Pikk samm inimesele ... lühike lõige kirurgile

Proloog
2018. aasta näitas selgelt, kuidas vääramatu järjekindlusega kõik muutub - kevadest saab suvi ja suvest sügis. Vääramatult!
Minu eas muutused ei pane enam rõõmsalt võdisema. Pigem vastupidi, muutused on ... kahtlased! Mina olen dinosaurus - see mulle ka ei meeldi, et ma dinosaurus olen ja ma ise seda muidugi ei usu. Aga ega minult keegi ei küsi ka - mis meeldib või mida usun. Juba mõnda aega.

haaaa - kargud pihku!
Ja kas pole mitte noobel ürp!!
Rogainidel o-osa enam kavas ei ole, on vaja lihtsalt PANNA!! Tuimalt! Silmad ruutus, veri ninast väljas! Kaarti on vaja vaadata üha harvem, kompassi veelgi vähem. Kavalus enam ei maksa. Noored loomad ruulivad - neile ei saa enam vastu. Eiei, mitte et ma vana oleks või ei jaksaks. Lihtsalt ...

Ei ole enam öiseid ega mõistliku pikkusega - no 6h, 8h, 12h jne. seiklusi. Silmini sood ja vööni jäävett ei anta, põlvini poris raba risti ületada ei lasta enam. Pehmoks on seiklussport läinud, panemiseks ma ütlen!!

Aga panna ma enam vist ikka ei jaksa?! Isegi läksime aasta tagasi penskarite klassi - lootuses, et loomad pangu seal tavaklassis edasi. Ei õnnestunud. Kõik loomad tulid penskariteks järgi ... aga panevad samamoodi edasi. Penskarite klassis! Ebailus!! See ei ole ju viisakas!

Nii ei saa enam rallit sõita! Midagi tuleb muuta! Sellises soliidses eas ei ole sünnis enam hullumeelselt ja teadlikult treenima ka hakata. Ja ega see ei aitaks ka, loomad treenivad niikuinii päevas 24h rohkem kui mina. Konstantselt. Kust nad selle aja ja tahtmise võtavad - aru ma ei mõista. Midagi muud tuleb ette võtta ... midagi hoopis teistsugust!

19. veebruar 2018, talv.
Täiesti ebajuhuslikult astun kuulsa ortopeed dr Kassi jutule. Juba üle aasta on parem puus kahtlaselt valus olnud. Vist isegi üle 2 aasta? Ei mäletagi enam. Segab kõvasti liikumist, jooksmisest ja orienteerumisest rääkimata, panna laseb järjest vähem. Võtab ikka täitsa lonkama, ise ei saa arugi enam, vist juba harjunud ... aga teised ütlevad, et kole on vaadata su lonkamist! Eriti kole pidi olema vaadata longates jooksmist. Valus on tõesti vahel. Nagu mingi tükk oleks vahel.
Röntgen näitas, et ... mul on 2 puusa - parem ja vasak. Muud ei näidanud midagi. MRT näitas, et parem puus üldse ei ole täielikult ordnungis, on kõvasti kulunud ja kõhr täitsa puruks pandud! Ma räägin, see panemine ei vii kuhugi - o-oskust on ikka vaja!

Mis ma selle teadmisega siis nüüd peale hakkan? No et puus on pekkis ... igas mõttes. Dr Kass ütles, et vaatame sügisel - las niikaua olla ikka see Jumalast antud - see ikka on ergonoomiliselt sobivam ja seda pärast enam tagasi ei saa. Niimoodi ütles - tark mees!!

Suvi 2018. 
Proovin anda veel nii palju o- ja seiklusspordile valu kui saab. Tahan veel viimaseid kordi PANNA!!! Tihtipeale väga ei saanud, sest jalg kadus vahel äkitsi alt. Sellise rõntske valusähvatuse saatel. Alguses ainult joostes, pärast ka käies. Ibukaga ... ei, ibukatega kannatas panna ... no niimoodi rahulikumalt. Ilma väga harva. Kui, siis alates kuuendast tunnist. No kui pepu soojaks sai - liikumisaparaadi tööle - silma ruutu - pildi tasku. Siis toimis päris hästi. Vahel.

Sügis tuli lõpuks kätte, lehed langesid, karu vajus tuttu ... olles enne hirmutanud kaarditegijaid. Metsaradadel ja võssis sai päris selgeks, nii enam edasi minna ei saa! Noored võidavad kõik ära! Mina ei võida enam midagi, ei püsi kannul!!

24. september - kordusvisiit dr Kassi juurde - räägin välja ühe eri_krdi_advanced turbo_speedmax_hypersonic_ performance_triac_xtrail puusaproteesi. Puhas koobalt-kroom. Läikiv! Selline eriti libe ja voolujooneline. Ülikerge. Pidi kannatama kõvasti panemist. Ikka kohe nagu ... kõvasti! Vot just, sellist on mul vaja! Noorte loomade vastu ... CoCr!
Härra kääris käised üles ja ütles "okei, saagu sulle siis selline jublunn! Sea ennast valmis opiks, helistan, kui aja leian sinu jaoks."

Aeg leiti ...
21. november, umbes kell 11 - lühike lõige kirurgile
Julm nimekiri
Kõige ägedam asi maailmas on sõita suures haiglas voodiga, sellise tänapäevase suure haiglavoodiga! No kui sind viiakse opile. Sa lebad, näed, kuidas lagi liigub, liftiuksed avanevad ... sulguvad ... lift võtab paigalt .... peatub tasase nõksatusega. Uksed avanevad, sind lükatakse suurte opieelsesse ruumi, õed/sanitarid täidavad pabereid. Sina lihtsalt oled, täielik kaif!!

Kõik järgnev toimub umbes tunni aja sees.
Võtad kägaras looteasendi, selga tehakse süst ... mis on valuvaigistav, et teha teine süst, mis tuimestab sinu alakeha - spinaalanesteesiaks nimetatakse. Kujuures nahale puutetundlikkus jääb. Aga valu absoluutselt ei tunne.

Ise oled sellises pool ärkvel/pool unes segases seisundis. Nagu kuuled ja tunned, et miskit toimub. Keegi nagu pintseldaks selga. Nagu skalpell jookseks sirinal alla mööda külge - nahk tunnetab kõike, aga sa ei oska seda endaga kokkupanna. Ei näe ka midagi. Mõtled unistavalt, et kas nad teevad seda minuga või toimub see kusagil mujal. Mõnus on olla. Soe. Hapnikumask näol, naeratus tuleb peale. Kuuled kuidas relakas tõmmatakse käima ...
"ilmselt nad ikka saevad nüüd minu reieluu pead küljest ära???"
Mingil hetkel kuuled, kuidas haamriga antakse kõmmdi vastu mingit metalset asja, võdin käib läbi kere:
"nüüd nad vist taovad puusa proteesi otsa reieluu sisse, ilmselt ikka minul??" 
Uus latakas haamriga, uus võdin läbi kere:
"vist taovad seda metallist kaussi sinna vaagnaluusse? Ei taha hästi mahtuda? Või ei jää kinni? Mingist küljest on olukord isegi põnev, tahaks rohkem näha!"


Kirurg teeb tükitööd!
Enne märgitakse peale, millist
puusa lõigata. Et ei eksiks!
Muidugi võib kõikidele muudele
lähedalolevatele kehaosadele
markeriga kirjutada
"ÄRA NÄPI!"
Ja siis rebitakse sult mask eest ja öeldakse: ongi kõik, aitab küll - püüa selili keerata ennast, me tõstame su voodisse!

Hiljem leiad sa haigusloost umbes sellise kokkuvõtliku kirjelduse tolle tunniajase tegevuse kohta:
2g tsüklokaproonhapet 2h enne op'i. Spinaalanesteesias haige küliliasendis vasakul küljel tehtud parema puusa projektsioonil tagumine lõige. Puusaliiges avandatud. ...kõõlused võetud hoideniitidele. Puusaliiges nihestatud taha. Reiekael saetud põiksõrm torch kõrgemalt. Atsetaabulum riimitud suuruseni 60 ja sisestatud ... vaagnakomponent no 60/MM cluster holes paigale. Reiekanal avatud, raspeldatud suuruseni 13 ja sisestatud VerSys reiekomponent No13FMT standard kanalisse. ... sobiv CoCr nupp 36/0/M. Protees reponeeritud paigale. Kõõluste tagasikinnitamine õmblusega. Haav suletud kihiti.

Nummi! Tegevus, nagu ka kirjeldus, on umbes sama kiretu, kui paigaldaks peldikusse tahajooksuga noname odavat Tšehhi potti ... mis ei taha hästi sobituda, aga pannakse probleemideta klappima.
Arstid on ikka profid, RESPECT!!!




Sama päev, 1 - 4 tundi hiljem - Recovery
Laman umbes 4 tundi opijärgses recoveri palatis. Aeg möödub enamasti magades. Kohati aetakse üles ja palutakse varbaid liigutada.
???
Sel hetkel sa vist natuke hoomad, mida võivad tunda inimesed, kes on alakehast halvatud. Sa mõtled, et ma liigutaks varbaid. Midagi ei juhtu. Kusjuures sa ei saa isegi aru, kas sa proovisid neid liigutada. Kuskil puusadest allpool kaob kõik ära, seal ei ole mitte midagi. Nagu ausalt - MITTE MIDAGI!!! Mingit tagasisidet ka ei tule - no sellest, et kas varbad liikusid või ei. Mitte midagi. Väga õõvastav on tunda mingit tunnet .... mida sa ei tunne. Sa saad ainult aru, et midagi on väga valesti, aga sul puudub info ja igasugune aimdus kus midagi valesti on.
Kas selle saab õigeks?  
Millal ja mida teha, et õigeks saaks?? 
Halenaljakalt totter ja äralibisev tunne on. Mingit tahet maailma muuta või usku "krt. ma olen mees, ma saan kõigega hakkama!! absoluutselt ei ole. Vajud pidevalt mingisse poolteadvusetusesse äraolekusse, taas ja taas ja taas. Näed ..., ei, elad täiega läbi mingeid sürreaalseid horrorsüžeesid. Aru ei saa, kas see oled seal sina ja kas see ikka toimub päriselt?
Selline poolpohhui mugav fiiling on - natuke on kõigest savi ja juurelda millegi üle ei viitsi - kogu maailm on mingis sinust sõltumatus aeglaselt venivas kulgemises. Silmi avades ei suuda hoomata, kas möödunud on 10 minutit, 3 tundi või juba terve päev - ajataju on olematu. Ja silmi avad ka ainult enda nime hüüdmise peale tegelikult :-)

Selline vigur,
CoCr endoprotees
Sinu kõrval Recoverys on patsiente, kes on sattunud opile enda teadmata, näiteks EMOst. Nad äratatakse nime hüüdmisega ja siis seletatakse, et "tehti see ja too opp, et sa oled PERHis, lõikus läks hästi, sa oled elus, kõik on juba korras."
Lõikuse nüanssidesse ei süveneta.

Inimesed ei usu, et kõik ok on; osad ei mäleta enda nime; osad ei taha rohkem elada; osad on veendunud, et nad on surnud ja osad tahavad kohe ja praegu kuhugi joosta. Seltskond on kirju, saal on suur ja iga haige kohta on umbes 0,2 õde. Patsiendid vahelduvad - kes saab pildi ette, see viiakse tavapalatisse ära, tema asemele tuuakse uus kodanik. Elu keeb.

Iga õde käib järjest, uuesti ja uuesti oma hoolealuseid läbi, hüüab nime, sa üritad silmad avada, palutakse varbaid liigutada, jalga tõsta - mitte midagi!
Õde vaatab sulle silma, sa üritad mingit huumorit teha: "palun märkige maha 50m rada, tahan elu tippmarki joosta!" - õde naeratab, surub veenikateetrisse järgmise doosi morfiini ja ütleb: "küll sa jõuad, kõik on hästi!"
Naeratus näol vajud uuesti kuhugi sumbuursesse ja pehmesse paralleeleksistentsi. Läbi udu kuuled, kuidas suhtlus käib eesti, vene, inglise ja vist hispaania keeles.

Umbes 3-4 tunni pärast liiguvad sul varbad, sa saad jalgu tõsta, ennast keerata - kõik toimib! Tegelikult pole sul mitte muhvigi viga ... võrreldes kodanikega kõrvalvoodis! Midagi otseselt ei valuta ka, selle eest hoolitseb korralik kogus morfiini - sind sõidutatakse tavapalatisse. Sinu asemele tuuakse recoverysse miski uus tüüp.
Kõik toimib nagu kellavärk, sissetöötanud täpsusega, veatult - 24/7 ja 365(6) päeva aastas. Kättesaadavatele andmetele (TAI statistika ja PERHi arengukava) tuginedes tehakse PERHis ligikaudu 30 000 oppi aastas (statsionaar, päevakirurgia, EMO jne.) - tiba alla 100 opi päevas, üle 4 opi tunnis! Päris korralik liinitöö :-)

Vaatamata pidevale püstijala sebimisele, ziljonile patsiendi soovile - mis tõesti on kohati ülimalt  eriskummalised - ükski õde ei ärritu, kui peab kahekümnendat korda järjest seletama, et ei ole mõistlik peale oppi voodist välja karata, et kaugele üldiselt ei jõua! Või et isegi, kui ei taha praegu enam elada, siis tasuks ikka proovida - mõne aja pärast võib see soov tagasi tulla.
Rahulikult seletavad, korduvalt, kõikidele, väga veenvalt, naeratusega - 24/7. Respect!

voila ma seisan!!!
enda jalgadel .... no peaaegu
Päev hiljem - pikk samm inimesele
Krt, ma ei suuda enam lamada selili!! Ikka kohe sigavalus on kogu kere!! Nagu ausalt. 24h ainult selili lamamine ei ole normaalne. Mul on mõlemad jalad surnud ja puusad löövad tuld. Morfiini nii palju ei anta, et ma magada öösel saaksin, lisaks ei aita morfiin ärasurnud jalgade vastu - seal lihtsalt veri eriti ei liigu. Virelen õudu ja õõva täis öö hommikuks.
Hommikul palutakse mind püsti ja antakse ette rulaator - "okei, kõnni siis, kui lamada ei saa!"
Eeeeee
aaaaa
mmmmida???!!
Dziisas! See ei ole ju võimalik, mul pole ju paremat jalga!
Tegelikult on küll võimalik. Kõik on mõtlemises kinni. Esimesed sammud näevad välja rohkem lohisemise moodi, kuid ... ohoooo ..... pekki, ma liigun siiski!!!!

Veel päev hiljem - 23. oktoober - 
"Kuule proovi karkudega, kaua sa veered siin rulaatori otsas!"
???? aaaa ..... eeeee .... okei!
Taas on palju kinni mõtlemises. Tegelikult saab sellele jalale toetuda küll. Kui midagi on valus, siis see on haav. Metall ja luu iseenesest ei saa ju valutada :-)
Ükski öö eriti magada ei saa, ilmselt tänu korralikule igaõhtusele morfiiniannusele on une asemel taas mingid ebareaalsed filmid riiulitelt "November" ja "Saag". Novembrit linastub igal ööl vähemalt 3 uut osa, Saagi lastakse reklaamide asemel. Ainuke asend on selili - no kaua sa jaksad!!?

Elust sanatooriumis
Tänapäeva haigla statsionaar on tegelikult puhkus sanatooriumis. Nagu täiega. Vähemalt sellist sorti opi puhul. Neljane palat, 3 vana on eestlased, mitte eriti pealetükkivad, küll aga hea huumorisoonega. Neljas ... vene vend .... kuulab läpakast järjepidevalt vene versiooni Kertši väina konfliktist, häälega! Teisel päeval saab meil kõigil kõrini, installin talle kõrvaklapid - ohkame kõik kergendatult.

Toidetakse 3 korda päevas. Kusjuures toit on täiesti tasemel. Sa ei ootagi ju haiglast miskit gurmeeshit'i lavendlimeega. No mina küll ei oota. Ja esimestel päevadel sa pigem ei oota üldse mingit sööki, endagagi on piisavalt sahmerdamist, päriselt!!

Toit on täiesti okei maitsega (või siis on mõni asi suht maitsevaba, mis ka ei häiri) ja see on üsna vaheldusrikas. Ma olen õnneks söögi suhtes vähevaliv (nõukaaegse kasvatusega - sisuliselt sünnib kõik süüa, raskel ajal on konn ka kala elik tõuk liha ning ketšupi ja Vegetaga kõlbab ka penot nosida) -  mind haiglatoit igatahes üllatab meeldivalt. Tõenäoliselt on paika pandud  rasvade/valkude/ süsivesikute vajadus ja siis on neile numbritele toidu kuju antud. Aga see on päris hästi välja tulnud. Prae kõrval on salat, hommikul pudru (mille maitset ma ei tea, kuna pudru ma eriti ei himusta ja nii näljas ma veel ei olnud et ohtralt putru süüa.) ja jogurt/võileib, õhtul täiesti korralik pakitee, mõnikord ka õun/banaan. Väga okei .... arvestades, et päev haiglas maksab ravikindlustusega patsiendile 2,5€!!

Lisaks soe tuba, tänapäevane voodi, mida saab puldiga kõikvõimalikesse asenditesse kokku
maksakaste, peedisalat i kompot.
täiesti söödav, nämmm!
voltida. Väga tänapäevased wc ja dušširuum - viimasel on küll riigihankega hangitud põrandaplaadid veits libedad märjaga ... aga see lisab komberdajate elule vürtsi!! :-)
Päevakava on sulnilt rutiinne - tabletid/kraadimine/söök/ magamine/lugemine/jalutamine - kõik toimub mingil hetkel, emalikku kindlustunnet tekitava vääramatu järjekindlusega.

Magamine suvalisel hetkel kuulub raudselt päevakavva. Ja jalutamine, isegi kui sa väga ei tahaks -  tuleb jalutada nii palju, kui vähegi suudad ennast üle voodiserva lükata. Alguses on horisontaal/vertikaal asendite vahetamine üleloomulik pingutus, mis võtab higiseks. Ja näo virilalt krimpsu. Üritad neid hetki optimeerida - kui lebad, siis lebad, kui oled püsti, siis jalutad. Pulsi kaotuseni!

Arusaadavalt on sinu osakonna koridor treeningrajana pehmelt öeldes tagasihoidlike võimalustega. Uudsus, võlu, uued väljakutsed ja lummavad vaated - ammenduvad lähes esimeste tundidega. Sa teed ringe ümber liftiboksi ja mustapesukärude - mõlemat pidi tükki 10 ... ja siis veel 10, kõnnid diagonaalis, ellipsitena või sik-sakki, tekitades õdede näole kõikenäinud naeratuse - aga väga põnev üsna varsti enam ei ole.
Sa hakkad avastama treppe - 8. korruselt alla ja tagasi - no neid on üsna palju. Ja inimesi liigub treppidel ka üsna palju, kõik ilma karkudeta. Kitlitega arstide näole ei tekita su komberdamine mingit emotsiooni, teised inimesed vaatavad tiba kahtlaselt. Õnneks haletsema ei hakka, keegi ei kiida ka. Aga ise tunned, et oled tõeline mees, kõikvõimas. Ja sinust kõvem mees on ainult jääkaru!
Ajuti sa eksid PERH'i peal ära ja satud kuhugi treppidele, kust sa ei saa välja, kuna uksed avanevad ainult kaardiga :-)

Lugemine on ka väga brå tegevus ... statsionaarne ja võimaldab vahepeal silma kinni lasta.
WC's sa alguses ei julge väga käia - peale selle, et see on üks igavene komberdamise ja oigamapaneva jahmerdamisega algav ja lõppev protseduur ... ka esimene kusemine ehmatab sul hinge kinni - uriin on nimelt värvuselt kuskil Saku Tumeda ja Belgia kloostriõlle vahepeal. Enne ei ole sellist näinud, vaatad seda ja mõtled, et mida hekki!!??? Ilmselgelt igahommikune, -lõunane ja -õhtune tabletiports annab siin oma kordumatu nüansi. Ja tabletivalikut siin on - valuvaigistid (alguses morfiin, hiljem tramadool), verevedeldajad, mao limaskesta kaitsjad jne. jne. Mingi vegan ökokokteil see ei ole, aga teeb oma töö! :-)

Suutsin selle 8 päeva jooksul läbi lugeda 5 osa Indrek Hargla loodud apteeker Melchior Wakenstede  krimkadest. Tegelikult on need päris head lood. Mõned kippusid veits venima ja mõni läks ajuti väga ulmeks, aga ... mulle meeldis! Just see 15. sajandi linnainimese eluolu kirjeldamine ning Jumalasõna maailmas elamise kirjeldus. Täitsa nii see võiski olla. Tegelikult tõenäoliselt päris nii siiski ei olnud, kuid väga hästi loetavad on need raamatud indeed!. Suutsin täiesti mõista tolleaegsete kodanike mõtlemist ja käitumist - selles oli vägagi selget loogikat!

Ojaa, PERH'i statsionaar on päris mugav sanatoorium :-)

29.nov.2018
Visati mind haiglast välja. Mine koju! Kõtt!

Päev hiljem jalutasin 1,5h õues. Ühe karguga. Teoreetiliselt saaks ka ilma karkudeta liikuda, aga see võtab lonkama. Ja longata ei tohi. Niiet aega veel on. 6-8 nädalat tuleb sisuliselt lihtsalt oodata, kuni natukenegi miskit kinni kasvaks seal pepus. Siis võiks juba veloergomeetrit vändata ja ujumisliigutusi teha.
Aga see 1,5 tundi looduses jalutamist võttis päris läbi. Väiksemgi tõus oli ikka raske. Haiget jalga väga ette tõsta ei jõua ja siis teedki selliseid poolteist samme .... ja vääääga lühikesi. Ja vääääga aeglaselt! Tundub, et ühel jalal on lihased täiesti kadunud, lihtsalt ei jaksa seda liigutada.
Autoga sõitmine on ka valusavõitu - mitte puusa liikuvuse pärast, millest arstid räägivad - see liigub mul vabalt igas suunas - aga seetõttu, et haav on täpselt selle kohapeal, millega sa toetud istmele. Ja see on vägagi ebameeldiv!

Peatselt tunnen, et ma siiski olen mees, kõikvõimas, ja minust võimsam mees on ainult jääkaru. Lähen poodi, seejärel kraban 2 kotti - ühe sülle ja teise kätte - üritan ilma karguta kolmandale korrusele ronida. Esimesel trepil saan juba aru, et .... nüüd sai natuke liiga suur ports ettevõetud. Aga rapsin teiseni ära. Hambad ristis kõigun ja komberdangi. Trepimademel läheb süles olev paberkott puruks, instinktiivselt sirutan haige jala ette, et kott põrandale, pudelid puruks ei kukuks. Kott kukub vastu põlve, siis labajalale ja siis veerevad kõik asjad mööda koridori laiali. Katki ei lähe midagi ....
.... ainult räme valu käib läbi põlve ja kogu jala - röögatan korra ja ehmatan ennast kangeks!

Nii ma seal siis seisan, hiirvaikselt, ühe jala peal, haiget jalga liigutada ei julge, hingata ka ei julge, kohe päris pikalt ei julge. Tasapisi hakkab kohale jõudma reaalsus:
kurrrrat nüüd läks vist katki väää????? 
Pekki oli mul vaja siin rapsida!!
Krrrrrt nii ei tehta ju, ausalt, see ei ole naljakas üldse mitte!!
Pekki pekki pekki pekki pekkiiiiiii!!!!!
....
Vaikselt toetan jala maha, liigutan, tunnetan elu paratamatust. Valus on, aga liigub!! Ilmselt päris välja ei tulnud see polt pesast õnneks, uuuhhh, oli õnne!!! Liipan kuidagi käetoe najal tuppa, siis uue kotiga alla, koristan koridori ja uuesti üles tuppa. Pilt on hõre, enesetunne jube sant ja valus. Higi lahmab!!

Kõik proteesiomanikud saavad haiglas korraliku loengu koos brošüüride ja näidetega sellest, kui kergelt endoprotees pesast välja tuleb, millised liigutused on lubamatud kogu eluks ja millised liigutused on ohtlikud esimese paari kuu jooksul. Kuidas tuleb magada padi jalgevahel ja tõsta mõlemat jalga korraga. Mitte kummarduda ega järsult pöörata jne. jne. jne. Kõik see käib silmade-eest läbi. Võtab mõtlikuks, tõmbab tõsiseks, elu pole enam nii lill!
Läks vist seekord õnneks, enam ei rabele eksole!!

Meenub dr Kassi räägitud lugu memmest, kes läks peale puusaoppi koju, kus teda ootasid 5 koera. Kutsud olid igati rõõmsad perenaise taasnägemisest, kruttisid talle rihma ümber jalgade ja tõmbasid laksuga pikali ... lohistasid mööda tuba ka natsa! Memm viidi purunenud proteesi ja puusaluuga haiglasse tagasi. Lugu juhtus teisel päeval peale haiglast väljasaamist!! 
Päris pentsik pala!!

"Elu on vigade kogumine," ütleb Ets
Ei saa mitte rohkem nõus olla. Peaasi, kui need vead fataalsed ei oleks! Eks õnne peab ka olema :-)
Seniks elame vaikselt edasi - plekist puusaga.

Jää-öö-o vol 4,
Näärilaks,
Linnaorienteerumise Jõulujooks,
kogu selle aasta suusatamise esto- ja  maailmaloppet,
xdreamid,
rogainid,
....
kõike seda saan mina nüüd jälgida tribüünilt või telekast - kas pole mugav??
6 kuud öeldakse. Nunuh, eks me näe!

Dets. keskpaik 2018, opil ärasaetud puusaliigest on pikalt uurinud patoloog (kes on mittejuhuslikult mu isa), histoloogiline leid:
Reieluu pea peaks olema kõvast luukoest, mille peal on kõhr. Kõhr annab siis liigestes vajaliku jäikuse ja samas elastsuse, mida luukuide ei oma. Mul miskipärast oli kõhrestunud ka reieluu pea osaliselt (õige kõhre alt). Või siis kui mõelda, et luukude tekkib kõhrkoe luustumisena, siis mul oli tekkinud miski error. Samas ... 40 aastat oli süsteem töötanud ja suhtkoht kõva valu saanud, järelikult oli luukude seal ikka enne olnud. Kuna kõhrkude on pehmem, siis oli see sissevajunud ning sellega koos ka selle peal olnud normaalne kõhr. Oli tekkinud konkreetne auk, millelt kõhr oli sisuliselt kaanena lahti ja katki. See siis tegigi konkreetselt liikudes valu, kui jõuõlg selles suunas mõjus. Miks reieluu pea luukude oli osaliselt asendunud kõhrega ... seda tänapäeva meditsiin ei ole suuteline veel ütlema!

*********

9.detsember - läheme Merkaga Harkusse jalutama, pean ju oma puusa liigutama. Kark kenasti käes, rajad on rõntskelt jääs ja ma valin pigem metsaserva liipamiseks. Kuradi libe on! Merka leiab põõsast ülla-ülla KP tähise. Läheme vaatame lähemalt - komberdan karguga üle mätaste - on tegemist! Selgub, et Harkus on Linnaorienteerumise advendirada maha märgitud - igas KP's on kaardifragment järgmise KP'ga.

Vaatame Merkaga teineteisele otsa - lõbus äratundmisrõõm - krt teeme ära selle raja!!
Asume järgmist KP'd võtma.
Ja siis järgmist
Ja siis veel järgmist ...
Karguga põõsaste vahel - no on nikerdamist, igasugu sodi takerdub selle otsa ja kohati vajub pidemini rabasamblasse. Samas ... kraavide ületamisel on kark abiks. Hüpata ma ei julge, torkan kõigepealt kargu kraavipõhja - kui peab, siis kõigun selle najal üle, kui vajub pidemeni sisse - otsin uue koha. Lõbus! Ja väsitav.



Raam on mul küll arusaadavalt viltu, kuid ajuni see fakt pole jõudnud - me ei kasuta eriti teid/radu vaid lõikame otse suunda üle raba enamasti. Tjahhh eks see on küll natuke ebanormaalne - lajatada karguga ja vaevu liikumist kannatava plekkpuusaga õkva üle raba, üle laugaste, üle mätaste, üle kraavide.


On sebimist. Kohe korralikult! Metallpuusaga jalg on jube nõrk, tõusu ei jõua see hästi võtta - no lihtsalt ei tõuse maast. Terve jalaga astun üles ja poolikuga kõrvale - niimoodi poolteist, poolteist. Üle kraavi peab ka astuma terve jalg ees, muidu ... no ei pea hooga liikuvale keharaskusele vastu katkine jalg.

Mõned korrad unustan selle ära, astun vale jalaga ... on natuke valus. Kark päästab põlvilivajumast. Või millestki hullemast. Kohati mõtlen, et kui arstid seda nüüd näeks, ma saaks rämedalt peksa!!  6 nädalat ei tohtinud muud teha kui vaikselt mööda siledat pinda käia - ma lähen 2,5 nädalat peale oppi Harku turbarappa orienteeruma!! Tiba ebanormaalne ilmselt???

Kuna alustasime kuskil poolepealt, siis finišiKP tuli suhtkoht kiirelt. Viimase võtmiseks on vaja ületada üks laiem kraav ... kus saab ikka pahkluuni vees solistada. Ringi ei lähe - kark külma ei tunne ja vees ei roosteta ... küll aga jalgadel on sigakülm!!

Loomulikult teeme otsa ka raja algusosa. Ja o-viga teeme ka - no ei jäänud meelde täpselt KP asukoht ja panime
veits viltu. Tuleme tagasi KP'sse ja vaatame uuesti järgmise KP asukohta. Teisel ringil läheme täpselt.

Paar KP'd lõpuni ja mul keps täitsa läbi. Ise olen ka üsna läbi. Ja puus annab mõista, et ... eri krdi idioodi külge olen sattunud, aru ma ei või!!!

Lõpuks on kõik KP'd väisatud, vajun autosse - puus ikka veits valutab sellest rahmimisest. Ikka korralikult.

Rada oli kuskil 3,7 km linnulendu, me rapsisime 8,7 km, milleks kulus 2,5 tundi :-)




xix taok Kurgjal - sihtide katsepolügoon

6.10.2018
Sääsehirm
8h

Ei saa öelda, et ma väga oleksin siia kanti sattunud - aegu tagasi sai mõned kanuumatkad tehtud, aga ega siis ju metsa suurt ei satu. Ja 2006 Xdream Kurgjal ... kus tegelesin kanuude kohaletoimetamise ja äraveoga - jälle metsa ei sattunud.

TAOK on viimastel aastatel mulle korralik võistlus ja punases panemine ikka olnud. Ja päris edukalt! Mulle meeldib - on selline pikem, saab korralikult plaanida ja reeglina nõuavad KP'd o-oskusi - päris sihtide risti punne pole pandud.

Seekord panemise plaane ei olnud, aga TAOKilt puududa ka ei taha. Plaan oli rahulikult kulgeda otse punktist punkti (võtta punkte, mitte otsida :-)) ja vahepeal võibolla ka joosta kui mõnele teele satume ja jooksutuju tuleb.
Kohalejõudmisega läks ka vähe kiireks, napilt sai seljakott komplektitud - vanatallinn krt ununes ikka maha - plaanipidamiseks jäi suhtkoht napilt aega. Aga herr rajameister oli teinud asja lihtsaks - võta alumine või ülemine osa alguses tühjaks ja siis vaata edasi, kas jääb veel aega poolt vahetada. Alumine osa tundus vähem sinine kui ülemine - nii sai ka valitud. Esmapilgul miskit kõike_punne_hõlmavat kaunist ringi nagu ei kujunenud ... lõpuks ühe kahese ohverdamisega jutid kaardile said.

Starti jõudsime napilt - ma muidugi unustasin esimese hooga kaardi autosse - lippasin veel sellele
järele. Alguses ei tulnud jalutamisest miskit välja ... sörkisime punkt punkti järel. Üritasime küll võimalikult otse minna, aga sellises korrapärase ja väga tiheda sihtide/teedevõrguga maastikul erilist o-challenge't ei kipu tekkima.


Träkk
KP51 kandis kihutasid meist mööda Seiklushunt Duncan ja Arvi Anton andis reipal toonil muu lõõpimise hulgas teada, et ta oli oma kaardi autosse unustanud. Oleksime talle ühe meie kaartidest andnud ... aga loomad liiguvad ju nii kiiresti, et selle mõtte tekkimisel olid nad juba hoomamatus kauguses. Nii ta siis lippaski alumise ringi ilma kaardita - RESPECT! Alade vahetuses ta uue kaardi sai, aga kui ta käis autost mööda joostes aknast piilumas, et mis ajal nad kus peavad olema ... oli paraku too märkidega kaart libisenud asendisse, mis saladust ei paljastanud :-)
No ei olnud Arvil täna õnne!!
Samas ... loomadel pole vahet, kas joosta kaardiga või kaardita - ikka võtavad nad lähes 10 silma rohkem kui teised!!

Midagi huvitavat ei toimunud enne KP46, kus oja käänakud tekitasid veits segadust, nagu ka loodusrada teekonnal KP49'sse. Oli veits pugemist võssis ja erineval viisil horisontaalis olevate puudega. Kõige lige-tihedamast sihi-nimelisest võpsikust väljudes astus meile reipal sammul vastu HP-Sport team - Heleri ja Heiki ... viimasel käes hurmavalt lõhnav kuivatatud kanachipside pakk - näe, võtke chipsi!! 
Uijummijammi - mis võiks olla veel imelisem! Elu on ikka lill, kui rajal on sellised sõbrad!! Õnneks nägime neid mõnel-setmel korral veel :-)

Järgmine põnevust pakkuv aktsioon toimus peale KP61 Tagametsa Jahilossi juures ... kus üks vend, kes parasjagu oli ametis väidetavalt katuse otsaplekkide kinnitamisega ... pudenes korraliku kolinaga katuselt alla!!
Merka oli vähe mures selli tervise osas ... aga vana lehvitas rõõmsalt ja ütles, et kõik on okei, pole põhjust muretseda! Parasjagu sadas korralikku vihma ja suhtkoht teravnurksel vihmamärjast libedal plekkkatusel turnimine ilma igasuguste köiteta - no võibolla ei ole kõige tervislikum tegevus!!!

Meie igatahes keerasime sisse RMK Metsavenna lõkkekohale - et teha üks söögi- ja joogipaus - mida on selgelt mõnusam läbiviia kuskil katusealuses, kus kogu aeg pähe ei tilgu. Üsna märg ja palav oli niigi olla.
2:30 oli kulunud ning esialgne reibas jooksusamm oli asendunud reipa kõnnisammuga. Samas edenetud oli kenasti, mingit erilist muret ei olnud.

Mingil hetkel kihutas meile vastu Baseilo-Husqvarna team - Sass reipalt käed üleval. Oli näha, et jõudu ja hoogu on ...
... möödus umbes tund-poolteist ....
... ja KP41 suundudes libises Baseilo-Husqvarna meist uuesti mööda, nüüd juba samas suunas. Veits hämmeldunud olime Merkaga - aaaa eee mis ringi nemad teevad?? - pigem aga panime selgelt tähele, et Sassil ei olnud enam käed üleval ning reibas samm oli asendunud suhtkoht töntsiga. Sassil oli ilmselgelt raske, kippus vaikselt meeskonnakaaslasest maha jääma.

Pikki lõputuid ja suhtkoht nüridavõitu sirgeid aitasid meeldivamaks muuta rida kaasvõistlejaid, keda me objektiivsetel põhjustel ei olnud stardis näinud. Team Taaskohtumine ja Kadi oli selgelt mõistnud, millises stiilis tuleb tänane rada läbida, kuigi meie olime sel hetkel täiesti juhuslikult ja endalegi seletamatul põhjusel jooksufaasis.

KP58 juures kihutas meist mööda tiim Tosin ja Riika, väga reipa sammuga. Ja uuesti KP43 juures kappasid nad meile vastu - seekord meile nats arusaamatus suunas, aga samm oli Riikal endiselt reibas. Kulunud oli 5 tundi, respect!

KP34 ja KP27 ning nende vaheline ala oli päris huvitav. Sai põlvini vees sulistades oja ületatud ning natuke rabistatud ojaäärses omapärases reljeefses metsas.

Peale KP43 sai tehtud järjekordne söögi/joogipaus. Vihma enam ei sadanud, kulunud oli 5:30 ning ees ootasid suhtkoht nürid sirged taas. Paras aeg manustada cocat ja nipet-näpet.

KP54 juures sai tehtud 2 põhimõttelist viga - kõigepealt lõikasime ühe nurga otseks, mis oli korralik tihnik. Ja äraminnes üritasin lõigata veel ühe suurema nurga otseks. Oi see oli kole ja mõttetu - kasevitsad olid mahalõigatud, orgid püsti ja kogu see läbu seal risti-rästi jalus, lisaks veel vesine pokumaa. Edasi ei saanud - täiesti mõttetu otseminek! Siunasin ennast ikka korduvalt seal.

KP22 kuulutas läbituks alumise ringi. Vahetult meie järel ronisid mäkke Ago ja Andres (Kawe). Miski 40 mintsi oli veel aega ja Merkal tuli idee: võtame sealt ülevalt KP20 ka ära - meil ju alt jäi üks kahene võtmata. Siis on nagu korrektne!
Mõeldud-tehtud. Korra mõtlesin ka KP44 peale, aga siis oleks vist pidanud lõpuks väga kiiresti jooksma hakkama - seda me ei tahtnud. KP22 ikka jooksime, polnud häda midagi. Tagantjärgi targana me oleks jõudnud ilmselt ka KP44 võtta, kui mingit tobedat viga poleks teinud.


Selline siis seekordne TAOK sai:
86 punkti
aeg: 7:46.22
MN40 - 21. koht, üld 97. koht
Läbisime 38,4 km



Oleks-versioon asjadest oleks olnud ilmselt selline, et ülevalt oleks maksimum jõudnud juurde võtta 44-29-33-57-23-31 = ~100 silma. See oleks tähendanud 8h korralikku jooksu, sellest viimased 4h ilmselgelt punases. Ja lõpus oleks käpuli olnud.
Täna sellist plaani ei olnud.
Täna oli hulka toredam plaan - isegi sellega sai jalad korralikult kangeks - lõpus joosta oli isegi mõnusam kui kõndida.



XT rogainisarja lõpulahing Loksal

22.09.2018
Sääsehirm
Kontrollaeg 4h

Lämmi suve sisuliselt viimasel sooja meenutaval päeval sai joonele mindud kenas Loksa linnas. Kuigi mu nägemuses ei ole Loksa just üks kaunimaid o-jooksu maastikke ... ei teagi miks, otseselt mul midagi negatiivset ei seostu Loksaga, mõned o-etteasted läbi aegade. Lihtsalt - Loksa seostub ilmetu võssiga.

Lugesin just kokku - tegemist on minu 22. XT rogainiga.
Esimene oli 2013 XT suverogain Jõulumäel, 12 tundi, öine. Olin rajal koos vanema tütre ja ühe sõbraga 11 tundi. Põnev oli. Meeldis. Vast tuleb teine 22 veel??

Edithi klõps
Ootus oli tüüpilise XTspordi formaadile - vähe o-osa ja rohkelt teejooksu. Eksisin!
Heigo & Co olid teinud uskumatu rajameistritöö - esiteks ei suutnud 5mintsise planeerimisaja jooksul mingit mõistlikku ringi väljamõelda - seda nagu ei olnudki, teiseks päris paljudesse KP'desse oli ainuke lähenemisviis puhas suunajooks. Ja mitte vaid meie kohati raiskavalt äraspidise o-tehnika mõistes - no me jookseme suunda pahatihti ka siis, kui mööda teed saab kordades rutem - vaid tõesti tõesti, lihtsalt mööda teed paljudesse KP'desse ei saanudki! Ja see oli magus! Nägu läks rajal kohe naerule!

Niipalju sai planeerimisajal selgeks, et põhjaosas on mõttetult väikesed punnid, alustada tuleb idast ja siis keskelt üles tagasi. Suuremate punnide pesa oli ka edelas järve ümber, aga see tundus jube kaugel - diagonaalis kaardi teises nurgas. Tavaliselt me nii kaugele ei jõua 4 tunni jooksul, seetõttu väga sellele tähelepanu ei pööranud. Aga oleks pidanud!

3 esimest KP'd oli lihtsad o-vabad jooksuotsad. Parem puus otsustas alguses teravalt valutada, aga mõne aja pärast andis alla - no mida sa jageled, vend niikuinii eriti ei hooli :-(
Esimene suunajooks KP85 läks sekeldusteta. Edasi lagedal kappasid meile vastu Kadi ja Reeda (Reeda tuules) ... natuke arusaamatult poolt tulid, aga ... miks mitte :-)
KP94 jäi mulle veits arusaamatuks - see kõrgusjoone osa ... aga ei jäänud pikalt mõtisklema. Suunajooks KP60'sse sujus ka probleemideta. Imbi ja Pafka (Well) tuhisesid träki algusosas mööda hirmsa vilega. Võsas me viga ei teinud ja KP60's olid eelmainitud kodanikud alles aktsioonis KP leidmisega silla alt. Mida nad vahepeal tegid - ei mõista aimata?

KP47 juures tegelesid Imbi ja Pafka jõe ületusega ... või taheti Imbile, kes tundus, et oli just hambaarstitoolilt tõusnud, nägu buffi mässitud, külma veega tuimestust teha ... jäi taas selgusetuks. Me otsustasime mööda põndakut edasi minna ja jõeületus teha peale käänakuid. Tundus nagu loogilisem träkk. Vesi oli max põlvini ja mitte liiga külm. No soe ka ei olnud.
KP64's olime taas täpselt kõrvuti. Peale mida Well lahkus meie vaateulatusest. Eks nad ikka liikusid kordades kiiremini kui meie ja viimastel träkkidel oli meil lihtsalt õnne olnud.

Konkreetsema o-vea tegime KP83 juures. Kuna eelmistel suunaträkkidel ma automaatselt kippusin tiba vasakule kalduma, siis nüüd eeldasin teele jõudes sama ja pöörasin laksust paremale. Millegi järgi täpselt paika ennast panna nagu ka polnud võimalik. Kõrgusjooned ka nagu ... ahh neist ei saanud eriti aru. Teekese käänud nagu klappisid ka KP'st kirdes olevatega.
Ei olnud!
Üldse ei olnud!
Teeristis saime paika ja ... hop-hop-hop tagasi, KP võtt ja uuesti tagasi! Ebameeldiv!

Suunajooks teest KP84 suunas oli ka paras müstika. Esiteks oli ilge pokumaa mahalangenud puudega, teiseks ... no see tee oli ikka suhtkoht kaduv rajake. Kuni KP'ni polnud absoluutselt miskit kindlust, et me õigel teel oleme. Pealegi kulges rada künka tipus, mis tundus eriti kahtlane. Minu ootuste järgi oleks kagupoolsed paralleelid pidanud künka moodustama. Aga saa sa neist pikkadest kõrgusjoontest aru, kuspool see lang on. No oli õnne.
Asi läks veel segasemaks, kui too rajake jõudis KP53 pool teeristi. Sealt edasi ta enam ei läinud! Kaardil nagu oli ... reaalselt nagu ei olnud. Ja see risti minev tee oli kõvem kruusakas võrreldes tuldud metsateega. Õnneks oli objektirikas paik ja suunad klappisid - kaardi kerge erinevus reaalist ei kõigutanud meie kulgemist oluliselt.
Tiba üle 2h oli kulunud, otsustasime tasapisi ülespoole tagasi suunduda.

KP44 peale ilmselt oleks võinud mööda teed minna ... aga kus me siis nüüd mööda teed. Kohatiste kahtluste, kõhkluste ja arusaamatustega murdsime jõeni välja enam-vähem plaanitud kohas.
1:38 oli järgi, ei julgenud KP54 kaudu ringi pikemaks venitada, finiš tundus paganama kaugel. Kiirel vaatamisel tundus täiesti edasi-tagasi jooks ... hiljem laua taga nägin, et oleks mööda sihti KP93'e ka saanud, aga pagan teab millise ajaga.

träkk
Siis tulid 2 järjestikust suunaträkki, kus jooksusamme teha polnud võimalik. Mustika/kõrkja pokumaa, risti-rästi langenud puud ja korralik kuusevõss andis ragistada.
KP93-52 oleks mõistlik olnud sihte mööda läbida. See vahepealne tee oli tegelt nats teistsugune kui kaardil ja KP52'st oleks napilt märkamatult mööda jooksnud, kui poleks kaasvõistlejate hüüatusi olnud.
Träkk KP52-92 oli eriti risune pokumaa, vaheldudes kuusenoorendikega, kus tuul suuremad poolpikali oli rapsinud, edenemine oli õite vaevaline. Puus andis selgelt märku, mida ta sellest turnimisest arvab. Õnneks murdsime koos ühe teise tiimiga ... õigemini lasime neil ees rahus murda :-)  Kuniks mulle tundus, et nad kalduvad tiba liiga põhja. Sihile jõudsime siiski suhtkoht üheaegselt, meie nats rohkem lõunas kui nemad.

KP63 oli kullafondist - KP ilma igasuguse kaardiobjektita. Lihtsalt on rõngas keset valget metsa. Võimas!! :-)

Staaridega koos ... vähemalt finišihetkel :-)
Laial liinialusel peale KP63 põkkusime Meelika ja Kariniga (Femme Müttale). Tüdrukud olid kuidagi veits loobunud nägudega - tegid metsa taustal pilti ja ilmselgelt oli neil kiire möödas :-) Koos võtsime KP62, peale mida oli neil plaan ragistada KP94 ja KP85 läbi enne finišit.
Meil KP32 ja 23. Jooksvalt lisasime ka KP38, mis tundus aega mahtuvat. Mahtuski. Saime kaela sahmaka vihma ja rannaliival tegime enne väikese haagi, kui punkti leidsime.

Lõpp oli nagu ikka - kergelt hakkas kiireks minema. Ja järelejäänud teekond hakkas pikaks minema. Siiski 4.30min/km tempoks ei läinud, sai natsa rahulikumalt seekord.
KP23-finiš oli siiski mõistlikum läbida lõunapoolt ringiga (kaalusin enne ka teist varianti) - meist oluliselt kiiremad jooksjad, kes põhjapoolse träki valisid - kaotasid ajaga.

Et mis siis kokkuvõtteks? - Tegime oma ära, üllatusime meeldivalt o-osa rohkusest.
Hea töö Heigo! Aasta parim rada XT sarjas! Raudselt!

Ideaalne planeering oleks vast olnud meie idapoolne rada (algus kuni KP44) - KP54 ja alates KP82'st Etsi (Lendorav) läänepoolne osa, väikeste õgvendustega. Või siis teistpidi.


XT sügisrogaini tulemused

127 silma
DH40 8. koht
Reaalis läbitud 23,6 km
Linnulendu 18,44 km ... mis on päris ilus planeering võrreldes teiste sarnase punktisummaga
tiimidega.

Nüüd on jäänud veel TAOK 2 nädala pärast ja siis ... sunnitud spordipaus kuni ... kurat seda teab kuni.
Elu lõpuni ei tahaks. Tänapäeva meditsiin on ju imeline!! :-)
Kui järgmine suvi saaks karkudevabalt liigelda ja isegi mõne jooksusammu teha - võiks seda vist juba kordaminekuks lugeda??

Siis kutsuge mind kui Plekist_Puusaga_Mees.com :-)

Ilusad pildid on Edith Madalikult, tänan!


Rogaini 24h EM - lugusid ja pajatusi Ukrainast

Seekordne blogi on omamoodi lugude jutustamine.
Erinevate lugude.
Minemise ja tulemise lugude
Võistluse lugude.
Ukraina ja ukrainlaste lugude
Ja ilmselt on kõik need lood erinevatele inimestele ka sootuks erinevalt meeldejäänud.

pildid on paigutatud täiesti suvaliselt ja neil kohati pole pistmist kõrvaloleva jutuga!!

Roadtrip Ukrainasse ja sealt tagasi 22 - 28.08.2018

Seltskond
Ühel kenal päeval otsustas seltskond huvilisi mõelda üks mõte - minna 2018 Rogaini EM'le Ukrainas,
Chernivtsi rajoonis Beregometis - ja miks mitte minna sinna autodega?
Asub edela-Ukrainas, laias laastus 1500+ kilti on sinna Tallinnast.
Kamba suurus aja jooksul suurenes ja vähenes, väga erinevatel põhjustel - millel ma siinkohal ei peatuks. Reaalselt startis 22.08 üks Volvo XC60- tüüpi auto Otepäält ja üks Škoda Superb- tüüpi auto Tallinnast, pardal värvikirev seltskond andekaid tippsportlasi koos mõnede vähemandekate  humoristidega:
* Ain ja Sander - Õnnevalem - tõsised tipptegijad, karmid vennad! Selgelt shiks see pull seal Ukrainas MO klassis kinni lüüa. Nagu nimi ütleb - õnne peab ju olema!!
* Anneken ja Tom - ESTO ERC Team - hirmtugevad tipptegijad! Tom valitsev rogaini Euroopa meister, ka nendel sihiks vähemalt see pull seal Ukrainas XO klassis kinni lüüa ... kui mitte enamat!
* Eleri ja Piibe - Jänene - ülitugevad tippklassi tüdrukud! Tiimi nimi küll tiba kentsakas, kuid seda enam oli nendegi sihiks see pull seal Ukrainas WO klassis kinni lüüa. 2017 rogaini MM'il medalita jäämine ainult suurendas seda tõenäosust. Tõe huvides peab mainima, et Piibe lendas Ukrainasse lennukiga, mistõttu tema edasistesse lugudesse vo niipalju ei satu.
* Merka ja Tarvo - Sääsehirm - .... nagu eespool mainitud - seltskonnas olid ka natuke vähemandekad ... eriti tiimi vanema liikme kohta võiks suisa kasutada väljendit "andetu" ... mis iseenesest oleks ka juba kõva avansiga öeldud. Ka selle tiimi eesmärgiks oli see pull seal Ukrainas XO klassis .... nohjah, mingi unelm peab ju olema eksole!!
Ei enam muud, kui teele!!

Hakkame sättima
Madalmaa ekipaaz (nimetagem seda edaspidi MM) ehk siis Tallinnast startinud Tom, Anneken, Merka ja Tarvo ei paistnud silma millegi erakordsega ... peale väikese tõsiasja, et peale esimese paarikümne kildi läbisõitmist avastas Tom ... et ta ei võtnud passi kaasa. Kerge diskussioon teemadel Ukraina vs. EU ja piiriületamine no-pass vs. pass ... viis mõistliku mõtteni ots ümber keerata ja see väike puudujääk likvideerida.

Mingil ajahetkel kohtusime mägismaa ekipaaziga (nimetagem toda edaspidi selguse huvides MM :-))) - küll mitte seal, kus algselt plaanitud, kuid siiski kõvasti enne Poola piirile jõudmist! Mingis Läti söögikohas ... või oli see juba Leedus? Igatahes Poola see ei olnud. Autodega koos sõitmisel on ikka see, et ... no et ei õnnestu vahel sünkroonis liikuda. Erinevad kiirused (loe: arusaamad liikluseeskirjadest ja hirm või selle puudumine), erinevad iseloomud, erinevad vajadused - no selline tühitähi.
Õnneks viis meid tanklates vms. kohtades kindla reeglipärasusega kokku ühine huvi, õigemini kaks huvi - vajadus pidevalt süüa ja sellest tulenev see teine vajadus. Samas - kuna me kõik oleme seiklussportlased, siis tõelise seiklussportlase deviis "situme sadulas ja kuseme kõndides!" ... ehk pidev vajadus olla liikumises - ei ole meile üldse võõras. Peatuti ainult siis, kui oli hädavajadus ... või kui hädavajadus hakkas juba jõudma faasi "aaa ... eeee... vist ei ole enam vaja!!"
Reeglina peatuti lageda põllu ääres - poisid paremale (selle ühe ainsa põõsa juurde), tüdrukud vasakule ... aaa no minge sinna võrkaia taha!!  
Traadist võrkaia teine nimi ilmselt võiks olla läbipaistmine??
Õnneks oli öö, pime ja autosid oluliselt ei liikunud. Kui, siis ainult mõned rekkad ... seisatusid hetkeks ... võrkaeda ja põldu silmitsema.

EU's elik Poola/Ukraina piirini igatahes rallipaaril Tom/Tarvo ei õnnestunud kordagi kuigi kaua püsida kannul paaril Ain/Sander. Kohati suudeti teha ka erinevaid teevalikuid ... kuniks ülalmainitud vajadused meid jälle kokku viisid. Nalja sai, entusiasm ei raugenud hetkekski.

Siinkohal pean kiitma Tomi tuttuut Superbi - elektrooniliste abimeeste ampluaa võttis silmade eest kirjuks. Ega ma vist lõpuni ei saanud aru, kuidas käsitseda adaptiivset kiirusehoidjat, iselülituvaid tulesid, mägipidurit jms. asju ... oli sahmimist :-) Aga ikka jube mõnus oli nende abil kruiisida.

Vaatamata kõigele lähenes Ukraina piir vääramatu kindlusega. Teadlikult olime valinud väiksema piiripunkti - Dolhobyczhow'i asulakese lähistel - sealt saab üle ainult sõiduautodega. Oli mingi seletamatu optimism, et järsku läheb kiiremini kui 8 tundi õõva, mida väriseva häälega kirjeldasid eranditult kõik, kes lähiajal olid Ukrainas käinud.

Kesköö, täiskuu särab täiega! Kuskil uluvad hundid!
Piiriärjekorras polnud ühtegi autot!! Müstika!

Putkast ilmub piirivalvur. Umbkeelne ja piirivalvuritele spetsiifilise "no mida pekki te tülitate mind keset ööd krt!" ilmega. Aga üritab seda veel varjata.
Tema: Taxfree??
Meie: Taxfree!!!, taxfree??? Aaaa .... eeeeee????
Tema: taxfree blin, nu i turistõ blin! Nitsevo ne ponimajut blin! Pokazite tovaru, sto taxfree, blin!
Meie: ???
Midagi õõvastavat ka
Selgus, et olime sõitnud väravasse, millel ilutses silt taxfree ... mis ei tähendanud seda, et sul pole tollitavat kaupa, vaid seda et ... aaaa me ei saanudki teada mida see tähendas.
Tagurdamine, reavahetus ja uuesti piirimehe juurde.
Mul passil kaaned ümber. Vana vaatab seda, ei võta enda kätte, vaatab pikalt passi, mind, passi, mind.
Mina teda, passi, teda ... mingil hetkel taipan - härra annab mõista, et kaaned tuleb ära võtta!
No tõesti palun vabandust!!
Vant vangutab pead: "nu i bliiiiin!!!"
Piirivalvuri ilmest on juba väga ilmekalt näha, mida ta meist arvab. ... ilmselgelt ei ole meie sisenemine valesse väravasse ega kaantega passid olnud eriline icebreaker.

Tundus, et algab tavaline piirikepp.
Passid, tagaluukide avamised
Uus piirivalvur, uuesti passid, uuesti tagaluukide avamised
Sekeldused ustega, kust passid kätte saab.
Piirivalvuri pahane serbo-horvaadikeelne sõim, et me sõimust aru ei saa ja et me aru ei saa, et teise ukse juurde tuleb minna ja ...
....
... ja ei tõmmatudki kummikindaid kätte!
ei viidud eraldatud ruumi, ei kästud kõiki riideid seljast võtta!!!
Isegi täiskuuga juhtub vahel nõnda, et kõige hullemat ei juhtu!
Müstika!

Tühine 30-40 minutit ja meie ees avaneb tõkkepuu - Ukraina on valla ... arglikult veerevad Superbi rattad mööda tundmatut pinda. Arglikult eelkõige seetõttu, et viimane asfaldimees oli käinud seda maha panemas eelmise sajandi 80'ndatel.
Peale seda oli käinud Aeg.
Tükkhaaval seda ülesnokkimas.
Asfaldimehel oli toona materjali vähe, kodanik Ajal on olnud aega palju!

mis viib meid järgmise looni ....

Ukraina ... ja aeg
Mida me teame Ukrainast? 
Aga Ukraina ajaloost?
Jamm - salo!
Elik ukraina pekk
Eriti head on need pallikesed!

Suur, kaugel, palju põlde, mais, päevalill, Laz bussitehas, Mõrnaja ja Nemiroff viin, Obolon õlu, Sadotšok mahlad ....
Tšernobõl, kus 1986 a pihustus universumisse tuumajaam, vabastades selle sisuks olnud nõukogude aatomikud ... aga siis seostus see NLiiduga pigem. Pripjat - kummituslinn, mille aatomikud toona ülevõtsid, aga kuhu nüüd tehakse juba poolametlikult turismitrippe ... aaaa kas see on ka Ukrainas?
2004 aasta Oranž Revolutsioon - Juštšenko, Janukovõtš ja Tõmošenko - täpselt vist ei saa keegi aru, kes seal hea ja kes paha oli ja millega see kõik lõppes. Või siis ei lõppenud.
2014 ampsas Venemaa Luganski ja Krimmi - sõda käib siiamaani, endiselt leiab seal oma maise lõpu igapäevaselt mõni inimene, vahel rohkem, vahel vähem ... aga uudisekünnist see enam eriti ei ületa.

Nii vist ongi. Ukraina meie jaoks. Aga nende?
Okei, saame guugeldada, et Ukraina on pindalalt Euroopa suurim riik, 48+ mio inimest - päris palju!!

Teeme väikese tagasipõike hoomatavasse lähiajalukku.
Mida me teame 30'ndate aastate Golodomorist?
Kui sm. Stalin korraldas kollektiviseerimist, mille käigus 100+ tuhat perekonda viidi Siberisse ja Kasahstani, sest nende arust nõnda ei saanud põldu harida. Samuti ei olnud nad nõus kõike vilja ära andma - pere tahtis ka süüa, loomad pidada. Ei huvitanud seltsimeest see nüanss. Viljavarumisnormid tõusid, rahvas nurises, põllumajanduse tootlikkus langes - umbes 4 Mio inimest (president Juštšenko väitel küll 25% Ukraina rahvast ehk kuskil 9 Mio inimest, mis on ilmselt liialdatud) - suri lihtlabaselt nälga. Keset viljapõlde ja üliviljakat mulda, mida ei haritud.
Kuidas tunned ennast sm. Jossif Vissarionovitš?
Kas kõlab nagu ... "kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi"??

Õõvastavaid tegusid tehti Lääne-Ukrainas ka kümmekond aastat hiljem.
September 1939 - Punaarmee ja Wehrmacht ründab käsikäes Poolat, Ukrainast sõidetakse ka julmalt üle - 19-22. septembril vallutas Punaarmee Vilno, Hrodna, Pinski, Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem.
23. septembril 1939 pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile ning Poola (II Rzeczpospolita) alad jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt MRP paktile.
.. ja ükski koer ei haugatanud

Mida me teame Stepan Banderast - Ukraina rahvuslaste organisatsiooni UPA juhist?
II MS ajal ja peale seda üritas taastada Ukraina iseseisvust võideldes kõigi ja kõigega. Kohati isegi suhtkoht edukalt. UPA'l oli ainult üks paha viga - nad vaenasid suurima rõõmuga ka juute ja poolakaid. Poolakad väidavad, et sõja-aastatel hukkus Lääne-Ukrainas ühtekokku 100 000 nende rahvuskaaslast. Mitte Saksa üksuste käe läbi. Veresüü langeb UPA meestele.

Ukraina rahvuslastele on ta kangelane, kuid poolakate silmis pigem massimõrvar. NLiidu ametliku seisukoha järgi oli tegu sakslastega koostööle läinud kurjategijaga. Seda seisukohta jagavad ka paljud Ukrainas elavad venelased. Tänases Ukrainas, konfliktis venemeelsetega, kasutatakse mõnikord ukraina rahvuslaste ja Venemaa-vastaste kohta sõimusõna "bandeeralane". Krimmi annekteerimise kohta peetud kõnes nimetaski Putin Ukraina uusi juhte "Bandera järeltulijateks".


Lääne-Ukrainas, kus on tugev ukraina natsionalism, nähakse Banderat enamasti rahvuskangelasena, eriti Lvivi, Ternopili ja Ivano-Frankivski oblastites. Paljudes Lääne-Ukraina linnades on mälestusmärke Banderale ja tema järgi nimetatud tänavaid. Samas näiteks peamiselt venemeelsemates Donbassi ja Musta mere äärsetes oblastites ning Krimmis nähakse Banderat hoopis teises valguses.
2010 andis president Viktor Juštšenko Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. 2011. aasta jaanuaris jõustus kohtuotsus, mis tunnistas aunimetuse andmise ebaseaduslikuks ja tühistas selle, sest Bandera ei olnud Ukraina kodanik.

Aga loodus on Ukrainas kena, tegelikult külad ka. Omamoodi. Sellised ... 80'ndatest meilegi tuttava korrapäratusega - kanad/pardid/lehmad/kitsed jooksevad vabalt ringi, teed on auklikud, sodi lendab, autod on NLiidu aegsed või nende järeltulijad - veokad on Zil, Ural, Kamaz, Kraz jne., Kõigil on kõigest ja kõigist pohhui, sõita võid nii kiiresti kui hing ihkab, ka külavahel, turvavöö/kiiver on ilmselgelt nõrkadele ... aga ikkagi omamoodi ilus. Kogu selles ennasthävitavas kulgemises on nagu omamoodi loogikat.
Ja vene keelt nad ei räägi, muudest keeltest rääkimata. Või õigem oleks öelda, et nad vastavad sulle enda arvates vene keeles ... milles üle ühe on ukraina keelsed sõnad, millest sa aru ei saa. Ja naeratavad malbelt ... teades ise täpselt, et sa aru ei saanud!

Kirikud - ukrainlased on õigeusklikud - see on tegelikult omaette lugu. Me ei näinud ühtegi kirikut, mis poleks näinud välja nagu tuttuus. Ja kirikuid seal on ohtralt - igal ajahetkel paistab vähemalt 2. Ukrainlastel ja venelastel on eraldi kirikud.

Berehometis külastasime ühte, mida parasjagu ehitati. Selline külakirik - suuruselt umbes nagu Tallinna Kaarli kirik - kui see panna õigeusklikusse fassongi. Vana puukirik põles maha, kohe ehitati uus - kivist. Väljast oli valmis, kuplite kuld sätendas silmipimestavalt - nagu eranditult kõigil kirikutel Ukrainas - sees poisid maalisid väikeste pintslitega seintele pilte. Juba 4 aastat olid seda teinud - ilmselt iga jumala päev. Šabloonide järgi, 10cm laiuste pintslitega - kogu kirik maast laeni. Müstika!
Ja rääkisid elust-olust - et Lviv ja Ivano-Frankivsk on ukrainlaste maa,
kohalik Berehomet on nats rohkem venelaste. Aga seda ei anna võrrelda Ida-Ukrainaga.

Kiriku kõrval on tavaliselt surnuaed. Kui sa midagigigi mingist riigist üldse tahad näha, mine kohalikku surnuaeda. See kõnetab.
Ukraina surnuaiad on omamoodi - rohi on rinnuni, aga iga risti küljes on suursugune pärg - plastikust okste ja lilledega. Elusaid lilli ei ole, mitte ühtegi - no kus ta kasvab, kui rohi on rinnuni. Ja kalmude vahel lauake ja pingike. Igal pool. Rohkem või vähem viltu vajunud. Puust või plekist või pagan teab millest. Aga on.


Avasin kohaliku õlle, istusin ja mõtlesin ... ikkagi imeline on maailm. Ja inimesed selle sees. Nii erinevad. Samas nii ühesugused. Üritasin mõista, et kuidas ikkagi 9. sajandil see Kiievi-Vene Vürstiriik siin alguse sai ja kuidas ta 21. sajandisse jõudnud on. Või kas on? Ja mis edasi saab? Mnjahhhhh .... surnuaiad on huvitavad!

Trip jätkub ....
Hommikuhämaruses läbime ühe kohaliku resto, kus pole ühtegi hingelist peale ühe noore ettekandja ... kellel on totaalne pohmakas. Menüü on 100+ lehekülge. Küsimusele et mida on, vastab vend aaaööö uuunasss vsjeeooo jjjjesttt!
Ei hakanud igaks juhuks Foie Gras'i lavendlimeega võtma, võtsime omleti. Mingil seletamatul kombel tehtigi ... maitses nagu ... nagu harilik omlett.

Elamiskohaks oli eelnevalt läbi booking.com'i lukkulöödud Dolina Nikolaya - omamoodi kiiksuga, kuid siiski küllalt euroopaliku olemisega turismitalu. Karpaatide jalamil. Puidust mökkid, bassein, saun - päris viisakas. Kohale jõudmine eeldas küll mõningast hiromantlust ... no ega siis kuskil silte ju ei ole. Googlemaps näitas ka 3-4 kilti mööda, aga lahke külarahvas aitas. Sest hozjaini telefoni teel antud vene-ukrainakeelsed juhised olid ... no olid nagu olid. Igatahes jõudsime kohale ja seadsime ennast sisse. Õhtul tegime jalutuskäigu mäest alla kohalikku külapoodi ja üles tagasi. On tõeliselt meeldiv, kui asjad mittemidagi ... nagu kohe üldse mittemidagi ei maksa. Ausalt!
Ain tõelise sportlasena tegi jooksutiiru .... täitsa hull!

Model
Model
Oli huvitav. Imeväiksel kaarditükil. 25000 mõõtkava, h=10m, nagu võistluskaardilgi. Võtsime paar KP'd ... mis kohati päris seal ei asunud kus vaja - kaart oli ajuti more like guideline - ja ronisime mäkke. Oi pekki! Mäed ikka on julmad, higi voolas igast august, 30 kraadi sooja ja päike laksas.

Aga põldmarjad - mmmmmm imelised! Magusad kui mesi. Ainult miskil arusaamatul põhjusel olid neil hiidsuured ogad. Ja põõsad olid ka rohkem padrikumoodi. Pistsid käe marja järgi - tõmbasid tagasi räbaldunud ja verdpritsiva tombu. Õõvastav. Sellisest on tervislikum homme mitte läbi ronida.

Pealelõunal tegime Merkaga piskese jalgsiträki kohalikus külas ... mis kujunes 10+ km'seks korralikuks matkamiseks külauulitsatel ja ümbruskonnas. Õnneks juhtusime ühte hotelli, kust hää Haanja miis meid Dolina Nikolajasse tagasi sõidutas ... jalgsi poleks seda tõusu enam jaksanud.
Kas enne 24h rogaini peab tegema 10+ km träkki ... ilmselt ei oleks siiski mõistlik :-)

Ukrainlased
Meie ööbimiskoha lähedal oli üks pisike pood ... võib öelda ka et kõrts. No et poe ees oli laud ja toolid kus kohalikud vanad pilsnerit libistasid. Mis võiks olla veel parem, kui istuda kohalike jõllidega next_to_nowhere, libistada paar pilsnerit (millest õhtu edenedes kujunes välja vist 5 + pool liitrit kohalikku samakat) ja parandada maailma. Kuulata, millest räägib reaalse Karpaatide inimene. Tunnetada seda elu, hingata seda õhku, arutada maailma kõiksuse ja Ukraina üle. Imeline.


Pean tunnistama, et kujud olid värvikad - nagu ikka külapoe ümber.
Mingi vanem jõll, kes kutsus mind kogu aeg lätlaseks. Ta aeti varsti minema, sest õlu talle sel õhtul rohkem ei sobinud.
Siis üks noorem vend - Bogdan oli nimi - tema pidi nädala aja pärast sõjaväkke minema. Ja ilmselt saadetakse Luganskisse, väga suure tõenäosusega. Üks jutt viis teiseni ja kui Eesti elu oli ära arutatud, keskendusime ilmselgelt Ukraina sõjale. Tavalise ukrainlase vaatevinklist. Mis ei erine oluliselt tavalise eestlase vaatevinklist. Ei saa sellest nemadki aru ... vahe on ainult tühises nüansis, et nende tuttavad reaalselt sõdivad ja surevad seal, meie omad mitte. Selline väike vahe!

Jahhh, otseselt mulle ju ei öeldud, et miks Euroopa midagi ei tee. Vastupidi, eestlasi austavad nad väga. Miks memmed ja taadid Brüsselis ainult lõksutavad lõugu ja viibutavad näppu. Ja usuvad, et tegelikult seal ju ei sõdigi vene armee ja Putinil pole sellega absoluutselt mitte miskit pistmist.
Aga mingil seletamatul põhjusel oli mul faking piinlik!
Ja mingil seletamatul põhjusel läheb Bogdan nädala pärast Luganskisse ja me ei saa iial teada, kas ta sealt ka tagasi tuleb. Osad sõbrad juba ei ole tulnud. Ja paljudel paljudel paljudel noortel poistel on see kõik veel ees.

Kohalik poeomanik lõigub tomateid, paprikaid ja teeb friikaid, toob lauale ka pudeli kohalikku samakat. Väidetavalt. Pudel on tööstusliku korgiga, ise nad seda villinud pole. Aga võibolla miski kohalik tootja. Samakas on nagu samakas ikka - puhas, maitseb hästi.

Aga muidu tegeletakse põhiliselt puidubusinessiga ja otseselt nad elu üle ei kurda. Palk on paarsada eurot kuus heal juhul ja näiteks Bogdani vanem vend käib põhitööna Venemaal ehitamas. Üks vend ehitab venelastele maju, teine vend läheb sõdib venelaste vastu. Kui see pole veidi perversne, siis mis on? Vinti olukorrale keerab peale tõdemine, et me räägime seda kõike teineteisele vene keeles :-)


Aga lõppude lõpuks on asi lihtsalt rahas. Ka ukrainlased on aru saanud, et poliitilisest konfliktist on ammu saanud business - sõda on raha ja raha liigub seal metsikult. Ida jaoks, lääne jaoks - lihtsalt raha. Keegi saab röögatult rikkaks ja keegi sureb - any difference??? Kui lõppeb sõda, lõppeb ka raha liigutamine.

Bogdan saadab mu meie elamispaika ja tema silmades on mingi omamoodi kurbus. Ta on üsna lõbusa olemisega sell tegelikult ja ei kurda millegi üle. Elu tahab elamist, nii nagu me seda oskame. Tema. Ja mina. Mina teen homme 24h rogaini, lähen Eestisse, kus elu on lill. Tema toimetab loomad ja läheb sõtta. Võibolla on ka see lill mingi küljepealt? Kes teab?? Elul on miljon tahku ja me ei jõua kõiki neid hoomata.

Rogaini 24h EM
Hommik on taas jõhkralt palav. 30 kraadi ja päike lagipähe.
träkk
Tavaliselt oleme plaaninud 2 ringi (hashhouse's tuleb ju öösel süüa, raha on ju makstud :-)). Seekord ei anna kuidagi nõnda teha. Venitame niiti ühte ja teistpidi, kuidagi pikaks kisub minema. Niit on 50km linnulendu. Aga siin on ju jõhkrad mäed! Lõpuks jääb nii, et mäed alguses ja lauskmaa lõpus kui jõuame.

Paneme padinal minema koos Riika ja Ehteliga. Kohe alguses on väike ebakõla radadel, aga me ei lase segada. Peale esimest KP'd ületame taas jõe, Ehtel/Riika ei taha jalgu märjaks teha, nad võtavad nats ringi, me paneme padinal läbi vee. Mõnusalt jahe. Ja kohe siis mäkke. Alguses takistuseks võrkaed, aga saame ringi. Ja ronimine alga!!!

Minek on üsna reibas, peatselt muutub samm töntsimaks ja vett lendab igast kehaõõnsusest. Jõhker. Mägi muudkui jätkub, samm muutub üsna töntsiks. Merka läheb vähe kiiremalt eest, ma hakkan vajama juba puhkepause, ei saa salata, et kerge pohmakas on ka. Pulss ületab oma maksimumi. Korduvalt. Aga tõusu lõppu ei paista.

Esimesed KP'd võtame üsna veatult, mööda teid ja radu, üles, üles, üles ronides. Päris jube. Samas ajaliselt tundub päris hästi sujuvat.
Siis algab sadu. Alguses vaikselt, siis täie pasaga - valget vett lahmab alla nii et küll saab. Kohalikud teed - no "tee" on veits teine asi, need siin on sisuliselt linttraktoriga lükatud savised mudavaalud. Ei taha mõelda, mida vihm selle saviga teeb!!! Vett voolab ojadena ülevalt alla ja siis mööda neid radu mäest alla. Kohati lõbusate koskedena - nõlvad on järsud! Ja need nö. teed muutuvad mõnusaks plödiks. Kusjuures osad kohad ei muutu ja osad kohad on sellised, kuhu põlvini sissevajub. Ja peale vaadates ei tee sellel vahet. Müstika!

Vihm jääb tasapisi järgi ja peale KP79 teeme ühel kaunil mägisel aasal pisikese peatuse. Mingit tsiklivennad krossikatega kihutavad mööda ... ja siis tagasi. Hobune sööb rohtu ja jõlgub ringi.
Esimesed 6 tundi oleme edenenud päris kenasti ja tundub, et saamegi ringi tehtud.

KP94 on miski müstiline ese - mingi jõhker kivikoloss. Täiesti tühjast kohast! Peaks nagu legendi järgi olema kivi - meie ette kerkib ei kusagilt paarikümne meetri kõrgune kivist asi. No see ei ole kivi, see on .... keegi on selle kosmosest allapoetanud. Sellise viguri. Lihtsalt kukkus töntsi maha ja nii jäi. Müstika.

Peale joogipunkti, mis loomulikult eeldab täiesti orgude põhja laskumist, tuleb jälle jõhker ronimine. No tõesti - tahaks surra, lihtsalt ei jaksa. Poole mäe peal tekib mul kerge error - keerame metsa ja kammime midagi. Aru saamata mida. KP80 on tipp - miks ma otsin seda mäe küljepealt??? ... ilmselt pole mõtlemine enam kõige selgem. Lõpuks tuleb mõistus koju - tipp on ikka mäe otsmine ots eksole - surume tõusu läbi võsa ja võtame ära. Puus kurat valutab nii, et süda läheb pahaks. Ibukas aitab.

Vaikselt läheb pimedaks. Õnnevalem tuleb teistpidi ringi vastu - viskame veits huumorit ja juhatame nad õigele rajale. Lambid pähe.
Meie ees liigub miski Ukraina vene keelne tiim - kolmene. Sahmivad hullu hooga ringi ja karjuvad. Ja panevad pidevalt ilgelt puusse ... ja sõimavad teineteist. Päris kole. Uskumatud sellid!!

KP53 jälle jõhkralt järsk ja pikk tõus. Pimeduses. Tõusu lõppu ei näe, kohati aitab esivedu. Eleri ja Piibe tulevad mäest alla, üritavad lohutada et palju enam pole. Pekki ma tahaks surra siinsamas!!

KP67 juures tuleb mõte, et kuna järgmine joogipunkt on kurat teab kus, siis võtame KP77 ka, siis joogipunkt ja siis KP86
Tehtud - mõeldud. KP77'sse minev rada on ... no seda ei ole. Õigemini me ei saa aru, kus rajal me täpselt oleme. Kohati kaob, kohati on suund vale, kohati on kõik täiesti vale. Eri krdi jama! Jõuame kuhugi - täpselt ei saa aru, kas oleme KP77 või hoopis KP71 juures - natuke analoogne maastik on.
Küsime - vanad ütlevad, et KP on 200m .... aga ei ütle mis number. Pekki, see meid ju eriti ei aita!!! KP 71 on ju võetud juba enne!!!
Möllame veel nats ja eelkirjeldatud Ukraina kolmik tuiskab meist mööda igas suvalises suunas. Nad vist ei tea ise ka mida otsivad - tõesti müstilised sellid!!!
Lõpuks pool kogemata satume KP'sse - ja jummala õige KP. No oli õnne!!!

libahunt - õud ja õõv
on ainult jäänud!
KP86 kammime korralikult. Söödasõim. Kottpime ja omaarust läheme liiga kõrgele. Valgustame siit ja sealt - no ei leia. Proovime veel ja veel ja veel ... iga mätas on juba tuttav. Lõpuks leiame - ikka kõrgemal oli. Kusjuures me olime KP'st korduvalt paarikümne meetri kaugusel ja valgustasime seda ... aga ei näinud.
Äraminemisel teeme uue prohmaka otsa - tungime läbi võsa mingile teele, mul on kaart 180 kraadi valesti ees ja me paneme täpselt vastassuunas minema. Mäest üles ... siis alles vaatan .... no mida kuradit!!!!

Teel KP85 juurde läheb täiesti käest ära. Teed ei jookse absoluutselt nii nagu kaardil kirjas. Kottpime, mitte midagi ei mätshi. No absoluutselt mitte midagi ei klapi! Painutan seda kompassinõela kuidas tahan - no ei ole! Merka vajub lähes vööni maakera sisse - välja ei saa, sipleb seal abitult. Ma aidata ka ei saa, kui ühe sammu lähemale teen, olen ka maakera sees. No saab ikka välja lõpuks. Hea plödi on need valged saviteed!
Nõutus!
Täielik nõutus!!
Istume, vahime kaarti, oletan, meenutan, kujutan ette, mõtlen ....
Mingi õrn lootus tekib, et lähme tagasi ja vaatame korra seda teeotsa teisele poole - nagu oleks miski sarnasus kaardiga. Kui sealt läheb oja üle, siis oleme kaardis. Oja ongi olemas! Saame KP kätte.

Suhtkoht kõrini on. Ammu peaks juba valgeks minema, aga ikka on kottpime! Ei ole seda entusiasmi panna otse suunda plaanitud KP30 suunas. Üldse ei ole!!!
Okei, lähme mööda teed mäest alla lagedale ja sealt mööda teed KP42. Krt ei jaksa enam siin mägedes turnida. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa. Merkal on tallad lõhki - talle on allamineks korralik piin. Mina jälle ei jaksa üles enam ronida. Jalad tunduvad täitsa okei olevat.

Esimene hommikuvalgus tervitab meid miski turismikoha parklas. Istume, sööme, puhkame. Mõnus pink ja laud on. Elu tundub taas võimalikuks osutuvat. Veame vist välja!
Merkal on totaalne uni. Magab kõndides - ta kuidagi oskab seda! Viieks mindiks viskab ka külili ... ja magabki. Nagu reaalselt! 5 mintsi!!

KP40 juures paneme ka korraliku vea. Ei saa aru, mis see KP on ja kus ta on. Trambime võsa ühte ja teistpidi - no ei ole. Lõpuks ikka on - hoopis mujal kui arvasime. Meie paha!

Peale finišit.
"uuups, 40+ mintsi on ju tegelt veel aega!!"
"mida pekki moodi seda väljatrükki mõista?"
Siis mõnda aega teed ei klapi või meie ei suhestu teedega. KP'd saame kätte, aga pigem mitte plaanitud radupidi. LõpuKP'd võtame külavahel.
Merka pakub, et võtame ikka selle KP75 ka ära - seal tipus käisime 2 päeva tagasi Modeli raames. Mina ei taha sellest midagi kuulda - jõhker ronimine - üldse ei taha. Väidan, et me ei jõua!! Kurat teab kas oleks jõudnud???

Korra veel üle jõe ja siis finišisse. Jookseme. Ei kuku kokku. Täitsa okei on olla. Tehtud! Sisuliselt me kõndisime kogu tee, jooksusamme tegime ainult esimese KP'ni. Aga olime suht-koht liikumises, suuremaid pause ei teinudki.

Kokku:
68,5 km reaali
44,5 km linnulendu
164 silma
aeg: 23:05.00
XV 14. koht; XO 33. koht; üld 93. koht

Tulemused veebis, laias laastus võib öelda, et kõik eestlased peale meie võtsid medalid :-)
No pea-aegu. Kõik võibolla mitte seda värvi, mis lootsid, aga medali ikkagi.
Ain/Sander MO 2. (peale Timmot/Sandrit)
Piibe/Eleri WO 1.
Anneken/Tom XO 2.

Ehtel/Riika WV 2. - karm!!
jne.

Tagasitulemise lugu
... ei erine oluliselt Ukrainasse saabumise loost :-)
Siiski tasub mainimist, et lõpuks saame ühest söögikohast ka õiget pekki (Salo), mis maitseb ulmeliselt hästi. Korralik borš jääbki saamata, aga seljanka oli ka jumalik!
Ja päevalillepõllupildi saame ka tehtud.

Lvivis teeme pisikese tiiru vanalinnas. See on tõesti vaatamist väärt linn. Vanalinn pole mitte asjata kantud UNESCO kultuuripärandisse. Tasub minna pikemalt Lvivi!
18-20 saj. saksa ja juudi keeles on linn kandnud nime ka Lemberg.

Ukraina/Poola piir tervitab meid järjekorraga.
2,5-3 tunni jooksul saame kõike -  samad "zatshem võ zdez blin" valvurid, ilmselt eelmiste õed ja vennad. Taipamine, et ise peab passid kuhugi viima, ei tule lennult. Teadmatult lootusetu ootamine kinnise tõkkepuu taga.
Lahjade narkootikumide pudenemine piirijõlli sülle vahetult peale seda, kui me ütlesime, et meil ei ole neid asju :-)


Ja kõik muud jutud - täiega.
Välja arvatud kummikindad.
Nii et isegi oli õnne ma arvan!


Äge Ukraina-trip saabki otsa. Tripid ongi ägedad üldiselt. Kogu oma värvikirevuses!!


Special thanks läheb kogu seltskonnale. Nagu ausalt ja südamest!!
Ja ka kõikidele seal Karpaatides, kes 24h jooksul ergutava sõnaga rajal möödusid - sellest oli alati abi! Ja kõikidele eestlastele, kes on ikka ulmeliselt edukad seiklusspordis!!