XT Bingo rogain

9. nov. 2013 Jõulumäe

Süsteem järgmine - DH võtab 120 silma, aega on 12.00-17.00. Rohkem võtta ei või, aega ületada ei tohi - mõlemal juhul tulemuseks DNF. Rajal on 3 kohustuslikku mehitatud KP'd, kus saab lisapunkte ... kui õnne on.
Nunuh.

Sääsehirm läks rajale Mer'i ja minu isikus. Asi algas päris kenasti. Noppisime mõned punktid rannaluitemännikus. Mehitatud KP's oli vaja visata frisbeed puude vahele. Viskasin 1x vastu puud ja 2x otsustasin rohkem veeretada, kui visata - täiesti arusaamatu!!! Luuser!!!
Noppisime muudkui punkte luitemännikus ja tempo oli päris meeliülendav. Tunniga oli olemas lähes 40 silma ja 2 tunniga lähes 70. Elu tundus üsna lill, kuigi luitemänniku reljeef oli jalgadesse üht_koma_teist ikka jätnud. Aga ei hullu, ei hullu. Meie mõlema silmis oli selge arusaamine, et me saame koju enne kontrollaega. Vabalt!
Siis lahkusime põldude taha nopplema ja hakkas pihta!!
No stardi eel rada planeerides - no mida sa jõuad 5 mintsiga plaanida!!?? - mul oli kartus selle põldudest lõunas, kaardi keskosas oleva porno suhtes. Et suverogainil sai seal käidud ja ilusat miskit seal polnud. Ega ta nüüd parem pole - veel õõvastavam ilmselt! Aga vältida seda päris ei saanud, männikus polnud niipalju punne, kui vaja. Oma arust valisin sellise raja, kus porri oleks vähem.
Ei olnud!!
Ega vähe seda porri ei olnud! Isegi koledam oli kui suvel - siis oli looduse ilme vähemalt rõõmsam - nüüd olid lehtedeta vitsad risti-rästi näkku ja jalgadesse valusalt peksmas, paha pori maas, vesi kraavides külm. Ei ühtegi helget momenti.

KP82 minekul proovisime mingit otsesihti leida - polnud seal maastikul miskit sihti, ikka läksime mööda lõputut porirada ringiga. Kuna sellest sai kõrini, siis peale KP82 hakkasime tegema asju ... lõige 20sse oli ju teekonnalt sirge, aga palju sinna aega ja jõudu läks!! Ilmselgelt vale otsus.
KP's oli vaja hinnata kaugust - miski napilt 200m pakkusin ... tubli 335m olevat olnud. Zeeropoints!! Kolm tundi lennanud ja 80 silma kotis. "Vist ikka ei saa varem koju :-("

Järgmine lõige KP63’e oli orienteerumise mõttes õige, samas oli selgelt liiga optimistlik loota, et me paneme täpselt sellele teeotsale pihta, sest millekuradi järgi meil seal metsas täpselt orienteeruda oleks õnnestunud?? Ühtegi selget asja seal polnud ju!! Üllatav, et ega väga palju puudu ei jäänudki – ma tegelikult kõvasti kartsin, et me oleme palju ülevalpool ja seetõttu hakkasin meelega allapoole kalduma, sest kui ülevalt mööda oleks läinud, siis oleks võinud päris pikalt seal möllata. Ei julgenud seda riski võtta.
Mnjah, 5h rogaini kontekstis oli see lõige selgelt vale, mööda teed oleks saanud väiksema jõukuluga. Lühema rogaini puhul oleks see lõige võibolla mõistlik olnud, oleks toore jõuga läbi pressinud.
Aga eks need mõlemad otsused tegime selle põhjal, et mööda sihte jooksmisest oli ilgelt siiber selleks hetkeks.

KP 62 juurde lõige oli põhimõtteliselt õige, aga seda oleks võinud teha ülevaltpoolt – lühem maa rapsida. Otsuse tegin puhtalt hetkeajendi põhjal – järsku üleval ei tule enam sellist poollagedat.
Jäänud on 1:15, aga meil on ilgelt pikad otsad mööda põlde luitemännikuni, kust tuleks koguda veel ligi 20 silma.
"Kurat, ei saagi seda 120 silma täis!!"
"Kurat, ma olen nii läbi, et enam ei jaksa joosta."
Meeletult pikk sirge mööda põlluservasid. Vihma hakkas sadama. Kähku läheb pimedaks.
45 mintsi jäänud, 106 punkti olemas, üks kohustuslik KP üles otsida.
Pimedaks läheb järjest kiiremini
"Kurat, ma ei jaksa joosta enam, ausalt! Tegelikult ka!"
"Kurat, me ei jõua aega ... ja mina ei taha enam kuhugi ega midagi"
"Mu ainuke töötav ajurakk võitleb viimast võitlust liigeste ja lihastega ja käsutab need jooksma: "EI KÕNNI, EI KÕNNI, EI KÕNNI, ... , EI KÕNNI KURAT!!"

KP21 juurde keerame valesti. Mer veel mõtleb ja üritab aru saada, kus me oleme. Täitsa pime on!
Kus me võiks olla - ma ei tea.
Mis rajal me oleme? Ma ei tea.
Ja kuhu me peaksime minem? Ma ei tea
Kus KP on? Ma ei tea.
Minust pole mingit abi. Ma ei tööta enam üldse. Null refleksi!
Kõndida ei taha ja mõelda lihtsalt ei suuda. Sorri!!
"Kurat, mul on täiesti ükskõik. Ausalt!"
"Kurat, ma täiesti füüsiliselt ei jaksa mõelda!"
Ei võta seda punkti. Korraks on mul piinlik - eri_kuradi_orienteeruja!!

Mer on optimistlik ja sõna otseses mõttes veab minu ka ajalimiidis finishisse. Teepeal nopime veel ühe KP. Kokku 109 silma, aga mis sellest - kohustuslik KP jäi ju võtmata. Aeg 4:56.16. Läbisime ~35 km.

Kokkuvõte: meie tulemust ei tühistatud ja DH klassis saime suisa 3. koha. Pidu, täitsa füüsiliselt oli pidu.

Ja nüüd õpetused tulevastele põlvedele:

• pikas rogainis/seikluses JOOKSE MÖÖDA TEED!! Iga lõige peaks olema 95% riskivaba – kui just eesmärgiks pole lihtsalt loodusega tutvuda
• vii iga otsus lõpuni – isegi kui tundub, et vist oleks tarvis korrigeerida. Ei ole tarvis, tegelikult ka ei ole!!! Tihtipeale on asjad just 70m kaugemal, kui sa arvad olevat.
• orienteerumine ja eriti rogain on peaga ala, eriti lõpupoole. Kui mõelda ei jõua, siis ära rahmelda mõttetult ringi. Puhka korraks ja ürita mõelda!! 99% juhtudest koba peale KP’d ei leita!
• ära anna alla enne finishijoone ületamist! Kõik on võimalik enne finishit, ka 15 minutit on väga pikk aeg.

Libahundi jälg, Viimsi

26. okt 2013
Kontrollaeg 6h

Mer + M-L + Tarvo tiimis Sääsehirm.
Õnneks sai rada plaanida lähes tunni. Õnneks sai seda teha soojas ruumis, sest õues sadas reipasti. Terve päeva kohe sadas, aga temperatuur oli kõvasti plussis - seega pole mõtet viriseda.

Stardiülesandeks oli kohe kuskilt krahmata 3 punkti ... mis olid kaardil mõõduga 1:600. Esimese lõikasime ära, siis panime udjama. Aga kaardil 1:600 ei ole tarvis udjada, see on suisa lubamatu! Aaa mingil hetkel saime sellest tegelikult aru, kui õues tundus kõik absoluutselt teisiti kui kaardil. Ja siis võtsime suure õhinusega ja igaks juhuks ka ühe vale KP (numbreid ju polnud) ja saime oma esimese miinuspunni kirja.
Edasi läks rogainimiseks. Mer ja M-L tegid tempot ja mina püsisin kannul. Kaarti sai ka vahel vaadatud, aga kuna enamuses kulges mööda teid/tänavaid, siis polnud see väga määrav tegevus. Kamba peale oli üks SI-pulk ... mille ma targu andsin Merile, kes omakorda andis selle kiirelt M_Lile ... sest järsku on KP's vaja ronida. Ja selles on M-L kunn!!
Kolmas KP oligi turnimisredeli küljes ja M-L tõttas, meie ootasime stata teises otsas. Ronis M-L mis ta ronis, upitas mis ta upitas (kusjuures hästi upitas) aga .... piuksumasin oli natuke liiga kõrgel tema jaoks. Ma õnneks kikivarvastel ikka ulatusin :-) Järgmisse KP'sse minemiseks valisime pikema raja, kui oleks võinud - jõudu veel ju oli.
Siis tuli üks meremeeste punkt, kus mööda merd tuli minna maasiiluni ja mööda seda joosta silmapiiril oleva kivihunnikuni ja tagasi. Täpselt Merile jõukohane sooritus. Läbi vee ta sinna läks ja meie jäime bussipeatuseputkasse jooma/sööma ja ootama. Ootasime, ootasime, külm hakkas natsa, ootasime, natuke vist siunasime Mer'i et miks nii kaua (tegelikult oli sinna punkti ikka tubli kilt ja tagasi sama palju - sisuliselt mööda merd - vihm ja tuul rahmimas vaest jooksjat). Ära tõi!
Seejärel vahele ka üks kiviKP metsast, kus peaaegu oleksime valesti läinud, aga avastasime õnneks kiiresti. Mõne hetke pärast taas geniaalne rajameister Tarvo valis tegelikult natukese vale (loe: pikema ja raskema) marsruudi ja M-L ning Mer, kelle usk minu orienteerumisoskusesse kahanes pidevalt, kukkusid kammima igat variendit, mis silmapiirile ilmus. Kumbagis KP'd ei olnud. Ei piidanudki olema, sest oli kolmandas.
Kuna ikkagi kaardi ja kompassitööd oli vähe olnud, siis ühte punkti otsustasime minna suunda läbi võsa. Ei, tegelikult Tarvo otsustas ja teiste arvamust ei viitsinud eriti kuulata (nagu tavaliselt). No enam-vähem rapsisime läbi ... kuigi pärast träkk näitas, et on mul veel arenguruumi suunda minemisega. Kõvasti arenguruumi on!
KP 80, mis hiljem sai kurikuulsaks, tõi ülesande: koorige sihvkasid topsike täis. No kui keeruline see olla saab?? Ei olnudki. Aga aega võttis ja kole külm hakkas tegelikult. Nagu päriselt külm! Aga ära tegime ... ja punkte ei saanud (nagu hiljem selgus - aga sellest hiljem). Julm külmus keres ja tuhmuv mõistus peas, mul lisaks ka selge väsimus kolmanda tunni lõpuks, ei lubanud meil võtta 400m eemal asuvat punkti (no KP oli nr 20, nii väikeseid võtavad ainult nõrgad ju!!).
Edasi toimus natuke ka orienteerumist, kus ma päris hätta ei jäänud, aga ideaaltrajektoori ka ei saavutanud. Ausalt, ma olin täitsa väsinud. Rohtunud teel käimine tundus täitsa imeline jooksmisega võrreldes. Mingil hetkel sai M-L ka oma leivanumbrit näidata - turnida köisredelil ja KP ära tuua.

Siis oli otsustamise koht: aega tiba üle 2h - kas teha üks ring veel keskusest eemale ja loota, et jõuame ikka tagasi või minna keskuse lähistele sealseid KP'sid kahmima. Ise tahtsin ringile minna, aga salajas lootsin, et tüdrukud ei taha. Oi kurja kuidas ma lootsin, et nad ei taha sinna kaugele minna!! Sest ma olin ikka päris otsas ja mul oli tükk tegemist Meri ja M-Liga sammu pidada. Päriselt!
Et siis natuke arutamist ja ...
"no öelge, et ärme lähe sinna kaugele, pliiiiizzzzzz!"
... natuke arutamist ja
... otsustati mitte minna kaugele .... 
UUUUUUUUUUUUUUHHHHH!
Vahel on elus ikka õiglust ka olemas :-)

Aga ega edasine ka miski sitsikäristamine polnud - algatuseks üks karmim nõlvaronimine tuletorni juurde, kust Mer juttu puhudes üles liugles ja mina mõtlesin, et see kuradi rogain on ikka saatanast raisk!! Oli hetki, oli hetki ....!
Mäletan, et viiendal ja kuuendal tunnil sai põlvini mingis järves ämbriga mängitud ja mingit kraavi ületatud ja mööda tänavaid joostud - kus Mer ja M-L vahetasid joostes mõtteid ümbritsevate majade arhitektuuri jms. üle. Ja kus minu ainuke mõte, ei mul ei olnudki ühtegi mõtet. Ei jaksanud isegi mõelda enam, et millal see asi läbi saab. Oli hetki, oli hetki!!
Ahjaaa, üks tõus mööda siledat kõnniteed oli ju ka ... see oli see koht, kus ma mõistsin lõpuni, et 200m distantsil on tegelikult võimalik kaasvõistlejale ka 300m kaotada. Mer vs. mina - tema kohta käib see 200m ja minu kohta 300m. Ei saa salata, et elus hoidis mind teadmine, et M-L'il tundus ka raske olevat.
Veel mõni KP, üks laskumine pankrannikult, mis likvideeris probleemi, et järsku on riided, kaart ja kompass liiga vähe porised ja vist ka probleemi, et Mer'i käelabas ei ole auke, mille sees ei ole okkaid.
Viimased 400m olid rasked. Psühholoogiliselt isegi raskemad, kui füüsiliselt. Eelkõige tänu sellele, et mõned tiimikaaslased suutsid veel mingit adekvaatset juttu lobiseda. Nii sörkimise kõrvale! Sitsikäristamine!!
Ahjaaa, tegelt meil jäi 27 mintsi aega üle ka, sest mõistetavas kauguses polnud enam ühtegi KP'd, mida krabada ... mille eest ma peaks rajameistrit kiitma! Üleni! Täiesti! Tegelt ka!!
Nii erikuradisurnud ma pole ikka päääääris pikka aega olnud!! Ei iial enam!!??
..........
Aaaa kus järgmine rogain toimub??

*********
... eks me paar päeva hiljem võitlesime endale need 4 sihvkapunkti ka välja, mida masinajumal meile kohe anda ei tahtnud.
Tulemus: 125 punkti; aeg: 5:33,38; kokkuvõttes 57. koht; HD 25. koht. Läbisime 33km.
Võideti 200 punktiga. Pole hullu midagi!!

Pankranniku ekstreem

28.09.2013

Noooojah!
Alustada tuleks algusest.
Mulle tundub, et peale viimast xdreami jäi nii Merlel kui minul nagu seiklusspordi hooaeg lõpetamata. Mõlemad vist tundsime, et on veel mõni nö. "unfinished business". Seiklussport tundus apetiitne ja sügisene Libahunt tundus liiga kaugel veel. TAOK rogaini plaani pidin mina maha matma. Ja XT öörogain oli juba läbi. Mer leidis kuskilt miski Öörännaku nimelise asja ja mina täiesti juhuslikult sattusin sellisele ettevõtmisele nagu Motovilla Pankranniku Ekstreem. Selle viimase kohta tegelikult suurt miskit infi polnud - ainus mis mind köitis oli see, et mootorratastega ei ole sel miskit pistmist - no Motovilla or something!!
Ja et toimub 28.09, võistkondlik, kuskilt Sakast Toila sadamani, ~22km. Kõik! Tegelt ka rohkem infi polnud ... aijaa, regi kohe, raha maksa stardis 10euri/nägu. Kõik!

No Merka ja Mari-Liis olid nõus seda hullust kaasa tegema.
Kuskilt jäi mulje, et ju see ikka sihuke orienteerumise sugemetega asi on. Daaaaa! Formaat oli puhas jooks Sakast Toila sadamasse mööda randa ... no või siis seal pangast allpool ja veest veidi ülalpool. Aja peale. Ilma igasuguse orienteerumise ja KPta. Aga tuli minna! Päris tuuline oli starti oodates, tiimid lasti rajale 2min intervalliga.
Panga all oli ilm parem - tuult vähem ja kuidagi soojem ka.
Võibolla ka törts kivisem??

Esimesest 10km'st pole suurt miskit rääkida - liiva ja tiba kruusa sekka ja mõned mahalangenud puud. Sai joosta ja puudest mööduda tuli kohati merest. Mõnest tiimist saime mööda ja mõni möödus meist. No tiba üle tunni tegime esimest 10km. Täitsa OK.
Järgmisest 10km'st pole ka suurt midagi rääkida ... õigemini seda 10km'i on väga lihtne kirjeldada:
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi, kivi
kivi, kivi, kivi, kivi
kivi
Sisuliselt iga samm oli võimalus rebestada oma hüppeliiges või põlv või midagi veel. Kohati üritasime mingeid jooksusamme teha, mis aja edenedes nägid välja aina jõuetumad.
Aina jõuetumad!
Ja varvas varba järel sai vastu kive litakaid. Raudse järjekindlusega! Tundus, et luud murdusid ja küüned lendasid. Päris ekstreemne oli küll!

Ja ikka täitsa läbi võttis see ukerdamine seal kiviklibus. Ei olnud mingeid paelahmakaid, ei olnud peent kruusa. Olid täpselt sellised tallast veidi väiksemad kivid ... ja neid oli ikka mõõtmatult palju. Kohati sai neisse ka sissevajuda. Ja nad liikusid ju jala all - varisesid, kerkisid, vajusid, olid hunnikutes, vaaludes - no igas versioonis ja värvis ja kujus oli neid.
Ilmselt oli ümber väga kena loodus, aga seda ei näinud, sest paaniliselt jälgisid igat sammu - midagi muud ei näinud.
Viimane paar kilti kive enam ei olnud. Ilus liivarand, mis tundus nii sile, sile ... sile. Ja erikuradi väsinud olin. Oli tõsist pingutust lõpuni jõudmisega, ausalt!!

Aeg: 3:11.50, segavõistkondadest suisa 3. koht!!!
Ilu tuli pärast, mõni päev hiljem. Et täitsa naljakas võistlus oli!!!
:-)

XT öörogain Kuusalus

21. sept. 2013
start kell 19:00, finish 23:00

Kristiina ei saanud tulla, hoopis Aap oli tiimis.
Ilm on selline müstiline - septembri lõpp ja ikka on õues tublisti üle 15 kraadi sooja. Nüüd ka - stardis täitsa probleem, kas minna ainult T-särgiga või võtta ikka kilejope ka - no kui peaks külmemaks minema öösel?? Kilejope läks kotti (täiesti mõttetult muuseas!)  Ja Merle peen lamp ka kotti.
Soov oli nii kaua kui võimalik minna ilma lambita - sest lambi põlemaklõpsamisel ei näe valgusvihust eriti väljapoole enam. Tõepoolest, kuskil peale kaheksat läks nii pimedaks, et juurikatel koperdamise vältrimiseks tuli lamp põlema panna.

Kogunemine, kaarti sai vaadata 5 mintsi - mida sa selle ajaga ikka suurt planeerid. Vaatasime, et Peterburi teest põhjas on punktide tihedus lahja - lähme lõunasse. Seal olid ka 8 ja 9 algavad magusamad KPd. Ja vastupäeva ring tundus OK - no et mets valges ära ja lõpupoole rohkem teedel minemist.Paar sihukest kohta olid, mis tundusid kahtlased ... aga no küll jõuame sinna, siis otsustame kas ja kuidas.
Start ... jooksmine ... kaardivaatamine ... esimene tõdemus, et ei mätshi ... endiselt jooksmine ... KP ... jooksmine ... taas veidi ebakõla kaardi/maastiku vahel ... sisseelamine ... KP ... jooks.
Enam-vähem sellises rütmis me alustasime.

Aap oli väga tubli. Me ikka sisuliselt kogu tee jooksime. Esimesed poolteist tundi kandis ta ka veel kotti. Eks meil oli õnne ka - üks kahtlane koht, kus tuli selgelt ainult suunda minna läbi rabasema koha - selle jõudsime veel poolvalges ära teha - õnneks!!! Ja peale seda oli kohe üks metsatööde ala, mida kaardil polnud ja kus oli päris keeruline mingit sihti otsida. Oli küll juba lambiga minek, aga oli taas õnne - kõrval oli teisi tegijaid ja sattusime õigesse suunda ja rajale.

Lamp vajaks muidugi eraldi peatükki - tal aku juhe on täpselt nii lühike, et kuhugi (vööni) ei ulatu. Üritasin nii ja naa, lõpuks hoidsin käes seda akut. Kui seljakoti selga sain, siis sai ülemise rihma külge kinnitatud. Aga valgusjõud on sellel aparaadil vägev - terve maailm sai valgeks. Ja kuna tal zoomi pole, siis nats kartsin kaardi lugemist - järsku peegeldab rämedalt ja midagi ei näe. Aga oli päris ok. Valguse servaga kaardile näidates oli väga OK. Teine asi oli see, et lamp kippus vaikselt langema ja näitama rohkem nina ette. Eks ta kaalus ka parasjagu.

Kuskil peale 2 tundi läks Aapil samm raskemaks ja ma võtsin koti endale. Ja ka mul hakkas taas parem puus valu tegema. Üle ühe lageda otsustasime otse minna - tea, kas see õige otsus oli, aga ega me ilmselt palju ei kaotanud ka. Otse asimuuti minnes oleks pidanud sumama kõrgesse rohtu. Ebameeldiv, pime, vastik! Läksime vähe ringi, aga mööda madalamat heinamaad. No ja ühte lagedal oleva kivihunniku KP'd otsisime. Oli teine kuidagi puitunud rohu sisse peitunud. Ma käisin ikka ümber hunniku paar tiiru ja ronisin üles-alla, aga ei märganud. Ei tahtnud liiga ka rahmida seal - nõges oli ikka täies paueris veel!! Lõpuks siiski sattusin peale - oli taas õnne!

Rohkem nagu vigu ei teinudki ja aega mõttetult ei kulutanud. Päris lõunas otsustasime ühe 8-seeria punkti ära jätta. Tiba üle 2h oli täis ja mulle tundus, et tolle punkti otsimisega metsas võib minna aega. Kindluse mõttes oleks tarvis juba tagasiteele asuda. Kusjuures juba teine kord, kui mulle kaugeimas nurgas olles selgelt tundub, et "no täna läks küll pekki - me raudselt ei jõua ajas tagasi!!" Suverogainil olin ma täiesti 110% kindel, kui kaardi tagumises servas olime ja Krissukas ära kustus. Nüüd olin sihuke sõu-sõu mure, et kurja, kas oleme liiga kaugele läinud??

Kuskil enne kolmanda tunni täitumist läks ikka raskeks. Aapil oli jalad ja selg päris otsas ja mul kohati parem puus päris valus. No ikka sundisime ennast jooksma. Aapil oli nähtavalt raske, aga ta sundis ennast hämmastava kindlusega edasi tegema.  Ja endiselt me viga oluliselt ei teinud - õnneks oli palju mööda selget teed minekut. Sekka ka tiba kõndimist, aga põhiliselt ikka jooks. Kuskil 45 mintsi oli veel aega, kui olime Kuusalu keskväljal ja kaalusin, kas minna ka teisel pool trassi võtta üks kaugem punkt lisaks? Kuna Aap oli ikka päris valudes, siis otsustasin otse lõppu minna ja laps ellu jätta seekord :-). Aap oleks olnud nõus ka selle lisaKP võtma - karm vend, väga karm vend!!!
Ja siis suri minu udupeen lamp. Lihtsalt plõksti oli pimedus. Õnneks oli mul käsilamp ka ja viimane KP sai võetud siis pimedamas olekus. Nats sodisime ka sellega - elektripost pool-lagedal - no ei näe ju kus või milline õige post on. Ühtki orientiiri ka pole ... või siis ei näe. Või siis ei jaksa enam selgelt mõelda.
Ja sörkimine finishi poole. Raske, päris raske! Samas sellevõrra kergem, et "kodu" on kiviga visata. Ja finishis oli endiselt 15 kraadi sooja.

Kokkuvõte:
* see rogain õnnestus tõesti hästi
* Aap on megatubli ja talle isegi meeldis ... kui see jooksmise painav valu jalgades ja seljas veidi talutavamaks muutus peale sauna :-)

Aeg: 3:34.43; 72 punkti, üldarvestuses 51. koht. Läbisime 24km
Peredest 3. koht (väga napilt, järgmisel oli silm vähem) - auhinnaks natuke nänni ja tort!!
Aasta kokkuvõttes peredest 2. koht - auhinnaks riputati meile medalid kaela.

Tore on see rogain ikka - ja neli tundi on täpselt selline inimorganismile veel arusaadav mõõde.

Xdream Kambja

31.08.2013

Sedakorda on väliskülaline Merle pugenud "Aguri nahka".
Ja mina olen autojuht marsruudil Turba-Vasalemma-Tiskre-Kambja. Logistikaplaan sujus, aga ajaliselt läks kiireks. Paar edasi-tagasi sirgeldamist parkla ja keskuse vahel viis selleni, et stardipauguks sai Asse napilt meie kaardid raffal jalust korjatud.
Natuke mõtlemist ja ... veel natuke ja ... Asse rattaga eraldi, Mer ja mina rattaga teise kahte punkti võtma. Mäkkejooks, mina võtsin lähema KP ja Merle kihutas kaugemale. Merlet oodates uurisin kaarti ja järsku avastasin õudusega, et Mer on kadunud. Et mismõttes?
Kas ma tõesti magasin maha tema möödumise?
Kas ma lähen nüüd rataste juurde ja ootan seal?
Aga kui ta pole veel tulnud ja jääb mind mäeotsa ootama?
Väga üksikuks muutus mul seal tipus. Nagu kõik teised olid juba äraläinud ...? Suutsin siiski kannatada ja Merle ära oodata.
Edasi mõttetu rapsimine miski veeseina all - seal tõesti läks natuke inetuks trügimiseks. Aga meil oli õnne ja suht-koht kiirelt saime hakkama.

Ja siis tegimegi SUURE KAVALUSE! Kuna kaardil olid KP'd plokkide kaupa valikus, siis mina sain aru, et valik on ploki piires ja Asse sai aru, et vaatamata plokkide kirjutatud järjekorrale tuleks neid võtta ikka numbrite kasvavas järjekorras. Kolmega ja neljaga algavad ja siis viie, kuue ja seitsmega. Et kuidas siis nii, et algus viiega ja siis kolmega KP'd? Tema jutus tundus loogikat. Ja eriti mõnna tunne oli see, et kõik teised tegid teisiti - järelikult valesti ja saavad rämedalt traffi!!! Jehhuuuuu!

Et me siis kihutasime avastamata KP'desse, kus keegi polnud käinud. Oli põnev. Oli avastamist. Oli ekslemist. Oli nüansse.
Mõned vead tegime ka - mingit satipildi kaardiga KP'd otsisime ... kaua ... valest kohast. Kuni tuli A-raja liider ja jooksis KP'sse ja minema. No me ka siis lõpuks leidsime. Napilt oleks võtmata jätnud!
Kanuualas hakkas Asse SUURES KAVALUSES kahtlema ... aga me ei lasknud sel juhtuda. Tirisime Asse paati ja saatsime Mer'i KP'd võtma ... ja siis teist KP'd võtma ... ja siis kuulsime konkurentide hüüet, et "oot, kurat kõik kolm peavad ka kanuuKP'sid võtma!" Ja tundub, et neil oli õigus. Esimese KP võtsime pärast uuesti - ajaliselt tegelikult selle haagiga väga ei hävinud.

Edasi ratas-ratas-ratas, paar lisaülesannet õndsas vaikuses ja taas ratas-ratas-ratas. Üsna rahulikus üksinduses. Kõik tegid rada ju teistpidi.
Mul oli vahepeal ikka päris raske neid tõuse üles vändata. Hooga enam ei jõudnud ja suure hammakaga vändates tundus, et edasi ei lähe üldse. Asse ja Mer ikka kähmasid hoogsamalt. Lõpus paar KP'd tegime joostes - lihtsalt ei tahtnud enam sõita.

Finishis esialgseid tulemusi lugedes tundus, et meie SUUR KAVALUS töötaski - kõigil oli 1:30 trahvi ja meie aega veel ei olnud. Päev tundus ilus, meie targad ja tugevad!!

Uus nädal paraku ei alanud nii ilusalt ... teiste trahvid ellimineeriti ja meie aeg 7:18.13 platseerus 96. kohale. Õiglust ikka ilmas vist ei ole. Aga vaatamata kõigele oli ikkagi tore ja uuel aastal proovime uuesti.

Xdream Hiiumaal, öine

Start 20. juuli 2013 kell 22:40
B-rada, Asse on moondunud Merleks, aga pärandanud talle oma nime. Agur ja Tarvo on säilitanud oma endise kuju.

Nuuh kohe stardis pandi tööle lõikamise ja teipimise oskus. Ega me päris esimesed polnud, kes selle läbi lõikasid. Aga lõpuks lõikasime ... ja teipisime tükid kokku ja läbisime ka stardikaare :-)

Meie tegutsemisest rajal mõned tähelepanekud:
* Kärdla linnaorienteerumine oli meil ok – enamus aega läks ilmselt ülesande läbilõikamisele ja kleepimisele, aga kui jooksma saime, siis sujus. Ilmselt poleks oluliselt kiiremini saanud ka siis, kui Merle ja mina oleksime eraldi jooksnud – ajavahed olid seal üsna väikesed.
Rattasse minnes olime 65. kohal

* tegime mis me seal ratta pilt/joonorienteerumises tegime ... aga selgub, et teised tegid ka õnneks asju!!
Praegu meenub, et väga hea et pime oli – paar juurikat panid mingil metsarajal täishooga uhades ikka sihukese lataka, et valges poleks julgenud seal sõitagi :-)
Peale ratast 54. kohal

* o-jooks imelises võsas – oleks võinud parem olla. Viga natuke minus – ma pean edaspidi meeles pidama, et xdreamil ei maksa liiga palju mõelda – erinevalt individuaal o-jooksust tuleks siin liikuda mööda sissejoostud lohasid. Ja ei ole tarvis leida „kavalaid“ lähenemisviise – jookse mööda loha punkti ja mööda loha tagasi! Lihtne!! Ja ilmselt tooks tulemuse.
See eelviimase punkti totakas ragistamine ümber metsa kõige võssakasvanuma põõsa ja vildakas äratulek vahetusalasse – täitsa minu paha!
Peale o-jooksu 68. kohal

* joonesõit rattaga – me nagu väga ei puterdanud seal ja ikka üsna mõnest sõitsime mööda - naljakas, et meil alles 88. aeg selles distsipliinis??
Peale ratast 65. kohal

* sõjaväeosa hoonetes turnimises olime tegelikult tänu Agurile päris osavad ... sellele järgnevat laiule jooksmist ma parem ei meenuta. Taas suuresti minu paha: ära kurat mõtle ise, jookse mööda rada, kuhu mujale kui punkti see viia saab!!! Laiul olime 72. kohal
Aga laiult tagasi jooksime päris kiiresti - tänu Merlele – kelle tempost ma „hammastega“ kinni üritasin hoida (ala 32. koht).
Ja kokku 67. kohal

* rattaga kanuualasse – vot see on minu jaoks müstika!! Me ikka päris kihutasime ju ja nagu ei takerdunud kuskil?? Kuidas me ala 120 koha saime???

* „kanuu“jooks – kõik oli ideaalne (isegi see tankla paarsada meetrit vales suunas ei seganud) kuni Tarvo tuli „geniaalsele“ mõttele, et ärme jookse tagasi mööda ranna soparada vaid lõikame otse teele – see meie hea tulemuse tappis ... korralikult!! Tubli Tarvo!!!
Tegelikult on kahju, et kanuud ei juletud teha tuulise ilma tõttu - see natuke on meie ala ikka ka!! Aga korraldajate otsus on püha!!
Peale kanuujooksu 68. kohal

* puzzle – Merle ja Agur päästsid lõpuks Euribor15 au, respect!! Ja lohutuseks - 6 tiimi oskasid veel kauem seda ruutu kokku panna :-)
Jooksvalt kohtades väga ei kaotanud.

* ratas mööda raputavaid kruusakaid ja ümber lennuvälja – tolle kraavi_raja_rist KP asukoht on mulle siiani selgusetu. Õigemini selle eraldi kaarditüki seos muu kaardi ja ümbritseva loodusega on endiselt mulle arusaamatu. Tore, et me üldse sinna KPsse sattusime! Kus krt. see üldse oli???
Vahepeal oli rattas miski tõus, mis polnud üldse eriti tõus ... aga ma ikka täiega kustusin seal ja vaatasin hirmunult, kuidas Merle lihtsalt sõitis eest ära. Ja mul jäi hoog aina väiksemaks ja väiksemaks. Hea, et peale tõusu oli kohe tilluke alamägi ... ärkasin ellu jälle.
Peale ratast 69. kohal

* tornist palliviskamises oli Agur hämmastavalt täpse käega!!
Endiselt 69. kohal.
Kõik! Lõpp! Finish! Elus! Ilmselt mitte viimased! Trahve ei saanud!

Ma neis erinevates protokollides ei saagi sellest aru, et SI aegade järgi olime finishis 69. kohal, aga lõpuprotokollis 79. kohal.
Aega kulus 7:28.22

Samas tegelikult pole ju vahet – oli tore ja meeleolukas öö, natuke tekitas tuska see pidev ebaõnn orienteerumise teevalikutes. Aga järgmine kord paremini .... võibolla ... või siis mitte :-)

XT suverogain Pärnumaal

Start 6 juuli 2013 kl. 21.00, finishi kontrollaeg 7. juuli 9.00
Kokku 12h
Kristiina, Timo ja mina moodustasime perekonna.

No jäime natuke hiljaks, aga aega ju on - tervelt 12 tundi.
Natuke rajaplaneerimist ja tuld. No alguses natuke ikka jooksime ka. Ja öösel läks pimedaks paariks tunniks - metsas ikka kohe päris pimedaks.
Eks meil rajavalik oleks võinud tiba loogilisem olla, aga eks me õpime ka alles.

Üldiselt saime pihta kenasti, kuigi maastik kohati erines kaardist. Siiski oli KP50, mis polnud üldse nii, nagu kaardilt paistis. Õigemini lage oli kasvanud tihedaks noorkuusevõsaks, kus kadus igasugune võime midagi näha või suunda hoida. No ja siis me tuuseldasimegi ühte metsatukka kõvasti edasi ja tagasi ... ja pärast gps'i tracki vaadates ei pidanudki punkt seal olemas.
No sealt, kus punkti ei pidanud olema, me ka punkti ei leidnud ja kuna me seda punkti sealt ei leidnud, kus seda olema ei pidanud, jäigi see KP50 võtmata!! Väga loogiline!!

Kuskil peale 5-6 tundi läks Krissul samm töntsimaks ja olemine raskemaks. Siis otsustasime päris kagus olevad punktid ära jätta, et tagasi jõuda elusana ja mõistlikul ajal. Kohati tundus, et me ei jõua õigeks ajaks tagasi selle tempoga, mis tegi mul meele üsna nukraks. Rogainis hilisem lõpetamine karistatakse ju nii valusalt ära, et seda ei tohi isegi relva ähvardusel lubada!

Kuskil 9. tunni keskel läks mul ka jalg ikka raskeks. Olid pikad otsad läbi võsa ja eks ta raske oli. Aga eesmärk oli tagasi jõuda ja mida lähemale finishile, seda selgemaks sai, et me jõuame aega küll. Ainult nüüd oli juba väsimus nii suur ja jalg küpse, et ei jaksanud enam punkte võtta. Ajaliselt oleks võinud mõne saki teha veel, aga 11. tunnil otsustasime siiski ära tulla - ei maksa last ja Timot ja ennast ikka päris ära ka tappa. Jalg oli ... ütleme nii, et iga teekonaruse tundis varvas ära sellega, et komistas iga kivi ja juurika taha. Iga künkake tundus rämeda mäena.
Seista ei olnud hea, istuda oli võimatu, kõndida oli paha, joosta oli piinav.
Aga tulime lõpuni ja isegi jooksime veidi lõpus - Krissukas arvas, et joosta on lihtsam kui käia.
Finish oli olemas seal, kus arvasime ja ikka veel avatud :-)
Päris läbi võttis, ausalt!!

Kokku 56,5km, aega kulus 10:54.28. 109 silma.
79. koht ja peale meid oli veel võistkondi. Perede arvestuses 6. koht
Ma arvan, et väga tublid, et jaksasime. Väsinud, aga siiski elus. Tehtud!!!!

100KP Paukjärvel - Tallinna O-nädala finaal

22. juuni 2013

No tegelikult oli kõigest 80KP M35 klassis. Eliiti ei hakanud ma trügima, seal oleks saanud 100KP'd läbi kahmata.
Pikkus tiba üle 10km'i - no ei midagi erilist ju. Onju?! Natuke ettevaatlikuks tegi fakt, et kontrollajaks oli pandud 5 tundi. 10km ja 5 tundi?? Mingi kätsh peab siin kuskil olema, aga kus?? No maastik oli Kõrvemaale omaselt mägi+võsa+raba, õues oli lähes 30 kraadi sooja, aga ikkagi ... viis tundi??!!
Ah tühja, tehtud - mõeldud, tormasin stardist minema kena vilega - ilus oli vaadata, kuidas 10K kaardil olid punktid nii mõnusalt lähestikku. Paar esimest olidki suhtkoht lihtne, ilus mets ja selge reljeef.
Kuskilt 6-7'st KP'st hakkas mets võsasemaks kiskuma ja sain aru, et punktid järjestikku orgudes tähendabki seda, et vahepeal tuleb üle mäe ronida. Ja tõepoolest "mäe" ja tõepoolest "ronida". Mitte joosta!! Joosta ei saa sellises padrikus ... joosta ei jaksa ka selliseid tõuse. No aga ikkagi oli OK, viga suurt ei teinud, paaris punktis panin üle ühe, aga seda kiiremini sai vale punkt uuesti ülejoostud.
Ahjaa, jätsin mainimata, et distants oli jaotatud kolmeks osaks: tavakaart : rejeefikaart : tavakaart - nii enamvähem võrdselt jaotatud punktid kolmeks. Esimese osa lõpuks tegin korraliku ämbri. Miskis rabas ei leidnud küngast ja kaevasin tubli 15-20 mintsi. Esimene osa tänu sellele üle tunni. Joogipunkt oli täiesti vajalikus kohas!!

Teine osa ... "tark ei torma" reljeefikaardil! Tegelikult oli tark üsna lihtne olla, kuna jalg oli ka juba täitsa tönts. Alguses sujus, sest lagedal polügonil oli suht-koht lihtne kraave/tippe/vagusid lugeda. Mida edasi ... seda sügavamale võssa ... seda udusemaks läks silm ja meel. Ja hakkas tulema hetki, kus vaikselt lähed, saad aru kõigest, kõik klapib ja dzinnnnn!!! - mitte midagi ei hooma enam. Kuskilt pole kinni ka haarata. No oli paaril korral õnne, et ma mitmeks päevaks metsa ära ei kadunud vaid punkti sattusin. Tõesti oli õnne - seal maastikul oleks võinud rahulikult seente tulekuni ringi rahmida kordagi istumata ja kedagi kohtamata!!
Teise osa viimased 5 punkti juba paistmas ... panin veel korra kenasti ämbrisse. Kõigepealt takerdusin jalgupidi mingisse võssa ja käisin kõmmdi kõhuli - miski ork tungis raginaga paremasse pöidlasse. No ikka kohe sisse! Täitsa sisse. Orki väljakiskudes tõmbasin sõrme päris katki ... ja verd voolas. No_mis_sa_arvad_kes_ja_mis tuli kohe meelde?? Et kus metsaserv ja kas ongi nii hull. No õnneks ei olnud, vaikselt ikka jäi seisma see verevool - pitseerus muda ja vaigu ja okastega. No ja otsa teostasin korraliku eksimise ka ikka ... kuis siis muidu. Taas üle tunni kulus ka teisele osale.

Kolmas osa - täitsa küps, jalad enam ei liigu, mõte rohkem ei tööta. Natuke hakkas kõrini saama. Otsisin kaardilt ainult joogipunkti - no miski 6-7 KP'd oli minna veel. Joosta enam ei tahtnud. Ilusamas metsas ikka tegin mõne argliku jooksusammu ja kohe kadus viimanegi orienteerumisvõime. Sisuliselt jalutasin ja ronisin läbi raba ja võsa punktist punkti.
Joogipunkt .... jõudsin kohale!!

Jõin
Jõin
Jõin
Jõin
...
Jõin
Mingil hetkel tundsin, et ma pole seal joogipunktis enam teretulnud ja tuiasin järgmise KP poole. Umbes 15 KP'd veel minna. Osad olid lihtsad, viga enam ei teinud, lihtsalt ei jaksanud enam viga teha!! Üsna ükskõik oli mis ja kuidas ja kuhu. Astusin otse punktist punkti, orienteerumine oli asendunud minekuga - "ta läks mööda maastikku muudkui edasi ja lootis, et KP´d jäävad ka teele," oleks täpsem kirjeldus. Enamus jäigi ... sest mööda ei jaksanud ju enam minna. Paar-kolm KP'd enne lõppu tekkis loll mõte, et järsku saab alla 3 tunni? Et selleks oleks vaja natuke joosta. Nii õige väheke.
Viimaste punktide vahel tegingi mingeid liigutusi, mis pealtvaatajatele ilmselt ei meenutanud jooksu ja kindlasti ei olnud esteetilised. Alguses proovisin neid teha üksi võsas (nats oli ikka häbi ka ju!!), aga viimase KP/finishi juures tegin neid täitsa avalikult. Hirmsa entusiasmiga, nägu viltu! Õnneks ma ise neid suurt ei mäleta.
Finishit mäletan, aeg 2:56.49 ja ma ei olnud viimane.
Kuulge noored - see oli päris õudne katsumus! Ausalt!!

AdrenaliiniÖÖ

Öösel vastu pühapäeva (15-16.juuni 2013), Jäneda.

Mari-Liis + Merle + Alar + Tarvo = Sääsehirm.
4 inimest ja 2 ratast ja 6 tundi (kl. 21-3) kontrollaega.

AdrenaliiniÖÖ tundus alguses kahes äärmuses üritus: ühest küljest nagu oleks sõbrad kokku saanud ja kavatsevad minna pikemale metsamatkale – no seljakotid jms. stuff kaasas. Teisest küljest täielik kaos – no võrreldes muude suurüritustega, kus auto parkimiskoht sendise täpsusega ette näidatakse ja iga sekund plaanitakse sul ette ära.
No päris põnev. Ja polnud absoluutselt aimu, mis imeformaadis see asi olema saab, kui 4 inimest, 2 ratast ja 6 öist tundi varustuseks on. Eriti just see 2 ratast nelja peale – no mida hekki???
Ja võistluse alguses mõnus kaootilisus jätkus – reeglid anti aja käivitudes – lähes kaks lehekülge tihedat teksti – no ei jaksa lugeda peale stardipauku sellist teost, tahaks kohe ja kiirelt minema kraapida, kasvõi suvalises suunas :-). Alar, Mari-Liis ja Merle loodetavalt lugesid. No ma ka nats lugesin ... risti ja diagonaalis. Vähe lugesin!!

Ja kaart – see oli küll maailma kõige suurem o-kaart, mida keegi näinud on. Tundus, et ühte külgepidi läheb Tallinnani (nagu sinakas meri oleks servast paistnud) ja teistpidi krt. teab kuhuni. Natuke loetud, pildistamisekohad umbes paika pandud, osaliselt arusaadud (ma rõhutan: osaliselt!!), et 4 mehitatud punkti tuleb läbida, mingi ring kaardile kujundatud ja ... teele!
Maratoonar Merle kukkus kohe kappama, ma vaevu püsisin järgi. Kohati üritasime miskit loogikat teha, et ratastega sõidetakse kuhugi, jäetakse maha, jooksjad sõidavad edasi jne. jne. See väga ikka ei töötanud, sest kamba peale oli üks kaart. Ja vahepeal tegid ratturid hulka pikema ringi, kui jooksjad - no et rattal ka miski mõte oleks, kuigi pärast selgus, et rattaga oleks ka ikka otse saanud!

Suht-koht alguses panime puusse kaardimõõduga, mis oli 1: 13 333. No sellise asjaga ei saa tunnetada vahemaid reaalsus vs. kaart. Ja kõrgusjooned on sellisel kaardil saatanast – täpselt sellised, et sa hakkad neile lootma ja siis saad ikka sajaga petta – jooksevad nagu jumal juhatab. Paari punkti rahmisime ikka otsida ... aga välja tulime. Edasi läksid silmad jube ruutu, sest liiga palju aega oli kulunud ... ja ei viitsinud ühte mehitatud punkti minna /mida meile finishis ninale visati koos trahvipuktidega/

Nii me siis rapsisime, kõik vaheldumisi joostes ja ratastel ... välja arvatud Mer, kes terve tee jooksis – täiesti arusaamatu inimene!! Tegelt ka – täiesti mõistetamatu!! Nagu 36km järjest joosta - arusaamatu!!

Vahepeal läks pimedaks, nagu kohe üllatavalt täitsa pimedaks! Ja vahepeal panime kaardiga kergelt puusse ja vahepeal ületasime jõe üle natuke katkise veealuse silla, mille me lõpuks üsna katki tegime. Ja vahepeal mõistatasime linde, konni, karu ja hunti nende laulu järgi. Hunt erines selgelt karust, kes omakorda erines oluliselt lindudest!! Ja öösel oli külm, rattasadulas oli kohe päris külm vahepeal, niiet hull soov oli joosta vahepeal. Isegi nii külm, et eriti juuagi ei tahtnud.

Naljakal kombel peale 6 tundi ja 42km läbimist ei olnudki ma surmväsinud. Küll aga oli huvitav kell pool neli öösel suppi ja kringlit süüa ja täitsa isu oli kohe. Öösel! Pool neli?? Isu??!!!

Kokkuvõttes 13. koht (20 osalejat) ja kui me oleks ikka oma ruutus silmad lahti teinud ja selle ühe äraunustatud mehitatud punkti ka võtnud ... kasvõi lõpus, kus aega ju oli, siis ... oleks me eespool olnud.

Aga järgmine aasta võtame selle neljanda punkti ka ära! Raudselt!!

Xdream Iisakus

9. juuni 2013

Kõik sai vist alguse kirvest?
Tollel oli kahepoolne tera ja see tuli virutada vastu märklauda. Mul kirves kinni ei jäänud, aga märklauale pihta sain, seega lasti rajale.
Rattasõit, mis endiselt ei ole minu "tassike_teed" oli alguses päris OK. Maha ei jäänud ja valesti ei sõitnud.
Aga siis tuli turbavälja pindala arvutamise ülesanne.
/Oi kus pärast oli sellest foorumis jagelemist/.
No tuli mingi lindiga piiratud ala pindala mõõta ja valida üks neljast variandist ja siis vastav KP võtta. Ala oli sihuke ristkülik, millest oli nurkadest väljalõigatud kaks teist pisikest ristkülikut. No kui keeruline see saab olla!!
Mõõtsime sammudega ... mis rabas kippusid suvalise pikkusega tulema muidugi.
ja esimesed parmud sõid - suurema sea suurused. Ise ei jaksanud lennata, aga hüppasid okstelt kaela!
Mõõtsin kaardilt kompassi joonlauaga ... mille kriipsud olid nii paksud, et tulemus oli väga sõu-sõu.
esimestel parmudel sai kõht täis, nüüd sõid teised
Siis arvutasime ... et mismoodi arvutada ristküliku pindala? Enne üritasime aru saada, et kui 1cm kaardil on 250m maastikul, siis palju on 8,5cm?
ja parmud sõid - kogu vahmiiliga olid kohal!
Või 8cm - et oleks lihtsam teisendada?
ja aega läks ja parmud sõid ... esimestel oli ka juba jälle kõht tühjaks läinud!
Või 10cm - misiganes oleks arvutatav arv (no ei olnud sel hetkel enam kõige kirkam kriit karbis). Liitsime ja lahutasime ja korrutasime ja 4 erinevat korda lisasime ja võtsime jälle nulle tagant ära ...
... ja parmud sõid endiselt. Enam ei saanud aru, mis põlvkonnast
Lõpuks leppisime kokku miskis numbris, sest aega oli läinud ja rohkem ei kannatanud söödaks olla. Teema oli selles, et oli antud 5 pindala varianti ja millise õigeks pidasid, sellele vastav KP tuli siis minna ja ära võtta. Kurat! Õige punkti võtsime!!  /selle saime alles hiljem teada muidugi/
Igatahes rohkesti eluskaalu langes parmude saagiks seal põlvili maas joonistades. Seega edasisel rajaosal olime juba kerged.

Sedakorda oli korraldajate poolt plaanitud enne kanuuetappi tunnine lõunapaus - väga ilus nendest! Kahjuks polnud meil raha kaasas ja kebabi ei saanud seetõttu.  :-(  Lihtsalt ootasime.

Kanuu läks suhtkoht nirult. Esimest punkti, mida ei olnud, me ka ei leidnud. Huvitav miks? Teised saime kätte, ise saime märjaks ja kanuu saime mudaseks - need trikid tegime ikka ära.
Taas rattasõit - mööda teed, mis oli sillutatud poolikute tellistega. Ei! Poolik tellis on väiksem kui sealse killustiku fraktsioon.
ja parmud sõid! Osa oli minumeelest küll sama näoga, kui need, kes alguses sõid??
Orienteerumisjooks ... puhtalt suunda panemine ja suhtkoht hakkama saime. Vähemalt pärast Aguri tracki pealt tundus, et oli üsna otse punktist punkti.
vahepeal parmud ei söönud, vahetus oli ilmselt
Rattal sai selgemaks, et see on järjest vähem minu "tassike_teed". Olgu või rehviall poolikud tellised. Ahjaa, vahepeal kaotasin ma oma kaardi ära - kuna see oli kanuus läbiligunenud, siis ei kannatanud seda käes hoida, panin põue. Mingi hetk seda seal enam polnud - aaa võis ka olla, et parmud hammustasid selle pulbriks või võtsid kaasa??
Jõudu ka tegelikult enam ei olnud selle teema üle mõelda. Kurvastada ka polnud jõudu.

Rattaga kihutasime lõpupoole ühest õigest teeotsast sahinaga mööda ~4-5 km, ilma igasuguse emotsiooniga. Nii kergeks olime muutunud parmude poolt ärasööduna!! See oli hetk, kus kõigil oli mõnevõrra raske ja igaüks arvas, et küll teised kaks vaatavad kaarti.
Ei vaadanud.
Tükk aega ei vaadanud.
Lihtsalt sõitsime.
Päike paistis, tuul vihises, parmupere lendas meiega kaasa!
Sile asfalt oli!
Mina hoidsin silmad ruutus Aguri tagaratast enda ninaees ja kole raske oli. Mingil hetkel tuli pilt vähehaaval tagasi ja kohe tekkis ka soov teadasaada, et kuhu me sõidame? Kõigil kolmel korraga.
Ja miks me seda teed mööda sõidame?
Et järsku ei peaks enam selles suunas?
Palju huvitavaid küsimusi tekkis!!
Ja parmuisa perega olid jälle näljased
Lõpp tuli taas joostes läbida ... või siis ütleme, et jalgsi liikudes. "Jooksmine" on mingi natuke teine mõiste.
parmud enam ei söönud. Ilmselt mõtlesid, et nende raskus suruks mu kohe põlvili - kaastundlikud kiletiivalised need parmud!!
Me vist käisime ka miskis tornis mingit punkti passimas, aga sealt pole midagi head meenutada. Eriti hea ei ole ülesronimist meenutada.
Finish oli Euribor15 liikmete saabudes veel avatud! Jäi avatuks ka peale meie lahkumist.
Tulemused www.xdream.ee  Kui kõik on oma jagelemised ära jagelenud, siis ongi tulemused lõplikud.

Joosta reljeefikaardiga ...

... õnnestus mul 13. mail 2013 Tallinna Kompassi päevakul. Keila-Joal.
Kohe stardist välja kihutades sain aru ... et ma ei saa tegelikult õrna õhkugi aru sellest värgindusest!
Aga olin ülbelt võtnud R1 raja, mis kõige pikem ja äkilisem (mina võrdub ju "tugev")! Vihma kergelt tibas ja juba esimese 5 mintsi pärast elu enam väga lill ei tundunudki. Kus ma olen? Kus kandis on esimene KP? Ja miks kaardil on endiselt ainult 2 värvi - no kolm tegelt: valgel tagapõhjal pruunid kõrgusjooned ja sinised kraavid/jõgi/meri. Nagu ütlevad korüfeed: mina ja kaart ei soovinud üldsegi suhestuda!
Vaata_kaarti_siit!

Esimese punni leidsingi päris koba peale - oli lihtsalt õnne! Ma tõesti ei jaganud matsu selle mikroreljeefi osas. Edasi läks nagu paremaks, mõistmine helgemaks - kraavi ots on ikka konkreetsem asi kui miski orvand next_to_nowhere.

Esimesed õppetunnid tulid käbedalt. Teised ka. Kolmandad mitte enam nii käbedalt:

• ära lase ennast segada sellest, mida pole kaardil. Kuna kaardil suurt polegi midagi, siis ära lasegi ennast millestki segada! Päriselt ka! Rajad, teed, lagedad, majad - täiesti ebaoluline värk - ilmselgelt ainult nõrkadele! :-)
• ära kihuta!! Võib võtta ka käsuna "ära jookse vaid sörgi!" Kui ennast kaotad - mida on mõistlik võtta kui täiesti permanentset seisundit sellise kaardiga - siis uuesti paika saada ... no mitte liiga lihtne.
• ürita minna mööda enda raja KP'sid! Isegi kui see tundub täiesti tobe ja need tuleb alles hiljem võtta. Tasub lähikonnas olevad KP'd läbi käia.Need on lähes ainsad objektid, kus tead kindlalt, et ei ole eksinud.

Üks ots oli sirgelt üle 2/3 kaardi - see tekitas silmapaistvat kõhedust. Aga läks üllatavalt hästi. Lähemad punktid tekitasid keskel juba sellise heaolutunde - oi ma olen ullult proff sellel alal! .... ja siis panin miski paari künkaga korralikult ämbrisse. Ööd_ega_mütsi ei saanud tükk aega aru, nikerdasin edasi ja tagsi ja paremale ja vasakule. Lõpuks lasin ühel tavakaardiga sellil näidata, kus krt. ma olen. Lõpupoole panin paar kala ikka veel - ilmselt segamini väsimusest, lohakusest ja liigsest enesekindlusest. Aga mõned punktid tulid päris kenasti - otse asimuudi peale. See variant ruulis!
Miski 1:45 läks aega selle 21 KP ja 6,5km läbimiseks. Äge!

... kuidas algab blogi kirjutamine?

Mul algab täiesti tühjast kohast. Iga kord täiesti tühjalt lehelt, alati. Mõnikord tuleb ja mõnikord ei tule. Või tuleb mannetu, siis ei taha kirjutadagi. Aga teinekord jälle elab, saab selle jõu sisse kuskilt. Kust ... ma ei tea. Ausalt. Nii on.

Tegelikult tšukts hakkab ka laulu tühjast kohast, sellest mida näeb ... või siis hoopis vastupidi? 

Loomaaias saab mõlemalt poolt puuri vaadata. Täiesti erinev pilk on teine teiselt poolt. Täiesti!!

Tamsalu maraton 46km

takkajärgi tarkus:
Toimus 3.02.2013

46km ja oli päris OK.
Seekord kohe ei spurtinud ja esimene pool (Pariisini) läks päris mõnusasti. Ja tegelikult tagasitee läks ka päris okeilt. No miski 12km enne lõppu sain korra haamriga vastu pead ja siis ikka 3-4 kilti tatsasin üsna kohmakalt pea norus ja käpad rippus. Aga lõpus jälle kosusin ja maa sai enne otsa, kui ma hoo üles sain :-)
See Tamsalu maraton on sihuke omapärane: seal on küll üksjagu mööda põldu ja metsasihti sõitmist, aga siis on ka kümmekond rämedat tõusu ja hullumeelset laskumist – alguses paar, Pariisis ehk siis keskpaigas 4-5 ja lõpus ka 4-5 tk. Laskumiste omapära on see, et need kõik on suht-koht järsud. Ja lõppevad 180kraadise kurviga tagasi või siis on muidu salakavalalt kurvilised. No ja inimesed panevad ju kohe sahka, kui laskumist näevad – täitsa õudne oli kohati, paar korda pidin läbi kasevõsa rahmima, et mitte teistest läbi sõita. Mõned oskavad mäest alla sahka sõites liikuda hämmastava kiirusega ühest rajaservast teise ja tagasi – kusjuures täiesti etteaimamatu trajektooriga. Krt. ma pole elu sees laskumise teises pooles, kus kiirus oli ikka vägagi kibe, sellist kolmikhüpet teinud, kui eile – zauhh rajast välja, zauhh teise rajaserva, zauhh tagasi oma rajaserva ja ratta – kusjuures rada oli ikka tubli 4m lai ja ma sain ühe hüppega üle ja ühe hüppega tagasi – krt. siiamaani värisen ja imestan seda manöövrit.

RMK Kõrvemaa maraton 38km

Takkajärgi targutus:
Toimus 27.01.2013

Mul oli see plaan, et alguses kihutan nii kiiresti kui jõuan sinnani kuhu jõuan. Nooh miski 12-13 km ikka jõudsin. Siis tuli mõistus tagasi ja selgus, et tegelikult oleks tarvis teine ring ka sõita. Teise ringi esimene pool oli selline filosoofiline vastuseis ideele: „ilgelt kaval oleks nüüd korraks peatuda ... vähemalt pool tundi, siis oleks ju edasi kergem?“. Ja teine mägisem pool oli iga tõusu all lubaduse andmine – okei no selle tõusu veel sõidan üles, siis kukun külili.

Muidu libises üllatavalt hästi – muidugi ega seal tagapool palju rahvast ei julge ju ühestki mäest alla sõita ja siis igal laskumisel saab harrastada ekstreemset slaalomit kukkujate ja muidu sahkapanejate vahel. Tõusud olid osad mõnusalt pudid – pidi ikka põlve lõua alla tõstma, et üldse suusk lumest kätte saada.