea ... no kohe ikka kurta tahaks! Kõvasti. TP's söön ja joon ... pikalt. Mõtlen eksistentsiaalsete probleemide üle. Ka pikalt! Miks ma siin olen? Kes see "armas" inimene oli, kes käskis regida??

Siinkohal kuldne klassika Riksi blogist:
Miks? Lihtne küsimus, lihtne vastus. Keskeakriis. Capiche!

Tsiklit osta ei julge, noort armukest pidada ei jaksa (vist tegelt vastupidi)
seega peab elus olema mingi muu taskukohane, ilus ja motiveeriv eesmärk!
 http://riksiblogi.blogspot.com/

Nõndaks, edasi Peebu TP'ni (39km) perspektiivitus jätkub - iga kilt on nii kuradi pikk ja nii põrgulikult palju on lõpuni maad. Ja miks peavad need pagana sildid olema iga kildi tagant - pange harvemalt, ma ei taha midagi teada sellest palju veel maad jäänud on!! Õudne! Rahvas sõidab mööda usinalt, mul ikka kohe ongi raske seal poolepeal. Ainus, mis veel hinges hoiab - superlibisemine ja päris palju numbreid algusega 3.

Sportfotost üks pilt siia
NB!! hea pilt Kristo ...
aga ma ei ole nõus maksma
4€ ühe digifoto eest!!!

Kui lõpuni jääv maa hakkab 25km'ile lähenema, hakkab vaim jälle natsa jalgu allavõtma. Mõistus suudab juba 20+ kildist maad kujutleda kui inimvõimetele vastavat. Palu TP'ks (46km) olen juba rõõmsam ja tõusudel hakkan ise teistest mööda sõitma. TP's joon korralikult ja peale seda tuleb täiesti teine hingamine. Lausikul saab sõita vahelduvalt - mulle see paaristõukeline üldse ei meeldi - no ma ei jõua järjest üle 600m lükata paaristõukeid - käed väsivad hullult ära ja selg hakkab valutama. Nüüd saab vähemalt vahelduvat sõita ja selles ma olen meeldivalt kiire teistega võrreldes. Lõpuks on ka tehnika paikaloksunud ja lapsepõlvest meenuvad klassika põhitõed: sõida puusadega! Lükka jalg ette, mitte ära tõuka taha!
No need viimased 16 kilti ma ikka suisa kihutan!!! Minust mööda sõidavad ainult lühikese raja esiotsa vennad. Viimane TP (53km) on õiges kohas, joon kähku (kuidagi jube kiire on mul hakanud???) ja sahinal edasi - tõusud jooksen, lausikul panen vahelduvat (kuigi oleks pidanud paaristõukeid lükkama, aga selg ikka valutab pahasti ja lihtsalt ei suuda järjest üle 10 paaristõuke lükata, valus on). Kergel alamäge lausikul istun suisa laskumisasendis ja lihtsalt libisen, libisen, libisen lõputult - see on võimas tunne, kui sa libised eest ära vendadel, kes lükkavad paaristõukeid!!!

Viimased 4 kilti on raske - aga see on teistmoodi, mõnus raskus - see, mis tuleb sellest, et sa sõidad kiiresti ja tekib kerge hapnikuvõlg. See on talutav raskus, selle kannatab ära. Peale jõge keeran vinti veel peale, jõuan küll! Täiesti kihutan juba, rahvas hoiab kohkunult kõrvale, et mis pagana hull see on.

Kui algus oli ketserlik plaan kuskile 5 tunni kanti sõita, siis no poolepeal see mõte läheb ära - 2:40 ma polnud veel pooleni jõudnud. Selgelt tundsin, et 5:30 jääb ka alistamata. Aga 7km enne lõppu on miski 35 mintsi 5:30'ni aega - selle sõidab küll ära kiiremini kui 5.00/km. See suhtkoht sile maa ka, tõuse palju pole. Miski 3 kilti enne lõppu on aega veel üle 15 mintsi - jõuab küll!! Meel on hea, tuju on hea, libiseb ja ... mis peamine - ma jaksan kuuekümnendal kildil kiiresti sõita!!
Jõudsingi!
Polegi kõige jäledam olukord!! :-)

Aijaaa lõpus mulle meenub, et pidin stardis Ehtelile suusakepiga lehvitama ... vist on hilja?

Aeg: 5:27.38
Koht: 3145

Koht/Pos	Nimi/Name	Aeg/Result	12 km Matu	Koht/Pos	23 km Ande	Koht/Pos	32 km Kuutse	Koht/Pos
3145	Tarvo Jõeste	5:27:38	1:03:30	3630	1:59:00	3519	2:47:22	3459

39 km Peebu	Koht/Pos	47 km Palu	Koht/Pos	53 km Hellenurme	Koht/Pos	Vkl/Cat	Koht/Pos
3:28:52	3426	4:07:25	3332	4:43:10	3283	M45	463

Alutaguse maraton

7.02
42 km

Dziisas ... ma seisan keset Alutaguse suusastaadionit, näpus on Fischeri klassikasuusad ja jalas Madshusi klassikasaapad ja veel ühed kepid nimega Balakovo - 25+ aastat vanad (siis olid need kõvad tegijad), aga praegu näevad välja nagu ... 25+ aastat vanad suusakepid.
Et nagu mida? Kus ma olen? Apppiiiii!

Hästi tasa panen suusad maha - no ostsin need Fischeri Zero'd, mille keskel oleks nagu liivapaberit meenutav asi - no poes öeldi, et ei pea määrima aga peab ikkagi. Et siis nagu mis peab? Määrima peab või suusk peab?
Kunagi olid sellised keskelt kalasabamustriga suusad - need pidasid ilma määrdeta täpselt sama palju kui kalasaba mustrita suusad ilma määrdeta. Kunagi olid ka gnuu-karvadega suusad ... võibolla olid karvad pärit mõnelt muult sõra- või kabjaliselt ... need pidasid. Absoluutselt igal pool ja igat pidi.

Nüüd on mul mingid Zeerod ... ja mul puudub igasugune usk, et nendega saab vahelduvat sõita. Esimesed sammud meenutavad umbes seda, kui põrutada saanud Juri Gagarin tõsteti välja allasadanud kosmosekapslist - vana naeratas ja ütles "gde hui bljääät?"
Eelmised klassikasammud tegin ... no nii umbes 25 aastat tagasi. Mitte midagi ei mäleta!! Nagu ka Gagarin!

42 kilti klassikat ootab ees. Mul on rinnanumber kuskil keskel ... sinna ma ei lähe. Kardan. Jubedalt! Astun viimase stardigrupi viimasesse ritta ... ja siis veel mõned sammud tahapoole. Ärge palun segage mind, ma ka alles tulin!
Enne näen veel möödajooksvat Toomast, kes ütleb mulle sõnad, mille peale ma lähes külili kukun - igati hea algus tänasele päevale!

Start. Vaikselt lohisen grupiga kaasa, tasa-tasa. Esimeseks TP'ks (10km) olen juba omandanud mõned klassikastiili põhitõed ja ... nooh annab sõita küll sellist stiili, pole hullu. Teiseks TP'ks (20km) olen väsinud. Nagu tönts olen. Aga see asi hakkab mulle meeldima. Ja kõige rõõmustavam on see, et suusk peab. No nagu ausalt nooh!! Peabki ja mäkke ronin enamasti otse. Ei jookse (tegelikult peab selles stiilis jooksma - you know!) vaid astun. Mõnus on. Aeglane olen, väga aeglane! Täpselt poole peal on ajaks tiksunud 1:40. Võimas!

Kuna stiil on selgemaks saanud, inimesed lasevad mäest alla endiselt ainult sahka, mul peab ja libiseb ka päris hästi, siis ... lihtsalt asun rahvast mööda sõitma. Ma ju jõuan!

Kolmandaks TP'ks (31km) olen nagu täitsa löögihoos. Tehnika on mind küll mõnevõrra mahajätnud ja selg valutab paaristõugetest. Aga minus on seda tahet ... sõita lõpuni! Viimased kildid rahmin hambad ristis ja tatt ripakil kõigist mööda nii siledal, tõusudel kui laskumistel - absoluutselt kõigist. Pika puuga. Aga olen ikka väsinud ka seal finishikaare all - see lõpukilt kerget alamäge on vastik - no ma ei jõua ju paaris lükata, saage palun aru eksole!!!
Finishis olen enne pimedat ja peale mind on veel rajal mõni inimene!!

Tehtud!
Ma olen sõitnud klassikalises tehnikas 42 kilti ... mis on täpselt 42 kilti rohkem kui viimasel paarikümnel aastal kokku! Ulme! Suusk pidas ja libises - jälle ulme!

Aeg: 3:21.39
629. koht.
Ma ei oska midagi sellest arvata!!
Nädala pärast on Tartu maraton - 63 kilti - klassika - ulme! Ilmselt terve nädal ei maga öösiti!

Tamsalu maraton

1.02
46 km

Eelmisest korrast, mis oli 2 aastat tagasi, on mulle see maraton kuidagi meeldinud. Et nooh nagu mõnsa rada ja tõuse-laskumisi üksjagu ja mõned laskumised nõuavad ka pisikest tasakaaluharjutust ja mõned tõusud, eriti lõpu eel, olid sellised ... kurnavad.
Seekord lubas suht-koht sula ja värsket lund ka lisaks. Nii oligi. Sula nagu ei seganud, aga värske lumi tegi selle teo, et ... no ei olnud mõistlik jäljest kõrvale minna. Ja isegi kui laskumistel oli tõmmatud soon, aga seal keegi ei sõitnud ... sest kõik sõitsid ju sahka taas RAISK! ... no siis sel kadus igasugune lipe.

Nõndaks, stardis võtsin taas rahulikult ja pikalt oli mõistlik panna paaristõukeid jäljes. Kuni selle hetkeni, et käed olid täitsa läbi ja üldse enam ei jaksanud lükata.
Kuskil kuuendal kildil toimus miskit kummalist - sisuliselt olin matkanud kuni siiani, aga ... toss oli täitsa otsas. Mitte ei olnud väsinud, eieiei ... tuu om hoopis tõine tubak ... vaid kütus oli otsas. Sihuke närune olemine oli. Kuni esimese TP'ni 14km kulgesingi töntsa-töntsa ja mõtlesin, et millalgi peab see TP ju tulema. Tuli. Olin seal kohe nagu pikalt. Jõin, sõin, mõtlesin muremõtteid, et mida hekki?

Nuuh edasi Pariisini oli tiba parem, aga sära mittemingisugust. Nagu kohe mitte mingisugust. Rõõmutu, tujutu, jalad ei liigu, käed on läbi. Libises ... nooh lõpupoole läks libedamaks. Siiski olin enam-vähem samas tempos kulgejate rühmas, kohati sõitsin natsa eest ja mõned möödusid ka minust raskematel hetkedel. Pariisi mägedes oli pikem rong mu ees, mis üldse ei lasknud nautida neid tõuse ega laskumisi. Tegelt ma ikka siin-seal lipsasin mööda hulka rahvast, kes järjekindlalt mäest alla ei tahtnud sõita. Ja ka tõusudel paljud ei tahtnud sõita.

Poolel oli vaheaeg miski 1:50. Päris kole.
TP's läks jälle aega, et kuidagigi mingi pilt ette saada.
Tagasitee ei olnud palju parem, tuul oli ka otse vastu, aga see suurt ei seganud. Nüüd olin vähemalt enamustest liikujatest kiirem, aga mööda ju ei saanud sõita, üldse kõrval ei libisenud.

Kolmas TP, 34km - sai jälle ohtralt ettevõtud kogu moonalaud.
Edasi läks nagu tiba paremaks, nats oli nagu jõudu ja kiirus läks ka paremaks. Viimased miski 5km oli täitsa OK, käed-jalad tegid jälle adekvaatsemaid liigutusi ja rahvas hakkas tõusudel ja laskumistel ikka selgees vastu tulema.

Aeg: 3:25.47
471. koht
2 aastat tagasi olin ligi 5 mintsi kiirem. Nuuujah, vist polnud minu päev seekord.