Näärilaks 2017

29. dets 2017
Sääsehirm

Näärilaks on minu ajusoppi kinnistunud kui karm võistlus karmidele vanadele. 2015 aastal tegime kaasa, aga midagi head sellest välja ei tulnud. Varasematest aegadest on jäänud meelde lood, kus laias laastus on üritus lõppenud Päästeameti laiapõhjalise forsseerimisega.
Karm seiklus ainult eriti tugevatele nagu Ets oma blogis ütleb.

Asukoht Astangu ... kuulutab koledat kurja - vaimusilmas nägin kogu seda õõva ja soppa, mida suudab pakkuda jumalast hüljatud maalapp Paldiski mnt. ja Harku metsa vahel. Puhas õud ja õõv on see juba suvel päevakutel olnud ... rääkimata talvest ja pimedast.

Õõvastav tants ja trall algas kohe stardis ... kuidagi ei suuda Õismäe aerofotot endale arusaadavaks teha! Selgus tuleb alles 2 päeva hiljem lauataga kaarti uurides. Siis jõudis kohale, mis pidi see pilt tehtud on. Masendav!
Õnneks Merka juhatab meid kenasti esimesest rattaetapist läbi VA1'e ilma eriliste sekeldusteta.

Jooksuetapil Kakumäe poolsaare kaldakaljudel hakkab vaikselt asju juhtuma. Erilist soojust südamesse ei too ka kaart, mis on üleni täidetud näidetega, mis juhtub, kui inimloom kaldast alla pudeneb või liivakallas talle peale pudeneb. Puhas õud ja õõv!! Närvilisuse maandamiseks teen tubli lõuatäie Vanatallinnat.
Juba teise elik KP 15 forsseerimine läheb täitsa metsa. Ja mitte sinna metsa, kus KP oli. Lõpuks saime ennast paika ja rahunesime. Nööritrikkidest pimedatel kaldakaljudel loobusime, KP 16 jätsime vahele.
KP 18 oli plaan võtta tagasijooksul rannast. Saamegi kaldast alla ja tagasijooks rannast viis meid punktini ... mis nagu hiljem selgus oli hoopis KP19. Tuiskasime edasi mööda randa enda arvates KP 19 poole ... kaart vastas aina vähem tegelikule maastikule.
Mõne aja pärast ei vastanud rand ikka kohe üldsegi enam isegi jõuga paikapandud kaardile. Isegi pimedas mitte.
Mida edasi, seda enam muutus asi kahtlaseks. Merka ei tahtnud uskuda - ta ikka on ju kordades rohkem kodus selle Kakumäe poolsaarega, teab lähes igat kändu, kaljuastangut ja pinki.
Mingil hetkel läks keskustelu juba artikuleerimiseks.

Liivase kalda järgi sain ennast mingi õhkõrna tõenäosusega paika ja nagu aitas rannas liikumisest. Tõusime vähe kõrgemale ... mis kuidagi ei aidanud kaasa V20 vihjepunkti leidmisele.
Ega alguses ka V21 leidmisele. Sõna "katakomb" jooksutas aju kokku - on see nüüd rannas või mis või kus või mida??
Oi õõva!!! Nikerdasime korralikult siin ja seal ja oli puhas õnn, et V21 juures sattusime peale suuremale seltskonnale, kes juhatas meid V20'st saadud vihjepunkti ning V21 vihje leidmisele.

Poolsaare tipus kaljuastangust allaturnimine, liivakividel lainepiiril nikerdamine ja pärast tõus tagasi olid kõike
muud kui meeldiv tegevus. Puhas õud ja õõv!!
KP22 - kakk - jooksis õnneks kenasti kätte, oli ikka ropp asi küll puu otsa pandud, puhas õõv!! Enne seda kohtusime taas Imbi ja Alexiga ... kes olid oma SI-pulga kuskile rannakõrgustikesse matnud. Väga ebameeldiv!

Vahetusala ja kalapiltidega vihjepunkt ... tundus suhtkoht lihtne. ... ja siis hakkas kõvasti juhtuma!!
Algatuseks panime ratastega täiesti teises suunas ajama. Proovisin vahepeal ka Googlemapsi abil miskit tuvastada ... no ei toiminud mu telefon taas. Mingil hetkel avastas Merka, et SI pulk on jäädavalt haihtunud.
Hoobilt asendus kalatänavate probleem kergelt psühhedeelilise ja mottitõstvalt paanilise SI-pulga otsimisega. Ja meenutamisega, et viimane kord oli see olemas VA's piuksutades.
Oi õõõõõva!!!!
Kihutasime tagasi VA'sse, mida hakati juba kokkulappima.
Ei midagi.
Üritasime uuesti järgida korra juba sõidetud träkki ... järsku pudenes maha ... ja neid rattalükkamise kohti oli seal kõvasti, kuhu võis pudeneda.
Ei midagi.
Tagasi asfaldil ... pekki pekki pekki!
No mis seal's ikka, veereme vaikselt edasi ja ära siit laksult.
Järsku kae kurja!!! - lebab teine kenasti asfaldil täiesti mittemidagiütlevas paigas. Täiesti ilma põhjuseta siin kukkuda!! Tühjas kohas!

Kõva pool tundi on pulga_tagaajamise_trallile kulutatud ja kontrollaeg 5h läheneb otsale. Hakkas selgeks saama, et teise jalgsietappi me ilmselgelt ei jõua.

Nikerdasime siis suhtkoht isutult ja täielikus üksinduses rattapunne võtta, vahelduseks o-vigu ka vahele. Fotopunnid jätame vahele, võtame Astangult ühe KP ja anname endast parima, et kontrollaja sees finišisse jõuda. Lähes jõuamegi.

Saadud 26 silma ning 33. koht on üllatavalt head selle tralli kohta.
Tulemused siin

Kokku sai miski 33km ratast ja 6,5 km jooksu.

Näärilaks on ilmselgelt tõeliselt tugevatele ... ja sel aastal meie need taas ei olnud :-)

Pildid põhiliselt Neeme Looritsa osavatelt näppudelt, Tänan!
Lisaks Imbile&Alexile kostus ka veel teiste tiimide suust teemasid - kaotasime oma SI-pulga ... ju see oli siis täna populaarne. Öös ja eriti Näärilaksul toimub jätkuvalt asju ... lugedes korüfeede blogisid :-)

Ei saa salata, et kõige täpsemini kirjeldab toimunud õõva siiski ACE Adventure Racing Teami pressiteade.

Aasta ägedaim seiklus - Linnaorienteerumise Jõulujooks

26.12.2017

Natuke olen alati kõhkleval tundeil linnas orienteerumise osas. Samas mõistan, et orienteerumise PR'i jaoks on see väga hea variant!

Selle aasta Jõulujooks oli super! Päriselt!
Seiklust oli nagu putru ning lisaülesanded panid pea plahvatama ... pulss_punases on mõtlemine ja silmaringi suurus ikka allpool igasugust arvestust, täitsa masendav, kuidas ei näe kaardile või plakatile kirjutatud asju - silm on ikka nii ruutus, et igasugune mõistlik lähenemine lahkub hoobilt :-)

Mälu-o
Kohe stardis lahkus igasugune mälu - oli suur probleem aru saada, mispidi see kaart üldse ekraanil on. Ja kus kurat need KP'd nüüd on? Kuidas need meelde jätta?
Peale mõningast rahunemist sai meelde jäetud usiuväljak - lühike jalg - Neitsitorn - Vene kirik - Varblane ... rohkem ei jaksanud. Lahkusime kaardi juurest vist suhtkoht viimastena :-) Samas pikem mõtlemine tasus ära - võtsime punnid suhtkoht vigadeta. Kaarli puiestee KP'd käisime ekraanil uuesti vaatamas.

Joonejooksul kuskil Musumäel tekkis geniaalne mõte - lõikame! Jookseme raja tagurpidi, kindlasti on teine KP kuskil lõpus ju! Lõikasimegi ... näppu. Sahinaga. Kokkuvõttes tegime pikema ringi, kui loogiline oli :-)

Edasine kuni Patkuli trepini sujus. Astmete lugemine ka sujus - keskendusin ja ei eksinud. Leidsin õige pildi ... aaa kuidas kurat ma seal all selle maja ära tunnen??
Oi ma veetsin seal pikalt pilti ja maja vaadates - no mismoodi me seal selle õige maja ära tunneme, pekki küll! See pole ju võimalik seal kalamajas!! Nii pagana udune pilt ka, aru ma ei saa, millist maja seal mõeldakse!! No täiesti lootusetu ülesanne ju!!
Kurtsin muret Merkale - "Kuule seal on ju aadressid kirjas!!"
"Möhhh??? Mis aadressid"
"Krt pildi all on ju maja aadress - vaata silmadega!!!"
Uuuuuuups :-(
Õnneks oli Merka vaadanud järgmise KP ära - ma ise oleks tahtnud kohe selle pildil oleva maja juurde põrutada.

Linnahalli track
peegelpildis kaardil
ootootoot - misassja? Husaare?
Teoteater
Jõuluvana saaniga lendamise ajaks oli pulss juba piisavalt kõrgel, et mitte mõhkugi aru saada, mis teha tuleb. Õnneks kahepeale tekkis suht-koht ruttu miski arusaamine korrutustehetest. Imelihtne ju :-)

Teoteatris kuulasid kõik seletatult arusaamatu näoga ülesannet ... ja tormasid kõva kisaga ruumist välja!! Normaalne!!

Linnahalli kaardiga oli õnne. Esimesest august KP'd mitte leides, suundusime kõrvalauku ... ja mul tekkis uitmõte peegelpildist (tänu Extaril olnud ülesandele!!) ... mis kaarti vaadates sai kinnitatud. Aga taas ... kes kurat siis võistluse
ajal loeb, mis kaardi servadel kirjas!! Nõrkadele!
Viimase KP'ga oli nats nuputamist - kuidas sinna auku saada, aga ka see lahenes suht-koht sujuvalt.

Aga Linnahallis turnimine kustutas mu täiesti ära. Olin ikka sajaga punases, vaevu jõudsin jalga teise ette tõsta. Palju kurat neid KP'sid veel on, ma ei jõua enam!!
Vaikuses üritasin kuidagi Merka sabas püsida, täiesti tönts oli olla ja kaarti enam lugeda ei jaksanud. Õnneks oli lõpp o-osas suhtkoht lihtne ka.

Escape ruum - lisaülesanne - mingid poti-ärtu-ruutu. Mittttttttemidagi aru ei saa. Kas kuhugi tuleb mingid arvud panna? Siia ma suren!!
Merka vaatas ülesandele peale ja ...
"näed, kirjuta need siia! Nii ja need kirjuta teisele reale! Imelihtne ju!"
"miiiisss? Ma ei saa mõhkugi aru!"
"Kuule, kirjuta ära ja tehtud, vahet pole, et sa aru ei saa, mina saan! Kirjuta!!"
"ahah"
Tehtud!! Oligi imelihtne ju :-)

Labürindis ei saanud ma pihta, miks mõnest KP'st jookseb 3 joont? Kuidas niimoodi? Siis jagasin matsu, et KP'del on järjekorranumbrid! Siis ei saanud aru, kuidas see niimoodi äkki ära lõppeb - mis edasi?
"Edasi läheb teisel pool lehte!!"
Mõistlik, tegin need ka ära ja ... vahetult enne finišis piuksutamist vaatan, seisatan ja mõtlen ... krt kas ma viimase KP ka võtsin? Sellest jookseb joon ka ju läbi. Või ei võtnud? Või võtsin? Või ei võtnud? Ju vist ikka võtsin!!


Jooksu träkk
Juhe on nii koos ja mõtlemisvõime olematu - ei tule selle peale, et igaks juhuks minna ja üle piuksutada. Pistan pulga finišijaama ... ja saan 10 minti trahvi viimase KP mittevõtmise eest!
Geniaalne!!

Tulemused, kaardid ja ülesanded on siin.

Vaatamata totaalsele lühisele ja kustumisele teises pooles - tõesti äge seiklus oli!! Respect rajameister!!

Fotod Aldis Toome - Tänan!




Vana hea Liivimaa ... Vabaduse rogain Kolkas

11. november 2017
Brīvības Rogainings
Kolka, Läti
6h
Sääsehirm

Kuidagimoodi sattusin TAOK lehel rogainikalendrit sirvima, Riia rogainile sel aastal minna ei saa ... aaaga miks mitte minna siis Kolkasse?? 

Kolka.
See on tegelikult üks omapärane paik. Nii geograafilises mõttes (Kolka nina - kahe mere kohtumispaik), aga rohkem kultuurilises mõttes. Liivimaa ... see osa täpsemalt küll Kuramaa, aga kes mäletab enam Kuramaad? Kuralasi? Liivlasi õnneks veel mäletame ... kuigi viimane neist, kes liivi keelt emakeelena rääkis, on nüüd ka juba teistel jahimaadel. 

2008 tegi seltskond härrasid (HML) maasturitel seiklus-kultuurilise ringi ümber Liivimaa - "Eesti lipp ümber Liivimaa - ELÜL 2008"

Liivi keel
Uurisime ajalugu, kahlasime läbi olulisemad paigad, rääkisime inimestega, elasime ja hingasime seda õhku. 

Ja me hakkasime mõistma selle maa kultuuri (mille üks osa oli ka alumine pool Eestist ja saared, hiljem ka ülemine osa), selle maa inimesi (paljuke neid veel alles on, näppude peal üleslugeda), nägime selle maa keelseid raamatuid (liivi keel on eesti keelele lähedam kui näit. soome keel), kuulasime selle maa muusikat, mõtlesime selle maa mõtteid ....

Ja me hakkasime aduma selle maa ajaloolist kurbloolisust - tekkimist, hiilgust läbi sajandite, seejärel vaikset allakäiku, hiilivat hääbumist, pöördumatut hukulemääratust 20. sajandil ja lõplikku väljasuremist. Oleme olnud tunnistajaks ühe rahva kadumisele igavikku ... suure ja kunagi nii elujõulise ...
See maa puges hinge!! 

Mida me ilmselt kõik peale reisi tundsime, valas sõnadesse toona Lemo (Laur-Leho Kaljumets, aastal 2008):
Mis veel? Ahjaa, kui otsite liivlasi, siis viimane keelt kõnelev liivlane on 87 aastat vana ning ei ela üldsegi Liivimaal. Kolka küla on Liivimaa ja selle kultuuri viimane kants. Kusjuures Kolka nina on ajalooliselt hoopis Kuralaste kodu. Aga sellest iidsest rahvast ei tea enam mitte keegi mitte midagi - peale kolme tuhandet aastat õnnestus latgalitel, sisuliselt lähes kolmesaja aastase süsteemse integreerimisega meie väga lähedased hõimlased alla neelata ja lõplikult integreerida.
See paneb mõtlema… 
Võibolla teevad kolmesaja aasta pärast mõned Rootsi härrasmehed oma hõljukitega ringi ümber Eesti ja otsivad kultuuri ning ajaloo jälgi. Ja võibolla elab näiteks Sõrve tipus veel üks eestlane, kes oskab keelt ja saab aru, aga kellel lihtsalt pole võimalik mitte kellegagi rääkida, kuna kedagi teist enam pole…


Post Scriptum
siinkõneleja sai tripi läbi-teinuna hoopis teise vaate eestlastele ja meie päritolule. Ühel hetkel ma mõistsin, et pole olemas sellist asja nagu Baltimaad. Ei saa ka olla võrdsete vendade koostööd. Kuidas saaksidki koostööd teha vallutajad ja anastatud? Me võime küll arvata, et tegemist on kauge ajalooga, kuid tegelikult on meie juured meie DNA-s ja veres väga sügaval. Meie oleme kasvanud ja seisnud põhjalast Ukrainani ja Uuralitest Poolani tuhandeid aastaid. Meie olemegi maa sool ja legendid, mida jutuvestjad räägivad. Me oleme eelmine generatsioon. Võibolla isegi üle-eelmine. Me oleme muinasjutt, mis on hääbumas. Nagu iidne Urartu riik või vanad Egiptlased. Me oleme erakordne haruldus ja ainult meie tobe geograafiline asukoht on lubanud meil säilida – olgugi, et best before on ammu läbi.
Me peaksime selle üle olema uhked ja tänama oma iidseid jumalaid, et meil on lastud jääda veel viivuks. 
Eestlased peaksid korra kõik käima läbi Kolka küla Livu Centrast ja vaatama neid raamatuid, pilte ja kuulama muusikat ning liivi juurtega Läti giidi südamest tulevat nukrameelset juttu. Vot siis me saaksime aru, mis on meie tegelik saatus ja kui õnnelikud me oleme, et me saame rääkida Eestimaast, eesti keelest ja kultuurist. See on väike maailmaime. Ja me ei tohi seda hetkekski unustada. Muidu unustab maailm meid. Nii nagu meie oleme unustanud oma velled ja oma kunagise suuruse.

Aga nüüd rogainist ka.
Lätile tüüpiliselt oli kaart ... suur! Nagu füüsiliselt suur. Heast kõvast paberist ... aru ma ei saa, miks
näiteks meil Xdreamil ei võiks sellisel lagunematul paberil kaart olla? Samas ... täitsa füüsiliselt väsitab ära sellise suure suht voltimatu paberi kaasaskandmine:-)

Lisaks oli kaart ... no omapärane. Kuna poolsaare keskosa on ilmselt nii karm reservaat, et sinna kahejalgseid ei lubata - siis oligi maastik mööda Liivi lahe kallast ja mööda Kura kurgu serva elik Läänemere kallast. Ja kuna Kura kurk ei mahtunud otse kaardile, siis jätkati seda kaardi keskosas - alguses oli natuke naljakas, aga tegelikult joostes ei seganud. 

Samas plaanimine ... no oli nuputamist. Kumb serv siis võtta?? Alguses vaatasime idaserva ... siis otsustasime ikka põhjaserva kasuks - seal oli punne rohkem. Ja see plaan osutus lõppkokkuvõttes paremaks plaaniks kui idapoolse rannaala kammimine - linnulennukilte tuli põhjapoolsetelt träkkidelt vähem.

Träkk
Plaan oli teha miski 40 kilti reaali. Koefitsient 1,3 Samas ... mismoodi nüüd jaotada KP'd nõnda, et üks ots poleks mõttetult tühi tagasijooks. Või siis ... miks mitte joostagi tuimalt tagasi??

KP61 juures tegime väikese vea, nikerdasime liiga lõunasse ennast - horisontaalsiht oli suht väheloetav ning reljeefist ka tegelikult aru ikka ei saanud. Milline seljandik on peal ja mida pole ja mis sootriip on mis - suht ebamäärane. Ja sootriibud olid märjad ... tihtipeale ikka säärteni vees pidi solistama. Ja vesi oli paganama külm!!!

KP82 juurde üks tiim otsustas suisa läbi oja (loe: jõe) minna ... kooris riideid maha, sest seal oleks reaalselt tulnud 10-15m ujuda. Ei jäänud vaatama, mis neist edasi sai, vast võtsid ikka mõistuse pähe.

Seda on ilmselgelt raske uskuda, aga kohtasime rajal Läti Etsi!! :-)
Nagu päriselt päriselt! Selja tagant vaadates täpselt sama Etsile omaselt lennukas jooksusamm, sama värvi riietus, sama kehakuju tagant vaadates ... ainult prillid olid ees. Me Merkaga suisa ehmatasime ja ma oleks peaaegu juba hõiganud ... õnneks sain sõnadel sabast kinni. Uskumatu metamorfoos!!

KP71 juures oli kulunud 2,5 tundi ja ma sain litaki haamriga pähe. Kuni selleni oli enesetunne
meeldivalt hea ja samm jõuline. Erinevalt Merkast, kes koges algusest peale täielikku jõuetust. Mitte et see teda kuidagi aeglasemaks oleks teinud, aga ilmselt oli ebameeldiv. Edasine külm vesi kosutas nii mind kui ilmselt ka teda.

KP57-90-80 träkid olid ikka juba vastikult pikalt ja sügavalt vees - nagu juba ebameeldivalt. Enne KP80 lagedal oli miski sügavam kännulise põhjaga kraav, kus kõik ikka isuga kohe puusa vette panid. Vastik!! Merkale üldse ei meeldi jääkülmas vees solberdamine, tal oli ikka tegemist. Kahjuks ma ei saanud kuidagi aidata ka. Mingid noored lätlased istusid meil kenasti sabas KP 71-49 ... täpselt samm sammu järgi tulid. Ega me suurt viga ei teinud, aga ega nad ei lõiganud midagi lühemaks ka :-)

Lauad olid lookas
ja pererahvas lahke
Joogipunkt KP47 juures oli täiuslik - hõõgvein (vist oli ilma alkota), suitsuvorst, soolapekk, puuviljad jne. Tõesti külluslik ja kosutav. Enne pikka tühja träkki. Müts maha korraldajate ees!! Lisaks IbuMAX ja järgmine 50 minti punktivaba jooksu tuli isegi üllatavalt lihtsalt, isegi kangus kadus jalgadest ... ja valgus kadus loodusest. Püüdsin jooksuotsal vähe kiiremaid samme teha, teadsin, et ükskõik kui kehv Merkal ka rajal ei ole, viimasel tunnil ärkab temas loom, kelle ainus esmärk on mind finišiks ribadeks joosta. Seda tuleb ennetada :-)  

KP34 ei läinud otsima, lambiga kottpimedas tundus see natuke lootusetu ja aeg pressis ka peale, võtsime teel finišisse KP36.

Kokkuvõte:
117 silma
Aeg: 5:55.36
XV 6. koht (üldarvestuse 21.)
Läbisime 38,4 km

Täitsa normaalse tulemuse võlusime välja, ne ploho!!!


Eesti satsidest:
Armo Hiie kaaslasega XV 4.. ... 124p
Tiimnusik MO 10. ... 115p
Leppikud XV 8. ... 112p

Post Scriptum: enne võistlust sai tehtud kohustuslik külaskäik Kolka ninale. Makstud ära 1,5€ inimtühjas parklas parkimise eest ... hea küll, prügi oli koristatud, kõik oli kaunis ja viisakas. Suvel on see tõeline turistilõks. Vaatasime ära vastastikku kokkukäivad lained - Liivi lahes oli korralik laine, Kura kurgus see eest päris vaikne. Pildil olevasse KP'sse me võistluse ajal ei jõudnudki :-(

BBBBBBingoooo!

28.10.2017
Nelijärve
Sääsehirm

DH40 eesmärk: - 121 silma
Jaaaa ... tore on ikka olla juba vanur - antakse vähemalt number, milleni ma loendada suudan :-)

Arusaadavalt oli stardis kõikide lilleliste parukahullude ainus huvi ... saaks see sportlik osa juba läbi, pääseks õhtusele peole!! ... Või no jõuaks võimalikult kiiresti sinna LÜ'sse, kus on kombepolitsei ja laud talvistele oludele vastava joogisortimendiga.

Staarid valmistuvad
stardiks niimoodi! Õppige!!
Traditsioone austades ... alustas Sääsehirm peale esimest KP'd kohe nabani vees jõeläbimisega. Keegi saadananahk oli silla kaasa võtnud (tjahh ... ei saa salata, et viimased sillaosad võtsin ma ise sealt kaasa 4 aastat tagasi Adrenaliiniööl ... kui ajahambast räsitud üksikud kaikad enam mind ja ratast ei kandnud). Ajusopis oli mälestus, et ma olin siis koos rattaga rinnust saati vees, mida tänasel lörtsisel päeval hullusti nagu ei himustanud. Sai siis vähe kõrvalt mindud ... aaaga ikka korralikult nabani ... No lihtsalt ei ole meil õnne nende veetakistustega - kõik jama me ka alati üles korjame!!
Merka forsseeris jõge kolmandast kohast, kus oli veel tiba sügavam ... nu tal oli tiba tegemist, et teine pool takistusest ka saaks läbitud - jalad kanged ja näost valge.

LÜs  sai taldrikut loopida ... millega mul on taas omad teemad - seekord olin ilmselgelt tublim - joovastavate jookide mõjul oli randmel seda lõtvust ja 2 kolmest lendasid imekombel sinna, kuhu lindid tõmmatud olid - uskumatu, Damned I'm Good!!!
Ilmselgelt tähistasin head sooritust uue topsitäie oivalise tuliveega, absoluutselt!

Edasine oli puhas sport koos tavapäraselt mõnede kraavide ja soode läbimistega, Merkal jälle hambad ristis, aga välja võitles! No ja paar korda suutsin ikka kaardi valetpidi ettevõtta ja täie enesestmõistetavusega vales suunas minema tuhiseda ... vaatamata Merka vastuargumentidele ... okei okei, peale kolmandat-neljandat kommenti, mis esitati üle keskmise valjuhäälselt ... sain veast aru ja ... ja õige Eesti mehena loomulikult ei tunnistanud enda viga - tegin näo, et ringi minnes saigi kiiremini.




Eesti mees ei eksi kunagi ... ta lihtsalt läheb ringi!
Enesestmõistetava järjekindlusega ...
... peale mõningast mõtlemist ...
... ei ole vaja kommenteerida. Palun!
Ei ole see, mida mõtlete!
Puhas sport on! Ausalt!
... mis toimub tänu teiste suunavatele vihjetele ...
... mida hakatakse kuulma alates neljandast ütlemisest
... kui seda tehakse piisavalt valjul häälel ja selgelt artikuleerides
... ja tõdedes, et kaaslane keeldub vales suunas üle kolme kildi kaasa jooksmast
...

Tiba enne käru LÜ'd kohtasime Hallikma'de tiimi (Narodnoje Guljanje) ... kõik jooksid, ainult Heiti lonkis niisama - no tugevad muidugi võivad!!
Kärus võtsime maksimumsilmad ... kuigi Merka kogu aeg midagi seletas, et krrrt ei ole vaja mind lükata ninali porri, eri krdi hea mees küll, kõnni ise käpuli siin külmas lörtsis!!!

Viimases LÜ's, millele taas eelnes raba ja pooliku sillaga jõe forseerimine, ei hakanud tähtedega jagelema, pigem võtame punnid rajalt ... jooksevad ilusti kätte.

Ja et lõpus mott ei langeks - võtsime KP72-30-33 otse. Ei hakanud mingeid teid ja lohasid otsima, panime õkva. Ja kulgesime vaikselt lõpuni.



Tulemuseks:
121 silma BINGO!!!
Aeg: 3:32.46
DH40 - 3. koht!!
Kokku 22 km

Kusjuures Sääsehirmu koht on täpselt ühe võrra parem koht kui Heitil!!! Mis loomulikult tegi meele ütlemata rõõmsaks terveks õhtuks ... ja ilmselt kogu järgnevaks eluks :-)


Et midagi ei jääks ajaloo annaalidesse märkimata, siis traditsioonilise Bingo õhtuse luulevõistluse raames, milles tõesti oli andekaid lugusid - RESPECT!!, sai värsistatud üks tagasihoidlik, kuid ajaloolist päeva markeeriv lugu - inspired by Heiti Hallikma:

Igav liiv ja tühi väli
BINGO seekord lumine
Träkk
pargin auto metsa veerde
kõrval sõber Heitike


Koos me metsa - tema-mina
kumbalg' oma tiimike
panen hullu ... nii ka tema
parrrruk' läbi higine

Võssis Heitit ma ei näe
siiski mõtlen temale
kuidas läheb??
       ehk ei eksi??
              ehk ta ei kaldu kõrvale??

Äkits keset raba-mäge
kohtan Heitit .... issake
Tubli, hästi kõnnid Heiti!!
Aaaaga natuke liiga aeglaselt :-)
tuleb vastu, nägu naerul 
... jutt on suhtkoht segane

Tunnen kuidas ramm'mus tõuseb
rõem, et rajal Heitike
                               on elus!!
vaatamata kõigele

Saabub finiš - kell läeb kinni
aeg taas annab arutust
tõde kibe - nagu filmis
räägib reaalselt armutust ...
... jah olen ammu unes näinud
                ilmutust, 
Kostüüme oli fantastilisi,
osalejad olid supertublid
... ja vast on meelehärmgi ajutine
et võidan Heitit ükskord ikka
nüüd see tuli .... !!!
kallis sõber
ära viha pea nüüd pikka
õnnelik ju minagi :-)

Mõistan ... raske harjuda
     on loomuliku oluga
         et Heitit võidan
päevast päeva
     korraliku vahega

/
üks salm oli veel, aga see pole enam meeles - 
mäletan, et kirjeldasin pikalt, kuidas edaspidi me võidame Eensaart ja Etsi ja Aini ja ...  
........
ja ........
... uskumatu, kuidas soe tuba ja hääd joogid viivad inimese ikka ulmemaailma??
Tõesti uskumatu!!! 
/

Enne Bingot oli mul plaan, et teen uueks hooajaks T-särgi:
"Sääsehirm kaotab (üks)kord (mõnel) hooajal Etsile vähem kui 10 silmaga!!"
Peab vist teisi vähe reaalsemaid eesmärke lisama??
:-)



Piltide eest läheb tänu: Harry Veide, Mirriam K ja Edith Madalik!

TAOK XVIII rogain - 8h tundmatus kodumetsas

7.10.2017 Järveotsa
Sääsehirm
8h

Sisuliselt toimus rogain ju koduhoovis :-)
... palju siis Turbast Järveotsale ikka on.

Paraku on tegemist mõningase kirjandusliku liialdusega. Siin metsades on küll uidatud, aga mitte kuigi palju kaardiga joostud. Vanemal ajal, enne kui loodusrajad said rajatud, sai talvisemal ajal siin offroadi sõidetud (suvel ei jõudnud ju suuremast teest kuigi kaugele :-) Oli sihte, millel 100m läbimiseks kulus 4-5 tundi, hulgaliselt katkenud vintsiköisi ning maastur oli enamus aega maakera sees. Adrenaliin möllas ja õhtuks olid rampväsinud. Oli sihte, kus nõges ja kanarbik kasvas üle pea ning isegi 4 liitrise mootoriga vanakooli korralikus offroadseadistuses Toyota LC nägi kurja vaeva edasisaamisega ...
Aga olen siinsetes kaunites männikutes ka seenel käinud ... ja korra või kaks Valgejärve matkaraja läbinud ... peale selle ehitamisel kaasalöömist. Ja mööda raudteetammi ning kagunurgas olevat teed kulgevad vahel mu jalgratta ja jooksurajad. Ja Järveotsa järv leiab pidevat kasutamist vees või selle peal liikumiseks ... olenevalt aastaajast. Mõnel korral ka olenemata aastaajast .... uiskudega vees ja suspedega jääl ... kui korra õhtul hilja tulin hilissügist õhtust ujumist teostama ja järv oli otsustanud kergelt jäässe minna, mille avastasin alles redelist vetteronides ... kerge raksatusega :-)

Samas tean ma tõesti siit vaid natuke kohanimesid ja natuke mingite teede/sihtide/kraavide/ojade kulgemist, ei enamat. Tean, et Piirsalu oja ümber on ilusad männikud ja mujal on ... jõhker harju harilik võss, soo ja raba. Upu ära või sure nälga!

Piirsalu kandis sai päev peale eelmise aasta Sõõru TAOK'i kaardiga joostud ... ja koledal kombel sohu pandud. Nii orienteerumise, tervise kui ka maastiku mõttes. Kolmekordne feil jättis muidugi kustumatult selle koha meelde kui ühe korralikult tüma ja jäleda läbitavusega maastiku :-)

Seega võistluspaigale mõeldes valdasid mind erinevad tunded - jalad kuivaks ilmselgelt ei jää, ainult kas põlvini või rinnuni?

Kaart oli kuidagi naljakalt väikesel maa-alal. Traditsioonilist 50+ km reaalset ringi mõõtes sai kuidagi harjumatult palju punne sissevõetud. Imelik!! Nöör on valesti mõõdetud? Igaks juhuks jätsime jupi nööri üle ja osad punnid välja. Ega me maailmameistrid ei ole, kes kõik ära võtavad.

Algus suutsin kihutamisest loobuda ning esimeses tunnis midagi keerulist polnud. 8km tehtud ning jõutud kagusse raudteeni. Tavaline võss, aga ei miskit hullu. Kagunurga kraavipealsed oli keegi eelmisel nädalal linttraktoriga laiadeks sihtideks lükanud ... TAOK'i rahval ikka pritsib kohe seda pappi peale, et niimoodi o-radu ettevalmistada, vanal ajal olid need puhta padrik :-)

Plaan
Esimene sukeldumine tuli teel KP56 juurde minnes. Esiteks vesine raba, kus vesi oli jõhkralt külm, Merkal kippus süda pahaks minema. Päeva highlight oli aga kaardil pea olematu kraav keset raba ... laiusega 4-5 meetrit, sügavusega ... tundmatu.
Mis tundmatu, seda vaja uurida ... !!
Alguses mööda mingit kasevitsa, mis sukeldus põhjatusse, mingil hetkel jalg seda enam ei tabanud ja ... vööni. Jammi!!
Merka järgis sama loogikat. Samm kaseoksast mööda ... ja ka vööni.
Mõnus!!
Külm.
Jalad kanged.
Tavaline seiklussport ... you know!!

3h elik 21+ kilti oli kulunud - olime edenemisega vägagi rahul - ainult natuke liiga palju plaanitust oli juba võetud, see tekitas mõtetesse murepilvekesi. Midagi tuleb plaanis muuta ... aga pigem mitte varem kui kuskil loodeosas.

Muutsime varem. Kõigepealt muutsime seda, et tegime mõned o-vead. Mina tegin! Merka mingil hetkel hakkas keskmisest nõudlikumal häälel märku andma, et asjad vo. ei peaks nii olema. Selgitas malbel häälel midagi teemal, et normaalsed inimesed jooksevad meie kõrval, meie aga sumpame kuskil võsas - kuule sa nüüd väga puusse ei pannud või? Misssassssssja me töllerdame siin võsas jummalast vales kohas, kaarti üldse enam lugeda ei oska või, eri krdi orienteeruja!!

Plaan oli enne KP47 möödud lasketiiru keelualast idast. Aga ma panin liiga itta. Võss oli vastik ja tegin otsuse, et ahh pekki, paneme ikka mööda teed lääne poolt.
Nii me seal siis nikerdasime kuni KP47'ni välja - suhtkoht kaootiliselt, aga laias laastus õiges suunas ... laveerides kõikvõimalikul viisil paigaldatud okastraadi vahel ... tasatasa.

Reaalsus
Neljas ja viies tund olid juba füüsiliselt päris rasked. Jalad kanged ja parem puus kord valutab, kord ei valuta. Merkal läheb iga tunni möödudes enesetunne aina paremaks - tüüpiline Merka! Loom väljub temast viimasel tunnil, kui naerusui ja renessansiaegse majade arhitektuuri üle arutades joostakse alla 5min/km. Lõdvalt! Hull loom ikka!!

Põhjapoolsetesse KPdesse ei hakanud ikka ronima. Väisasime pigem rabarada KP40sse. Mõnusalt vesist ja kõikuvat. Polnud hullu midagi ... säärteni vees astumine on ju mõnus ... oktoobrikuus :-)

Ma olin viimased kaks tundi olnud ikka vägagi punases koos aina rohkem jooksmist segava puusavaluga. Seetõttu polnud seda oidu võtta teepealt ka KP41. Nii me finishisse jõudsimegi 20 mintsi enne aega. Midagi muud võtta ka polnud.
Finišijooksul olid mul ikka hambad väga ristis, ammu pole niimoodi kannatanud.

Tulemused:
Läbisime 48 kilti ... mis on raffli 4 kilti vähem kui eelmistel aastatel
Linnulennult 38 kilti
MN40: 7. koht, üldreas 41. koht.

Oma tegime ära, aga käsi nüüd just ei plaksuta.
Nutma ka ei puhke, sest me tõesti kogu aeg jooksime kus vähegi seda teha sai ja ühtegi pausi ei teinud. Aga raam on ikka nii paigast ära et kurb kohe. 10 kilo kergemana on oluliselt parem joosta, kuid puusad, põlved, ahhilkad - kõik kurat valutavad mis kole. Ja oleks et tuimalt, ei, kohati lööb ikka paremasse puusa terav valu, mis võtab lonkama. Ja siis sa sätid seda sammu ühtemoodi ja teistpidi ... ebameeldiv. Kiropraktiku väänamisest ka viimastel kordadel pole palju abi olnud.

Konkurendid tegid muidugi tublid tulemused - ulmeinimene Ets (keda ma ilmselgelt ei julge konkurendiks nimetada) pani oma klassi kinni. Respect!!
Ain ja Heiti panid ... niisama planeeringuga puusse :-) - nemad ka muidugi pole konkurendid!
Ago ja Andres (Kawe) tegi väga kõva tulemuse, respect!
Anneken ja Tom kihutasid ka kaunisti ... ka nagu ei saa neid konkurentideks pidada :-)
Marje ja Riika (Õed) said sama tulemuse kui meie ... oluliselt pisema kilometraaziga!!
Tarmo (Porter Racing) matkas koos lapsega ikka väga korraliku tulemuse!
... ja teised ... no tegid vist ka enamuses oma tulemused ära, mida iganes nad põhjenduseks ka toovad. Respect!!



XT Sügisrogain ... mingis mõttes nagu nostalgialaks

16.09.2017
Kuusalu
Sääsehirm (lisaks kambas ka Kadri)

Nostalgialaks selles mõttes, et umbes-täpselt 4 aastat tagasi osalesin koos poisiga siin öisel rogainil. Oli omamoodi äge, lisaks olime megatublid perede arvestuses - poisil oli päris raske, aga ta jäi rahule. Mina vist ka. Ikka jäin jah.
Strateegiline planeerimine koos
Agoga (Team Laurid)
Lisaks sai katsetatud ühte hiina prozet, mis valgustas valgeks kogu metsa ... ja siis suri. Igaveseks :-)

Jooksusamme pole teinud alates Läti MM'st elik siis täpselt kuu aega ... seega vorm ilmselt on super - vorm tuleb ju puhates - ütleb sportliku treeningu alustõde!! Selle eest olen roninud tuhandeid kordi redelist üles ja alla, oksendamiseni - maja ehitamine on võtnud kogu aja, mis on. Ja selle ka, mida ei ole. Ja olen kaotanud lähes 10 kilo elavkaalu.


eri..krdi asjalikud!!
Stardist pandi rõõmsalt minema julgelt alla 5 min/km ... mingi neljandal kildil said lähes kõik aru ... et selline hullus kaua kesta ei saa. Kes sidus ennast kummi, kellel oli lihtsalt nägu viltu, mul oli isegi suhtkoht okei olemine. Kadri sai meist vist esimesena aru, et sellise tempoga me neljandat tundi ei näe. Ilmselt ka kolmandat mitte. Õnneks oli suhtkoht teedmööda jooksmine, orienteerumist suurt vaja ei läinud.

Esimese suundamineku tegime peale KP56, kui üritasime keelualast mööda hiilida. No suhtkoht isegi õnnestus. Esimese tunniga tegime 9,4 kilti ... mis on ikka rämekiire algus!!

KP88-95 suundaminek läks ka üsnagi kenasti ... kui mitte arvestada fakti, et mingi krdi juurika taha tõmbasin oma pahilli tallaaluse paela ribadeks. Ja Kadril ilmselt kadus vahepeal träkk käest - rabavõss tõusis ülepea ning vesi oli sügavam, kui ta oli ilmselt julgenud ettekujutada. Aga vapper tüdruk siples välja ... kuigi ega me talle seda kergeks just ei teinud ... pause sisse ei lasknud :-)

Tiba pani kukaltkratsima suhtkoht nirud tagasiteevariandid. Õigemini nende variantide puudumine. 2h kulunud ja me olime KP53 läbinud. Ainuke variant tundus läbi 94-97-93 nikerdada. Jube tüütu ja sirge lagedaserva jooksuna tundus ... ja tegelikult ka oli.
KP97 joogipunktis ... tuli nippinappi meelde ka punn piuksutada.

Kena kala panime KP93'ga. Pöörasin liiga vara sisse, miski loha nagu läks ja ... olingi totaalselt kadunud. Mitttttemidagi ei saanud enam aru. Mingil hetkel tuli taipamine ots tee poole tagasi pöörata, et uuesti alustada ... õnneks juhuslikult jäi ka KP teele.

Enne soperdamist oli plaan võtta 86-34-76 ... nüüd polnud nende jaoks enam aega. Panime ose KP76. Ilmselt oleks me seal pikal suunaotsal kõvasti aega kaotanud ja üldse mitte finišini jõudnud. Seega mõnes mõttes nagu see soperdamine meid päästis.

KP65 juures tundus jälle, et aega jääb üle :-)
Keerasime KP52 ... Kadri sisemuses ilmselt siunas meid kõvasti: "raiped, juba lootsin, et hakkavad ära minema, aga ei ... veel vaja neil siin samblas rahmida!!!" Ilmselgelt ei olnud tüdrukul kerge ... et mitte öelda suisa vastupidist :-)

Kui meie Merkaga saime KP's 10-20 sekki puhata, siis vaene Kadri pidi punni jõudes ju kohe edasi jooksma. Mingit halastust ei olnud, tempot maha ei võetud ... peab hakkama saama!!! ... ja Kadri täiesti saigi, Respect!!
Mind need 20 sekki igas KP's ilmselgelt päästsidki suremast.

nalja pole enam kuskil!
Lõpus läks ikka kohe väga kiireks. Kui linnulennult oli lõpuni kuskil 3,5 kilti, siis ... Merka ütles Kadrile, et jäänud on 2 kilti! Väga strateegiline!! :-)

4h sai täis umbes-täpselt Peterburi mnt. all. Ja finishini oli veel törts minna. Kadri ja Merka tõmbasid juba KP22's jalad kõhu alt välja ja pühkisid minema kui tuul ... mul oli kõvasti tregemist, et kuidagi järgi püsida. Hambad ristis saime napilt alla 4mintsi üleaega.

Sääsehirmu träkk


Tulemused:
34 koht (DH40 7.)
aeg: 4:03.58
138 punni miinustega
Träkk: 33 km

Mina olen rahul. Nagu päriselt! Oluliselt kiiremini ja paremini poleks saanud. Ausalt!!

Pildid põhiliselt Heleri Paiste ja Edith Madaliku kaamerast - täname!!

Rogaini MM Lätis ... elik kui võssine saab lage olla??


Team "Sääsehirm"
18-19.08.2017
Razna, Läti

See peaks olema nüüd vist neljas 24h rogain?? ... 2014 EM Eestis, 2015 MM Soomes, 2016 Hemavan Rootsis (mida päris ei saa küll rogainiks nimetada, pigem ronimiseks koos paari KP'ga) ja nüüd siis Jumalast Hüljatud rahvuspark Kagu-Lätis.

Elu siinkandis ... no see oli ammu ära läinud. Isegi üksik lehm va pudulojus KP 204 juures ... oli suurest igatsusest ja olude sunnil ära õppinud eesti keele ja soovis "muuuuuuuu....d". Täiesti mõistsin looma, täiesti mõistsin.

Meie "... kauge küla ..." on ikka täiesti tsivilisatsiooni tipp, Manhattan, võrreldes Razna rahvuspargiga. Isegi naat ei kasvanud, see oli asendatud Sosnovski (kohati ka mõne teise liigi) karuputkega. Samas võib täielik tsivilisatsiooni puudumine ja igatsus pangaautomaadi järele ka naadi nii hulluks ajada, et sellest saab 2-3 meetrine karm putk, täiesti võimalik, et see oligi tavaline läti naat!
Ülekasvanud naadi
taim vangistuses

Lätlased on traditsionaalselt tasemel, üks Sosnovski oli istutanud keset võistluskeskust - näidiseks, no et mis juhtub võilillega, kui ikka kukud kasvama! Teise päeva lõunaks oli vaeseke küll törts ära närtsinud, isegi tiba kahju oli temast ... suur kena lill ju!! Aga nagu näitas juures olev silt, siis noa ja kahvliga süüa ei soovitata ning vilepilli meisterdamiseks ei sobi! Mõttetu taim ju ... suur hulk haljasmassi ja ei mingit tolku!
Ma nüüd tegelikult ärevusega ootan seda Päev Kaheksat ... metsas sai küll nagu välditud ennastunustavat liibumist sm. Sosnovski vastu, kuid ... pagan seda teab, igasugu putki jäi ette, kui võssi sai murtud. Kusjuures eriti lagedal olevat võssi!!!

Okei, võistlusest endast ka mõni sõna.
Kuidagi on traditsiooniks saanud plaanida 24h rogain 2 ringilisena. Tsivilisatsioon keset ööd ikka kutsub ja on armas. Vajadusel tossude/sokkide/riiete vahetamine ja HashHouses pakutav lobi - suisa nauding. Lisaks oleme arusaanud, et kottpimedus (okei, lambid meil ikka muidugi on) KP'de võtmist üldse kiiremaks ja lihtsamaks ei tee. On juhtunud takkajärgi tarkust ... krt selle 40 mintsi, mis me mõttetult võssis otsisime KP'd oleks võinud magamisele kulutada ja valges KP 10 mintsiga ära võtta!! On selliseid kordi olnud, ooojaaa noored, ooojaaaa!!

Seetõttu me väga ei põe öösel HH's kulutatud tunnikese pärast - see kosutab vaimu ja taastab tolleks hetkeks kadumahakkava vastuse küsimusele "miks me siin oleme ja mis on elu mõte??"

Saagu 2 ringi - viimasel ajal oleme kuskil 90 kilti reaali teinud 24h jooksul, nii sai ka seekord 2 juppi nööri - kuskil 50 kilti ja kuskil 40 kilti. Enne pikem (ülemine), kell 12.00 tagasi ja siis lühem (alumine). Tulemus on juurde lisatud pildil. Ilmselt sai lind/reaal koefitsiendiga puusse pandud ja ilmselgelt sai läbimise kiirusega puusse pandud.

Kirdenurgas tundus kõige rohkem olevat suuri (9 ja 8 ja 7 silmaseid) punne, mujal nagu polnudki neid eriti. Ja pisikesi me ei korja - meil ei ole nii palju aega, et igasugust prügi korjata. Lisaks võib kolme kolmese KP'ga teha 3 korda rohkem o-viga kui ühe üheksasega. Ja see on meil ammu selge, et KP väärtus ei ole absoluutselt mitte mingis suhtes tema leidmise raskusega. Seekord ka ei olnud.

Läti laulupidu.
Pisike Sääsehirm all vasakus nurgas
Korraldajate kiituseks tuleb öelda - KP'd olid väga korrektselt 1,5m kõrgusel - ei olnud peidetud kivide alla või auku, nagu meil tihti juhtub. Aaaaaga erinevalt näiteks Eesti rogainidest, kus KP on seal, kuhu piltlikult öeldes "auto aknast panna saab" :-)  ... vajasid siinsed KP'd selget o-oskust. Isegi kui tee viis mäe tippu, siis KP ei olnud tee lõpus, vaid kuskil 50-100 metra eemal mingil pisiobjektil või -reljeefil ... mis 25K kaardil muidugi kuigi filigraanselt ei paljastunud :-)
Punnid vajasid otsimist! Ja valdav osa KP'sid olid ikka teedest kaugel.

Kõik on alles ees
Plaanimisest hoolimata ... on reaalelu teine. Oluliselt. Lätis veel eriti. Esimese paari punniga saime aru, et ...
mets = võss!
lage = lähes läbimatu võss!

Juba teise KP 601 panime mõningase kala - no see reljeef oli seal ka selline ... suur ebamäärane. Kahmasime mäe veerul tükk aega üles-alla ja tutvusime Läti hariliku võssiga.

Vahetult enne KP 508, seisatasime korraks enne lõplikku KP alistamise träki paikapanemist ...  ilmselt kodanike maamesilaste või herilaste või no mingite kiletiivaliste elutoas. No ilmselt mina ees minnes steppasin korraks neilt esikust läbi, liiga kohmakalt.

Ilmselgelt nad palusid meil lahkuda, kõigepealt läti keeles. Sellest me ei saanud kohe aru. Siis nad palusid veelkorra ... väga veenvalt ... Merka sai ühe laksu kätte ja kaks tükki pe...se,  mina õnneks ainult ühe pe...se! See oli üle ootuste valus ja tunde hiljem oli ikka veel tunne, et keegi on püksis ja muudkui torgib mind!!
Meie karjatused ja sellele järgnenud raginaga spurt üle raiesmiku, viisid ilmselgelt endast välja järgnenud prantslased (No. 1072 - Team France - Olivier Charbonnier & Robin Elodie) ... nad jäid mõtisklema. Aga õnneks mitte kauaks ...
... igatahes träkk 508 - 714 oli meil sama. Teisi ei olnud.

Esimene ring
Lagedale jõudes selgus ... et kogu see väli on täidetud miskisuguse 2+ meetriseks kasvanud rapsiga ... mis ikka nagu ei olnud raps ja mis ikka nagu ei olnud reaalselt haritav põld. Krt siin Lätis jumalast hüljatud nurgas ikka asjad kasvavad nagu ulme!!!

Ühtegi rada, loha, teed ei olnud ... mitte midagi ei olnud, ringi minna ei saanud ja teisele poole lagedat oli vaja saada. Hakkasime siis läbi murdma. See saadan oli nii tihe, et ma olin iga 10 meetri tagant käpuli. Sisuliselt ma murdsingi teed nõnda, et kogu keharaskusega vajusin külili haljasmassi peale, tõusin püsti, vajusin uuesti külili, püsti, külili jne. jne.
Prantslased järgnesid ja ... olid üsna tasa.
Mingil hetkel sain aru, et mõistlik on liikuda puust puuni ... no olid põllus mõned üksikud puud ka ... mis kohati paistsid selle 2+ meetri kõrguse õuduse vahelt. Puude juures sai puhata.
Kui pool tunnikest või miskit olin juba rapsinud teed teha, siis ütles prantsuse poiss, et ta läheb ette ja murrab ka.  Lõpuks murdsime välja ... uskumatu lugu!!
Hilisem studeerimine entsüklopeedias annab taime nimeks tõenäoliselt mesikas, mis on ikka inimlooma poolt külvatud, aga mida ära ei korjatagi - mesilasele pidi see meeldima. Ristikut oli ka seal sees ... mõned madalamad lapid, kus sai hingata.
KP saime ka peale mõningast puterdamist kätte.

Sisuliselt oli peale viiendat KP'd selge, et tänavusel rogainil joosta ei saa!! 2,5 tunniga oli läbitud peaaegu 9 kilti ja lähes ühelegi teele polnud nagu veel sattunud, et jooksusamme teha. Õues oli räme leitsak ... +28 ilma igasuguse tuule ja hapnikuta, higi voolas ojadena, pilt hakkas tasku minema, juua kulus liitrite kaupa ... aga joogipunktini oli veel jube pikk maa minna. Naiss algus!!

On ainult paar asja, mida ma kestvusspordi juures vihkan, nagu reaalselt! Palav ilm (ja palavus algab 20 kraadist!) ning see, kui ma ei saa juua palju ma tahan. Mõlemad olid nüüd olemas. Merkal on väiksem kott ka, minu omasse mahub miski tiba alla 2 liitri. Ja tundus, et järgmise pooltunni jooksul saab see 2 liitrit tilgatumaks manustatud ja väljahigistatud. Tegi meele natuke mõruks. Merka oli ammu juba kokkuhoiureziimil.
No vedasime välja KP308 juures olevasse joogipunkti!

KP904 oli challenge! Miski loha nagu oli, aga ega ikka väga polnud ka. Esimesel korral õiget harja ei leidnud, aga paari teise tiimiga konsulteerides saime ennast paika ja lõpuks vallutasime KP ilma olulist viga tegemata.

Päeva lõpuks hakkasime jõudma ka piirkonda, kus oli mõningaid tee moodi asju ja sai teha mõningaid jooksusamme. Enne jäi mainimata, et Merka oli suutnud vahetult enne rogaini hankida endale miski batsilli, mis enamus ta varbaid villi ajas ... ehk ta läks juba rajale varbad villis. Tavaliselt tullakse 24h rogainilt nõnda maha. Aga tüdruk tahtis, et oleks põnevam! Et oleksid juba minnes villid taldade all - respect!! do not try it at home!!!

Tüdruk teipis küll varvas varba haaval, aga öö saabudes olid need ikka ilmselgelt sigavalusad juba. Mul oli üllatavalt okei olukord jalgade ja üldse enesetunde osas - no polnud sisuliselt ju joostud ka, ainult kõnnitud.

Õhtu edenedes tulid plaani mõned träkimuudatused ... et üldse enne homset HH'sse jõuda ... Jätsime välja mõned KP'd millele pihtasaamine pimedas ... no tundus liiga lotona.
Ilm on endiselt räme palav (üle 20 kraadi) ja hapnikuvaene.
Taevas peksab vahet pidamata välk ... mis aga tulemuseni ei jõua - ei vihma, ei müristamist, ei ilma muutust ... mida me jumalakeeli loodame ja palume. Nothing!!

KP906 oli siiski liiga magus, et välja jätta.
Kuhugi maani saime lohaga, edasi läks olukord täiesti pööraseks. Pime, udu, lamp suurt läbi ei valgusta. Aga saad aru, et seisad kuskil lageda servas, lohat mingit kuskil ei ole. Igas suunas (peale selle ühe, kus oli lageda serv eksole) on lage - nii kaugele kui lamp valgustab! No tundub, et kümnete kiltide ulatuses igas suunas on lage! Vaatad kaarti ... igas suunas peaks olema kohe metsane kõrgustik ... ja päris korralikult kõrge - ei saa jääda märkamatuks.
Vaatad uuesti ümberringi ... jummala selge lage silmapiirini välja.
Vaatad kaarti - max sada metra lagedat ja siis metsaga kõrgustik ...
...
Vaatame Merkaga teineteisele otsa ... pikalt ja mõtlikult!!
Sureme nälga? Upume ära?
Kui siit veel eluga pääseks ... viiks kirikusse ...
Üks eesti tiim sipleb veel lähikonnas ... sama targad kui meie ...
....
Uurin ja puurin veel seda lagedat ümberringi läbi udu palju võimalik on ... see ei kao kuhugi ja mingit metsa ei ilmu nähtavale.
Okei, mingi otsus tuleb teha - kõige täenäolisemalt oleme veits lõunas ja seda saab teada ainult põhja liikudes. Kui satume korralikule mäele, siis saame ennast paika ja ilmselt ka KP'sse.
Proovime ... mägi on, ronime, tundub, et hakkab klappima ... kui nüüd natuke lagedamat tuleks ... tuleb ... lohad ... KP olemas
KURAT!! Jalad põhjas, KP käes ...
... kuidas ikka nii lühikese ajaga nii lollid mõtted võivad inimesel tulla, et viiks kirikusse küünla?? ... :-)

Igatahes nii Merkal kui mul saab kõrini, tahaks ära siit. Lähemegi. Tühjalt mööda teed astudes HH'sse. Lõputu tee, kulub kõvasti üle tunni, kui HH'sse jõuame. Merkal jalad ilmselt sigavalusad, mul jalad suht okeid, aga kaenlaalused on sigavalusad - miski maika sai alla pandud, sest sääsehirmu särk hõõrub ühed teatud kohad veriseks .... isegi meestel ... või siis just eriti meestel??

Teine ring
Teine ring
Täiesti uus planeering. Alguses paar KP'd on ilmselt veel pime, võtab siis need lihtsamad.
Söömine ja lebotamine ... kuskil 2:30 jõudsime HHsse ja umbes 4:00 läksime rajale ... on jõuvarusid taastanud, olemine on täiesti okei, mott on üleval - teeme ära!!!
Merka ilmselt nii kindel ei ole, et veel 8 tundi möllame, tal ikka jalad täitsa valusad. Samas on ta nii osavalt kogu aeg teipinud, et villid pole katki läinud. Mina tosse jalast ei võtnud - ära puutu töötavat asja!! 

Pealegi ma ei saaks uusi sokke jalga märgade jalgade otsa, ma saan vaevu need jalga kuivadele jalgadelegi. Aga sokid on mul head - Salomon S-LAB Performance, mõnusalt tihedalt ümber jala, ville ei tekita. Salomon SpeedCross Pro tossud on ka head, mul on hetkel küll mingid uued FellCrossid, vanad lagunesid ära. Need on ka väga head, ei hõõru.

Teisel ringil tekib mitu arusaamist: lohad on abiks ja neid tasub usaldada kui suund õige. Lisaks on ilmunud mingid teed, mis nagu ongi teed. Ning lagedad, mida mööda saab nagu täitsa minna!! Ei pea ennast külili viskamisega edasi murdma. Uskumatu õnn, elu nagu lill!!

KP610 juures näeme Elerit ja Piibet (818 Lilleke sohu), kes hetkel on juba pikalt kamminud seda KPd. Olen ise ka segaduses, aga ilmselt suhtkoht õnnega pooleks leiame KP ja juhatame tüdrukutele ka selle kätte. Hiljem Eleri ja Piibe võtavad naiste klassi 4. koha ... meie ... meil seda KP'd ei arvestata, väidetavalt Merka ei piuksutanud????? FAKKKK, tundub natuke liiga uskumatu!

Tiksume vaikselt edasi, teeme oma ringi ära, lohad töötavad ja mingit hullu väsimust ei ole.
Merka jalad on ribadeks ja mul hakkab ka tekkima tunne, et vahepeal on tekkinud villid ja need hakkavad katki minema.

Õnneks on villide purunemine valus ainult üks kord - sel hetkel, kui villilt rebitakse maha seal peal olev nahk, välja valgub mingi verine ollus ja ... siis üldiselt harjub täitsa ära. Organism saab aru, et pole mõtet valutada, sest see vend ei võta midagi mõistlikku ette. No et läheks ära koju või midagi. Ei lähe. Aga päriselt ka, kui selle hetke ära kannatab (no ibukat ikka läheb lehtede kaupa), siis nagu enam ei valuta nii hullusti.

Mul jälle hakkab tulema see hetk, kus teravast mäest üles ei saa, seal tuleb päkkadel astuda ja tundub, et nahk jääb tossu talla külge ja jalg libiseb seest välja :-)  Ja see on nats valus!!

Lõpus KP617 ja 513 on elu rõvedamad kohad ... kui mujal oli nagu jõhker võss, siis siin näitab rahvuspark oma kõige ilgemat palet - sosnovskile lisaks on miskid kohad, kus keegi Müstiline Läti Mees on võsa maha raiunud ja nii selle sinna jätnud - orgid püsti ja kaikad pikali. Üldse liikuda ei saa, õnneks läheb selge loha ja ma ei viitsi ega jaksa suurt enam kaardis olla. Ainult väga üldmääraselt tiksun kaasa.

Enne finišit võtame selle õnnetu KP409 ka, kus tuleb ronida, mis on jälle sigavalus taldadele. Üritan punnist murda otse finiši poole ... mis vist on viga, sest me satume korralikku võssi mäeküljel ... samas on sealt ikka võrratult otsem, kui mööda teed ringi minnes.

1 tund on küll veel aega, aga ei taha enam minna võtma näit. KP303 vms. Aitab küll selleks MM'ks.

Tulemused veebis
Finito. Aga elus :-)

179 punkti
XV 41. koht (üld 239.)
Reaalselt läbisime 76 km.

Ei midagi säravat, aga oma tegime ära. Tegelikult oleme sellega rahul, et nendes ilmaoludes (pekki milline ebameeldiv leitsak, me mõlemad oleme ikka täiega talveinimesed) ja maastikuoludes (kui võsane saab üks lage olla???) ajasime selle asja lõpuni. Kannatasime ära ja ... isegi huumorit sai ju rajal.

Jalatallad on küll valusad, aga tundub, et Soomes ja Lõuna-Eestis olin ma lõpetades palju hullemas konditsioonis. Inimene ju areneb eksole!
Kannatab valu rohkem. Vananedes muutuvad ka prioriteedid - pole enam nii oluline, kas talla all on veel nahka jäänud või nühib kont vastu tossutalda ... tühitähi :-)


Aga vaseliin on elu alus. Igale poole ja palju. Ma ei hakka nüüd nüansse täpsustama kuhu ja kui sügavale eksole :-) Mul jäid kaenlaalused määrimata ja kohe tulemus käes, tulemus käes ... ribad taga. Varbad said kokkumääritud, rinnad ka ja .. muidugi teatud strateegilised kohad ikka korralikult ja ... ei mingit muret :-)

Kui nüüd lõpetuseks midagi ilusat selles Razna looduses ja kohas leida ...
....
....
no päikesetõusu ilu ei seganud ka Läti maastik :-)

Järgmine 24h rogaini EM või MM on kus? ... kuskil ikka on!