Joosta reljeefikaardiga ...

... õnnestus mul 13. mail 2013 Tallinna Kompassi päevakul. Keila-Joal.
Kohe stardist välja kihutades sain aru ... et ma ei saa tegelikult õrna õhkugi aru sellest värgindusest!
Aga olin ülbelt võtnud R1 raja, mis kõige pikem ja äkilisem (mina võrdub ju "tugev")! Vihma kergelt tibas ja juba esimese 5 mintsi pärast elu enam väga lill ei tundunudki. Kus ma olen? Kus kandis on esimene KP? Ja miks kaardil on endiselt ainult 2 värvi - no kolm tegelt: valgel tagapõhjal pruunid kõrgusjooned ja sinised kraavid/jõgi/meri. Nagu ütlevad korüfeed: mina ja kaart ei soovinud üldsegi suhestuda!
Vaata_kaarti_siit!

Esimese punni leidsingi päris koba peale - oli lihtsalt õnne! Ma tõesti ei jaganud matsu selle mikroreljeefi osas. Edasi läks nagu paremaks, mõistmine helgemaks - kraavi ots on ikka konkreetsem asi kui miski orvand next_to_nowhere.

Esimesed õppetunnid tulid käbedalt. Teised ka. Kolmandad mitte enam nii käbedalt:
  • ära lase ennast segada sellest, mida pole kaardil. Kuna kaardil suurt polegi midagi, siis ära lasegi ennast millestki segada! Päriselt ka! Rajad, teed, lagedad, majad - täiesti ebaoluline värk - ilmselgelt ainult nõrkadele! :-)
  • ära kihuta!! Võib võtta ka käsuna "ära jookse vaid sörgi!" Kui ennast kaotad - mida on mõistlik võtta kui täiesti permanentset seisundit sellise kaardiga - siis uuesti paika saada ... no mitte liiga lihtne.
  • ürita minna mööda enda raja KP'sid! Isegi kui see tundub täiesti tobe ja need tuleb alles hiljem võtta. Tasub lähikonnas olevad KP'd läbi käia.Need on lähes ainsad objektid, kus tead kindlalt, et ei ole eksinud.

Üks ots oli sirgelt üle 2/3 kaardi - see tekitas silmapaistvat kõhedust. Aga läks üllatavalt hästi. Lähemad punktid tekitasid keskel juba sellise heaolutunde - oi ma olen ullult proff sellel alal! .... ja siis panin miski paari künkaga korralikult ämbrisse. Ööd_ega_mütsi ei saanud tükk aega aru, nikerdasin edasi ja tagsi ja paremale ja vasakule. Lõpuks lasin ühel tavakaardiga sellil näidata, kus krt. ma olen. Lõpupoole panin paar kala ikka veel - ilmselt segamini väsimusest, lohakusest ja liigsest enesekindlusest. Aga mõned punktid tulid päris kenasti - otse asimuudi peale. See variant ruulis!
Miski 1:45 läks aega selle 21 KP ja 6,5km läbimiseks. Äge!

... kuidas algab blogi kirjutamine?


Mul algab täiesti tühjast kohast. Iga kord täiesti tühjalt lehelt, alati. Mõnikord tuleb ja mõnikord ei tule. Või tuleb mannetu, siis ei taha kirjutadagi. Aga teinekord jälle elab, saab selle jõu sisse kuskilt. Kust ... ma ei tea. Ausalt. Nii on.

Tegelikult tšukts hakkab ka laulu tühjast kohast, sellest mida näeb ... või siis hoopis vastupidi? 
Loomaaias saab mõlemalt poolt puuri vaadata. Täiesti erinev pilk on teine teiselt poolt. Täiesti!!