Seiklusrogaini kevadetapp

16.05
Aegviidu
Kontrollaeg 6h
Lisaülesanded: on plaanis.

Õnneks sai rada plaanida lähes tunni, mis oli kindlasti abiks. Plaan oli miski max 39-40km'i läbi joosta hea päeva ja soodsa soorituse korral. Jätsin sisse ka variandi varem tagasilõigata - no kui sooritus ei ole nii soodne. Pealegi - eelmisest n-vahetusest olid ikka jalad päris kanged - vasak põlv oli päris valus ja lödi ning ega parem jalg ei olnud ka ... parem.

Plaanimisel ikka niit tahtis enne äralõppeda kui kõik punnid sissekeerutatud said. Õgvendasin ikka korduvalt seda teekonda. Ja siis veelkorra. Ja ikka jäi jupike puudu. No viimane otsus oli see, et rajal vaatame ja sätime selle lõpuotsa. Plaanimisel muutus kaart suhtkoht jutiliseks - raske oli aru saada, mida nüüd siis võtma peaks.

Stardiülesanne - lahenda kolmest ülesandest üks ... liida enda numbri ristsumma ... lahuta lähim väikseim viiega jaguv arv ... ja piuksuta.
Esimene ülesanne tundus natuke lootusetu, teine tundus lubav, aga ei viitsinud neid poja-tütre edasi tagasi sahmimisi loendada, kolmas oli pilt ... see sai kiirelt lahendatud. Ja ülla-ülla - õige punn piuksutatud!

Kohe esimene KP52 ... ja sai pandud korralik o-prohmakas. Plaanisin keelaualast mööda minna, aga sealt läks läbi ka lubatud tee ... mille tulemuseks ma raudteel olin kõvasti läänes sellest, mida ma arvasin. No ja siis mööda oja läksin veelgi rohkem läände ... kuniks sain aru, et pekkipekkipekkipekki - täiesti möödas. Kahmasin läbi oja ja teiseltpoolt mööda teed tagasi punni. Ei ole õnne nende viiega algavate KP'dega, ei ole õnne. Ja jalad olid jooksma hakates ikka jube valusad ja tümad.

KP71 tuli turnida rippuval seiklusrajal - polnud probleemi.
KP84 tuli laudteel olevate kirjelduste abil lünktekst täita - ka sobis kenasti. No ja siis kohe rappa KP61. Kartsin seda ... kaugel rabas. Aga oli meeleolukas, sai ikka puusadeni sissekäidud ka mõned korrad.

N-osa träkk

Edasi hakkas pihta - no see kui kaart ei astu sinuga suhtesse. 25K kaardilt ei maksa muidugi oodata ka reljeefi täpsust. Aga ma ikka ootasin.
KP51 - kõvasti läände mööda
KP21 - kõvasti piki teed lõunasse mööda
KP63 - segadus reljeefi lugemisel, kammisin korduvalt edasi-tagasi

S-osa träkk

KP83 LÜ oli vaja silmad kinni 2x miski õnnetu purre ületada - nooh oli humoorikas :-)
KP38 - vara otsisin orgu
KP57 - totaalne häving, absoluutselt ei saanud aru, kus ma olen. Lõpuks täiesti juhuslikult ja puhtalt aimamise ja õnne peale sai see leitud.
KP56 - jälle vara ronisin mäkke - tulid inimesed, jalutasid otse punkti - kiiremini kui ma jooksin ja rapsisin. Tuju läks täitsa ära!
KP47 - kõvasti läände mööda
KP64 - Valgehobusemäe torn - oi johhaidii sinna ronimine oli küll ikka kannatuste rada!
KP85 otsustati teel joosta tempoga 4.50 ... nagu miks? Ei tea. Ju oli vaja. Ja joostes oli põlvevalu nagu törts tuimem.
LÜ oli rehvi veeretamine - nüri suhteliselt.

Valgehobusemägi suvel

KP55 läksin otse ja täitsa sujus. No seal sihil sai ikka mitmel korral rinnuni sisseprantsatatud, kui mätas otsustas mitte kanda. See oli päris seikluslik KP
KP46 - otse suundaminek võttis küll seal soises võsas julmalt aega, aga träkk oli päris täpne
Edasi otsustati teel jälle joosta 4.50 tempoga. See võttis ikka pildi tasku. Õnneks muutus tuimemaks ka valu - ei olnud jõudu sellele mõelda, pidi tempos ja elus püsima.

Järgmise kolme KP vahel joostigi default tempoga 5.00/km ... ma mõtlesin iga kord, et see KP jääb mulle viimaseks - lihtsalt kukun surnult maha. Pilt oli küll totaalselt taskus, aga tahtejõud oli ikka nii suur et sundis jooksma. Enne KP81 kergliiklusteel sai ka 4.30/km tempo kätte. Silmad midagi enam ei seletanud ja mõtlemine oli lõpetatud, aga tahe oli kõva. Ja hirm oli suur! See mind jooksmas hoidiski - hirm ja lootus säilitada mingigi respect.
KP81 LÜ oli Nelijärve puhkekodu paadisillal - seal tuli vist vesijalgrattaga sõita? Aga kuna järts oli pikk, siis ei hakanud seal jagelema.
KP22 Nelijärve mäed - tõusud joosti ja alla ka ... valet teed mööda! Õnneks tuli taipamine piisavalt ruttu - sai ümber teha.
KP23 jäi ära, tundus et ei jõua aega ikka.
KP30 - jälle ilge roinimine ... ühel tõusul oli küll reaalne tunne, et ma vajun kohe põlvili ja viskan ketsid nurka. Nagu ausalt!
Jäid jalga seekord.

Tagantjärgi meenutades - päris omapärane rogain oli: oli ebaklappimist kaardiga, oli käegalöömist (no kohe mitte midagi ei saa aru sellest reljeefist), oli põnevat sukeldumist rabamutta, oli rajavalikuid, oli 4.30-tempoga jooksmist kuuendal tunnil, oli hetki, kus mõtlesin eksistentsi kohese lõppemise üle, oli hetki, kus ka seda mõtet enam ei olnud, oli rõõmsamaid hetki kus tundsin, et ka mina jaksan kannatada, oli hetki, kus kõik tundus lootusetu .... aga oli ka momente, mis päästsid päeva tervenisti!

Aeg: 5:47.25
121 punkti
30. koht (klassis 12.)
Kokku läbitud: 36 km

Tartu jooksumaraton

10. mai 2015
23 km.

No kuidas ma nüüd siia olen sattunud?? Ikka täiesti müstika.
Nagu jooksma puhast distantsi - 23 kilti. KaksKümmend Kolm KiloMeetrit!! Nagu whaaaatttt? Jooksengi Otepäält Elvasse või? Mina? Ise jooksen? Üksi? Kogu selle 100- kiloga? Nagu päriselt või?

5 km - 28.51 - 5.47/km
-10 km - 30.46 - 6.00/km
-15 km - 31.30 - 6.11/km
-20 km - 32.56 - 6.36/km
-23 km - 15.40 - 5.24/km

Valin eelviimase stardikoridori - nooh need eriti aeglased kogunevad siia.
Alguses asfaldil on hea, suhtkoht kerge ja mõnus. Palav on, higi voolab juba Otepää linna valgusfoori juures. Jõuan spordipartneri kahele piigale ja ühele sellile järgi - nende tempo on mõistlikult aeglane. Särgid oranžid, hea märgata. Jään nendega. Hoian ennast tagasi mööda jooksmast.
Esimene TP (5,3km) olen üsna reibas, aga mures. Kohe peale KP'd läheb raskemaks - krt ikka koledalt nüristab, kui näed et jäänud on veel 16 kilti. Nagu mida??? Mida!!!
Teine TP (11km) - seisatan, joon, joon. Banaan, sool ... joon joon ... veel banaani. Geeli pakki ei saa hästi lahti. Kui lõpuks saan, rebeneb puruks, lödistan ennast täis. Lähen TP'sse tagasi ja joon veel. Maailm tundub koledana. Pool maad saab õnneks kohe läbi. Raske on. Vaikselt hakkan edasi sörkima. Raske, päris raske, kole raske ja tuhm ikka. Tahaks kõndida aga ei luba. Saan Spordipartneri piigad taas kätte, hoian nende seljataha - ikkagi midagi tuttavat. Hoian nii lähedale, et saaks pea eesjooksja õlale panna. Tahakski panna. ... siis kohkun ja lasen vahe väheke pikemaks. Tüdrukuid koguneb veel punti. Mõni noormees ka. Iga meeter tuleb väga raskelt.
Kolmas TP (15,6km) - ooehhh, andis ikka oodata seda TP'd, olen täitsa otsas. Miks tulin? Kas jõuan lõpuni? Millal jõuan? Vahetult enne TPd näen Alarit. Tal on ka raske. Aga mul ei hakka sellest kuigivõrd kergem. Joon topside kaupa - kõik joon ära. Shleha joon ära, soola söön ära, banaanid söön ära, kurki vaatan natuke ... aga ei võta. Ei taha ära minna, no kohe üldse ei taha. Hakkan sörkima. Kas rohkem nüüd enam polegi TP'sid?
Ajapikku hakkan taastuma, samm läheb reipamaks kuna jooksen enamusest kiiremini. Igast tõusust sunnin ennast ikka kohe päris kiiresti üles jooksma. Enamus ei jaksa. Mina jaksan. Tuju tuleb tagasi, jalg on ikka tönts.
6km lõpuni ... 5km lõpuni - see vahe tundub lõputu. Mõistus üritab igasuguste vahendite ja ettekäänetega selgeks teha, et "...kuule kutt, ära jama, eile jooksid 32 kilti, täna pole mõtet ju ennast lõhkuda. Puhka, hakka kõndima, mis see siis on. Nooh kergem hakkab nooh. Kõndida on hea. Sa ei jõua lõpuni muidu. Näed Alar jäi ka juba maha. Ära kiirusta, kõnni, natukene kasvõi! ..."
jne.
jne
jne.
Tahtejõud õnneks ei kuula mõistust - jooksen edasi. Silmad vidukil, samm maailma kõige maalähedasem ... kuid liigun siiski kiiremini kui teised.
Neljas TP (19,6km) - jummal tänatud, ikka veel üks joogipunkt on.
Teadustaja ütleb "lõpuni on ainult 3,8km!!"
Ooot ... kuule ... see on ju täiesti joostav maa!
Ületan Elva jõe ja ... pööran ära võssa.
Hakkab palju kergem. Samm muutub kergemaks, miski vend tuleb hooga tagant - lähen kaasa. Ma täitsa jooksen! Ja täitsa jõuan! Ja tempo on 5.00/km, kohati ka alla selle.
Ma jooksen!
Ma kannatan ära need kildid! Raudselt!
Üks piiga tuleb ka tempoga kaasa, kihutame kõigist mööda. Kahekesi. Kõrvuti. Miskil tõusul annan veel piitsa juurde - spurdin. Tüdruk ka. Nii armas! Ilus tüdruk, pea nüüd veel vastu nats, palun! Aita mind veits! Tõusu otsas vajub tüdruk ära. Sörgin nats, ootan järgi, tagasi vaadata ei jaksa. Tunnen, et tüdruk ikka ei tule enam minuga. Umbes 2 kilti on lõpuni. Ma rohkem vist ei oota teda, kiman edasi.
No kurat tuleks see viimase kildi post rutem!
Tegelikult ma seda ei märkagi. Tunnen, et enam ikka väga ei jaksa seda tempot hoida. Siis näen silti 500m lõpuni. No pekki, selle ma jõuan küll kihutada. Möödun kõigist nagu tuul. Viimased 300m on väga pikad, elu pikimad vist.
Spurdin koos ühe turskema selliga - saan veits ette. Ta ei jää maha, viimasel tõusul pressib ette, mina kannul. Tõusunukil saan kõrvale, allajoostes saan mööda. 75 meetrit. Kohe üldse ei suuda enam. Vana teeb kiirenduse, mina ei suuda. Kängurust saan mööda, mõnest veel.
Finish!
Kurat, ma olen ju elus!!

Tulemused:
Aeg: 2:19.04
1337 koht

5,3km       30.40
11km     1:03.34
15,6km  1:31.46
19,6km  1:56.44

XT Kevadrogain 2015

Alutaguse
9.05.2015

Vedas! Sain ProTiimi seljataga selfile

Käes on see nädalavahetus, mida olen ammu kartnud. Kuidagi on sattunud nõnda, et väliste jõudude survel (mis ei olnud minu idee - ma rõhutan - ei olnud minu idee!!!) olen ma reginud ennast 5-tunnisele XT Kevadrogainile Pannjärvel ja ka pühapäeval toimuvale Tartu Kevadjooksule - 23km. Kuidas see nii juhtus ... tead talvel tunduvad ju kõik asjad võimalikud, mis on mitme-setme kuu pärast. Ja ma olen ju tugev - vapilõvi ... keda küll ei lasta vapilt alla enamus aega.

Niisiis XT Kevadrogain ja Sääsehirm rajal.
Kontrollaeg 5h

Plaane tegin erinevaid. Kõige loogilisem oleks olnud suunduda lõunasse, ükskõik kummalt poolt järve siis. Aga miskil seletamatul kombel jäi mulle mulje, et ainult alumise ringiga ei kahmi plaanitud 35 kilti täis. Et alustab ülevalt, jõuab ringiga alla ja siis üles tulles valib vastavalt ajale. No oleks maastik lihtsam seal üleval olnud - kus oli ikka räme võss raibe - oleks napilt nii ka jõudnud.
Aga teeme järjekorras poisid, ikka ükshaaval eksole!

GPS track alguse N-osas

Niisiis algatuseks KP21, siis KP53 ... mis jäigi leidmata. Nagu reaalselt ei leidnudki. Vaadates pärast gepsu träkki - kaldusin põhja ära, tulin küll tiba mööda jõge tagasi, aga ... nagu palju ei julgenud ja suundusin ikka põhja, et vast ma olen ikka liiga lõunas. Kole võss oli ka seal. No lõpuks jõudsin kõrgustiku ja sihtideni ... ja sain aru, et ... ikka puhta pekkis!! Ei läinud enam seda võsa ka murdma ja KP53 jäigi võtmata
KP23, KP40 olid lihtsad, KP71 üle raba joostes suutsin ikka mingisse mülkasse põlvini sisse prantsatada.
Järve lõunatipus radaderägastikus sai jälle tore o-viga tehtud ja läände pandud mööda teed ... krt see kompass on mul ka imeaeglane oma keerlemisega!! No õnneks sai suhtkoht kähku aru, kus olen ja suund korrigeeritud.
Aga ikkagi - terve see nädal ei ole ükski kaart tahtnud minuga korralikult suhtesse astuda - väga ebameeldiv!
KP80 ja 90 olid lihtsad. Nende vahel sai täis esimene tund, kotis 26 silma ja päris hea enesetunne oli. Vahepeal sihil ronis tempo sinna 5.15 kanti juba.

KP57'sse sai murtud otse läbi võsa ja järveotsa - kus olla olnud pisike beebipõder varjus - nii nummmmmi!! Aga see tee minekul KP46'te ... oli I-virule omaselt sillutatud killustikuga, mis oli umbes pooliku telliste suurustest tükkidest. Ilgelt rõve ... ikka kohe päris rõve oli seal joosta. Hiljem tuli sellist killustikku veel ... ja veel ... ja veel...
Kraav peale KP46 oli ... ülla-ülla lai ja vett täis. Sai siis põhja poolt otsitud ületamist, mis ei nõuaks ujumist - oli olemas. KP60 ja 30 olid lihtsad, KP94 minekul ... sai sihil põhiliselt jälgitud tossukandasid ja mõelda polnud väga aega. Mingil hetkel oli mul ikka raske ja siis oli paras aeg selg sirgeks lükata ja küsida "aaaa palju ei saa joostud juba väää?" Nooh oli ikka saanud jah palju. Vahepeal sai täis teine tund ja olemas 53 punkti.

KP70 ja 45 olid lihtsad. KP44'sse sai lõigatud otse läbi raba, kõrvuti maailmameistriga ja koos võetud. Ma ikka väsisin sookailude vahel karglemisest ära, mõni näiteks ei väsinud ... erinevalt tavalisest. KP65'te otsustasin minna mööda teed - no seal lasti jalg ikka väga sirgeks ... ja mina surusin huuled kokku ning hoidsin hammastega seda max pooleteisemeetrist vahet, silmades ikka üsna triibulised jutid juba. No maailmameistri - kes tuli otse läbi raba - nägu väljendas ikka hämmeldust kui me taas samal ajal KP's olime kui nemad :-)
KP72 vajas mõnusa jaheda liivase oja ületamist - ai vees oli päris hea, päris hea! KP66's tekkis mõttekoht. Et kolm tundi (ja 96 silma) on täis ja päris sealt alt läbi vist ei jõua? Või jõuab? Vist ikka ei jõua!

GPS track teises S-osas

Otsus oli, et võtaks KP92 ja lõikaks läbi soo teisele poole ja siis ruttu-ruttu üles. Tehtud mõeldud ... ei, alguses sai ikka tehtud. Siis sai Shleha sissetõmmatud ja siis taas tehtud. Mõtlemine tuli peale finishit. Et tegelikult oleks jõudnud ringi ka joosta. Mööda teid

Sooületus väärib eraldi peatükki - koprad olid hoolitsenud selle eest, et mätaste vahel oleks ikka korralikult üle pea pori. Katsetasin seda korduvalt. Ja oja raibe oli lai, lai, lai. Ja sügav sügav sügav! Teine tiim tuli ka meiega - nad pakkusid vahepeal - kui ma olin taaskord vööni või rinnuni muttasukeldunud, et "kuule ole seal, me astume sulle pähe ja saame edasi!". Humoristid kurat!!! Naljahambad! Nooh lõpuks leidsime kopratammi, mis meid üle aitas ... ja mina olin porine kui kurat! Miski 20+ mintsi möllasime seal.

KP83,34, 93 olid lihtsad. Ainult jalgadesse hakkas tuimus tekkima. Neli tundi ja 125 silma.
KP52 juures oli selline järsak, et ma pidin otsad andma sealt üles ronides ... aaaa avanev vaade olevat sulnis olnud .... mul oli 3 kraadi ja 4 meetrit, see ka üsna ähmane.

ootan tiimikaaslast

Peale KP31 oli aega 30 minti. Et mis nüüd siis? Võtaks KP24? Ei võtaks (homme ju 23 kilti eksole!!!). Okei võtan. Okei võtan KP20 ka. No okei lõpetaks nüüd siis ära. Väga hull nagu enesetunne ei olnudki.

Kokku:
140 punkti
aeg: 4:51.53
51 koht (DH 18.)
No ikka jube mage lugu nooh!!!

Distantsiks kujunes 32 km.

86. Viljandi järve jooks

1.05.2015

Esimesed 4 kilti olid tõesti head. Nagu jaksasin ja mõnus oli ja sujus.
Edasi ei olnud enam midagi.
Oli hetki kus mõtlesin poolelijätmisest ... sest lihtsalt jalg ei tõusnud teise ette. See on päris imelik tunne, kui sa jooksed sisuliselt aeglasemalt kui kõnniks. Ja seetõttu, et sul on nagu täielik jõuetus midagi teha. Võiks isegi öelda, et soovimatus midagi teha. Viimased 2 kilti järve otsast oli nagu ausalt võitlus, et üldse sinna kaare alla jõuda. Täitsa koomiline on praegu mõelda sellele.

See hr. Imre Avaste tehtud finishipilt iseloomustab päris hästi mu olukorda :-)

Statistikat:
Aeg: 1:08.11
Koht: 1641

4,8km Orika - 25.42 (1408)
10,2km Viiratsi - 59.44 (1598)

Tulemused siin.