22.01.2023

Dolomitenlauf - Worldloppet
42km, klassika
Obertilliach, Austria

Tühi stardiala
Tjahhhh .... alguses nad lubasid 60km klassikat nagu vanasti dolomiidimehed sõitsid - no Helga põllekesega ja Klaus lühikestes nahkpükstes. Ma olen ju ka klassika mees. Uisk oli Obertilliachi laskesuusakeskuses ja klassika Lienzis alguse ja lõpuga.
Aga Euroopas lund pole sel aastal. No tähendab Obertilliachis muidugi on, too külake on miski 1300+m üle merepinna. Aga Lienzi lund ei tulnud. No nats tuli, aga vähe. Päev pärast maratoni tuli lumi - jõhkralt!!

Seega Dolomitenlaufi nii uisk kui klassika toimus samal rajal - 2x 21km - Langlauf- und Biathlonzentrum in Obertilliach. Nõrk! Aga tuli minna. Nimi oli kirjas.


Münhauseni lennujaamas taheti meile anda Audi Q2 - mis on eri kuradi väike - vaadates meie suuski ja kotte - no anti meil aparaat nimega "Lynk & Co".
...
Nagu whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat??? 
Käisime ümber aparaadi 64 tiiru - misasi see on???? Elektriauto??!! Püha Issand!!!
Ühest luugist tuli bensiini lõhna - järelikult saab siia midagi sissevalada ja ainult elektriga see ei pea sõitma ... no vedas!!! Kus pekki ma seda elektrit võtnud oleks laadimiseks kuskil Austria mägikülas!!???

Lõpuks sai hybriid armatuurlaud ja gps ka kodustatud ja lahkusime Lienzi poole - 4h tüdrukutel hirmu mägedes ja olimegi kohal Lienzis - tuba soe, mugav, ruumikas - ei ole paha. Perenaine tasane, rääkis inglise keelt kenasti. Minu saksa keel on tasemel "zwei dunkle Weizenbiere bitte!" ... pluss erinevad variatsioonid Helga ja Klausi eluolust.


Laupäeval käisime katsetamas Obertilliachi rada. Samal ajal oli seal Dolomiteni uisumaraton. Me siis proovisime rada nats eemal. ATSpordi udupeen HF+pulber ... no libises suht tuimalt. Muidugi me oleme siin ka ära hellitatud lippamisega …. jäärennis - korra lükkad ja 12 kilti vuhiseb mööda. Euroopa lumi on kuiv, maitsetu ja jääkristalle ei moodusta. Aga pidas küll. Nii ATSpordi pidamine kui ka karv. Hästi pidas. Algatuseks panime padinal mööda rada minema ... mis läks miski 3+km puhtalt allamäge. Kõvasti alamäge ikka! Puhas kuld. Tagasi üles ... krt ma pidin otsad andma! Hapniku sidumine erütrotsüütides ei töötanud - mingit O2 kudedesse ei jõudnud, hullumaja!!

Õhtul ... sportlased läksid magama, mina timmisin poole hommikuni keskmäestikule sobivat segu parajaks. No et see hapnikutransport tööle saada - EPOt polnud saada, panin seda va C2H6O’d - seda oli.

Hommikul ... mulle meeldivad need nö. "külaworldloppetid". No kus stardis on miski 300+ inimest. Ei ole seda tõuklemist ja rapsi. Lükkad ennast liikuma ... ja esimesed 7km oli valdavalt alamägi. Ikka kohe täitsa alamägi oli. Oi te ei taha teada, kuidas 100+ kg töötab alamägi ... nagu kulda - rahvast lendas kahte lehte. Hoiad munakujulist laskumisasendit ja ei loobu sellest ka siis, kui ei ole suutnud kurvi välja võtta ja oled pea ees võssi pannud!!! Asendi säilitamine on kõige olulisem!! Jäin rajale!

Peale esimest tagasipööret, kuskil 7 km'l algas ebameeldivus. Kestis kuni kuskil 15 km'ni.
Pidev tõus!!
Esimesel ringil oli see veel talutav - ei teadnud mis ja mida ja palju ja kuhu. Kui oleks teadnud … oleks kohe koju nutma läinud!! 

Ma olen see vahelduvtõukelise mees - väga hästi sulandusin kohalike massi - nad ka sõidavad alamäge mitte paaris, vaid vahelduvtõukelist. See ei vii pulssi üles, pingutada on halb, parem on sulnilt libistada. Vahelduvalt, nii ka mina. Kogu see pull lõppes miski “tõusude emaga”, kus isegi mul jäljes karv enam ei pidanud - no mul algselt pidas ikka miski 89-kraadisel tõusul ka. Aga vot seal ei pidanud, tuli kääri astuda.

Ma kohe siinkohal selgitan, et mõned jooksevad tõusu üles - mina ei jookse ka laskumist alla … rääkimata siis tõusust. Astun. Suudan lüüa jala vastu maad nii kõvasti, et karv jääb rippuma vastu muru, sellest siis ka see meeletu pidamine.

500m enne ringi lõppu uhasid mööda esimesed pikaraja vennad - ulme!!!
Aeg: 2.05.
Neil 42km, mul 21km - ikka väga paha tunne oli!!!

Peale esimest ringi (2 ringi oli vaja ju sõita) Obertilliachi lasketiirus TPs tundsin, et ... no et pole enam seda rõõmu. Et ei jaksa eriti. Ei … mis eriti? Kohe üldse ei jaksa rohkem!!! Ausalt!!

Selle 7km teise ringi alguse alamäge muidugi läbisin jälle nagu mürsk - ma olin unustanud pöörete suunad ja ilm oli täpsel selline päikese ja lõputult valge lume hämu - lumepimedus - et vahel keerasin valele poole - perfektses munakujulises laskumisasendis. Lund oli täpselt nii palju ... et ma mahtusin sinna lume sisse ära kurvides. Norra taadid vaatasid ja vangutasid pead!!!

tavaline TP
Tagasipöörde järgses TPs ma kohe puhkasin. Istusin. Keerasin klambrid -2 libisemiselt +1 pidamisele. Ees ootas puhas õõv!! Lasin ettekanda banaani, vahvlit ja teed - energiajook oli otsas. Mina seda lubatud mustikasuppi kuskil ei näinud!! Õlut ka ei antud. Ma ei osanud Austria keeles küsida ka :-(

Edasi võiks öelda, et suusad takistasid minu liikumist oluliselt!! Kui enne oli asi esteetiline, siis nüüd oli empiiriline. Kulgemine. Oi pekki ma olin täiesti otsas. Ilmselt madal/keskmäestik lajatas haamriga kuklasse. Täiega. Vahepeal näitas kell hetkekiiruseks 2 km/h - see oli jummala siledal maal!! Võiks isegi öelda, et alamäge.

TP2 - kuskil 9km enne lõppu. Toetasin ennast mugavalt aialippidele istuma ja lasin endale jälle serveerida kõike, mida veel oli TP'sse jäänud. Üldiselt rulliti juba padasid kokku. Mingi aja pärast sain aru, et minu sealolek pole enam korraldajate jaoks akseptaabel - tuli edasi minna - ilus vahelduvtõukeline - üks jalg käis teisest umbes saapavõrra ette. Sajaga plöta!

Ja siis tuli see tõus!! No see ema!!! Miski 1.3km puhast ülesmäge. Midagi sain rajas astuda ... no nagu tagusin karva vastu maad kinni. Mingis osas pidi ikka kääri astuma. Kuskil 10 selli möödus minust sellel tõusul ... no ma olin sel hetkel tegevuses "looduspiltide nautimisega". Kui päris aus olla, siis tiba enne seda tõusu oli mul enesetunne ikka ülikehv ja pilt eest kadunud, täitsa tõsimeeli plaanisin meditsiinitelki kobida. Aga ei läinud - teen lõpuni rsk!!

Tegingi.
Viimased 5km oli alamägi ja selle lahendasin kohatise vahelduvaga - krt mulle isegi alamäge meeldib vahelduvat panna, sest paaris lihtsalt ei jaksa enam!! Õnneks teised ka ei jaksanud. Viimastel kiltidel töötas jälle hästi see klambrile keeratud -2 ja 100+ kg. Kõik jäid suu ammuli vaatama - kus tuiskab rsk!!! Viimane 10m tõus finišisirgele oli tõsine väljakutse - eriti ei pidanud, samm oli tatsuv ja lükata ei jõudnud. Kuidagi ma ikka selle plagualuse läbisin ... kusjuures peale mind tuli veel paar selli! Nagu reaalselt! Ulme!


Kokkuvõtteks: 

* see keskmäestiku värk on ikka ... no see on teistmoodi, eriti kui seda massi on turjal* pikad distantsid eeldavad pisukest treeningut. Lihtsalt kergem on, kui oled nats liigutanud eelmisel poolel aastal.
* kui Tartu maratonil need 50m põksid jaksad üles sebida oma 100+ kilo, siis 1300'lt-1600 peale ... krt seal ikka tegelikult ei jaksa. Võiks vähem mõnevõrra olla kandamit. No tegeleme sellega.

Merle võttis oma vanuse 2. koha - RESPECT!!! Ülikõva!!

No rada oli tegelikult superilus ja kõik ümberringi oli ka über schön ... lihtsalt ... ei olnud jaksu seekord :-(

Tulemused on siin.


Saku Seiklus - ülikõva!!

15.10.2022
Sääsehirm

Sattusin selle sügise ägedaimale seiklusspordi üritusele!! 

Enne starti,
toonus on hea!!

Suhtkoht pooljuhuslikult - Merka nägi fesaris - Herr Erkki Vähi teeb sellist geriljaseiklust - Saku seiklus
No vahel jääb asju näppu, inimesed korraldavad. Tundus põnev. Härrade Tarlapite nimed käisid ka läbi - Saku Porter Racingu punt on ikka ägedaid asju teinud. Ma pole küll enne käinud, aga olen kuulnud linnapealt!!

Formaat: orienteerumine - 6h jooks/ratas/jooks/ratas.
Tõsine andmine!! Ei olnud miski tilu-lilu, oli ikka pusimine, põnevam kui üks x-tähega algav sari. Panna oli ka võimalik! Täiega.

Mõni põrutaski ... peale esimesi entusiastlikke tunde ... lontadi lontadi starti tagasi: "mitttttemidagi_ei_saa_aru_rsk!!!" :-)  


Kõigepealt juhendi lugemine ...
3 korda lugesin, kolmel eri päeval, mittttttemidagi aru ei saanud!!!
Siis lugesin veel 3 korda, rahulikult, mõttega ... midagi nagu hakkas vaikselt selginema.
Eri sorti KP'd - rattaga suund- ja valik-o, A ja B KPd, jooksu valik-o KP'd, mis on pigem nagu suund-orienteerumine, kõike võib kogu aeg võtta ... aga mitte jooksu omasid rattaga ega ka rattata, kui oled vahepeal ratast näppinud. Ulme!! Mittemidagi ei ablanud, aga eri krdi põnev tundus!!

Ja mis kõige olulisem - kaardil tegelikult KP'sid ei ole!!! Kaardil on ainult ... midagi kaardil pidi ikkagi olema!!! Aga sai ise joonistada omale punnid - pulss punases, väriseva käega - kui täpselt said ahhhh!!!??? Joonistad A ja B ja lähed ühte neist, kus joonistad järgmise A ja B. Punnide arv koguneb nagu rogainis - kümneline näitab väärtust! Ikka korralik seiklus!!

Kell 10 paiku oli start, tuntud näod olid taas kogunenud Saku raudteejaama - no need poolsegased, kes ei malda ühelgi laup. hommikul ristiinimese kombel voodis vedeleda. Need, kellele meeldib rõskes niiskuses PANNA!!

Proloog jalgsi - üsna arusaadav formaat.
Kaardil olid KP'd kus ühest KP'st sai veel ühe KP, kust sai rattakaardi ... millel - nagu varasemalt öeldud - polnud suurt midagi!!

Manualist olid meeles ainult mõned märksõnad:
* hiljemalt kell 13 soovitati vahetusalas olla ... mida ei olnud kaardil!!
* ise olime arvutanud, et vahetusalast peame teise rattatrekki lahkuma hiljemalt kell 14, sest teine ratas pidi aega võtma minimaalselt 2h. Arvestades meie tagasihoidlikku rattasõiduvõimekust - pigem ikka kõvasti rohkem!!
* Merkal oli meeles, et rajal on 11 suuna A/B punni ... kas rattaetapil? või jooksuträkil? või kuskohal? või oli see üldse 11?? Mõhkugi ei mäletanud!!!


Niisiis proloog! Viimase jooksusammu olin teinud enne jalaluu murdmist Expedition Estonial juuli alguses. Augustis jalutasime Tšehhi rogaini MM'l 23h ja umbes 5 korda olen rattaga ka sõitnud - seega vorm pidanuks olema fantastiline! Puhates pidi ju tulema!!

Proloogil tõdesin, ei olnud tulnud. Vorm noh. Üldse ei olnud, mitte mingit jooksuvormi polnud!! Üle 1 kildi joosta ei olnud võimalik, peale esimest 300m oli pulss punases, peale järgmist 100m tahtsin jubedalt kõndima hakata - piinlik oli, jooksin ... ei ... lonkisin ikka lõpuni jooksu imiteerides. Õnneks olid vahepeal ülekäigurajad, sai natuke pulsi allapoole.


Esimene rattatrekk - alguses toimus kõva argumentazuun:

- kas A ja B punnis on sama kaart?
- kui võtta A, kas siis peab kogu aeg A võtma edaspidi?
- miks ühtegi teist tiimi näha pole??
- jaaaaaa see et  - kus krt on see vahetusala??

Mida rohkem aeg kella 13 peale tiksus ... seda ebakindlamaks asi muutus:
- kus krt on see vahetusala???
- Mismoodi me saame aega arvestada, kui meil pole aimugi, kuhu me jõudma peame??
- kuulge nii ei saa rallit sõita! Tead, millal pead kuskil olema, aga ei tea kuskohas!!!!
- ma nagu lugesin, et kuskilt KP'st saab teise rattakaardi ... aga võibolla saab kuskilt veel kolmanda ka, üldse ei mäleta!!
 
Samas ilgelt põnev - mittemillestki ei teadnud mittemidagi!
Rattavormi mul ka ikkagi suuremat ei olnud - paaril korral tuli kõva väss peale! Tuul oli vastu, pikad lagedad sirged, udune pilveilm ... nutta oleks tahtnud!!


KP5A-52 juures tegime sassiva - kihutasin jõeorust ziuhhhti läbi ja punn jäi märkamata. Tuuseldasime tükk aega, enne kui ära tabasime, et krt. orus oli!! Mujal oli o-osa suht okei ... kui mitte arvestada, et ma ikka üldse ei näe seda kaardikribu läbi kaardialuse kile!! Jube nadi!! Sõitmise pealt on täiesti lootusetu!!!



Lõpuks tuli - vahetusala - Kohila vana papivabrik!
See oli Erkkil superleid - saalitäis toole ja peegliga lauake - jõulutuledega kaunistet, müstika!! Nagu küla kultuurimaja, lõi täitsa pahviks! Istusin, tirisin jooksutossusid jalga, turgutasin ennast kokaga - sulnilt muhe oli olla. Samas mõtlesin, kuidas seda tunnist jooksutrekki nüüd üle elada??

Ütlesin Merkale, et võta mu telo, mine piuksuta kaugemad KP'd, ma võtan otseteed lähemad punnid. Nii tegimegi - Merka jooksis kaugemaid punne, mina sörkisin/kõndisin "siseringi" ja kohtusime KPdes. Eks see teloga QR-koodi lugemine on ... no on nagu ta on. Eriti teise teloga - ei avane, ei pildista, qr-reader ei tööta jne. jne - nutt olla peale tulnud seal punktis tuima järjekindlusega tõrkuvat telot toksides Merkal. 

Erinevad trekid:
must kiirele ja
punane aeglasele

KP80-35
sain aru, et jooksmine ikka pole üldse minu ala praegu - pulss oli peale 100m laes, pilt taskus ja jalad vaevu lohisesid mööda kruusa. Puhas õõv!

Kaugemad KP'd jätsime võtmata - aeg tagus kuklasse. Enne ratast tegin veel pisikese papivabriku sise-o. Täpselt kaardist aru ei saanud, aga oli õnne! Punnid jooksid kenasti pihku.


Teine rattatrekk - tagasi Sakku. 

Kahmisime kõik alumised suured punnid igaks juhuks ära ja avastasime, et meil on raffli 1tund aega! Aga Sakku oli GoogleMapsi järgi üle 20 kildi minna!!! 

Voi pekki!!

Olin täiesti kindel, et kui me ka täiesti otse sõidame ja ühtegi punni ei võta - enivei me jääme hiljaks. Raudselt!! Minu rattasõidukiiruse juures palju ja pikalt üle 20km/h ei pressi!

Vajutasime. Üsna otse, aga mõned KP'd ikka jäid näppimiseks ahvatlevalt teele. Võtsime ära. Viga ei teinud!

Kuskil Kiisa asula piiril sõitsin plähmaki vastu seina! Nagu päriselt! Selgelt tundsin, kuidas ma vajun täitsa ära. Kosssssssssdi. Lihtsalt ei jaksa enam,  kõik!!
Kutu-piilu!
Täiesti surnud part!!
Merka kadus kaugusesse ja siis vaatas küsivalt taha: oot mis nüüd juhtus??? 

Lohisesin Merka tuules vaikselt tiksuda tatt ripakil, nokkisin taskust rosinaid, tasapisi kosusin. Kell tiksus armutult, õnneks Saku lähenes ka. Neid A ja B punne polnud enam mahti kaardile märkida - jäid teised rohkem itta, meil polnud grammigi aega.

Lõpus oli veel miski üllatusKP jõe veerel - Merka olla enne näinud???!! Ei suutnud isegi imestada.

Jõudsime. Õigel ajal lõppu!

Peale lõppu,
üsna plöta
233 silma
aeg: 5:57.26

Ja me ei olnud viimased!! 
Suhtkoht plöta, aga ... õnnelik!! 

Hea asi oli!
Nagu täiega äge formaat!!
RESPECT Erkki!!! Tee veel seda asja!!!

See pidev teadmatus, et palju maad vahetusalasse on, et aega planeerida - see pani kiunuma! Isegi seda ei teadnud, mitu kaarditäit veel on!! Samas ... tegi asja põnevaks ... ruineeris!

Meeldis, et KP'sid oli palju! No ei pidanud sõitma tuimalt 20 kilti, et järgmisesse jõuda. Oli valikut, jube mõnna - mulle üldse ei meeldi pikalt lõug vastu lenksu sõita. 

Nu ja nagu tuhat korda varem elus - inimene ka üldse ei õpi  - LOE MANUAL LÄBI!!! Mõttega! Ja jäta olulised asjad meelde!! No niipalju kui see Alzh .... mis selle venna nimi nüüd oligi?? Saksa poiss oli vist??

Rogaini MM 2022, Tšehhi, Paprsek

26-27. august 2022
Mäesuusakuurort Paprsek

Sääsehirm


Olgu või jalg kipsis, MM'le pean mina saama!!!


Õnneks võeti kips ikka 2,5 nädalat enne rogaini MM'i maha. Kõndida sai. Rattaga sai ka sõita. Joosta ei proovinud, sest igaks õhtuks oli jalg ikka kenasti paistes ja ortoos jalaümber igati abiks. Samas ... "lähme ikka käime seal MM'l ära!!" Jooksmise plaane ei olnud, mõtlesime, et lihtsalt kõnnime seal palju kannatab ja siis tuleb ära.

Orgunn oli selline, et kihutame autoga kõigepealt Kaunasesse, seal võtab mõnusa õhtusöögi koos õllega, hängib vanalinnas ja magab hommikuni. Ja siis edasi Tšehhi. Jõuab õhtul kohale, järgmisel päeval läheme modelile ja ülejärgmisel starti.
Tehtud - mõeldud! Reeda & Ain ühinesid meiega - Juusalt edasi põrutasime juba Aini Valmetiga, härra roolis.


Kaunase vanalinn on kena - ilm sulnilt soe, rahvas hängimas - Reeda luges ajaloolisi materjale ja meievaatasime - tore oli!! Öö magatud - ventikas pähe puhumas, et palavuses ellujääda - asusime teele.
Ain roolis tegi mis suutis, aga ta suutis ... teha nii vähe peatusi, kui võimalik ... et näeks nii vähe kui võimalik ... eluolu kiirteest eemal :-)

Elamiskohaks sai Penzion Horinka sellises väikeasulas nagu Velke Losiny.

Oligi tõsine penzion - ainult pensionärid! Hommikusöögiks oli saiake vorstike, juustuke ja ... kõike oli 2 - pole siin midagi priisata!! :-) Müslit oli ka ... aga piima/jogurtit vms - vot seda ei olnud! Pista kuivalt kui tahad, kausse ka polnud, tõsine kokkuhoid. Aga tuba oli puhas, voodi olemas ja kõlbas elada küll. Kõrtsud olid meeldivalt lähedal ja (alkoholi) hinnad ülivägameeldivalt sõbralikud!!

Model!!!
Johhaidii milline Kolgata tee oli sinna suusakeskusesse mäe otsa!! Auto tuli alla jätta ja jalgsi üles trampida. Krt. see võttis aega pool tundi, higi lahmas ojadena ja ma olin täiesti läbi kohale jõudes. Õnneks kann külma õlut tõi eluvaimu tagasi!!

2 tunnise ringiga tegime kokku 7 kilti, võtsime 3 KP'd, nägime ära ilusa printsessi lossi ja ... juba käskis Ain alla kobida ja minema hakata!! Kogu aeg oli kiire kuhugi! Uskumatu!!!

Loodus on siin hurmav, mäed võtavad jäledalt võhmale, aga vaated on ilusad. Metsad vahelduvad lagedatega, kaljusid õnneks ei märganud. Jalg pidas ka kenasti modeli vastu, ortoos ei seganud põrmugi.

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)


Rogaini MM
Hommik algas taas ronimisega mäkke! Jõhker, nüüd veel kogu tavaar seljas ... johhhhaidiiiii! Ülesjõudmine lausa nõudis külma õlut!! 


Vaatamata meie plaanile minna ja kõndida mugavalt nii palju kui jõuab - no ma olin ikkagi teinud ühe niidi, mis võis olla 65 reaalset kilomeetrit. Niimoodi "more_like_guideline", enda jaoks. Sellise ringi tõmbasimegi kaardile. Ilma keskust vahepeal läbimata. Et hakkame vaikselt minema ja vaatame, mis öö jooksul saab. 


Nii oligi. Jagasime ühe kepi Merkale ja teise mulle ja hakkasime astuma. Esimesed 3 KP'd oli muud rahvast ka ja mingit erilist o-segadust ei tekkinud. 30K kaart ja 10m kõrgusjoon muidugi alguses ei suhtestunud, aga ei hakanud otse vastu ka - asjad olid üldiselt nii, nagu kaardile joonistatud. 


KP42 oli teiselpool Poola piiri, telefon hullus sõnumitest, träkk sinna ja tagasi kulges osaliselt mööda piiri. Laskumine KP22 juurde oli üsna ebameeldiv - järsk langus ja tihe lehtpuuvõss, osaliselt mahalastud kuused, mõmmigi ei näinud, kuhu sa astud ja kuhu poed. Aga saime hakkama.

KP 21 juures ma olin veits hajevil ja lahkusime valele poole - sellest ka ebamõistlikult suur ring järgmisesse KP'sse ... kus meid ootas räme laskumine mingisse uhteorgu. 10m kõrgusjoon on ikka ränk - õnneks pidime ainult laskuma ja mitte tõusma, sest too oleks ikka ebemõistlik käpuli pressimine olnud läbi rõveda võssi ja mahalangenud puude.


KP83 sain ma aru tõusust. Rada tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja ... tõuseb. Ja ei saa otsa. Ja samm muutub aina lühemaks ja lühemaks, lõpuks on napp 20 senti iga samm ... ja ei tule lõppu!!! Ei tulegi! Surud hambad risti, üritad elada sellel ainsamal kepil seljas, tatti pritsib suust, hingeldad nagu sepalõõts ... ja ei tule lõppu!!!

Peale seda laskusime külasse, otsisime esimese kõrtsu (õnneks neid on igas külas) ja tegime kohe paar kannu õlut. Lasime vihma kenasti mööda varjuall, tegime veel ühe õlle ja astusime edasi.

KP86 oli kalju ... Merka kartis neid nagu tuld! Õnneks oli see üksik tükike, mille juurde sai laskuda kenasti. Enne seda oli üks segane träkk, kus läbi keeluala läks tee, mis nagu ei olnud keeluala. Samas reaalsuses oli see tee seespool elektrikarjust :-) Mingi tiim tuli õkva üle keeluala - me siis harisime neid ja neile endale ka tundus, et nad on keelualas. Sinna mõtisklema nad igatahes jäid.

K106 ... oi meil oli õnne, et me lähenesime altpoolt. Taas miski cliff ... mis nagu natuke meenutas mingit hiigelsuurt lahtist punkrit. Ülevalt tulles ... no need laskumisjäljed olid seal õõvastavad! Pikk asfaldiots viis meid järgmisesse külla. Hakkas hämarduma, oli paslik otsida järgmine kõrts ja võtta järgmine kann õlut. Või pigem kaks. 

Asulas nimega Branna oligi kena kõrtsukene. Rahvas hängis, ilm oli meeldivalt soe. Õlle kõrvale tutvustasime kohalikele rogaini formaati, strateegiat ja taktikast :-)

KP107 oli taas kalju - selline imelik! Koosnes alumisest kaljuringist ja nats eemal ülemisest. Kuna lambivalgel tuli toimetada, siis oli veidi sebimist, et midagigi aru saaks kus ja mis.

Öö oli pime, aga imeliselt soe. Sisuliselt sai lühikese T-särgi väel toimetada, ma tõmbasin siiski varrukad ka otsa igaks juhuks. Rohkem polnud vaja. Olemine oli OK, kerge väsimus, aga ei miskit hullu. Tõmbame edasi!

Edasi tuli üks o-viga kartusest - tegime liiga suure ringi mööda teid ja teine o-viga lohakusest - panin üle raja lagedal ilma seda õieti märkamata. Selge lohakus. Õnneks taipasime viga suhtkoht kiirelt ja jagasime tagasi tulla. Öine liikumine oli veits nüri, suurte avaruste tõttu eriti miskit ei näinud, kuigi uus lamp täisvõimsusel valgustas ikka megakaugele!


No ja siis hakkab asju juhtuma.
14h tehtud, kottpime ja mäed. Võss, suured vormid, orientiiri pole, ei abla kõrgust. KP85 pusserdame miski 200m kirdes otsida. Aru ka ei saanud, kus oleme. Taipasime teerajale alla tagasi tulla. Siis uuesti. Tundus üsna lootusetu, aga kuna teisi pusserdajaid oli ka, siis ikka proovisime paar korda veel. Aega läks ja lõpuks saime - taas kalju. Aga no seal Tšehhis on mõiste "kalju" nats imelik. Lihtsalt suva võsas on tükk kivist seina. Suvaliselt. Võib olla hullus kuusevõpsikus. Või risti/rästi pöökide võpsikus - murra kossid ära. Korra laskumisel lendasin ka ülepeakaela - Merka hoidis hinge kinni, et kas nüüd on jalaluuga jälle krõpsti???!!!


Ja siis KP105. Ei leia. Rahvas kammib edasi tagasi. Suured vormid, järsk tõus, tihe võss. Pime. Ei saa aru, kas oled all või üleval või idas või läänes. Kohati hull võsa, pead ennast suruma läbi kuusetihniku, mõmmigi ette ei näe. Väsimus. Lootusetus. Trambid ringi. Ei saa isegi aru, kas juba oled siin olnud või veel mitte. Palju on igasuguseid kivinukke, aga KP'd ei kusagil. P-tunne peab aitama ... aga väga ei aidanud!

Reeda ja Piibe jõuavad. Me ütleme, et "ei leidnud, aga siit nad peavad kõrgemale minema". Mina enam ei jaksa, istun kivile. Mõtlen nats, lootusetu. Üle tunni oleme otsinud, lihtsalt ei jaksa. Ei ole ideed ka kust suunast otsida. Ei saa ennast ka paika, sest ühtegi teist reaalselt olemasolevat kaljut pole kaardil Ja see mis on - seda pole looduses!! Ma ei taha enam, läheme minema. Jääbki leidmata. Ilmselt olime paarikümne meetri kaugusel. Korduvalt vast isegi?? Aga polnud õnne.

Edasi saab mul lamp sisuliselt tühjaks - lootsin ikka terve öö vastupidamist, aga nipsti tühi. Kinnitan kuidagi akupanga selle külge, hädavaevu vean valgeni välja - siis on ka akupank otsas. Imelik.

Läheb valgeks. Tõuse üldse enam ei jõua. Valime alati miski raja ülesminemiseks, muidu ma ei jõuakski üles. Maru aeglaselt liigun tõusudel. O-viga me eriti ei tee. Kohtame mingit ulmeuhket punkrit mäe otsas, pilt jääb tegemata, toss on väljas.

Merka paneb kuivad sokid, mul ka ikka tallad vaikselt hakkavad märku andma, et on kõnnitud. Merka sokid saavad kohe jälle märjaks, sest ees on ... no selline korralik oja, millest tuleb läbi sumada :-)
Hommik on kena, maa on kastega kaetud, päike piilub  lageda tipukese tagant, udu voogab heinamaadel, lehm ammub - ulme!


Korra tundub, et aega on palju rohkem, kui punne ees. Aga siiski me ei lähe KP76 ja KP53 järele. Igaks juhuks, ei julge. Joosta ei taha, ilmselt ei saaks ka.

KP95 on juba kaardilt vaadates tõeline saatan - tihedalt ja väga palju jooni. Taas kalju. Tõmban  radapidi ennast pisitasa ülespoole ja loobun mõtlemast. Ei jaksa. Nühime veits diagonaalis, kuskil kõrgel nagu on miskid kaljud ja inimesed, aru ei saa. Endiselt ei hooma kõrguses edenemist - palju? vähe?? ei saa aru!!
Jõuan miskile rajakesele, kõva loha läheb - joon, geel - mõtlen. Saan meid paika - möödas oleme veits!!! Liigume kenasti KPsse ja mööda kõrgusjoont kulgevat loha ka järgmisesse. 


Täitsa toss on olla, jalatallad löövad ka tuld. Aga ma ei hakka vahetama. Viimane KP55 ja aega 3 tundi. Saagu mis saab, aga otsustan lõpuni vastu pidada!! Jook saab kohe otsa. Ja see viimane KP on jälle iidkõrge mäe tipus - loomulikult!!

Tõuseme mööda teeradu diagonaalis. Ei hakka siit otse ronima. Miski diagonaal suubub sujuvalt kuusenoorendikku - Merka vaatab mõistmatult. Üleval paistab teistpidi diagonaal, kuhu peame jõudma ... aga tee ei lähe selleni!! Ja mööda mäge otse sinnani juba ei roni!! Ütlen, et peame ennast siit võssist läbi suruma, muud variantio pole. Surumegi - ebameeldiv. Aga saame hakkama.

Jäänud on viimane lõputräkk. Rahulikult ... tegelikult mitte väga siiski. Aega on 1,5h ja see tundub nii imelühike aeg ... ja tee finišisse krdi pikk!! Hiljaks küll ei tahaks jääda ... aga tee ei edene. Tallad valutavad, päris ribadeks vist veel pole, aga ilmselt mõni vill ikka on. Peab liikuma, küll see finiš ka tuleb. Peab tulema. Lõpu eel on tuttav mäekülg, sealt peab otse läbi lõikama ... jube vaevaline tundub see lõige!!


Jõuame kenasti tatsates lõppu. Tund jääb veel varuks. Tehtud! Merka on hämmastunud, et me nõnda pika tripi tegime!! Jalg pidas vastu, ortoos ei hakanud isegi hõõruma, super!

Aeg: 23:03.55
1500 silma
läbitud 63km
XO klassis 57. koht (kokku 87 tiimi klassis)


Sõbrad on teinud jälle igasugu häid tulemusi - eranditult kõik eestlased! Igas klassis poodiumil mõni Eesti tiim ikka on. Üldvõitu ei tulnud küll, aga XV klassis võidavad Laidy/Aivo/Roland - selle üle on eriliselt hea meel!!!

Õhtu möödus tutvudes ... no kõige ilusa ja kohalikuga. Süvitsi. :-)

Tagsisõidul tegi Ain mis suutis ... ja ta suutis - sõita maha 1500+ kilti ilma lähes ühegi peatuseta! Mitttttttemidagi ei näinud ... peale ühe armsa Poola linnakese, kus oli laat, müüdi erinavat maitsvat jätsi, oli ilus kirik ja õllekas ... aga ka seal me ei peatunud ... lihtsalt kiirus langes korraks alla 130 km/h - jõudis naksaki aknast välja vaadata :-)

Expedition Estonia 2022

1.juuli 2022

Sääsehirm

Järjekordne suvine hulluse-ihalus on vist välja löönud. Expedition - 230 kilti ja min 2 ööpäeva. Ilmselt regatud sai seetõttu, et eelmisel aastal Tartu-Tallinn trassil jäid meil kripeldama natuke lõpuotsa ebaõnnestumised. 

Nüüd siis Rakvere-Narva trass. Lubas toredat seiklust. Me targu sinna ARWS arvestusse ennast ei pressinud - ikka OPEN-rada on meiesugustele. Milleks tekitada korraldajatele tuska, et peavad nädalaid kedagi võssist välja ootama.


Radade erinevust oli niipalju, et OPEN klassile saadeti hommikul GPS träkk emailile ja võis kasutada GPS'i. Ehk kuna täpset rada polnud ju võimalust teha kella, siis see träkk oli "more like guideline" - KP'sid see ei läbinud.

Proloog Toolse linnuse varemetes - o-jooks pisikesel maa-alal piltkaardiga. No sibasime ära selle ja asutasime ennast ratastega minema - 105 kilti ratast koos 2 väikese o-jooksuringi + swimruniga. No seda viimast me muidugi ootasime pikisilmi - meie ala ju!  

Väga-väga alguses sai meile selgeks, et rattainimesed me ikka üldse ei ole - meist sõideti kogu aeg lampi mööda ... eriti teedel. Kogu selle trassi jooksul - kõik sõitsid kiiremini!

Kohe aLGUSES hakkasime lisaks igasuguseid tobedaid pisivigu tegema - küll sõitsime KPst mööda, küll otsisime varem ... lühidalt - lihtsalt polnud meie päev, õnne üldse ei olnud!
Öö saabudes olime juba päris tahaotsa kukkunud oma imelike teevalikutega. Eriti ruineerivad olid KP6 ja KP8 korralikud o-sõiduvead - no ei saanud mina pihta kaardi mõõtkavale ega sellele, mis sinna joonistatud oli. Ei klappinud, kohe üldse ei klappinud.

Mida pimedamaks läks, seda paremaks vist ka meie liikumine läks. Kuigi ma olin ikka täitsa läbi keskööks juba.

Hommikused päikesekiired ei teinud olukorda paremaks, tülpimus ebaõnnest ja lödi olemine tõmbasid tempo täitsa alla ikka. Vaikselt veeresime Kiviõli poole. Tuhaka tipus käis ainult Merka, mina lebasin all maas ja puhkasin. Raske oli olla. Oletasin, et me vast päris viimane tiim pole, aga kindel polnud.

Siin see krõbin juhtus
Tuhakalt Kiviõlli sõites suutsime järjekordselt valele teele pöörata ja veast arusaades tegime 180 kraadise tagasipöörde ... 
... panin kiirelt külje maha, vasakut jalga klipist rebides ragises miskit hüpeka juures ja ... püsti ma enam ei saanudki. 
Kohe minu järel pani Merka matsu - tema sai püsti.


Ei taha tunnistada, aga sügavas sisemuses oli selge arusaam, et nüüd läks midagi katki. Nagu päriselt. 
Muidugi oli lootus, et ma kujutasin seda kuuselaua murdmise raginat ette ja eks annab edasi ikka minna. Esialgu ei andnud, valu oli paha ja jalg ei kandnud miskit. Peale paari ibukat suutsin tee keskelt minema roomata ja istuma sättida ennast teepervele. Mõne aja pärast ka püsti tõusta ja läbi valu sadulasse istuda ning jala klippi suruda. Välja keerata ei julgenud - jube valus lõi kohe sisse. Loobusin proovimast.
Sõita kannatas - otsustasin, et kukkuda ei tohi, sest jalga kätte ma sealt ei saa. Kõik edasised peatused olid ainult parema jala peale - vasak toss oli klipis ja sinna see ka jäi.

Küttejõu o-jooksu tegime nõnda, et mina olin suhtkoht ratta juures kaardiga ja hüüdsin Merkale, mis suunas minna. Käia oli päris valus, aga natuke tuli ringi liibata - ibukate ohjeldamatu tarbimine aitas. No otsustasime, et sõidame ratta ikka lõpuni, eks siis vaatame mis lugu on. Vähemalt swim-runi juurde veereme välja. Jõudsimegi.



Merka tegi kiirelt selgeks, et swimruni me ikka läbima ei hakka - seal Aidu kiviklibukallakutel ma liikuda ei suuda. 

... ja järgmisele jalgsietapile meist minejat ei ole. Ma ikka salamahti lootsin, et tiksume vaikselt TA2 ja küll olukord läheb paremaks. Ja ma ikka saan vaikselt astudes järgmisele etapile peale.

Loksusime vahetusalasse põhjarannikule, kus kohalik EMO-vend jalale peale vaatas ja ütles, et aitab selleks korraks küll. 
Silver ässitas kogu rada rattaga lõpuni tegama ... no ei olnud isu. Ratas ju just oleks läbi saanud ja jalgsiosa - meie leib - alanud.

Nii jäigi, Merka tegi kerge uinaku, mina istusin jalg ämbris ja üritasin arusaada, mis juhtunud on. Mari-Liis tuli autoga, tõstis meid sisse ja sõitsime koju ära - jalg paistes nagu pakk.

Esmasp. EMOs pandi diagnoos - pindluu murd ... millele järgnes 5 nädalat kipsi - 4.07-8.08. 

Kena lugu küll!!


Panna enam ei taha ...


Seiklusfest 30.04.2022

Rattarogain 3h
Kaevandusmuuseum - Aidu
Merka ja mina


Sel kevadel käis minus klõps - sporti enam teha ei taha. Ma mõtlen niimoodi panna. Ja (pool)teadlikult treenida, et paremaks saada. Üldse ei taha kuulda mingist treenimisest. 

Ilmselt käis "das klõps" siiski varem, sest tegelikult juba sügisel tundsin, et mul on täiesti savi, mis mu aeg kuskil on või mitmes ma olen. Et lihtsalt kulgeda tahaks. Ilma erilise valuta. Õigemini ... valus võib kohati olla ja pingutada ka võib, aga mitte selleks, et midagi saavutada. Lihtsalt ei huvita. Nagu päriselt!!

Talvel oli ilgelt mõnus suuska libistada, niimoodi lihtsalt kulgeda, läheb nagu läheb. Mäest üles joosta ei viitsi, astud lihtsalt müta-müta ... ja mäe otsas puhkad keppidele nõjatudes - nii tegingi igal maratonil, liikusin kõssa-kõssa. Mõnuga. Aaaa las noored jooksevad mäest üles! Andku valu. Pangu!!!

Aga nii kui lui lumi ära sulas, ma sain selgelt aru, et sel aastal ilmselt ei tule päeva, kus ma läheksin niisama õue jooksma, niimoodi treenimise mõttes. Kohe üldse ei ole mingit isu, võiks öelda, et suisa jäle on joosta!
Naljakas oli mõelda, et mõned aastad tagasi käisin lamekal liivas tõuse jooksmas - isuga, ajale, vabatahtlikult. Mitu korda käisin. Uskumatu!

Mnjahhhh ... see eelnev jutt muidugi oli nüüd üsna imelik eksole!! Et mismõttes panna ei taha?? Peab ju meeldima! Panna!! Kogu aeg!! Konstantselt!!

Samas mulle hullult meeldib vaadata, kui mõned tahavad panna ... isuga! Respect. Vaadata on huvitav! Täiega põnev! Jälgid inimesi, kes möllavad silmad ruutus - jummala äge!! Ja elad kaasa, sajaga!!
Aaa...vot ise ei viitsi enam! :-)

Sihuke klõps on läbi käinud. Nii on!


Laupäeval läksime Xdreami asemel (mis ka eriti ei köida enam) hoopis SeiklusFestile Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumis. Eelmisel aastal mõtlesin sellele, sel aastal siis läksime kohale ja vaatasime üle. Jalgsirogain 4h või rattarogain 3h, lisaülesannetega.

Kuna joosta ei taha, siis proovisime rattaga ... no ratas Aidus on muidugi täiesti segav tegur - lohista teist kohati järgi nagu surnud rotti. Kujutasime selgelt ette, kuidas Expeditionil saab see värk olema - pimedas ja täislehes võss, mida läbitakse rattaga - 10 kilti 10 tundi. Nagu reaalselt!! See on ikka kole õõv maastik orienteerumiseks seal kraavide vahel. Nagu kaugelt vaadates jube ilus ... aga sukeldud sisse - jõhker porr!!
15K kaardil ei ole võimalik mingeid reljeefitippe ja orgusid väljalugeda - ma ei tea, kuidas näit. 30K kaardil see olema saab - pane kolm-neli punni sinna tranšeede vahele eikellegimaale lohukesse või künkakesele ... tunde, ei päevi kulub selle leidmiseks!!

Ilgelt kipakas süst oli
Ma ei saanud aru nendest teedest ja radadest seal tranšeede vahel, panime ikka kala ka korralikult. Lisaülesanded olid toredad - sellised lahedad. 

Plaan oli kõik punnid läbi sõita ja siis tulla muuseumi territooriumile lisaülesandeid toksima. Ei tulnud välja, jubedalt läks aega seal võssis nikerdamisele. Lõpus läks päris kiireks. Ei suutnud kogu ringi ära teha koos lisadega. Põder kurivaim töllerdas ka ees vahepeal! Süsimust põder! Aidus on süsimustad põdrad?? Mõned on rattaga jäneseid surnuks sõitnud, põdral oli sedakorda õnne!!

Tagasisõit oli tuim tühi andmine ... et lõpuks veel muuseumis mõned KP'd läbi kihutada. Korra sain vööni vette ka rattaga sõidetud ... no paistis nagu lomp, millest kannatab läbi tuisata ... keskel osutus siiski pehmepõhjaliseks vööni järveks. 

Ratta segatiimid 
... me ei lähe siit ära!! :-)
Mis kõige lahedam - selline chill oli kogu see üritus!

Polnud väga "silmad ruutus" tiime.
Oli Karel Kruuser ja Mongoollased - Hirvo/Margus/Kersti ja oli veel paar-kolm-neli-viis sportlast.
Ja oli Hardi - täies hiilguses, respect!!

Pakutav šašlõkk oli nii krdi toores, et silmist pritsis verd, aga muuseumi puhvetist hagetav plov ja õlu olid super! 


Üldse oli enamus asju super - see on nõnda armas, kui inimesed teevad ise ja isuga, kui on näha, et tahavad teha.

Karikad olid kaunid, karask hirmus tervislik ning ... segatiimid ei soostunud rattarogaini autasustamispjedestaalilt lahkuma :-)
Tegevust jätkus seal vist hilisõhtuni - miskid tulesõud ja jututoad ja asjad olid - neid me enam ei jaksanud väisata.

RESPECT korraldajad, Ida-viru ettevõtted, sponsorid, Hardi! Te teete lahedaid asju ... sulnilt muhedaid asju! Nummi!

Loodame, et ka järgmisel aastal ... hulle sportlasi kohale ei tule :-)