ACE Linnarogain - sportliku treeningu alustõdede testimine

7.11.2020
Audentes, Tondi

3h

Hakkan nüüd mõtlema, millal ma viimati üldse jooksin? Õige - 19. septembril XT Sügisrogainil. No paar kilti sörkisin oktoobris ka Rocca taga metsas Linnao-päevakul. Otse loomulikult ei ole tegemist minu vaenulikkusega jooksmise suhtes, vaid puht teadusliku katsega - vormitõusu toob teatavasti puhkus. Katsetasin. Kui mitu kuud midagi ei tee ... kui hea vorm tuleb???? 

No mitte just liiga hea. Päriselt ka. Näiteks esimese tunni lõpuks olin omadega suht lödi. Ei saa öelda, et see üllatus oleks olnud. 

Kuidagi ei ole seda harjutamise entusiasmi. Ja kui päris aus olla, ma olen alati imetlenud neid, kellele meeldib treenida. Mulle ei ole kunagi väga meeldinud. Nagu päriselt ka. Jah, kui vorm on hea, siis on liikumine lihtsam, vaeva vähem. Aga viimasel ajal - no mingi viimased 10+ aastat, kui ma nats ennast liigutanud olen - ikka jube vaev ja õõv on ennast õue vedada. Ja ma ei saa öelda, et miski fantastiliselt meeldiv eufooria valdaks mind trennis või pärast trenni - joovastav rõõm ja rahulolu - nu ma ei tea. Pigem ikka paras piin. Olgu selleks miski jooksuots või rattasõit või rullitamine või ujumine või ... no mida iganes - ei ole minus seda venda, kes kiunuks mõnust, et saab ennast piinata ja piitsutada pulsi kaotuseni. 

Küll aga selline hedonistlik eluhoiak on mulle mokkamööda - naabrimehega saunas õlut libistada või teleka ees külili raamatut lugeda ... hoopis tõine tubak!! Võibolla mina olengi ehe näide inimkonnast - kui ei peaks, siis ei liigutaks lillegi - selline tüüpiline inimtõug - laisk nagu porikärbes :-) 

Õnnetul kombel on minu sees üks teine vend, kes käsib ennast liigutada ja kasutab mingeid arusaamatuid sõnu nagu "süümekad", "tahtmine", "peab" jne. jne. Ilge vastik nässakas! Ja vahel muutub kohutavalt aktiivseks ... täiesti ulme! Ebameeldiv!

Tema tahtmiste järgi ma tegelikult ikka midagi vahepeal teen - mõned korrad olen rulluisutamas käinud ja paar korda nädalas üritan regulaarselt bassus 2+ kilti järjest kammida. Ilmselt pean ennast jooksma ka vedama - kuigi jooksmine mulle enam üldse ei meeldi. Nagu päriselt ka - eriti kuradi vastik ja raske ja valus ja paha. Kohutav sundimine! Algusest lõpuni. Jube!

No ja seal ma siis nüüd olin - Linnarogaini stardis jälle - täis tahtmist tõmmata õige pikkusega niit punnide vahel üleni sirgeks ja joosta lõpuni ... või pulsi kaotuseni! Selles osas ma olen uskumatult vastupidav - liikuda pulsi kaotuseni. Kuni hetkeni, kui keegi kõrvalt ütleb "aitab, rohkem pole vaja!"

XT Sügisogaini valu ja vaev oli ununenud - kurat seal ma ka ikka jooksin ennast ribadeks viimastel tundidel - vahepealsel Seiklushundi rogainil Vale-Vargamäel käisime noorema põlvkonnaga rattaga - ega seal sõita ei saanud, aga kulgesime lihtsalt. Ja XT Bingol oli mul seljas 15+ kilo - seal ei teinud me ühtegi jooksusammu. Aga Bingo-summa võtsime täis - tegime auga lõpuni ja saime perede klassis suisa 5. koha. Ne-ploho! Ne-ploho!!

Nagu mainis vanameister Ets: "sa sõidad rattaga seal, kus peaks jooksma ja jooksed seal, kus võibolla ei peaks seda tegema - plätapläta mööda asfalti!  Väga tõene mõte!

Imelik päev oli - tõesti ma pole vist enam kaua rogainil panemas käinud - kõigepealt panin ma SI-pulga valele käele. Kell sinna enam ei mahtunud - tuli see ka valele käele panna. Mis rajal viisi selleni, et liikumiskiirust jõllitasin kogu aeg oma pulga käepaelalt ja SI-jaama üritasin toppida kella. Pidevalt! Mida lödimaks jäin, seda järjekindlamalt! 

Unustasime oma SI-Airid aktiveerimata. Ma siiani ei tea, kus seda teha sai - need küll punni regisid, aga mitte Air-modes - iga kord pidi seda toppima sinna auku!

Lisaks sattusime nende hulka, kes peavad kandma träkkerit - nagu Ethel ütles: "kui tavaliselt saavad träkkeri kiired, siis seekord ... huvitavad!" Nunuhhhhh!

Träkkeri käima panime ... aga see ei näidanud midagi. Ilmselt on ka elektroonilistel vidinatel miski taju - ta sai aru, kelle käevarrele ta kinnitatakse ... ja keeldus igasugusest koostööst: "kuulge ma olen ikkagi sportlastele mõeldud eksole! Aga kuhu te mu nüüd toppisite - biheiv eksole!!!" 

Paar sekki sai asukoha kätte ja seejärel 10 mintsi pani suva suunas, siis jälle paar sekki träkki ... ja minutiteks suva suunas.

Ibukas põske ja rada planeerima - õnneks antakse siin aega atra seada. Plaan oli miski 20+ kilti joosta, mis võiks tähendada 16-17km lindu. Üle ootuste keeruline kaart ei olnud, pigem lihtne planeerida:

• lõunas saareKP ja veel mõned kaugemad välja - küll suured silmad, ilmselgelt liiga eraldi
• kirdes KPd välja - paar suurt silma ei kaalu üles täiesti tühja tagasitulekut - meil veel eriti, kes joosta ei jaksa!
• kagus järve äärses metsas KPd välja. Nende üle mõtlesime pikalt - olid suured silmad. Aga otsustasime loobuda - ikkagi kaugel, hõredalt ning metsas jooksmine võtab aega - taas - jooksuga me ainult kaotame aega!

Kui oleks võistlus ainult plaani tegemise peale - no et keegi teine realiseeriks seda - siis me ilmselt oleksime üsna eesotsas - võimalikult väikese arvu kiltidega kahmida võimalikult suur summa. Mitte et me oleks kuidagi hullud o-gurud ... ei ei, lihtsalt ma ei jaksa joosta ja seetõttu pean endale plaanima võimalikult lühikese maa - puhtalt eksistentsist tulenev vajadus!

Esimene tund sujus kõik - kuna ümbruskond on tuttav, siis osaliselt jooksed mitte kaardi vaid kohtade järgi: Matkaspordi pood - Järve keskuse taga on raudteeaias auk, seal taga on kivi - august tagasi, sest Rahumäe viadukti punn on Tallinna tänava pool ja viadukti alt üle raudtee ei saa - üles/alla ronimist tuleb aga vältida - Vabaka/Männiku tee vahel staadioni nurk - Männiku tee valgusfoor on selle tänava otsas jne.

Ja kui sa jooksed pikalt koos Anu Poopuuga ... siis sa pead olema teinud ikka kohe väga hea rajavaliku! Sest Anu ilmselgelt mõistab seda asja!! See fakt tõstis tuju. Lisaks ka see, et suutsin Anul ja Hedil (Mustvalge) sabas püsida. Vähemalt esimese tunni lõpus. Siis nad läksid oma teed. 

Meie oma ja ega o-vigu me tegelikult ei teinudki. Ühes kohas eksisime tänavaga (KP72-67 träkil), aga see andis lisa vast max 30 sekki kui sedagi.

Träkk

Teine tund oli juba põrgulikult raske ... õigemini ma juba sain aru, mis mind kolmandal tunnil ootab ning kere andis alarmat: kogu aeg lootsin, et sõiduteid ületades on punane tuli ja järsku tuleb enne raudtee ületamist rong!!

Natuke tuli planeerimistrikki jooksvalt teha, sest meie liikumine oli nobedam, kui me oleks uskunud. Siiski miskit keerulist polnud ja proovisime lähtuda lihtsast tõest, et kui oleme Mustaka nõlvast alla juba jooksnud ... siis enam üles tagasi ei lähe: Vanaka otsas paremal pool - surnuaia väravas vana rongijaama varemed

Huvitav oli KP47 - kõigepealt Respect! Ethelile/Rainile, kes mulle ühe Komeedi kommi sisse surusid - ilmselt oli mu näost näha, et ma hullult vajan seda - aga mul polnud aimugi, et sinna, kunagise kitsarööpmelise Liiva-Vääna liini Kalmistu raudteejaama varemetesse, sisse saab. Kogemuse võrra rikkam jälle! 

Edasi jälle rohkem kohtade kui kaardi järgi: treppide kõrval all augus - lameka all puudesalus - Lastehaigla taga vanade garaazide sissesõidutee juures - 54keskkooli ees - bussi lõpp-peatuse parkla putka taga - KännuKuke kõrval kooli ees mänguväljak - 6ABC kõrval olevad kivid, edasi 6.ABC tagant mööda, lapsepõlve kodu 9kordse maja lasteaia poolses otsas paneelika taga olev klopekas - Tasuja tiigi ots - punaste viiekate vahelt saab läbi jne.

Üllatus oli muidugi see, et need paneelid, mille vastu me palli tagusime veel alles olid. 

Ja film läks jooksma - vana klopekas .... oi neid kordi, kus isaga koos vaibad õlal sinna lontisime ja peksime neid hullumiseni. Eri krdi tüütu töö oli ... aga emale ei julgenud keegi ühtegi sõna vastu öelda. Iga jumala nädala pühapäevasel päeval - ei lugenud milline oli ilm või mis muud plaanid olid:

Diivanilaud tõsta nurka hopp!

Vaibad rulli marss!

Vaibad õlale võtt!

Õue marss!!

Vaibad tagasi maha!

Mööbel omale kohale tagasi tõst!!

.....

Johhhhhhhhhhhhhhaidiiiiiii kuidas ma heitisin neid nädalavahetuse hetkeid, kus ema tuuseldas tolmuimejaga mööda korterit ja ma pidin tolmulapiga kõik riiulid üle käima. Igal jumala pühapäeval!! Ilmselgelt sain ma suuremat sorti hingelise trauma sellest kogu eluks ... oleks ma midagigigigigi...gi lastekaitsest teadnud siis ....!!!

Kolisime mainitud 9-kordsesse majja Vilde teel 1972. aastal, kohe peale valmimist - siis ma olin kahene ja tol aastal ilmselt vaipu kloppima ei pandud ... aga ega kaua ma viilida ei saanud. Esimesed mälestused mul endast sisaldavad juba igatahes vaibakloppimist. 7. korrus, õnneks oli majas lift ... mis vahel ka ei töötanud!!

Ja ajalehed tuli voltida pooleks kokku ning riita laduda - volditud seljad ühel pool! Ei ole midagi, et Noorte Hääl, Rahva Hääl, Edasi, Täheke ja Spordileht on suvaliselt laual! 

Loed ... ja siis voldid kokku!  

Ma lahkusin vanematekodust (ema-isa elavad seal muuseas siiani) kuskil 1995/96 järsku? ....

.... et leida aastal 2020 klopeka külge kinnitatud oranž-valge KP! 

Lapsepõlvekodu

Seisatasime, tegime pilti. Kui poleks nii lödi olnud, siis oleksin ilmselt pisara poetanud, meenutasime - muuseas Merka käis tollessamas lasteaias - tol ajal polnud meil teineteise olemasolust aimugi. 

Aga näed kui väike on ikkagi maailm! Uskumatu!

Mina käisin lasteaias linnas, Jaan Anveldi nimelisel tänaval Kannikese poe kõrval. Igal hommikul viis ema mu bussiga number 11 - see oli ekspressbuss - sõitsime lõpp-peatusesse "Kaubamaja" - lasteaeda ja pärast Mustakale tagasi. Vahel, kui buss oli väga täis, läksime peale peatus enne lõpp-peatust ja sõitsime ringi ära, siis saime istuma - mina ema sülle tavaliselt. Bussijuhi taga oli üksik pink - minu lemmikkoht! 

Lapsepõlv on ikka uskumatult ilus! Isegi kollane lõõtsaga Ikarus - ekspressid olid reeglina lõõtsaga - oli ilus ... lõhnas mõnusalt diisli järele ja talviti olid klaasid seest paksult jääs! Sinna sai palja peopesaga auke sulatada. Või hingeauruga. Või keelega - kui ema ei näinud!

Oli täpselt jäänud nii palju aega, et krahmida Tasuja tiigi tagant KP34 ja siis üritada ka KP52 võtta. Vast jõuab?? Peab jõudma!! Krt mul olid jalad ikka päris lödid, valusad ja liikuda ei tahtnud, aga Merka vedas mind tati ja tahtejõuga sörkima.  Liikumises peab olema! Tõeliste orienteerujatena lähenesime KP34 ka mitte mööda teed vaid tiigi tagant mööda kallast - raske ja porine peab olema raisk!!! 

Lõpus ei jõudnud enam isegi mõelda. Tundus, et aega selgelt jõuame ... kui ma nüüd just kohe käpuli roomama ei hakka. Aga seda ma ei teinud. Tahtejõud on mul tugev ja niimoodi pooleldi hämaroleku piiril ma jõuan tiksuda tegelikult uskumatult kaua ... enne kui ma kaardilt ära kaon (seda on juhtunud) ... no ja seejärel nats läheb veel aega ... kuniks ma seisma jään (seda pole veel juhtunud).

Tulemused siin

Aeg 2:56.47

168 silma

MN 14. koht

Läbisime 22,8 kilti.

No pole paha!

Mis viib mu taas ... ja taas .... ja taas mõtteni ... kui käia iga päev jooksmas ja võtta sellesama 3 tunniga sellelsamal rajal 185 silma ... siis ....??? 

Krt. ma vist ikka pean ka törts jooksma vahepeal ... loputaks neid igapäevaseid jooksikuid natsake :-)  

Elagu võitjad, ilusad, andekad, sportlikud ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva! Respect!! 

Hea võistlus oli!

European Rogaining Championships 2020

Kohaliku maailmajao rogainimispidu - ERC2020 Läti
22-23.08.2020
24h

Eks seekord rohkem Läti-Eesti maavõistlus oli, keegi kuskilt riigist eriti kohale ei pääsenud. Samas võistlus peeti ära ja kohal olid need, kes kohal olla said. Asukohaks Tukumsi asula lähedal olev suusakeskus (justnimelt! mäesuusakeskus!!???) Milzkalns Veikparks. Jurmalast kuskil 30 kilti loodes - eestlastele soodne!

Teine mekk oli veel võistlusel mann - Etsi ei olnud!! Ja see jätab jälje ... tähendab vastupidi ... kui Etsi pole, siis jälge ei jää! Vähemalt sellist spetsiifilist! Aga küll vanameister järgmine kord ... on paremas hoos kui kunagi varem -

... vorm on hea
vorm on hea,
kes meist Etsi siis ei tea!!  :-)

Sellest tulenevalt on ka allolev mõtisklus seekord veidi teistsugune, rohkem tehnilisi detaile ja mis_oleks_kui - eks ma proovin korüfeedelt ju õppida - asju tehakse korralikult ja teemasse lähenetakse süvitsi!

Eelneva päeva modelil ei käinud - mis seda Läti võssi ikka hekseldada. Ja käinud rääkisid õhtul õllelauas (krt. inimestega on midagi juhtunud - kõik lürbivad mingeid alkovabasid vedelikke!!!) täpselt seda - võss ja reljeef, olematud sihid, olematud lagedad! Tüüpish!!

Planeering
Planeeringu tegime tagasihoidliku - nööri oli 2m elik 54 kilti lindu.
Pole enam seda lustakat muretust:

hulkus peatu
astus arutu
ihuliikmeisse ürgjõud varutud

Küll aga vaadates ringi - sõprades ikka kohe on seda entusiasmi - võeti 32m nöörirull ja kukuti otsast tõmbama. Isuga kohe! Eriti hoos tundusid olema mõned tiimid, kes polnud kunagi varem 24h üritusel käinud. Ühtepidi kaared, teistpidi kaared - terve kaart tõmmati nööri täis, kõik nurgad ja servad - 100km linnulendu, selle peaks ikka ära tegema ....!!!
...nunuh
...nunuhhh
... meenusid enda esimesed korrad
... optimism
...nunuh ... hulkus peatu/astus arutu .... :-)

Ei leidnud head varianti kahe ringina läbi HashHouse teha - no öise söögi eest on ju makstud eksole. Tihedamalt ja suuremad KP'd olid loodes. Mere äär oli muidugi ahvatlev ilusa männimetsaga ... või no oletatava männikuga ... aga seal olid punnid hõredalt, väga hõredalt!!

Loomulikult rahvas tormas ööseks rannariba planeerima - "full-moon nightswimming"  - peissaaž ... täiskuu ... liivarand etc. Meie loobusime sellest - meil jõudu vähe - meie konditsioonis - ühtegi valet KP'd ei tohi planeerida, ühtegi üleliigset sammu ei tohi teha. Punkte tuleb võtta, mitte otsida! 

Teine suuremate punnide pesa oli kagus, aga seal oli summa ja tihedus tiba väiksem. Keskosas oli nii_ja_naa. Samas olid loodes KP'd kõige tehnilisemad, reljeefsemad, teedevabamad - no korralik o-jutt! Halb oleks olnud need pimedasse jätta! Aga võtta need kindlasti tuli! Seetõttu planeerisime võimalikult kiirelt stardist põhja/loodesse ... et jõuaks selle serva enne pimedat läbi lükata. Peab ütlema, et see isegi laias laastus õnnestus.

Elu on ette toonud päris palju rogaini planeeringuid - meie tasemel see midagi keerulist pole kui sul aega on ja oma põhimõtteid hoiad. Tippudel on planeerimine võrratut raskem - pead väga vaatama, mida võtad, mida jätad. Meil Merkaga on julgelt kuskil 80+% plaanidest päris head olnud - no kui pärast võrrelda läbitud kiltide ja punnide suhet teiste tiimidega. Reeglina me läbime sama KP silmade juures märkimisväärselt vähem kilte.
Mis ongi tegelikult rogaini põhiline uba - max punnid tuleb korjata võimalikult vähese liikumisega!

Mõni põhimõte on meil veel (eriti kehtib pika rogaini kohta):

• rogain on peaga ala! Toores jõud lõppeb rajal varem või hiljem ... korralikult puusse panemisega. Kohe korralikult. Ja siis pole enam ei jõudu ega mõistust ... ainult vaikne visin mittemidagi_ei_saa_enam_aru. 
• mõistlik on sisse plaanida suured silmad - üks 9ne on alati kiirem/vähem vaeva nõudev kui 3 kolmest. Samas tuleb asukohta ka vaadata - kilte tuimalt edasi/tagasi punuda pole hea idee.
• teravnurki tuleks vältida - mis rajale ei sobi see sinna ka ei sobi!!! Ära aja ringi liiga ulmeliselt keeruliseks
• ahnust tuleb vältida! Alati juhtub asssssju! Absoluutselt alati!! Neile tuleb jätta oma koht ja aeg ja neid siis õigel hetkel rahulikult lahendada. Tasapisi. Loodus ei kannata ülbust ja üleolekut - loe esimest punkti!
• hoia oma plaani kuni pulsi kaotuseni! Aga targalt :-) Vahet pole kuhu teised tiimid jooksevad - neil on ilmselgelt kehvem plaan kui sul! 

Nii see plaan paika saigi, sisuliselt miski tunniga. Jätsime lõpu lahtiseks - kui saame enne pimedat tehnilise loodeosa tehtud, siis järsku jõuame ka lõunasse.

Start
Kerge sekeldus nõutud varustusega - meilt nõuti mingit teibitud telot ... millest materjalides polnud sõnagi. Aga ilma selleta meid starti ei lastud! 

Veerand tundi traditsioonilist stardieelset kaasvõistlejate kallal norimist, neisse pessimismi sisendamist ja ... kukuti vajutama. Esimese paari tunni jooksul midagi eriti huvitavat ei juhtunud. Rahavamatk teedel - lamedat ja alamäge joostes, muul ajal kõndides.

58 jäi välja

KP58 jätsime välja - kiirelt oli vaja kagunurka jõuda.

Paari esimese tunniga sai selgeks, et kaardil rasterkollane on kõige rõvedam, mida tuleb igati vältida. Kasvõi kiltide kaupa ringi minna, aga kollasesse rastrisse ei tohi sattuda, sest see oli üks järgnevast:

• ilge raiesmikule kaootiliselt kasvanud läbimatu lehtpuuvõss
• läbimatu tuulemurd. Täiesti masendav, kui palju on Läti metsades tuulemurdu - no ikka jõhkralt!
• läbimatu kuusenoorendik
• läbimatu alusmets - näiteks kurguni ulatuvad sõnajalad koos maas vedelevate puudega

Või kõik ülalmainitud koos või erinevates kombinatsioonides. Kõik see tegi maru raskeks ka reljeefi iseärasustest arusaamise. Ei julgenud mööda reljeefi minna, sest võisid sattuda kohta, kust lihtsalt ei saa läbi! Reaalselt ei saagi! Ei suuda ennast läbi suruda või risti-rästi langenud suured puud ei võimalda pealt/alt ronida. Oli miski 4-5 kohta, kus punnist lahkumine lõppes jõhkras rastris ragistamisega. Aega ja jõudu jäi igale meetrile kilode kaupa. Aga midagi polnud teha, kuidagi pidid välja rapsima - aga neist nüanssidest allpool. Ja reljeef oli kohati järsk! Õnneks sood/rabad/kraavid olid suhtkoht kuivad.

KP54 juures ja peale KP80 oli see raiesmik taas eriti rõve - lõputu, liikuda maru vaevaline, murra jalad ära, aega läks jõhkralt. Anneken ja Tom kappasid meist lendleval gasellisammul mööda.

Ei tohi minna kollasesse rastrisse!!

Esimesed 5 tundi klappis meie träkk HP-Sport Team Plusiga. Nendega oli lõbus. Proovisime korduvalt nad maha raputada, aga ikka olid nad meil KP's järel. Ja vahepeal kadusid eest.

Esimese korraliku o-vea tegime 5 tunni täistiksumisel. KP93 lähenedes. 

Algselt plaanitud teejupp kadus kollasesse põrgusse - võss ja langenud puud võtsid silmanägemise - andsime alla. Otsustasime siis põhja poolt sihilt läheneda. Kas olime liiga kärsitud lõunasse pööramisega või lugesime valesti - hetkega olime üsna lost! Võss takistas reljeefi ablamist - müttasime korralikult, eriti mõistmata oma täpset asukohta. Kogu aeg nagu midagi reljeefist klappis ... ja samas absoluutselt mitte. 

Viga KP93 lähenemisel

Mingil eriti risti/rästi langenud puudega võsasel järsul laskumisel turnides, kui olin roninud just tuulemurruseina kõige ülemise kuuse otsa - jalg libastus, teine takerdus ... pudenesin pea ees alla nagu küps ploom! Käsi ei jõudnud ette panna - otsaesine käis plinnnndi vastu oksa, mis toimis vedruna ... tegin õhus salto ja prantsatasin täies pikkuses selili allpool lebava kuuserisu otsa! Mõtlesin, et nüüd vist kukkusin terava oksa endale läbi kere - ei julgenud hästi liigutada. Pea kumises ... 
eluvaim jäi ikka sisse väää?
Õnneks piirdus kõik sulni muhuga.

Punkti leidsime lõpuks rohkem pe...tunnetuse järgi. Õnneks tuli punnist ka Saue Tammede tiim, kes kinnitasid tekkinud p-tunnetust. 

See on omaette perversselt erutav tunne - nagu oled õiges kohas - lähes kõik klapib kaardiga ... aga mingi nüanss ikka lõpuni ei klapi ... ja mis peamine - kurat KP'd ei ole! 

Hakkad mõtlema tuhandet erinevat versiooni:
... aaa järsku ma ikka ei ole siin???
... aaa järsku olen hoopis tolle nina/lohu/sookese/tipu jne juures!!!??

... krt peaks ju nagu õige koht olema ikka??!!

... ja KP on lihtsalt puu taga või kuskil 10 meetri raadiuses - tee need 10 sammu veel!! 

Aga sa oled pea kaardis! ... ja lähedal, et liikuda valesti "kujutletavasse PÄRIS ÕIGESSE kohta"!! 

Seda juhtub maru tihti. Õnneks on rogainitiimis vähemalt 2 inimest - teisel peab siis olema see meelekindlus, kes lausub kuldsed päeva muutvad sõnad:

kle oota lähme veel 10 meetrit edasi!!!

Vale rabasaar

Järgmise kerge kala panime kohe järgmises KP53, koos sõprade Pajustetega. Päris ei saanud aru, kustkandist rappa sattusime ja kraavi ületasime. Sisetunne arvas, et HP-Sport kaldub liiga paremale ... aga ei julgenud ise totaalselt teises suunas panna ka - no ikka silmanurgast vaatad, kuhu nad lähevad :-)

Õnneks saime aru, et saareke on vale ja korrigeerisime. Kahjuks läksid meie teed HP-Sport Teamiga seejärel lahku.
Pange kõvasti!! 

KP62 tegime ka pisikese susservusseri. No ei olnud seal kuidagi võimalik eristada neid erinevaid sookese ribasid - kõik oli ühetaoline soine poolvõss ja nagu mitmest kohast läks seda ribakest. Lähenesime idast (mis oli meie õnn), seal kulges kena rajakene, ääristatuna köiega, millel rippusid kahe koera kujutisega sildid. Ei saanudki aru, mis see oli - koeri ei näinud ja miks nad oleksid seal pidanud olema?? 

Anneken ja Tom kappasid meile kergel gasellisammul vastu.

Mingi hetke pärast saime õigele sooribale pihta ... see kulges vahepeal hoopis kõrgemal, kui me kaardilt väljalugesime ja arusaadavalt oli jälle kaugemal, kui oleksime oodanud. 

Koos Saue Tammede tiimiga sai punn piuksutatud. Toss hakkas otsa lõppema - paras aeg oli külastada joogipunkti. 

Ikka mõnus on, kui
teised ka takerduvad :-)

Lahkusime KP'st tuldud teed - mööda teerajakest üle põllunurga teele. Saue Tammed - Terno, Järvelaid, Leima panid otse üle mäe ... ja sattusid ilmselt lähes läbimatusse rastrisse ... läks aega. Keerasid alla tagasi ja sattusid põlluäärsesse rastrisse - jälle läks aega. Kohe ikka läks aega!!! 

Olime mööda teed pikalt lõunasse jalutanud, kui nad lõpuks meile järele jooksid - no ei olnud neil õnne - lahkuda KP'st enne meid kena kiire tempoga, murda, joosta ... ja lõpuks avastada, et miskid humoristid on tota-tota ringiga jalutades olnud kordades kiiremad!! Tegime meiegi jooksusammud joogipunktini - selle võistluse viimased vist enne finišit.
Joogipunktis maitses vesi hea. Midagi tibas alla ka taevast.

Nagu Ago tiimist Kawe ütleb: alguses tuleb hakata mõistma rajameistri aju ehitust! Seejärel tuleb pihta saada fantaasiale, mida nägi kaardijoonistaja. Ja alles siis hakkab asi kuidagigi sujuma. See võib võtta aega ... palju aega ... aga see on vajalik!  :-)

Usinasti süvenes veendumus:

kui võimalik mine mööda teed!!

Kui ei ole võimalik ... mine ikkagi mööda teed!!!

Edasised paar tundi möödusid rahulikult, KP56 juures (kell 21.00 paiku) sai lambid põlema pandud, kippus pimedaks ja vihmaseks ära. 

Kopramaja pimedas oli triki ja punktist
väljaminekul ... tekkis väike error

Koos paari Läti tiimiga otsisime järve äärest kopra maja. Selle lõpuks leidsime, aga mingil seletamatul põhjusel panin ma KP94 lahkudes täiesti vales suunas minema. Täiesti arusaamatu - no ju oli mõtlemine juba piisavalt ähmane. Ilusa auringiga saime jälle õigesse suunda.

Kuidagi osavalt olime täpselt pimeda ajaks sättinud pikemad teejooksud ja lihtsamad punnid - oli ilmselt õnne! 

ropp serbo-horvaadikeelne sõim

KP97 ja 50 vahel kaotasime pimedas raiesmikul rajakese ... ja olime taas sunnitud kollast rastrit võtma. Täiesti pekkis milline võsa (lillas ringis pildil)! Pime, märg, läbimatu - lihtsalt jõuga surud ennast läbi miskist haljasmassist samm sammu haaval. Õõvastav! 

Väikese vea tegime ka teelt KP50 poole maha pöörates - teede lugemine läks kuidagi sassi ja panime üks tee varem - no 12. tund oli just täitunud ka  - kusjuures maastik oli täpselt 1:1 sama ... õnneks jagasime vea ära enne mäe otsa ronimist :-)

Ilmselgelt hakkasime edaspidi ikka väga pikki ringe mööda teid tegema. Kunagi enne pole me teedest eriti hoolinud - orienteerumine on ikkagi ala nimi ju eksole - täna valisime põikpäiselt teed. Kohati oli meil edu, kohati vist olime liiga kindlameelsed - vaatan, et mõni ring kippus arulagedalt pikaks minema öösel kõige pimedamal ajal: kl. 1-3 vahel. Kuidagi eriti õõvastav tundus lambivalgel see võss teepealt vaadates - üldse ei tahtnud minna!

Kuidagi sattus seekord ka nõnda, et ega me öösel eriti kedagi ei kohanud. Mõni tiim nikerdas kuskil, aga sama träkki ei läinud keegi. Mõned tulid vastu, aga nendest polnud reeglina abi - olime just teiste nägemise ajaks ennast lootsusetust võssist iseseisvalt väljarapsinud. Selline üksik iseenda_tarkuse_öö oli seekord. 

KP100st väljaminekul sattusime taas Läti võssi kullafondi - terav kallak, meeletu tuulemurd, pimedus, vihma valab - no kõik mõnud! Lihtsalt keerad ennast kohapeal ringi, et mingiski suunas edeneda natuke. Lõpuks vajusin hargivaheni sisse ka kohas, kus poleks pidanud mingit erilist tüma olema. Oi see võitlus võttis läbi!! 

Eri kuradi ropp serbo-
horvaadikeelne sõim

Sa tead kus sa oled - no piisavalt täpselt. Aga ei saa edasi. Mingit krdi teed pole. Vahid kaarti nagu kirde_saia - reljeef on õigetpidi, kõik tundub klappivat ... aga kurat edasi ei saa. Sest metsa läbitavust ju rogainikaart ei kajasta. Kaardil ilus valge mets, isegi raster pole ... aga sihuke saadanasilmamuna, et hoia piip ja prillid!!

Seisad, mõtled, kust võiks lihtsam olla? Suunda muudad pidevalt, kuna lihtsalt ei saa edasi!!! Iga sent maad edasi on võitlus! Sa keeldud loovutamast millimeetritki juba läbitud maad - no tagasi ma raisk ei lähe!!!

Jõllitad seda võsa - kottpime ka - sa ei näe, mis on selle tuulemurru või risu taga. Mets? Samasugune võss? Veel hullem võss?? Viskad käpuli, et altpoolt piiluda - sittagi ei näe. Püsti ka enam ei saa, oled takerdunud mingisse haljasmassi. Nutmaajav kogemus! Kell 4 hommikul.

Pärast vaatad träkki - kenasti sirgelt liikusime!! Aga kui kuradi kaua me seda 350-400m läbisime??? 29 mintsi!!  

KURAT - kakskümmend üheksa minutit!!!! Nelisada meetrit!! 

RAISK_ma_ütlen!!! 

/... järgneb neli minutit rõvedat, tõlkimatut serbo-horvaadikeelset sõimu.../

Aga milline rahulolu, kui teele lõpuks välja kraabid ennast. Küüntega! Lööd jalaga veel viimase risu enda küljest, tirid persevahelt sõnajalapuntra, nokid peost paarisendise pinnu, sülitad välja peotäe kuuseokkaid, lutsid mudast puhtaks joogikoti voolikuotsa - krt see on imeline tunne ... sa saad minna!!! Niimoodi vabalt! Endatahtsi. Enda valitud suunas!! Miski ei klammerdu su külge ja miski ei ürita tungida sinu sisse! Ulme!!! Nende hetkede nimel me seda vist teemegi???

8 tundi lõpuni, 60+ kilti on läbitud - paras aeg teha plaan lõunaserva ja lõpu lahendamiseks. Kagunurgas järve taga on head punktid ... samas ka jõgi, mis vajaks otse läbimist. Läti jõed on kraad kibedamad kui meie ülehüpatavad ojad. No vaatame. Võtame kõik kuni KP49 ära, seal vaatame aja kulgu ja plaanime lõpu. Miskipärast tundus KP96 natuke pahas kohas olevat ... kuigi oleks tulnud ka võtta.

KP96 oleks olnud abiks

Ööst hakkas kergelt siiber saama. Et ei näe eriti, kus miskit on. Samas pimedas helkisid KP tähised jälle kenasti - lätlased paigutavad need mõnusalt kõrgele ka. Et paistaks.

KP79 juures hakkaski hommik saabuma. Tegime pisikese pausi, kihutasin sisse ibuka - natuke liiga valusaks hakkasid totaalselt ärahõõrutud kaenlaalused ja hargivahe ... või no ütleme et kõik esemed, mis on põlvede ja puusade vahel ... muutuma. See on esmakordne. Ja ka see, et taldadel/varvastel pole üldse midagi viga.

Ibukas aitab! Lisaks panin selga vesti ja käised - hambad plagisesid ja erikrrdi külm hakkas korraks. Imestasin, et isegi minul hakkab mõnikord külm :-)  Ibukas aitas natsa ka selle vastu, liikumisel kadus tasapisi värin. Liigutused olid nurgelised ja kere kange, aga vaim oli reibas, mott üleval.

Öö oli olnud suhtkoht soe, aga nüüd hommikul oli külmaks läinud ja kohati vist hakkas midagi taas sadama.

Vaatame seda träkki KP87sse - no üldse pole tuju jõge ujudes läbima hakata - Merka oli oma jalavillidele kuivad sokid pannud ja mul oli lihtsalt rõntskelt külm - vetteminek ei ahvatlenud üldse. Valisime kuivemad versioonid liikumiseks.

KP86 oli taas jõhker Läti võss täies headuses. Meie träkk seda isegi ei kajasta, aga näit. Saue Tammed tegid siin tund_pluss viga. Raudteelt lähenedes ... no esimese korraga ei pruukinud kraavini välja murda. Põrkuti tagasi ja .... suurema hooga murti uuesti sisse ... no et hoo ja inertsiga võssist läbi suruda ennast. Jube!

Sedakord oli tegu lehtpuuvõssiga - peened kurat_teab mis puud kasvasid nii tihedalt, et ... no ei jõua suruda neid kahte lehte. Lihtsalt ei jaksa!! Kui selle osa lahendasid ja kraavini jõudsid, said KP kenasti kätte. Tagasiteel algas uus jama - lisaks eelmainitule oli nüüd ka raiesmik koos kogu oma risuga. Johhhhhhaidiiii! Õnneks oli valge ... siin pimedas .... uiuiuiuiui ei taha mõeldagi!!!

lõpulahendusi oleks paremaid olnud

Lõpuosa oleks võinud pigem lahendada versioonis 38-24-37-57-finiš. Aga silmavaade oli selleks hetkeks piisavalt kitsuke, käed keeldusid kaarti liiga palju lappamast, kella pidi ka vaatama ... sai nagu sai.

Mul sai kumm täiesti tühjaks peale viimast KP'd. Rinnus hakkas pistma, süda tagus suva rütmis, jalad vajusid risti ja hapnik sai otsa. Täiesti ära vajusin - uskumatu. 

Merka võttis mu koti ja mina lihtsalt seadsin jalga teise ette läbi üldise udu. Kuidagi kakerdasin lõpuni - ainult seda teadsin, et ilmselt jõuaksime aega ka roomates. 

Finiš
Ei mäletagi, et nii läbi oleksin viimasel ajal olnud. Toss oli täiesti väljas. Kohe nii väljas, et suisa paha oli olla! Istusin peale finišit totsti pakule. Ei mäletagi kuidas autoni sain, riided vahetasin, sõin midagi - magama ma igatahes vajusin!

Huvitav, et jalatallad ei olnud mul absoluutselt ära hõõrutud - mitte ühtegi villi! Tuttuued ja piisavalt suured Salomon Speedcrossid ning tuttuued Compressport sokid tegid head koostööd ilmselt. Merkal ikka oli siit-sealt tallaalused valusad ja ribadeks. Mul seevastu oli täiesti ribadeks kõik mis on põlvede ja puusade vahel. Nii eest kui tagant - iga viimane kui ese! Ja kaenlaalused olid lõhki. Ja selg - täpselt kahe teibirea vahelt :-)

Tulemused: 

aeg: 23:29.22

233 punkti

XV24 - 14. koht (üldkokkuvõttes 81.)

Läbisime 91 kilti (enda kella gps'i järgi)

Linnulendu tuli 58,5 km

Eestlased tegid nii auhinnalaual ja ka personaalsetes kordaminekutes kibedat kraapimist:

• Tammemäe/Linnus panid pika puuga kinni
• Reeda/Ain panid XV kinni
• Anneken/Tom olid XV teised
• Piibe/Hannula-Katrin panid naiste osa kinni
• Marje/Airi said naiste üldarvestuses 3. koha. See on ikka metsik! Muud naiste klassid nad muidugi võitsid.
• Ehtel/Riika - 239 silma - sain aru, et neile hullult meeldis rand, kus nad pikalt miskit kammisid :-)
• Partsud - 230 silma - väga karm tulemus, arvestades, et enne pole kunagi pimedas metsas käidud! Ja siin oli vaja orienteeruda - isegi valges, pimedast rääkimata!
• Imbi/Laidy - 227 - väga kõva tulemus esimese 24h kohta!
• HP-Sport - 223 - superluks!
• jne.

.... krt. ja Etsi ei olnudki!! :-(

Pildid korraldajatelt ja sõpradelt - tänan!

 

Extar 24h - seiklusspordi EMV

xtsport fanclub
puhas emotsioon!

17-18. juuli 2020
Pikasilla - Võrtsjärve alumises otsas
Sääsehirm - Merka, Priit ja Tarvo

Seiklus algas juba Viljandis, kus otsustasime pisikese burksi (loe: pasta) teha enne rajaleminekut. Ees ootas ikkagi 24h järjepidevat rahmimist ilma igapäevaselt enesestmõistetava hedonismita elik siis chipside ja õlleta. Organism ei arvanud sellest midagi head.

Seiklus seisnes selles, et kui olime kõrtsust lahkunud ja väisasime Selkut - minu teine mina ikkagi ei olnud nõus ilma õlleta võistluspaika minema ning Priit mõtles, et võibolla need 2 kommi, mis taskusse said, on ikka nõks liiga vähe 24h seikluseks - no et järsku ostan juurde ühe geeli_või_midagi - tüüpiline Priit!! - teatas Anneken, et tema oli esimest korda elus võtnud kaasa ridiküli - juhuks kui külastame restot enne võistlust, siis on ilus ridiküli kanda - ja seda nüüd enam autos ei ole!!

Sõitsime tagasi kõrtsu. Ridikül oli peaaegu poolel teel politseijaoskonda. Saime näpud vahele, võisime edasi liikuda võistluskeskuse poole.

Erinevalt mõnest eelmisest Extarist, kus ma kõik, absoluutselt kõik geelid enne starti autosse unustasin ... sai seekord seljakas täiesti punni. Lisaks oli plaan kanuusse võtta kilekotitäis igasugust manti - no ei pea ise vedama, kanuu veab!

Raja ülesehitus oli midagi sellist:

* proloog joostes 1h - tagasi võistluskeskusesse
* kanuu - tagasi VK'sse
* ratas - V1
* jooks - V1
* ratas - V2
* jooks - V2
* ratas - koju VK'sse

V2'e sai miskit manti juurde saata ... pisikese kilekotikesega. Vaatasin seda kotikest, mille Merka täitis kiirelt võileibade ja Priit sama kiiresti riietega nagu ilmaimet:
aaaa siia ju ei mahu Tõmmu_Hiidu üldse mitte ühtegi!!?? Nagu midahekki?!!
Ei mahtunudki, ei pannudki. Viskasin paar betoonikest/geelikest/vorstikest/chipsikest kotti ja ... no jäin lootma sõpradele korraldajatele, et ... nad ju tunnevad mind ... järsku on nad sellele mõelnud, kuidas rajal sportlasi turgutada ... enda salajastest varudest. Sõbrad peavad olema, muidu ei jääks ellu!!

Etteruttavalt: sõbrad olid rajal ja teadsid, mis on mulle hea!!!!

Proloog - 19-20.30

proloog

kanuuträkk

Tavapäraselt peaaegu valge kaart juhatas rahva koolini, kus tuli liita positiivseid ja negatiivseid numbreid, mis omakorda olid peidetud kooli sisemusse. Teada oli numbritega plätakate arv ... mina lugesin tükke ja Priit liitis. Viimase tehte -3 +7 tulemuseks sai ta miskipärast -4 .... aaa no tagasijooksul me Merkaga natsa mõtlesime selle üle ja pakkusime pigem +4. Sobis.

Proloog lõppes pisikese ujumisega - vesi oli soe, aga kanuuvestiga ei saa ujuda ju raisk!!! Ulbid nagu see asi seal. Kohutav!
Lisaks hakkas Priidul megakülm - väljas oli +24 ja vesi oli +22 umbes! Priit lõdises nagu haavatud kober. Nagu päriselt! See on, kui inimese kehas on rasvaprotsent väiksem kui null! Ei tasu nii teha! Vahetusalas ladus poiss endale selga kõik riided, mida leidis meie ja kõrvalolevatest autodest ... ja lõdises samamoodi edasi. Mina mõtlesin, kas panna ööseks T-särgile veel midagi peale või piisab varrukatest???!!!

Kanuu - kuni 01.00
Napilt enne esimest KP'd hakkas kanuutamise tunne sissetulema - liikusime kenasti. Misjärel ... keerasime nina ümber ja mõlasime võistluskeskusesse tagasi. Nimelt jõudsime samaaegselt tõdemuseni, et träkker, mis pidi olema Priidu küljes - seda seal mitte ei olnud.
Vana seiklussportlase tõetera: no ei saagi ju tegelikult minna pikale rajale, kui ei ole testitud tiimi võimet efektiivselt koos ühes kanuus töötada!!
Soojendus oli tehtud, kaasvõistlejatele piisav edumaa antud (no me oleme kanuus teiste jaoks lihtsalt

liiga kibedad kärbsed) - tuli hakata panema!

KP6 ja 7 vahel oli meil miskipärast hullult vaja tungida läbi pilliroovõsa. Peale mida lahmas mul vasakust põlvest ja käest korralikult verd - keegi ketser oli pilliroolehed vahedaks ihunud. Mingit med_komplekti kanuusse ju ei võtnud - no mis saab kanuus juhtuda???!!! ... põhjaminemisel plaastrit pole eriti vaja ... kui ainult suu kinni teipimiseks, et vähem karjuks. Tõmbasin varruka ümber põlve, et kanuu verd täis ei valguks ja põhja ei läheks. Otsustasime siiski järvelt KP'd ära korjata ja siis korraks VK'st läbi põigata, et irvakil põlv kokkukortsida - pole ilus, kui kõõlused paistavad. Nii tegimegi.
Esimese ringi tegime järvel.

Peatus VK's oli emotsionaalne - Maret revideeris osavate näppudega medkohvrit ja Hardi/Heigo/Eero valasid õlut - ülejäänud viskasid peent saare huumorit. Priit lisas endale riideid!! Käis ka läbi miski uitmõte - järsku peaks õmblema?? - aga kuna niiti/nõela polnud võtta, siis ei hakanud.
desinfitseeris/teipis/sidetas põlve,
Panime uuesti jõele - sedakorda lõunasse - aega ju oli ja seiklus must go on!!!
Kanuu lõpetasime kenasti viimase valguse kustumisega ... korraldajad juba ootasid kaldal ... proviandiga :-)

Õhtune taevas oli nii ilus, nii ilus!!

1. rattaträkk

Ratas - kuni 05.00
Pime oli, aga mitte väga külm - pikk püks ja pikk varrukas said siiski pandud. Priit lõdises endiselt, lisas veel riideid. Kohe esimese KP'ga panime kala - ei lugenud välja, et üle oja ei lähegi teed - no pidime siis jalgsi sumama ja ragistama - kole võsa oli oja ääres ja ... kõige rohkem ajas närvi see, et puhtad/kuivad tossud pidi kohe seikluse alguses märjaks tegema - väga ebameeldiv.

Edasi oli üldiselt õnne - ülesanded sai lahendatud - ühel joonel KP'ga näkkas koheselt, teisel joonel ei hakanud üldse mõtlemagi, et sõidame ühe KP pärast pool maailma läbi. Võtsime oma KP'd ära ja erilist viga öös ei teinud.

KP22 oli korralik porr. No seal oli neid rajakesi ikka veel ... tähendab, olgem nüüd ausad - mujal olid rajad ja ei olnud KP'd. Loobusime, sõitsime vahetusalasse. Aga kuna seal ikka levis kuuldus, et miski tiim olla KP leidnud.
Kimasime tagasi möllama. Leidsime ... KP, mitte raja! Oli õnne!

Varahommikune taevas oli nii ilus, nii ilus!!

reljeefikaart

Reljeefikaart - kuni 08.30
Priit üritas kanda KP'd ka 50K tavakaardile - no palju õnne!! Ja siis üritas ühte reljeefiKP'd võtta 50K kaardiga ... kus ei olnud reljeefijoontki väga olemas selles kohas :-)

Tegime lühidalt - mõned KP'd, mis polnud liialt kaugel. Õnneks oli juba valge ja palavus hakkas ligi hiilima. Isegi Priit kooris paar kihti sulejopesid seljast - võimas!!
Tegin ühe o-vea - KP45 panin tiba pikalt. Sai natsa vales kohas kammitud. Aga muidu sujus enam-vähem, mingit erilist säravat o-hiilgust me ei näidanud, aga päris orbiidile ka ei pannud.

Enne vahetusala panime 45 kraadi valele teele!! Ei vaadanud kompassi ja teadsin, et teele peame sattuma, mis viib V1. Paraku oli see vale tee ja viis tiba mujale.
Samas ... hakka või uskuma, et iga viga on millekski ka hea:
Merka: oot vaata kas see on Hardi Stokkeri auto, on sinine ju??
Ma nats lödi ka juba: aaa ei tea, vist ei ole, miks ta siin peaks olema....
...... 

Ja otsekui muinasjutus, läbi hommikuse hämara udulaama, astub härra autost välja - annab purgi õlut - jahedat õlut! Päris õlut! Mõtelge!! Oikurrrrrrrja kui hea see oli!!! Nende magusate geelilödide vahele - täiesti ulme!!

rattabingo

Rattabingo - kuni 11.00
Mul ei olnud mingit eelarvamust, et rajameistrid ei ole erilised põrssssad!! Et nad panevad need KP'd just sinna, kuhu meie ei satu ... ja sinna ei pane, kuhu meie läheme. Ja ma ei eksinud! Heigo ja Randy tegid jälle omad ära - neli esimest KP läbimist andsid tulemuseks 0 - just - täpselt null punkti!! Lisaks sattusime mingile kaduvale rajale, kus tuli läbi võssi rattaid tassida ja muud porri!
Aitäh sõbrad!!!

Lõpuks mõned silmad ikka korjasime kokku. Läbi suure häda ja viletsuse. Ma
olin vahepeal ikka täiesti lödi. Lihtsalt jäin seisma, koukisin seljaka lahti ja toppisin suhu, mida leidsin. Geeli ja jooki ja ... no kõike. Kumm oli nii toss, et üldse ei tahtnud enam liikuda. Päike küttis armutult ning parm sõi isukalt. Raske oli. Ausalt!! Õlad valutasid, kann andis tunda ... mott oli maas!
Samas kuidagi pidi ju sinna V2 ära venitama. Venitasimegi lõpuks. Saime mandikoti ligi.

Peegelkaart - kuni 16.30
Väike kahtlus käis läbi pea, et miks nad meile nüüd kõikide värvidega trükitud kaardi annavad. Et

vasakul reaalträkk, 
paremal kaart, mille järgi mindi
N/S suund on mõlemal tagurpidi

kuskil järsku on miski konks ja seatemp taas?? Samas oli toss üsna väljas ja rohkem mõtlesime eesootava LÜ peale, kus pidi mingeid õuduseid tegema hakkama - ronima nimelt.
Asusime teele - Priit tahtis kohe minema lapata ... aga mulle tundus kuidagi nagu, et asjad kaardil vs. reaalsus ... no nagu ei mätši. Ei saanud kohe pihta ka, et milles kolb. Õnneks on kuskil seljaajus juba teadmine, et siin on kombeks kaarte valeks väänata ... aga mis sedakorda tehtud on??
Peegelpilt???!!!
.... krt mitte ainult!!
.... põhja-lõuna suund ka nagu ei klapi???
krt nad on N-S suuna ka vastupidiseks pannud!!
Põrssssssakari krt!!!

Priit tõi 50K kaardi, aga sellest polnud ka eriti abi. Pidi aju nihkesse ajama, alguses vastu valgust kaarti vaatama ja siis endale selgeks tegema, et kaardil tee paremale tähendab reaalselt teed vasakule. N/S suuna vahetus niiväga ei seganudki.
Korraldajatel oli muidugi nats kahju, et me nii valjuhäälselt oma kommentaare jagasime - paar teist tiimi oli ka meiega - nad vo olekski jäänud nukra näoga sinna istuma. Võistluskaaslasi tuleb ikka hoida!

Heigo/Randy - seakari ma ütlen!!!

Panime siis minema - alguses nina kaardis ja paar apsakat lipsas sisse. Aga muidu kuni LÜ'ni sujus kenasti - harjub ära selle peegliga. Millega ei harjunud, oli ilm. Päike laksis lagipähe ja temperatuur oli tõusnud ilmselt kolmanda kümne lõppu - oi mulle ei meeldi selline ilm - ma lihtsalt suren ära, vajun kokku. Jooksusamme ei tulnud juba enam ammu, oli selline tuim vantsimine.

Hoogu veel on!

LÜ's  tuli ronida. Kolme moodi. Üks ronis üles sillale jumariga, teine silla alt läbi ja kolmas laskus alla.
Priit kui ilma kaaluta vend - las ronib üles! 
Merka põhimõtteliselt ei roni ja ... no ma siis laskun.
Kõik oli kena ... ainult meist keegi polnud kunagi kuulnud sõna "jumar". Rääkimata, et keegi meist seda kunagi näinud oleks või teaks, mis sellega teha saab. Peale mõningast näppimist saime pihta kuidas see töötab. Priit rakendati selle külge ja ... mindatagu!!

Priit:  aaa mis ma tegema pean

PEKKKIIIIII!!!

- no siit kanuust ... sinna sillale
- kuidas?
- ühe käega tõmbad ja siis astud kuhugi .... aaaa ega ma ka ei tea tegelt

Õnneks tuli appi Reeda, kes andis kiire algkursuse Priidule ... mina hiilisin paadiga minema, Priit jäi rippuma ... päris kauaks.
Mingi aeg hiljem, kui Priit liiga palju ülespoole polnud liikunud ... tekkis Merkal mõte, et kuule tõmbame ta julgestusköiega üles, sest muidu ta jääbki siia. Mitmeks päevaks.

Oli ilmselge, et Priit ise edasi enam ei liigu. Ei üles, ei alla.
Samas - me kahekesi teda ka üles ei jaksanud tõmmata. Kutsusime appi Indrek Mahla, kes vigastatuna ise ei saanud VärskaOriginaali tiimis osaleda, appi. Peale ilget ponnistamist ja jagelemist õnnestus Priit kuidagi sillale saada. Poiss oli läbi nagu kalts ... lebas seal ja inises ainult, tal vaesekesel polnud kindaid ka. Kole lugu. Ärge seda jumarit kodus ise proovige!!!
Üks punn oli käes ja kuna vaatepilt piisavalt õõvastav - mõtlesime, et las jääda, lähme minema.

Laskumine .... tehtud!

Mahla agiteeris mind siiski laskuma. Ma paar korda olen proovinud ja tegin 8'ga laskumise ära - see

pole eriti keeruline. Tegelikult on see suisa lihtne ... ainuke keeruline koht on üleval üle serva saada ... ilma nahka servale jätmata. Peaaegu sain seekord!
Teine punn ka käes, damned we are good!!!!!

Tagasitee vahetusalasse oli ilm veel palavam, parmud veel suuremad, võss veel vastikum ja pilt veel enam taskus. Juhe jooksis kokku KP75's,  kus oli miski vana teederägastik nelja eri suunda. Mingid vallid - ühe ots tuli leida. Vot seal oli lootusetu seda parem/vasak asja ajada - igasse nelja suunda läheb tee - mõhkugi enam ei jaga, milline peegelkaardil vastab millisele maastikul. Poolumbes lohade järgi läksime - ära tõime!
Ja vaarusime tasasel sammul vahetusalasse. Ilm tappis kenasti.

Ratas koju - kuni 19.00

Minul oli kumm tühi. Endal. Mitte rattal. Nagu päriselt kohe. Lihtsalt ei jaksa sõita enam.
Kohe alguses tegime ühe o-vea ja sõitsime teineteisel eest ära ... tagumine ei teadnud, kuhu minema peab ja ootas ristis, kuni keegi märkab ja tagasi pöörab. Ei jaksanud mõelda, suhtlusesse segunes närvilisemaid fraase, stressitase tõusis.

kaart ilma träkita

Kuidagi pidi siiski finišisse jõudma. Aeg hakkas ka peale suruma - eri tobe oleks olnud finišisse hiljaks jääda ja trahvi saada. Hülgasime siis vahepealt mõned punnid - sõidame VK lähedusse ja võtame sealt, mis võtta annab. Iseenesest oli see õige otsus, võibolla olin natsa liiga kartlik. Aga mul oli ka pilt päris taskus - sellises olukorras mõte pole ka enam kõikse kirkam.

Viimasel tunnil natsa kosusin. Suutsin korra ikka ka seda rattakingadega külilikukkumise värki teha - lajatasin kuklaga vastu kivikõva teeroobast - õnneks sai esimese laksu kiiver, mis ragises võikalt! On hetki, kus sa hoomad täiega turvavarustuse olemasolu vajalikkust. Nagu sajaga!! Ma ei tahagi rohkem mõelda, mis oleks võinud juhtuda kui ...

Lõpust noppisime kõik ripakil KP'd ära ja olime suht-koht normaalsel ajal finišis ... no ei olnud tund või rohkem varem.

Tehtud!

Tulemused leitavad XTSpordi veebist
Aeg: 23:35.11
59 punkti
15. koht (DH: 11)

Ei ole paha!
Nagu Merka ütleb: kui sa veel trenni ka teeks natuke .... :-)
Jah, trenni vo peaks natsa tegema enne 24h rapsimist.
Või ei peaks? Ma ka ei tea ...

Summarum:
* Kraaps ja Igavene Respect korraldajatele - kõik eelmainitud persoonid + vahmiil Joonased ja Edith ja kõik kõik teised!

* Kummardus kõikidele kaasvõistlejatele - eriti Juusa, Improvised, LasSpordivad, Esto Picnic Team, Mongolian Adventure Team, Enimal, Compressport ja kõik teised. Ilma teieta oleks igav - juba teie ponnistamist ja professionaalsust kõrvalt vaadates - see aitab edasi!

Last but not least - olles more_less kursis viimaste aastate Extarite sisuga ... vaikselt hakkab tunduma, et kõik trikid on juba ära tehtud? Või ei ole siiski veel?

Kõik head pildid on Edithilt - RESPECT!