Pankranniku ekstreem

28.09.2013

Noooojah!
Alustada tuleks algusest.
Mulle tundub, et peale viimast xdreami jäi nii Merlel kui minul nagu seiklusspordi hooaeg lõpetamata. Mõlemad vist tundsime, et on veel mõni nö. "unfinished business". Seiklussport tundus apetiitne ja sügisene Libahunt tundus liiga kaugel veel. TAOK rogaini plaani pidin mina maha matma. Ja XT öörogain oli juba läbi. Mer leidis kuskilt miski Öörännaku nimelise asja ja mina täiesti juhuslikult sattusin sellisele ettevõtmisele nagu Motovilla Pankranniku Ekstreem. Selle viimase kohta tegelikult suurt miskit infi polnud - ainus mis mind köitis oli see, et mootorratastega ei ole sel miskit pistmist - no Motovilla or something!!
Ja et toimub 28.09, võistkondlik, kuskilt Sakast Toila sadamani, ~22km. Kõik! Tegelt ka rohkem infi polnud ... aijaa, regi kohe, raha maksa stardis 10euri/nägu. Kõik!

No Merka ja Mari-Liis olid nõus seda hullust kaasa tegema.
Kuskilt jäi mulje, et ju see ikka sihuke orienteerumise sugemetega asi on. Daaaaa! Formaat oli puhas jooks Sakast Toila sadamasse mööda randa ... no või siis seal pangast allpool ja veest veidi ülalpool. Aja peale. Ilma igasuguse orienteerumise ja KPta. Aga tuli minna! Päris tuuline oli starti oodates, tiimid lasti rajale 2min intervalliga.
Panga all oli ilm parem - tuult vähem ja kuidagi soojem ka.
Võibolla ka törts kivisem??

Esimesest 10km'st pole suurt miskit rääkida - liiva ja tiba kruusa sekka ja mõned mahalangenud puud. Sai joosta ja puudest mööduda tuli kohati merest. Mõnest tiimist saime mööda ja mõni möödus meist. No tiba üle tunni tegime esimest 10km. Täitsa OK.
Järgmisest 10km'st pole ka suurt midagi rääkida ... õigemini seda 10km'i on väga lihtne kirjeldada:
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi
kivi
Sisuliselt iga samm oli võimalus rebestada oma hüppeliiges või põlv või midagi veel. Kohati üritasime mingeid jooksusamme teha, mis aja edenedes nägid välja aina jõuetumad.
Aina jõuetumad!
Ja varvas varba järel sai vastu kive litakaid. Raudse järjekindlusega! Tundus, et luud murdusid ja küüned lendasid. Päris ekstreemne oli küll!
Ja ikka täitsa läbi võttis see ukerdamine seal kiviklibus. Ei olnud mingeid paelahmakaid, ei olnud peent kruusa. Olid täpselt sellised tallast veidi väiksemad kivid ... ja neid oli ikka mõõtmatult palju. Kohati sai neisse ka sissevajuda. Ja nad liikusid ju jala all - varisesid, kerkisid, vajusid, olid hunnikutes, vaaludes - no igas versioonis ja värvis ja kujus oli neid.
Ilmselt oli ümber väga kena loodus, aga seda ei näinud, sest paaniliselt jälgisid igat sammu - midagi muud ei näinud.
Viimane paar kilti kive enam ei olnud. Ilus liivarand, mis tundus nii sile, sile ... sile. Ja erikuradi väsinud olin. Oli tõsist pingutust lõpuni jõudmisega, ausalt!!

Aeg: 3:11.50, segavõistkondadest suisa 3. koht!!!
Ilu tuli pärast, mõni päev hiljem. Et täitsa naljakas võistlus oli!!!
:-)


XT öörogain Kuusalus

21. sept. 2013
start kell 19:00, finish 23:00

Kristiina ei saanud tulla, hoopis Aap oli tiimis.
Ilm on selline müstiline - septembri lõpp ja ikka on õues tublisti üle 15 kraadi sooja. Nüüd ka - stardis täitsa probleem, kas minna ainult T-särgiga või võtta ikka kilejope ka - no kui peaks külmemaks minema öösel?? Kilejope läks kotti (täiesti mõttetult muuseas!)  Ja Merle peen lamp ka kotti.
Soov oli nii kaua kui võimalik minna ilma lambita - sest lambi põlemaklõpsamisel ei näe valgusvihust eriti väljapoole enam. Tõepoolest, kuskil peale kaheksat läks nii pimedaks, et juurikatel koperdamise vältrimiseks tuli lamp põlema panna.

Kogunemine, kaarti sai vaadata 5 mintsi - mida sa selle ajaga ikka suurt planeerid. Vaatasime, et Peterburi teest põhjas on punktide tihedus lahja - lähme lõunasse. Seal olid ka 8 ja 9 algavad magusamad KPd. Ja vastupäeva ring tundus OK - no et mets valges ära ja lõpupoole rohkem teedel minemist.Paar sihukest kohta olid, mis tundusid kahtlased ... aga no küll jõuame sinna, siis otsustame kas ja kuidas.
Start ... jooksmine ... kaardivaatamine ... esimene tõdemus, et ei mätshi ... endiselt jooksmine ... KP ... jooksmine ... taas veidi ebakõla kaardi/maastiku vahel ... sisseelamine ... KP ... jooks.
Enam-vähem sellises rütmis me alustasime.

Aap oli väga tubli. Me ikka sisuliselt kogu tee jooksime. Esimesed poolteist tundi kandis ta ka veel kotti. Eks meil oli õnne ka - üks kahtlane koht, kus tuli selgelt ainult suunda minna läbi rabasema koha - selle jõudsime veel poolvalges ära teha - õnneks!!! Ja peale seda oli kohe üks metsatööde ala, mida kaardil polnud ja kus oli päris keeruline mingit sihti otsida. Oli küll juba lambiga minek, aga oli taas õnne - kõrval oli teisi tegijaid ja sattusime õigesse suunda ja rajale.

Lamp vajaks muidugi eraldi peatükki - tal aku juhe on täpselt nii lühike, et kuhugi (vööni) ei ulatu. Üritasin nii ja naa, lõpuks hoidsin käes seda akut. Kui seljakoti selga sain, siis sai ülemise rihma külge kinnitatud. Aga valgusjõud on sellel aparaadil vägev - terve maailm sai valgeks. Ja kuna tal zoomi pole, siis nats kartsin kaardi lugemist - järsku peegeldab rämedalt ja midagi ei näe. Aga oli päris ok. Valguse servaga kaardile näidates oli väga OK. Teine asi oli see, et lamp kippus vaikselt langema ja näitama rohkem nina ette. Eks ta kaalus ka parasjagu.

Kuskil peale 2 tundi läks Aapil samm raskemaks ja ma võtsin koti endale. Ja ka mul hakkas taas parem puus valu tegema. Üle ühe lageda otsustasime otse minna - tea, kas see õige otsus oli, aga ega me ilmselt palju ei kaotanud ka. Otse asimuuti minnes oleks pidanud sumama kõrgesse rohtu. Ebameeldiv, pime, vastik! Läksime vähe ringi, aga mööda madalamat heinamaad. No ja ühte lagedal oleva kivihunniku KP'd otsisime. Oli teine kuidagi puitunud rohu sisse peitunud. Ma käisin ikka ümber hunniku paar tiiru ja ronisin üles-alla, aga ei märganud. Ei tahtnud liiga ka rahmida seal - nõges oli ikka täies paueris veel!! Lõpuks siiski sattusin peale - oli taas õnne!

Rohkem nagu vigu ei teinudki ja aega mõttetult ei kulutanud. Päris lõunas otsustasime ühe 8-seeria punkti ära jätta. Tiba üle 2h oli täis ja mulle tundus, et tolle punkti otsimisega metsas võib minna aega. Kindluse mõttes oleks tarvis juba tagasiteele asuda. Kusjuures juba teine kord, kui mulle kaugeimas nurgas olles selgelt tundub, et "no täna läks küll pekki - me raudselt ei jõua ajas tagasi!!" Suverogainil olin ma täiesti 110% kindel, kui kaardi tagumises servas olime ja Krissukas ära kustus. Nüüd olin sihuke sõu-sõu mure, et kurja, kas oleme liiga kaugele läinud??

Kuskil enne kolmanda tunni täitumist läks ikka raskeks. Aapil oli jalad ja selg päris otsas ja mul kohati parem puus päris valus. No ikka sundisime ennast jooksma. Aapil oli nähtavalt raske, aga ta sundis ennast hämmastava kindlusega edasi tegema.  Ja endiselt me viga oluliselt ei teinud - õnneks oli palju mööda selget teed minekut. Sekka ka tiba kõndimist, aga põhiliselt ikka jooks. Kuskil 45 mintsi oli veel aega, kui olime Kuusalu keskväljal ja kaalusin, kas minna ka teisel pool trassi võtta üks kaugem punkt lisaks? Kuna Aap oli ikka päris valudes, siis otsustasin otse lõppu minna ja laps ellu jätta seekord :-). Aap oleks olnud nõus ka selle lisaKP võtma - karm vend, väga karm vend!!!
Ja siis suri minu udupeen lamp. Lihtsalt plõksti oli pimedus. Õnneks oli mul käsilamp ka ja viimane KP sai võetud siis pimedamas olekus. Nats sodisime ka sellega - elektripost pool-lagedal - no ei näe ju kus või milline õige post on. Ühtki orientiiri ka pole ... või siis ei näe. Või siis ei jaksa enam selgelt mõelda.
Ja sörkimine finishi poole. Raske, päris raske! Samas sellevõrra kergem, et "kodu" on kiviga visata. Ja finishis oli endiselt 15 kraadi sooja.

Kokkuvõte:
* see rogain õnnestus tõesti hästi
* Aap on megatubli ja talle isegi meeldis ... kui see jooksmise painav valu jalgades ja seljas veidi talutavamaks muutus peale sauna :-)

Aeg: 3:34.43; 72 punkti, üldarvestuses 51. koht. Läbisime 24km
Peredest 3. koht (väga napilt, järgmisel oli silm vähem) - auhinnaks natuke nänni ja tort!!
Aasta kokkuvõttes peredest 2. koht - auhinnaks riputati meile medalid kaela.

Tore on see rogain ikka - ja neli tundi on täpselt selline inimorganismile veel arusaadav mõõde.


Xdream Kambja

31.08.2013

Sedakorda on väliskülaline Merle pugenud "Aguri nahka".
Ja mina olen autojuht marsruudil Turba-Vasalemma-Tiskre-Kambja. Logistikaplaan sujus, aga ajaliselt läks kiireks. Paar edasi-tagasi sirgeldamist parkla ja keskuse vahel viis selleni, et stardipauguks sai Asse napilt meie kaardid raffal jalust korjatud.
Natuke mõtlemist ja ... veel natuke ja ... Asse rattaga eraldi, Mer ja mina rattaga teise kahte punkti võtma. Mäkkejooks, mina võtsin lähema KP ja Merle kihutas kaugemale. Merlet oodates uurisin kaarti ja järsku avastasin õudusega, et Mer on kadunud. Et mismõttes?
Kas ma tõesti magasin maha tema möödumise?
Kas ma lähen nüüd rataste juurde ja ootan seal?
Aga kui ta pole veel tulnud ja jääb mind mäeotsa ootama?
Väga üksikuks muutus mul seal tipus. Nagu kõik teised olid juba äraläinud ...? Suutsin siiski kannatada ja Merle ära oodata.
Edasi mõttetu rapsimine miski veeseina all - seal tõesti läks natuke inetuks trügimiseks. Aga meil oli õnne ja suht-koht kiirelt saime hakkama.

Ja siis tegimegi SUURE KAVALUSE! Kuna kaardil olid KP'd plokkide kaupa valikus, siis mina sain aru, et valik on ploki piires ja Asse sai aru, et vaatamata plokkide kirjutatud järjekorrale tuleks neid võtta ikka numbrite kasvavas järjekorras. Kolmega ja neljaga algavad ja siis viie, kuue ja seitsmega. Et kuidas siis nii, et algus viiega ja siis kolmega KP'd? Tema jutus tundus loogikat. Ja eriti mõnna tunne oli see, et kõik teised tegid teisiti - järelikult valesti ja saavad rämedalt traffi!!! Jehhuuuuu!

Et me siis kihutasime avastamata KP'desse, kus keegi polnud käinud. Oli põnev. Oli avastamist. Oli ekslemist. Oli nüansse.
Mõned vead tegime ka - mingit satipildi kaardiga KP'd otsisime ... kaua ... valest kohast. Kuni tuli A-raja liider ja jooksis KP'sse ja minema. No me ka siis lõpuks leidsime. Napilt oleks võtmata jätnud!
Kanuualas hakkas Asse SUURES KAVALUSES kahtlema ... aga me ei lasknud sel juhtuda. Tirisime Asse paati ja saatsime Mer'i KP'd võtma ... ja siis teist KP'd võtma ... ja siis kuulsime konkurentide hüüet, et "oot, kurat kõik kolm peavad ka kanuuKP'sid võtma!" Ja tundub, et neil oli õigus. Esimese KP võtsime pärast uuesti - ajaliselt tegelikult selle haagiga väga ei hävinud.

Edasi ratas-ratas-ratas, paar lisaülesannet õndsas vaikuses ja taas ratas-ratas-ratas. Üsna rahulikus üksinduses. Kõik tegid rada ju teistpidi.
Mul oli vahepeal ikka päris raske neid tõuse üles vändata. Hooga enam ei jõudnud ja suure hammakaga vändates tundus, et edasi ei lähe üldse. Asse ja Mer ikka kähmasid hoogsamalt. Lõpus paar KP'd tegime joostes - lihtsalt ei tahtnud enam sõita.

Finishis esialgseid tulemusi lugedes tundus, et meie SUUR KAVALUS töötaski - kõigil oli 1:30 trahvi ja meie aega veel ei olnud. Päev tundus ilus, meie targad ja tugevad!!

Uus nädal paraku ei alanud nii ilusalt ... teiste trahvid ellimineeriti ja meie aeg 7:18.13 platseerus 96. kohale. Õiglust ikka ilmas vist ei ole. Aga vaatamata kõigele oli ikkagi tore ja uuel aastal proovime uuesti.