Noooojah!
Alustada tuleks algusest.
Mulle tundub, et peale viimast xdreami jäi nii Merlel kui minul nagu seiklusspordi hooaeg lõpetamata. Mõlemad vist tundsime, et on veel mõni nö. "unfinished business". Seiklussport tundus apetiitne ja sügisene Libahunt tundus liiga kaugel veel. TAOK rogaini plaani pidin mina maha matma. Ja XT öörogain oli juba läbi. Mer leidis kuskilt miski Öörännaku nimelise asja ja mina täiesti juhuslikult sattusin sellisele ettevõtmisele nagu Motovilla Pankranniku Ekstreem. Selle viimase kohta tegelikult suurt miskit infi polnud - ainus mis mind köitis oli see, et mootorratastega ei ole sel miskit pistmist - no Motovilla or something!!
Ja et toimub 28.09, võistkondlik, kuskilt Sakast Toila sadamani, ~22km. Kõik! Tegelt ka rohkem infi polnud ... aijaa, regi kohe, raha maksa stardis 10euri/nägu. Kõik!
No Merka ja Mari-Liis olid nõus seda hullust kaasa tegema.
Kuskilt jäi mulje, et ju see ikka sihuke orienteerumise sugemetega asi on. Daaaaa! Formaat oli puhas jooks Sakast Toila sadamasse mööda randa ... no või siis seal pangast allpool ja veest veidi ülalpool. Aja peale. Ilma igasuguse orienteerumise ja KPta. Aga tuli minna! Päris tuuline oli starti oodates, tiimid lasti rajale 2min intervalliga.
Panga all oli ilm parem - tuult vähem ja kuidagi soojem ka.
Võibolla ka törts kivisem??
Esimesest 10km'st pole suurt miskit rääkida - liiva ja tiba kruusa sekka ja mõned mahalangenud puud. Sai joosta ja puudest mööduda tuli kohati merest. Mõnest tiimist saime mööda ja mõni möödus meist. No tiba üle tunni tegime esimest 10km. Täitsa OK.
Järgmisest 10km'st pole ka suurt midagi rääkida ... õigemini seda 10km'i on väga lihtne kirjeldada:
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi
kivi
Sisuliselt iga samm oli võimalus rebestada oma hüppeliiges või põlv või midagi veel. Kohati üritasime mingeid jooksusamme teha, mis aja edenedes nägid välja aina jõuetumad.
Aina jõuetumad!
Ja varvas varba järel sai vastu kive litakaid. Raudse järjekindlusega! Tundus, et luud murdusid ja küüned lendasid. Päris ekstreemne oli küll!
Ilmselt oli ümber väga kena loodus, aga seda ei näinud, sest paaniliselt jälgisid igat sammu - midagi muud ei näinud.
Viimane paar kilti kive enam ei olnud. Ilus liivarand, mis tundus nii sile, sile ... sile. Ja erikuradi väsinud olin. Oli tõsist pingutust lõpuni jõudmisega, ausalt!!
Aeg: 3:11.50, segavõistkondadest suisa 3. koht!!!
Ilu tuli pärast, mõni päev hiljem. Et täitsa naljakas võistlus oli!!!
:-)
