start kell 19:00, finish 23:00
Kristiina ei saanud tulla, hoopis Aap oli tiimis.
Ilm on selline müstiline - septembri lõpp ja ikka on õues tublisti üle 15 kraadi sooja. Nüüd ka - stardis täitsa probleem, kas minna ainult T-särgiga või võtta ikka kilejope ka - no kui peaks külmemaks minema öösel?? Kilejope läks kotti (täiesti mõttetult muuseas!) Ja Merle peen lamp ka kotti.
Soov oli nii kaua kui võimalik minna ilma lambita - sest lambi põlemaklõpsamisel ei näe valgusvihust eriti väljapoole enam. Tõepoolest, kuskil peale kaheksat läks nii pimedaks, et juurikatel koperdamise vältrimiseks tuli lamp põlema panna.
Kogunemine, kaarti sai vaadata 5 mintsi - mida sa selle ajaga ikka suurt planeerid. Vaatasime, et Peterburi teest põhjas on punktide tihedus lahja - lähme lõunasse. Seal olid ka 8 ja 9 algavad magusamad KPd. Ja vastupäeva ring tundus OK - no et mets valges ära ja lõpupoole rohkem teedel minemist.Paar sihukest kohta olid, mis tundusid kahtlased ... aga no küll jõuame sinna, siis otsustame kas ja kuidas.
Start ... jooksmine ... kaardivaatamine ... esimene tõdemus, et ei mätshi ... endiselt jooksmine ... KP ... jooksmine ... taas veidi ebakõla kaardi/maastiku vahel ... sisseelamine ... KP ... jooks.
Enam-vähem sellises rütmis me alustasime.
Aap oli väga tubli. Me ikka sisuliselt kogu tee jooksime. Esimesed poolteist tundi kandis ta ka veel kotti. Eks meil oli õnne ka - üks kahtlane koht, kus tuli selgelt ainult suunda minna läbi rabasema koha - selle jõudsime veel poolvalges ära teha - õnneks!!! Ja peale seda oli kohe üks metsatööde ala, mida kaardil polnud ja kus oli päris keeruline mingit sihti otsida. Oli küll juba lambiga minek, aga oli taas õnne - kõrval oli teisi tegijaid ja sattusime õigesse suunda ja rajale.
Lamp vajaks muidugi eraldi peatükki - tal aku juhe on täpselt nii lühike, et kuhugi (vööni) ei ulatu. Üritasin nii ja naa, lõpuks hoidsin käes seda akut. Kui seljakoti selga sain, siis sai ülemise rihma külge kinnitatud. Aga valgusjõud on sellel aparaadil vägev - terve maailm sai valgeks. Ja kuna tal zoomi pole, siis nats kartsin kaardi lugemist - järsku peegeldab rämedalt ja midagi ei näe. Aga oli päris ok. Valguse servaga kaardile näidates oli väga OK. Teine asi oli see, et lamp kippus vaikselt langema ja näitama rohkem nina ette. Eks ta kaalus ka parasjagu.
Kuskil peale 2 tundi läks Aapil samm raskemaks ja ma võtsin koti endale. Ja ka mul hakkas taas parem puus valu tegema. Üle ühe lageda otsustasime otse minna - tea, kas see õige otsus oli, aga ega me ilmselt palju ei kaotanud ka. Otse asimuuti minnes oleks pidanud sumama kõrgesse rohtu. Ebameeldiv, pime, vastik! Läksime vähe ringi, aga mööda madalamat heinamaad. No ja ühte lagedal oleva kivihunniku KP'd otsisime. Oli teine kuidagi puitunud rohu sisse peitunud. Ma käisin ikka ümber hunniku paar tiiru ja ronisin üles-alla, aga ei märganud. Ei tahtnud liiga ka rahmida seal - nõges oli ikka täies paueris veel!! Lõpuks siiski sattusin peale - oli taas õnne!
Rohkem nagu vigu ei teinudki ja aega mõttetult ei kulutanud. Päris lõunas otsustasime ühe 8-seeria punkti ära jätta. Tiba üle 2h oli täis ja mulle tundus, et tolle punkti otsimisega metsas võib minna aega. Kindluse mõttes oleks tarvis juba tagasiteele asuda. Kusjuures juba teine kord, kui mulle kaugeimas nurgas olles selgelt tundub, et "no täna läks küll pekki - me raudselt ei jõua ajas tagasi!!" Suverogainil olin ma täiesti 110% kindel, kui kaardi tagumises servas olime ja Krissukas ära kustus. Nüüd olin sihuke sõu-sõu mure, et kurja, kas oleme liiga kaugele läinud??
Kuskil enne kolmanda tunni täitumist läks ikka raskeks. Aapil oli jalad ja selg päris otsas ja mul kohati parem puus päris valus. No ikka sundisime ennast jooksma. Aapil oli nähtavalt raske, aga ta sundis ennast hämmastava kindlusega edasi tegema. Ja endiselt me viga oluliselt ei teinud - õnneks oli palju mööda selget teed minekut. Sekka ka tiba kõndimist, aga põhiliselt ikka jooks. Kuskil 45 mintsi oli veel aega, kui olime Kuusalu keskväljal ja kaalusin, kas minna ka teisel pool trassi võtta üks kaugem punkt lisaks? Kuna Aap oli ikka päris valudes, siis otsustasin otse lõppu minna ja laps ellu jätta seekord :-). Aap oleks olnud nõus ka selle lisaKP võtma - karm vend, väga karm vend!!!
Ja siis suri minu udupeen lamp. Lihtsalt plõksti oli pimedus. Õnneks oli mul käsilamp ka ja viimane KP sai võetud siis pimedamas olekus. Nats sodisime ka sellega - elektripost pool-lagedal - no ei näe ju kus või milline õige post on. Ühtki orientiiri ka pole ... või siis ei näe. Või siis ei jaksa enam selgelt mõelda.
Ja sörkimine finishi poole. Raske, päris raske! Samas sellevõrra kergem, et "kodu" on kiviga visata. Ja finishis oli endiselt 15 kraadi sooja.
Kokkuvõte:
* see rogain õnnestus tõesti hästi
* Aap on megatubli ja talle isegi meeldis ... kui see jooksmise painav valu jalgades ja seljas veidi talutavamaks muutus peale sauna :-)
Aeg: 3:34.43; 72 punkti, üldarvestuses 51. koht. Läbisime 24km
Peredest 3. koht (väga napilt, järgmisel oli silm vähem) - auhinnaks natuke nänni ja tort!!
Aasta kokkuvõttes peredest 2. koht - auhinnaks riputati meile medalid kaela.
Tore on see rogain ikka - ja neli tundi on täpselt selline inimorganismile veel arusaadav mõõde.
