Kalevipoja uisumaraton - päris kalliks läks

25.02.2018

Mustvee, Peipsi järvel 3 km ring
30 km

Läks veidi lappesse see päev.
Start anti juba kell 10.00 - seega läks kohalesõitmine üsna nippi-nappi kihutamiseks - no hommikul tahaks ju magada ka ikka eksole.

Kuskil Pajusti nimelise asula vahel ei jõudnud (no okei, ei olnud hakkamist täis) kiirust piisavalt vähendada ja lendasin 78 km/h otse radarisse - põmmmmmmdi!! 50km/h oli lubatud. Väga piinlik! Kes seda oleks osanud arvata, et politsei suurel EV100 aastapäeva järgsel hommikul varavalges tööd vihub. Aga võta näpust!

rajaolud

Peale pikemaid protseduure, kus ma kõikide asjalugudega nõus olin - tehke palun kiiremini, ma tõesti pean kell 10 Mustvees olema - no need protseduurid ikka kestsid ja kestsid ja kestsid - pabereid mitmes vormis, tuhat allkirja, seletuskiri, puhtsüdamlik vabandamine ja kahetsemine jne. jne - lõppes 120€ trahviga.

Ajaliselt oli nüüd ikka kohe väga kiireks läinud. Ei salga, et kihutasin ülejäänud 70 kilti rohkem kui teel kehtiv piirkiirus lubas - taas väga piinlik. Kohale jõudsime 7 minti enne starti - riided selga, mõned teatavad protseduurid, regimistelgi otsimine - kiip, numbrid ... no stardipauguks mul veel uiske jalas polnud, rääkimata joonele jõudmisest. Sain minema miski minutike peale pauku.

Rada oli kole karvane ... aga seda ei pannud alguses tähele - soov panna oli nii suur. Kui ikka väga napilt maolikäimisest pääsesin, hakkasin jääolusid ka vaatama. Päris koledad olid - pragusid kõvasti ja seda jäätunud lund, mis läbivajuvalt kinnivõtab ja kus eriti lükata ei saa. Esimene ring kuluski tutvumiseks. Ja arusaamiseks, et täna ei ole muret kiirusega, täna kulub kogu energia enda püstihoidmisele! Eriti kole oli lõpusirge - koosnes ainult jäälume pudrust.

See oli suhtkoht väike pragu
ja asetses üksinda, andis vältida

Kolmandal ringil paningi uisu libisema prakku ja ... litaki kõhuli vasakule puusale/küünarnukile. Krdi valus oli! Neljandal ringil panin 2 korda maoli, mõlemal korral õnneks vähe kergemalt. Ja viiendal ringil korra veel - seekord õnneks raja ääres olevasse lumehange. Sellest nagu aitas.

Eks need praod sõideti iga ringiga aina laiemaks. Osasid püüti värviga markeerida, aga ega sellest suurt kasu polnud. Lõpuks jää oligi üsna punakirju - ei jõudnud neid enam jälgida.

Korraldajad olid teinud endast kõik, mis suutsid, lihtsalt ilm ja jää olid sel korral sellised.

Ülejäänud ringid tegelesin tasakaalu hoidmisega rohkem, kui edasijõudmisega. Samas - rada oli kõigil sama ja teised said ju hakkama! Kuskil veerand ringi suutsin ka esigrupil sabas hoida, kui nad mulle ringiga pähe tegid. Tempo oli üsna aeglane, polnud probleemi järgi sõita, aga just selle jäälume pudi peal said nad kuidagi kiiremini mindud. Ma ei saanud seal üldse edasi.

Nii ma lõpuni tulingi - tasa tasa tasa.

Tulemused siin:
aeg: 1:29.01
koht: 31

Ringiajad olid ka seinast seina - kuidas parasjagu enesealalhoiuinstinkt töötas :-)
08:59,0
08:12,7
08:42,2
09:06,0
09:10,5
08:46,1
09:09,3
09:13,4
09:00,1
08:41,7

Päris tagasihoidlik!
Ilm oli ilus, päike paistis ja õudkülm ka polnud, vast -8 või -9 kraadi. Väga super!

45. Tartu marafonski beg

18.02.2018

Selle aasta TM oli tõsine marafonski beg - sõna otseses mõttes!

Olin suutnud suusad väga, väga korralikult määrida mittelibisemisele. Sajaga, kohe ikka täielikult! Ma ei tea, mis valesti läks, aga rajal olin konkurentsitult kõige kehvema lippamisega vend.

Erit mõruks tegi meele see, kui üks vana tõsises retrostiilis kostüümis ja Visu Ekstra puusuusaga - jah, just - PUUSUUSAGA - minust laskumises sujuvalt mööda tuhises. Tema oli laskumisasendis, mina andsin paaristõukeid. Nagu postist!!

Lõpupoole ma isegi ei morjendunud enam, ise tegin ju! Laskumistel sain täiega tappa, tõusudel võtsin tasapisi järele jälle - panin Klaebot. Täiega. Ja jõudsin! Suusk pidas imehästi kuni lõpuni, jooksin kõiki tõuse viimasel 20 kildil.

Algusest - lund ju täiesti oli, täpselt nii palju, et sõita sai. Elva poolne ots oli vähe karvasem, aga ei hullu.

Alguse minek oli raske. Kohe väga rasked olid esimesed 20 kilti - olin väsinud, täiesti läbi, üsna stardist alates. Tundus juba, et ma alla 6 tunni täna sinna Elvasse ikka kuidagi ei jõua, kohutav!

Kuskil keskel läks nagu paremaks, ilmselt läks eelmise õhtu peoväsimus üle :-)

Palu TP'st alates sai sõitma hakatud - rada soosis vahelduvat ja see tuli mul kenasti välja, paremini kui teistel.
Nii ma siis kulgesingi - laskumistel sain rämedalt lossi, aga lausikul-tõusudel vajutasin pisitasa järgi. Tõusudel olin kohe kordades kiirem ja võimsam kui kaasvõistlejad.
Lõpuni välja, mingit hullu väsimust ei tulnudki, enne tuli finiš.

Tulemused TM'i lehel:
aeg: 5:25.26
koht: 1705

Seekord siis sedamoodi.
Võrreldes igasugu Vasa ja Marcia radadega - TM'i rada on raske! Päriselt ka! Aga ilus - puutumatu loodus. Ja mõnusalt lai, ei ole eriliost trügimist. Sel aastal tundus, et inimesed julgevad ka mäest alla sõita, sahka väga ei pandudki. Ja rajad kestsid sisuliselt lõpuni, kuigi oli suhtkoht värske ja pudine lumi.

Loodame, et tuleb veel neid talvesid, kus õiget TM'i rada saab sõita - see Tehvandi ringide kütmine TM'i pähe on ülijabur!


════════════════════════════════════

Päev peale TM'i käisin dr. Ants Kassi jutul oma parema puusa MTR'i tulemuste osas.
Röntgen suurt midagi ei näidanud, küll aga magnettomograaf - sellest protseduurist ma võiks vist kirjutada pika jutu - jah, mulle ei meeldi roomata ülikitsastes kinnistes koobastes, kuid ma ei arvanud, et ma eriline klaustrofoobik oleks. No veits ikka olen küll! Päris ebameeldiv oli, õnneks ma ei olnud päris üleni seal masinas - valgus paistis. Tänu sellele suutsin ennast jõu ja mõistusega seekord talitseda. Raske oli! Rohkem ei taha.
Lähes tund aega liikumatult lebada ja kalustrofoobiat taluda - see on korralik pingutus!

Nüüd aga tulemustest ...
mnjah ...
mnjah ...
mnjah ...
parema puusaliigese artroos

Asjalood on sedapsi, et ... selle parema reieluu peaga ... väga pikalt enam maad ei mõõda. Sisuliselt on reieluu peas korralik kulunud tilgakujuline "auk", mis asub täpselt mööda jõutelge. Sellest ka kõndimisel äkilised valud puusas teatud asendis. Kord on ja kord ei ole valus. Pean möönma, et viimased pool aastat on siiski üsna pidevalt olnud see hetk, kus tuikav valu võtab lonkama.

Dr. Kass: "ma ei ole veel oma elus näinud, et selline asi ära paraneks!"

Eestvaade, parema reieluu peas
(mis pildil on vasakul) on umbes
selline kulumine, nagu
valgega joonistatud.
Röntgenpilt võetud suvalt internetist -
ei ole minu vaagen!

Lisades veel: "aga kohe mul käed ei sügele oppi tegemast. Las praegu veel olla, kõhr on okei, teeme 8 kuu/aasta pärast pildi ja siis otsustame. 
Jumala poolt antu on ikkagi Jumala poolt antu ja seda tagasi pärast enam ei saa, seega ärme kiirusta. Aga asendada see mingil hetkel tuleb, see on ka selge! 
Soositud on igasugused libistavad liigutused - suusatamine, uisutamine, ujumine jne. Aga põrutust ei soovita - näiteks jooksmine kindlasti hästi ei mõju!

47 aastat pidas vastu.
Ilma remondita. Nüüd sai siis antud aeg otsa.
C'est La Vie!

Jäärõõm - Haapsalu 3. uisumaraton

11. veebr. 2018
25 km (6 ringi)
Vasikaholmi rannas

Tekkis idee, et läheks prooviks ka, järsku tuleb välja. Pole kunagi uisumaratonidel käinud, ikka rohkem oma lõbuks sõitnud. Tuli välja küll!

Jää on päris paks, paraku lume all ja kohati natsa krobeline. Aga ikkagi super, et talv laseb jääsporti teha, imeline!
Rajameistrid olid teinud kobedat tööd - rada oli parim võimalikust!

Alustasin kohe peagruppi (kuskil 15 sõitjat) tagaajades, aga üle 400-500m ei jõudnud neil sabas püsida. Mina kihutasin punases, nemad lasid ilmselgelt tirri - nii nad sahinal lõbusasti eest ära vajusidki ja minu sisemine wannabe_Alusalu rahunes natsa. Samas sain selle kihutamisega järgmistel üsna pikalt eest, mis tegi meele rõõmsaks.

Teisel ringil tekkis hetk, kus mõtlesin, kas ma üldse niimoodi lõpuni suudan. Sahmisin vaikselt edasi - allatuult püüdsin pikka libisemist sättida ja tiba puhata, vastutuult proovisin ennast hästi pisikeseks teha.

Eelviimasel ringil panin korralikult kõhuli, uisk jäi mingisse prakku kinni ja ei suutnud midagi mõelda_või_sättida enam - kõmmmmmdi oimukohaga vastu jääd!
Kasutage kiivrit!!
Ausalt, kiiver on abiks, mul lõi ikka korraks pildi virvendama. Rapsisin ennast püsti, oigasin natuke ja ... kooberdasin edasi, mis mul üle jäi!

Viimasel ringil sai järgmine vend (Mart Tragon) mind kätte, proovis kohe ka eest minna, aaaga minus ärkas taas wannab_Alusalu, mis ei tahtnud lasta. Oli hetki, kus Mart ikka vajus ja vajus eest ja ma juba vaatasin, et ei jaksa hoida, aga ... ega ta päris konkreetselt ei suutnud ka :-)

Enne viimast kurvi vastutuules läksin ise ette, tundus, et kurvides olen mina tsipa kibedam käpik. Finišisirgel vajutasime jalg jalas, viimastel sammudel läks mul tehnika täitsa käest ja tasakaal kippus kaduma ... Mart oli 2 sajandikku väledam joonel uisku ette torkama .... oi_seda_ebaõnne!! 😥
Samas kummardused ja respect Mardile!

Kipun väsides ja kiiresti sõites rapsima, peaks pikemalt ja tugevamini lükkama, mitte hakkama kiirelt sipsima, see ei too tulu, tasakaal läheb käest, tehnika läheb käest - paha, paha!

Tulemused siin:
Aeg: 1:08:26,66
18. koht

Ringiajad:
11:10,3
11:32,4
11:28,0
11:31,6

Träkk Vasikaholmil

11:44,9
10:59,2

Ei ole kõige hullem, üldse mitte!

Respect korraldajatele! Ausalt!
Pildid Tarmo Tomson, Tiit Mac Treimann ja Valeri Larionov - tänan!

Kui midagi, siis järgmine aasta võiks kaaluda distantsi vähe pikendada - 40-50 kilti võiks ju maraton ikka olla!