Linnarogain - õppetunnid, õppetunnid, õppetunnid ....

25. märts 2017
Tallinna vanalinn
Sääsehirm

Pean tsiteerima taas korüfee Etsi - Elu on vigade kogumine. Eriti o-elu!

KP75 sai enne võetud kartuses,
et ei saa põhjapoolt ligi.
See kartus osutus tiimide liikumist
jälgides tõeks - välja sai, sisse saada
oli keeruline
Planeerimiseks oli aega 30 mintsi - väga piisavalt. Ja me planeerisime. Nagu tavalist rogaini. Aga linnarogaini nii ei planeerita. Et kolmandast teest vasakule, siis paremal oleva lagedani, mööda serva ojani ja sealt suunaga peale.
Linnas, eriti suht-koht kodulinnas, tuleks tuvastada maja ja tänavanurk, kus KP asub ... ja joostagi sinnani ilma kaardita. Peda peamaja hoov, TA hoov, Rahvusraamatukogu tagune teatriauk, Swisshotelli siseõu, Hirvepargi bastioni all, Kalevi maja tagune kossuplats jne. jne.
Mina nii ei teinud. Järgmine kord teen! Ausalt!

Otseselt pahasti ei läinud midagi, aga targal tegutsemisel oleks jõudnud rohkem ja mõistlikumalt. Nii lihtne see o-elu ongi - targal tegutsemisel lihtsalt jõuad rohkem!!
Siinkohal ma ei räägi füüsilisest jõudmisest - 3 tundi jõuab 90% osalejatest minust kiiremini joosta. Eriti mööda teid. O-vabalt. Silmad ruutus.

KP60-48-76 oleks õige valik olnud
Ma olin vist 8-aastane, kui mind üksi kompassi ja kaardiga metsa lubati. Enne seda pool aastat koos isa või vennaga. Kokku peaaegu 40 aastat. Orienteerumist. Kompass - kaart - mets ja mina. Ise pead hakkamasaama. Mulle see ala väga meeldib. Kuigi vahel ei saa. Selles mõttes, et välja ikka olen alati tulnud, aga ebamõistliku ajaga teinekord.

Kiire pole ma kunagi olnud. Koolis kõik vennad sprintisid minust 60m kiiremini. Tõmbasid nurgataga suitsu ja lippasid. Kaotasin sekunditega või meetritega ... näiteks kaugushüppes. Staadioniringil olin suhtkoht võrdne juba. Kildis kaotasid nemad ... paljud minutitega. Anaeroobset plahvatuslikku purakat minus ei olnud, aga valu kannatasin.

Hapnikuga on mu organismil alati head suhted olnud, aeroobse suutlikkuse lävi on paljudest kõrgemal, laktaati metaboliseerib organism edukamalt, lõplik glükolüüs ilma või vähese laktaadiga puhtaks CO2 ja H2O'ks kestab kauem. Või siis suudab psüühika suurenenud laktaadi hulka paremini seedida - rakkude hapnikuga varustatuse puudumisest tingitud šokk tuleb hiljem kui harju_keskmisel inimesel. Kuid sportliku treeningu ja inimese füsioloogia alused omandasin ma palju hiljem - kehakultuuri teaduskonnas. Toona treenisin nagu tšukts - "laulab sellest mida näeb ja tunneb"

10 kilti jooksin staadionil naeltega 33 mintsi ringi, poolmaratoni maanteel 1:20'st allapoole, maratoni tippaeg on 2:52. Olin siis 18-19 aastane.
KP59-67 (Pika jala üleval) -47-57-38-69
oleks olnud õige. Aga kartsime Toompead
ja joostes oli vaateväli uueks planeerimiseks
sel hetkel liiga kitsas juba :-)
Paar minuvanust venda olid veel, üks neist mu klassivend. Jooksis maratoni 2:40 ringi. 18. aastaselt. Trenni tegime mõnikord koos - vahel 2 korda päevas, kui kooli ei viitsinud minna. Hommikul näiteks 15 kilti fartlekit, õhtul 35 kilti niisama loksutamist peale. Vahel tuli nädalas üks puhkepäev ka sisse. Paar aastat nõnda - 200+ kilti nädalas. Ja pitsi ei sülitanud, kordagi!

Vedas, et elu tegi oma korrektuure, muidu me ilmselt elus enam poleks. Klassivend panigi enda põlved pekki, praegu kaalub 100+++ kilo, joosta ei saa, käib jõusaalis. Mina kaalun ka 100+ kilo, aga saan siiski joosta. Selle võrra on minu olukord veits parem. Mul tuli toona kilometraazi ka vähem ... tartu tossudega maanteel. Ahhilka ja põlved vahel ikka valutasid, aga kes hoolis. Nooruses kannatad ära.

KP35's oli aega 10 mintsi. Lähme-ei lähe?
Ikka läksime. Jooksime silmad ruutus.
Kannatasime. Jõudsime!
Elu oli ilus, maratonis esimesed 10-15 kilti jooksin alati esimeste meestega koos - alla 4:00/km. Kerisin ja rääkisin juttu. Kui enne kolmekümnendat kilti raskeks läks, siis polnud mõtet lõpuni joosta - aega polnud siis loota. Tartu tossude sisse oli lõigatud poroloonist tallad. Hiljem olid ka miskid NoName välismaa tossud, mille taldasid sai parandatud suvalisest kummist lõigatud tükkidega. No ära kulus tossu alumine kiht, svamm hakkas vastu maad käima. Kes siis tossu ära viskas!! Aastal 1988/89. Nüüd on maanteel Asics ja metsas Salomon. Ulme!

Aga tegemiseks on jäänud ainult alad, kus on vaja mõistust ... mida ikka veel ei ole, nagu jutu algusest järeldada saab, pluss tuima vastupidavust. Piimhappe kuhjumise kannatamist. Lihtsalt seda rutiini talumist ilma eriliste emotsioonide ja kiunumiseta. VO2max on õnneks endiselt harju keskmisest oluliselt kõrgemal tasemel - jah seda ruumala on ka oluliselt rohkem, kus see O2 ära lahustub ... aga võib panna küll. Vähemalt 8 või 12 või veel parem - 24 tundi järjest. Liikuda. Ilma äkilise tõmbamiseta. Koos kaaslasega. Kui mina ei mõtle, siis mõtleb tema ... ja vastupidi. Rogain nazõvajetsa!! 

Foto ACE Adventure poolt
Noortele vihastele vendadele - nagu näiteks Ain Fjodorov :-), rääkimata 40miinus poisikestest/plikadest - võib lohutuseks öelda: molodoi tšelovek - utebja eštšjo vsjo vperedi!

Linnarogaini tulemused on siin:
Aeg: 2:58.57
162 silma
41. koht (MN 8.)
Läbisime 24,5 kilti.

Kilometraazi kohapealt oli täitsa okei sooritus.


XT talverogain - mõelda on vaja!!

Träkk
18.03.2017
Sääsehirm - Merka & Tarvo
Randvere

Teeks kõik o-lollused hooaja alguses kohe ära, siis on pärast rahulikum - võiks olla hooaja esimese rogaini juhtmõte. Kui see vaid nii oleks, oleks maailm täiesti imeline! Igatahes sai suur samm tehtud selle filosoofia poole :-)

Mõtte liikumine on ikka nii aeglaseks vist muutunud, et enne starti ma ei saanudki üldse miskit träkki kokku planeeritud. Tundus, et lõunast linnatänavatelt alustada on mõistlik. Üldiselt tuligi reaalne träkk ikka jummala jooksvalt. Alguses tegingi seda jooksvat träkki jooksult, lõpupoole enam ei jaksanud ... ei joosta ega mõelda ... mis pole midagi erilist.

Algus oli selles mõttes teistmoodi, et mul oli selge arusaam, et me oleme ikka suisa viimased! Kõik kappasid ulmetempoga kuhugi kaugustesse ja kadusid. See tegi mõnevõrra murelikuks, aga kuna enesetunne polnud alguses kiita, siis väga ei viitsinud selle üle morjenduda. Peale esimest tundi läks oluliselt paremaks - no tuli meelde, mis asi see jooksmine on ja kuidas see käib.
Kuna viga polnud väga võimalik teha ja kesmine tempo oli 6.30 min/km ... mis on ikka jube kiire meie kohta, siis põhilise aja planeerisingi mõttes rada.

Alates KP72'st kukkus keskmine muidugi oluliselt ja tuli orienteerumisega ka tegelema hakata. Vot see ei tulnud välja - kohe üldse ei tulnud välja. Kogu see järelejäänud 2,5 tundi panin ma suundaminekuga järjekindlalt puusse ... nagu ka kaardilt eri_krdi_sakilise träki järgi on näha. Lisaks kaldusin iga kord jummala suvalises suunas ära ja ikka kohe kõvasti. Ja vesi metsas oli külm! Kohati sai mööda jääd minna, kohati sai ka sellest läbi vajutud ... ikka täitsa jahe on see pooljääs vesi, kui seal pidevalt säärteni sees mulistada.

Miski plaan oli KP93'ni väljajõuda, aga see mõte kadus, kui miski 1,5 tundi aega oli ja me tükk maad lõunapool alles olime. Et paneme siis läbi KP92 läände ja sealt alla.

Päeva highlight oli KP86 ... koobas poolel nõlval. Sinna saamine oli paras trikk ... ja veel suurem trikk oli enda tagasi mäe otsa vedamine ... kuhu tegelikult üldse ei olnud vaja ronida, sest järgmine KP oli ju mäe all!!!
Kui loll saab olla???
Tehti väga selgelt selgeks, et saab saab!
Et sai öeldud ju .. mida ma ei kuul(a)nud muidugi. Ja mõistlik oleks rääkida, kuhu plaan minna on, saaks lollustele eos juba käe ette panna!  
Oli piinlik küll, oli oli!
Laskumine oli highlightide highlight, mis algas okastraataiast läbipugemisega, kuhu jäi ka tükike pantrikostüümi :-(  Tükike Salomoni tossust oli jäänud juba mingisse eelmisesse KP okastraati.

Lõpp läks muidugi kiireks jooksmiseks ja seda vähem olin ma võimeline midagi mõtlema. Algselt plaanitud KP25 ja KP37 jätsime kõrvale ... kuigi normaalne oleks viimasest ikka olnud läbi minna. Niigi KP21 tuli minna ja ring poleks suurem olnud ... aaaga no ei olnud seda ajuvärki enam kasutada, kästi joosta. Ja ma jooksin ka. Raske oli, aga suutsin.
Lõpus jäi ikkagi miski 5 mintsi aega üle - täpselt selle KP37 jagu!

Tulemused veebis:
164 silma
47 koht (DH40 9.) .... mmmm me vanurite klassis juba! :-)
Aeg: 3:55.11
Kokku: 28,7 km (lindu 22,3 km)

Kilte tuli vähe ja tulemus on suhtkoht nõrk. Aga järsku sai lollused selleks aastaks nüüd tehtud? Et edaspidi ma räägin mis järgmine punn plaanis on. Ja mis peamine - järsku isegi kuulan tiimikaaslast :-)

Vasaloppet ... 90 kilti klassikat Sälenist Morasse. Miks ometi?

5. märts 2017
www.vasaloppet.se

Kuidas ma Vasaloppetile sattusin - seda kirjutasin kevadel: "Kuidas ma rootsi kunni panna tahtsin!" - et miks ma nüüd siin stardis ja rajal ja finishis olen. Natuke jabur tõesti, ise ka tunnistan :-)

4 helikopterit tiirutavad pidevalt 20-30 meetri kõrgusel, lärm on kohati kõrvulukustav, lund tuiskab. Eiei, mitte mingid droonid, vaid täiesti reaalsed helikopterid - 1 suurem ja 3 väiksemat. Kogu aeg. Merka ja mina seisame Vasaloppeti stardis. Koos meiega veel umbes 17 000 inimest. Tihedalt üksteise kõrval, mõned on meie taga (3 neegrit näiteks), 98% sellest 17 000'st on siiski meie ees. Viimane stardigrupp, minul rinnanumber 14 588, Merkal 17 493.
Kell on 7.55, natuke on veel hämar. 90 kilti tundmatut valu ja vaeva ja kurat_teab_mida_veel ootab ees. Enam ei ole pääsu. Umbes 10 tunni pärast läheb jälle pimedaks. Natuke on kõhe, veidi on hirmus. Tiba on põnev ka. Maailma pikim, kuulsaim ja suurim suusamaraton Vasaloppet. Siinsamas. Uskumatu!!

kõik on alles ees
Stardipauku ei kuule, paneme lihtsalt miskil hetkel stopperid tööle ja hakkame liikuma. Oleme täiesti paremas servas, osa nööre korjatakse ära ja tekib umbes 2m laiune vaba lumeriba juurde. Otse meie kõrvale. Vaatame teineteisele otsa, astume sammu paremale ja kukume lükkama. Esimesel tugeval tõukel annab suusk tagasi, tõmban miski vasaku jala sisemise reielihase ära, jõhkralt valus on. See valu saadab mind kõik need 90 kilti. Keda huvitab!
Kõik teised seisavad, meie lükkame. Miskipärast ei kasuta keegi seda serva ära?? Meie kasutame. Stardikanga alla jõuame umbes 5 mintsiga, kuulsale tõusule umbes 15 mintsiga. Tundub, et teised seisavad, sest me oleme juba 8000-9000 numbritega rahva seltskonnas. Uskumatu!

Ronime tõusu täiesti paremast servast, üks suusk metsas, teine rajal. Liigume kenasti, tõus on tõesti
Start, oleme vasakul ülemises nurgas
karm. Ja rahva tihedus on muljetavaldav. Mingil seisakuhetkel vaatan tagasi - fantastiline sebiv mass on meie taga, pole tõusule jõudnudki veel. Seisavad. Meie ronime. Mööda, mööda, mööda kõikidest, põhiliselt käte toel, kääri sõitmiseks pole ruumi. Merka hoiab hammastega minust kinni, kedagi vahele ei lase. Mina hoian kõvasti õlaga vastu, muidu lükataks mind paremale metsa ära. Ronime, ronime, ronime. Keppidel/suuskadel tallutakse kogu aeg, üritan väga ettevaatlik varustusega olla.

Umbes 45 mintsiga oleme tipus, kus saab nats suusasamme tegema hakata. Elus. Varustus terve. Tõus on olnud üle 2 kildi pikk - ainult ronimine. Käte jõul. Olen ikka päris väsinud. Aga meie ümber on numbrid 6000-8000. Uskumatu!
Tagantjärgi võin julgelt öelda, see esimene tund õiget rajavalikut oli meie totaalne õnn! See andis võimaluse jõuda finishisse enne pimedat. Oleksime kuskil keskel olnud ... võibolla poleks üldse finishisse jõudnud! Päriselt!

Kõik edasine on juba puhas sport. Ja monotoonne argipäev. Ei mingit ülevust, vaateid vms. Puhas sport.

Kolmes esimeses TP's ootab Merka mind järgi, rohkem ta ei viitsi, külm hakkab.
Mul on esimesed 35 kilti päris rasked. Alguse tempo on olnud tiba üle minu taseme, lisaks ei saa ma vasaku jalaga korralikult tõugata - igal tõukel käib valu läbi. Sõidangi siis nii, et parema jalaga tõukan korralikult, vasakuga vibutan niisama - poolteist, poolteist, poolteist. Jube vastik on näha silti numbriga 63 - terve Tartu maraton on vaja veel sõita, aga ma olen juba 27 kilti rapsinud ju! Krt ma olen täitsa läbi!! Ma vist ikka ei jõua sinna finišini! Rada on enamuses lausik või allamäge, paaristõuked pole minu leib, kõik sõidavad mööda. Vahelduva sõitmine meeldib rohkem. Meeleolu on morn, ibukas pole ka eriti aidanud.

Raja profiil - täitsa allamäge ju
-5 kraadi, lund on paksult. Ilusat värsket lund. Igal pool. Kohati on päris kõva tuul vastu, lagedatel. Metsavahel jälle on vaikne. Ja rada on väga korralik. 5-6 jälge on finišini välja, korralikud jäljed. Mitte liiga tihedalt. Enda määritud Rexi flooripulber libiseb fantastiliselt. Kõikidest paremini, kahtluseta! Ja peab nagu kulda - A&T Spordi määritud pidamine kestab lõpuni. Respect poisid!

Kuskil 45'ndal kildil läheb tuju paremaks, jalavalu väiksemaks, ibukas mõjub, tempo tõuseb, jaksan. Pool on juba läbi - täitsa võib isegi ju sõita, pole hullu! Saan ühe Enerviti geeli kätte, see isegi nagu aitab paremini kui mu oma geelid. Tuju tõuseb, keha kosub - saab aru, et siit põrgust saab ära ainult läbi finiši. Alla ma ei anna rsk!!

Laskumisi inimesed ei oska sõita. Ei julge! Rada on ees, nähtavus hea, kurve pole. Mida kurat sa pidurdad sahka tra ma ei või!! Kihutan rahva vahelt mööda, kareldes ühelt rajalt teisele ja vahepeal ka radade vahel - inimesed ilmselgelt siunavad selges rootsi keeles! Aga mina ei saa aru ja naeratan ainult ... ja lükkan hoogu juurde. Keegi ei saa laskumistel mulle vastu, vahivad mokk töllakil, et mingi kuradi hull uhab siin. Mida te töllerdate, nautige seda hetke, kui puhata saate, joppenpuhh küll!! Iga laskumine pidurdatakse kinni - kas te ei taha lihtsalt libiseda ja tirri lasta või? Kogu aeg tahate tööd teha??? Humoristid!

Kummaline on see, et osades Enerviti punktides sulle ei anta geeli! Lihtsalt ei anta! Küsid ja ei saa! Seletatakse miskit, millest sõnagi aru ei saa ja ei anta! Merka krabas kuskilt kastist ise ja ... pidi vist peaaegu peksa saama :-)

Teine arusaamatu koht on toidupunktid. TP ummistatakse täiega ära, sa pead sealt läbi pressima üle suuskade ja rahva, julmalt. Niisama ei saa läbi sõita nagu meie Tartu Maratonil, kus üks serv on reeglina tühi. Siin on hull mäsu igas punnis.
Söögiks antakse ainult kuklit! Ei mingit rosinat, banaani, kurki, leiba, soola vms, millest TM'l lauad lookas. Ainult vesi, energiajook, tee ja mustikasupp. Ja kuiv kukkel!! Nagu mida hekki?? Mitte et ma ise süüa tahaks, aga ikkagi ... kuidas sa mugid kuiva kuklit?? Merka proovis, vaeseke :-)
Okei vahepeal jagatakse ka apelsiniviile ja mingeid kummalisi kommikesi - šokolaadiga kaetud paisutatud nisu vms. asi on sees. Ma sain näiteks lakritsamaitselise. YAKKKK - ma vihkan lakritsat. Ja mul on see komm suus. Juua peale midagi pole, sest TP oli just ära. Mälun seda ja siunan. Suust seda enam kätte ka ei saa. Naudin lakritsa maitset mida ma ei taha unes ka näha! Võimas! No vähemalt on millelegi mõelda peale suusatamise :-)

Kuskil 30 kilti enne finišit tunnen kuidas järsku läheb raskemaks. Aga kannatan, tõuse jooksen endiselt. Teised töllerdavad. 25 kildi juures on surnud hetk korraks ... kildid tunduvad väga pikad. Näeks juba numbreid, mis algavad ühega! Ei tule ja ei tule. Ei jaksa eriti!! Hambad ristis kannatan ja imen geele nagu jõuan.

Raja serv on täis kusevaid härrasid. Justnimelt. Ei astuta kuhugi metsa vaid sisuliselt raja peal kougitakse till välja ja kustakse suures kaares. Mida krt te joote, et pidevalt on vaja pissida?? Aru ma ei mõista. Vabameelne rahvas need rootslased!
Stardis oli asi päris huvitav - kes ei viitsi peldikusabas seista, laseb lihtsalt kuhugi ... näiteks bussiparklas busside taha. Mehed-naised kõrvuti, tihedas rivis. Lõdvalt. Mõni voolib vähe konkreetsema asja ka. Keset parklat. Normaalne!!??

15 kilti lõpuni, rahvas tõmbab tempo päris üles. Korralik kihutamine läheb lahti. Mina ka alla ei anna. Natuke müstiline - 75 kilti on sõidetud ja nüüd te ärkate! Sõidan sisuliselt võimete piiril, loodan lõpuni vastu pidada. Viimased 5 kilti on pikad. Jõudu annab see, et kuulge kui ma olen 85 kilti vastupidanud, siis nüüd ma ka enam alla ei anna. Tõusud jooksen, rahvas imestab, vahelduvat panen nii hoogsalt kui suudan. Ja suudan küll. Paaris lükata ei suuda väga, selg on ikka läbi ja valutab.
Viimased 2 kilti on pikad - natuke ootamatult olen kuulsal Mora finišitänaval. Raiun paaris veel mõnest seltskonnast mööda viimasel 500 meetril. Jaksan hullult spurtida!!
Juba läbi?

"I fäders spår för framtids segrar!"
Libisen vaarisade rajast ja tulevastest võitudest jutustava sildi alt läbi.
Finiš!

90 versta on sõidetud. Mõtlen imestusega, et pekki ma pole üldse jubedalt väsinudki, täitsa hämmastav!
Isegi 8h rogainid on igatahes olnud alati palju raskemad. Nüüd ma seisan teiselpool finišijoont ja imestan, et kas tõesti läbi?? Ei taha pikali visata, ei taha ära surra - kõik on täiesti okei. Natuke totakas on olla mitte_surmani_väsinud peale 90 kilti. Ausalt on. Samas ... tegelikult on ju kogu see 90 kilti enamuses allamäge!

Kuiv statistika
Merka lõpetab kuskil 5 mintsi enne mind. Mis on ka hämmastav täiesti. No et miks nii vähe enne? Normaalne oleks olnud pool tundi vähemalt. Või tund.
Kogu see lugu on olnud üldse mitte see, mida ma kartsin - hämmastavalt kerge on Vasaloppet! Jahh, täitsa jabur jutt ikka!

Medali aeg (1,5x võitja aeg) on alla 6 tunni .... unustage ära :-)




järgmine hommik -
tänavalt on rada ärakoristatud
Mis veel? Inimesed hinnake TM'i korraldust ja tööd mida teeb hr. Kelk! Ausalt! Meil on kõik ikka väga vinks-vonks. Kasvõi see, mis toimub peale finishit. Kõik on käe-jala juures.

Jupp aega me ei mõista, kust saada kätte kotid, mis enne starti sai kuhugi suurde konteinerisse visatud. Küsime korduvalt ja mitmest kohast "in English" - vastuseks arusaamatu mõmin "not in English" ja arusaamatud käeviiped suvalises suunas.  Lõpuks jagame matsu - suusad tuleb anda hoidlasse - ronida bussi peale (lõõtsaga bussid!!) - see nikerdab mööda Mora kitsaid tänavaid miski 20 mintsi sõita. Õnneks on bussis soe! Siis on miski staadion, kõik kotid värvide ja numbrite järgi mahalaotatud. Otsid oma koti üles - siis suunatakse sind kuhugi pesema - meie ei olnud nõus kuhugi pesulasse suunduma, tahtsime tagasi bussi, et oma auto juurde saada ... "nej, nej ... minge sinnapoole!!"
Lõpuks ikka pääsesime ettenähtud rajalt kõrvale ja tungisime bussi.
Vaikus. Rahu. Finito!

Auto parkisime ka muidugi ... no sinna kuhu polnud ettenähtud. Kuna vanalinna eriti ei lubata autosid - ametlikud parklad on kaugemal ja tasulised - aga hommikul kell 4 ilmselgelt ei koperda kuskil ringi mingeid juhendajaid/keelajaid - parkisime lihtsalt mingi maja hoovi finiši kõrvale - täpselt parkimist keelava märgi kõrvale! Täielikud ida-saksa turistid ikka! Mõhkugi ei jaga tsiviilsest elust ega Rootsi-Kunni traditsioonidest :-)

Hirm ... või igatsus?
Üks äge asi - personaalne lühifilm, kus oled mõned sekundid kaadris (ilmselt igaühe kohta tehti see).

Kas järgmine aasta jälle - nüüd ju stardinumber eespool?
Ei, kindlasti mitte. Vasaloppet on nähtud ja tehtud ja praegu küll ei ole miskit tõmmet seda uuesti teha. Vaataks mõne muu loppeti. Aga kõigile mõtlejatele - kindlasti proovige, ei ole see 90 km'i klassikat hull midagi! Päriselt!