WinterXdream Haanja

23.veebr. 2014
Kontrollaeg: 6h

See talv on jätkuvalt nagu ta on. Lumi on tänaseks kogu Eestist sulanud ... või siiski mitte? Isegi 5km enne Haanjat ei olnud lumelaikugi näha, aga võistluskeskuses (ja hiljem metsas) oli lund nagu putru. Täiesti arusaamatu - mitukümmend senti lund kohati. Paksus metsas. Arusaamatu! Veebruaris!! Päris lumi oli, katsusin ka, ausalt!

Sääsehirm M-L'i, Merka ja minu isikus kohal. Formaat 40 Eesti kõrgemat mäge + 2 lisapunni, aega 6h. Teades teemat, sai suurem planeerimine eelmistel päevadel kodus ära tehtud. Ja tegelikult see toimis ka rajal täitsa vinks-vonks. Selge oli, et kõiki KPsid me ei võta- kõik poleks mu SI-pulgalegi mahtunud :-) Aga kindlasti võtame ära 20 kõrgemat (lumeilvese tiitli saamiseks) ja lisaks mõned veel siit-sealt. /päevi hiljem tagasi vaadates, oleks julgema planeerimise korral reaalne olnud ära võtta ~35-36 KP'd pluss lisa 2punni/

No alguses oli kaunis ja kena ja sujuv. Joosta oli kohati omapärane ja kaootiline - ikkagi lumi, libe, tõusud, natuke võsa ... aga mulle meeldis. Ja ma jaksasin. Esimesed 4 tundi ma täiesti korralikult jaksasin. Ma olin kohe päris imestunud, et mille pealt ma jaksan?? Müstifikatsioon!
O-viga tegelikult ei teinudki. Kohe lõpuni eriti ei teinud viga. Samas talve headus seisneb alusvõsa puudumises - läbi soo võib otse asimuuti lõigata, sest pind reeglina kannab ja taimestik puudub. Suunast suuremat äravajumist üldiselt ei teki. Oli üks ühelt mäelt teise puhas suundaminek läbi madala raba (KP3--KP4). Seda ma kartsin, et vajume ära ja ei oska vastasmüüris õiget kohta leida. Aga läks üllatavalt otse ja lihtsalt...ainult tõus oli räme, esiveoga ja korduvate allalibisemistega saime lõpuks ikka mäele peale. Lumi on abiks ka seetõttu, et üldiselt on ikka korralik searada sissetrambitud suunaga õigele poole :-) 
Munamäel oli siis lisapunn, kus me M-L'i saatsime köiega allasõitma tornist. Ega ta vist väga ei tahtnud, aga kuna me olime veenvad ja tal oli parasjagu üsna raske hetk, siis tal ilmselgelt ei olnud sel hetkel jõudu vastuvaielda. See saigi alatult ärakasutatud.

No lõunaots läks igatahes kiiremini kui ma olin arvanud - kolme_poole tunniga olime ka Munamäe teinud ja suundusime põhja. Ja seal oli vähem punne ning lühem ring kui lõunas. Ja hetkeks tekkis kahetsus, et lõunast KP31 ja KP40 ei võtnud - need oleks abiks olnud lõpus.
Teisest tunnist viiendani oli M-L'il veidi raske ja Merka ka kohati ajas mingit analoogset juttu. Aga Merkat ei saa uskuda - ta jookseb samamoodi edasi ka siis, kui väidab et raske on. Vaatamata ajutistele raskustele me ikka jooksime päris reipasti. Vahepeal isegi võibolla liiga tempokalt. Kuskil neljanda tunni lõpus tundsin isegi, et hakkab veidi raskeks minema. Midagi hullu ei olnud, aga samm muutus töntsiks. Paar tõusu olid ikka sellised, kus tuli sisuliselt esiveoga üles minna - on ikka mägesid meil Eestis!!

Kui ka KP38 oli võetud oli aega veel tund ja samas tundsin mina, et erikuradi raske on ikkagi. Tekkis väike mõttepaus, et kas võtta 37 või hoopis 28 või minna minema omades 31 punni. Oi mulle see viimane variant tundus hullult meelepärane. Aga M-L ja Merka olid saanud täiesti uue hingamise ja tahtsid veel kõvasti hullata. Õnneks rohkem lähikonnas KPsid polnud - eks nad oleks sinna ka tahtnud minna ma arvan - eriti kui oleks saanud mööda teed joosta. Päris õudne!!

No 37'st loobusime. Kahjuks, aga võibolla ka õnneks. Et jookseme Haanja risti, et siis otsustame, kas kappame veel KP28 poole - sinna lihtne jooksukas mööda teed. Haanja ristis ei tahtnud mina enam näha ega kuulda midagi liikumisest - eriti mööda teed jooksmisest. Aga tüdrukud olid teisel arvamisel ja .... tuli minna :-(
Eks see veidi õõvastav oli mööda asfaldit joosta ümmarguste jalgadega, aga surusin hambad risti ja hoidsin M-L'il kandadest kinni. Üritasin tal nii lähedal hoida kui võimalik - vähe puudus, et oleks lõua M-Lile õlale pannud :-) Ei meeldinud mulle see asfaldiots, kuidagi nagu füüsiliselt oli valus ja raske kohe.
Merka kui humorist pakkus vahepeal veel mingeid erinevaid trasse, et mis me arvame?? .... loomulikult keegi ei vastanud talle.
Krdi raske oli see viimane 3 kilti. Ausalt! Eriti kole oli vaadata Merka ja M-L'i järjest kasvavat tempot ja vähenevat väsimust.

Päeva päästis see, et tänu KP28 võtmisele saime Alari tiimist ühe silma rohkem!!
Statistika selline: aeg: 5:35.10; 51. koht (sega 17) ja kokku 32 punni (max oli 42). Läbitud sai täpselt 30km.
Täitsa OK!!

Alutaguse maraton 42km

8.veebr. 2014

Mingil arusaamatul kombel sain teada, et Alutaguse toimub vabas sellel aastal. Asi selles, et lund ikkagi nii napilt, et klassikasoont ei vea sisse. Tähendab veaks küll, aga sinna pole siis lund panna :-)
No jõudsin napilt enda ja Krissuka ära regida - niipalju enne sain ikka teada - tänu Merka vihjele!
Pole kunagi Alutagusel käinud. Tegelikult vist ~aastatel 1983-84 olen korra Pannjärvel mingil suusavõistlusel osalenud. Aga midagi ei mäleta.

Number oli suur ja alustasin üsna rivi lõpust. Rada oli piisavalt kitsas, et mitte eriti üritada möödumist ... nii ma siis esimese TP'ni - kuskil 10km loksusin ühtlases rivis. Vahepeal sõideti natsa kiiremini, vahepeal oli ikka kõva tirrilaskmine. 10km aeg 45.40.

Esimeses TP's märkasin, et kogu rahvas jäi sinna jooma ja õgima ja ma kasutasin juhust kiirelt jalga lasta. No et saaks vabamalt sõita. Vaat see oli mõistlik otsus! Teise kümne ma ikka olin sunnitud vajutama - kell näitas keskmiseks juba lähes 4.40/km, mis oli vastuvõetamatult aeglane temps. Eks nats oli raske ka teise kümne lõpuks, aga ei miskit hullu. Teine kümme - 42.38. Keskmine oli tõusnud 4.30/km

Kolmas kümme oli selline vahelduv. Tõusudel ja laskumistel olin ma oluliselt kiirem kui teised, lausikul jälle oli tegemist, et järgi püsida. Oli liinialuseid lõike kus tuul kibedalt vastu puhus ... aga õnneks ma ikka sattusin kellegi seljataha sõitma. Mõned korrad tõmbasin ja siis jälle kosusin - nii ta läks. Väga ära ei surnud. Kolmas kümme - 42.50. keskmine tiksus ikka 4.28-4.30/km peal. Vaikselt jõudis minuni teadmine, et alla 3h vist ikka ei jõua.

Kuskil 12km enne lõppu oli tunne, et nagu ikka vist eriti ei jaksa enam ka. Lugesin kilte ja püüdsin tempot kuidagi hoida.  kuskil 6km enne lõppu sai miski vend mu kätte, kes tahtis mu taga loksuda ja samas palju rääkida. Mul oli piisavalt raske toohetk ja erilist isu jutustada polnud. Küll aga aitas tema lobisemine mul august välja saada! Miskil laskumisel sõitsin otse alla nagu tavaliselt ja libisesin vastastõusul kuskil 10-20 vennast mööda, kes alla sahka panid ja siis tõusu ronima hakkasid.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas inimesed ikka üldse mäest alla sõita ei julge. Ühtegi hirmsat laskumist seal polnud, aga ikka pandi iga jumala laskumine sahka. Sõideti augu põhja, aeti jalad harki, nokiti nina ja alles siis hakati tõusma. Miks inimesed endale nii raskeks teevad selle sõitmise????

Lõpus paar kilti oli natsa pikemaid tõuse ja seda rahvast tuli ikka selgees kõvasti vastu. Ega mul endal ka liiga kerge polnud, aga selline tuim valu, mida andis tahtejõuga kannatada. Ja tõusudel/laskumistel ma olin ikka oluliselt teravam kui kaaskondlased. Ise ka ei saanud aru, et kuidas.
Lõpukm'id olid minu meelest lühemad ka kui normaalne - tavaliselt on teistpidi olnud :-) Kuskil paar-kolm km'i enne lõppu vaatasin, et 3tunnini on aega miski 7 mintsi - no et kõvasti läheb aeg sellest üle ikka. Viimane kümme km'i tegin kuskil 42 mintsiga.

No lund nagu ikka oli rajal. Oli ka mättasemaid kohti. Sadas vihma ja kohati ka lund, libises kõvemal rajal päris kenasti, lödisemal osal ei libisenud üldse. Mida kilt edasi, seda kehvamini libises sõitmata osal. Muidu loodus kena, kerge reljeef, mis lõpupoole läks aina mägisemaks. Väga ilus rada, aga piisavalt kitsas.

Kokkuvõte: 42km - 3:02.14; 468. koht. Mul enda GPS näitas distantsiks 40,6km.
Võibolla oleks pidanud teise ja kolmanda kümne kiiremini sõitma? Aga ei julgenud. TP'des ma tegin seekord küll kiirelt - enne punkti kepp käest, geel taskust, geel sisse - selleks ajaks olin juba topsi juures - siis kähku 2-3 topsi jutti sisse, uisutades minema ja siis sõidu pealt kaigas kätte. See toimis hästi!



Krissukas sõitis 20km ka päris normaalselt. Vaatamata sellele, et ta oli umbes neljandat korda suuskadel sellel talvel :-)
Tagasiteel väisasin Kiviõli tuhakat, kus Aap ja Kirke lumelauatasid - päris äge on see tuhamäe lumekeskus - üllatavalt kõrge mägi!!

Kõrvemaa maraton 38km

25.jaan.2014

No räägiks kõigepealt käesolevast talvest!! Nutt tuleb peale, kui räägin! Detsembri alguses oli 3 päeva lumi - millest 2 päeva sai enam-vähem kehva suusaga suusatada. Seejärel algas periood, mis kestis kuni 13. jaanuarini, kus ühelgi - ma rõhutan: mitte ühelgi!! ööl ega päeval ei langenud temp alla +6 kraadi!! No mida pekki!!! Tõepoolest - mida pekki??

Ja nüüd on siis kümmekond päeva olnud miinuses, aga lund on väga vähe - ikka läbi ussi selle käib see suusatamine. Sõidan Visuga, sest muld varjutab tihtipeale lume. Eelmine laup. käisime Timo perega ja Krissukaga Kõrvemaal sõitmas - no see 16km ring oli ikka tugevatele!! Kohati tuli astuda, sest puhta mulla peal ei libise - eriti tõusudel. Ägedad olid ka laskumised rabasse - oli külmumata loike, oli läbi jää vajumisest tekkinud songermaad, oli puhast mulda. Ühesõnaga oli karglemist mätaste ja põõsaste vahel, et püsti jääda. Ehk kokkuvõttes - järgm. ndlavahetusel ei saaks sellise rajaga maratoni pidada. Tõusud kõik ikka väga paljad ja laskumistel saab näha kukkumisi ja kuulda luude/liigeste murdumise krõginat.

Aga maraton toimub. Jäeti välja paar mäge alguses ja lõpus, visati lund kehvematesse kohtadese ja ... teeme ära. Okei.
Kuna samaks päevaks oli lükatud ka Viru maraton, siis traditsiooniliselt näitas kraad kodus hommikul -24C!! Normaalne!! Kohapeal oli asi muutunud -12C ... et nagu suhtkoht soe isegi Viru maratoni päeval :-)

2 ringi, startisin üsna lõpust ja alguses sai ikka nagu sõidetud. Esimises TP's ei peatunud. Oli ikka karvane see rada ja tõusud olid üsna paljad. Visu libises suhtkoht OK. Esimesed 12km olid päris kiired, võibolla isegi liiga kiired, sest enne ringi lõppu tuli kõvem väss peale. Nagu päriselt. Esimene ring: 1:21.42
Teise ringi esimese TP'ni ei olnud kõige säravamad hetked. Peale seda läks nagu paremaks. Ja viimased 5 km ma ikka omaarust nagu sõitsin. Ja lõpus olin väsinud - täitsa läbi olin. Teise ringi aeg: 1:27.35. Päris aeglane, aga siiski olen rahul. Mu enda GPS näitas kogupikkuseks küll 37km.

Kokku: 2:49.17 ja 231. koht.
Krissukas tegi ühe ringi - päris kenasti tegi.

XT Bingo rogain

9. nov. 2013 Jõulumäe

Süsteem järgmine - DH võtab 120 silma, aega on 12.00-17.00. Rohkem võtta ei või, aega ületada ei tohi - mõlemal juhul tulemuseks DNF. Rajal on 3 kohustuslikku mehitatud KP'd, kus saab lisapunkte ... kui õnne on.
Nunuh.

Sääsehirm läks rajale Mer'i ja minu isikus. Asi algas päris kenasti. Noppisime mõned punktid rannaluitemännikus. Mehitatud KP's oli vaja visata frisbeed puude vahele. Viskasin 1x vastu puud ja 2x otsustasin rohkem veeretada, kui visata - täiesti arusaamatu!!! Luuser!!!
Noppisime muudkui punkte luitemännikus ja tempo oli päris meeliülendav. Tunniga oli olemas lähes 40 silma ja 2 tunniga lähes 70. Elu tundus üsna lill, kuigi luitemänniku reljeef oli jalgadesse üht_koma_teist ikka jätnud. Aga ei hullu, ei hullu. Meie mõlema silmis oli selge arusaamine, et me saame koju enne kontrollaega. Vabalt!
Siis lahkusime põldude taha nopplema ja hakkas pihta!!
No stardi eel rada planeerides - no mida sa jõuad 5 mintsiga plaanida!!?? - mul oli kartus selle põldudest lõunas, kaardi keskosas oleva porno suhtes. Et suverogainil sai seal käidud ja ilusat miskit seal polnud. Ega ta nüüd parem pole - veel õõvastavam ilmselt! Aga vältida seda päris ei saanud, männikus polnud niipalju punne, kui vaja. Oma arust valisin sellise raja, kus porri oleks vähem.
Ei olnud!!
Ega vähe seda porri ei olnud! Isegi koledam oli kui suvel - siis oli looduse ilme vähemalt rõõmsam - nüüd olid lehtedeta vitsad risti-rästi näkku ja jalgadesse valusalt peksmas, paha pori maas, vesi kraavides külm. Ei ühtegi helget momenti.

KP82 minekul proovisime mingit otsesihti leida - polnud seal maastikul miskit sihti, ikka läksime mööda lõputut porirada ringiga. Kuna sellest sai kõrini, siis peale KP82 hakkasime tegema asju ... lõige 20sse oli ju teekonnalt sirge, aga palju sinna aega ja jõudu läks!! Ilmselgelt vale otsus.
KP's oli vaja hinnata kaugust - miski napilt 200m pakkusin ... tubli 335m olevat olnud. Zeeropoints!! Kolm tundi lennanud ja 80 silma kotis. "Vist ikka ei saa varem koju :-("

Järgmine lõige KP63’e oli orienteerumise mõttes õige, samas oli selgelt liiga optimistlik loota, et me paneme täpselt sellele teeotsale pihta, sest millekuradi järgi meil seal metsas täpselt orienteeruda oleks õnnestunud?? Ühtegi selget asja seal polnud ju!! Üllatav, et ega väga palju puudu ei jäänudki – ma tegelikult kõvasti kartsin, et me oleme palju ülevalpool ja seetõttu hakkasin meelega allapoole kalduma, sest kui ülevalt mööda oleks läinud, siis oleks võinud päris pikalt seal möllata. Ei julgenud seda riski võtta.
Mnjah, 5h rogaini kontekstis oli see lõige selgelt vale, mööda teed oleks saanud väiksema jõukuluga. Lühema rogaini puhul oleks see lõige võibolla mõistlik olnud, oleks toore jõuga läbi pressinud.
Aga eks need mõlemad otsused tegime selle põhjal, et mööda sihte jooksmisest oli ilgelt siiber selleks hetkeks.

KP 62 juurde lõige oli põhimõtteliselt õige, aga seda oleks võinud teha ülevaltpoolt – lühem maa rapsida. Otsuse tegin puhtalt hetkeajendi põhjal – järsku üleval ei tule enam sellist poollagedat.
Jäänud on 1:15, aga meil on ilgelt pikad otsad mööda põlde luitemännikuni, kust tuleks koguda veel ligi 20 silma.
"Kurat, ei saagi seda 120 silma täis!!"
"Kurat, ma olen nii läbi, et enam ei jaksa joosta."
Meeletult pikk sirge mööda põlluservasid. Vihma hakkas sadama. Kähku läheb pimedaks.
45 mintsi jäänud, 106 punkti olemas, üks kohustuslik KP üles otsida.
Pimedaks läheb järjest kiiremini
"Kurat, ma ei jaksa joosta enam, ausalt! Tegelikult ka!"
"Kurat, me ei jõua aega ... ja mina ei taha enam kuhugi ega midagi"
"Mu ainuke töötav ajurakk võitleb viimast võitlust liigeste ja lihastega ja käsutab need jooksma: "EI KÕNNI, EI KÕNNI, EI KÕNNI, ... , EI KÕNNI KURAT!!"

KP21 juurde keerame valesti. Mer veel mõtleb ja üritab aru saada, kus me oleme. Täitsa pime on!
Kus me võiks olla - ma ei tea.
Mis rajal me oleme? Ma ei tea.
Ja kuhu me peaksime minem? Ma ei tea
Kus KP on? Ma ei tea.
Minust pole mingit abi. Ma ei tööta enam üldse. Null refleksi!
Kõndida ei taha ja mõelda lihtsalt ei suuda. Sorri!!
"Kurat, mul on täiesti ükskõik. Ausalt!"
"Kurat, ma täiesti füüsiliselt ei jaksa mõelda!"
Ei võta seda punkti. Korraks on mul piinlik - eri_kuradi_orienteeruja!!

Mer on optimistlik ja sõna otseses mõttes veab minu ka ajalimiidis finishisse. Teepeal nopime veel ühe KP. Kokku 109 silma, aga mis sellest - kohustuslik KP jäi ju võtmata. Aeg 4:56.16. Läbisime ~35 km.

Kokkuvõte: meie tulemust ei tühistatud ja DH klassis saime suisa 3. koha. Pidu, täitsa füüsiliselt oli pidu.

Ja nüüd õpetused tulevastele põlvedele:

• pikas rogainis/seikluses JOOKSE MÖÖDA TEED!! Iga lõige peaks olema 95% riskivaba – kui just eesmärgiks pole lihtsalt loodusega tutvuda
• vii iga otsus lõpuni – isegi kui tundub, et vist oleks tarvis korrigeerida. Ei ole tarvis, tegelikult ka ei ole!!! Tihtipeale on asjad just 70m kaugemal, kui sa arvad olevat.
• orienteerumine ja eriti rogain on peaga ala, eriti lõpupoole. Kui mõelda ei jõua, siis ära rahmelda mõttetult ringi. Puhka korraks ja ürita mõelda!! 99% juhtudest koba peale KP’d ei leita!
• ära anna alla enne finishijoone ületamist! Kõik on võimalik enne finishit, ka 15 minutit on väga pikk aeg.

Libahundi jälg, Viimsi

26. okt 2013
Kontrollaeg 6h

Mer + M-L + Tarvo tiimis Sääsehirm.
Õnneks sai rada plaanida lähes tunni. Õnneks sai seda teha soojas ruumis, sest õues sadas reipasti. Terve päeva kohe sadas, aga temperatuur oli kõvasti plussis - seega pole mõtet viriseda.

Stardiülesandeks oli kohe kuskilt krahmata 3 punkti ... mis olid kaardil mõõduga 1:600. Esimese lõikasime ära, siis panime udjama. Aga kaardil 1:600 ei ole tarvis udjada, see on suisa lubamatu! Aaa mingil hetkel saime sellest tegelikult aru, kui õues tundus kõik absoluutselt teisiti kui kaardil. Ja siis võtsime suure õhinusega ja igaks juhuks ka ühe vale KP (numbreid ju polnud) ja saime oma esimese miinuspunni kirja.
Edasi läks rogainimiseks. Mer ja M-L tegid tempot ja mina püsisin kannul. Kaarti sai ka vahel vaadatud, aga kuna enamuses kulges mööda teid/tänavaid, siis polnud see väga määrav tegevus. Kamba peale oli üks SI-pulk ... mille ma targu andsin Merile, kes omakorda andis selle kiirelt M_Lile ... sest järsku on KP's vaja ronida. Ja selles on M-L kunn!!
Kolmas KP oligi turnimisredeli küljes ja M-L tõttas, meie ootasime stata teises otsas. Ronis M-L mis ta ronis, upitas mis ta upitas (kusjuures hästi upitas) aga .... piuksumasin oli natuke liiga kõrgel tema jaoks. Ma õnneks kikivarvastel ikka ulatusin :-) Järgmisse KP'sse minemiseks valisime pikema raja, kui oleks võinud - jõudu veel ju oli.
Siis tuli üks meremeeste punkt, kus mööda merd tuli minna maasiiluni ja mööda seda joosta silmapiiril oleva kivihunnikuni ja tagasi. Täpselt Merile jõukohane sooritus. Läbi vee ta sinna läks ja meie jäime bussipeatuseputkasse jooma/sööma ja ootama. Ootasime, ootasime, külm hakkas natsa, ootasime, natuke vist siunasime Mer'i et miks nii kaua (tegelikult oli sinna punkti ikka tubli kilt ja tagasi sama palju - sisuliselt mööda merd - vihm ja tuul rahmimas vaest jooksjat). Ära tõi!
Seejärel vahele ka üks kiviKP metsast, kus peaaegu oleksime valesti läinud, aga avastasime õnneks kiiresti. Mõne hetke pärast taas geniaalne rajameister Tarvo valis tegelikult natukese vale (loe: pikema ja raskema) marsruudi ja M-L ning Mer, kelle usk minu orienteerumisoskusesse kahanes pidevalt, kukkusid kammima igat variendit, mis silmapiirile ilmus. Kumbagis KP'd ei olnud. Ei piidanudki olema, sest oli kolmandas.
Kuna ikkagi kaardi ja kompassitööd oli vähe olnud, siis ühte punkti otsustasime minna suunda läbi võsa. Ei, tegelikult Tarvo otsustas ja teiste arvamust ei viitsinud eriti kuulata (nagu tavaliselt). No enam-vähem rapsisime läbi ... kuigi pärast träkk näitas, et on mul veel arenguruumi suunda minemisega. Kõvasti arenguruumi on!
KP 80, mis hiljem sai kurikuulsaks, tõi ülesande: koorige sihvkasid topsike täis. No kui keeruline see olla saab?? Ei olnudki. Aga aega võttis ja kole külm hakkas tegelikult. Nagu päriselt külm! Aga ära tegime ... ja punkte ei saanud (nagu hiljem selgus - aga sellest hiljem). Julm külmus keres ja tuhmuv mõistus peas, mul lisaks ka selge väsimus kolmanda tunni lõpuks, ei lubanud meil võtta 400m eemal asuvat punkti (no KP oli nr 20, nii väikeseid võtavad ainult nõrgad ju!!).
Edasi toimus natuke ka orienteerumist, kus ma päris hätta ei jäänud, aga ideaaltrajektoori ka ei saavutanud. Ausalt, ma olin täitsa väsinud. Rohtunud teel käimine tundus täitsa imeline jooksmisega võrreldes. Mingil hetkel sai M-L ka oma leivanumbrit näidata - turnida köisredelil ja KP ära tuua.

Siis oli otsustamise koht: aega tiba üle 2h - kas teha üks ring veel keskusest eemale ja loota, et jõuame ikka tagasi või minna keskuse lähistele sealseid KP'sid kahmima. Ise tahtsin ringile minna, aga salajas lootsin, et tüdrukud ei taha. Oi kurja kuidas ma lootsin, et nad ei taha sinna kaugele minna!! Sest ma olin ikka päris otsas ja mul oli tükk tegemist Meri ja M-Liga sammu pidada. Päriselt!
Et siis natuke arutamist ja ...
"no öelge, et ärme lähe sinna kaugele, pliiiiizzzzzz!"
... natuke arutamist ja
... otsustati mitte minna kaugele .... 
UUUUUUUUUUUUUUHHHHH!
Vahel on elus ikka õiglust ka olemas :-)

Aga ega edasine ka miski sitsikäristamine polnud - algatuseks üks karmim nõlvaronimine tuletorni juurde, kust Mer juttu puhudes üles liugles ja mina mõtlesin, et see kuradi rogain on ikka saatanast raisk!! Oli hetki, oli hetki ....!
Mäletan, et viiendal ja kuuendal tunnil sai põlvini mingis järves ämbriga mängitud ja mingit kraavi ületatud ja mööda tänavaid joostud - kus Mer ja M-L vahetasid joostes mõtteid ümbritsevate majade arhitektuuri jms. üle. Ja kus minu ainuke mõte, ei mul ei olnudki ühtegi mõtet. Ei jaksanud isegi mõelda enam, et millal see asi läbi saab. Oli hetki, oli hetki!!
Ahjaaa, üks tõus mööda siledat kõnniteed oli ju ka ... see oli see koht, kus ma mõistsin lõpuni, et 200m distantsil on tegelikult võimalik kaasvõistlejale ka 300m kaotada. Mer vs. mina - tema kohta käib see 200m ja minu kohta 300m. Ei saa salata, et elus hoidis mind teadmine, et M-L'il tundus ka raske olevat.
Veel mõni KP, üks laskumine pankrannikult, mis likvideeris probleemi, et järsku on riided, kaart ja kompass liiga vähe porised ja vist ka probleemi, et Mer'i käelabas ei ole auke, mille sees ei ole okkaid.
Viimased 400m olid rasked. Psühholoogiliselt isegi raskemad, kui füüsiliselt. Eelkõige tänu sellele, et mõned tiimikaaslased suutsid veel mingit adekvaatset juttu lobiseda. Nii sörkimise kõrvale! Sitsikäristamine!!
Ahjaaa, tegelt meil jäi 27 mintsi aega üle ka, sest mõistetavas kauguses polnud enam ühtegi KP'd, mida krabada ... mille eest ma peaks rajameistrit kiitma! Üleni! Täiesti! Tegelt ka!!
Nii erikuradisurnud ma pole ikka päääääris pikka aega olnud!! Ei iial enam!!??
..........
Aaaa kus järgmine rogain toimub??

*********
... eks me paar päeva hiljem võitlesime endale need 4 sihvkapunkti ka välja, mida masinajumal meile kohe anda ei tahtnud.
Tulemus: 125 punkti; aeg: 5:33,38; kokkuvõttes 57. koht; HD 25. koht. Läbisime 33km.
Võideti 200 punktiga. Pole hullu midagi!!

Pankranniku ekstreem

28.09.2013

Noooojah!
Alustada tuleks algusest.
Mulle tundub, et peale viimast xdreami jäi nii Merlel kui minul nagu seiklusspordi hooaeg lõpetamata. Mõlemad vist tundsime, et on veel mõni nö. "unfinished business". Seiklussport tundus apetiitne ja sügisene Libahunt tundus liiga kaugel veel. TAOK rogaini plaani pidin mina maha matma. Ja XT öörogain oli juba läbi. Mer leidis kuskilt miski Öörännaku nimelise asja ja mina täiesti juhuslikult sattusin sellisele ettevõtmisele nagu Motovilla Pankranniku Ekstreem. Selle viimase kohta tegelikult suurt miskit infi polnud - ainus mis mind köitis oli see, et mootorratastega ei ole sel miskit pistmist - no Motovilla or something!!
Ja et toimub 28.09, võistkondlik, kuskilt Sakast Toila sadamani, ~22km. Kõik! Tegelt ka rohkem infi polnud ... aijaa, regi kohe, raha maksa stardis 10euri/nägu. Kõik!

No Merka ja Mari-Liis olid nõus seda hullust kaasa tegema.
Kuskilt jäi mulje, et ju see ikka sihuke orienteerumise sugemetega asi on. Daaaaa! Formaat oli puhas jooks Sakast Toila sadamasse mööda randa ... no või siis seal pangast allpool ja veest veidi ülalpool. Aja peale. Ilma igasuguse orienteerumise ja KPta. Aga tuli minna! Päris tuuline oli starti oodates, tiimid lasti rajale 2min intervalliga.
Panga all oli ilm parem - tuult vähem ja kuidagi soojem ka.
Võibolla ka törts kivisem??

Esimesest 10km'st pole suurt miskit rääkida - liiva ja tiba kruusa sekka ja mõned mahalangenud puud. Sai joosta ja puudest mööduda tuli kohati merest. Mõnest tiimist saime mööda ja mõni möödus meist. No tiba üle tunni tegime esimest 10km. Täitsa OK.
Järgmisest 10km'st pole ka suurt midagi rääkida ... õigemini seda 10km'i on väga lihtne kirjeldada:
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi
kivi
Sisuliselt iga samm oli võimalus rebestada oma hüppeliiges või põlv või midagi veel. Kohati üritasime mingeid jooksusamme teha, mis aja edenedes nägid välja aina jõuetumad.
Aina jõuetumad!
Ja varvas varba järel sai vastu kive litakaid. Raudse järjekindlusega! Tundus, et luud murdusid ja küüned lendasid. Päris ekstreemne oli küll!

Ja ikka täitsa läbi võttis see ukerdamine seal kiviklibus. Ei olnud mingeid paelahmakaid, ei olnud peent kruusa. Olid täpselt sellised tallast veidi väiksemad kivid ... ja neid oli ikka mõõtmatult palju. Kohati sai neisse ka sissevajuda. Ja nad liikusid ju jala all - varisesid, kerkisid, vajusid, olid hunnikutes, vaaludes - no igas versioonis ja värvis ja kujus oli neid.
Ilmselt oli ümber väga kena loodus, aga seda ei näinud, sest paaniliselt jälgisid igat sammu - midagi muud ei näinud.
Viimane paar kilti kive enam ei olnud. Ilus liivarand, mis tundus nii sile, sile ... sile. Ja erikuradi väsinud olin. Oli tõsist pingutust lõpuni jõudmisega, ausalt!!

Aeg: 3:11.50, segavõistkondadest suisa 3. koht!!!
Ilu tuli pärast, mõni päev hiljem. Et täitsa naljakas võistlus oli!!!
:-)

XT öörogain Kuusalus

21. sept. 2013
start kell 19:00, finish 23:00

Kristiina ei saanud tulla, hoopis Aap oli tiimis.
Ilm on selline müstiline - septembri lõpp ja ikka on õues tublisti üle 15 kraadi sooja. Nüüd ka - stardis täitsa probleem, kas minna ainult T-särgiga või võtta ikka kilejope ka - no kui peaks külmemaks minema öösel?? Kilejope läks kotti (täiesti mõttetult muuseas!)  Ja Merle peen lamp ka kotti.
Soov oli nii kaua kui võimalik minna ilma lambita - sest lambi põlemaklõpsamisel ei näe valgusvihust eriti väljapoole enam. Tõepoolest, kuskil peale kaheksat läks nii pimedaks, et juurikatel koperdamise vältrimiseks tuli lamp põlema panna.

Kogunemine, kaarti sai vaadata 5 mintsi - mida sa selle ajaga ikka suurt planeerid. Vaatasime, et Peterburi teest põhjas on punktide tihedus lahja - lähme lõunasse. Seal olid ka 8 ja 9 algavad magusamad KPd. Ja vastupäeva ring tundus OK - no et mets valges ära ja lõpupoole rohkem teedel minemist.Paar sihukest kohta olid, mis tundusid kahtlased ... aga no küll jõuame sinna, siis otsustame kas ja kuidas.
Start ... jooksmine ... kaardivaatamine ... esimene tõdemus, et ei mätshi ... endiselt jooksmine ... KP ... jooksmine ... taas veidi ebakõla kaardi/maastiku vahel ... sisseelamine ... KP ... jooks.
Enam-vähem sellises rütmis me alustasime.

Aap oli väga tubli. Me ikka sisuliselt kogu tee jooksime. Esimesed poolteist tundi kandis ta ka veel kotti. Eks meil oli õnne ka - üks kahtlane koht, kus tuli selgelt ainult suunda minna läbi rabasema koha - selle jõudsime veel poolvalges ära teha - õnneks!!! Ja peale seda oli kohe üks metsatööde ala, mida kaardil polnud ja kus oli päris keeruline mingit sihti otsida. Oli küll juba lambiga minek, aga oli taas õnne - kõrval oli teisi tegijaid ja sattusime õigesse suunda ja rajale.

Lamp vajaks muidugi eraldi peatükki - tal aku juhe on täpselt nii lühike, et kuhugi (vööni) ei ulatu. Üritasin nii ja naa, lõpuks hoidsin käes seda akut. Kui seljakoti selga sain, siis sai ülemise rihma külge kinnitatud. Aga valgusjõud on sellel aparaadil vägev - terve maailm sai valgeks. Ja kuna tal zoomi pole, siis nats kartsin kaardi lugemist - järsku peegeldab rämedalt ja midagi ei näe. Aga oli päris ok. Valguse servaga kaardile näidates oli väga OK. Teine asi oli see, et lamp kippus vaikselt langema ja näitama rohkem nina ette. Eks ta kaalus ka parasjagu.

Kuskil peale 2 tundi läks Aapil samm raskemaks ja ma võtsin koti endale. Ja ka mul hakkas taas parem puus valu tegema. Üle ühe lageda otsustasime otse minna - tea, kas see õige otsus oli, aga ega me ilmselt palju ei kaotanud ka. Otse asimuuti minnes oleks pidanud sumama kõrgesse rohtu. Ebameeldiv, pime, vastik! Läksime vähe ringi, aga mööda madalamat heinamaad. No ja ühte lagedal oleva kivihunniku KP'd otsisime. Oli teine kuidagi puitunud rohu sisse peitunud. Ma käisin ikka ümber hunniku paar tiiru ja ronisin üles-alla, aga ei märganud. Ei tahtnud liiga ka rahmida seal - nõges oli ikka täies paueris veel!! Lõpuks siiski sattusin peale - oli taas õnne!

Rohkem nagu vigu ei teinudki ja aega mõttetult ei kulutanud. Päris lõunas otsustasime ühe 8-seeria punkti ära jätta. Tiba üle 2h oli täis ja mulle tundus, et tolle punkti otsimisega metsas võib minna aega. Kindluse mõttes oleks tarvis juba tagasiteele asuda. Kusjuures juba teine kord, kui mulle kaugeimas nurgas olles selgelt tundub, et "no täna läks küll pekki - me raudselt ei jõua ajas tagasi!!" Suverogainil olin ma täiesti 110% kindel, kui kaardi tagumises servas olime ja Krissukas ära kustus. Nüüd olin sihuke sõu-sõu mure, et kurja, kas oleme liiga kaugele läinud??

Kuskil enne kolmanda tunni täitumist läks ikka raskeks. Aapil oli jalad ja selg päris otsas ja mul kohati parem puus päris valus. No ikka sundisime ennast jooksma. Aapil oli nähtavalt raske, aga ta sundis ennast hämmastava kindlusega edasi tegema.  Ja endiselt me viga oluliselt ei teinud - õnneks oli palju mööda selget teed minekut. Sekka ka tiba kõndimist, aga põhiliselt ikka jooks. Kuskil 45 mintsi oli veel aega, kui olime Kuusalu keskväljal ja kaalusin, kas minna ka teisel pool trassi võtta üks kaugem punkt lisaks? Kuna Aap oli ikka päris valudes, siis otsustasin otse lõppu minna ja laps ellu jätta seekord :-). Aap oleks olnud nõus ka selle lisaKP võtma - karm vend, väga karm vend!!!
Ja siis suri minu udupeen lamp. Lihtsalt plõksti oli pimedus. Õnneks oli mul käsilamp ka ja viimane KP sai võetud siis pimedamas olekus. Nats sodisime ka sellega - elektripost pool-lagedal - no ei näe ju kus või milline õige post on. Ühtki orientiiri ka pole ... või siis ei näe. Või siis ei jaksa enam selgelt mõelda.
Ja sörkimine finishi poole. Raske, päris raske! Samas sellevõrra kergem, et "kodu" on kiviga visata. Ja finishis oli endiselt 15 kraadi sooja.

Kokkuvõte:
* see rogain õnnestus tõesti hästi
* Aap on megatubli ja talle isegi meeldis ... kui see jooksmise painav valu jalgades ja seljas veidi talutavamaks muutus peale sauna :-)

Aeg: 3:34.43; 72 punkti, üldarvestuses 51. koht. Läbisime 24km
Peredest 3. koht (väga napilt, järgmisel oli silm vähem) - auhinnaks natuke nänni ja tort!!
Aasta kokkuvõttes peredest 2. koht - auhinnaks riputati meile medalid kaela.

Tore on see rogain ikka - ja neli tundi on täpselt selline inimorganismile veel arusaadav mõõde.

Xdream Kambja

31.08.2013

Sedakorda on väliskülaline Merle pugenud "Aguri nahka".
Ja mina olen autojuht marsruudil Turba-Vasalemma-Tiskre-Kambja. Logistikaplaan sujus, aga ajaliselt läks kiireks. Paar edasi-tagasi sirgeldamist parkla ja keskuse vahel viis selleni, et stardipauguks sai Asse napilt meie kaardid raffal jalust korjatud.
Natuke mõtlemist ja ... veel natuke ja ... Asse rattaga eraldi, Mer ja mina rattaga teise kahte punkti võtma. Mäkkejooks, mina võtsin lähema KP ja Merle kihutas kaugemale. Merlet oodates uurisin kaarti ja järsku avastasin õudusega, et Mer on kadunud. Et mismõttes?
Kas ma tõesti magasin maha tema möödumise?
Kas ma lähen nüüd rataste juurde ja ootan seal?
Aga kui ta pole veel tulnud ja jääb mind mäeotsa ootama?
Väga üksikuks muutus mul seal tipus. Nagu kõik teised olid juba äraläinud ...? Suutsin siiski kannatada ja Merle ära oodata.
Edasi mõttetu rapsimine miski veeseina all - seal tõesti läks natuke inetuks trügimiseks. Aga meil oli õnne ja suht-koht kiirelt saime hakkama.

Ja siis tegimegi SUURE KAVALUSE! Kuna kaardil olid KP'd plokkide kaupa valikus, siis mina sain aru, et valik on ploki piires ja Asse sai aru, et vaatamata plokkide kirjutatud järjekorrale tuleks neid võtta ikka numbrite kasvavas järjekorras. Kolmega ja neljaga algavad ja siis viie, kuue ja seitsmega. Et kuidas siis nii, et algus viiega ja siis kolmega KP'd? Tema jutus tundus loogikat. Ja eriti mõnna tunne oli see, et kõik teised tegid teisiti - järelikult valesti ja saavad rämedalt traffi!!! Jehhuuuuu!

Et me siis kihutasime avastamata KP'desse, kus keegi polnud käinud. Oli põnev. Oli avastamist. Oli ekslemist. Oli nüansse.
Mõned vead tegime ka - mingit satipildi kaardiga KP'd otsisime ... kaua ... valest kohast. Kuni tuli A-raja liider ja jooksis KP'sse ja minema. No me ka siis lõpuks leidsime. Napilt oleks võtmata jätnud!
Kanuualas hakkas Asse SUURES KAVALUSES kahtlema ... aga me ei lasknud sel juhtuda. Tirisime Asse paati ja saatsime Mer'i KP'd võtma ... ja siis teist KP'd võtma ... ja siis kuulsime konkurentide hüüet, et "oot, kurat kõik kolm peavad ka kanuuKP'sid võtma!" Ja tundub, et neil oli õigus. Esimese KP võtsime pärast uuesti - ajaliselt tegelikult selle haagiga väga ei hävinud.

Edasi ratas-ratas-ratas, paar lisaülesannet õndsas vaikuses ja taas ratas-ratas-ratas. Üsna rahulikus üksinduses. Kõik tegid rada ju teistpidi.
Mul oli vahepeal ikka päris raske neid tõuse üles vändata. Hooga enam ei jõudnud ja suure hammakaga vändates tundus, et edasi ei lähe üldse. Asse ja Mer ikka kähmasid hoogsamalt. Lõpus paar KP'd tegime joostes - lihtsalt ei tahtnud enam sõita.

Finishis esialgseid tulemusi lugedes tundus, et meie SUUR KAVALUS töötaski - kõigil oli 1:30 trahvi ja meie aega veel ei olnud. Päev tundus ilus, meie targad ja tugevad!!

Uus nädal paraku ei alanud nii ilusalt ... teiste trahvid ellimineeriti ja meie aeg 7:18.13 platseerus 96. kohale. Õiglust ikka ilmas vist ei ole. Aga vaatamata kõigele oli ikkagi tore ja uuel aastal proovime uuesti.

Xdream Hiiumaal, öine

Start 20. juuli 2013 kell 22:40
B-rada, Asse on moondunud Merleks, aga pärandanud talle oma nime. Agur ja Tarvo on säilitanud oma endise kuju.

Nuuh kohe stardis pandi tööle lõikamise ja teipimise oskus. Ega me päris esimesed polnud, kes selle läbi lõikasid. Aga lõpuks lõikasime ... ja teipisime tükid kokku ja läbisime ka stardikaare :-)

Meie tegutsemisest rajal mõned tähelepanekud:
* Kärdla linnaorienteerumine oli meil ok – enamus aega läks ilmselt ülesande läbilõikamisele ja kleepimisele, aga kui jooksma saime, siis sujus. Ilmselt poleks oluliselt kiiremini saanud ka siis, kui Merle ja mina oleksime eraldi jooksnud – ajavahed olid seal üsna väikesed.
Rattasse minnes olime 65. kohal

* tegime mis me seal ratta pilt/joonorienteerumises tegime ... aga selgub, et teised tegid ka õnneks asju!!
Praegu meenub, et väga hea et pime oli – paar juurikat panid mingil metsarajal täishooga uhades ikka sihukese lataka, et valges poleks julgenud seal sõitagi :-)
Peale ratast 54. kohal

* o-jooks imelises võsas – oleks võinud parem olla. Viga natuke minus – ma pean edaspidi meeles pidama, et xdreamil ei maksa liiga palju mõelda – erinevalt individuaal o-jooksust tuleks siin liikuda mööda sissejoostud lohasid. Ja ei ole tarvis leida „kavalaid“ lähenemisviise – jookse mööda loha punkti ja mööda loha tagasi! Lihtne!! Ja ilmselt tooks tulemuse.
See eelviimase punkti totakas ragistamine ümber metsa kõige võssakasvanuma põõsa ja vildakas äratulek vahetusalasse – täitsa minu paha!
Peale o-jooksu 68. kohal

* joonesõit rattaga – me nagu väga ei puterdanud seal ja ikka üsna mõnest sõitsime mööda - naljakas, et meil alles 88. aeg selles distsipliinis??
Peale ratast 65. kohal

* sõjaväeosa hoonetes turnimises olime tegelikult tänu Agurile päris osavad ... sellele järgnevat laiule jooksmist ma parem ei meenuta. Taas suuresti minu paha: ära kurat mõtle ise, jookse mööda rada, kuhu mujale kui punkti see viia saab!!! Laiul olime 72. kohal
Aga laiult tagasi jooksime päris kiiresti - tänu Merlele – kelle tempost ma „hammastega“ kinni üritasin hoida (ala 32. koht).
Ja kokku 67. kohal

* rattaga kanuualasse – vot see on minu jaoks müstika!! Me ikka päris kihutasime ju ja nagu ei takerdunud kuskil?? Kuidas me ala 120 koha saime???

* „kanuu“jooks – kõik oli ideaalne (isegi see tankla paarsada meetrit vales suunas ei seganud) kuni Tarvo tuli „geniaalsele“ mõttele, et ärme jookse tagasi mööda ranna soparada vaid lõikame otse teele – see meie hea tulemuse tappis ... korralikult!! Tubli Tarvo!!!
Tegelikult on kahju, et kanuud ei juletud teha tuulise ilma tõttu - see natuke on meie ala ikka ka!! Aga korraldajate otsus on püha!!
Peale kanuujooksu 68. kohal

* puzzle – Merle ja Agur päästsid lõpuks Euribor15 au, respect!! Ja lohutuseks - 6 tiimi oskasid veel kauem seda ruutu kokku panna :-)
Jooksvalt kohtades väga ei kaotanud.

* ratas mööda raputavaid kruusakaid ja ümber lennuvälja – tolle kraavi_raja_rist KP asukoht on mulle siiani selgusetu. Õigemini selle eraldi kaarditüki seos muu kaardi ja ümbritseva loodusega on endiselt mulle arusaamatu. Tore, et me üldse sinna KPsse sattusime! Kus krt. see üldse oli???
Vahepeal oli rattas miski tõus, mis polnud üldse eriti tõus ... aga ma ikka täiega kustusin seal ja vaatasin hirmunult, kuidas Merle lihtsalt sõitis eest ära. Ja mul jäi hoog aina väiksemaks ja väiksemaks. Hea, et peale tõusu oli kohe tilluke alamägi ... ärkasin ellu jälle.
Peale ratast 69. kohal

* tornist palliviskamises oli Agur hämmastavalt täpse käega!!
Endiselt 69. kohal.
Kõik! Lõpp! Finish! Elus! Ilmselt mitte viimased! Trahve ei saanud!

Ma neis erinevates protokollides ei saagi sellest aru, et SI aegade järgi olime finishis 69. kohal, aga lõpuprotokollis 79. kohal.
Aega kulus 7:28.22

Samas tegelikult pole ju vahet – oli tore ja meeleolukas öö, natuke tekitas tuska see pidev ebaõnn orienteerumise teevalikutes. Aga järgmine kord paremini .... võibolla ... või siis mitte :-)

XT suverogain Pärnumaal

Start 6 juuli 2013 kl. 21.00, finishi kontrollaeg 7. juuli 9.00
Kokku 12h
Kristiina, Timo ja mina moodustasime perekonna.

No jäime natuke hiljaks, aga aega ju on - tervelt 12 tundi.
Natuke rajaplaneerimist ja tuld. No alguses natuke ikka jooksime ka. Ja öösel läks pimedaks paariks tunniks - metsas ikka kohe päris pimedaks.
Eks meil rajavalik oleks võinud tiba loogilisem olla, aga eks me õpime ka alles.

Üldiselt saime pihta kenasti, kuigi maastik kohati erines kaardist. Siiski oli KP50, mis polnud üldse nii, nagu kaardilt paistis. Õigemini lage oli kasvanud tihedaks noorkuusevõsaks, kus kadus igasugune võime midagi näha või suunda hoida. No ja siis me tuuseldasimegi ühte metsatukka kõvasti edasi ja tagasi ... ja pärast gps'i tracki vaadates ei pidanudki punkt seal olemas.
No sealt, kus punkti ei pidanud olema, me ka punkti ei leidnud ja kuna me seda punkti sealt ei leidnud, kus seda olema ei pidanud, jäigi see KP50 võtmata!! Väga loogiline!!

Kuskil peale 5-6 tundi läks Krissul samm töntsimaks ja olemine raskemaks. Siis otsustasime päris kagus olevad punktid ära jätta, et tagasi jõuda elusana ja mõistlikul ajal. Kohati tundus, et me ei jõua õigeks ajaks tagasi selle tempoga, mis tegi mul meele üsna nukraks. Rogainis hilisem lõpetamine karistatakse ju nii valusalt ära, et seda ei tohi isegi relva ähvardusel lubada!

Kuskil 9. tunni keskel läks mul ka jalg ikka raskeks. Olid pikad otsad läbi võsa ja eks ta raske oli. Aga eesmärk oli tagasi jõuda ja mida lähemale finishile, seda selgemaks sai, et me jõuame aega küll. Ainult nüüd oli juba väsimus nii suur ja jalg küpse, et ei jaksanud enam punkte võtta. Ajaliselt oleks võinud mõne saki teha veel, aga 11. tunnil otsustasime siiski ära tulla - ei maksa last ja Timot ja ennast ikka päris ära ka tappa. Jalg oli ... ütleme nii, et iga teekonaruse tundis varvas ära sellega, et komistas iga kivi ja juurika taha. Iga künkake tundus rämeda mäena.
Seista ei olnud hea, istuda oli võimatu, kõndida oli paha, joosta oli piinav.
Aga tulime lõpuni ja isegi jooksime veidi lõpus - Krissukas arvas, et joosta on lihtsam kui käia.
Finish oli olemas seal, kus arvasime ja ikka veel avatud :-)
Päris läbi võttis, ausalt!!

Kokku 56,5km, aega kulus 10:54.28. 109 silma.
79. koht ja peale meid oli veel võistkondi. Perede arvestuses 6. koht
Ma arvan, et väga tublid, et jaksasime. Väsinud, aga siiski elus. Tehtud!!!!