10-11.01.2026
THVK lähenedes tekib mul alati puhas õõv, et taas ja taas ja taas ei ole aru saadud, mis asi see Taliharja Vanakurja Ultra on. Et see ei ole Kopli sörk ega miski sulnis jalutuskäik looduse rüpes pehme kreemisaiakese ja cafelatte mekkimisega keskel ja lõpus! Et see on potentsiaalselt eluohtlik ellujäämise matk läbi talvise Eestimaa. Nagu reaalselt - selle käigus võib saada pöördumatuid vigastusi, kui lollusi teha! See ei ole miski nali! Kuidagi ei suudeta aduda, et tegelikult seal võib vabalt esineda olukordi, kus sind keegi raskel hetkel päästma ei saa tulla ega tulegi - sa pead ise ennast välja vedama, oma vahenditega. Või sa jäädki sinna ... kevadeni, kuniks lumi sulab!
Peatreeneri õpetusõnad THVK 2027 jaoks - antatagu need edasi selle aasta läbijate poolt järgmise aasta regijatele!
Kogenud vanamehed ei tee mingeid lapsikuid strateegiat a la 15min jooksu/5min kõndi - strateegia teeb Vanakuri ja sinu asi on sellega hakkama saada!! Kui vanakuri tahab, siis sa roomad 3km järjest läbi võssi suusad/ratas järele lohisemas ja kui vaja siis sa koperdad 2km poole põlveni tuhklumes teiste sabas, tempoga, mis on ette seatud (umbes kilt tunnis). Sa võid olla jooksnud enne 10K km mööda teid ja olla supervormis ... see on nagu kärbsesurin Vanakurja kõrvus, põlvini püdelas lumes pole sul mingit vormi! Nii on!
* Kui su joogisüsteem/pudel jäätub, siis sa topid selle sooja pesu alla vastu kõhtu või vastu tis...e ja see sulab ... järgmise poole tunniga umbes ja see on normaalne. Ja kui ei sula, siis sa lihtsalt ei joo rohkem! Aga sa lähed edasi! Kõik. Imelihtne!
* Nagu Silver on korduvalt öelnud - Vanakuri EI OLE ultrajooksu VÕISTLUS - kind of "võistlevad" max 10 esimest, teiste jaoks on see retk. Retk enesega. Võitlus sisemise minaga. Arulagedalt raske ja üle võlli võitlus. Varem kui sa arvad, tuleb hetk, kus sa mõtled enda eksistentsi ja ema ja "kui kuradi loll ma pidin olema, et siia tulla" üle.
See hetk tuleb ALATI!!! - sa ei pea selle pärast muretsema. Osad ületavad selle, teised on pehmod! Nii on.
* "Kas jalad saavad märjaks" - ilmtingimata ja siis nad on märjad kuni sa kuivad sokid paned. Ja siis on varsti jälle märjad. Ja sa pead sellega elama. Lõpuni. Nii lihtsalt on!
"Kus on märjad lõigud?" Seda teab ainult Vanakuri ja seda ta ei ütle! Ta paneb need sinna, kus sul on kõige raskem - ta tahab testida, kas sinus on mingitki sisu või oled lödipüks!
* "Kas on võimalik, et ma lihtsalt külmun ära?" Jah, see võib juhtuda, kui sa edasi ja kiiremini liigutama ei hakka!
* "Ma tahan siit ära ja kohe, sest muidu ma suren" See hetk on kõigil. Alati! Iga jumala THVK! Tugevad panevad tahetejõuga edasi, lödipüksid helistavad emale ja jätavad pooleli.
*******
Lisandused vana THVK masteri Sander Mirme poolt. Puhas kuld!
* Kui träkijoon keerab tee pealt suvalises kohas võssa, siis keerad ise ka võssa. Sa ei otsi mingit lihtsamat kohta, sõidetavamat/kõnnitavamat teed ringi - sa lähed! Ja kui vaja, siis kurguni jääkülma vette oja läbimiseks või rummuni põhjatusse lumisesse sohu! Sa ei vali, vaid tegutsed! Sest see on THVK!
* Kui avastad, et oled medaljonist/pöördepunktist peatumata mööda põrutanud, siis keerad otsa ringi ja lähed tagasi. Vahet pole kas 100 m või 2 km. Sa ei lõika rada, vajadusel teed selle edasi/tagasi otsa võrra pikemaks. Ilma igasuguse nurinata. Ka siis kui sa oled täiesti üksi ja keegi ei saaks kunagi teada, et sa tegid sohki! THVK'l sohki ei tehta! Keegi ei hakka kunagi kedagi kontrollima, aga Vanakuri näeb. Ja karistab selle julmalt ära sinu elus - kasvõi 25 aasta pärast! Nii on! Ja see on absoluutne tõde! Pealegi on sohitegemine üdini pehmo - jäta siis parem tulemata!
******
Siinkohal tahaks tunnustada ühte venda (Marko Tutt), kellel me kesklaagris Kariniga koos käepäraseid vahendeid kasutadea paigaldasime suure varba küüne tagasi aktseptaablisse asendisse - too oli verivillis varba otsas veits valesse asendisse nihkunud. Teipisime selle külge kinni, kuiv sokk tihkelt jalga, tossupaelad korralikult kinni, ibukast vägevamad tablad sisse ja ... läks edasi. Enne finišit ei tohtinud tossu ära võtta, muidu oleks küüs ära kadunud - nüüd oli see kindlalt tossu sees! Vend pani minuteada lõpuni. See on SISU! RESPECT!!
THVK läbimine millegi muu kui suusaga on selge sitsikäristamine! Ja nüüd pean vist lisama, et THVK võistlussuusaga läbimine on ka suht lahja selle kõrval!
Nii on!
Tänan seekordset korraldajat - Seikluste Selts Silveri ja Heleniga eesotsas! Respect korraldustiim, ägedad olite! Me teeme neid asju veel! Raudselt!
P.S. eeee pehmoraja peab tegema algusesse, mul jäi mulje, et 101km teine pool oli nagu liiga lihtne - nagu lapselalin! Ja pehmo meile ei sobi!
********
Väike füsioloogiline vaade ka THVK olemusse:
Kuna ka sel aastal oleks tulnud üsna mitmele lõpetajale tegelikult kiirabi kutsuda, mõnele kutsuti ka, aga see selleks.
Mis siis organismis toimub?? /jube pikk jutt, allpool on kokkuvõte/
Kuskil 1-2 tundi peale lõpetamist (just paar tundi hiljem!!) on teie veresuhkur nii madalal, et te võite vabalt pildi tasku panna. Teatavasti suudab aju ja veel paar elutähtsat organit kasutada enargiaks ainult süsivesikuid (erinevalt lihastest jms. mis kasutavad energia saamiseks ka triglütseriide elik rasva - stimuleerituna adrenaliini ja glükagooni poolt). See, kas te olite teine või sajateine - see tühine nüanss aju ei huvita - tema reguleerib ellujäämist. Nagu päriselt olulisi asju, saate aru eksole!! 1/4 organismi glükoosivarust reserveeritakse alati ajule. Kui seda üldkogust on niigi vähe, siis kõik muud organid (okei maks, kõhunääre ja veel paar elutähtsat organit välja arvata) lülitatakse säästureziimi - ellu on tarvis jääda, mitte feisbuuki ägedat postitust teha! Teadvusel olemine võib osutuda liiga energiaraiskavaks.
Sest adrenaliin langeb teil suht kohe peale finišit - tehtud, käige kõik põrgu!! Seega rasvadest enam energiat kätte nii kenasti ei saada (ja süsivesikud on juba ammu kulutatud) - teie elu (veresuhkru elik glükoosi taseme hoidmine) toimus sisuliselt ainult lipolüüsi (rasvade lõhustumise) teel. Veresuhkru tase hakkab langema kivina, ilge kolinaga! Glükoosi ei jagu enam kuhugi, aga kõik asjad vajavad seda, kusjuures mõnda aega veel ka lihased - jääkproduktidd väljaviimiseks. Toimub kiire prioriteetide ümberjaotamine - üldine lihastoonus bullshit, elulemine tuleb tagada. Kõik riismed, mis veel järel - ajju + elutähtsatesse organitesse. Kui lihastoonust pole, ei seisa üldiselt luud üksteise otsas vertikaalselt kuigi kaua. Vana tõde - paksem kestab alati kauem, kes kõhnem, see kukub varem!!
Füüsilise pingutuse ajal tegelikult te sööte ja joote vähe (lihtsalt ei taha või kui sunnite, ka siis joote tegelikult organismi jaoks vähe!), lisaks on kogu selle sodi maost/sooltest imendumisega suuri probleeme - organismil on sel hetkel tähtsamat teha, kui seedimisele mõelda - eelkõige on teie lihased vaja energiaga varustada ... kuna te tahate ju idiootlikult panna, muudkui panna!! Kõik muu on ju teie meelest kärbsesurin!!
Suure osa vedelikust te lihtsalt kusete rajal välja, sest see on kõige lihtsam tee ebamugavast lisakoormast vabaneda - neerude töö ei kuluta liiga palju ATP'd elik energiat. Seega - te kulutate oluliselt rohkem, kui te tarbida suudate selle 101km jooksul - sööge või ennast lolliks!
Pikk tark jutt lühidalt - peale ultrapikka ja väsitavat arulagedust tarbige ohtralt sooja ja eriti magusat morssi/teed + sööge magusat. Kohe peale lõpetamist. Väga ohtralt! Isegi kui te ei taha. Te peate veresuhkru üles saama, et glükoos jõuaks ajju ja siis ka mujale. Ja see võtab aega! Lükake ennast lebavasse asendisse ning tõstke jalad kõrgemale, kui ikka pilt tasku kipub minema. Palju sooje asju alla ja peale ... ja eluvaim peaks sisse tulema kuskil poole tunni-tunniga. Kui ei, siis kutsuge kiirabi.
Alkoholi sobivusest sel hetkel ... ma ei võta sel teemal sõna.
