Mööda joont

25.03.2023
Sääsehirm


Erkki Vähi kuulutas välja aktiviteedi orienteerumismatk "Mööda joont".

No et selline vaikne kulgemine - kes tahab, läheb jala, aga saab ka rattaga. 90% on ikka teed ja rattaga kenasti sõidetav!!
Koridor-o põhimõttel - kaardil on joon ja 150m (15K kaardil ilusti 1cm) ühele ja teiselepoole on piir, mille sisse pead jääma. Kokku triipu ~120km, 12h oli kontrollaeg. Kirja läheb niimitu km'i kui joonel püsid!!

Peab minema - koondis kokku ... osad küll jubedalt vigisesid, et koroonast pole toibunud ja teatrisse vaja minna ... mingi mõttetu lalin tuli!! Eks peab ikka dressid kokkukorjama, pole siin midagi!!

Pekki, ma polegi kunagi järjest 120km ratast sõitnud ja 12h järjest veel vähem - aga peab minema! Ratta liikuvad osad korra õliga üle eelmisel õhtul ja ületalve seisnud poritükid maha - peab minema!. 

Keskkoha joogipunkt pidi olema Miidurannas!!
Miiiiiissssssss?
Ma tean küll, see on koht natuke siinpool Narvat

Pool seltskonnast vajus näost jube ära.

Laidy pakkus välja, et läheme Pireti juurde parem - kuhugi Maarjamäele. Et tal on saun ja lapse sünna ... ja hakkas vastavaid sms'e saatma. 

Parts ja Laidy startisid sinna, kust rattaga ei pidanud 12km läbi saama - no otse Harku rappa - rattaga startisid!! Meie startisime teisele poole. 

Et mis siis rajal juhtus????

Mida kilomeeter edasi, seda selgemaks sai tõde:
1. me oleme ilmselgelt maailma kõige aeglasemad ratturid!

Kui päev oli läbi ja teiste träkid teada, sai selgeks teine tõde:
2. olin jummmmala valesti aru saanud "koridoris püsimise" mõttest ja reeglitest!

Vaatasin neid teiste träkke ...
aijaaajajaaaaa! ah niimoodi sai ka jah!!!
jaaajaaaajaaa.Ah et ei peagi kogu aeg seal joonte vahel olema?
Et lähed vahepeal välja ja siis tuled hoopis mujalt tagasi???
Et ei nullitagi vahepeal träkkerit ära, kui välja paned??
Aijaaajaaaja! 
Et ei peagi Pirita olümpiatule juurest teisele jõe kaldale ujuma?
Ei peagi üle võrkaedade ja raudtee keeluala ronima?
Ei peagi läbi tööstushoone sõitma??
Aijaaaajaaaja!!

Startisime koos Soosamblaga. Mitu kilti sõitsime koos ... siis Heiti pidurdas ja ütles:
ma lähen nüüd võtan träkkeri ka ikka!
- Aijaaajaaajaaa

Ilmselgelt sõitsid nad meist varsti mööda!

1h ja 15km sõidetud - Kakumäe poolsaare otsas tekkis lootus, et kui me kiired ei ole, järsku oleme singlitel osavad???
Ei olnud.
Lükkasime käekõrval, libedad juurikad ilmselgelt segasid.

Haveni Alexela oli kinni, süüa ei saanud. Merka tahtis limonaadi - vot see on midagi uut!!!

Kuskil 20km ma tundsin, et enam nagu eriti ei jaksa. No sõita ei jaksa. Peaks natuke seisma ja sööma - aga sõitsime Rocca Nestesse. Merka sai koogi ja limonaadi, mina ühe sooja wrapi - liha seal sees oli pasteeditaolise kontsistentsiga - närima ei pidanud. Jube mõnus. Üldse ei tahtnud enam edasi minna. Sinna Miiduranda ... no see, mis on tiba siinpool Narvat!!   

Me ikka jube hoolsalt üritasime selles 300m koridoris püsida - Paljassaares käisin isegi miskil kivist ninal. No et ei oleks mingit jama.

Siis tuli Silver ja küsis et miks meil nii väikesed rattad on?? 
Siis tegi 2 pilti, naeratas 3 korda ... ja oli kadunud.

Mismõttes meil on väikesed rattad???
Ostes olid kohe sellised!!
Ju siis ei mahtunud suuremad kui 26" veljed alla!!!
Humorist!!!

Paljassaare tipus murdsime ühest kohast läbi võssi ja liivaranna ja teises kohas ronisime üle mägiveiste aia. Sinna sisse. Mulle tundus, et muidu me jääme joonest liiga kaugele. Ta ei ole enam ihuligi. See joon.
Teised vist ei teinud nõnda kumbagi???


Kruiisikai tipus käis Merka, mina kosusin. Jalad olid juba täitsa läbi - 50km sõidetud. Nagu eriti enam ei tahtnud. Ja täieliku müstikana tundus meile see joon seal kai kõrval - et nagu miks ta sedasi on tõmmatud?? Sealt ei saa ju läbi, lisaks oli see kaardil keelualaks viirutatud!!!
Siunasime Erkkit!


Ja siis Pirital. Et nagu mismoodi on plaanitud sealt o-tule juurest üle jõe saada?? Miski lodi käib? Seisin seal ja vahtisin seda vett ja vastaskallast - jääd ei ole, üle ei hüppa, sild on kaugemal kui 150m ilmselgelt  - nagu MIIIDAAAAA????
Siunasime veelkord Erkkit!!


Aru me ei mõistnud, miks tõmmatakse joon kohtadesse, kuhu ikka kohe kuidagi ei saa!!!

Meriväljal loobusin muuli otsa ukerdamast ... peale seda, kui suurem laine oli minust üleni üle läinud. Seisin ja tilkusin õnnetult.

Siis olime seal Miiduranna joogipunktis. Lõpuks. 5+h ja 63km läbitud.
Siunasime Erkkit!
Väss oli kallal, pool oli ees - ei olnud entusiasmi!
Siunasime jälle Erkkit!!

Teistpidi alustajad ei olnud meile vastu tulnud ... mis oli eri krdi imelik!! Et mis toimub seal, kus on Ripskin???
Vahelduseks siunasime jälle Erkkit

Siis oli üks raudtee vaja lahendada. Seda ei andnudki meie arvates lahendada mööda raudteed sõitmata ... või no mis sõitmine see ka oli!!!
Siunasime Erkkit!!

Lõpuks tuli Ripskin vastu - raudtee otsas. Ja Pärnamäe poe juures Laidy ja Margus. 
Lõpuks ometi! Merka sai Laidylt tükikese miskit umbehääd hatšapurit - mis päästis ta selgest näljasurmast - mina võtsin poest väikese vanatallinna.

Edasi pidi ikka jõle kole olema! Alles lennujaama taga saab taas sõita rattaga - puhas õõv!!

Siunasime rajameistrit ... ja siis Erkkit ka!!

Edasi oli kõik täiesti väljaspool minu arusaamist koridor-o osas. See jõeääre värk ja kõik see Peterburi tee ja ringtee vaheline ala. Paar aastat tagasi ma käisin seal rattaga - vastupidises suunas - jõle porr! Ausalt! Ei midagi ilusat.
Aastaga polnud miskit muutunud - jõle porr endiselt!
Aimar tuli vastu - lohutasime, et tal ainult kuskil 78km minna lõpuni!!!

Siunasime Erkkit!!

Hämaraks hakkas minema. Ma olin täitsa mures - saaks sinna Tartu mnt ja Ülemiste taha ära enne kottpimedat.
No ega me ei saanud.

Eriline porr oli see raudteede värk enne lennuvälja. Jälle me ei saanud aru, kuidas kurat me seda joont saame järgida läbi keeluala??? Lisaks on kogu see rajoon seal trööstitud võss ja ilge sopp - ilusat mitte midagi. Kole koht!!
Siunasime rajameistrit!!

Lennuvälja taga oli mul pilt päris taskus - ma üldse ei jälginud seda joont ja paralleelseid teid. Hea uus asfalttee oli, mõnusalt veeres ... lõpuks ometi sai sõita peale pikka mudas solberdamist!!
Ainult joon jäi tsipa liiga kaugele ... nagu hiljem selgus.
Ei tahtnud enam eriti.

Sellest Mõigu osast me ka sotti ei saanud - jälle jutt pani pikalt läbi tööstushoonete. Nagu mismoodi?????
Vahelduseks siunasime jälle rajameistrit! Ja siis Erkkit!


No ja siis tuli see Tartu mnt. ja Vana Tartu mnt vaheline osa.

No see on porride porr! Jumalast hüljatud võss, pokud ja põlvini vesi nende vahel. Päris hämar oli ka. Ebameeldiv! Suisa ilgelt jäle!!!

SEAL EI OLE MINGEID TEID!!! 
EI OLE VAJA KAARDILE JOONISTADA!!!

Midagi pole vaja joonistada! Sest seal ei ole midagi!!
MITTE MIDAGI EI OLE!!
Seal ei käi inimesed!!

Krt mind on sinna 2 korda erinevate rogainide käigus surutud ja ma olen iga kord ära neednud need korraldajad!!


"Saagu sellele seitse aastat sitta seksi, 
kes sinna veel kunagi inimesi ajab!!"

Just!!
See ei ole normaalne koht!! See on kurat teab mis seal!!!
Siunasime Erkkit!!

Panin lambi põlema, sest mittemidagi enam ei näinud. Lambiga jälle ei näinud kaarti - ah mul on üks ilge kamm selle kaugele ja lähedale nägemisega kogu aeg. Tähendab mittenägemisega just!!

Järve äärset Padurat ma olen ühe korra enne rattaga läbinud - kole koht. Ei jõudnud enam täpselt seda jutti jälgida ka - pime oli. Väss oli. Ei tahtnud eriti. Läksime sealt kus mingi rada ees oli.
Padura on Padura - lind karjus ja üks vend tatsas meile vastu püss peos!! Pimedas Paduras ja tegi pauku ka vahepeal.

Kurna oja me ei hakanud puud ega ka veealuseid g-trassi torusid mööda ületama - sõitsime lõunasse sillani ja tagasi gaasijaama juurde. Ja siis hakkas aitama ka.

Aga leidus seltskondi, kes Kurna ojas oma ära tegid. No seal juhtub alati - FB's on toredaid videosid ujumisest

See punane osa jäi tegemata
Viljandi maanteel sai 10h sõitu ja 105km ratast täis ...
Siunasime Erkkit veel igaks juhuks!!
...
 panin kella seisma ja sõitsime koju.

Jube valusad olid jalad ja õlad ja ... suured pisarad veeresid mööda kõhtu alla - kokku 126km rattaga.
EBANORMAALNE!

Kui ma autoga Harku tagumisse parklasse jõudsin, siis Laidy ja Parts lõpetasid.
RESPECT!!!

Aaaaa tegelt oli täitsa lahe!!
Erkki oskab hästi ilmekalt teha ebastandardseid asju, RESPECT Erkki!!

50 aastat Soome klassikat - Finlandia-hiihto 2023

25.02.2023

Lahti

Juba 2021 panime ennast kirja ... siis oli Covid ja eelmisel aastal sisuliselt õiget maratoni ei toimunud! Õnneks kanti osalemine muudkui edasi ja 2023 siis sai.
Panna Finlandiat!
Klassikat!

Finlandia-hiihto on minu ettekujutelmades ikkagi midagi suurt, midagi tõelist, nagu see päris suusamaraton! Maratonide ema. Tartu Maraton ja kõik need muud, seal Euros eriti, on selline tilulilu. Isegi Vasaloppet on selline so-so ... ilmselt mu kujutelm on kuskilt kaheksakümnendatest, kui Finlandia oli 75km pikk ja 10 000 osalejat ... ja Vasa oli nii kaugel, et sellest ei räägitud ENSV's.
Sõitsime tasapisi Tartu Maratoni ja unistasime Finlandiast!

Nüüd ma siis olen Finlandia-hiihto stardis.
Distants on ööga kahanenud 62km - 58km ... täpselt ei saanudki aru, et miks. Lund on ikka palju siin Lahtis.
Kuukene tagasi kahanes distants 75km pealt 62 peale. 

Sel aastal oli taas üle pikkade aastate lootus, et saab teha vanakooli raja - 75km. Ei saanud. Aga sai teha pikema kui viimastel aastakümnetel - 50km.
50 on ikka mage, Finlandia on midagi enamat, Finlandia on legend, 50 ei ole miski legend!!

Merka läbis raja
nagu oleks kõik 58km
ainult alamägi!!
Ulme!!!

Olen kõige viimases stardigrupis, osalejaid on pikal klassikal vaevu 2000 - mul jäi suu lahti - 2000 osalejat!!??? Finlandia-hiihtol!!! Mis teil viga on inimesed??!! Ma kujutasin ette, et okei 10 tuhat ei ole, aga 5-6 tuhhi on raudselt!! Lõdvalt. Mitä vitsi???

No mul polnud vahet, mis grupp - läksin matkama, nautima, libistama, rahulikult astuma, loodust vaatama, pilte klõpsima. Eelmise nädalavahetuse TM'l juba olin surmasuus - aitab jamast!!

Otan ihan iisisti!!

Absoluutselt! Lähen ja naudin ...

... ja se meni erittäin hyvin!!

Esimesed tõusud nägid hirmsad välja, aga kuskil 6-7km juures läksime Salpausselkä hüppemägede juurest minema ja algas puhas nauding. Ilus kuusemets, männimets, sekka rabakest harvade männikestega - oi mulle meeldis see Finlandia rada. Kerge reljeefike, põksud üles, kerge alamäki - umbehää!
Hing laulis sees ... ja soomlane hingeldas kuklasse ... ja siis jälle mina talle!

Väga meenutas nii ümbritsev maastik kui raja profiil Alutagust ja mõned laskumised natuke Kõrvemaad. Lund oli kenasti, rada oli super, kogu aeg vähemalt 2 jälge, lippas imehästi, pidas ka enam-vähem. Ikka täiega ulme!

Soomlased panid puhast vahelduvtõukelist - kui meil punnivad kõik paaristõukeid, ka tõuse - seal panid kõik vahelduvat, ka alamäge! Ja seda nad oskavad. Ma paaristõugetega sain tihti järele ... ja siis vahelduvtõukega kerget ülamäge panid kohalikud vudinal eest ära jälle.
Vahelduvtõukeline - see on õige klassika! Mulle hullult meeldis.

Maassa maan tavalla!!!



Lisaks inimesed räägivad sinuga - no kommenteerivad näiteks su head lipet laskumistel: 
"voi vit..si, uskomatonta miten yli 100 kiloinen virolainen voi ajaa mäkeä alas!!! :-)

Tartu maratonist sai pikalt rääkida ... soomlasele meeldib jutustada. Soome keel on selline hea rahulik keel, ei sega suusatamist - kui peale igat 10 sammu ütled: 
"no niin"
või
"totta kai"

Kui nii tihedamalt või pikemate lausetega räägid, siis see tundub juba täiesti mölapidamatusena - parem lased soomlasel öelda 10 sammu tagant midagi ja ise vastad peale järgmist 10 sammu - siis on selline viisakas keskustelu


Kui tuleb vähe äkilisem laskumine või terav kurv, sobib alati natuke kiruda:
"mitä helvettiä siellä nyt tapahtuu!!?"
Helvettiä asemel võib kasutada ka ühte teist sõna ... ja igal soomlasel läheb nägu naerule!!!


Viimased 20kilti ma olin üsna lödi ja ootasin seda viimase kümne märki - ei tahtnud teine tulla kuidagimoodi. Aga kannatasin ära ja libistasin ennast viimasele laskumisele ... mis juba ise on puhas nauding - laskumine Lahti suusastaadionile, hüppetornide varjust! 
ERINOMAINEN!!!

Siia maratonile ma tulen veel - see on minu lemmik!!!

Eks imelikke nüansse oli seal ka - näiteks riietekotid tuli jätta ... mingi poole kildi kaugusele Urheilutalosse. Nagu mitäää!!???

Autode parkla oli ka lähem staadionile. Jooksidki kõik sealt talost staadionile õhukeses lükras ja ... külmetasid stardikaare all. Merka võttis targu jope ja koti ja ma siis panin selle teiste samasuguste kõrvale maha stardikoridori juures. 


No ja pärast oli Merkal nats sekeldusi ... missä helvetissä mun muovipussi on nyt??
Neid ei toodudki statkalt ära, sinu probleem, kui jätad numbriga riidekoti stardikoridori juurde!!! Aga kus mul siis seda jopet veel vaja on, kui mitte starti oodates??

Maassa maan tavalla!!!

Hyvä Suomi!!!


Tartu maraton ... inimese taandareng on lõputu

18.02.2023
63km

Nooooooojahhhhh! Inimene võiks ikka natuke mõelda enne, kui ta ennast igale poole kirja paneb!! 

Laias laastus sai taandareng alguse juba sügisel XT Bingol - kus ma tundsin ennast üle ootuste halvasti. Pingutasin nagu haavatud märg mäger, et üldse lõpuni tulla ja kogu see 4h oli ikka väga raske. Ja kuhugi me ei jõudnud ka. Peale finišit oli reaalselt paha olla. Kohe ebareaalselt halb!! Polegi varem nii sant olnud peale pingutamist. Ja pingutad, et üldse lõpuni eluga tulla! Mitte tulemuse pärast! Ebamõistlik ja arusaamatu.

Nüüd Dolomitenlaufil sama teema - lihtsalt ei jaksa. Jõudu pole. Kõik on ebameeldiv! Pulss on hetkega 180 ja kui hambad irevil sundima hakkad, siis läheb süda pahaks ja pilt hakkab vaikselt ujuma. Lased tempo alla - ikka on kehv. Isegi matkata on raske. Lihtsalt EI JAKSA! Mõtlesin, et nats hõredam õhk või midagi?? Ei tea. 

Tavakõrgusel ka ei jaksa. Kõik suusasõidud on jõhkralt läbi võtnud, 20km on juba ülemõistuse distants, iga väiksemgi tõusukökats lööb pulsi lakke ja enam alla ei tulegi. Minu jaoks täiesti uus ja väga ebameeldiv tunne - ma ei jõua suuskadel enam isegi matkata ... rääkimata ilusa looduse nautimisest jms. Müstika. Mis toimub?

No joosta pole isegi julgenud proovida. Käisin paar korda uisutamas - sama jama ... lihtsalt ei jõua ja enesetunne läheb hirmus räbalaks. 

радость ни..я!!
Nagu kuuseehetega: “miks ühed jõulukuuse ehted on 10 kopikat, aga teised täpselt samasugused maksavad 1 ruts? Mis neil vahet on??”
- “polegi vahet!!”
- “mis mõttes!!???”
- “точно такие же, но если покупать дешевле, то радость них…я!!!

Aga TM on nagu issameie palve, kohustulik ja seda tuleb teha! Kui ikkagi USA koondise määrdevõlur Karel teeb suusad, siis ju peab. Minema. Öösel tuli maha 20+ senti värsket lund ja tuisku. Päeval sadas edasi, klassikajälge polnud mõtet tehagi. Õnneks oli kerges miinuses, täiesti värske lumi - lubas puhast kannatamist. Tark oli see, kes täna ei läinud!

Aldis Toome tegi pildi
ja ütles: stardis oli mehes
näha entusiasmi!  
Stardis olin väga kartlik, aga lootsin paremat. Marje Viirmann naeratas stardis ja see andis lootust ... kuniks ta minema tuiskas lumepuru taga.
Mina võtsin hästi rahulikult, sättisin ennast stardigrupis tahapoole ja ei rabelenud. Proovisin kõssa-kõssa sahistada. Karvasuusk libises nagu kulda ... aga ei pidanud mitte üks gramm. 
Ei, valetan!!! … Pidamise leidsin raja kõrval värskes lumes ... aga seda mööda ei saanud lausikul ja mäest alla üldse edasi. Nii mu maraton seisneski - enne tõusu hüppasin raja kõrvale lumme ja tõusu otsas manööverdasin ennast jälle sellele ühele libisevale rajale. Või no mis rada - jäljed käisid risti-rästi piki ja põiki - hullult oli tegemist, et mitte maoli käia. 

Õnneks olen ma laskumistel üsna kõva käpik ka ilma rajata ja kiirust ei karda. Ainult vahepeal näkkutuiskav lumi segas vaadet - alati ei näinud piisavalt vara, kui keegi ninaees maoli pani ... no kuidagi sain alati mööda, üle, alt ... mida iganes - suuskade valitsemine on pikast laskumisviiside harjutamisest Peda kehakultuuri talvelaagritest veel hästi meeles ja lihasesse omandatud. 
Enne laskumist vaatad ka naabritele otsa ja enam vähem oskad aimata, kes tahaks hullult sahka panna ja kes kukub niikuinii ... igal laskumisel - nendest proovid siis eemale hoida. No ja paljudest said mööda seetõttu, et nad iga tõusu otsas kraapisid enda suuskadelt kaasavõetud kraami alt ära.
Ja varustust murti nagu leiba. Siin- seal vedelev kepiots on okei, aga kui pidevalt vedeleb terveid keppe, mis on keskelt pooleks - see oli juba midagi uut!! 

See selleks. Kahjuks ütles juba esimene pikem tõus vanal rullirajal Pühaka kõrval: "sina täna sured ja see on absoluutne tõde!" Kui sul on pulss 174 juba 5. kildi lõpus ... siis elusalt lõpuni kulgemine tundub rohkem nagu teoreetiline. Ja ma ei jooksnud ühtegi tõusu, astusin. Mis toimub?

Aldis Toome pilt -
panter ei lähe kääri :-)
Matu TP oli veel üsna lill  - sõin ja jõin.

Ande TP'd enam ei mäleta

Kuutse TPs tundsin, et mina seda teist poolt selgelt ei läbi. Süda oli paha, raske oli püsti seista, manustasin liitrite viisi mustikajooki ja banaani. Õnneks võttis Rauno mu kaasa ja tassis sealt edasi - ei julgenud maha jääda. Vahepeal andis teada, et laps võitis TMi … ja sikutas mind edasi. Krt meil oli siis veel pool maad minna :-) Respect Henri, Respect!

Vahetult enne Peebu TP'd muutusin apaatseks. 25km tundus ikka üliõõvastav ... nagu Eesti ajalugu - pime nagu öö, ei, veel pimedam - nagu Jüriöö!! Jube!

Peebu TP's võtsin suusad alt ja seisin. Pikalt. Jõin. Sõin. Mõtlesin kus ma olen, kes ma olen ja miks ma olen. Otsustasin ikka edasi minna ... ja panin suusad alla tagasi. Libises nagu loom, absoluutselt ei pidanud!

Enne Palut on pikad laskumised, kus ma tavaliselt kosun. Sain sellevõrra sirgemaks, et Palus suutsin ise klambrid lahti võtta ja ennast lõkke äärde palgile vedada. 16km veel. Ebanormaalne! 

Merka oli mures, et miks mu ifööni "Find my" näitab, et ma olen Elva lasketiirus? Ma ütlesin et ei ole. Ei lasketiirus ega ka mitte väga elus. Aga hingitsen. Ja teen lõpuni. Jahhhh!

Kohe ikka üldse see karvasuusk täna ei pidanud!

Otsustasin täielikku matkafaasi üle minna - astusin lausikut, astusin tõusu ja ... aina paremini hakkas värskel lumel pidama. Tervis läks ka nagu paremaks, rõõmsamaks. Kosusin vist tiba. Otsustasin suurest rõõmust ühe tõusunuki vähe kiiremalt võtta ... süda tagus nii, et kell andis märku "ma ei näita üle 250 löögi minutis!!" Jäin seisma, oleks suusad ka alt võtnud, aga ei julgenud klambrini kummardada - võibolla ei jaksa enam püsti tõusta.

Viimane 10 kilti. Otsustan ikkagi kruttida klambrid nii taha, kui võimalik, siis vähemalt libisen lõpuni. Ei pea niikuinii. Õnneks on suuskadel sellised peened Salomoni klambrid, mida saab suuska jalast võtmata nihutada. Muutus polnud tunnetatav, aga ise olin rahul - suutsin kummardada suuskadeni!!

Libises hästi selles ühes olematus jäljes, ei pidanud absoluutselt. Paaris lükata üldse ei jaksa. Vahepeal muutus parem küünarnukk ilgelt valusaks, aga õnneks läks üle. See Palul lõkke ääres mediteerimine aitas täiega. Tõusud ei olnud raskemad kui sile maa, astusin ühte moodi .... edasi... ja edasi... ja edasi!

Viimased 3km kerget alamäge. Muudkui läksin. Ilusat sujuvat vahelduvtõuget. Ilma ilu ja tõugeteta … aga vahelduvalt. Oleks võinud ilmselt veel paarkümmend kilti niimoodi minna, arulagedalt. Kõik läksid mööda. Libises väga hästi, üldse ei pidanud. Mingil hetkel avastasin, et märkan taas ka looduse ilu ja näiteks rajalekukkunud puud. Oligi täiesti risti üle raja - ilus kuusk külili!

TM'i rada eliidile -
sisuliselt rada puudub!!!
Ühel hetkel sai distants otsa, kästi suusad ära võtta, võtsin. NATO võitleja pakkus kuiva karaskit. Võtsin. Panin tasku. Hammustada ei jaksanud.

Mäletan, minu esimene TM, aastal 1984, oli väga raske. Lõpus olid jalalihased nii läbi, et põlvest ei tohtinud läbi lasta - poleks enam püsti saanud. Seda tunnet mäletan siiani!
Nüüd sain napilt parema aja, kui tookord! Taandareng ei pruugi olla veel lõppenud.

Järgmine nädalavahetus on Finlandia Hiihto, 62km. 
Ulme!
Natuke paremini võiks pidada, mulle on hullult vaja, et peaks nagu kännu taga. Alati on nii olnud - kui ei pea, siis ma suren. Vahelduvtõuke mees olen. Ma ei jaksa enam "normaalset" suuska kinni vajutada ja mäest üles joosta.

Suusatamine on tegelikult ilus, klassikaline sõiduviis - minu lemmik! Tartu maraton ka! Ja medal on ilus!
Respect kõigile, kes läbisid!

Eriline RESPECT neile, kes kiiresti sõitsid! Tublid olete! Panna on vaja!!!


Dolomitenlauf 2023

22.01.2023

Dolomitenlauf - Worldloppet
42km, klassika
Obertilliach, Austria

Tühi stardiala
Tjahhhh .... alguses nad lubasid 60km klassikat nagu vanasti dolomiidimehed sõitsid - no Helga põllekesega ja Klaus lühikestes nahkpükstes. Ma olen ju ka klassika mees. Uisk oli Obertilliachi laskesuusakeskuses ja klassika Lienzis alguse ja lõpuga.
Aga Euroopas lund pole sel aastal. No tähendab Obertilliachis muidugi on, too külake on miski 1300+m üle merepinna. Aga Lienzi lund ei tulnud. No nats tuli, aga vähe. Päev pärast maratoni tuli lumi - jõhkralt!!

Seega Dolomitenlaufi nii uisk kui klassika toimus samal rajal - 2x 21km - Langlauf- und Biathlonzentrum in Obertilliach. Nõrk! Aga tuli minna. Nimi oli kirjas.


Münhauseni lennujaamas taheti meile anda Audi Q2 - mis on eri kuradi väike - vaadates meie suuski ja kotte - no anti meil aparaat nimega "Lynk & Co".
...
Nagu whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat??? 
Käisime ümber aparaadi 64 tiiru - misasi see on???? Elektriauto??!! Püha Issand!!!
Ühest luugist tuli bensiini lõhna - järelikult saab siia midagi sissevalada ja ainult elektriga see ei pea sõitma ... no vedas!!! Kus pekki ma seda elektrit võtnud oleks laadimiseks kuskil Austria mägikülas!!???

Lõpuks sai hybriid armatuurlaud ja gps ka kodustatud ja lahkusime Lienzi poole - 4h tüdrukutel hirmu mägedes ja olimegi kohal Lienzis - tuba soe, mugav, ruumikas - ei ole paha. Perenaine tasane, rääkis inglise keelt kenasti. Minu saksa keel on tasemel "zwei dunkle Weizenbiere bitte!" ... pluss erinevad variatsioonid Helga ja Klausi eluolust.


Laupäeval käisime katsetamas Obertilliachi rada. Samal ajal oli seal Dolomiteni uisumaraton. Me siis proovisime rada nats eemal. ATSpordi udupeen HF+pulber ... no libises suht tuimalt. Muidugi me oleme siin ka ära hellitatud lippamisega …. jäärennis - korra lükkad ja 12 kilti vuhiseb mööda. Euroopa lumi on kuiv, maitsetu ja jääkristalle ei moodusta. Aga pidas küll. Nii ATSpordi pidamine kui ka karv. Hästi pidas. Algatuseks panime padinal mööda rada minema ... mis läks miski 3+km puhtalt allamäge. Kõvasti alamäge ikka! Puhas kuld. Tagasi üles ... krt ma pidin otsad andma! Hapniku sidumine erütrotsüütides ei töötanud - mingit O2 kudedesse ei jõudnud, hullumaja!!

Õhtul ... sportlased läksid magama, mina timmisin poole hommikuni keskmäestikule sobivat segu parajaks. No et see hapnikutransport tööle saada - EPOt polnud saada, panin seda va C2H6O’d - seda oli.

Hommikul ... mulle meeldivad need nö. "külaworldloppetid". No kus stardis on miski 300+ inimest. Ei ole seda tõuklemist ja rapsi. Lükkad ennast liikuma ... ja esimesed 7km oli valdavalt alamägi. Ikka kohe täitsa alamägi oli. Oi te ei taha teada, kuidas 100+ kg töötab alamägi ... nagu kulda - rahvast lendas kahte lehte. Hoiad munakujulist laskumisasendit ja ei loobu sellest ka siis, kui ei ole suutnud kurvi välja võtta ja oled pea ees võssi pannud!!! Asendi säilitamine on kõige olulisem!! Jäin rajale!

Peale esimest tagasipööret, kuskil 7 km'l algas ebameeldivus. Kestis kuni kuskil 15 km'ni.
Pidev tõus!!
Esimesel ringil oli see veel talutav - ei teadnud mis ja mida ja palju ja kuhu. Kui oleks teadnud … oleks kohe koju nutma läinud!! 

Ma olen see vahelduvtõukelise mees - väga hästi sulandusin kohalike massi - nad ka sõidavad alamäge mitte paaris, vaid vahelduvtõukelist. See ei vii pulssi üles, pingutada on halb, parem on sulnilt libistada. Vahelduvalt, nii ka mina. Kogu see pull lõppes miski “tõusude emaga”, kus isegi mul jäljes karv enam ei pidanud - no mul algselt pidas ikka miski 89-kraadisel tõusul ka. Aga vot seal ei pidanud, tuli kääri astuda.

Ma kohe siinkohal selgitan, et mõned jooksevad tõusu üles - mina ei jookse ka laskumist alla … rääkimata siis tõusust. Astun. Suudan lüüa jala vastu maad nii kõvasti, et karv jääb rippuma vastu muru, sellest siis ka see meeletu pidamine.

500m enne ringi lõppu uhasid mööda esimesed pikaraja vennad - ulme!!!
Aeg: 2.05.
Neil 42km, mul 21km - ikka väga paha tunne oli!!!

Peale esimest ringi (2 ringi oli vaja ju sõita) Obertilliachi lasketiirus TPs tundsin, et ... no et pole enam seda rõõmu. Et ei jaksa eriti. Ei … mis eriti? Kohe üldse ei jaksa rohkem!!! Ausalt!!

Selle 7km teise ringi alguse alamäge muidugi läbisin jälle nagu mürsk - ma olin unustanud pöörete suunad ja ilm oli täpsel selline päikese ja lõputult valge lume hämu - lumepimedus - et vahel keerasin valele poole - perfektses munakujulises laskumisasendis. Lund oli täpselt nii palju ... et ma mahtusin sinna lume sisse ära kurvides. Norra taadid vaatasid ja vangutasid pead!!!

tavaline TP
Tagasipöörde järgses TPs ma kohe puhkasin. Istusin. Keerasin klambrid -2 libisemiselt +1 pidamisele. Ees ootas puhas õõv!! Lasin ettekanda banaani, vahvlit ja teed - energiajook oli otsas. Mina seda lubatud mustikasuppi kuskil ei näinud!! Õlut ka ei antud. Ma ei osanud Austria keeles küsida ka :-(

Edasi võiks öelda, et suusad takistasid minu liikumist oluliselt!! Kui enne oli asi esteetiline, siis nüüd oli empiiriline. Kulgemine. Oi pekki ma olin täiesti otsas. Ilmselt madal/keskmäestik lajatas haamriga kuklasse. Täiega. Vahepeal näitas kell hetkekiiruseks 2 km/h - see oli jummala siledal maal!! Võiks isegi öelda, et alamäge.

TP2 - kuskil 9km enne lõppu. Toetasin ennast mugavalt aialippidele istuma ja lasin endale jälle serveerida kõike, mida veel oli TP'sse jäänud. Üldiselt rulliti juba padasid kokku. Mingi aja pärast sain aru, et minu sealolek pole enam korraldajate jaoks akseptaabel - tuli edasi minna - ilus vahelduvtõukeline - üks jalg käis teisest umbes saapavõrra ette. Sajaga plöta!

Ja siis tuli see tõus!! No see ema!!! Miski 1.3km puhast ülesmäge. Midagi sain rajas astuda ... no nagu tagusin karva vastu maad kinni. Mingis osas pidi ikka kääri astuma. Kuskil 10 selli möödus minust sellel tõusul ... no ma olin sel hetkel tegevuses "looduspiltide nautimisega". Kui päris aus olla, siis tiba enne seda tõusu oli mul enesetunne ikka ülikehv ja pilt eest kadunud, täitsa tõsimeeli plaanisin meditsiinitelki kobida. Aga ei läinud - teen lõpuni rsk!!

Tegingi.
Viimased 5km oli alamägi ja selle lahendasin kohatise vahelduvaga - krt mulle isegi alamäge meeldib vahelduvat panna, sest paaris lihtsalt ei jaksa enam!! Õnneks teised ka ei jaksanud. Viimastel kiltidel töötas jälle hästi see klambrile keeratud -2 ja 100+ kg. Kõik jäid suu ammuli vaatama - kus tuiskab rsk!!! Viimane 10m tõus finišisirgele oli tõsine väljakutse - eriti ei pidanud, samm oli tatsuv ja lükata ei jõudnud. Kuidagi ma ikka selle plagualuse läbisin ... kusjuures peale mind tuli veel paar selli! Nagu reaalselt! Ulme!


Kokkuvõtteks: 

* see keskmäestiku värk on ikka ... no see on teistmoodi, eriti kui seda massi on turjal* pikad distantsid eeldavad pisukest treeningut. Lihtsalt kergem on, kui oled nats liigutanud eelmisel poolel aastal.
* kui Tartu maratonil need 50m põksid jaksad üles sebida oma 100+ kilo, siis 1300'lt-1600 peale ... krt seal ikka tegelikult ei jaksa. Võiks vähem mõnevõrra olla kandamit. No tegeleme sellega.

Merle võttis oma vanuse 2. koha - RESPECT!!! Ülikõva!!

No rada oli tegelikult superilus ja kõik ümberringi oli ka über schön ... lihtsalt ... ei olnud jaksu seekord :-(

Tulemused on siin.


Saku Seiklus - ülikõva!!

15.10.2022
Sääsehirm

Sattusin selle sügise ägedaimale seiklusspordi üritusele!! 

Enne starti,
toonus on hea!!

Suhtkoht pooljuhuslikult - Merka nägi fesaris - Herr Erkki Vähi teeb sellist geriljaseiklust - Saku seiklus
No vahel jääb asju näppu, inimesed korraldavad. Tundus põnev. Härrade Tarlapite nimed käisid ka läbi - Saku Porter Racingu punt on ikka ägedaid asju teinud. Ma pole küll enne käinud, aga olen kuulnud linnapealt!!

Formaat: orienteerumine - 6h jooks/ratas/jooks/ratas.
Tõsine andmine!! Ei olnud miski tilu-lilu, oli ikka pusimine, põnevam kui üks x-tähega algav sari. Panna oli ka võimalik! Täiega.

Mõni põrutaski ... peale esimesi entusiastlikke tunde ... lontadi lontadi starti tagasi: "mitttttemidagi_ei_saa_aru_rsk!!!" :-)  


Kõigepealt juhendi lugemine ...
3 korda lugesin, kolmel eri päeval, mittttttemidagi aru ei saanud!!!
Siis lugesin veel 3 korda, rahulikult, mõttega ... midagi nagu hakkas vaikselt selginema.
Eri sorti KP'd - rattaga suund- ja valik-o, A ja B KPd, jooksu valik-o KP'd, mis on pigem nagu suund-orienteerumine, kõike võib kogu aeg võtta ... aga mitte jooksu omasid rattaga ega ka rattata, kui oled vahepeal ratast näppinud. Ulme!! Mittemidagi ei ablanud, aga eri krdi põnev tundus!!

Ja mis kõige olulisem - kaardil tegelikult KP'sid ei ole!!! Kaardil on ainult ... midagi kaardil pidi ikkagi olema!!! Aga sai ise joonistada omale punnid - pulss punases, väriseva käega - kui täpselt said ahhhh!!!??? Joonistad A ja B ja lähed ühte neist, kus joonistad järgmise A ja B. Punnide arv koguneb nagu rogainis - kümneline näitab väärtust! Ikka korralik seiklus!!

Kell 10 paiku oli start, tuntud näod olid taas kogunenud Saku raudteejaama - no need poolsegased, kes ei malda ühelgi laup. hommikul ristiinimese kombel voodis vedeleda. Need, kellele meeldib rõskes niiskuses PANNA!!

Proloog jalgsi - üsna arusaadav formaat.
Kaardil olid KP'd kus ühest KP'st sai veel ühe KP, kust sai rattakaardi ... millel - nagu varasemalt öeldud - polnud suurt midagi!!

Manualist olid meeles ainult mõned märksõnad:
* hiljemalt kell 13 soovitati vahetusalas olla ... mida ei olnud kaardil!!
* ise olime arvutanud, et vahetusalast peame teise rattatrekki lahkuma hiljemalt kell 14, sest teine ratas pidi aega võtma minimaalselt 2h. Arvestades meie tagasihoidlikku rattasõiduvõimekust - pigem ikka kõvasti rohkem!!
* Merkal oli meeles, et rajal on 11 suuna A/B punni ... kas rattaetapil? või jooksuträkil? või kuskohal? või oli see üldse 11?? Mõhkugi ei mäletanud!!!


Niisiis proloog! Viimase jooksusammu olin teinud enne jalaluu murdmist Expedition Estonial juuli alguses. Augustis jalutasime Tšehhi rogaini MM'l 23h ja umbes 5 korda olen rattaga ka sõitnud - seega vorm pidanuks olema fantastiline! Puhates pidi ju tulema!!

Proloogil tõdesin, ei olnud tulnud. Vorm noh. Üldse ei olnud, mitte mingit jooksuvormi polnud!! Üle 1 kildi joosta ei olnud võimalik, peale esimest 300m oli pulss punases, peale järgmist 100m tahtsin jubedalt kõndima hakata - piinlik oli, jooksin ... ei ... lonkisin ikka lõpuni jooksu imiteerides. Õnneks olid vahepeal ülekäigurajad, sai natuke pulsi allapoole.


Esimene rattatrekk - alguses toimus kõva argumentazuun:

- kas A ja B punnis on sama kaart?
- kui võtta A, kas siis peab kogu aeg A võtma edaspidi?
- miks ühtegi teist tiimi näha pole??
- jaaaaaa see et  - kus krt on see vahetusala??

Mida rohkem aeg kella 13 peale tiksus ... seda ebakindlamaks asi muutus:
- kus krt on see vahetusala???
- Mismoodi me saame aega arvestada, kui meil pole aimugi, kuhu me jõudma peame??
- kuulge nii ei saa rallit sõita! Tead, millal pead kuskil olema, aga ei tea kuskohas!!!!
- ma nagu lugesin, et kuskilt KP'st saab teise rattakaardi ... aga võibolla saab kuskilt veel kolmanda ka, üldse ei mäleta!!
 
Samas ilgelt põnev - mittemillestki ei teadnud mittemidagi!
Rattavormi mul ka ikkagi suuremat ei olnud - paaril korral tuli kõva väss peale! Tuul oli vastu, pikad lagedad sirged, udune pilveilm ... nutta oleks tahtnud!!


KP5A-52 juures tegime sassiva - kihutasin jõeorust ziuhhhti läbi ja punn jäi märkamata. Tuuseldasime tükk aega, enne kui ära tabasime, et krt. orus oli!! Mujal oli o-osa suht okei ... kui mitte arvestada, et ma ikka üldse ei näe seda kaardikribu läbi kaardialuse kile!! Jube nadi!! Sõitmise pealt on täiesti lootusetu!!!



Lõpuks tuli - vahetusala - Kohila vana papivabrik!
See oli Erkkil superleid - saalitäis toole ja peegliga lauake - jõulutuledega kaunistet, müstika!! Nagu küla kultuurimaja, lõi täitsa pahviks! Istusin, tirisin jooksutossusid jalga, turgutasin ennast kokaga - sulnilt muhe oli olla. Samas mõtlesin, kuidas seda tunnist jooksutrekki nüüd üle elada??

Ütlesin Merkale, et võta mu telo, mine piuksuta kaugemad KP'd, ma võtan otseteed lähemad punnid. Nii tegimegi - Merka jooksis kaugemaid punne, mina sörkisin/kõndisin "siseringi" ja kohtusime KPdes. Eks see teloga QR-koodi lugemine on ... no on nagu ta on. Eriti teise teloga - ei avane, ei pildista, qr-reader ei tööta jne. jne - nutt olla peale tulnud seal punktis tuima järjekindlusega tõrkuvat telot toksides Merkal. 

Erinevad trekid:
must kiirele ja
punane aeglasele

KP80-35
sain aru, et jooksmine ikka pole üldse minu ala praegu - pulss oli peale 100m laes, pilt taskus ja jalad vaevu lohisesid mööda kruusa. Puhas õõv!

Kaugemad KP'd jätsime võtmata - aeg tagus kuklasse. Enne ratast tegin veel pisikese papivabriku sise-o. Täpselt kaardist aru ei saanud, aga oli õnne! Punnid jooksid kenasti pihku.


Teine rattatrekk - tagasi Sakku. 

Kahmisime kõik alumised suured punnid igaks juhuks ära ja avastasime, et meil on raffli 1tund aega! Aga Sakku oli GoogleMapsi järgi üle 20 kildi minna!!! 

Voi pekki!!

Olin täiesti kindel, et kui me ka täiesti otse sõidame ja ühtegi punni ei võta - enivei me jääme hiljaks. Raudselt!! Minu rattasõidukiiruse juures palju ja pikalt üle 20km/h ei pressi!

Vajutasime. Üsna otse, aga mõned KP'd ikka jäid näppimiseks ahvatlevalt teele. Võtsime ära. Viga ei teinud!

Kuskil Kiisa asula piiril sõitsin plähmaki vastu seina! Nagu päriselt! Selgelt tundsin, kuidas ma vajun täitsa ära. Kosssssssssdi. Lihtsalt ei jaksa enam,  kõik!!
Kutu-piilu!
Täiesti surnud part!!
Merka kadus kaugusesse ja siis vaatas küsivalt taha: oot mis nüüd juhtus??? 

Lohisesin Merka tuules vaikselt tiksuda tatt ripakil, nokkisin taskust rosinaid, tasapisi kosusin. Kell tiksus armutult, õnneks Saku lähenes ka. Neid A ja B punne polnud enam mahti kaardile märkida - jäid teised rohkem itta, meil polnud grammigi aega.

Lõpus oli veel miski üllatusKP jõe veerel - Merka olla enne näinud???!! Ei suutnud isegi imestada.

Jõudsime. Õigel ajal lõppu!

Peale lõppu,
üsna plöta
233 silma
aeg: 5:57.26

Ja me ei olnud viimased!! 
Suhtkoht plöta, aga ... õnnelik!! 

Hea asi oli!
Nagu täiega äge formaat!!
RESPECT Erkki!!! Tee veel seda asja!!!

See pidev teadmatus, et palju maad vahetusalasse on, et aega planeerida - see pani kiunuma! Isegi seda ei teadnud, mitu kaarditäit veel on!! Samas ... tegi asja põnevaks ... ruineeris!

Meeldis, et KP'sid oli palju! No ei pidanud sõitma tuimalt 20 kilti, et järgmisesse jõuda. Oli valikut, jube mõnna - mulle üldse ei meeldi pikalt lõug vastu lenksu sõita. 

Nu ja nagu tuhat korda varem elus - inimene ka üldse ei õpi  - LOE MANUAL LÄBI!!! Mõttega! Ja jäta olulised asjad meelde!! No niipalju kui see Alzh .... mis selle venna nimi nüüd oligi?? Saksa poiss oli vist??

Rogaini MM 2022, Tšehhi, Paprsek

26-27. august 2022
Mäesuusakuurort Paprsek

Sääsehirm


Olgu või jalg kipsis, MM'le pean mina saama!!!


Õnneks võeti kips ikka 2,5 nädalat enne rogaini MM'i maha. Kõndida sai. Rattaga sai ka sõita. Joosta ei proovinud, sest igaks õhtuks oli jalg ikka kenasti paistes ja ortoos jalaümber igati abiks. Samas ... "lähme ikka käime seal MM'l ära!!" Jooksmise plaane ei olnud, mõtlesime, et lihtsalt kõnnime seal palju kannatab ja siis tuleb ära.

Orgunn oli selline, et kihutame autoga kõigepealt Kaunasesse, seal võtab mõnusa õhtusöögi koos õllega, hängib vanalinnas ja magab hommikuni. Ja siis edasi Tšehhi. Jõuab õhtul kohale, järgmisel päeval läheme modelile ja ülejärgmisel starti.
Tehtud - mõeldud! Reeda & Ain ühinesid meiega - Juusalt edasi põrutasime juba Aini Valmetiga, härra roolis.


Kaunase vanalinn on kena - ilm sulnilt soe, rahvas hängimas - Reeda luges ajaloolisi materjale ja meievaatasime - tore oli!! Öö magatud - ventikas pähe puhumas, et palavuses ellujääda - asusime teele.
Ain roolis tegi mis suutis, aga ta suutis ... teha nii vähe peatusi, kui võimalik ... et näeks nii vähe kui võimalik ... eluolu kiirteest eemal :-)

Elamiskohaks sai Penzion Horinka sellises väikeasulas nagu Velke Losiny.

Oligi tõsine penzion - ainult pensionärid! Hommikusöögiks oli saiake vorstike, juustuke ja ... kõike oli 2 - pole siin midagi priisata!! :-) Müslit oli ka ... aga piima/jogurtit vms - vot seda ei olnud! Pista kuivalt kui tahad, kausse ka polnud, tõsine kokkuhoid. Aga tuba oli puhas, voodi olemas ja kõlbas elada küll. Kõrtsud olid meeldivalt lähedal ja (alkoholi) hinnad ülivägameeldivalt sõbralikud!!

Model!!!
Johhaidii milline Kolgata tee oli sinna suusakeskusesse mäe otsa!! Auto tuli alla jätta ja jalgsi üles trampida. Krt. see võttis aega pool tundi, higi lahmas ojadena ja ma olin täiesti läbi kohale jõudes. Õnneks kann külma õlut tõi eluvaimu tagasi!!

2 tunnise ringiga tegime kokku 7 kilti, võtsime 3 KP'd, nägime ära ilusa printsessi lossi ja ... juba käskis Ain alla kobida ja minema hakata!! Kogu aeg oli kiire kuhugi! Uskumatu!!!

Loodus on siin hurmav, mäed võtavad jäledalt võhmale, aga vaated on ilusad. Metsad vahelduvad lagedatega, kaljusid õnneks ei märganud. Jalg pidas ka kenasti modeli vastu, ortoos ei seganud põrmugi.

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)


Rogaini MM
Hommik algas taas ronimisega mäkke! Jõhker, nüüd veel kogu tavaar seljas ... johhhhaidiiiii! Ülesjõudmine lausa nõudis külma õlut!! 


Vaatamata meie plaanile minna ja kõndida mugavalt nii palju kui jõuab - no ma olin ikkagi teinud ühe niidi, mis võis olla 65 reaalset kilomeetrit. Niimoodi "more_like_guideline", enda jaoks. Sellise ringi tõmbasimegi kaardile. Ilma keskust vahepeal läbimata. Et hakkame vaikselt minema ja vaatame, mis öö jooksul saab. 


Nii oligi. Jagasime ühe kepi Merkale ja teise mulle ja hakkasime astuma. Esimesed 3 KP'd oli muud rahvast ka ja mingit erilist o-segadust ei tekkinud. 30K kaart ja 10m kõrgusjoon muidugi alguses ei suhtestunud, aga ei hakanud otse vastu ka - asjad olid üldiselt nii, nagu kaardile joonistatud. 


KP42 oli teiselpool Poola piiri, telefon hullus sõnumitest, träkk sinna ja tagasi kulges osaliselt mööda piiri. Laskumine KP22 juurde oli üsna ebameeldiv - järsk langus ja tihe lehtpuuvõss, osaliselt mahalastud kuused, mõmmigi ei näinud, kuhu sa astud ja kuhu poed. Aga saime hakkama.

KP 21 juures ma olin veits hajevil ja lahkusime valele poole - sellest ka ebamõistlikult suur ring järgmisesse KP'sse ... kus meid ootas räme laskumine mingisse uhteorgu. 10m kõrgusjoon on ikka ränk - õnneks pidime ainult laskuma ja mitte tõusma, sest too oleks ikka ebemõistlik käpuli pressimine olnud läbi rõveda võssi ja mahalangenud puude.


KP83 sain ma aru tõusust. Rada tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja ... tõuseb. Ja ei saa otsa. Ja samm muutub aina lühemaks ja lühemaks, lõpuks on napp 20 senti iga samm ... ja ei tule lõppu!!! Ei tulegi! Surud hambad risti, üritad elada sellel ainsamal kepil seljas, tatti pritsib suust, hingeldad nagu sepalõõts ... ja ei tule lõppu!!!

Peale seda laskusime külasse, otsisime esimese kõrtsu (õnneks neid on igas külas) ja tegime kohe paar kannu õlut. Lasime vihma kenasti mööda varjuall, tegime veel ühe õlle ja astusime edasi.

KP86 oli kalju ... Merka kartis neid nagu tuld! Õnneks oli see üksik tükike, mille juurde sai laskuda kenasti. Enne seda oli üks segane träkk, kus läbi keeluala läks tee, mis nagu ei olnud keeluala. Samas reaalsuses oli see tee seespool elektrikarjust :-) Mingi tiim tuli õkva üle keeluala - me siis harisime neid ja neile endale ka tundus, et nad on keelualas. Sinna mõtisklema nad igatahes jäid.

K106 ... oi meil oli õnne, et me lähenesime altpoolt. Taas miski cliff ... mis nagu natuke meenutas mingit hiigelsuurt lahtist punkrit. Ülevalt tulles ... no need laskumisjäljed olid seal õõvastavad! Pikk asfaldiots viis meid järgmisesse külla. Hakkas hämarduma, oli paslik otsida järgmine kõrts ja võtta järgmine kann õlut. Või pigem kaks. 

Asulas nimega Branna oligi kena kõrtsukene. Rahvas hängis, ilm oli meeldivalt soe. Õlle kõrvale tutvustasime kohalikele rogaini formaati, strateegiat ja taktikast :-)

KP107 oli taas kalju - selline imelik! Koosnes alumisest kaljuringist ja nats eemal ülemisest. Kuna lambivalgel tuli toimetada, siis oli veidi sebimist, et midagigi aru saaks kus ja mis.

Öö oli pime, aga imeliselt soe. Sisuliselt sai lühikese T-särgi väel toimetada, ma tõmbasin siiski varrukad ka otsa igaks juhuks. Rohkem polnud vaja. Olemine oli OK, kerge väsimus, aga ei miskit hullu. Tõmbame edasi!

Edasi tuli üks o-viga kartusest - tegime liiga suure ringi mööda teid ja teine o-viga lohakusest - panin üle raja lagedal ilma seda õieti märkamata. Selge lohakus. Õnneks taipasime viga suhtkoht kiirelt ja jagasime tagasi tulla. Öine liikumine oli veits nüri, suurte avaruste tõttu eriti miskit ei näinud, kuigi uus lamp täisvõimsusel valgustas ikka megakaugele!


No ja siis hakkab asju juhtuma.
14h tehtud, kottpime ja mäed. Võss, suured vormid, orientiiri pole, ei abla kõrgust. KP85 pusserdame miski 200m kirdes otsida. Aru ka ei saanud, kus oleme. Taipasime teerajale alla tagasi tulla. Siis uuesti. Tundus üsna lootusetu, aga kuna teisi pusserdajaid oli ka, siis ikka proovisime paar korda veel. Aega läks ja lõpuks saime - taas kalju. Aga no seal Tšehhis on mõiste "kalju" nats imelik. Lihtsalt suva võsas on tükk kivist seina. Suvaliselt. Võib olla hullus kuusevõpsikus. Või risti/rästi pöökide võpsikus - murra kossid ära. Korra laskumisel lendasin ka ülepeakaela - Merka hoidis hinge kinni, et kas nüüd on jalaluuga jälle krõpsti???!!!


Ja siis KP105. Ei leia. Rahvas kammib edasi tagasi. Suured vormid, järsk tõus, tihe võss. Pime. Ei saa aru, kas oled all või üleval või idas või läänes. Kohati hull võsa, pead ennast suruma läbi kuusetihniku, mõmmigi ette ei näe. Väsimus. Lootusetus. Trambid ringi. Ei saa isegi aru, kas juba oled siin olnud või veel mitte. Palju on igasuguseid kivinukke, aga KP'd ei kusagil. P-tunne peab aitama ... aga väga ei aidanud!

Reeda ja Piibe jõuavad. Me ütleme, et "ei leidnud, aga siit nad peavad kõrgemale minema". Mina enam ei jaksa, istun kivile. Mõtlen nats, lootusetu. Üle tunni oleme otsinud, lihtsalt ei jaksa. Ei ole ideed ka kust suunast otsida. Ei saa ennast ka paika, sest ühtegi teist reaalselt olemasolevat kaljut pole kaardil Ja see mis on - seda pole looduses!! Ma ei taha enam, läheme minema. Jääbki leidmata. Ilmselt olime paarikümne meetri kaugusel. Korduvalt vast isegi?? Aga polnud õnne.

Edasi saab mul lamp sisuliselt tühjaks - lootsin ikka terve öö vastupidamist, aga nipsti tühi. Kinnitan kuidagi akupanga selle külge, hädavaevu vean valgeni välja - siis on ka akupank otsas. Imelik.

Läheb valgeks. Tõuse üldse enam ei jõua. Valime alati miski raja ülesminemiseks, muidu ma ei jõuakski üles. Maru aeglaselt liigun tõusudel. O-viga me eriti ei tee. Kohtame mingit ulmeuhket punkrit mäe otsas, pilt jääb tegemata, toss on väljas.

Merka paneb kuivad sokid, mul ka ikka tallad vaikselt hakkavad märku andma, et on kõnnitud. Merka sokid saavad kohe jälle märjaks, sest ees on ... no selline korralik oja, millest tuleb läbi sumada :-)
Hommik on kena, maa on kastega kaetud, päike piilub  lageda tipukese tagant, udu voogab heinamaadel, lehm ammub - ulme!


Korra tundub, et aega on palju rohkem, kui punne ees. Aga siiski me ei lähe KP76 ja KP53 järele. Igaks juhuks, ei julge. Joosta ei taha, ilmselt ei saaks ka.

KP95 on juba kaardilt vaadates tõeline saatan - tihedalt ja väga palju jooni. Taas kalju. Tõmban  radapidi ennast pisitasa ülespoole ja loobun mõtlemast. Ei jaksa. Nühime veits diagonaalis, kuskil kõrgel nagu on miskid kaljud ja inimesed, aru ei saa. Endiselt ei hooma kõrguses edenemist - palju? vähe?? ei saa aru!!
Jõuan miskile rajakesele, kõva loha läheb - joon, geel - mõtlen. Saan meid paika - möödas oleme veits!!! Liigume kenasti KPsse ja mööda kõrgusjoont kulgevat loha ka järgmisesse. 


Täitsa toss on olla, jalatallad löövad ka tuld. Aga ma ei hakka vahetama. Viimane KP55 ja aega 3 tundi. Saagu mis saab, aga otsustan lõpuni vastu pidada!! Jook saab kohe otsa. Ja see viimane KP on jälle iidkõrge mäe tipus - loomulikult!!

Tõuseme mööda teeradu diagonaalis. Ei hakka siit otse ronima. Miski diagonaal suubub sujuvalt kuusenoorendikku - Merka vaatab mõistmatult. Üleval paistab teistpidi diagonaal, kuhu peame jõudma ... aga tee ei lähe selleni!! Ja mööda mäge otse sinnani juba ei roni!! Ütlen, et peame ennast siit võssist läbi suruma, muud variantio pole. Surumegi - ebameeldiv. Aga saame hakkama.

Jäänud on viimane lõputräkk. Rahulikult ... tegelikult mitte väga siiski. Aega on 1,5h ja see tundub nii imelühike aeg ... ja tee finišisse krdi pikk!! Hiljaks küll ei tahaks jääda ... aga tee ei edene. Tallad valutavad, päris ribadeks vist veel pole, aga ilmselt mõni vill ikka on. Peab liikuma, küll see finiš ka tuleb. Peab tulema. Lõpu eel on tuttav mäekülg, sealt peab otse läbi lõikama ... jube vaevaline tundub see lõige!!


Jõuame kenasti tatsates lõppu. Tund jääb veel varuks. Tehtud! Merka on hämmastunud, et me nõnda pika tripi tegime!! Jalg pidas vastu, ortoos ei hakanud isegi hõõruma, super!

Aeg: 23:03.55
1500 silma
läbitud 63km
XO klassis 57. koht (kokku 87 tiimi klassis)


Sõbrad on teinud jälle igasugu häid tulemusi - eranditult kõik eestlased! Igas klassis poodiumil mõni Eesti tiim ikka on. Üldvõitu ei tulnud küll, aga XV klassis võidavad Laidy/Aivo/Roland - selle üle on eriliselt hea meel!!!

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)

Tagsisõidul tegi Ain mis suutis ... ja ta suutis - sõita maha 1500+ kilti ilma lähes ühegi peatuseta! Mitttttttemidagi ei näinud ... peale ühe armsa Poola linnakese, kus oli laat, müüdi erinavat maitsvat jätsi, oli ilus kirik ja õllekas ... aga ka seal me ei peatunud ... lihtsalt kiirus langes korraks alla 130 km/h - jõudis naksaki aknast välja vaadata :-)