Uiskudega metsas ... Jää-Öö-O Vol.2

13. detsember 2016
Kurgla arhailistel turbatiikidel
Träkk

Lund ei ole.
Külma nagu oleks ja vesi loikudel on muutunud tahkemaks - julgemad vennad tõmbavad Männiku karjääridel juba pikemaid ringe, kohatiste suplustega vist :-)
Vaatasin isegi oma Tamperest võidetud matkauiske ja haudusin plaani, et kuhu ja kuidas tritsutama minna.

Ja siis ..
... ACE tiim kasutas ilma ja tegi orienteerumise uiskudel elik Jää-Öö-O. Eelmise aasta üritusele ma ei jõudnud, aga olla olnud äge. Seekordne koht oli jah ... omaette põnev .... aaaaga minumeelest natuke liiga tahke - see tähendab, et jooksmist mööda selget rabametsa uisud jalas, oli rohkem kui oleks oodanud.
Vaadates träkki, siis ka Ets ei liikunud eriti teisiti ja ilmselt ka esiotsa ässad ei suutnud igale poole jääd manada.

Otsustasin rahulikult võtta ja valida küll pika raja, aga päevaku formaadis, ehk siis ühisstarti ässadega joonele ei läinud. Tiksusime hoopis Merkaga raja rahulikult läbi, uisutada on ju äge! Lobisesime ja viskasime huumorit (tähendab enamus huumorit oli suhtkoht ühepoolne muidugi as usual :-) Laenatud SI-pulk küll Air-reziimis ei toiminud, aga see oli kõige väiksem mure.

Algus alumisel tiigil oli täitsa okei uisurada ja kraavivaheliste metsaribade ületamine oli puhas fun. Edasi läks uisu/jooksu suhe juba natuke kahtlaseks. Üleminek alumise ja ülemise tiigi vahel oli 100+ metra selget jooksu maismaal. Ja seejärel roostiku murdmine, kus ka jääd suhtkoht vähe oli.
KP 36-73 ja tagasi oli taas selge metsamurdmine, seal nagu polnud variantigi vaikselt läbilibistada. Samamoodi KP 39-40 ja sealt tagasi - jälle puhas mets ilma igasuguse jääribata. Võssis pehmes turbasamblas oli muidugi omamoodi tore uiskudega tasakaalu säilitada ja paterdada, aga ... kas nüüd just sellises koguses.

Sai sattutud ka mõnele lahtisele kopraaugule, ühe veerel sain napilt pidama enne suplsatust. Õnneks päris nii ei läinud nagu Etsil eelmainitud blogis, ilmselt on sellised kogemused ainult tugevatele määratud!!

Lõpupool oli taas uisutamise teema - sai kiirest liikumisest mõnu tunda - uisutamine on ikka täitsa minu ala!! Tegelikult oli igati tore ja lõõgastav üritus - täname!! Lõkkevorstid ja tilgake VanaTallinnat kukkusid täpselt õigesse auku!
Tulemused siin.

Ahjaa, pean siinkohas mainima, et komposiitkerega uiskudega siiski ei tasuks metsa minna. Või siis hoidke oma kehakaal oluliselt allpool kolmekohalist numbrit.

Nimelt minu üks OAC Prophet nägi välja selline nagu piltidel näha. Ma täpselt ei saanud aru, millal see juhtus, igatahes viimaste punnide uisuträkil oli selgelt tunda, et vasak uisk jookseb kuidagi ebaloomulikult.

No nüüd tuleb siis vaadata, kas klaasriide ja vana hea EPO-liimi ning osavate näppudega annab siin tegusid teha - sõidetavaks vast ikka saab, tera on ju iseenesest terve ja annab painutada sirgeks tagasi. Kas ka pidama jääb .... no kaeme perra!
******

Purustatud uiskude parandus ülekaalulistele

Miskipärast pole enam poodides saada vana-kooli EPO't ... tähendab on midagi, aga nii imeväikesed tuubid, et nutt tuleb peale. Mingeid tänapäeva kahekomponentseid sogasid on ... aga no midagi ei saa nõukaaegse EPO vastu!!

Esimene & teine kiht
Lõikasin siis sassis-kiulisest klaasriidest parajad tükid, määrisin ja sahmisin ja panin kaks kihti klaasriiet koos EPOga mõlemale poole (vt. pilti). Et miks sassiskiulist? Väidetavalt (ja selles on mingi loogika!!) peaks jääma tugevam, kui kiudude suund on risti-rästi. Muidugi olin liimi ja klaasriide kiududega üleni koos nagu kurat - see sigudik ju kleebib ennast igale poole - kohutav!

Lasin kuivada päevakese. lihvisin nii siledaks kui sain - see on ju keeruline - üritad ju liivapaberiga vastu tera mitte minna, see saadan läheb kohe nüriks ju - tõmbad kandid maha niiet siriseb. No ikka paar korda läksin :-(  Lõikasin lõpuks tera puhtaks ... ja avastasin, et ma päris sirgeks ikka ei saanud seda ... nuuks, nuuks. Aga noh, sõita vast saab.

kolmas kiht
Siis Noorest Tehnikust (oi see on ikka üks väärt pood just seal Luise tänaval, kuigi ka neil korralikku EPO't ei olnud) korrapärase kiuga klaasriie - et pind siledam ja ilusam jääks.

Tükid valmislõigatud, uuesti EPO taldrikule laiali, kinniti sisse ... ja siis juhtus müstifikatsioon!! Segasin ilusti sassi liimi ja kinniti, panin korraks pulga kõrvale, et uisku paremasse asendisse sättida, haarasin uuesti pulga ja ... EPO oli kivistunud! Nagu reaalselt - umbes 30 sekiga muutus minu silmade all ühtlaseks klimbiks, mida määrida ei saanud enam mingi valemiga ... nagu WHAAAATTT!!?? Kus kurat nüüd kiire hakkas kulla liim??

Valmis!!
Uus tuub ja üritasin siis segada juba uisu peal ... see oli viimane tuub ka!
Sain hakkama!
Jõudsin veel peale ka ühe kihi tõmmata ja ära siluda.
Kuivama!

Krt. järgmisel hommikul alles kleepus reipasti - no vana nali, lapsepõlves ka jäi EPO alati pikalt kergelt kleepuma, siis pidi silmajärgi seda kinnitit ju doseerima. Nüüd on 1:1 ... ja ikka kleepub igavesti :-)

Ahh savi!! Aeg polnud oodata, Männiku ootas! Tõmbasin veel musta aerosool-sprayga üle - see õnneks kuivab kiirelt - ja startisin Männikule.
Kohapeale jõudes oli värv kuivanud ja peale seda kui ta tera alt oli mahakulunud, hakkas ka uisk libisema :-)
Tehtud!
Kõige ilusam ei ole, aga sõita saab kenasti!

Deemnd ai'm guud!!

YÖ-rogaining 2016 lumises Tamperes

 Flaier11-12. nov. 2016
Tampere lähistel Ylöjärvil
8h
Start kl. 22.05, finiš 6.05
Sääsehirm

Samal ajal, kui ACE tegi uskumatuid supertegusid Seiklusspordi MM'il Austraalias, väisasime meie öist Tamperet. Vot ei saagi aru, kust see suhtkoht kentsakas mõte tuli. Soome meile üldiselt meeldib ja 8h tundus ka piisavalt kelmikas, seda enam, et öösel. Riia rogain meile ka ju meeldib. Ja Estonian Adventure Racing Teami poolt korraldatavad kevadised linnarogainid ka meeldivad!

Samas oli siginenud üks väike nüanss rogainile regimise ja toimumise vahel - nimelt oli lumi_va_saadan mahasadanud ja see ei olnud planeeritud!! Siiski oli Tampere Seudus lund vähem kui Maarjamaal - palju üle tossuserva sisse ei vajunud. Aga selle eest näitas auto õuetemperatuuriks -11 kraadi (loe: miinus üksteist). Ja see oli päris jäle teadmine.

Märkesüsteemist - punktide märkimiseks oli vajalik mobla QR-koodilugemise toetusega, NFC-täägimisega või siis GPS põhist märkimist toetav (raadiusega 15 meetrit). Minu iFööni-nimelisel telefonil ei ole NFC tuge ja GPS-märkimine mul ka tööle ei hakanud (ilmselt oli just see osa minu õunast ära hammustatud!!!). Seega pidin igas punnis seda QR-koodi ruudu sisse püüdma - suhtkoht kentsakas muidugi.
Soomlastel on SISU! - KP'des üldiselt tavapärast oranz/valget kolmeküljelist tähist ei olnud, QR-kood oli 10x20cm lapakal kinnitatud ... kuhugi objektile mõnusalt peitu. Vahel oli ümber objekti roosakas lõng ... no näiteks silla piirdel, muidu oleks ilmselt otsima jäänudki teiseltpoolt piirdeid või silla alt seda lapakat. Nälga oleksime surnud!

Kaart oli HJUUDZ! Mõõtkavas 1:30 000, 5m reljeefiga, 50x70cm suurune tapeet. Heast paksust paberist, veel paksemas kilest kotis. Ja NS suund muidugi viltu - nagu Soomes tavaks :-) Räme pakk voltimatut paberit!! No oli jagelemist. Merkal hakkasid suisa õlad valutama sellest kaardikandmisest. Ta hoidis teises käes veel legendi ka - see oli 3 x A4 lehte!!! Korralik kirjandus ikka!

Plaanimiseks oli aega 2 tundi - ikka piisavalt. Punne oli nigu sigu. Jälle soome omapära - eeee et miks te teete teed, eriti kiirteed, nii põletava punasega ja KP rõngad imepeene vaevumärgatava punakaga? Asustatud kohtades oli kaart sihuke sodi-pudi objektidest, et suured pisarad tulid silma!! No võimatu on punne kaardilt ülesleida.
Plaan oli teha miski 45km lindu, koefitsiendiga 1,25 ... mis on siis kuskil 55km reaali. Nöör oli kaasas, aga seda eriti kasutada ei saanud, punne oli jube tihedalt ja ilge hunnik.
Thö plän - mets jäääb kõrvale, võtame ainult asustust. Alustame idapoolsest asustatud alas, siis liigume lõunasse, siis edelasse ja läänepoolt üles tagasi mööda asulat. Ja jooksvalt vaatame palju ja kaugele.

Algus oli suhtkoht okei - 5U-7Z-3AF-2A-5T. Midagi keerulist ei olnud, metsas olid lohad ees ja erilist o-viga ei teinud. Ilgelt palav hakkas mul kohe, kindad panin tasku ära. Merkal seevastu oli jälle jahe ... no nagu alati!
7G juures mõtlesime ümber ja tegime tiiru ümber järve, krabades 5Q-3M - no seda saadanat me otsisime! No oli mingis täiesti suvakohas täiesti suvalise puu juure taga.
9Z panime alguses põhjapoole mäkke ja mööda, siis laskusime orgu ning nats ikka tuuseldasime. Oli tegelikult õnne, et peale sattusime - see oli totaalses võsas ikka. Peale punni panime kohe ka kiirtee alt läbi ning ... pidime ukerdama kiirtee tammi ja keeluala vahelisel tõngermaal kuni 7D juurde viiva teeni ... mis tuli otse sellesama kiirtee alt läbi :-)
Kulunud oli 2:30 ja ma olin tegelikult päris väsinud. Kuidagi tujutu olemine oli. Vasak põlv valutas pahasti, ibukas ei aidanud. Ei tahtnud mõeldagi eesolevale viiele tunnile. Vaikselt hakkas külm ka, sest kõik riided olid läbihigistatud.
Loobuda tahtsin. 
Sooja. 
Ära :-(

9R juures ei näinud mina, et KP on lõunapool raudteed - panime mööda kiirtee äärset kergliiklusteed
Träkk
ja ... avastasime, et raudtee on mingi iidkõrge mäestiku otsas.

Perkele, ei voi olla totta!!! Kuinka me pääsemme tuonne?? Ja sen jälkeen rautatiestä yli?? Voi vit..si!!! 

Mingit imemoodi nikerdasime kohale ennast - üle aia saamine ... võttis aega ja Merka seletas mulle aia otsas kõõludes pikalt-pikalt, kuidas tüdrukuid üle aedade tuleb aidata. Kust täpselt hoida elik toetada jne. ... :-)
Proovisin.
No ei jaksanud, kohe üldse ei jaksanud! Ausalt!
NB! eelmist lauset palun lugeda nõndaviisi: Merka ei ole raske, mina olen nõrk!!!
Ja ma olin ikka kuradi läbi juba omadega - kulunud oli 3:30

Minu õnneks ei tundnud ka Merka endas hullu pauerit ja jooksis ka nii maalähedase sammuga kui võimalik. Mina halasin (kuuldavalt) ja tahtsin ära minna (mittekuuldavalt).
2H juures hakkas Merkal minust kahju ja plaaniks sai 7Ä-9T ja niiviisi kodupoole ära.
Uuuuuuhhhhh!
Õnneks!!!

Teine ibukas tegi vasaku põlvega imet ja olemine läks paremaks, moraal ka tõusis. Ma pakkusin veel kaart 9T-2I-3AC-9V-3G .... aaaaga Merka ütles vastuvaidlemist mittesallivalt: "3-9-7-5 ja ära!!!"
Nunuhh. Olin rõõmuga nõus.

5Ö-5Z träkk oli jäledalt pikk ja nüri. Oi ma surin ikka sada suremist seal vahepeal! See 5Z oli sillal, mis ei olnud alguses üldse õige sild!
Järgmisena oleks pidanud 9W võtma, aga ma seda üldse ei märganud, silm oli SF ringi poole juba nii ruutus. Kulunud oli lähes 6 tundi, aega oli küll ja veel.
7A'ga panime kala - üks tee vara keerasime sisse - õnneks kõhutunde ja reljeefi järgi saime aru, et oleme valel teel ja korrigeerisime.

Seejärel tuli lahendada mõistatus - kuidas saab maakas üle highway?? Õnneks oli öö ning lõppudelõpuks oleme me Eestist - saame kõigega hakkama - kui saime 2014 Rogaini EM'il üle Koidula raudtee euroaia ... siis saab ka nüüd.
Läksimegi!
Labaselt jalutasime üle kiirtee :-)
Õnneks oli öö.

Tulemused:
aeg: 6:37.57
punkte: 148
Koht: 44 (mingit klassiarvestust ei peetud)
Läbisime 40km

Team Puujalad (Marek Zahkna, Mehis Muru) kogusid 229 silma ja said 6. koha. Respect!!

Aaaaga soome juhusejumalal oli meile midagi veel varuks - ju me siis ikka meeldisime talle. Loosiauhinnaga võitsime endale OAC Prophet matkauisud!! Kummardame tänades!

XT Bingo 2016 - üllatavalt sündmustevaene

29.10.2016
Kõrvemaa
Sääsehirm
5h ja DH kohustus võtta 134 silma.

Riho Lüüsi foto
Üle-eelmise nädalavahetuse Saaremaa 3 päeva jooksu teine ja kolmas päev läksid ikka nii pekki valutava põlve pärast, et ma olin täitsa hirmul, kuidas see vidin üldse enam jooksmist kannatab?? Samas ... 3 järjestikust päeva kõva teed on üks teema ja metsaalune siiski  hoopis tõine tubak!! ... lootsin sisemas.
Numbrimäädzik arhiivist

Ei hakka sellest 3-päeva jooksust blogikannetki tegema, sooritus oli masendav. Küll aga leidsin huvitavat numbrimäädzikut Saaremaa jooksude statistikast :-)


Träkk
Nüüd siis Bingost - nagu ikka, plaanimisel jõuad ainult vaadata kus on kohustuslikud LÜ'd ja nende järgi sättida miski umbmäärase träki.
Meie idee oli võtta lõunast kaks LÜ'd ja nende juures olevad punnid ära ja siis idaservast üles ja siis kuskil poolepeal punkte lugema hakata. Ja et läände üle Piibe mnt. ei lähe.

Esimesse LÜ'sse minek oligi selline sakiline - otsustasime jooksvalt, mis järgmiseks võtame - vastavalt radade ja sihtide kulgemisele. LÜ's saime oma max 5 silma kätte.
Korraks oli plaan ka KP80 - ilus suur silm ja teedmööda jooks ... aga jäi ikka liiga kõrvale. Samamoodi KP91 ja 42.
Targad muidugi valisid 62-34 träkiks kaardist lõunasse välja ja taas tagasi - meie jagasime selle ära tiba liiga hilja.

Kõik pildid on Edith Madalikult!
KP34- LÜ21 tegin 2 korralikku ämbrit: miskipärast üritasin lõigata läbi metsa otse põhja ... ja sain poolepeal aru et see oli täiesti jabur lõige. Lisaks panin mööda valet teed kirdesse, olles kindel et jookseme põhja. Võimas!! Teeristis tsekkisin kompassi ja ... oli piinlik küll!!

's sai pikalt võssi tuuseldatud KP tokke otsides ... leidsime! Meele tegi rõõmsaks baarilett, mille valik oli küll suhtkoht tagasihoidlik (oi mul on meeles ikka Võsu Bingo, kus laud oli pudelitest lookas!!!)

Edasi midagi keerulist ei olnud, peale toreda ebakõla Merka ja minu vahel - tema arvas et me võtame KP42 ka ja mina teadsin, et ei võta, läheme otse KP92. Nii seal teepeal oligi - mina küsisin mitmes tee on ja Merka ei jaganud üldse matsu, mis imemoodi ma kavatsen sinna KP42'e minna???

KP92-64 panin ka kena prohmaka - miski rada läks läbi raba, hea oli minna. Ja kaldusin kõvasti loodesse. Ikka kohe jõhkralt. Sooserva järgi sain aru, et  ... uiuiuiui, nüüd läks küll lappama!!

Mustjärve juures (KP32) tegime korralikuma arvutuse. Ja Merka pani paika lõpuosa ning puuduvad silmad. Igaks juhuks ei hakanud LÜ20 lisapunnidele üldse lootma, klappis kenasti just ilma nendeta.

KP65-72  võtsime otse. No ikka täiesti otse. Ja jube täpselt läksime. Sattudes vahetult enne punni mingile lähes läbimatule mahalangenud kuuskede labürindile. Merka arvamus: no kuule kammooon, siit poolt ei lähene nüüd küll keegi sellele punnile!! 

Teel KP52 hakkas mul vasak põlv taas korralikult valutama. Õigemini ta tuikas juba enne, aga siis ikka kohe valutas. Õnneks teine ibukas aitas kenasti. Sai lonkamata lõpuni teha.

Lõpus olime suisa imestunud, et nii vara jõudsime, väljas alles valge ja erilist väsimust ka veel polnud. Midagi läks valesti??

Kokkuvõte:
134 silma - BINGO!!!
aeg: 3:51.04
DH 5. koht.
Läbisime 25,4 km
Täitsa okei ju!!!

Õhtune pidu oli muidugi teada-tuntud rajul tasemel ... aga see pole enam selle postituse teema :-)

TAOK rogain 2016 - Sõõru ... + Läänemaa o-MV

8.10.2016
8h
Sääsehirm

Hommikune enesetunne oli suhtkoht nõrk. Eieiei, mitte pohmakat ei olnud, lihtsalt oli nõrk olla. Ja ilm oli kahtlaselt pime. Ja tuul tahtis sead püsti puhuda. Nagu päriselt. Lubas vihma - tuli ka vahepeal.

Eelmine õhtu möödus Kaiu, Pala, Sõõru ja Tuha o-kaarte analüüsides - põhiliselt just metsa läbitavuse osas - rogainikaardil seda ju pole. Lühikokkuvõte oli, et Kaiu järvedest eemal on kõik räme soo ja võss ja sinna ei tasu minna! Voh!

Plaanimisest:

  • Fakt üks - tervet kaarti ei jõua, pool jõuaks. Kuna keskel pole suurt midagi, siis kudapidi pooleks tõmbame? Plaan oli teha kuskil 50+ km reaali elik 40+ km lindu, koefitsienti ei julgenud väiksemaks kui 1,3 panna. Nöör oli 140 senti.
  • Fakt kaks - kagunurk tundus jube reljeefipudru, sinna ei lähe, edelas on jõetagune soo ... vist, sinna ka ei lähe. Kaiu juures pidi ilus mets olema, sinna läheme. Aga kas alguses või lõpus?
  • Järeldus üks - võtame kaardist ülemise poole puhtaks, alustame Kaiust ... 
  • Järeldus kaks - eee nagu ei suju hästi Kaiust alustamine! Ülaservas on kuidagi ebamugav läänt ja idat ühendada ... aga alustaks lõunasse ja siis idast üles, läände ja keskelt tagasi. Ja siis vaatab.

Nii jäänudki. Peab ütlema, et väga hea plaan sai! Ja me suutsime plaani täpselt teoks teha - mis on ka äraütlemata tubli saavutus ma leian!

GPS träkk
KP23-31 olid lihtsad ja pandavad. 42'e otsustasime minna lõunast - no absoluutselt mitte mingit rada ei olnud - ülepea nõgesed ja putked. Võibolla ülemisel sihil oli parem? Panimegi peatselt metsa ära, seal tundus see sumpamine vähe lihtsam. 46 ja 51 oli ikka räme võss ja porr. Kollased asjad olid ... no kohati mitte väga kollased. Vitsasid kasvas nii tihedalt, et oli ikka tegemist pugemisega.

Kohe täitsa meeldiv oli peale KP51 teel joosta, no kohe mõnus. Ausalt! Piilusin KP48't ka, aga ... ei öelnud kõvasti midagi. Hoiame plaani!!! Tempo keris vahepeal allapoole kui 6min/km, täitsa hea oli kohe joosta!

KP40 juures tekitas segadust reljeefiring punnist lõunas. Ootasin mäge aga sattusin miski lombi äärde???? No ei saa veel olla see soo ju? Mis asi see on? Miks ei ole mäge?? Mingil hetkel märkasin, et tõesti, miski imepisike langujoon oli ka ikka kaardil. Muuseas üsna mitmes kohas ma ei saanud aru, kuidaspidi see tõus nüüd on.

KP32 minnes tekkis pisike segadus kahe sihijupiga, mis nagu olid ja samas nagu ei olnud ka. Tõttajad üritasid vastupidises suunas murda, korraks väike diskussioon teemal "aa kus me täpsemalt oleme" ... mõlemal oli oma arvamus ja kumbki polnud päris täpne :-)
Muidu olid kirde KP'de juures juba kenad lohad sissejoostud ja lagedatel aitas vastutulev rahvamass täpselt asukohta aimata. KP59 juures oli ikka hjuuuudz mägi. Kaardipealt vaadates ei tundunudki nii kõrge, kui reaalselt oli :-)

4h/27km oli tehtud ja aeg sissevohmida üks võileib. Teeme seda käigupealt, sest ikka parasjagu jahe ja märg on. VanaTallinn oleks ka vägagi marjaks ärakulunud, aga ... polnud võtta :-(
Küll aga oli Speedcrossist võtta kivi - kuidas saab tossu sisse kivi, kui tossudel on bahillid peal?
Aga kuidas saab piruka sisse moos?

Edasi järgnes pikem träkk teedel ja rajakestel, mis KP22 ja 36 vahel oli ikka kole porr ja võss ja räga. Sajaga. Aga läbi murdsime! Paar korda õnnestus ikka kraavide ületamisel ka reiteni porri karata - ei olnud seda pauerit jalgades, et piisavalt pikk hüpe teha. Või tüdrukut aidata :-(
KP35 otsustasime korra vahelejätta - no et jääb kõrvale. Õnneks kümmekond mintsi hiljem saime aru, et "järgi plaani, saagu mis saab!!" Ja võtsime selle ära. Lihtne punn oli.

KP44-56 oli ilus loha, isegi kraavidele olid palgid peale tõstetud ... ilmselt Ets ja Co, kes meile vahetult enne seda vastu tulid. Täname, täname!! :-)

KP44-52 oli miski error kaardis. GPS träki järgi tulime mööda raiesmiku serva, kus paremal oli lage ja vasakul paks mets - kaardil on täpselt vastupidi - müstika! Ega ma seal aru ei saanud jah, kus me oleme, aga suund oli teada ja tuli minna, vahet pole, mis kaart ütleb.

Lõpp oli paras jooksmine, jalad olid valusad ja kanged, aga kannatasin, kannatasin, kannatasin. Ain tuleb enne KP52 vastu - ei tundu üldse väsinud, täitsa hull loom!! Mina olen küll täiesti kandiline juba, Cocacola aitab hästi, muud ei taha. Merka muidugi vohmib kanachipse sisse :-)

Kui veel kuskil KP52 juures oli mõte, et meil vist jääb aega üle ja mida veel krahmata - no järsku KP26? Siis KP43 juures oli mul selge, et üle ei jää midagi. Või no kui tõesti, siis võiks kaaluda KP21??
Maanteel Sõõru poole olid mul jalad nii kanged ja valusad, et ainuke mõte oli saaks_see_kurat_juba_läbi!! Aga käia pole aega! Ega me sisuliselt teedel ei kõndinudki. Tempot tuleb hoida!
Sihi otsas enne finishit veel mõtlesime, et kas KP21 oleks pandav? Jäänud oli alla 15 mintsi ja ilmselgelt ei oleks jõudnud. 2 silma ei olnud ka piisavalt ahvatlev.

Finish!
See 8 ja rohkem tundi rogaini ikka sobib meile hulka paremini - ei jookse ennast nii hapnikuvõlga ja madalama tempo pealt jaksab pingutada rohkem, kauem ja on emotsionaalselt kergem.

Tulemused (veebis):
aeg: 7:52.38
94 silma
22. koht (sega 9!!!) Oleme ise ka rõõmsalt üllatunud :-)

Tulemuseks 52,2km reaali; 39,5km lindu
Ei ole paha, ei ole üldse paha!!!!

Konkurendid ja korüfeed tegid täna ridamisi tulemusi:
Ain ja Õnnevalem - 1. koht!!! Hullud ikka nooh!!
Ets ja Spordilinn - 7. koht!! Ka täitsa segaseks läinud!!
Tõttajad - sega 25. koht
Ago ja Kawe - üld 87. koht
Alar ja EE/Twelve Points - lõpetas 6,5 tunni peal
jne.

***********************

9.10.2016 Läänemaa o-MV
Piirsalu

Olin ennast mingi mõtte ajel reganud - MEES on ju kõikvõimas!! - aga otsustasin, et kui jalad hommikul endiselt sigavalusad on, siis ei lähe.
Öösel magada sai ainult ibukaga, hommikupoole määrisin koivad veel magneesiumsalviga sisse, ikka tahtsin õudselt minna sinna MV'le. Hommikul .... no polnudki kõige hullem.

Rada 18kp ja 6,3 km.
M40

Start - peale esimest punni sain aru, et põlved on jube valusad.
Peale kolmandat punni sain aru, et põlved ei lähe kriipsugi paremaks, ainult valusamaks ja sisuliselt ma ikka jooksusamme väga teha ei saa. Teel oli eriti kehva. Ibukat ka polnud tasku pannud.
Kuna joosta ei saa, siis puudub põhjus minna mööda teed kiirema edenemise nimel - panin siis sirgelt suunda punktist punkti. Enam-vähem sujus kuni ...
.... kuni 11. punktiga (KP41) panin jõhkralt puusse. Ilmselt olin veel eilse 30K kaardi lummuses ja ei saanud aru, et kui künkakesed 10K kaardil on kõrvuti, siis maastikul on need ka ... no täiesti kõrvuti! Olin veidi vale künka juures ka rabasoonel ja panin ikka uhkelt orbiidile! Korduvalt! Mingil hetkel ei saanud enam üldse aru, kust suunast ma peaks midagi otsima - kõik oli ühtlane võss ja räga.
Jah, loobumismõtted keerlesid mu peas.

Mõtlesin et lähen korra veel sinna sootriibule ja tulen rahulikult uuesti. Seisin jälle täpselt samas kohas, kust oma seiklemist alustasin ja ... aga järsku ma pole õige künka kõrval??
Milline suurepärane idee võib inimesel vahel tulla!! Astusin paarkümmend sammu vasakule ja ... imelihtne punkt!!
Esimesed võtsid KP 2 mintsa ringis, mul kulus üle 18 mintsi. Võimas!!

Edasi läks longates ja suunda murdes nii ja naa, selliseid poolemintsaseid elik veidi möödaminemise vigu kogunes lähes iga KP'ga. Aga tegin lõpuni - kohtunikud kerisid nööre kokku - ....
.... ja saavutasin teenitult igati auväärse viimase koha.

Aeg: 1:36.58, kaotus esimesele ligi 40 mintsa.

On küll jah natuke piinlik! Päriselt ka!

***********************

18. oktoobril toimus OK Okas Läänemaa päevakute autasustamine. Mingil seletamatul kombel (ilmselt olen olnud usin) õnnestus mul näpsata M40 klassis suisa esikoht 710 silmaga.

Järgmisel aastal peaks proovima M21 klassi mulle tundub.

Jüri Xdream ... hull möll 1959 aasta rabas

3.09.2016
Patika 1983
Sääsehirm (Merle, Agur, Tarvo)
B-rada

Jüri (eriti Patika) orienteerumispiirkonnana on o-inimestele juba nõukaajast tuntud kui koht - kuhu vabatahtlikult o-jooksudele ei mindud. Kes käisid ... need nägid veel aastakümneid õudusunenägusid täiesti suvaliselt joonistatud kaardist, mis kajastas täiesti suvalist eesti võssi täiesti suvalisest vaatenurgast. Mitte miski ei klappinud mitte millegagi - joosti lihtsalt puhta õnne peale. Vahel tuldi metsast ka välja ... hilja, teinekord kõiki KP'sid leidmata, nägu mossis - sm. Arnold Sommerlingi nimelise sovhoosi maade loodus oli karm!!

Aastakümnetega ei ole mitte midagi muutunud - Patika on Patika - raba ilma igasuguste orientiirideta. Et nostalgialaks oleks õõvastavalt täielik, anti kasutada 1959. aasta kaart - mis ei kajastanud mitte millestki mitte midagi ... aga hakkan algusest :-)

Eraldistart oli väga hea idee, tõkkejooks ka ... tõi meelde kunagised kergejõustikutrennid, tõkkeisted (ei salga, et minu painduvus ei lasknud enne starti seda harjutust enam teha), tõkkele lähenemine, jalg peale tõket kohe maha, vastaskäsi jõuliselt ette, õlad ei pendelda, puusad hoiad üleval jne. jne. - kõik see meenus ... õnneks ei hakanud rajal katsetama ... ei oleks esimesest tõkkest kaugemale saanud :-)

Alguse- ja lõpuosa
Jooksuetapp sujus, no orienteerumine on meie ala - neelasime tiime jõudsasti, ühtegi o-viga ei teinud. Oli ette teada, et Jüri terviseradade ümbruse rohelises võssis ei ole vaja vaadata, et kuiva jalaga saaks - ei saa! Toore jõu ja jõhkra suunaga otse läbi - see toimis!

Ratas oli ka suhtkoht selge ja lihtne - muudkui sõida.
KP 14 LÜ õngitses Agur silmapaistva vilumusega "kalu" ... miskipärast oli meie ringi küll 7 kala pandud nõutud kuue asemel, aga Agur sikutas häirimatu rahuga need kõik ära, ei hakanud tühjast tüli tegema. Kui 7 siis 7, mis vahet seal on :-)

Ja järgmises KP's läks lahti! Võta kümnest KP'st 7! 1959 aasta kaart! 
Sisuliselt oleks võinud tühjale lehele need KP'd joonistada - oleks lihtsam olnud. Mina muidugi kohe ei vaadanud ka, et kaart on ajaloost, Merka küll ütles, aga lasin selle kõrvadest mööda. No muidugi oleks pidanud kohe võtma suuna, mõõtma maa ära, panema silmad kinni, lugema samme või gepsu ja lihtsalt minema ... kuni kohal oleks.
Aga vana orienteerumiskool ütleb, et ikka tuleb radasid vaadata ja muid orientiire!
Daaaaa, mis orientiire võib olla säilinud 1959'st aastast?? Hallooooo!! Tule mõistusele!!

No hakkaski juhtuma asju:
Aasta parim ülesanne!!
Suund ette, lootus jõuda KP109 kõrgendikeni, no need peaksid ju märgatavad olema!
Jõuan miski sihi/kraavini - defineerin selle jõuga KP109 juures olevaks, suund klapib ideaalselt. Korra on mõte et pööraks vasakule, võtaks selle KP109. Natuke kahtlen, kas on õige kraav/siht, ilmselt olen paremale kaldunud - aaa lähengi siis paremale kõrgustikule ära, see kindel pidepunkt, sealt KP107 peaks lihtne olema.
Jõuame astanguni ... rahvas juba möllab seal. 
Eemal paistabki miski küngas - arvan, et oleme KP107 kõrval, lõunasse jääb miski karjäärimoodi auk ka. Idas on kõrgepingeliin - oot see peaks ju kaardil olema!! 
Daaaaaa ... 1959 võibolla ei olnud seal seda liini kulla vend!! - arvavad Merka ja Agur. 
Okei, nõus. Aga ikkagi maastik klapib, 107 on siinsamas.
Pöörame rappa ... midagi ei ole. Ühtegi küngast ei ole!! Rahvast ka ei ole
Igaks juhuks hoian põhja, võibolla oleme liiga all?
Eemal paistab kõrgem mets, jõuame miskile künkale ... ei ole KP'd, aaa kus me oleme??
Kõrval paistab veel üks küngas ... pakun et läheme sinna igaks juhuks vaatama, aga sealt tuleb just mingi väga õnnetute nägudega tiim - saame aru, et pole mõtet minna (täpselt seal oleks olnud KP107!!)
Mul tekkib kartus, et me läheme põhjapoolt kaardist välja juba, keeran tagasi lõunasse.
Mingid inimesed tulevad vastu - ütlevad et eieiei, järv siinsamas, vaja rohkem põhja minna.
Keerame põhja. Mitte midagi ei saa aru, kus me oleme!
Leiaks mingi punni, saaks ennast paika!
Rahvas sõelub õnnetute ja veel õnnetutemate nägudega suvalises suunas - hõige "olete mõne leidnud ka või? - Ei ole!" on täiesti tavaline.
Lohasid tekkib ja kaob, kõik jummala suvalistes suundades! Ja praegu on  veel vähe rahvast metsas! Ei kujuta ette, mis hiljem seal toimus.
Korra tundub Agurile, et järsku oleme mingil teel, järsku on see KP108 juures olev tee?
Proovime läände panna, igasugune tee kaob kiirelt. Pekki, pekki, pekki - millestki pole ennast paika panna. Vaatame nõutult teineteisele otsa???? Tõdeme, et siit saame välja ainult enda mõistuse abil, lohad meid ei aita.
Okei lihtsalt läheme kuskile poole kuniks leiame KP, siis saame paika.
Kõmbime ja kõmbime, passime kõrgemaid metsatukkasid, alla ei anna. Peab saama!!
Lõpuks oleme täiesti juhuslikult KP108's. Jesss!!
Edasine on lihtne - suund peale, maa ära mõõta, silmad kinni ja minek. Mina vaatan kompassi ja suunda, Merka karjub meetreid ... kõik sujub ideaalselt!
KP 104-103-105-106-107 tulevad väga täpselt. Ma ei lase ennast segada ühestki lohast ega teistest tiimidest - murran suuna järgi otse - kasvõi läbi jämedama puutüve!
KP109 juures teen väikese vea, lasen ennast teise tiimi minekust veits eksitada, paneme paarikümne meetriga mööda. Õnneks hüüab Merka, et maa on täis! Otsime veits, Merka leiab.
Suund, meetrid - ja silmad kinni järve poole, kaardilt vaatan ainult N-S jooni, et need oleks kompassiga õiged. Mind ei sega mingid kraavid, sihid, lohad ega võss - tuimalt ja jõuga otse läbi! Toimib. Tehtud!!
Meie meelest tuleks "Aasta Auhind" anda selle ülesande eest! Päriselt! See tõesti oli lahe!! Lõpuks ometi oli orienteerumine, kus tuleb osata kompassi kasutada ja orienteeruda, mitte mööda loha joosta!

Kanuus saame kuidagi sandi aparaadi, see ei liigu eriti, paneme nõrka (eriti meie Aguriga :-). Kohe nagu täiega oleme täna kanuus nõrgad - see on ju meie ala ja nüüd oleme nõrgad! Ebameeldiv, aga kohapeal rohtu ka ei leia, Merka teeb meile selle asja ka väga selgeks muidugi!! Õnneks KP'dega viga ei tee.

Muu träkk
LÜ - auklik toru. Suht kiiresti tabame ära, et pihkudesse ja suhu ei mahu kuigipalju vett. Kõige mõistlikum on kolmekesi katta torul võimalikult palju auke ja rahulikult toimetada. See töötab kenasti. Agur üritab veenda meid 15 mintsi trahvi võtma ... aga me ei lähe õnge :-)
No elu sees ei lähe poole ämbri täitmine 15 mintsi!!
Ämber täitub väga vaevaliselt, aga siiski täitub. Mida rahulikumalt toimetada, seda kiiremini asi sujub!

Ratas - korralik mudaträkk, KP54 ja 55 on korralikud mudaaugud. Päris ujumiseks ei lähe, aga rinnuni vesi on küll. Osad otsivad minekuks kuivemaid kohti - ma kunagi ei ole sellest aru saanud, milleks aega raisata?? Enivei saab märjaks ja mudaseks, mida siin mõelda on - mauhti sisse ja asi tehtud. 

Viimane träkk on jooks Jüri tammikus. Jõudu on, paneme jõuga otse ja ei eksi.
Finiš!

Tulemused siin
39. koht (sega 13.)
Aeg: 4:49.35.

Tegelikult oli aeg peaaegu 10 mintsi aeglasem, aga miskipärast otsustati toru LÜ arvestusest väljavisata. Ei saanudki aru, milles see probleem oli? Mõttetult virisetakse igasugu LÜde kallal - aru ma ei mõista!! Seiklussport ju - ei pea kõik distsipliinid olema tuim panemine pulss 180! Üldse ei peaks!!

GPS-träki järgi kulus meil seal Patika rabas ekslemisele 40 mintsi, mis oleks tehtav olnud 10 mintsiga - ehk aeg oleks võinud pool tundi kiirem olla. Oleks ... oleks ... oleks...!!

Nagu Ets ütleb: "Elu on vigade kogumine. Eriti o-elu"
Õpime veel!! 

XT Suverogain ... no ei tule välja nuuuhhhhh!!!!

20.08.2016
Koolmajärve (Põlvamaa)
Sääsehirm
4h rogain

Käesoleva aasta XT rogainid on kõik läinud ... no võssi, sahinal. Et järsku seekord nagu õnnestub - ikkagi L-Eesti mets ja raba, rohkem orienteerumist, vähem tuima teejooksu, enesetunne ka suhtkoht okei - et hellitasime nagu lootusi kõvasti panna.
Midagi ei muutunud võrreldes eelmiste etappidega :-(
See 4h on meile ikka ilmelgelt liiga lühike aeg, ei jõua korralikult teemasse süvenedagi.

Tööd tegime tõesti palju - jooksime kogu aeg, ka rabas proovisime, hetkekski ei puhanud, söömine ja joomine käis käigu pealt. Ainus 3-4 mindine hetk oli joogipunktis (KP47), kus Merka täitis joogikotti ja ... Heigo õlu oli vaja ära juua (oi see maitses hea!! Tänud sõber!!).

Start
(Harry Veide pilt)
Planeerimisaega anti 5 minti ja tundus, et võtame lõunaosa puhtaks algatuseks ja siis üles. Idaserva (Võhandu-taguseid ja äärseid) ei puutu.

Mingil seletamatul ajel alustasime KP42 ja tulime vastupäeva alla. See ilmselgelt polnud kõige mõistlikum plaan - tulemuse tõi pigem stardist kagusse ja päripäeva alla. Ja leppisime kokku, et täna ei pane kogu aeg otse suunda vaid teeme mööda teed ... sest järjepidevalt tõdeme, kuidas kodanikud mööda teed minnes kiiremini punni jõuavad kui meie otse laksides.

Igatahes alguses meil sujub ja mingeid o-probleeme ei ole. Esimese tunniga läbime KP42- 72- 61- 81- 71- 41- 31- 23. Viimase juures Merka küll siunas ennast, et ta kohe õige sihiposti juurde ei läinud, aga .. no see oli max 20 sekki kaotust.

GPS träkk
KP51 juures tekkib arutelu - KP21-24-32-62 või KP52-62-32?? Otsustame idast minna ja mööda teed ning lageda serva. Ei lõika KP51'st kohe otse läbi raba!! Peale kraavi avastame, et kui väga täpselt kaarti vaadata, siis keeluala on ka talust möödaminev tee - et meie plaani ei anna teha niimoodi!! Lõikame siis lageda servast, kus aga oli korralik hein ja liikumine päris vaevaline!
Aaaaga talus enne KP52 on hea perenaine, kes auto pesemise kõrvalt rõõmsa meelega ka meid üle kastab - külm vesi oli vääääga hea selles palavuses!

KP62 juurde panime lagedalt tiba vara läände rappa. Sai sealgi liikuda, aga segadust tekitab miski suurem siht ja kraav ... mida kumbagi kaardil nagu ei ole. Hetkeline hämmastav segadus ... oot kus me nüüd siis oleme? Tee on edasi või missasja?? Õnneks hetkeline.

Niih, et mis järjekorras see KP32-73-53-45-33 kobar lahendada??
Sellises järjekorras lahendamegi. 73-53 suundaminek hakkas veidi paremale mul kiskuma, aga Merka korrigeerib selle kenasti ära ... sisuliselt käskides mul julmalt läände hoida. Vangutan küll veits pead, aga teen nagu kästud ja ... VOILA!!! täpselt punnile pähe! ... ilma tüdrukuta oleks ma ikka korralikult orbiidile kimanud!!

KP45 ja 2 tundi täis!
Vist jõuab ülevalt KP76 ka võtta?
Ja siis läänest paljuski mööda teed vutt-vutt-vutt alla.
Enesetunne endiselt suhtkoht hea, ei midagi väga erku, aga jaksas ja tahet oli.

KP34-47 läheme otse. Kaldume veits itta ja meie järel olnud tiim Vandersellid (Airi ja Epp) oli meist jälle ees. Müstika!! Pidevalt tabasime ennast neile järgi jooksmas ja ka järgi jõudmas ja ka möödumas ... aga siis nad jälle lõikavad o-värki sirgemalt ... ja on taas mõnikümmend meetrit ees! Ebameeldiv!!


KP47 "kohustuslik" pilt GO plakati ääres ja konsumeerida Heigo õlu :-)
KP56 otse, sujub.
KP75 mööda teed ringi ... mis tundub meile natuke vastuvõetamatu. Aga surume hambad risti, hoiame käpad teel ja ei pane suunda!! Valus on, pisar jookseb ... aga ei pööra võssa!

Enne KP48 oli poolvõssikasvanud talu juures mingi müstiline rinnuni kultuur_metsiku heina ja pagan teab mille segu koos nõgesega ... millesse mina mõtlesin et suren. Olin parasjagu üsna otsas ka teejooksudest ja ... no kurat, mingi selline tihe takerduv asi - no ei saa läbi, lihtsalt ei jõua jalgu tõsta koos selle ollusega!! Lisaks kasvas see ollus ka vagudeks küntud põllul. Mõtlesin, et kui kukun, siis ma enam ei tõuse! Tulgu mis tuleb, lihtsalt ei jaksa tõusta!!
No välja rapsisime õnneks.

Kusagile on minek
(Harry Veide foto)
KP76 ja vahetult enne KP69 täitus kolmas tund.
KP87 on minu kindel soov, Merka kahtleb, aga võtame ära ikkagi.
Ma olen päris läbi omadega nüüd ja ootan seda finišit. Samas pole ka selget teadmist, kas me tunniga siit ülalt jõuame õigeks ajaks finišisse??

KP68 ja 46 tulid rohkem Merka kaardilugemisel, mul oli endaga piisavalt palju tegemist. Teel üritasin hambad ristis tempot hoida ja mitte millelegi mõelda, metsas vaim ikka kustus ja joosta ei suutnud.

KP64 - keerame liiga vara teelt maha ja ... kammime mingit valet jalgrada. Mina olen täieti kutu ega saa põhkugi aru - Merka üritab mingitki korda ja distsipliini säilitada.
Me ei leiagi seda KP'd!!! Pikalt pole aega kammida ka, jäänud on napp 20 mintsi. Edasi joostes leiame muidugi õige teeristi ja .... mul käib peast läbi, et läheks võtaks selle 64 siis ära??? ... aga kurnatud keha ja nõrk vaim ei luba seda lauset välja öelda.
Tahan ainult ära, no päris ära! 
Või surra. Kohe!

Kõik! Aitab! Jõudsin! Elusalt!
(Harry Veide pilt)
Merka pakub enne finišit veel KP21 ... ???
Kuna see esitatakse minu õnneks, tema kahjuks küsilausena "kas võtame?" .... siis on minu vastus selgelt, üheselt, karmilt "EI!!!"
Ma juba kujutan ette, et ma võibolla suudan finišini vastupidada. No nagu püsti olla ja mitte külili kukkuda enne lõpujoont. Pilt on ikka sajaga taskus ja midagi ei mäleta lõpukiltidest.
Ja siis keegi ütleb, et lähme ringiga!
No tere tali tõesti! Kuidas nii lollisti saab üldse mõelda???
Kui Merka oleks käskinud .... siis ma oleksin läinud talle järgi. Ise ma ju enam kaugemale ei näinud kui 10 meetrit ette, Merka selga - ja pidin hammastega kinnihoidma sellest, saagu mis saab!!

Jõuame aega ....
Ei kommentaari!
... pärast öeldi, et olla jõudnud ...
... ise ei tea ma sel hetkel enam mitte millestki mitte midagi!

Tulemused:
133 punkti
Aeg: 3:57.34
39. koht (DH 12.)
Läbisime 28,2 km

Masendav
Masendav
Masendav



Tom ja Priit panevad oma klassi kinni.
Ain viskab lähes vahetult enne starti jalalt kipsi ja võtab üksi 214 silma - müstika. Müstika!!
Kõik suudavad, kõik teevad. Meie ...
... afterparty nats lohutas :-)

Hemavan 24 - rogain või mägironimine?

29-30 juuli 2016
Sääsehirm
24h rogain

Eelmäng
Lugu sai alguse sellest, et 2015 suvel Soomes toimunud rogaini MM jättis kustumatu jälje ... mitte ainult lõhkiste jalgade näol. Ja 2016 EM toimub Hispaanias - kus on vastikult soe, mägine - paha paha. MM toimub Austraalias ... aga seal kõnnivad inimesed pea alaspidi, sinna ei maksa minna!
Seega otsisime alternatiive põhjamaades ... ja Rootsis miski Hemavan24-nimeline asi. 24 tundi. Selgus, et mõned eestlased käinud ka, Hedi Vaikjärv oli suuresti abiks kirjeldamaks, mis seal toimub. Et mäed. Udu. Vihm. Midagi ei näe. Lumi. Külm. ... no täpselt meile ... kui mäed väljaarvata, aga nendele me ei keskendunud.

Tehtud - mõeldud, tiim aastavahetusel kirja ja ... minek. Igaks juhuks otsustasime lennuki või Tall-Stocki laeva asemel Tall-Helsinki laeva ja auto kasuks. Kõigepealt kihutasime Läänemere põhjatippu ja siis pedaal põhja ja kuskil kl. 17 olimegi Hemavanis - õnneks saab kogu aeg keskeltläbi 120km/h tunnis vajutada, seega 1300km polnudki ületamatu.

Esimene asi mis Hemavanis silma jäi ... oli krt. mäeahelik. Suur, kõrge, ilma taimestikuta, järsk ... pekki kui ebameeldiv! Ruttu paar rahustavat õlut - Hemavanile omapäraselt saab kaardid eelmisel õhtul, aga punktid pead ise peale joonistama. Ja keelualad.

kaart (kaardid)
Kuna olime ainsad mitterootslased, siis tehti meile instruktaaz kohe ära:
* valge on kõik lage, kivine, võib olla ohtlik.
* rohekad ollused on madalad põõsad,
* tihedam punktiir on suvised rajad, tähistatuna värvitud kividega,
* pikad punktiirid on talvised saaniteed, tähistatuna posti otsas ristidega. Võibolla on ... tähendab mitte midagi ei pruugi olla tegelikult seal, kus kaardile joonistatud ega tähised leitavad.
* helesinised on liustikud - SINNA TE EI LÄHE!!! Aaaaa .... eeeee .... milline üks liustik välja võiks näha? - pole õrna aimugi! Pole ju kunagi mägedes käinud.
* lumel olge ettevaatlikud, võib sissevajuda!! Lumel? Suvel? Aaaaa .... eeee ... no okei! Kui teele peaks sattuma, siis ... teeme lumememme!
* järskudele nõlvadele minna ei tohi, ennast ohtu seada ei tohi! Seda öeldi kohe mitu korda! Aaaaa .... eeee ... no okei!

Planeerimine:
Kaart on 1:50 000 ja neid kaks, kerge kattega. Kõrgusjoone vahe 20m. Esimene pilk kaardile - hooo - enamus on ju valge - tähendab lage - krt seal saab ju otse minna!!! Kõrgusjooni nigu sigu ... aga mõni asi nüüd, neid on Lõuna-Eestis ka ... vahega 2,5m - siin on vahe 20m .... any difference??
Teid - teid nagu väga polnudki. Selge pilt - vaja kogu aeg otse minna. No vahepeal olid miskid arusaamatud keelualad - okei, nendesse siis ei lähe.
Viimane versioon plaanist

100km reaalset 24 tunni jooksul pole meile olnud ületamatu, okei mingid mäed on - no plaaniks miski 75-80km, mis teeb .... otse saab ju minna .... miski 65-70km linnulendu. Enamus punne on ühesed, seega peab vaatama, kus on viiene, neljane ja paar kolmest - leitud - nöör peale, ring valmis - lihtne! Läheme põhja, sest lõunas on väikesed punnid ja laiali.

Kui keeruline see olla saab? :-)

Mingi sisetunne ütles, et "oot oot kutt!!". Siin maastikul sina ei jookse!! Tõmba heaga ring lühemaks! Tõusukilte sa üldse ei arvestanud ju!!
Okei, tõmbasin lühemaks.
Siis veelkorra
Käisin õues mäge vaatamas
Ja tõmbasin ringi veel lühemaks
Ja veel korra
Tegin ühe õlle, vaatasin õues mäge ...
....ja tõmbasin ringi veel kokku. Jätsin siiski variandid juurde kahmata kui aega peaks ülejääma.

Varustus:
teel starti
Kohustusliku varustuse nimekiri oli kole pikk, enamus rescue stuffi oli täiesti arusaadav - no öösel võib olla nullis, pead elus püsima päevi kuni kopter su leiab jne. Mõistlik! Kõige arusaamatum oli magamiskoti nõue. No pekki pekki, see võtab ju rämedalt ruumi. Võtame? Ei võta? Võtame? Ei võta?
Okei võtame siis kui kästud! Keppe ei võta!
Kotid said ikka sigarasked ja suured ... üldse mtte rogainikottide moodi.
Altimeeter kaela (Tänud Hedi!!! see aparaat oli väga abiks!!), SI-pulk kaela (tiimi peale oli üks pulk nõutud), kompass näppu.

algus
Hommik, start kell 14.00
Start ei ole üldse mitte sealt, kuhu kaardile stardikolmnurk oli joonistatud. Vaid täiesti suure tee äärest. Kohe kukuti ronima mööda tõstuki nõlva. No okei oli järsk jah, aga ilus mururada, andis minna, 20+ kraadi sooja, päike. Mingi hetke pärast sain aru, et ... krt ma ikka olen jube nõrk ronija. Leemendasin higist ja hingeldasin, kohalikud rääkisid samal ajal kepseldes juttu!!! Tempot suutsin siiski hoida. Aga see pagana ronimine ei lõppenudki ära. Ja ma ei saanud üldse aru, kus me kaardil oleme!!! Samas kõik läksid, suund oli õige (KP11) ja täitsa rada jalgeall.
Alles kahe tõstuki ülal sain aru, kus me oleme.
Aaaaaa eeeeee me oleme tuhat aastat kõndinud ja kaardil liikunud 3 senti!! Nagu whaaaaaaatttt?
Okei KP11 juurde otsustasime siiski vahepeal otse üle mäeserva lõigata - rahvas vaatas meid, vangutas pead ... ja mindi mööda teed edasi. Mõni tiim siiski tuli ka järgi. Saime KP kenasti kätte, lõige töötas, kaardilolek oli ka ühene.
Merka oli alati kõrgemal
... ja kiiremini :-(

KP34 - mööda oja üles ja otse tippu - kui keeruline see olla saab, lage ju ümberringi!!! Tehtud_mõeldud, kukkusime ronima. Miskil hetkel lõppes muru, jäid ainult kivid, lahtised, kohati miskipärast maaseest püsti väljas - ma ei saa aru, miks on kivid maa seest püsti väljas??? Tõus läks järsemaks, kohati tuli ikka käega toetada.
Mitte üks tiim meile ei järgnenud! Imelikud!!! No okei suurem osa
pulss punases ... juba
oli ilmselt eest ära ka läinud ... aga mitte siit üles.
Lõpuks jõudsime üles ... ja selgus, et me oleme tegelikult õige mäe jalamil!!! No mida pekki!!!
Veits siledamat maad, suurem lumelagendik ... no ikka kohe palju lund!! ... ja siis tuli alles tõus.
Lumi on äge, no päriselt ka!
Ma ikka olen talveinimene
Ainult kivid, mitte midagi muud.
Teravad kivid - miski kiviserva vastu tõmbasin oma lähes tutika Speedcrossi lõhki - ziuhhhti. Õnneks ikka jalas püsis.
Ilm on ilus ja me muudkui ronime - kivilt kivile. Vahepeal istume, siis jälle ronime. Lõputult. Lõputult!
Kohustuslik pilt :-)
Kõik on veel ees

Lõpuks kohal. Jesss!!
Kulunud on 3:15 ja me olime gps'i järgi liikunud napilt 10 kilti!! 
Mida hekki??? Niimoodi me küll kuhugi ei jõua! Okei olime piirkonna TOP2 mäe otsas, aga ikkagi - nii ei saa ju rallit sõita!!


KP kinnitamine on teadus!
Istume, kõlgutame jalgu, vaated on lummavad - KP41 mäetipp paistab ... aga vahel oli 2 keeluala ja maailma kõige suurem kuristik, mida ma näinud olen. Ei, kuristike nimekiri lõppeb ära, siis tuleb kaks tühja A4 lehte ... ja siis tuleb see pagana õudus!!

Me peame siit nüüd alla ronima, siis teiselt poolt üles umbes samale kõrgusele!! Oh õudust! Oi mulle juba ei meeldi need mäed!!!
Merka nõustub, sajaga! Et kivised paljad kaljud ei meeldi!
Ei ole lennukist tehtud pilt!
Oleme Sytertoppenil, 1600+ meetrit
Hakkame vaikselt minema ... otse, mööda lumeserva, jäljed lähevad ees. Allamäge on lumi kohati päris libe, speedcross takistab libisemast ... lõpmatusse. Lisaks on lumi ... üle mitme meetri paks, kivide juurest on ta veits sulanud ja seal paljastub selle lume paksus - muljetavaldav! Lisaks vajub kivide juures lumi kohati läbi - põlvini, jalg kivide vahele kinni ja hooga minnes võib krõps väga kergelt käia! Peab vääga ettevaatlik olema lumelagendike servades!
Üritame kuskilt keeluala servast allamurda, aga saa sa nüüd aru, kus see keeluala lõppeb.
Laskumine läheb järsemaks, aga ei midagi hullu.
Laskumine läheb veel järsemaks. Peab ikka otsima, kus on kividest mingigi rada, sekka tuleb juba kaljusid. Mingil hetkel paistab allolev oja, selle ääres kena rohumaa ja seal telk - Merka, näe sinna peamegi jõudma, polegi eriti kaugel ju!!
Tegelikult on sinna mitu kilti ja see ... asub lähes otse meie all.
Laskumine läheb julmaks. Lisaks on libe, sest kogu see ülemine lumi sulab ja voolab mööda kive. Löön jalaga miski lahtise kivi eest - see veereb, veereb, veereb ... kurat jääbki minema ja kaob silmist.
Pekki, pekki!!!
Üritame kuidagi diagonaalis leida nö. träkke, kus pole kalju vaid on lahtised kivid, neid on üksikuid. Kohati tuleb astuda üle libedate kaljunukkide, ainult üksik kivinukk takistamast allaprantsatamast ... sadu meetreid.
Miskis kohas polegi muud varianti kui libistada ennast mööda märga kaljut veits allapoole, lootes et
pilt ei väljenda tegelikkust
ikka pidama saan. Saan. Merka saab ka. Ta on näost valge, kõrgused pole niigi tema tassike_teed, üritan talle kuidagigi abiks olla.
On hetki, kus tundub, et nüüd on küll pekkis! Igal pool kaljud ja üles tagasi ju enam ei saa kuidagi!
Telk paisatab all.
Asi ei ole ammu enam naljakas!
Peab saama, me ei saa siia ju jääda ometigi! Me saame hakkama!
Pidevalt on tunne, et no nüüd oleme all .... aga ei, oleme vaid järgmise püstloodis kalju serval ja jälle tuleb hakata diagonaale otsima, kus kivilasu lubaks natukenegi pidamist leida.
.....
Kuidagi sinkadi-vonkadi, puhates ja kaljuservapidi ühest kohast teise manööverdades, kogu aeg riskides me ikkagi saame sealt alla. Merka ei räägi ühtegi sõna!
Jõuame esimese roheluseni, kus läheb tiba laugemaks, istume, võtame lähimast ojakesest vett, joome, mõtleme. Merka on näost täiesti valge! Vesi on hea!
Tegelikult Merka peaaegu seisab,
nõjatudes vastu mäekülge.
Siin on juba lame
Oleme all, oleme elus! Ja see on hetkel päris tõsine arusaam! Siit-sealt küll kriibitud, aga ikkagi terved!

Vaatan tagasi, kust me alla tulime .... sealt ei ole võimalik alla tulla ju!!! Kusjuures üleval sa üldse ei hooma, kui järsk see on, lihtsalt lähed - saab ju küll. Ja mingil hetkel tunned, et pekki siit ikka hästi ei saa. Ja sa hoomad selgelt, et tagasi üles siit ka enam ei saa! Finito!
Ilmselt oleks pidanud veel kolm-neli kilti mööda mäeserva edasi minema, seal oli nõlv laugem ja kaljusid polnud.
Mõlemad tunneme sama - meile ei meeldi need mäed!!!

Ilmselt kui seal telgis oleks inimesed olnud, oleks nad meile päästekopteri kutsunud - sest sealt ei tulda alla!!! Raiuge see endale pealuu sisse!!


Lumi teeb taas rõõmu :-)
Ronime teisest mäest üles, õnneks on siin märgitud rada. No mis rada, lihtsalt kivid on vahemaa tagant värvitud. Kuradi järsk ja lõputu. Miski tiim möödub meist lennukal sammul, ise räägivad omavahel juttu. Mul on pulss punases, jalad nagu makaronid. Iga mõne aja tagant istume ja puhkame hetkeks. Korraks.
Lõputu tõus!
Ainult kivid!

Järsu osa lõpus tuleb meile vastu grupp turiste - ühel kummikud jalas, hakkavad laskuma. Inimesed, miks te käite siin?? Aru ma ei mõista???
Päike hakkab loojuma, üleval on päris jahe, pakun et kuskil 10 kraadi? Aga see on teismoodi jahedus - jäine. Vahetame lühikesed särgid pikemate vastu. Mulle, kui külmalembesele inimesele, isegi omamoodi meeldib see jahedus. Jätkame ronimist.
KP 41, rescue hütt

Lõpuks oleme KP41 - TOP1 mäel, mitte küll selle tipus, aga lähedal. Hütike, KP on sees, istume. Siin on kõik olemas, lebod, küünal, isegi lõkkepuud, tikud jne. Aaaa järsku jäämegi siia, päike hakkab ka loojuma ja suhtkoht jahe on ka!"
Kulunud on 7:16 ja gepsu järgi läbitud 18km

Laskume, õnneks on KP110 mööda teed minna.
Laskumine on kivilt kivile kargamine ja see läheb mul libedalt ning ei võta energiat. Merkal mitte niiväga, tal lisaks ka jalg valus algusest peale.
Jõuaks nüüd enne pimedat alla!! Muidu ei näe neid pagana täppe ju!
Vahepel tuleb läbida üks org ja tõusta teise tippu - 1586m - mõlemal pool keelualad, mis = jõhkrad kuristikud ja teiseltpoolt taas alla. Edasi tundub suhtkoht normaalne olevat, mitte liiga järsk laskumine.
Läheb kergelt hämaramaks, aga mitte pimedaks. Näeb veel kenasti teetähisteks olevaid värvilarakaid ja ka lumeväljad on rahulikud, jäljed on ees ka.
Lõputult pikk on küll see laskumine.
Vahepeal fikseerin ära, kus on KP29 ja KP210 - mis järgmisena võtta. Ülevalt on hea vaadata, kaart klapib ja üritan kohad meelde jätta mägede järgi. Kõik tundub üllatavalt ligidal :-)
Lõpuks oleme KP's ojade junctionis kohal. Sööme veits kiiresti, Pepsi maitseb hea.

Edasi KP29 - hoida samal kõrgusjoonel ja minna suunda. Kivid on asendunud madala põõsastikuga, rohuga ja kohati märjemate aladega. Tuhat ojakest voolab, pidev karglemine üle nende.
Ilged pilved on taevas, hakkab sadama. Kiled selga ja tasapisi jõuame ojani, kus peaks KP olema .... eeeee oot! See pole ikka õige, me oleme liiga all, mööda seda jõge peaks nüüd ülespoole minema!
Lambid põlema, sest kaarti ei näe enam hästi, liikuda näeks ka ilma. Sajab korralikult, kõrval on koskedega korralik jõgi.
Läheme, läheme, läheme!
Mõtleme ja läheme edasi üles.
Kurat peaks juba olema ojade kokkujooks???
Aga ei ole, 50 000 kaart on ikka täiesti hoomamatu. Altimeetri järgi oleme liiga madalal. Mägi läheb järsemaks ja hirmuäratavamaks, jõgi aina julmemaks.
Vaikselt hakkab juba lootus kaduma, aga liigume edasi!
Kurat, nendest ees paistvatest kaljudest ma küll ei taha enam üles ronida!!!
Õnneks on KP enne kaljusid!

Niih, mis nüüd? KP210 või kohe KP51 HashHouse?
Kulunud on 11 tundi, 28 kilti
Sajab ja hämar ja aega on kulunud roppumoodi ja üldse ei taha enam neid mägesid võtta. No kohe ikka üldse ei taha kiviseid libedaid mägesid! Sünnib otsus - KP51 HashHouse!

Kõigepealt on vaja ületada see mäslev jõgi! Kosk kose otsa ... aga kurat koskedest ju üle ei lähe, jõgi on piisavalt lai ja sigakiirevooluline. Otsime rahulikumat kohta, midagi head ei pakuta! Otsustame lihtsalt läbi sumada kuskilt - kohe meie järel KP võtnud tiim vaatab meid ikka väga pikal pilgul - ilmselt nii siinmail ei tehta!! Vesi on sigakülm, vool tahab jalad alt viia, kuidagi komberdame koos õnnelikult läbi siiski need 10 sammu põlvini vees. Saime hakkama!! Jalad on külmast veest krampis, nüüd on vaja liikuda, liikuda, liikuda.

Sääsehirm öös (nats on pilt heledamaks
tehtud, tegelikult oli pimedam)
Laskume ja kuidagi leiame saanitee postid, õnneks on neil helkurid. Kulgeme mööda seda KP51 poole, vaikselt hakkab juba valgemaks minema - lampi oligi tarvis vaid kaardi vaatamiseks max 3 tundi. Vaikselt jääb ka vihm üle ja allpool on soojem ka, viskan riideid seljast.
Jalatallad valutavad, villid on ilmselt katki läinud, aga see on okei, 24h tavaline värk, ibukas leevendab kenasti ja ma pigem ei puutu neid, ei vaheta sokke. On vähemalt miski, mille järgi tunnen et ma olen elus. Väsimust nagu eriti ei olegi.

HashHouse, KP51
Kulgeme korralikus tempos suhtkoht lausikul oleval saanirajal. Kaardil liikumine üldse nagu ei edene, aga jõuame KP51 HashHousi. Ei hakka vaatama kas telgis keegi magab ka, haaran ühe sooja vorsti lõkkelt ja paneme edasi. Puhata küll pole mingit vajadust ega pointi.

Kulunud on 13h 10 mintsi, edasine plaan on mägesid totaalselt vältida. No üldse ei taha ronida sinna kivikõrbetesse, kohe füüsiliselt on see meile mõlemale täiesti vastuvõtmatu. Tahan teed, tahan radu, tahan normaalset loodust - harilik eesti võss tundub niiii armas sel hetkel, saaks vaid sinna. Tahan ära siit! See tähendab, et peame mööda saaniteed minema loodesse kaardi nurka välja ja sealt alla mööda asfalti juba. Kõlab nagu talutav plaan. Ainult sigapikk tee - tea kas jõuame??

Korra mõtleme, kas võtta KP112 ... aga see on jälle mägedes, ei lähe sinna. Pigem asfalti allatulles üritame läheneda KP24 - KP23-KP16 - sealt peaks tagasi asfaldile rada tulema.
Astume usinalt mööda saanirada, enamus aeg pole muidugi mingit rada, aga vähemalt on lauge ja lage, nähtavus hea. Mõlemal pool õõvastavad mäed.
Ei lähe sinna mägedesse, üldse ei taha!
Tee tundub lõputu ja kaardil me minumeelest üldse edasi ei liigu. Merkal on totaalne uni, ta magab käies, mul pole unest ega väsimusest jälgegi, lihtsalt surmigav on. Lõpuks jõuame Umasjö lähistele, veel veits rapsimist, ilmub midagi metsalaadset ... ja lõpuks oleme asfaltteel.
Kell on 5 hommikul, aega on veel 9 tundi ... minna on ... miljon kilti mulle tundub, et sinna Hemavani tagasi jõuda.

KP24, keerame teelt ära korralikku kasevõssi, ületame oja, kuskil kõrguses laskub miski jõhkralt graatsiline kosk. Loodan, et sinnani ei pea ronima!! Saame esimese hargnemise kätte, muidugi pole see õige!
Okei, paneme edasi, ületame vahetult väiksema kose kohal uuesti jõe - scary päris!! Mägi läheb julmjärsuks, kaljud. Läheme jõest veits eemale, metsas võibolla parem ronida. Jube tihe võsa, eriti edasi ei saagi, sest nõlvad lähevad ronimiseks liiga järsuks.
Vaatame üksteisele otsa ja saame aru, et ... me ei saa siit sinna KP'sse välja. Minna on ikka kilte ja kilte ja see tõotab taas korralikku kaljuronimist.
Vist isegi suisa näen, kus see KP'ga junction on ... aga see on jõhkralt kõrgel kaljude kohal, räme kosk on seal ka, sealt läbi jõe ilmselt juba ei murra.
Tuleme alla tagasi, paneks otse teele ... aga ees on püstloodis järsak! Taas tagasi samat teed, kose kohal läbi kiirevoolulise jõe - küünte ja hammastega kramplikult klammerdumas, et mitte kosest alla prantsatada - siis läbi kasevõsa teele.
kuskilt kuhugile

Ei kurat, see loodus pole meie jaoks! See ei ole rogain, see on mägironimine! Ja mägironimine pole piiskagi meie ala. Me võime murda läbi igasugusest võsast ja kurguni mülgastest ja ujuda üle järvede paariteist_kraadises vees ja möllata üdini külmununa pikki tunde, kurtmata ja allaandmata. Aga mäed ei ole meile. Me lihtsalt ei saa nendest aru, me ei oska siin tegutseda, me oleme täiesti vales keskkonnas, me ei oska teed valida - see kõik on liiga võõras! Lähme siit minema!

Merkal on endiselt kohutav uni, mul pole isegi eriti väsimust. Vahepeal jookseme, et see tee natukenegi rutem läheks. Ühel hetkel istume mingile sillakesele, Merka viskab selili ... ja jääb reaalselt magama. Istume võibolla max 10 mintsi, aga Merka magab endal une täis - uskumatu!!!

Edasi kulgeme vahelduvalt joostes ja käies, kohutavalt aeglaselt liigub kaart, ülemõistuse asi on see 1:50 000 kaart ikka!! Lõpuks oleme Hemavanis, võtame finiši lähedalt KP113 ja jookseme lõpuni. Võiks vabalt veel mitu tundi joosta, pole probleemi.

Träkk
NB! Finišis toimus ka (sain aru et suhtkoht esmakordselt) põhjalik kohustusliku varustuse kontroll:
* Long-armed sweatshirt, fleece or wool (min. 150 grams). Long underwear top does not satisfy this requirement.
* Compass
* Long underwear top
* Windproof and rain resistant jacket with hood and taped seams. (e.g., Goretex)
* Windproof and rain resistant pants with taped seams.
* Sleeping bag
* rescue bivi or tent (per team)




Tulemused:
17 silma
Aeg: 20:21.39
32. koht

Kokkuvõte:
Läbisime 71 kilti (gps'i järgi), tõusukilte ei oska öelda. Jalatallad on küll lõhki, aga ei
midagi eriti hullu.


Ametlik finišifoto
Mida see rogain meile andis? Väga lihtsa tõdemuse (mida me tegelikult ka enne teadsime) - meil mõlemal puudub igasugune tõmme kiviste, taimestikuta, suurte järskude mägede poole. Nii olemuslikult (ma pole vist kunagi aru saanud, mida inimesed mägedes leiavad), kui ka orienteerumise mõttes (me ei oska siin rada valida, asi pole o-oskustes, asi on selles, kuidas ja kus siin on mõistlik träkkida). Ma ei saa aru nendest kõrgusjoonte vahest, tihedusest ja millal peab seda võtma läbimatu kaljuna? Mul puudub igasugune kogemus. Aga sisimas ma ei tunne sellest puudumisest puudust.
Nõus, tippudest avanevad toredad vaated - aga ma vaatasin need nüüd ära ja ei tunne, et ma peaks tulema neid uuesti vaatama, kohe üldse ei tunne. 


Kindlasti me kumbki ei kahetse hetkegi, et Hemavanile tulime, saadud emotsioon on väga võimas! 
... ja eks natuke saime ikka kogemust ka ... et looduseid on väga erinevaid ... ja et Eestis on kodune - Eesti mets on südamelähedane, ... Eesti võss on armas!! :-)

Tagasisõit läks viperusteta. Kohapeal ei hakanud mingeid vaatamisväärsusi külastama (vabandust, aga tõesti mägedest oli kergelt nagu küllastumus), pedaal põhja ja olimegi taas Helsinkis, täpselt laevale jõudmise ajaks.
Tehtud!!