Põgenemine Narvast - spesiaal tänks gõus tu RMK: Püssi - Kohtla-Nõmme rekonstrueeritud "tee" eest!!!

Kellel on väike metallist
vokk ... see on tugevam! 

4.05.2024
Rattaga Narvast Kehrasse - 198km
Põgenesid Merka & Tarvo

korüfeed

Tähendab ... mingi seksuaaljama kipub igal aastal kuskil mai alguses tekkima Järvamaa Missiga!!! 

Kena elu Narvas hakkas juba looma, olime üürinud kõigi mugavustega kahetoalise korteri Pähklimäe viiekorruselises kortermajas ja saime töökohad Kreenholmi Manufaktuuris ketrajatena. Aastad hakkasid veerema omasoodu. Kommunaalmajaelu idüll tundus alguses taevalikuna, kuid mida aeg edasi, seda raskemalt argipäev suruma hakkas. Igapäevarutiinid Pähklimäel muutusid raskemaks. Ka 1994 aasta Järvamaa Miss, kes oma nooruses oli olnud silmipimestavalt kaunis, hakkas aastatega oma sära kaotama. Töölt kojuminek tundus iga päev järjest raskem ja vastumeelsem. Niimoodi siis läkski, et tuli asuda jälle põgenema!!

Auto sai miski totaka idee ajel pargitud Kehrasse - no 12 tunniga sõidame 200 kilti ikka ju ära - aru ma ei mõista, kust sellised tobedad mõtted tekivad?? Rongiga Narva, sealt veeresime Äkkekülla ... kus oli mingi sadakond hullu, kellel kõigil oli Järvamaa Missiga miski probleem ja tahtsid hirmsasti plehku panna - pooled jala, pooled rattaga. Hannes Veidele tuli stardis veel meeldetuletada, et panna on vaja - ja läks lahti!

Esimesed 25km läksid suht sujuvalt, kuigi ma kohati tundsin, et noorpaar Partsud ja Piret ja teised ka ikka hullult vajutavad. Sabas jõuan jõlkuda, aga mitte kuigi kaua enam. Neil kuidagi veeresid need rattad kena kõrinaga, minu 26tolline metallvokk küll nõnda sirinal ei veerenud miskipärast.

no comments

Vaivarast pöörasime liinidealusele kruusaka-shortcutile. Partsud ja Piret panid otse edasi Viivikonna kaudu, mis võis olla miski 3-4km pikem ring Jõhvi. Kruusakatele oli kena aheraine maha laotatud - küll ebatraditsiooniliselt väiksema fraktuuriga kui pool tellist nagu Idavirus kombeks. No esialgu sõita sai. Liinilt mahakeerates läks koledamaks, enne Jõhvit oli päris sant - lahtine paks killustik - kas tahab esiratta alt visata või vajud lihtsalt sinna sisse. Ja see tuul ... ilge tuul ja otse vastu. Terve päev! Üks päev aastas puhub läänekaare tuul ... ja see peab olema just täna!!

Jõhvi Olerexis saime Partsude ning Piretiga kokku ja Õunmaad tulid ka peatselt - nad olid mingi vähe pikema lõigu teinud seal liinidealusel.

mida tippsportlast
toit rattale teibitud - jube
kiire saab olema ju!

Kuskil 3-4 kilti peale Jõhvit vajus mul kumm tühjaks. No ikka tüiesti tühjaks. Sajaga! Minul, mitte rattal!! Lihtsalt ei jaksanud seda tuult enam lõhkuda! Kebab ilmselt polnud veel mõjuma hakanud ja see killustikukepp oli kõik mahlad välja imenud. Istusime vist ikka kohe pikalt. Lisaks vahetasime Merkaga rattad, ma olin täiega lödi.

Pean möönma, et rattal ja rattal on tõesti vahe!! Vaatamata raami väiksusele, see karbonCube ikka veeres mõnevõrra paremini ja lihtsamalt. Põlved nats käisid vastu lõuga ja käed surid ära lenksul elamisest, aga üles ma toibusin!!

No ja siis hakkas - Kohtla-Nõmme ja Püssi vaheline elektriliin. Minge pekki mis sinna maha laotatud oli! Kildi vaevled sissevajuva värske killustiku peal, siis pool tundi istud ja sõimad!. Jälle kildi sõidad ja teise sõimad! Ja ma olin veel karbonrattaga, ma ei kujuta ette, mida Merka seal minu metallmasinaga tegi?? Kirjade järgi oli RMK värskelt rekonstrueerinud seda teed! Minge pekki!!!

Ühel järjekordsel sõimupausil tuli tema.
Vaatasin alguses, et vist on kits ... aga nagu kuidagi täissöönud?? Oli Alutaguse MÕMMIK (silt oli peal) - selline mõnus karvane väiksemat sorti ott - kenal tühikäigul risti üle sihi. Vahepeal tõusis tagumistele käppadele ja vahtis meid - Merka suurest hirmust viskas ennast kohe külili kruusale ja tõmbas ratta peale. Mõmmil polnud kiiret - carbonratas talle ei meeldinud - värv olevat vale olnud - tatsas risti üle kruusaka - kusjuures oli selgelt näha, et ott ka ei seedinud seda kruusakat - käpakestel oli aia-aia. Edasi ei kiirustanud, tühikäigul pani metsa servas mööda lagedat seasörki edasi. Kiiret polnud. Vahtis ringi ja kulges - no igati kena päev oli! 

Merka lebas ikka ratta all killustikul külili - isegi jalad oli klippidesse vajutanud. Pilti kahjuks ei saanud mõmmist, nats liiga kaugel oli. Teipisime Merka haavad kokku ning Laidy, hea inimene, tuli ja turgutas meid jälle üles vahepeal. Õlle ja siidriga.

minge kuuti oma "uue" teega

Kiviõli Coopi juures taastuspausil, kus mul olid jalad munadeni paksult piimhapet täis, varvastest silmamunadeni, lebasin sirgelt nagu pulk maas -  kihutas Riina Salumäe & Co meist ilge vuhinaga mööda. Kutsusime peatuma, aga nad ütlesid, et "nad teevad Püssis alles peatuse!"
Tükk aega juurdlesime Merkaga, et krt Püssi ju on enne Kiviõlit! Tagasi lähevad või? Leidsime, et tüdrukud on ennast soodaks sõitnud!!

kuuti!! ... vol2

Miski 5 km hiljem Sondas viskas Merka ratta nurka! Väss tuli peale. Mul oli täitsa okei selleks hetkeks juba - no ibukas aitab ka raskel hetkel!! Vahetasime rattad tagasi. Kruusakaid enam ei olnud, aga tuul läks järjest valjemaks - ja no täpselt otse vastu! Täpselt! Lageda peal - vänta palju tahad ... spidokas näitab 0,4km/h. Ja kui suu lahti teed, et midagi öelda - siis puhub paarsada meetrit kohe tagasi! Karramba!!! Nii ei saa põgeneda bemmiga litsi ... ei Missi eest!!

Laidy tuli nüüd juba rattaga meile vastu vedama. Sikutas meid Ulvi ... ei, Ulvisse. Kenasse jõekääru laotas lina maha, hapukurkidelt kaas maha, õlled ja siidrid lahti. Oi mida idülli! Päike vaikselt vajub, jõeke vuliseb, külm õlu vahutab, kurk krõmpsub. Valge piknikutekk - ulme!!

Sonda ... kumm tühi

Vinnis käisime sees, Grossi poes.
9h sõidetud - 120km.
Vist ikka 12h Kehrasse ei vea välja?? Träkker näitas, et Riina kompanii oli meist ilgelt ette rebinud - see oli natu imelik - nad olid ju vahepeal veel tagasi Püssi läinud ... ja nüüd olid nad meist miski poole maaga ees - väga kummaline? Leidsid otsetee?
Nagu Chuck Norris - jookseb 100m 3 sekundiga ... sest ta teab lühemat teed!!!

Pisitasa hakkas tuul vaibumismärke andma, päikeseloojang oli nii kena, et kuku rattalt maha. Vahtisin natuke seda ja siis pani üks bemmimees meist nii lähedalt mööda, et vedas mul käised käest. No palju õnne tõesti - üks auto sõidab siin tunnis, sul on kasutada terve maailma tee ... ja sa pead 130km/h meist 3cm kauguselt mööda sõitma!! Lolle ikka leidub!!

15 mintsi enne kontrollaja 12h täitumist vurasime Tapale. Ja kassanäe - keskväljakul tuledesäras Alexela kohvik - liuguks läheb lahti, kena piiga valge põllekese ja äsjapestud tanukesega naeratab laialt: "astuge sisse, võtke pehmet musta leiba, mõtelge!" 

Lõime oma träkkerid pauguga kinni, saatsime Ollele sõnumi, et võtku see Miss kes tahab, me leidsime uue piiga! Kõik! Aitab! Lasin piimakohvi (ilge lake oli) ja kuumad krõbedad kanapalad lipsutaha, neiu kraamis letti ja ütles, et sulgeda tahab! Ahsooooo..jahmuidugi

12h - 152,8km (kirja linnulennulist teed läks 125,4km - järgmisele panime 300m ära - magus!!!

ai elukesenatukest ... jamm

Kuna võistluspinge oli maha lastud, siis edasi Tapalt Aegviitu läks juba ludinal, mõnuga. Pimedas lambivalgel ikka läheb lobinal, tuul ei puhunud, karud ei kimbutanud, koledaid kohti ei näinud, metallratas veeres surinal. Nelijärvel tahtis siil mind pikali joosta, okkad turris ... aga mina olin kiirem. Kuulujärgi Jõhvis Piret olla siili surnuks sõitnud - võehhh missugune terrorist! No võibolla sõitis ta lihtsalt üle surnud siili, aga ... see pole oluline!

Aegviidu bussipaviljonis tegin RedBulli ja tõmbasin ibuka sisse. Ees ootas 20km kruusakaid ja teadmatust. Väikene hirm oli.

no mida hekki???!!

Mustjõel tabas meid miraaž - veered vaikselt metsateel künkast alla, üle silla ja ... sein on ees!!! Mingi karvajalg on hööveldamata pindudest, hööveldatud palkidest ja roostes naeltest teinud teele 2m kõrguse aia! Väravat ta ei teinud. Lihtsalt risti üle tee on aed! Nagu missssassssja??? Tee ei lähe ega tule kellegi hoovist vaid täpselt samasugune kruusakas jätkub teisel pool planku. 
Kuidagi ukerdasime läbi soo ja võsa ja traataedade sellest mööda. Uskumatu olukord - käisime järgmine päev sellest imeasjast pilti tegemas!

Viimane kruusakas lasi mul jälle kummi väga tühjaks. Tahtsin juba viimast peatust teha, aga jõudsime asfaldile, kosusin veits sõites ja siis juba Ülejõe ja lõpuks - ülla-ülla auto alles Kehra raudteejaamas! Uskumatu lugu! Tõepoolest
Nii oli!

Kokku 198km, aega kulus 14:51.

Feissbuukis on pilte veel: Põgenemise lehel ja Parts võttis miskit filmilindile ka.
Aitüma kaasteelised, teieta ma oleks ammu surnud juba!! Ja korraldajad ka ... Respect!!

No ja special tänks Värnomasingu Piretile, kes meid sinna liinidele ajas … oma sussanini lõikega 😬