Linnarogain KoplisSääsehirm
ACE Adventure Team on saanud hakkama päris fenomenaalse teoga - linnarogainist võtab osa 350+ inimest. Kas on teema selles, et linnas o-osa ei nõua suurt challenget - no kuidagi ikka trammipeatuse üles leian või selles, et isegi roosa toss ei vaja pärast loputamist või ... no mida iganes - RESPECT igatahes! Kõva töö.
Traditsionaalselt ei olnud kohal rogaini päris tippude tippusid ... ei, valetan, Ets oli kohal, kõvemas "...hakkab vorm tulema..." löögihoos, mis tähendab, et tipud ikkagi olid kohal. Lisaks Piibe Tammemäe, Marje Viirmann kompaniidega ja paljud teised legendid. Minu sorti handicapped tiimidest oli esindatud Hardi - tema küll veloklassis. No ilma temata oleksingi vigaste esindajana natuke üksik olnud :-)Pean tunnistama, et olen proovinud sel aastal joosta paar korda - üldse ei saa. Valus on. Ja mitte ainult. Merka kirjeldas minu liikumist: "kuule ikka päris kole on seda liipamist vaadata!" Nunuh. Aga tahtmine on suur. Ööratu!
Arusaadav - kui sa oled 3+ kuud päevast-päeva söögi alla ja viinavõtmise vahele tegelenud ainult Kardashiani-tüüpi harjutustega - ja neid on üüratu hunnik väljamõeldud, poleks iialgi uskunud, naised ilmselt teavad, millest ma räägin - mille ainsaks eesmärgiks on trimmida kanni ... no see võtab läbi. Moraalselt. Kunagi elus pole selliseid harjutusi teinud. Vist pole prinki pepsi vaja läinud ... või olen mingid spetsiifilised nüansid oma elus totaalselt mahamaganud?
Lisaks osalen 2x nädalas vesiaeroobikas. Koos umbes kahekümne küpses 50+ eas daamiga. Tähendab paar neist on 50+. Enamustel on plusse rohkem. Arusaadavalt olen ma ainukene mees. Mingil mulle taipamatul põhjusel hakkasid peale esimest kahte-kolme trenni tüdrukute ujumistrikood muutuma järjest neoonroosamaks. Ilmselt kevad?? Või midagi muud?
 |
| ACE allkirjastas pildi kui "Latern valgustab legendide teed" Humoristid! Aga latern on päris äge jah :-) |
Need penost nuudlid mulle seal aeroobikas ei meeldi - no selline pikk vorst. Mulle antakse alati sinine, tundub nagu toekam. Möllan sellega iga kord, aga ta ei taha vee all püsida, tõuseb pinnale kogu aeg. Teised on osavamad. Jalgevahel ta püsib küll - näiteks selles harjutuses, kus tuleb spagett jalgevahel selili mingeid asju teha - pool bassu on täidetud discorütmis vehkivate selili graatsiatega, rõõmsalt värviline nuudlike turritab jalgadevahelt taevapoole - võimas vaatepilt ma arvan :-)
Vesi teeb head, see on selge. Lauaga jalgade ujumine on kasulik, samuti vees jooksmine. Rahvas muidugi vaatab tiba kummaliselt, kui ma piki suplusrada joosta vehin ja mõnest tervisesportlasest, kes hullult pingutades miskis raamatutes veel defineerimata stiilis edasi püüab vingerdada. Sügavamas otsas ei ulatu jalad põhja ka, siis on see veel koomilisem. Aga ma annan endast parima. Aeroobikas. Isegi spagetiga!
Olen üliväga tänulik füsioterapeut Kirstile, kelleni sõber Reeda mind juhatas - väga asjalikud juhised. Just sellest seisukohalt, kuidas saaks võimalikult ruttu "panema hakata". Kõigepealt tõi mu litaki maapeale: enne 6 kuud ei pane sa siin midagi. Ära unista! Eriti veel seetõttu, et sul lõigati puusa valelt poolt!!
Mismõttes valelt poolt?? Möhh?
Selgub, et nendel, kes tahavad veel sporti teha, lõigatakse puusa eestpoolt. See on nats keerulisem, aga taastumine on kordades kiirem. Mul (nagu valdaval enamusel) lõigati kannika poolt ... ja lõigati läbi ka rida sidemeid ja lihaseid, mis inimest püsti hoiavad ning alajäsemeid liigutavad. Iluuisutajatel näiteks pidi see olema elu ja surma küsimus.
Aga kust pidin mina seda enne teadma eksole? Nüüd ma siis treenin seda olematut kanni ... sinise nuudliga. Ja nende Karandaši harjutustega. Kurat teab kui kaua!
Ühel öösel ma nägin unes, et ma jooksen. Võidu. Isuga. Korraliku sammuga!
Reaalsus on natuke teine - nagu eespool Merka kirjeldas. Endal on tunne, nagu see parem jalg poleks päris enda oma. Ta ei oska midagi teha, feilib kogu aeg. Peab sundima teda tõstma ja siis mahapanema mitte üle kanna. Üle kanna on valus, põrutab. Pekki ma olen eluaeg üle kanna jooksnud, kõiki maratone ja rogaine! Isegi statkal naeltega jooksin üle kanna 5000 ja 10 000m. Nüüd ei saa. Ja siis ta tõuseb liiga vähe või liiga palju. Ja siis vajub kogu keharaskus talle juraki peale, sest kann ei pea ja teine kann püüab kompenseerida. Jube möllamine. Iga sammu pead peas enne valmis mõtlema - tõuge, lennufaas, maandumine, keharaskuse ülekandmine, ei_vaju_kerega_jalapeale_kössi_kurat! Natuke on ikka valus ka. Üle paarisaja meetri väga ei jookse. Või no see polegi tegelikult jooksmine. Sihuke tota-tota liipamine. Aga ma ju õudselt tahan! Pealegi ka sörk on kiirem liikumisviis kui kõndimine. See ülimalt ebaratsionaalne sebimine väsitab kohutavalt ära. Hullult kohe, higi lahmas mis kole.
Planeerimisel oli selge, et Paljassaarde me ei jõua - seal õnneks oli ka punne vähe. Lõunaosa tundus parem. Ja mida sa planeerid, kui liikumiskiirust ei tea. Oletasime, et miski 18 km võiks reaalis jõuda vast? Ja o-viga ei tohi teha, kuskile aeda ei tohi kinni joosta.
Alguses oli päris okei, liikumistrajektoor oli nii sirge, kui tänavad lubasid. Murul ja pehmel pinnasel proovisin sörkida - täitsa nagu sai ka isegi. Ainult kaasvõistlejad kogu aeg hurjutasid, et mida pekki ma jooksen! Marjele ja Riikale jäin vahele, kohe sain piki pead nii et helises. Sõbrad!! :-)
Ümbruskond oli armas, Merka pidevalt hoiatas: vaata, et süstalt jalga ei astu :-) KP49 juures tundus, et liikunud oleme üllatavalt kobedalt ja Noblessnerisse läheme ka. KP67 ... miski kodanik harjutas keset raudteed Gollumi 3 ja 4-punkti toetusega poose - uskumatult graatsiliselt. Musa mängis, vennad viskasid viina või pigem midagi enamat. Kaugelt paistis, et nad on KP tähise põlema süüdanud ... no poleks olnud ime! Pentsik kant!
Ja samas kõrval Noblessneris on udupeened majad ja sisehoovid. Elu on väga vahelduv Kopli-kandis. Miljonivaade merele - ulme.
KP55 juures tegime päeva ainsa o-vea. Me nimelt ei märganud seda KP'd, vahtisime hämarduvas päevas hoolega jalgadeette, et ninali ei käiks. Oi jummijammi kui ma peaks kõhuli käima ... oioioioi!!! Järsku olime juba otsapidi KP52 kandis. Võtsime siis selle enne ja uuesti KP55 võtma. Seekord märkasime.
Huvitav on see raudteel jooksmine. Kõik teavad, et liiprite vahe on täiesti ebaloomulik - igale astudes on jube tippimine ja üle ühe on paras kargamine. Väga ebameeldiv on raudteel joosta. Aga mulle täna sobis! Kohe tundsin, kuidas minu samm klappis igale liiprile astumisega. Nagu spetsiaalselt mulle tehtud - peab hakkama raudteel harjutamas käima!!
Lõpus jäi aega ka mäkke ronida KP72 ja isegi pargist läbi põigata KP23.
Üle ootuste hästi! Ei oleks uskunud, et kõike seda jõuame.
 |
| Träkk |
Läbisime 18,6km
Kokku: 117 silma
Aeg: 2:55.40
Üldarvestuses jooksjatest 57. koht, MN 17.
Jalad olid pärast ikka korralikult kanged ja isegi sokid ning varbad olid mustad tänavatel/hoovides/haljasaladel vedelevast läbust. Aga täitsa tore oli. Rogain on ikka vahva - tegelikult on see seltskond vahva. Respect sõbrad!
Piltide eest tänan Aldis Toomet ja ACEt!
Mis edasi?
Jätkan alandlikult Kim Karandaši eeskuju ja möllan sinise nuudliga. Kunagi lubatud, et ükskord ma võidan Etsi ... no selleni voolab veel hulka vett merre :-)
Mais läheme paneme Pakri saartel Libahunti.
