Panna enam ei taha ...


Seiklusfest 30.04.2022

Rattarogain 3h
Kaevandusmuuseum - Aidu
Merka ja mina


Sel kevadel käis minus klõps - sporti enam teha ei taha. Ma mõtlen niimoodi panna. Ja (pool)teadlikult treenida, et paremaks saada. Üldse ei taha kuulda mingist treenimisest. 

Ilmselt käis "das klõps" siiski varem, sest tegelikult juba sügisel tundsin, et mul on täiesti savi, mis mu aeg kuskil on või mitmes ma olen. Et lihtsalt kulgeda tahaks. Ilma erilise valuta. Õigemini ... valus võib kohati olla ja pingutada ka võib, aga mitte selleks, et midagi saavutada. Lihtsalt ei huvita. Nagu päriselt!!

Talvel oli ilgelt mõnus suuska libistada, niimoodi lihtsalt kulgeda, läheb nagu läheb. Mäest üles joosta ei viitsi, astud lihtsalt müta-müta ... ja mäe otsas puhkad keppidele nõjatudes - nii tegingi igal maratonil, liikusin kõssa-kõssa. Mõnuga. Aaaa las noored jooksevad mäest üles! Andku valu. Pangu!!!

Aga nii kui lui lumi ära sulas, ma sain selgelt aru, et sel aastal ilmselt ei tule päeva, kus ma läheksin niisama õue jooksma, niimoodi treenimise mõttes. Kohe üldse ei ole mingit isu, võiks öelda, et suisa jäle on joosta!
Naljakas oli mõelda, et mõned aastad tagasi käisin lamekal liivas tõuse jooksmas - isuga, ajale, vabatahtlikult. Mitu korda käisin. Uskumatu!

Mnjahhhh ... see eelnev jutt muidugi oli nüüd üsna imelik eksole!! Et mismõttes panna ei taha?? Peab ju meeldima! Panna!! Kogu aeg!! Konstantselt!!

Samas mulle hullult meeldib vaadata, kui mõned tahavad panna ... isuga! Respect. Vaadata on huvitav! Täiega põnev! Jälgid inimesi, kes möllavad silmad ruutus - jummala äge!! Ja elad kaasa, sajaga!!
Aaa...vot ise ei viitsi enam! :-)

Sihuke klõps on läbi käinud. Nii on!


Laupäeval läksime Xdreami asemel (mis ka eriti ei köida enam) hoopis SeiklusFestile Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis. Eelmisel aastal mõtlesin sellele, sel aastal siis läksime kohale ja vaatasime üle. Jalgsirogain 4h või rattarogain 3h, lisaülesannetega.

Kuna joosta ei taha, siis proovisime rattaga ... no ratas Aidus on muidugi täiesti segav tegur - lohista teist kohati järgi nagu surnud rotti. Kujutasime selgelt ette, kuidas Expeditionil saab see värk olema - pimedas ja täislehes võss, mida läbitakse rattaga - 10 kilti 10 tundi. Nagu reaalselt!! See on ikka kole õõv maastik orienteerumiseks seal kraavide vahel. Nagu kaugelt vaadates jube ilus ... aga sukeldud sisse - jõhker porr!!
15K kaardil ei ole võimalik mingeid reljeefitippe ja orgusid väljalugeda - ma ei tea, kuidas näit. 30K kaardil see olema saab - pane kolm-neli punni sinna tranšeede vahele eikellegimaale lohukesse või künkakesele ... tunde, ei päevi kulub selle leidmiseks!!

Ilgelt kipakas süst oli
Ma ei saanud aru nendest teedest ja radadest seal tranšeede vahel, panime ikka kala ka korralikult. Lisaülesanded olid toredad - sellised lahedad. 

Plaan oli kõik punnid läbi sõita ja siis tulla muuseumi territooriumile lisaülesandeid toksima. Ei tulnud välja, jubedalt läks aega seal võssis nikerdamisele. Lõpus läks päris kiireks. Ei suutnud kogu ringi ära teha koos lisadega. Põder kurivaim töllerdas ka ees vahepeal! Süsimust põder! Aidus on süsimustad põdrad?? Mõned on rattaga jäneseid surnuks sõitnud, põdral oli sedakorda õnne!!

Tagasisõit oli tuim tühi andmine ... et lõpuks veel muuseumis mõned KP'd läbi kihutada. Korra sain vööni vette ka rattaga sõidetud ... no paistis nagu lomp, millest kannatab läbi tuisata ... keskel osutus siiski pehmepõhjaliseks vööni järveks. 

Ratta segatiimid 
... me ei lähe siit ära!! :-)
Mis kõige lahedam - selline chill oli kogu see üritus!

Polnud väga "silmad ruutus" tiime.
Oli Karel Kruuser ja Mongoollased - Hirvo/Margus/Kersti ja oli veel paar-kolm-neli-viis sportlast.
Ja oli Hardi - täies hiilguses, respect!!

Pakutav šašlõkk oli nii krdi toores, et silmist pritsis verd, aga muuseumi puhvetist hagetav plov ja õlu olid super! 


Üldse oli enamus asju super - see on nõnda armas, kui inimesed teevad ise ja isuga, kui on näha, et tahavad teha.

Karikad olid kaunid, karask hirmus tervislik ning ... segatiimid ei soostunud rattarogaini autasustamispjedestaalilt lahkuma :-)
Tegevust jätkus seal vist hilisõhtuni - miskid tulesõud ja jututoad ja asjad olid - neid me enam ei jaksanud väisata.

RESPECT korraldajad, Ida-viru ettevõtted, sponsorid, Hardi! Te teete lahedaid asju ... sulnilt muhedaid asju! Nummi!

Loodame, et ka järgmisel aastal ... hulle sportlasi kohale ei tule :-) 

Taliharja Vanakuri 2022

15-16. jaanuar 2022
101km põrgulist seiklust suuskadel.


Taagepera maadelt läbi Läti piiri, Rutu mägede, Ennuksemäe punkri ja Loodi põrgu Holstre-Pollisse.
Kontrollaeg 24h ja ei minutitki rohkem. Olgu tehtud! Kesklaagrisse (47 km) pead jõudma 10 tunniga! Kogu varustus kaasas ja no help peale paari ametliku söögi/joogipunkti. Kedagi ei evakueerita, kes kukub, see sinna ka sureb!


Reaalsus oli tiba hullem, kui kirjeldus lubas. Kui nüüd päris aus olla, siis see THVK päris tavalistele inimestele ikka ei ole. Et lähen ja matkan ja naudin loodust. Et kui raske see 24h jalutamine ikka olla saab ja mis seal metsas siis ikka juhtuda võib???

Mind ehmatas osalejate hulk - lähes 200 inimest pikal rajal! Nagu ausalt või?? Ma saan aru sportlased - no neid on miski max 40-50, kes lähevad ajale panema! Isukalt ja silmad ruutus - respect!! Ajale ja mitte läbimisele. 

Aga mida ülejäänud seal rajal teevad?
Sellised tavainimesed. Ja ma sain sellele vastuse!

Vanakuri ei ole mingi loodusenautimine ... kuivõrd valget aega on ainult 4,5 tundi - ülejäänud on pime, külm, raske rabamine, puhas õõv, ellujäämine, katsumused, lootusetus, kustumine, lõputu lõpu ootus!

Tõsi, võib leida mingeid helgeid hetki, peissaaže, kauneid kohti, silmailu:
... enamus esimese 4 tunni jooksul, kui miskit päevavalguses näha oli. Loodus on ilus!
... ja mõned hiljem kuuvalgel, mida kaua nautida pole aega
... ja siis mõned hellad hetked teeninduspunktides, millest allpool- juttu tuleb
... ja mõned looduslikult kaunid kohad, mille kaunidust sa reaalselt ei hooma, sest ... no sa oled korralikult sodi ja ümberringi on kottpime.
Kõik!


Ja siis on teistsugused hetked:
... kui sa kumeraks kaardunud jääväljaks muutunud kruusateel mäest alla sõites täie kiiruse peal üle nipli paned - käsi ka ei jõua ette panna - sest mingi kruusakivi lõikus täiega suusapõhja. Seejärel sa kontrollid üle kõigepealt, kas varustus on terve - see on kõige olulisem!! Lömmis ninaluu, katkine kont, väändunud sõrm, kergelt segase oleku toov peapõrutus - see kõik on okei, selle saab kinnikortsida/ära lappida/paari-kolme ibukaga ära tappa ... aga vot katkine varustus ei lase lõpuni teha. Ja lõpuni me selle teeme!
Dai_bohhh!!

... kui sa üritad sõita ilusal kenal lagedal lumeväljal tekkinud koorikul, kus kõik teised kenasti, suisa sulnilt, liuglevad ja sa hoomad, et sind see koorik kohe üldse ei kanna
... kui napilt 40+ kilti on sõidetud ja sa oled üle keskmise sodi - selline kustumise hetk, kus sind päästab ainult purk cocat - mis on jääkülm, aga kuradi hea!
... kui sa jäärennis kottpimedas laskudes ei näe, kas kurvi taga ka veel jääd/lund on või haljas kruus ... ja sa ei saa pidurdada ega midagi teha kiiruse vähendamiseks, lihtsalt loodad, et sa jälle üle nipli ei pane
Kesse_krt sellist
lollust teinud on??


... kui sa lambivalgel laskudes näed, et ilge tuulemurd on järsku ees, aga sa ei saa pidama, sest lumi on muutunud jääks, mille peal sahka panemisest pole kasu, sest see on kivikõva
... kui sa pead plastiktallaga suusasaabastega, millel pole absoluutselt mingit pidamist, ronima üles või alla täiesti jäätunud trepist/nõlvast suusad näpus ja kuskilt pole kinni haarata
... kui sa näed/kuuled, kuidas keegi sinu ees/taga/kõrval paneb suuskadega maoli ilge ragina ja sümpaatse karjega

... kui sa vaatad kellalt, et järgmisesse TP'sse on jäänud 11,2 kilti ja distantsi lõpuni 67km ... et vähemalt TP'ni ma pean vastu .... ja kui sa siis tuhande kildi läbimise järel umbes tuhande tunni pärast uuesti kella vaatad ... siis on need numbrid 8,6 ja 64km

... ja kui tagumine number jõuab alla 15km, siis sa mõtled, et see õõv saab ju kohe läbi - ainult üks Harku ring veel, kaua see ikka võtab!? Ja siis umbes 3 tunni pärast on see number 13,8.
... kui sa hoomad, et eriti madala klassikasaapaga ei ole kuigi mugav uisku lükata, ikka kohe väga ebamugav
... kui sa avastad, et mingi krdi SUUR aparaat on sinu rajal maa pindmise kooriku koos lumega ära koorinud!! Täiesti suvalises kohas ja täiesti arulagedalt!!!


... kui sa puust üle ei jaksa ronida ja alt pugemiseks ei suuda oma kangeks muutunud keha piisavalt painutada
... kui sa hoomad, et rosina/mango/jõhvika segu taskus ei paku enam rõõmu ning magus maasikanaps ei tee enesetunnet paremaks 



Siinkohal laskem kõlada rajameister Silveril - puhas kuld - täpselt selline on Taliharja Vanakuri: 


Iga sellel üritusel osaleja peab olema vastutustundlik indiviid ja aru saama talvel kõnnumaal liikumise väljakutsetest ja ohtudest. Osalejad osalevad omal vastutusel ja peavad olema piisavalt varustatud, et mistahes rajal ette tulevas situatsioonis omal jõul hakkama saada. See retk on potentsiaalselt eluohtlik ja osaleda soovija peab tõsiselt kaaluma kõiki riske (eksimine, külmumine) ja füüsilisi ning vaimseid väljakutseid, mida talvine ja enamuses öine ultramaraton endas kätkeb.




Aga on ka sellised hetked:
... sa vajud resigneerunud näoga istuma kesklaagris, kõik kohad juba täitsa valutavad, lihased on kanged ja siis ... tuuakse sulle personaalne soe mulgipuder, hapukurgid ning musta leiba - MÕTELGE!!
... sulle antakse purk tumedat õlut
... sulle valatakse tee sisse sorts ... ei ikka kaks või kolm suuremat sortsu imejooki
... sind turgutatakse üles
... inimesed ergutavad ja kallistavad sind

Need hetked jäävad meelde! Respect Thööö Korraldav Crjuuuu!


Nii et Taliharja Vanakuri ilmselgelt ei ole tavalistele inimestele!!

Kui te just ei vihka ennast ja teile lihtsalt meeldib enda piitsutamine, piinamine, vaenamine, õõv, veri, higi ja pisarad.

Või teile meeldib 82. kildil ronida suusasaabastega mööda libedaid puuredeleid ning nõlvasid ning hiljem alla mööda kiilasjääs treppi ... olles ise üdini kange ... käed krampis lõpututest paaristõugetest ning jalad libedal jääl tasakaalu hoidmisest. Niimoodi väriseb kogu kere, kui põnevusega ootad hetke, mil pidamine trepiastmega kaob ja selili paarkümmend metra allapoole vihised - suuski/keppe ei tohi lahti lasta, sest muidu need võivad katki minna. Siis ei jõua lõpuni! Ja see oleks eriti pehmo!!
Anneken "haistab" Kesklaagrit

Ja kui puudest üle/alt ronimine suuskadega ning ilma on teile eriliselt meeltmööda ... ja ... jah need lõputud paaristõuked, paaristõuked, paaristõuked ...
Siis on Vanakuri teile loodud!



Ma väga ei eksinud, kui kirjeldasin mõned päevad enne starti Vanakurja lõpuosa:

Saatan on nüanssides - nagu alati! Infokirja on sattunud üksik lause, mis on alatu löök allapoole vööd - "... pika raja osalejad Ennuksemäel putru ei saa!!!..."

Sa tuled ... kaheksakümne esimesel kilomeetril ... ei-ei, sa ei tule ... sa roomad ... niimoodi kõssa-kõssa, tasa-tasa. Väga heal juhul ise, pigem keegi talutab (karu või mõni muu metsaloom, kellel sinust kahju on hakanud) - umbes nagu seiklusspordiäss "ripskin_ARWS'il".

Jõuad kohale. Ennuksemäele.

20 lõpmatult pikka versta on veel minna. Korra peatud. Hetkeks - aega meil ju on!!

Jalad on purud, klambrid lahtiloksunud - suusad teibiga saabaste küljes, kepirihmad näljaga äralutsutatud, külmunud tatt ripub ninast maani, seljakoti rihmad katkenud - kott lohiseb mööda maad järel, hambad kuusekoore närimisest vaigused, põsed lohkus ... silmis lõputult kaua tagasi lõppenud entusiasm ja kustumatu soov panna!

Tuled seal niiviisi, paljastad räbaldunud kinnastest kondise, väljaväänatud pöidlaga, külmast tumedakstõmbunud näpuotstega käe, küünitad sooja pudrupaja poole - "musta_leiba ja mulgiputru ... mõtelge!!"

Hele laks kulbiga piki sõrmesid .... jäävad maha, sõrmed nimelt: "kas sa saad ahjualune!! vaata milline sa oled, rooma lõpuni nässakas, seal saad oma jahtunud tee!!"

Silmis ammu kustunud tähtede sära ... tõused ... ei, roomad ... liigud edasi ... viimane kuusekoor krõmpsub reipalt hammaste all. Hinges igavene värin - ma teen lõpuni! Ega ma mingi pehmo ei ole!

Tahe panna on lõputu! 

Taliharja Vanakuri!

Respect Estonian ACE Adventure / La Sportiva !! 🤘



Erinevus reaaleluga oli nüanssides - Ennuksemäel võis ise võtta sütel grillitud vorsti - mis oli umbehää ning lõpus ... oli ultramaailma kunn Hannes Veide meid vastu võtmas, respect!!!
Kõik muu oli täpselt sedasi! Või no enam-vähem.
Jäävaid kehalisi vigastusi ei täheldatud, aga suusad vist lähevad küll nüüd loojakarja.



Kuidagi need suusaküljed
mulgi kannatada said
Kokku sai distantsiks 103,4km
Aega kulus 16h:34min


P.S. Ja ilm oli fantastiline - paar miinust, kuskil külm ei hakanud, pigem oli pidevalt palav.

Ilm mind tegelikult päästis. Kui seda jääd poleks olnud, minu 100+ kg kere lohiseks siiani seal Mulgi kihelkonnas. Päriselt ka!


Varustusest ka natsa tavainimesele
- ärge uskuge, et see 100 kilti lükatakse paaristõugetega läbi!! See on eriti loll mõte! Ausalt!! Tavainimene ei taha midagi teada juba 20km paaristõugetega sõitmisest - matk on vahelduvtõukeline klassika! 

Panna on vaja!
Aini esimene
paar suuski enne kesklaagrit
Kõrge kombisaabas oleks olnud parim - saab uisutada ja vajadusel ka klassikat lükata, tiba lühemad suusad on turnimisel abiks. Samas ma olin hullult rahul et mul olid klassika Zerod - ehk siis pidamisalaga. Sai ka mööda teeservas olnud lumekirmekest vahelduvat lükata. Jääväljal ei uisuta kuidagi ja paaristõugetest ... no sellest ma juba rääkisin. Uisutehnika on üldse üks õudne rapsimine - vanakooli klassika ikka ruulib, kui sul pole kiiret. Ja selles eas enam ei ole! Päriselt ka!


Aplaus korraldajatele, kaardimeister Etsile ja kestev RESPECT neile, kes selle kõik jala läbisid - minumeelest see ei ole võimalik! Mina ei oleks suutnud!  

Pildid Merkalt ja Annekenilt, öised ilupildid muidugi Aldis Toomelt - aitäh!!