Tartu Maraton









15.02
63 km

Viimane minu TM sai toimuma 1995, kui müstilisel kombel sai 60km sõidetud ajaga 3:59.56. Aasta enne seda sai 60km sõidetud suisa ajaga 3:53.18. Nagu kuidasmoodi?? Ei mäleta, siis vist sõideti vabastiilis ja ma olin väheke kibedam käpik ka kui praegu. Esimene TM sai sõidetud 1984, siis oli 60km, jube raske oli viimasel kümnel kildil püsti seista - jalad olid lihtsalt nii läbi, et suisa tuikusin lõpuni. Kukkuda ei tohtinud, ma reaalselt poleks ilma kõrvalise abita püsti saanud. No ma olin ka tookord 14. aastane :-)  Koos isaga sõitsin.
Aga 80'ndatel sai sõidetud TM'e tubli 4 korda, siis kadus talvine lumi.

2012 sõitsin avatud maratoni lühikest otsa koos Krissukaga, ka vabas, aga see ei olnud nagu päris TM. Seega selle aasta maraton oli üheksas mu elus. Väike tabliitsa ajaloost ka siia:

aasta
dist
koht
lõpetanud
aeg
1984 60  6592 9058
6:37.15
1985 55,6 3051 8175
5:08.28
1986 60 4254 9858
5:14.46
1987 58  1458 8831
3:28.25
1991 47 404 3163
3:07.45
1993 30 73 961
2:02.14
1994 60 260 1212
3:53.18
1995 60 465 1679
3:59.56

Nuuvot!
Sisuliselt juba 3-4 aastat olen mõelnud ... et järsku prooviks taas. Uus stardikoht, uus stiil - kõik värk täiesti uus. Ja uskumatu, aga saigi eelmise aasta lõpul regitud ja ... mis veel uskumatum, lumi oli ka olemas.

Nagu ikka, maraton algab eelmisel õhtul. Hoolimata sellest, et sai nagu korra mainitud, et vast väga hulluks ei läheks ... aga no Tartus on neid kohti ja ... poisid olid hoos. No kohe nii hoos, et hommik tuli maru kähku ... rutem kui oleks tahtnud ja enesetunne ... oli asjakohaselt täbar!

Miski valemiga sai starti ikka täpselt õigeks ajaks jõutud, turgutuseks pudel õlut ärajoodud ja koht sisse ... viimase stardigrupi viimases reas. Nagu reaalselt ei olnudki minu taga enam ühtegi inimest :-) Natuke müstiline tunne oli! Juba 7-8 mintsi pärast oli ka stardijoon ületatud ja vaikselt sai edasi nihkutud.
Täitsa kohutav ikka, kuidas inimesed ei seisa suuskadel püsti! Absoluutselt mingit suusavalitsemist ei ole ... kogu distantsi jooksul ma ikka hämmastusin, kuidas ja kus kukutakse - pole miski probleem üksinda, täiesti siledal maal, superjäljes, panna hirmsa raginaga külg maha. No rääkimata laskumistest ja tõusudest. Siin üks tore ERR'i video esimesest laskumisest - USKUMATU!!!

Ilm oli super: -5, päike, lumi kõva, jäljed nagu raudtee, kohati isegi jäised.
Suuskadest? No mul olid ju need Fischer Zerod määrdevabad ja ega ma pidamist ei määrinudki. Ega nagu ei pidanud ka. Õigemini - need suusad vajavad jube teravat tõuget ja tõusudel tuhklumes nad pidasid päris hästi. Aga rajal üsna nõrgalt. No sai ikka vahelduvat sõita küll, aga kogu aeg pidid tõukele mõtlema - siis pidas, kui tehnika olemas oli. Aga 63km järjest ei ole ju tehnikat olemas :-( 

Selle eest libisemine ... aaaaaaaahhhhhhh!
Ulme!
Ma arvan, et top 100 sees oli küll minu suuskade libisemine! Nagu reaalselt! Ise määrisin - Rexi lilla MediumFluor, ei mingeid pulbreid. Rajal nägin kahte inimest, kellel libises enam-vähem sama hästi, teised said ikka kümnete meetritega. Isegi Elva lähedal metsateedel kergel allamäge lausikul olin mina laskumisasendis, kui kõik teised lükkasid keppidega paaristõukeid - ja ma libisesin eest ära ilma tõugeteta!!!! ULME!!!

Start ... ja üllataval kombel kuskil 5-6 kildil sai ikka juba sõita ... kui suutsid kukkujate vahelt läbipõigelda ja sahkapanejatest kaugemale hoidsid. Esimese TP'ni (12km) sujus täitsa kenasti. Sõitsin täpselt nii kiiresti kui ruumi oli, tagasi ei hoidnud. Peale TP'd sujuvus jätkus, üritasin tehnika enam-vähem korras hoida, siis pidas kah. Ja vahelduvtõukeline tuli täitsa meelde lapsepõlvest.
Enne teist TP'd (23km) tuli kerge moraalne langus - no pekki kui ikka 40+ kilti on sõita veel ja sa oled juba lähes 2 tundi rajal olnud - no kole on ikka see perspektiiv. Kurat, poolt maadki pole veel läbi!
Kuutse TP'st (32km) edasi moraalne langus aina süveneb. Üritan kuidagi tujutult matkata, ei jaksa, ilgelt palju on veel sõita, ei pea ... no kohe ikka kurta tahaks! Kõvasti. TP's söön ja joon ... pikalt. Mõtlen eksistentsiaalsete probleemide üle. Ka pikalt! Miks ma siin olen? Kes see "armas" inimene oli, kes käskis regida??

Siinkohal kuldne klassika Riksi blogist:
Miks? Lihtne küsimus, lihtne vastus. Keskeakriis. Capiche!
Tsiklit osta ei julge, noort armukest pidada ei jaksa (vist tegelt vastupidi)
seega peab elus olema mingi muu taskukohane, ilus ja motiveeriv eesmärk!
 http://riksiblogi.blogspot.com/

Nõndaks, edasi Peebu TP'ni (39km) perspektiivitus jätkub - iga kilt on nii kuradi pikk ja nii põrgulikult palju on lõpuni maad. Ja miks peavad need pagana sildid olema iga kildi tagant - pange harvemalt, ma ei taha midagi teada sellest palju veel maad jäänud on!! Õudne! Rahvas sõidab mööda usinalt, mul ikka kohe ongi raske seal poolepeal. Ainus, mis veel hinges hoiab - superlibisemine ja päris palju numbreid algusega 3.

Sportfotost üks pilt siia
NB!! hea pilt Kristo ...
aga ma ei ole nõus maksma
4€ ühe digifoto eest!!!
Kui lõpuni jääv maa hakkab 25km'ile lähenema, hakkab vaim jälle natsa jalgu allavõtma. Mõistus suudab juba 20+ kildist maad kujutleda kui inimvõimetele vastavat. Palu TP'ks (46km) olen juba rõõmsam ja tõusudel hakkan ise teistest mööda sõitma. TP's joon korralikult ja peale seda tuleb täiesti teine hingamine. Lausikul saab sõita vahelduvalt - mulle see paaristõukeline üldse ei meeldi - no ma ei jõua järjest üle 600m lükata paaristõukeid - käed väsivad hullult ära ja selg hakkab valutama. Nüüd saab vähemalt vahelduvat sõita ja selles ma olen meeldivalt kiire teistega võrreldes. Lõpuks on ka tehnika paikaloksunud ja lapsepõlvest meenuvad klassika põhitõed: sõida puusadega! Lükka jalg ette, mitte ära tõuka taha!
No need viimased 16 kilti ma ikka suisa kihutan!!! Minust mööda sõidavad ainult lühikese raja esiotsa vennad. Viimane TP (53km) on õiges kohas, joon kähku (kuidagi jube kiire on mul hakanud???) ja sahinal edasi - tõusud jooksen, lausikul panen vahelduvat (kuigi oleks pidanud paaristõukeid lükkama, aga selg ikka valutab pahasti ja lihtsalt ei suuda järjest üle 10 paaristõuke lükata, valus on). Kergel alamäge lausikul istun suisa laskumisasendis ja lihtsalt libisen, libisen, libisen lõputult - see on võimas tunne, kui sa libised eest ära vendadel, kes lükkavad paaristõukeid!!!

Viimased 4 kilti on raske - aga see on teistmoodi, mõnus raskus - see, mis tuleb sellest, et sa sõidad kiiresti ja tekib kerge hapnikuvõlg. See on talutav raskus, selle kannatab ära. Peale jõge keeran vinti veel peale, jõuan küll! Täiesti kihutan juba, rahvas hoiab kohkunult kõrvale, et mis pagana hull see on.

Kui algus oli ketserlik plaan kuskile 5 tunni kanti sõita, siis no poolepeal see mõte läheb ära - 2:40 ma polnud veel pooleni jõudnud. Selgelt tundsin, et 5:30 jääb ka alistamata. Aga 7km enne lõppu on miski 35 mintsi 5:30'ni aega - selle sõidab küll ära kiiremini kui 5.00/km. See suhtkoht sile maa ka, tõuse palju pole. Miski 3 kilti enne lõppu on aega veel üle 15 mintsi - jõuab küll!! Meel on hea, tuju on hea, libiseb ja ... mis peamine - ma jaksan kuuekümnendal kildil kiiresti sõita!!
Jõudsingi!
Polegi kõige jäledam olukord!! :-)

Aijaaa lõpus mulle meenub, et pidin stardis Ehtelile suusakepiga lehvitama ... vist on hilja?

Aeg: 5:27.38
Koht: 3145

Koht/Pos Nimi/Name Aeg/Result 12 km Matu Koht/Pos 23 km Ande Koht/Pos 32 km Kuutse Koht/Pos
3145 Tarvo Jõeste 5:27:38 1:03:30 3630 1:59:00 3519 2:47:22 3459

39 km Peebu Koht/Pos 47 km Palu Koht/Pos 53 km Hellenurme Koht/Pos Vkl/Cat Koht/Pos
3:28:52 3426 4:07:25 3332 4:43:10 3283 M45 463

Gepsu statistika



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar