Kontrollaeg 6h
Mer + M-L + Tarvo tiimis Sääsehirm.
Õnneks sai rada plaanida lähes tunni. Õnneks sai seda teha soojas ruumis, sest õues sadas reipasti. Terve päeva kohe sadas, aga temperatuur oli kõvasti plussis - seega pole mõtet viriseda.
Stardiülesandeks oli kohe kuskilt krahmata 3 punkti ... mis olid kaardil mõõduga 1:600. Esimese lõikasime ära, siis panime udjama. Aga kaardil 1:600 ei ole tarvis udjada, see on suisa lubamatu! Aaa mingil hetkel saime sellest tegelikult aru, kui õues tundus kõik absoluutselt teisiti kui kaardil. Ja siis võtsime suure õhinusega ja igaks juhuks ka ühe vale KP (numbreid ju polnud) ja saime oma esimese miinuspunni kirja.
Edasi läks rogainimiseks. Mer ja M-L tegid tempot ja mina püsisin kannul. Kaarti sai ka vahel vaadatud, aga kuna enamuses kulges mööda teid/tänavaid, siis polnud see väga määrav tegevus. Kamba peale oli üks SI-pulk ... mille ma targu andsin Merile, kes omakorda andis selle kiirelt M_Lile ... sest järsku on KP's vaja ronida. Ja selles on M-L kunn!!
Kolmas KP oligi turnimisredeli küljes ja M-L tõttas, meie ootasime stata teises otsas. Ronis M-L mis ta ronis, upitas mis ta upitas (kusjuures hästi upitas) aga .... piuksumasin oli natuke liiga kõrgel tema jaoks. Ma õnneks kikivarvastel ikka ulatusin :-) Järgmisse KP'sse minemiseks valisime pikema raja, kui oleks võinud - jõudu veel ju oli.
Siis tuli üks meremeeste punkt, kus mööda merd tuli minna maasiiluni ja mööda seda joosta silmapiiril oleva kivihunnikuni ja tagasi. Täpselt Merile jõukohane sooritus. Läbi vee ta sinna läks ja meie jäime bussipeatuseputkasse jooma/sööma ja ootama. Ootasime, ootasime, külm hakkas natsa, ootasime, natuke vist siunasime Mer'i et miks nii kaua (tegelikult oli sinna punkti ikka tubli kilt ja tagasi sama palju - sisuliselt mööda merd - vihm ja tuul rahmimas vaest jooksjat). Ära tõi!
Seejärel vahele ka üks kiviKP metsast, kus peaaegu oleksime valesti läinud, aga avastasime õnneks kiiresti. Mõne hetke pärast taas geniaalne rajameister Tarvo valis tegelikult natukese vale (loe: pikema ja raskema) marsruudi ja M-L ning Mer, kelle usk minu orienteerumisoskusesse kahanes pidevalt, kukkusid kammima igat variendit, mis silmapiirile ilmus. Kumbagis KP'd ei olnud. Ei piidanudki olema, sest oli kolmandas.
Kuna ikkagi kaardi ja kompassitööd oli vähe olnud, siis ühte punkti otsustasime minna suunda läbi võsa. Ei, tegelikult Tarvo otsustas ja teiste arvamust ei viitsinud eriti kuulata (nagu tavaliselt). No enam-vähem rapsisime läbi ... kuigi pärast träkk näitas, et on mul veel arenguruumi suunda minemisega. Kõvasti arenguruumi on!
KP 80, mis hiljem sai kurikuulsaks, tõi ülesande: koorige sihvkasid topsike täis. No kui keeruline see olla saab?? Ei olnudki. Aga aega võttis ja kole külm hakkas tegelikult. Nagu päriselt külm! Aga ära tegime ... ja punkte ei saanud (nagu hiljem selgus - aga sellest hiljem). Julm külmus keres ja tuhmuv mõistus peas, mul lisaks ka selge väsimus kolmanda tunni lõpuks, ei lubanud meil võtta 400m eemal asuvat punkti (no KP oli nr 20, nii väikeseid võtavad ainult nõrgad ju!!).
Edasi toimus natuke ka orienteerumist, kus ma päris hätta ei jäänud, aga ideaaltrajektoori ka ei saavutanud. Ausalt, ma olin täitsa väsinud. Rohtunud teel käimine tundus täitsa imeline jooksmisega võrreldes. Mingil hetkel sai M-L ka oma leivanumbrit näidata - turnida köisredelil ja KP ära tuua.
Siis oli otsustamise koht: aega tiba üle 2h - kas teha üks ring veel keskusest eemale ja loota, et jõuame ikka tagasi või minna keskuse lähistele sealseid KP'sid kahmima. Ise tahtsin ringile minna, aga salajas lootsin, et tüdrukud ei taha. Oi kurja kuidas ma lootsin, et nad ei taha sinna kaugele minna!! Sest ma olin ikka päris otsas ja mul oli tükk tegemist Meri ja M-Liga sammu pidada. Päriselt!Et siis natuke arutamist ja ...
"no öelge, et ärme lähe sinna kaugele, pliiiiizzzzzz!"
... natuke arutamist ja
... otsustati mitte minna kaugele ....
UUUUUUUUUUUUUUHHHHH!
Vahel on elus ikka õiglust ka olemas :-)
Aga ega edasine ka miski sitsikäristamine polnud - algatuseks üks karmim nõlvaronimine tuletorni juurde, kust Mer juttu puhudes üles liugles ja mina mõtlesin, et see kuradi rogain on ikka saatanast raisk!! Oli hetki, oli hetki ....!
Mäletan, et viiendal ja kuuendal tunnil sai põlvini mingis järves ämbriga mängitud ja mingit kraavi ületatud ja mööda tänavaid joostud - kus Mer ja M-L vahetasid joostes mõtteid ümbritsevate majade arhitektuuri jms. üle. Ja kus minu ainuke mõte, ei mul ei olnudki ühtegi mõtet. Ei jaksanud isegi mõelda enam, et millal see asi läbi saab. Oli hetki, oli hetki!!
Ahjaaa, üks tõus mööda siledat kõnniteed oli ju ka ... see oli see koht, kus ma mõistsin lõpuni, et 200m distantsil on tegelikult võimalik kaasvõistlejale ka 300m kaotada. Mer vs. mina - tema kohta käib see 200m ja minu kohta 300m. Ei saa salata, et elus hoidis mind teadmine, et M-L'il tundus ka raske olevat.
Veel mõni KP, üks laskumine pankrannikult, mis likvideeris probleemi, et järsku on riided, kaart ja kompass liiga vähe porised ja vist ka probleemi, et Mer'i käelabas ei ole auke, mille sees ei ole okkaid.
Viimased 400m olid rasked. Psühholoogiliselt isegi raskemad, kui füüsiliselt. Eelkõige tänu sellele, et mõned tiimikaaslased suutsid veel mingit adekvaatset juttu lobiseda. Nii sörkimise kõrvale! Sitsikäristamine!!
Ahjaaa, tegelt meil jäi 27 mintsi aega üle ka, sest mõistetavas kauguses polnud enam ühtegi KP'd, mida krabada ... mille eest ma peaks rajameistrit kiitma! Üleni! Täiesti! Tegelt ka!!
Nii erikuradisurnud ma pole ikka päääääris pikka aega olnud!! Ei iial enam!!??
..........
Aaaa kus järgmine rogain toimub??
*********
... eks me paar päeva hiljem võitlesime endale need 4 sihvkapunkti ka välja, mida masinajumal meile kohe anda ei tahtnud.
Tulemus: 125 punkti; aeg: 5:33,38; kokkuvõttes 57. koht; HD 25. koht. Läbisime 33km.
Võideti 200 punktiga. Pole hullu midagi!!
