Xdream Jõelähtme ...

 ... ehk kuidas paar päeva hiljem näha välja nagu perevägivalla ohver. (Inglite tiimi tabav väljend!!)

26-27. juuli 2014
Sääsehirm - juba mõnevõrra traditsioonilises kuues: Merka, Agur, Tarvo
B-rada

Eelinfo lubas kõike seda, mida Aiduski (saate märjaks, võib ära uppuda, tõenäoliselt saab taas ujuda jne. jne) välja arvatud karu - seda ei lubatud seekord. Küll aga ähvardati stardiülesandega .... mille eest saab kohe 30 miinust, kui vastus vale peaks sattuma. Ja rajale enne ei saa, kui ülesanne valmis.

Nunuuh ... Agur nimetas seda vast kõige täpsemalt - 3D sudoku, ametlikult "Pilvelõhkujad". Alguses oli raske mõista, et mida tahetakse?? Et nagu möhhhh? Siis jagasime põhimõtte lahti ja ma üritasin vana sudokude lahendajana toda loogikat sisse tuua. Mingil hetkel hakkas sujuma ja .... oligi valmis - 14 mintsi ja B-raja 15. ajaga saime minema. Aga juba oli pime.
Esimene osa
Esimest rattaKP'd ma ei tahtnud võtta ... oli mingis truubis ja ma panin suure hooga kõrvalt mööda silmad ruutus - ise veel mõtlesin, et miks kõik sealt ühest äärest tunglevad?? .... oli hea, et pärast teele jõudmist ja enne sadulasse istumist Merkaga tuli jutuks ja sain teada, et truubis oli KP olnud, mis vajas piuksutamist! Voi pekki!!! Tagasi.
Oli õnne!
Ja õnne meil sellel etapil tõesti oli!
Paari rattatrekiga jõudsime Linnmäe HEJ juurde, ees ootamas joonorienteerumine. Joostes. Tundus päris pikk ja kaart meenutas veidi reljeefikaarti - ehk siis teid jms. värki peal polnud. Õnneks oli tegu mulle suht-koht tuttava o-paigaga: Jõelähtme kunagine sõjaväe polügon - lage, liivane, ühes otsas karmi mikroreljeefiga. 3 KP'd vaja leida - aimdus ütles, et üks KP on seal mikroreljeefisodis ja 2 paisjärve äärses reljeefis ... kus on veel lisaks räme võss. Algus oli korralik rahvamatk - mingi 30-40 nägu kaunis hanereas sörkimas - võis päris hea pilt olla kuskilt kõrgelt - pimedas laternate rivi vonklemas! Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et me oleme liiga üleval, peaaegu rabas juba ... aga peaksime olema reljeefi peal elik lagedas liivas elik rohkem lõunas. See lombike pikliku mäe otsas, kus joon teeb järsu nõksu alla, oli mulle väga tuttav - selle ma tunneksin isegi pimedas ära ... ja me olime selle põhjapoolses otsas ... ja rahvamass vajus veel rohkem põhjapoole .... Seda lollust elik võssapanekut me enam teistega kaasa ei teinud ja üritasime lõigata sinna reljeefipusasse. Nats nikerdamist ... no reaalselt polnud võimalik nii täpselt jutti järgida, kui kaardil ... aga KP otsa me komistasime ... mõnevõrra kobapeale muidugi. Oli õnne!! Väidetavalt saime B-raja kiireima aja siia KPsse jõudmisega!! Ja olime sel hetkel 5. kohal!!
Edasi siis polügonilt maha, läbi rabatriibu esimesele kõrgustikule - ka tuttav koht korduvatest o-päevadest. Lisaks oli see hea, et ma teadsin maastikul olevate nähtavamate teede asukohta, mida kaardil joonistatud pole :-)
Loll oli otsus minna tiba mööda triipu tagasi - järsku jäi meil miskit  vahele .... aga jõuad sa ainult tarkasid otsuseid teha, nii tihedalt kpsid ikka ei panda. Üle maantee tulekuga kandusime natsa liiga lõunasse ja pusserdasime väheke korralikus võssis koos paari tiimiga. Aga siis sattusime esimesse uhteorgu, edasi kohe KP peale (oli õnne!!), siis edasi lõikasime otse järgmisesse uhteorgu (kasutades loogikat, et vahepeal punni pole, kuna nii tihedalt neid ei panda), sealt otse KP'sse (oli õnne!) ja siis vahetusalasse. Lihtne!! Sel hetkel olime 17. kohal ja ees ootamas lisaülesanne - ronimine. Kuna kellegi silmist suurt entusiasmi ei paistnud, siis läksin ise. MIS OLI SUUR VIGA!!
Sisuliselt oli HEJ sillalt riputatud alla aasadega terastross, selle otsas oli KP. Rakmed selga, ise julgustad ennast 2 karabiiniga - hops alla - hops üles. Kui keeruline see siis olla saab??
Allaminek oli lihtne, manageerisin oskuslikult karabiinidega, sain 9 mintsiga alla, mis oli 17. aeg ja me olime 16. kohal. Allaminnes korra mõtlesin, et üles võib ikka raske olla ... 100+kg vinnata ... aga noh muretseb siis, kui muretsemise aeg!
Ja see aeg tuli. All harutasin julgestusköied ka keerdudest lahti ja hakkasin vaikselt proovima. Osssssssaraisk kui raske see oli!! Köied läksid sassi, siis läksid nad valelt poolt trossi, siis ei ulatunud alumist lahtitegema, tuli uuesti alla astuda. Siis ei saanud ennast kinnitada kõrgemale, sest tross kõikus ja kaks jalga ühte aasa ei mahtunud. Eri krdi ebameeldiv!!! Kuskil poolel maal tundsin, et ... ei jaksa. Üldse ei jaksa. Tegelikult ka! Lasin ennast rakmetesse istuma, et veits puhata. Kõrval ühel vennal juhtus miskit karabiiniga ja palus abi ... sisuliselt oli ainus võimalus laskuda alla, lasta ennast viimasest aasast rippu ja ... kui julged siis hüpata alla. Puhtale betoonile. Mitte liiga madalalt!! Ehk sisuliselt ei olnud võimalik sealt pääseda ilma ülesronimata!!
Asi muutus minu jaoks päris ebameeldivaks peale juhtumist, kus ma suure pingutusega ühte karabiini võimalikult kõrgele aasa üritasin panna - aga trossist mööda laksasin .... ja kukkusin litaki vabalangemisega paar aasa allapoole .... õnneks oli üks karabiin kinni ja ma jäin ikka rippuma traksidesse .... mitte ei leidnud ennast rida meetrit allpool betoonilt lebamas. Sellel hetkel tajusin, et ei ole naljakas - ma olen ikka miski teistkümne meetri kõrgusel, kust kukkumine lõppeks fataalselt .... aga ilmselt üsna kiiresti ja valutult!
Ma ei saa siit ära!!! Aga ma väga tahaks siit ära. Nüüd! Ilma naljata!! Puht füüsiliselt ei jaksanud enam kinni hoida ega ennast üles tõmmata! Niipalju üritasin rütmi hoida - viimase jõuraasuga jalg sirgu, käed kõveraks, aste kõrgemale, punuda ennast kõikide jäsemetega ümber trossi, üks karabiin lahti ja nii kõrgele kinni kui saab, siis rippu traksidesse ja väike puhkus. Ja nii edasi. Astete tempo kahanes, puhkuse osakaal tõusis. Eksponentsiaalselt!
Mingil hetkel avastasin ennast üle-eelviimasest aasast ja täpselt silla alt. Kätega sai silda puutuda, ei enamat. Ülespoole ei saanud - iga kord keeras tross ennast nõnda, et ma oli täpselt silla all. Viimane aas oli kõrgemal ka, sinna sassis köitega karabiin ühegi valemiga ei ulatunud. Üritasin kohtunikule selgeks teha, et ta kuidagigi aitaks, sest ma tõesti ei jaksa enam. Jalad olid ärakratsitud aasade kinnitamiseks kasutatud poltide otsa ja sigavalusad; käed täiesti lödid ja värisesid. Kuidagi sikutati mind siis kahepeale üles ja üle serva sillale. Oi pekki!!! Oli hea lamada küll seal!!
Minu väljanägemine polnud vist suurem asi ... kogu ronimist ootav rivi, kes enne viskas peent saare huumorit ronijate üle nagu ikka ... jäi vait. Nagu täiesti vait kui ma mööda tuikusin!! Ainult üks lause tuli: "uups, see on vist tegelikult raskem kui ma arvasin!"
Muidugi olime kaotanud oma hea üldkoha, .... mul oli läinud ikka aega seal maa_ja_taeva vahel kõikudes.
Edasi rattatrekk golfiväljakule, mille käigus ületasime kõikuva rippsilla - mis minu meelest oli kraad õõvastavam kui see rippumine seal trossi otsas - siis väike puttamine ja edasi rattatrekk mööda joont kuni Ülgase koobasteni. Kogu sellest ajast ma suurt miskit ei mäleta (korra ekslesime kuskil sealauda territooriumil mingil arusaamatul põhjusel) sest ma olin ikka päris läbi - käed värisesid, jalad valutasid.

Koobastes tuli pilt tagasi, sealne vesi oli külm - mõjus hästi nii lõhutud hüppeliigestele kui kogu enesetundele - tõmbas käima jälle!! Naljakas oli seigelda seal koobastes - rahvas ootas kõrgemal peatee otsas kui ma pisemaid vesiseid urgusid läbi kammisin ja nagu Figaro viuhh_ja_viuhh üle peatee edasi-tagasi kimasin :-)
Edasi jatkus rattatrekk.

/Siia vahele peaks kirjutama nüüd pika bõliina teemal: "Merka ja tema pealambid" :-) Tal oli ikka jagelemist nendega ja saan aru, et tal juhtus nendega ka täiesti põnevaid seiklusi - a la ...lamp kukub rattasõidu ajal plinnndi silmadele ja Merka sõidab litaki vastu aeda, sest ta ei näe midagi... jne. jne. jne. Uskumatud lood!!/

Rattahajutus - siin meil ei olnud õnne! Laksasime mööda valet teed vales suunas ... ja oli nuputamist, kus krt me oleme??? Igaks juhuks sõitsime veel edasi ... siis veel ... ja siis veel natuke - järsku jõuame kuhugi, kus me saame aru kus me oleme. Mõne aja pärast .... imede_imede_ime .... olimegi jõudnud tagasi kaardile!! Kagunurka majade juurde! Miks sinna?
Kuidas edasi?
Või tagasi?
Palju naljakaid küsimusi tuleb inimestel, kes on lähes neli tundi assssju teinud!!!
Kuidagi suutsime ikka need KP'd kättesaada - Agur võttis ühe ja me Merkaga kaks (tal polnud eriti valgust, et üksi metsas uidata) ja 16. KPsse jõuda. Tundus, et nüüd oleme vist umbes eelviimased. Aaaaaga pärast analüüsides ei olnudki see ekslemine mingi määratu ajakulu - me sõitsime enamus ajast mööda asfalti, teised singeldasid metsaradasid seal Võerdla kultiveermaastikul. Ja seal ei saa kuigi ruttu võssis elik sodihunnikutes elik aheraineküngastes edasi.
teine osa
Et konkurentidel mitte liiga eest ära saada, siis minu pealekäimisel me ka KP17 kohe ei võtnud. Seisatasime korraks, Merkale ja Agurile tundus et õige koht ... ja ma sõitsin edasi ning keelasin ka teistel KPsse minna. Mingi kiltsa pärast tulime tagasi ja võtsime siis punni ära. Ülbelt!! Nõrgad võtavad kohe!!
Kanuutrekil käis jooksmas ja ujumas Merka - ma olin kavalalt sättinud ta kanuus ette istuma, et ta piuksutaks punnid ... no ja siis ei saanudki ju keegi teine viimase KP järgi ujuda kui tema :-)   Kaval lüke!!!
Teise kavala lükke tegin jooksutrekil peale kanuud - Merka ja Agur läksid kaugemate KP'de järgi, mina napsasin lähema, lonkisin tagasi ja chillisin niisama joogipunktis - lohutasin Femmesid, kes ka olid kanuusse jõudnud - neil pilvelõhkujapuzzle ei tahtnud alistuda ja joonejooksus KP'd ka ei andnud ennast kätte. Ei olnud õnne!!!  Kiiret polnud, sest minumeelest olid enamus B-raja tiime juba ära läinud.
Hakkasime ennast sättima valmis viimaseks katsumuseks - valik o-jooks next_to_nowhere ... vähemalt kaardil sisuliselt oli keset rohelist siniträpsudega ala visatud 5 KP'd, orientiirideks paar kraavi, üks tee .... ja lootus sissejoostud lohadele. Peale vahetusala piuksutamist .... saadeti meid finishipoole sõnadega "... jooksu ei toimu, minge minema!" Merkale see ei meeldinud, ta üritas kohtunikku ümberveenda, et teda ikka jooksma lastaks. Ei lastud.
Veeresime siis nukralt finishisse, arvates, et no miski 90-100. koht on vast tulemas .... esimest tulemustelehte vaadates leidsime ennast 32. kohalt!! Mida pekkii???
Noojah - eks oli ka õnne olnud!!!

Ametlikud tulemused xdreami veebis:
aeg: 7:59.38, trahvi ei saanud
33. koht (sega 11.)

GPS'i träkki täna ei saa, sest kell suri mul välja ja kuna ta vedeles peale seda veel 2 päeva autos nälginuna ... siis unustas ta ära kõik, mida ta kunagi mäletanud oli :-(

Ja paar päeva hiljem nägin mina välja nagu õppefilmist "perevägivalla ohvrid" - jalad sinised, hüppeliigesed paistes nagu pakud, käsivarte sisekuljed sinised, käed värisevad, klaasi hoida ei jõua ja sirgeks ei lähe.
Oli tore võistlus!!!

Orioni rogain Kõrves

19. juuli 2014
Kontrollaeg 3h
Venemäel

Kuna nii Merka kui M-L olid ringi sebimas oma "projektidega", siis olin sunnitud võtma lühema versiooni - 3h - kuhu ka üksi peale lasti. ... ja ka ratastega kui tahtsid (vaadates punnide asukohti - no rattad olid ikka täitsa segavad asjad seekord :-))
Kawe-tiim 8h stardis

Päev-paar enne rogaini tuli see mõte, et oleks võinud ju ennast Kawe-tiimi näiteks "suruda", oleks saanud 8h otsa teha ... aga sedakorda läks sedasi siis. Tegelikult oli vahelduseks ka 3h päris huvitav - selline "mõistusele arusaadav aeg" ja ma olin kindel, et suudan 3h järjest joosta küll.


8h rogaini stardieelne sebing
Kaarti vaadates sai suht-koht kiirelt selgeks, et tasub minna lõunasse - seal punne tihedamalt ja moodustub miskit ringitaolist. Põhjas oli küll suuri numbreid, aga jäid 3h jaoks veidi kaugele. Sikutasin miski tripi kokku, mõõtsin - ~16km linnulennult - kõhutunne pakkus selle vasteks 20-23km reaalset maad - tundus täiesti teostatav mõte!!
.... ja tegelikult oligi enam-vähem hea mõte!!
Läksin isegi nii ülbeks, et ka veepudeli otsustasin maha jätta, sest joogipunkt oli täpselt plaanitud träki keskel, Gutar ja SiS-geel läksid siiski tasku. Ilm oli ka selline sõu-sõu .... soe, aga mitte tapvalt palav.

Tegelikult ma ikka kartsin seda Kõrve mäge ja raba ja soist võssi - plaan oli mööda teid kihutada ...
.... aga juba esimesse KP23 mindi otse suunda!! Ma siis ka sumasin otse sisse - ei olnudki hullu miskit. Mida aeg edasi, seda otsem tahtsin minna ... mis sai mingil hetkel ka ära karistatud.

KP45 juures oli natuke summimist ja oli hetki, kus ma üldse ei hoomanud, kus ma olen, aga loha läks ... rahvas rapsis ... ja käes see oligi.
KP36 juures sain õppetunni - nimelt too KP'st loodes olev künkake ei ole miski eraldi tükk rabas vaid kaldast lähtuv jupike (mis 1:30K kaardil petabki täiega ära!!) - seda sai seal raffaga kammitud, sest KP oli kõvasti servast eemal ... kobapeale lõpuks sattusin.
KP70 .... no seal oli see kagus olev mägi täiesti lagedaks tõmmatud ... see ajas väheke seisukoha sassi. Õnneks miskil hetkel tabasin seda ja siis oli orvand juba lihtne.

1,5h oli tiba üle 10km'i läbitud, ja olin teel KP62'e (täpselt radade/sihtide nurgas, kus talvel kõrve maratonil on esimene joogipunkt :-) Tundus täitsa graafikus, jalg oli veits tönts küll, aga joogipunkt oli käegakatsuda. Ainult sitikas sõi valusate ampsudega kogu aeg ... samas see hoidis ka liikumises :-)

Pisike viperus juhtus ka - mõtlesin et paras aeg üks ... kiire peatus teha (vaadata, kas lepa taga on kõik korras), toppisin kaardi ja kompassi ja SI-pulga seljataskutesse ... ülevaatus tehtud krabasin kraami jälle taskust lagedale ... SI-pulka ei ole (orioni rogainil ei ole käsku ümber randme si-pulka panna)! No olin samal ajal juba vaikselt edasi astuma ka hakanud. No mida pekki!! Ja ei olegi SI-pulka!! Läksin tagasi, silmad maas ... oli selline kõrgema rohuga koht ka ... vaikselt hakkas asi imelikuks minema, ... et nagu mismõttes ma nüüd selle ära kaotasin - alles oli ju, mäletan selgelt, et panin taskusse!!!
Mõningase tuuseldamise ja närveerimise järel siiski midagi punakat vilksatas rohus ... oligi silindrinahk mätta veerde pugenud. (kusjuures ma ostes just valisin, et oleks punase otsa ja punase kummiga .... et nagu paistaks rohust välja).

KP62 minek oli ilus tatsamine risti üle kauni raba ... ei jaksa mina õõtsuvas rabas joosta, kus iga samm on pisem hüpe. No ausalt ei jaksa!! ... jaaaa ei olnud seal vajaliku mäe otsas mingit kollast ega lagedat. No kohe üldse ei olnud! Juba viimased 10 aastat ilmselgelt polnud olnud!! Oli sihitut õnnepeale KP otsimist, lõpuks sattusin lohale, mis pidi minema KP'sse ... läks ka!! Oli raffast, kes ikka kammis ... ja osad ei leidnudki! Tulid vahepeal joogipunkti jooma ja läksid uuesti tagasi kammima. Julm!!!

Joogipunktis tuli otsustada - KP71 ja ilmselt ka KP55 pole mõeldavad. Võtan KP61 mööda teed ja siis mõtleb edasi.
Pikk jooks KP61 juurde kustutas mu ilusasti ära - puhtalt väsimusest tulid järgmised 2 viga - KP61 juures keerasin kohe kõrgustiku alguses vasemale ära ... et lõikan otse mööd reljeefi, tundub ju nii lähedal! Sumasin natsa reljeefitus võssis, kirusin enda lolli otsust, tulin uuesti tagasi lagedale ja läksin mööda loha. KP54 juures sama - väsides pea üldse ei võta enam - lõikasin kohe tee kurvist otse lagedale .... ja sattusin rinnuni rohuga heinamaale ... ühtegi rada ei läinud. Sumasin siis risti läbi selle heina keel vestil ja siunasin oma (näppu)lõikamisoskust.
Takkajärgi tarkus: KP61 ja 54 vigadesse jäi KP47 läbimiseks tarvilik aeg.

Maad minna oli veel palju, ajaga hakkas tuugaks minema, 35 mintsi jäi lõpuni ja otsustasin KP47 vahele jätta - võtan KP35 ja sealt kohe finishisse. Pilt oli ka juba üsna hõredaks ja samm kole töntsiks muutunud.
KP35 oli lihtne (peale pikka, suuresti  tahtejõu najal jooksu, tundus pisike kõnd mäeküljel päris mõnus!!) ... niiiiiiiii ilus loha läks KP46 poole .... paar konkurenti just olid teinud otsuse võtta KP46 ka .... 20mintsi oli aega (tegelikult küll törts vähem) ....
Ilma otsust tegemata jalad juba sibasid KP46 poole ... mis siis ikka, kui juba minema hakatud. Peale mõningast turnimist langenud puude all peal ja vahel, sain KP46 kätte.
Aega raffli 10 mintsi, .... tahtejõud ikka päris otsas, .... konkurendid taas kannul: "no kas jõuame aega?" - mina: "ega vist ei jõua, aga proovime!"
Silmajärgi oma 2km julgelt minna, küll puhas teejooks, aga kenad tõusud sees. Jalg täiesti tönts ja vaikselt hakkas ükskõiksuse tunne servast närima.

Vaat sellel hetkel tunned, mis vahe on üksi ja tiimiga rogaini teha!!
Valus on lõpus ühtmoodi ... aga ulllllllult tundsin puudust Merka tempotegemisest (ta jõuab ju alati lõpus müstilise tempoga joosta!!) ja M-L'i vaiksest toetusest (kelle õlale saaks lõua panna, et mitte rongist pudeneda :-).
Kella ei jaksanud enam vaadata, viimase 600-700m tundsin, et nüüd on tarvis läbi valu ikka jalg päris sirgeks ajada!! Tempoks sain juba 4:20/km kanti .... see oli kergelt ülesmäge minek.
...ei anna ma neile lõbu minult punne mahakratsida, ei anna, no ei anna!!!
Finish paistab ... krt. keegi on veel piuksutamisel ees ka!!!
Kell kinni .... 2:59:36 ....... uuuuuuuuhhhhhhhh ..... jõudsin!!!

Vaadates lõpptulemusi, kõige hullem ei olegi!!
50 punni, aeg: 2:59.26, 3h jooksjatest 8. koht (3h M 7.)
Läbitud sai 21km




XT Suverogain Võsul

5. juuli 2014
6 tundi
Tiim: Sääsehirm

Enne starti tekkis pisike error: nimelt Mari-Liisi tiimisärk ei olnudki tema enda käes, vaid ... ilmselt Merka kodus. Sellest ajast, kui sai varrukaid vahetatud ... kas me tõesti niiiiii kaua ei ole tiimiga kuskil käinud??
Kuna suure tõenäosusega oleks sellest stardis tõusnud mõningane tüli, kui M-L oleks päris ilma särgita rajale läinud (mitte et meil selle vastu midagi oleks olnud), siis ta ettenägeliku tüdrukuna oli kaasa võtnud varusärgi - see, millega ta tavaliselt aeda värvib..... vähemalt nii tundus seljal olevate värvitäppide järgi :-)

Siia kõrvale veel üks stardieelne pilt, kus meil õnnestub olla ühel pildil hilisemate medaliomanikega ... Respect Tugev-Terve-Ilus!

Kaart kätte 10 mintsi enne starti ja kiirelt 7, 8 ja 9 silmaseid punne äramärkima. Üllatavalt ruttu kujunes teadmine, et mõistlik on minna loodesse - kus M-L'i ütluse järgi pidi "... väääga ilus mets olema...". No ei saa salata, et me Merkaga oleme ühel teisel üritusel ka kuulnud soovitust: "... no jummmala ilus kõrge männimets on seal!!"  Palju ei puudunud et oleks tookord seal "ära uppunud või nälga surnud".

Aga ka mulle on nagu kuskilt meelde jäänud, et seal Käsmu järve ümber on kena mets. Ja siis on Laviku kandis (see üks paisjärve otsas olev vesiveski lõunas, millega mulle meenuvad mõned suved aastakümneid tagasi .... aaaaga las need nüansid praegu jäävad) kena männiriisikamets ja siis on meeles, et keskel on räme võsss.

Seega plaan oli võtta loodeosa KP'd ja seejärel läänest alla ja vaadata palju sealt noppida jõuab. Seda kümmeminutkat jäi isegi üle ... jõudis ka konkurentide planeerimist segada :-)  Tavaliselt jääb ikka rämedalt aega puudu korraliku plaani tegemiseks ... aga järsku me oleme professionaalsemaks muutunud??

Esimesed punnid läksid libedalt, otsustasime kohe ka KP91 krahmata, seal tuli muidugi parasjagu soises võssis solberdada (toda lageda nurgast minevat teerajakest seal küll polnud). Edasi kraavipervel pidime tegema korra pisikese haagi ... et põdravasikas koos mammaga mööda saaksid kihutada - nende tempovalik jäi meile küll tiba mõistetmatuks ... tark ei torma ju!!
Esimese tunniga 29 silma kotis - see on väga hea tulemus minumeelest!! Õnneks polnud palju maanteed, mis mind erikuradihästi ära kustutab.

Teine tund kulus siis mõnusas nukitsamehe-metsas kulgemisele ja sihtide tagaajamisele, kus me olime kord vähem, kord rohkem edukad. Mingit hullu viga ei teinud ... ja ma_ei_saa_aru, mis müstiline kihk see tüdrukuid sinna ranaaliivale jooksma tõmbab?? Naissaare Libahundil sama pull: "lähme randa, lähme randa!" Nüüd ka - nii kui enne KP70 liiv ja vesi puude vahelt vilkuma hakkas - pea seljas sinna ka kihutati :-)
Muidugi on ilus rannas, aga joosta ... no ma ei tea ... päike lagipähe ja liival jooksmine ... no ma tõesti ei tea...
Teise tunni lõpuks 56 silma - pole paha!
Seejärel lasime läbi ka esimese planeerimisvea - KP81 oleks tulnud võtta enne, seejärel KP71 ja KP51.

Kuna Merka on meil nüüd orienteerumisspetsialistiks hakkanud, siis hakkas sealt aja edenedes järjest nõudlikumaid rajavalikusoove tulema. Kusjuures enamus neist olid tegelikult väga asjalikud!! Sama ka M-L'i ettepanekud!! ... ainult minu silmaring hakkas kolmandal tunnil juba piisavalt pisikeseks muutuma. Tänu sellele suutsin ikka ühe korraliku viltumineku ka orgunnida - Merka püüdis meid 2 korda õigel sihil hoida, esimene kord tal õnnestus, teisel korral ta enam minu ja M-Li vastu ei saanud - panin ennast kaardil ühe tee võrra valesse kohta ja jõuga murdsime valesse suunda :-(
Seega Merka - järgmine kord paluks kõvemal häälel, nõudlikumalt ja kui vaja, siis võid ka keelduda vales suunas jooksmast ... siis me võibolla kuulame!!

Täpselt 4 tunni lõpuks jõudsime joogipunkti (KP55) - Merka ennustus oli minuti pealt täpne. Enne seda võtsime ka KP82, mis oli edasi-tagasi jooks liinialusel (mida ma väga kartsin, aga mis õnneks oli väga hästi joostav) ja mina tundsin, et kumm on juba päris tühi. Enne joogipunkti saime korraks tempoks ka ~4mintsi/kildile ja M-L'i maharaputatud. Milleks seda vaja oli ... aaa neljanda tunni lõpuks inimesed ikka hakkavad totakaid asju tegema!!  Tossud ka nagu pigistasid veits. Shleha sisse ... järsku aitab??
4h lõpuks 98 punni, sellest viimasel tunnil 27 - täiesti kena tulemus!!

Tagasitee plaanimine oli paras pähkel - ahvatlev tundus KP92, aga selle asukoht tundus ilge võssina.
Ja aeg hakkas peale suruma.
Ja minu entusiasm hakkas mahakäima ... kuigi suutsin veel adekvaatne näida, hakkas kaardilugemise võime ilmselgelt max 2x2cm suurusele alale kokkujooksma. Otsustasime KP62 ja KP72 vahel vaadata, kas minna KP92. ... me ei läinud.
Peale KP72 uus mõttekoht, jooksime isegi vaatama seda sihti, mida mööda KP92 võtta.
Kole oli, oi kui kole!!
Tõsine nukitsamehe mets, puud risti-rästi. Mõhk ja Tölpa kännu taga itsitamas, et "tulge, tulge, niikuinii upute ära või surete nälga!!!"  Üks sealt suunast tulnud võistleja rääkis ka, et erikrdi kole olla seal olnud ... ja värises üleni!
Aega oli jäänud 1,5h
... me ei läinud.

/kodus laua taga kaarti vaadates oleks pidanud võtma hoopis 72-92-84 ja võtmata jätma KP32 ja 44 ... oleks jäänud võibolla aega ka Merka unistuste KP54'ks/

KP32, KP44, kus Merka ütles: "kuule võtaks KP84, mis arvate?"
Aega oli 1h.
Mul oli päris raske ikka juba, seega ka suhtkoht ükskõik. No võtame siis.
Hakkasime suunda murdma läbi kõvema soise võssi, Merka luges meetreid, mina püüdsin suunda hoida - suhtkoht kähku jõudsimegi sihile, aga ei teadnud kumbale. Mingil lagedatriibul saime aru, et 51% tõenäosusega oleme ikka üks siht liiga läänes. Hakkasime vaikselt itta rammima, maastik joosta väga ei kannatanud ... ega mingit kindlustunnet küll polnud, et me asukoht ikka nii on nagu arvasime ... mul hakkas lootus kustuma - ühtegi jälge pole, sihti ka pole ... kus kurat me tegelikult oleme, panime üle väää??
Kell tiksus halastamatult ... suurt viga küll enam teha pole aega!!
No lõpuks nägime teisi tiime, edasi oli juba lihtne. Tagasitulek teele mööda toda otsitud sihti oli ka mõnus kannatuste rada - korralikult tümaks tallutud turbarada - kohati poolde säärde muda, puude all ja peal ronimine - raske, raske, raske!!! Aga respect Merka, et sa otsustasid KP84 võtta!!!
Asfaldil KP33 poole joostes lõpetasin ühel hetkel hambad ristis kangutamise, lasin ennast lõdvaks ... ja päris hea hakkas, nagu kohe päris hea ja täitsa jaksas joosta (shleha ja gutarid hakkasid mõjuma??) See oli selline surmaeelne jaksamine ... et kui see nüüd lõppeb, siis saabub vaikus ja rahu .... igaveseks.

KP33 ja 30 mintsi aega.
KP23 ja 22 mintsi aega ... ja veel jaksan piisava tempoga joosta!!

Võsu tänavatele jõudes oli selge, et me jõuame aega küll - lasime tempsi veits alla ... ja tüdrukud hakkasid arutama suvilate sulni arhitektuuri üle!!!...
Minepekki!! Nagu tegelikult ka!!! Ma ei jaksanud vaadata kaugemale kui 4 meetrit ette ja 30cm külgedele .... nemad naudivad majade väljanägemist!!!! 
Kusjuures see on täiesti tüüpiline tiimi Sääsehirm rogaini viimased 30 mintsi - üks võitleb fataalsete protsesside edasilükkamisega, teised arutavad kaunite kunstide või saiataigna retseptuuri nüansside üle!!!

Finishikaare all arvas Merka, et kuna aega on veel 15 mintsi "... läheks ja võtaks selle KP54 ka ära ???!!!"
???????
Eiiiiii !!!!!!
..... kuidas nii vanal inimesel võib nii rumal mõte tulla finishijoonel ... aru_ma_ei_mõista!! :-)))

/kodus arvutasin - KP54 edasi-tagasi oli 2800m, puhas teejooks tõenäoliselt - kuid vist ei oleks aega jõudnud, sest 5min/km ma küll ei oleks suuteline olnud seal jooksma enam/ 

Kokkuvõte ja tulemused:
131 silma
Aega: 5:45.41
32. koht, DH arvestuses 12. koht.
Kilometraaziks erinevate vidinate järgi 38-40km
Aasta parim esitus ma arvan, eri tublid olime M-L ja Merka!! Ausalt!! 

Peale finishit mõnulemine Võsu soojas merevees ja Tõmmu hiid .... oioioioi kui hea!!!