Taliharja Vanakuri 2022

15-16. jaanuar 2022
101km põrgulist seiklust suuskadel.


Taagepera maadelt läbi Läti piiri, Rutu mägede, Ennuksemäe punkri ja Loodi põrgu Holstre-Pollisse.
Kontrollaeg 24h ja ei minutitki rohkem. Olgu tehtud! Kesklaagrisse (47 km) pead jõudma 10 tunniga! Kogu varustus kaasas ja no help peale paari ametliku söögi/joogipunkti. Kedagi ei evakueerita, kes kukub, see sinna ka sureb!


Reaalsus oli tiba hullem, kui kirjeldus lubas. Kui nüüd päris aus olla, siis see THVK päris tavalistele inimestele ikka ei ole. Et lähen ja matkan ja naudin loodust. Et kui raske see 24h jalutamine ikka olla saab ja mis seal metsas siis ikka juhtuda võib???

Mind ehmatas osalejate hulk - lähes 200 inimest pikal rajal! Nagu ausalt või?? Ma saan aru sportlased - no neid on miski max 40-50, kes lähevad ajale panema! Isukalt ja silmad ruutus - respect!! Ajale ja mitte läbimisele. 

Aga mida ülejäänud seal rajal teevad?
Sellised tavainimesed. Ja ma sain sellele vastuse!

Vanakuri ei ole mingi loodusenautimine ... kuivõrd valget aega on ainult 4,5 tundi - ülejäänud on pime, külm, raske rabamine, puhas õõv, ellujäämine, katsumused, lootusetus, kustumine, lõputu lõpu ootus!

Tõsi, võib leida mingeid helgeid hetki, peissaaže, kauneid kohti, silmailu:
... enamus esimese 4 tunni jooksul, kui miskit päevavalguses näha oli. Loodus on ilus!
... ja mõned hiljem kuuvalgel, mida kaua nautida pole aega
... ja siis mõned hellad hetked teeninduspunktides, millest allpool- juttu tuleb
... ja mõned looduslikult kaunid kohad, mille kaunidust sa reaalselt ei hooma, sest ... no sa oled korralikult sodi ja ümberringi on kottpime.
Kõik!


Ja siis on teistsugused hetked:
... kui sa kumeraks kaardunud jääväljaks muutunud kruusateel mäest alla sõites täie kiiruse peal üle nipli paned - käsi ka ei jõua ette panna - sest mingi kruusakivi lõikus täiega suusapõhja. Seejärel sa kontrollid üle kõigepealt, kas varustus on terve - see on kõige olulisem!! Lömmis ninaluu, katkine kont, väändunud sõrm, kergelt segase oleku toov peapõrutus - see kõik on okei, selle saab kinnikortsida/ära lappida/paari-kolme ibukaga ära tappa ... aga vot katkine varustus ei lase lõpuni teha. Ja lõpuni me selle teeme!
Dai_bohhh!!

... kui sa üritad sõita ilusal kenal lagedal lumeväljal tekkinud koorikul, kus kõik teised kenasti, suisa sulnilt, liuglevad ja sa hoomad, et sind see koorik kohe üldse ei kanna
... kui napilt 40+ kilti on sõidetud ja sa oled üle keskmise sodi - selline kustumise hetk, kus sind päästab ainult purk cocat - mis on jääkülm, aga kuradi hea!
... kui sa jäärennis kottpimedas laskudes ei näe, kas kurvi taga ka veel jääd/lund on või haljas kruus ... ja sa ei saa pidurdada ega midagi teha kiiruse vähendamiseks, lihtsalt loodad, et sa jälle üle nipli ei pane
Kesse_krt sellist
lollust teinud on??


... kui sa lambivalgel laskudes näed, et ilge tuulemurd on järsku ees, aga sa ei saa pidama, sest lumi on muutunud jääks, mille peal sahka panemisest pole kasu, sest see on kivikõva
... kui sa pead plastiktallaga suusasaabastega, millel pole absoluutselt mingit pidamist, ronima üles või alla täiesti jäätunud trepist/nõlvast suusad näpus ja kuskilt pole kinni haarata
... kui sa näed/kuuled, kuidas keegi sinu ees/taga/kõrval paneb suuskadega maoli ilge ragina ja sümpaatse karjega

... kui sa vaatad kellalt, et järgmisesse TP'sse on jäänud 11,2 kilti ja distantsi lõpuni 67km ... et vähemalt TP'ni ma pean vastu .... ja kui sa siis tuhande kildi läbimise järel umbes tuhande tunni pärast uuesti kella vaatad ... siis on need numbrid 8,6 ja 64km

... ja kui tagumine number jõuab alla 15km, siis sa mõtled, et see õõv saab ju kohe läbi - ainult üks Harku ring veel, kaua see ikka võtab!? Ja siis umbes 3 tunni pärast on see number 13,8.
... kui sa hoomad, et eriti madala klassikasaapaga ei ole kuigi mugav uisku lükata, ikka kohe väga ebamugav
... kui sa avastad, et mingi krdi SUUR aparaat on sinu rajal maa pindmise kooriku koos lumega ära koorinud!! Täiesti suvalises kohas ja täiesti arulagedalt!!!


... kui sa puust üle ei jaksa ronida ja alt pugemiseks ei suuda oma kangeks muutunud keha piisavalt painutada
... kui sa hoomad, et rosina/mango/jõhvika segu taskus ei paku enam rõõmu ning magus maasikanaps ei tee enesetunnet paremaks 



Siinkohal laskem kõlada rajameister Silveril - puhas kuld - täpselt selline on Taliharja Vanakuri: 


Iga sellel üritusel osaleja peab olema vastutustundlik indiviid ja aru saama talvel kõnnumaal liikumise väljakutsetest ja ohtudest. Osalejad osalevad omal vastutusel ja peavad olema piisavalt varustatud, et mistahes rajal ette tulevas situatsioonis omal jõul hakkama saada. See retk on potentsiaalselt eluohtlik ja osaleda soovija peab tõsiselt kaaluma kõiki riske (eksimine, külmumine) ja füüsilisi ning vaimseid väljakutseid, mida talvine ja enamuses öine ultramaraton endas kätkeb.




Aga on ka sellised hetked:
... sa vajud resigneerunud näoga istuma kesklaagris, kõik kohad juba täitsa valutavad, lihased on kanged ja siis ... tuuakse sulle personaalne soe mulgipuder, hapukurgid ning musta leiba - MÕTELGE!!
... sulle antakse purk tumedat õlut
... sulle valatakse tee sisse sorts ... ei ikka kaks või kolm suuremat sortsu imejooki
... sind turgutatakse üles
... inimesed ergutavad ja kallistavad sind

Need hetked jäävad meelde! Respect Thööö Korraldav Crjuuuu!


Nii et Taliharja Vanakuri ilmselgelt ei ole tavalistele inimestele!!

Kui te just ei vihka ennast ja teile lihtsalt meeldib enda piitsutamine, piinamine, vaenamine, õõv, veri, higi ja pisarad.

Või teile meeldib 82. kildil ronida suusasaabastega mööda libedaid puuredeleid ning nõlvasid ning hiljem alla mööda kiilasjääs treppi ... olles ise üdini kange ... käed krampis lõpututest paaristõugetest ning jalad libedal jääl tasakaalu hoidmisest. Niimoodi väriseb kogu kere, kui põnevusega ootad hetke, mil pidamine trepiastmega kaob ja selili paarkümmend metra allapoole vihised - suuski/keppe ei tohi lahti lasta, sest muidu need võivad katki minna. Siis ei jõua lõpuni! Ja see oleks eriti pehmo!!
Anneken "haistab" Kesklaagrit

Ja kui puudest üle/alt ronimine suuskadega ning ilma on teile eriliselt meeltmööda ... ja ... jah need lõputud paaristõuked, paaristõuked, paaristõuked ...
Siis on Vanakuri teile loodud!



Ma väga ei eksinud, kui kirjeldasin mõned päevad enne starti Vanakurja lõpuosa:

Saatan on nüanssides - nagu alati! Infokirja on sattunud üksik lause, mis on alatu löök allapoole vööd - "... pika raja osalejad Ennuksemäel putru ei saa!!!..."

Sa tuled ... kaheksakümne esimesel kilomeetril ... ei-ei, sa ei tule ... sa roomad ... niimoodi kõssa-kõssa, tasa-tasa. Väga heal juhul ise, pigem keegi talutab (karu või mõni muu metsaloom, kellel sinust kahju on hakanud) - umbes nagu seiklusspordiäss "ripskin_ARWS'il".

Jõuad kohale. Ennuksemäele.

20 lõpmatult pikka versta on veel minna. Korra peatud. Hetkeks - aega meil ju on!!

Jalad on purud, klambrid lahtiloksunud - suusad teibiga saabaste küljes, kepirihmad näljaga äralutsutatud, külmunud tatt ripub ninast maani, seljakoti rihmad katkenud - kott lohiseb mööda maad järel, hambad kuusekoore närimisest vaigused, põsed lohkus ... silmis lõputult kaua tagasi lõppenud entusiasm ja kustumatu soov panna!

Tuled seal niiviisi, paljastad räbaldunud kinnastest kondise, väljaväänatud pöidlaga, külmast tumedakstõmbunud näpuotstega käe, küünitad sooja pudrupaja poole - "musta_leiba ja mulgiputru ... mõtelge!!"

Hele laks kulbiga piki sõrmesid .... jäävad maha, sõrmed nimelt: "kas sa saad ahjualune!! vaata milline sa oled, rooma lõpuni nässakas, seal saad oma jahtunud tee!!"

Silmis ammu kustunud tähtede sära ... tõused ... ei, roomad ... liigud edasi ... viimane kuusekoor krõmpsub reipalt hammaste all. Hinges igavene värin - ma teen lõpuni! Ega ma mingi pehmo ei ole!

Tahe panna on lõputu! 

Taliharja Vanakuri!

Respect Estonian ACE Adventure / La Sportiva !! 🤘



Erinevus reaaleluga oli nüanssides - Ennuksemäel võis ise võtta sütel grillitud vorsti - mis oli umbehää ning lõpus ... oli ultramaailma kunn Hannes Veide meid vastu võtmas, respect!!!
Kõik muu oli täpselt sedasi! Või no enam-vähem.
Jäävaid kehalisi vigastusi ei täheldatud, aga suusad vist lähevad küll nüüd loojakarja.



Kuidagi need suusaküljed
mulgi kannatada said
Kokku sai distantsiks 103,4km
Aega kulus 16h:34min


P.S. Ja ilm oli fantastiline - paar miinust, kuskil külm ei hakanud, pigem oli pidevalt palav.

Ilm mind tegelikult päästis. Kui seda jääd poleks olnud, minu 100+ kg kere lohiseks siiani seal Mulgi kihelkonnas. Päriselt ka!


Varustusest ka natsa tavainimesele
- ärge uskuge, et see 100 kilti lükatakse paaristõugetega läbi!! See on eriti loll mõte! Ausalt!! Tavainimene ei taha midagi teada juba 20km paaristõugetega sõitmisest - matk on vahelduvtõukeline klassika! 

Panna on vaja!
Aini esimene
paar suuski enne kesklaagrit
Kõrge kombisaabas oleks olnud parim - saab uisutada ja vajadusel ka klassikat lükata, tiba lühemad suusad on turnimisel abiks. Samas ma olin hullult rahul et mul olid klassika Zerod - ehk siis pidamisalaga. Sai ka mööda teeservas olnud lumekirmekest vahelduvat lükata. Jääväljal ei uisuta kuidagi ja paaristõugetest ... no sellest ma juba rääkisin. Uisutehnika on üldse üks õudne rapsimine - vanakooli klassika ikka ruulib, kui sul pole kiiret. Ja selles eas enam ei ole! Päriselt ka!


Aplaus korraldajatele, kaardimeister Etsile ja kestev RESPECT neile, kes selle kõik jala läbisid - minumeelest see ei ole võimalik! Mina ei oleks suutnud!  

Pildid Merkalt ja Annekenilt, öised ilupildid muidugi Aldis Toomelt - aitäh!!


Libahunt - prükkari tõusu eri

20.11.2021
Libahunt - Põhja-Tallinn ... ütleme Kopli
6h
Sääsehirm

Libahundile peab ikka minema - Gruusiasse me ei jõudnud, Kopli oli palju lähemal. Ilm kippus miinusesse ja tuul puhus hoolega. Mere ääres oli kohe täitsa külm, isegi minul. Merka viskas vahepeal kooriku peale, siis sai elada.

Ei viitsinud nööri eelnevalt teha, vaatasime jooksvalt. See KP50, mida võis võtta peale igat KP'd oli trikikas. Kas nüüd sirgeldada seal endise prügimäe juures miljoneid kordasid või minna ikkagi rada normaalselt läbima? Arvutasime seda ja toda ja ... alustasime teisest nurgast - Stromkalt. Jõe otsa roostikus jätsime välja - tundus mõttetult kauge. Olla märg olnud! Paljassaare välistasime kohe ära - liiga pikad tühjad otsad joosta. Eks ta õige oli.

Niimoodi vaikselt sirgeldasime ja esimesed 2 tundi oli päris korralik liikumine - kuskil alla 8min/km keskmiselt. Koos igasuguste seisakutega LÜdes jne. Kahe tunniga 15,5km läbitud. Vägagi korralik meie kohta!

Müts on kadunud!!!
Putukaväilal avastas Merka, et tal on šapka kadunud!!
Ma ei saa siiani aru, kuidas saab müts peast kaduda nõnda, et ise ei tunne??!! Aga ju saab. Ta käis veel veits otsimas, aga ei miskit. Ma pigem oleks kahtlustanud Stromka võssi, aga me olime juba pikalt majade vahel jooksnud ja ... no igatahes oli Merkal müts kadunud ja nii jäigi!! Ulme!!

Lame jooks ümber hipodroomi imes minust mahlad välja. Ja edasine tänavatel kappamine ka. 
KP45 oli selline nii_ja_naa punn. Nagu oleks kaardi järgi võinud saada ka majade vahelt ja me 2 üritust tegimegi - kumbki ei õnnestunud: esimesel korral sattusime kinnisesse aeda ja teisel korral oli olematus kohas ikkagi taas aed ees.
No KP45 leidmine raudtee poolt oli muidugi puhas juhus ja õnn - nimelt tuulehoog puhus prisma üle aia ja me sattusime seda märkama. Ronides saimegi piuksutatud ... ja prisma vajus taas müüri taha peitu :-)

Kuskil vangla kandis, enne Lennusadamat taipasin, et mul on toss väljas. Tuul tuiskas vastu, energia oli otsas, kohe päris külm hakkas. See laevade LÜ, KP93 - seal enam pea ei lõiganud muhvigi, ühtegi ideed ei tulnud. Üldse ei tahtnud ka kõiki kaisid läbi joosta - räme tuul lõõtsus ja korralikult külm oli. Merkal ka ühtegi head ideed ei tulnud. Lisaks oli ta parasjagu ilgelt närvis ühe kaasvõistleja peale, kes naljast aru ei saanud ja Merka tühjast kohast pe..e saatis ... imelik inimene oli, ei ole ikka mõnele seda huumorisoont antud. Kahju sellistest!!

No igatahes me ei saanud siit lisapunni kirja, huupi ka ei tahtnud panna.

Edasine kulges üsna roosas udus, õnneks nägime Mahla Intsu, kes limpsis teed rummiga ja jalutas. Lasime ka siis jooksusammu maha ja jalutasime koos. Mulle see meeldis ja ma sain nats kosutud enne prügimäe KP50 korduvat nikerdamist.

Ei jaksa mina seda 100+ kilo lustakalt kepsutades mäkke vedada - no ei jõua lihtsalt! Võtab ikka täitsa punasesse ja hapnik ei jookse üldse peale. KP48st oleks pidanud veel korra mäkke tagasi ronima, aga ma ei olnud otsustamisvõimeline ja Merka ei artrikuleerinud piisavalt selgelt oma tahet.
Eks ta tahtis lõpupoole ka veel paar korda mäkke kammida, aga mina lihtsalt keeldusin - no näiteks KP31'st oleks võinud tagasi ronima minna ja isegi peale viimast KP24 oleks võinud - aega ju oli. Aga mul polnud tossu!

Huuuuhhhh ...
lõpuks läbi!!
KP91 jäigi Botiku aed leidmata - selgus, et sinna oleks pääsenud katuselt näiteks ... no ei tulnud selle peale. Pealegi olin mina oma lambi maha unustanud ja meil oli ainult Merka lamp kasutada.

Lõpp oligi sihuke tahtejõuga liikumine - imelikul kombel hakkas valutama kõht ja kogu alakeha. Läks kangeks, jalad ei liikunud, kuidagi kõveras siis püüdsin edasi saada - nagu puunukk!! Buratino! Täiega! Jube vastik.

Kokku:
241 silma
Aeg: 5:37.55
DH: 15.

Teekonnaks kogunes 39,2 km.

Igatahes oli Libahundile kohaselt äge rogain!! Viitsige edaspidi ka - meile see väga meeldiks!!! Aitäh!!!

XT talvekas soojas sügises

30.10.2021
Sääsehirm
4h
Maardu

Sellise träki tegime!!
No mida pekki???!!
Segased ajad nõuavad segaseid korraldajaid - aastaajarogainid on jummala sassis - talverogain toimub 10+ kraadise soojaga. Maardu, Võerdla, Kallavere - omamoodi perversselt ägedad o-maastikud - megakõrged ja järsud vallid iidsügavate läbimatute veeniredega, mis on nüüdseks mingite nimeliste järvedena kirjas. Kraavide/küngaste vahel meeletu mikroreljeefne istutatud mets - kohati kena kaasik, kohati lehis, kohati arusaamatu võss. Vürtsiks suvalised enduro-meeste tõmmatud porised ja vähemporised rajad, mõni siht, mõni kivi, mõningad hunnikud olmesodi pluss kõrval jõhker kogus klassikalisi nõuka-aegseid daatšasid erinevas arengurütmis, evides kogu paletti sõnast "kunst". Või siis mittekunst???


Kaardil oli kujutatud ka ports Muuga aedlinna ... aga see polnud meie jaoks huvitav. Ei oska tunda mõnu linnatänavatel jooksmisest. Tahaks ikka loodusesse, tahaks maakera sisse, emmata puuronte, pugeda võssis, roomata rägastikus.

Alles siis, kui seistes kottideni rabalaukas ja saades aru, et kaart vastab sinu asukohale sama täpselt kui Kirde sai, suudad mitte_midagi_enam_ei_saa_aru - olekus hüüda lõpmatu entusiasmi ja soojusega: "kus kurat ma nüüd küll olen????"- alles siis läheb rind rõemsaks ja naeratus tuleb näole!!
Alles sel hetkel avaneb orienteerumise filosoofia täies sulniduses ja rebus! Alles siis hakkad õrnalt hoomama seda ala!
Alles seal, alles siis!!


Nõva TAOK 2015
Ja siinkohal meenub mulle alatiseks mällu sööbinud 2015.a TAOK Nõval - kus ma mingil rabaträkil vööni mutta vajusin ja Merka karjatas: "OOTA! ÄRA LIIGUTA!! Ma tahan sellest pilti teha!"
Oktoobri alguse pole rabavesi enam kõikse soojem! Ja siis ta rahmeldas veel sättida võttenurka, kuni ma miskil hetkel tundsin, nagu reaalselt ... see laugas imeb mind vaikselt endasse. Ma ei saanud enam jalgu hästi liigutada kuskil seal sügavuses. Külm kurat hakkas ka veits!
Merka: "KUULE MIDA SA RAPSID NÜÜD!! ÄRA KUHUGI MINE!!"
Vot siis ma tundsin ennast ja loodust ühena! Rohkem kui oleks tahtnud!!
Rinda tuli suur rõõm!!! .... põhiliselt sellest, et lõpuks ikka välja rapsisin ... siis kui lõpuks pildid olid tehtud ja lubati liigutada!

Tõepoolest - linnatänaval on liikumine kiirem, KP'sid koguneb ajaühikus rohkem, tulemus tuleb parem ... а вот радость ни*уя!!

Võerdla võib tõepoolest olla ka ilus, kui KP'd on lihtsates kohtades ja kaardis oled ... aga võib olla ka ilge nutt_ja_hala, kui KP'd on olematus mikroreljeefis, olematu lageda/võsa piiril, tundmatul rajal ja sa oled orbiidile läinud. Väga vaheldusrikas. Mõlemat olekut olen läbi aegade seal maastikul kogenud. Täna oli lihtne nagu siidi_käristamine, Merka muudkui pildistas kasesalusid ja õhkas. Mina ei õhanud suurt enam midagi. Pidevalt plaanisime ümber, kusjuures edukalt - võtsime kraavivahed puhtaks järjest. See oli tark tegu! Suundaminek üldiselt sujus, o-viga ei teinud. No Etsi kombel muidugi võiks öelda, et 15 sekki kulus liigselt siin ja 20sekki seal. Väikseid paarikümne meetriseid vigu ikka tegime. Aga minu olematu liikumiskiiruse juures oli see kõik täpe!

Täitsa naljakas, aga meile oli antud ka GPS.

Nagu Merka märkis "kuule Randy, kas tõesti enam XT rogainidel ühtegi tiimi ei käi, et juba Sääsehirmule antakse GPS??
Aaa öeldi, et meile anti seetõttu, et me oleme raudselt alati kohal!! :-)


Võerdla kultiveermaastikule lisaks krabasime natsa Maardu tööstuslikku ilu, mis kulmineerus raudteejupile pääsemist takistanud korraliku pruun/kolla/rohe/sinise kraavi forsseerimisega. Vesi see just ei olnud. Mina ees, Merka ja teised mõne hetke pärast takkajärgi ... kui olid veendunud, et mul riided seljast ei sulanudki ära!!

Ma seal raudteel tahtsin küll veel KP 95 kahmima minna, aga Merka keelas ära - ei jõudvat. No ilmselt poleks jah, mul oli keps ikka päris pehme, tegelikult olid mõlemad kepsud päris tossid!!

Lõpp natsa libises käest ära minu lödisuse tõttu ... ma polnud enam eriti kaardis ... lihtsalt ei jaksanud. Toss oli väljas. Proovisime KP51 ka lõpetuseks kotti ajada, aga KP34st väljumine läks tiba viltu, mingil tänavanurgal jagasime reaalsuse ära - ei jõua sinna 51 kuidagimoodi!! Lonkisime finišisse.


Üldse oli tänane 4h jooksusuutlikkus omamoodi hea üllatus - miski 2 nädalat tagasi sörkides hammustas vasakusse sääremarja keegi. Niimoodi suhtkoht järsult. Vaikselt lonkisin sellist mugavat 6.15min/km, mingi 5 kilti oli juba seljataga ja ... siis niimoodi ~5 sammu jooksul oli sääremari puruvalus!! Kuidagi sain oma teise 5km ka lõpuni sörgitud, aga järgmisel päeval ei kannatanud käiagi. Paari päeva pärast hakkas käia saama, aga mingile jooksusammule ei tohtinud mõeldagi - kohe lõi valu sahmaki sisse.

ilus kunstpilt ... oleks olnud :-)
See on, kui sa lähed mõttetult sporti tegema. Niimoodi ilma mingi eesmärgi või võistlemiseta. Mõtlesin, et las ma ka proovin nats mõnel päeval nädala sees joosta, et inimesed teevad ju niimoodi ... no noored ja andekad eksole!! Aaaaaga kohe karistati ära!!
Võistelda tuleb ainult, trenni las teevad need, kes on nõrgad!! Ma ei või mingeid trennivigastusi siin endale lubada selles eas!! Ei tohi!

Nii ma siis kogu see 4 tundi hästi hellalt-hellalt panin jalga maha. Ilusasti üle kanna, plätaki ... ja plätaki .... ja plätaki! Enne esimest KP'd korra viskas valu sisse, aga ma olin targalt enne starti ibuka nahavahele pigistanud - see töötas. Kuni lõpuni välja ...
Eriti totakas oli küll järsust tõusust üles minna nii, et mitte päkk ei lähe maha, vaid kand kõigepealt. Proovige ronida mäkke üle kanna!! Ise ka itsitate seda vaatepilti eksole!!


Ühesõnaga plaan oli meil superluks, sisuliselt ühtegi o-viga ei teinud ja kui ma natukesekenegi oleks suutnud ennast kiiremini liigutada ... oi me oleks poodiumil olnud. 

Eeee... aaaa ... järsku peaks natsa ikkagi trenni tegema???? Või no natuke sörkima ka mõnel nende rogainide vahele jääval päeval??
Ma vist isegi proovin!!


Aeg: 3:55.08
148 silma
DH40: 6. koht (üld 30.)
Läbisime 25,4km


Olime nats isegi üllatunud nii hää soorituse üle :-)
Pildid Edith Madalikult ja Merkalt, päris träkk kaardil tuleb ka, kui kaardipildi saab.

Nüüd tuleb jube tihe võistlusperiood - järgm nädalavahetus ACE Linnarogain. Siis nädal edasi Bingo ja siis veel nädal edasi on vist Libahundi vol2 - neile, kes mägesid kardavad! Põnev elu ... kui see COVID midagi pekki ei keera taas!!!
Minge ikka vaktsineerima! Ausalt!! Päriselt ka! 

.... eeee trenni vist ikka ei jõua vahepeal - ei tohi üle panna!!

TAOK - kas o-rogainid on surnud?

2.okt 2021
Kilingi-Nõmme
8h
Sääsehirm

Ilm oli ju kenasti soe ja päikeseline, Kilingi-Nõmme on ju kaunis koht.
Aga rada oli mage! Okei meie planeering oli ka vo. nõrk ja kirdesse me ei jõudnud, aga edelaots ja keskväli oli väga mage.


Träkk
Esimene üllatus oli see, et rinnanumbreid ei antud. No kuulge - võistluse tunne kaob täiesti ära, kui numbreid pole. Nagu päevak oleks. Aga tahaks, et oleks võistlus ikka - sündmus, pidupäev! Ja teinekord tahaks teada, kellega koos sa jooksed, keda kohtad.

TAOK ajalooliselt on olnud kõige o-tehnilisem rogain. Kõige ägedam, kõige mõnusam - no tippvõistlus!! Siin peab süvenema, siin ei saa saba seljas tormata! Siin on vaja mõttetööd ja maastiku täpset lugemist! Siin peab orienteeruma. Kõik 8h.

TAOK ei ole olnud miski siidikäristamine! Läbi aegade.  Punktid ei ole sihi ristis, kraavi ristis või tee otsas. On reljeefil, on ka kraavi käänakul ... aga kraav on siis next_to_nowhere.

Mis sel aastal siis juhtus sõbrad?? Jooksite lati alt nii puhtalt läbi, et nutt tuli peale, kohutav!

Kusjuures ka sellel maastikul oli seda o-asja küll - oli keerukaid ja tabamatuid reljeefikumerusi, oli kraave next_to_nowhere, oli suunaga minekut vajavaid raiesmiku nurkasid, oli oja ebamääraseid käänakuid võsas - kõike oli! Aga KP oli ikka sihi ristis või kraavi otsas, mis algas suurelt teelt!!
Nagu miks? Miks te nii tegite?

Täpi ebaõnnestumiste jadale pani finišijärgne toitlustamine. Okei koroona ja lahtist toitu ei saa/tohi jagada. Arusaadav! Aga ärge palun sellist pappkarbis leiget makaroni ....sõna otseses mõttes löga ka andke. Ärge andke üldse midagi - see on täiesti OK, kui ei olegi sööki. Aga see asi ei olnud okei, kuidagimoodi ei olnud - 8 tuubi ketšupit päästis natuke päeva. Kõht oli tühi, samamoodi oleks tükeldatud peno ka võinud ketšupiga süüa. Kohutav!!


Plaani oleks saanud teisiti teha. Me tegime edelaotsa, et siis vaatab edasi. Ja vastupäeva - enamus läks päripäeva tegema. Kes teab kuidas õigem oli.

All rabas nägime kitse - suur kenas toitumuses loom oli!! Üllatus meid nähes tiba.

KP43-41 oleks parem versioon olnud ja siis alt tagasitulles oleks 33-42-24-63-32.
Sest 33-32 minek oli üks valu ja vaev. Polnud seal erilist sihti, keegi polnud läinud, miski iidlai kraav oli ees, mida mööda me ületuskohta otsides läksime valele poole. Sest metsas ei suuda tuvastada kaardilt, et kraav oli selles kohas tiiiiibakene laiema joonena tehtud ja kagusse minnes oli ta taas kitsas.
No saime üle kuidagi, kobraste uuristatud kaldaaukudesse peaaegu sissekukkudes.
Kui oleks edasi tulevat porri etteaimanud, oleks üldse mööda teed põhja poolt ringi läinud. Ei olnud õnne!!

KP32-57 oli ka paras forwarderirada ja raiesmik ja ... no porr.

KP21 oli kerge error. Seal KP52'st tulekul oli lagedal üks kraav rohkem, mille otsas polnud teed ja me sumasime otse läbi metsa, jõudes ... kuhugi, mis väga ei vastanud kaardile.

Asulast ülevalpool oli vabakava ... mille vo. oleks pidanud lahendama KP56'st hoopis kirdesse?? Sest lisaks väikesele silmale olid KP35, 29 ja 26 täiesti o-vabad ja mõttetud punnid.
KP34 juures sain seekord mina herilaselt litaka - otse lagipäehe. Karma ilmselgelt!!

Kogu see asulast ülespoole oli üks jooksukas mööda teed. Raske, valus, ebameeldiv.
Õnneks trehvasime Riikat/Marjet - Merka ja Riika lobisesid kepsutades eespool, meil Marjega oli veits raskem. Mul ikka kohe päris raske. Aga sundisin ikka jooksma.

Ei saanud aru, miks finiš ei võinud olla statkal, vaid pidi olema kuskil imekohas nurga taga aia küljes - eks väga täpselt tulijad jäid ka seetõttu tiba hiljaks. Meil vedas! 

Tulemused:
7:58.15
100 silma
DH40 13. koht, üld: 57

Läbisime 48,5km

XT Sügisrogain Rõõsal - kes hullas herilastega, kes tapeti niisama maha

18.09.2021
4h
Sääsehirm

Enne starti tuleb harjutada
finišeerimist!

Eelmisel aastal samal ajal oli kena suveilm, käisin lühkaritega Jalase rabas ja ujusin laukas. Praegu vette ei läheks, kohe üldse ei läheks! Aga Rõõsa on teada-tuntud riukalike laugastega koht. Jõhkrad mäed, ettearvamatult sissevajuv raba ning kenake võss seal vahel.

Randy ätt XTSport oli teinud raja ... no mis rada see selline on, kus pooled punnid on ühel pool Rõõsas ja teine pool on Paunküla taga - vahepeal tühi!!!!

Meile ikka võss ja sopp meeldib - otsustasime alustada Rõõsalt. Seal oli nagu rohkem ka seda punktivärki. Samas ... polnud meil aimu, et kas jõuame sealt kõik ja mis siis saab või ... üleüldse mis saab, kui aega jääb üle ja punne enam pole?? Nõmedalt tühi ülejooks?

Merka arvas, et võitev träkk on "8" tegemine - natsa Rõõsalt ja natsa Paunkülast. No Paunküla on mööda teid jooksukas ... ma ei tahtnud joosta silm ruutus! Ma ei jaksa joosta silm ruutus, üldse ei jaksa eriti joosta!!

Läksime ikka Rõõsale ja võtsime sealt mis võtta oli. Kaks loodepoolset KP38 ja KP61 jätsime, ei jäänud nagu teele ... seda 61 oleks võinud vo isegi väisata. Kena loogiline ring sai kokku ... ainult valepidi!! Oleks pidanud taipama, et vastupäeva tuleks teha - siis saaks lõunast veehoidla kaldalt üle tulles ka mõned KP'd võtta!! Ilmselt selle nahka meie tulemus ka läks - jooksime pika maa ja punne saime vähe!!


Algatuseks tahaks kohe kurta - see soojaksjooksmine võtab ikka aega ... aga aega sulle ei anta alguses - kõik kappavad minema tolmujutt taga. Ja mina siis kooberdan seal, liipan oma plekkpuusa, ei saa kuidagi jooksusammu sisse, natsa on nagu valus ka. Igatahes on jube ebamugav - nii endal, kui ka pealt vaadata! Aga maha ka ei lubata jääda - no et lased sellist kerget sörki. Ei saa, panna on vaja!! Puhas õõv on see alguses mööda teid panemine - üldse mulle ei meeldi! Alles kuskil 3-4 kildil kaob lonkamine enam-vähem ja puus saab pehmeks.

KP49 minnes keerasime ... no krt. sealt nagu läks tee! Aaaa mitte eriti kaugele ja kindlasti mitte õige - pidi võssi murdma ... ja aega kaotama.

KPst väljudes ja mäe otsa ronides astus Merka herilasepessa ja sai vöödilistelt põrgulistelt 10+ nõela jalga, kätte ja pe..e. 

puhas ilu ja sportlik vorm!
Lugu oli nõnda, et mina läksin ees ja astusin mingile mahalangenud pehkinud puule ... mis oli ilmselt herilastele kuuluv kinnisvara - ma ei saanud midagi aru, no täiesti renoveerimata kodu oli!! Kamuflaaž oli  täielik! Maja või midagi!!
Merka tuli järgi ja nägi järsku kena sumisevat sülemit ja astus otse sinna sisse - ilmselt trampis neil poriste jalgadega magamistoa voodis?? - no ei jõudnud reageerida. Ja siis ikka laksati!! Isuga kohe!!
Merka jooksis ja kisas :-)

KP82 juures läks nats sassi, nägin vett ja kohe pöörasin ... ilmselgelt liiga vara. Väljatulles vajusin vööni kraavi. Sama tegi Merka õiges kohas sissepöörates - ma räägin - Rõõsa raba ja kraavid on salakavalad!!

KP91 juurde ei läinud mingit teed. Vähemalt oli kohati kaduv rada kaugel sellest klassist, mis kaardile on joonistatud. Träkk 91-57 oli ilmselt o-tehniliselt lihtsam, kui vastupidine lähenemine. Kuigi ka seal vist polnud probleeme.

Viga siin, viga seal!
KP92st väljudes laudteedel läks meil taas veits lappesse - keerasin kuhugi rajalt maha varem, kui mõistlik oleks olnud. Palju aega seal ei kaotanud küll. 

KP81 ja 73 olid väga udused punnid. Radu oli seal nigu sigu ja suurt aru ei mõistnud kus mis läheb milleks. KP73 sai eriti totakalt ringiga teelt lähenetud, selmet 7 sammu otse läbi metsa teha :-)


No ja siis oligi kutupiilu! Surnud part!
Punnid otsas!


Tund+ aega ja Merka pakkus ringi 34-22-93-48-62-72-51-33
Mina vaatasin teda silmad pärani nagu Kirde saia: "Lolliks oled läinud või?? Tunni ajaga jookseme kaardi teise serva ja võtame kõik maailma punnid???"

Aga pidi meeldima! Jooksin nagu suutsin. Eriti vist ikka ei suutnud?

KP34 sai kohe viga tehtud - ma ei lugenud, et see on siloauk ja kaardilt ka ei lugenud mina kuidagi välja, et see ei ole looduslik reljeefijonks. Lähenesin ülalt ... siloaugule ... mis on betoonist seintega sügavik ... ja punn oli muidugi all!
Oi ma sain teada, mida mu lähenemisteest arvati! :-)

Õnneks oli nii palju oidu, et kõigepealt sai sihik pandud KP93 peale ja siis seal mõtleme... mõtlesin majee oma pulss punases olekus!!

Träkk
Oi kui pikad need teelõigud tundusid!! Jõhker! Üldse ei jaksanud! Pilt oli juba KP93 juures taskus, mingit edasist arutamist ma ei tahtnud enam kaasa teha.
Lisaks tuli kõvasti "motiveerivat kõnet" teemal, kuidas me oleme liiga palju väikeseid vigu teinud täna!!

Ei taha sellel hetkel seda teada, üldse ei taha!!
Ütle, et ma olen tubli olnud, hästi jooksnud, et me suudame lõpuni!!
Midagigigigi!!

Ei tulnud!

30+ mintsi aega 
Mina: "Võtame KP51 ... ja ära!!"

Oleks natuke mõelda suutnud, oleks mõistlik olnud ka KP72 teepealt korjata ... isegi kui oleks hiljaks jäänud, on 7 silma piisavalt palju, millest maha nüsida. Aga mina ei suutnud midagi enam mõelda. Lihtsalt jõllitasin Salomoni märke täpiks kaduda ähvardavatel tossukandadel ja proovisin neid mitte liiga kaugele lasta. Ühtegi arusaadavat mõtet ei olnud! Samas ilma nende eeskappavate tossudeta oleks ma juba rajale ää koolenud!!

... ??? !!! @@@
Pidevalt laksis teine mina, see normaalsem, sisse: "kurat, mina enam ei jaksa! Jään seisma ja kõik! Minge kõik kuuti!!"
Õnneks see arulage mina ei peatunud.

Kuskil vist Merka küsis: "kas läheme KP33 ka - see üle põllu mööda traktorijälgi minna??"
Mina jälle ei kuulnud, mida ta küsis ja ei osanud vastata. No ma ilmselt poleks osanud üldse mittemillelegi mittemidagi vastata - ma olin ikka täiesti lödi. No päriselt ka - korralik plöta! Arusaamatu lapselalin!
Tolle KP oleks võinud isegi võtta, vo oleks isegi aega jõudnud ... aga 3 silma tundus liiga täbar selle efforti jaoks!!

Nagu poleks veel
jooksma hakanudki??
Ulme!!

Jõudsime aega.

Krt ma olin surnud! No päriselt ka.
Sellest krdi jooksmisest mööda teid! Kohutav!
Ei jaksa!
Lihtsalt hing ja kere ja see mõistlik mina ei ole nõus selliseid õudusi enam tegema!

Tulemused:
3:54.02
128 silma
DH40 - 9. koht
25,9 km

Pildid Edithilt - tänan!


Rogaini EM Otepääl ... pigem nagu lume ootus

4-5.09.2021
Otepää
24h
Sääsehirm

Tulikuumast suvest on äkitselt saanud selline aeg, kus öösel on lähes 10 tundi kottpime ja 2 kraadi külma. Rohi otsustas ära jäätuda, külm oli! Kas nii hilja peab 24h rogaini tegema ... no päeval oli õnneks tiba soojem ja rohi paindus ikka jala all.

Varahommikul lootsime natsa planeerimise kõrvale haugata lubatud hommikupalasid võistluskeskuses ... aga ei olnud seal enam midagi võtta. Võibolla oli kl. 10 liiga hilja, kuigi lubatud oli kuni 11ni!!
Üldse oli sel aastal toiduga miski jama - küll polnud seda hommikul ega peale võistlust normaalselt ... üks asi sai otsa, teist ei jätkunud, kolmandat polnud üldse - seda toitlustamise ja toidu kvaliteedi osa peab Seiklushunt veel harjutama! Õppima näiteks eelmise aasta Lätis toimunud EMlt - laud oli raskelt lookas nii enne kui pärast kui võistluse ajal, menüü oli mitmekesine - midagi ei saanud otsa.


Aga muidu oli kõik "bueno" - kaart oli ülitäpne, punktid olid ... vist ikka olidki üsna täpselt seal, kuhu joonistatud. Sujus ... kuigi autasustamisega võiks alustada ikkagi max tunni sees peale lõpetamist - peale medaliomanike ei jaksa keegi oodata 2+ tundi jahedas tuules uneseguses olekus - no enamus ei ole nii fanaatikud, ausalt! 




Planeeringuks sai niiti võetud 220cm - arvestusega:
* 85km reaali
* koefitsient 1,5
* aeg 23h

Kõige magusam oli edelas Kääriku/Harimägi - 128 silma üsna kompaktselt ja suurte numbritega - samas peab selle võtma enne pimedat, sest see on kõige tehnilisem kant ja iidkole võss.

Siis tuli kagu ja/või loode nukid - kagus 170 silma, aga üsna hajali ja priskemad täiesti nurgas. Loodes 123 silma, aga ka väga hajali ja kirdes ainult 88 silma, magusamad täitsa üleval servas.

träkk
Hakkasime siis kohe ribinal niiti sikutama mööda Pühajärve läänekallast, et kihku-kähku Harimäele jõuda. Enne pimedat pidi see tehtud saama ja nii on!!! 

Kole võss, rändvägistajad ja sarirüüstajad pidid seal olema, pimedas sealt elusalt välja ei vea! Ei jää ellu! Ja kui jäädki .... siis mis elu see on!!??? - rääkis Ain Fjodorov

Ja tema juba kohalikke tunneb!! Sellises suures hirmuõhkkonnas jäid mõned KP'd läänest sisse võtmata, mis oleks tulnud plaani panna - 62 ja 41.

Niit muudkui sirises ja teel idast üles ... sai see äkitsi otsa.
Mida pekki???
Oleks pidanud ikka selle 60m rulli võtma, mida ma Ainile soovitasin??
Kus see asi siis nüüd niimoodi läks???

Sättisime sedasi ja todasi ja tõmbasime selle kaguosa vähe sirgemaks. Et vaatab, kus me hommikul päikesetõusuks oleme - siis plaanime edasi - siis on veel miski 5-6 tundi aega seda asja arutada, kange kerega.
Ja Hash-house'i me tõenäoliselt ei jõua, vaja kogu kola kaasa tarida. Merka surus koti riideid täis, ma panin ka igaks juhuks vesti ja kile. Isegi mütsi panin, kindaid polnud taibanud kaasa võtta - kes kurat suvel kindaid kannab???!!! Aga oleks pidanud. Sest ees ei oodanud suvi - ees ootas talveootus, ilge krdi pakasega otustas öö meid kollitada!!

Paari sokke ja buffi panin ka (kumbagit ei kasutanud) ja lambi, 2 purki kokat ja 2 redbulli, mingit söödavad sodi ka, mõni ilge geel ja vähemilge batoon, küüslauguleivakesi ka. Ja rajal ei tahtnud ma nendest midagi! Sisuliselt ainus, mida söödavat alla läks selle jõhkra külmaga - olid võileivad. Ja paar geeli suure sundimisega. Ja natuke juustu, mis lõpupoole maitses nagu saepuru - puhas õõv. Isegi juua hullult ei läinud, kokad ja redbull kulusid ära - neil on kõige inimlikum maitse. 
Üleüldse see söök/jook on ülehinnatud - panna on vaja!!!

Aaa et mis siis rajal toimus - kohe alguses väljusime stardist tiba suurema kaarega, kui mõistlik oleks olnud, aga üldpildis ei mänginud see rolli. Taas algus koos HP Sport Teami ja Partsudega. Aga siis nad läksid oma teed ... mis tegelikult oligi mõistlik - võtta need 62 ja 41 sealt läänest.


KP92
 tuli üle ootuste kenasti kätte. Ja esimeses joogipunktis Madsal me isegi ei peatunud. Edasine meenutas natuke Ukrainat 2018 - mingid ebareaalselt sügavad ja porised harvesteri roopad on mäele sissesõidetud, upu või ära nendesse.

Peale KP73 vana talutare juures teeme pisikese peatuse - Merka plaasterdab varbaid. Tal need uued Salomon Speedcrossid ikka ei ole toimivad jalanõud - vesi läheb sisse, aga välja enam ei tule! Ebameeldiv!

Seejärel ehitame üle oja väikese silla ... palkidest. Ei taha kohe rinnuni vette karata. Ilmselgelt kõik järgnevad võistkonnad tänavad meid ... et me seda jälle ära ei lõhkunud!!

KP89 eelselt sattume sellesse rohekollasesse täpitatud assssja - ilge mäsu, niisama lihtsalt juba läbi ei pressi ennast siit vegetatsioonist!! Läheme veits kaarega läänest ja oleme natsa ebatäpsed lähenemisel. Aga ei hullu!

Väljatulekul madistavad Mann ja Maris samas oblastis, koos nendega liigume Kääriku suunas. Rajavalikud on meil erinevad ning KP84 võtavad tüdrukud oluliselt enne meid. 

Vihma hakkab sadama, külma vastikut vett. Varjume Kääriku staadioni katuse alla, kus parasjagu miskid suvepäevad käimas. Nende toitu/jooki ära ei söö, aga nad vaatavad meid ikka veits imelikult. Läheme ja täidame oma veekotid siis nukralt staadionikraanist.

2 punni hiljem - KP85 - tabame taas Manni ja Marise sadulat otsimas (nad on vahepeal jõudnud veel 2 punni võtta). Mann on kuskile orbiidile põrutanud, Maris hõigub teda ennastunustavalt.
Tänu Merkale saab punkt võetud, mitte otsitud! :-) 


KP105
on päeva esimene kord, kui me punni ei võta! Me otsime! Ja see on viga, sest otsimine kulutab aega. Meile ei mahu pähe, et raba põhjakaldal oleva rajakese kõrvale joonistatud KP'd ei ole!! No ei ole! Paneme korduvalt kraavini ja tagasi. Kammime mäekülge ja selle tagant. No ei ole!!
KP on oluliselt kaugemal, mitme künkakese taga - lõpuks leiame. Uskumatu! 
Viga 15 mintsi!


KP54 väljumine läheb veits pekki - tulen mööda loha, mis teeb kenakese ringi tegelikult. Ma räägin, et loha on nõrkadele!! Mina teen ise oma loha!!

Kell on 20.20 - paneme lambid pähe. Teel KP55 ja 93 vahel. Pisike söögipaus geeli ja võikudega.

KP93 võtame punni miski üllatavalt laia kraavi juurest. Edasi lähebki selle kraaviga meie suhe imelikuks. Me väga ei suhtestu temaga. Aga oleks väga tarvis!

Tartu Maratoni rajalt ei lähe tihedasse võssi mingit auku. Alustame kraavist lääne poolt, aga järsku avastame:
krt, see kraav on siga lai!! Ei ole üldse ülehüpatav!!
Läheme tagasi ja sukeldume võssi teiselt poolt kraavi. Sest KP on tollel poolel. Võss on ebameeldiv, nakitseme siit ja sealt, vahepeal satume kraavi serva - see mustab pimeduses nagu mingi pagana Emajõgi!
No mida pekki, nii lai kraav???

Enne KP44 tuleks üks põhja-lõunasuunaline oja ületada. Ei pane tähele kaardil olevaid mingeid kriipse - no kui lai see kraav olla saab??
Paar korda murrame selle "kraavini" - must ületamatu vesi vahib vastu. On kottpime!
No mida hekki - miks seal nii palju vett on??

Surume mööda kraavi edasi, põlluservas kasvab mingi eriti pikk, tihe ja tatiselt sitke malts, millest peab toore jõuga läbi suruma. Mitte keegi mitte kunagi ei ole siit läinud - no normaalne inimene ei roni sellisesse kohta. Teiselpool kraavi on tee. Aga me ei saa sinna, sest mingi kuradi vesi on ees!!

- mina: Kuule see kraav saab kohe läbi, lähme vist nats veel edasi!
- Merka: ei saa läbi ju, see läheb edasi!
- mina: misasssja???
Vaatan kaarti ... kurat ma ei näe ju seda kribu valgeski, rääkimata pimedas kiiskava pealambiga: eeee krt ma ei näe, ma üldse ei eralda siin musta ja punast ja sinist raisk!!
- Merka: seal on miski koht, kus korraks kaob kraav ära, aga kuidas me seda leiame siin võsas!
- Pekki, tagasi ka enam ei lähe. Küll leiame! Peab õnne olema!!

Õnne oli! Ülekäik sai leitud, KP võetud. Kole oli!!

Lisaks selgub paar päeva hiljem kodus, et sellele nö. "kraavile" on keegi nime pannud: Väike Emajõgi!!! 


KP56
 juures on mingi black-magic!! Me ei leia punni. Oleme kogu aeg samas kohas, vahet pole, mis suunast tuleme või kuhu läheme!! Kaabime ja kaabime, lõpuks on lihtsalt õnne ... mitte arusaamist oma asukohast!!
Õnne peab olema!!
Viga 25 mintsi!

KP68 - mingil arusaamatul kombel ma ei taba ära neid raja käänakuid - minumeelest läheb rada kogu aeg otse. Millalgi ütleb pe..setunne, et palju on!! Tagasi ... aga punni ei otsi vaid võtame!! :-)
Viga 7 mintsi!


KP96
 - väljatulek läheb pekki. Järsku näitab mu kompass, et hoopis vastassuunda peab minema. Merka ka siunab, et kuhu kurat sa lähed. Mina ei saa aru, kus ma olen ... rääkimata kuhugi minemisest. Satume märga loiku, oleme liiga läänes, Merka siunab, jalad saavad märjaks, väga ebameeldiv!!
Viga 5 mintsi


KP87 ja 97 oleks tulnud ka võtta. KP27 juures on kulunud 13 tundi - oleme graafikust selgelt ees. See KP27 on üldse mõttetu punn, aru ma ei saa, miks ma selle träkile märkisin??? Edasi on mööda teed minek. Kottpime ja kuradi külm on, panen vesti kile alla selga, Merka lisab veel paar kihti. Näpud külmetavad veits, kindaid oleks tarvis. Seista eriti ei saa. Aga kannatab elada. Isegi joosta kannatab lausikut. 

KP88 juures vahetan lambil patakaid - Mann ja Maris tulevad rõõmsal ilmel kapates võssist ... aga ei lähe otse lõikama KP49 peale. Ma küll lootsin, siis oleks me ka otse lõiganud. Läheme ringi mööda teed.

Joogipunktis ei joo, vähemalt vett mitte. Isegi kotte pole vaja täita. Aga KP59 poole ei lähe ühtegi loha??? Imelik!! Teeme ise!!
Punni võtame, ei otsi!! :-)

Enne Pikajärvet on maailma kõige külmem hetk vist, kell on 5 hommikul, endiselt täiesti pime. Aga sisemuses on lootust, et enam pimedamaks ei lähe! Keerame valest teeotsast, koerad tahavad meid surnuks haukuda, jagame ära, tuleme tagasi. Järvelt tulvab mõnusalt sooja õhku! Jääme vist ellu!!!

KP61 läheneme valest küljest - küll kõige lühemast, aga looduslikult kõige rõvedamast.
Kuusevõss ...
ei, ilge kuusevõss ...
ei, eri kuradi jäle kuusevõss, poolenisti raagus, okkaid lendab, surun ja surun ja jäängi nelja kuuse vahele kinni. Ei saa edasi. Tagasi ka ei saa. Muhvigi ette ei näe ka. Rapsin ja sahmin seal, kiunun ja niutsun, lõpuks saan ühe jala liikuma, siis käe, saan ühe kuusekese vähe ära painutada, mahun veidi edasi. Ilge kant!!! Kes see kurat istutab puid nii pagana tihedalt!!
Äratulek - sama kadalipp!! Suu, nina ja kõrvad on okkaid täis - ainult inisen tasa!

Aega on kuskil 6,5h - kui valgeks läheb, peab miski juurdevõtu plaani tegema.
Ahhh, lähme võtame KP102 ära, siis mõtleme edasi!


KP102 ...
 täpselt 50 mintsi tegime viga!!!

Pluss KP võtmiseks kulunud aeg. Kokku 1h ja 20 mintsi! Võimas!!!

Läksin ülbeks!! Lasin lõdvaks, mõtlesin, et küll lõpupoole staaridele jookseb ise pihku, lohad ju ees eksole ja ... !! Korralikult karistati ära ... pikalt ei saanud mittttttemidagi aru, kus me oleme!! Kohe pikalt, pikalt!! Ja peale paikasaamist läks ka veel aega, et KP võtta. Väljatulek oli taas korralik sahmerdamine. Jube piinlik!!!

Nu ja pean mainima, et ei saanud ma lõpuni pihta sellele 5m kõrgusjoonele!! 


Samas leidis suures osas lahenduse probleem - mida teha tohutus koguses ülejääva ajaga???


Päike tõusis - Pilkuse järv auras - ülemõistuse ilus!!!


KP102 koledus ununes. Isegi väss ununes! Jalad olid kanged, aga ei midagi hullu. Ilm soojenes, hakkasime nägema inimesi!!

KP77 oli taas rõntske võss, mille moodustasid igas suunas kukkunud kuused. See on täiesti naljakas värk, kuidas lageda serva tekkib selline 20-30m vöönd, mida on võimatu läbida. Ronid ja poed nagu tõuk ... riided rebenevad igast otsast ja ei saa edasi!! Uskumatu pask! KP'st tulekut püüdsime lühemaks optimeerida - veel hullemasse padrikusse sattusime!!

KP103 Väike Munamägi. No muidugi on rajameister vaenlane ja paneb KP mäe kõige tipumasse tippu!! 22h oled jalgadel olnud ja siis - palun - roni tippu, tõuk!!!

Allatulek on tegelikult mõnevõrra ebameeldivam kui üles. Nagu valusam.


Munaka all tegime koosoleku: 2h on aega, mida teha??
- Merka: võtame KP66!
- mina kiunusin vastu - mõttetu edasi-tagasi jooks - kuskil 10+ km, me ei pruugi jõuda ja üldse joosta ei tahaks enam
- Merka: ei ole viisakas minna finišisse rohkem kui tund enne kontrollaega!! Nii ei sobi ju!!
- mina: krt tõepoolest tobe. Okei, teeme ära! Peab meeldima!! 


Pärastine analüüs näitas, et vo oleks pidanud minema hoopis KP65, 33, 21 jahile??

Võtan ibuka + ühe shoti + redbulli! Tõusen jalule, raske on. Mediteerin endaga - teen ära!! Panna on vaja!! Hakkan jooksma! Merka võtab ka suures hirmus ühe tabla - krt seda hullu looma teab!!

Otepääl lausikut ja Tartu poole alamäge jookseme. Täiesti okei on joosta. Või no tähendab sörkida. Sisendan, et igasugune seasörk on alati kiirem kui kõndimine. Ja me ei tea, kaua selle KP'ga läheb.

Rahvas tuleb vastu, meie läheme - natuke õõvastav!

KP66 võtame, ei otsi!

Tagasiteel jookseme kuni Otepää tõusuni. 40 mintsi on aega.
Linnamäe KP25 võtame ka! Jõuga! Joostes! Saame hakkame! Oleme kõikvõimsad! 

Panna on vaja!!

Finišisse jookseme! 
Tehtud!
Olen lõvi rsk!!!!


Tulemused:

245 silma
XV 16. koht (üld 89. koht)
Aeg: 23:42.55

Kokku läbisime: 102km (Merkal näitas 97km ...????) 

Lähes kõik läbisid vähem, võtsid rohkem punne ja said auhinnalised kohad!
No eks me proovime teinekord paremini!

Täname perekond Fjodorov/Tuula-Fjodorove Juusalt, Respect!
Lisaks kõiki teisi, kes meist vähem punne said! Ja neid kes meist vähem maad läbisid, aga rohkem punne said - nagu näiteks Ehtel/Riika ja Airi/Marje ... vot nemad ei meeldi mulle!!!
Aga Respect ikkagi!
Sest nad tegelikult on ikka üliägedad! No enamiku ajast!! 

Tänan fotograafe: Merka, Kadri, Reigo Teervalt ja Aldis Toome! Respect!