Eks seekord rohkem Läti-Eesti maavõistlus oli, keegi kuskilt riigist eriti kohale ei pääsenud. Samas võistlus peeti ära ja kohal olid need, kes kohal olla said. Asukohaks Tukumsi asula lähedal olev suusakeskus (justnimelt! mäesuusakeskus!!???) Milzkalns Veikparks. Jurmalast kuskil 30 kilti loodes - eestlastele soodne!
Teine mekk oli veel võistlusel mann - Etsi ei olnud!! Ja see jätab jälje ... tähendab vastupidi ... kui Etsi pole, siis jälge ei jää! Vähemalt sellist spetsiifilist! Aga küll vanameister järgmine kord ... on paremas hoos kui kunagi varem -
Sellest tulenevalt on ka allolev mõtisklus seekord veidi teistsugune, rohkem tehnilisi detaile ja mis_oleks_kui - eks ma proovin korüfeedelt ju õppida - asju tehakse korralikult ja teemasse lähenetakse süvitsi!
Eelneva päeva modelil ei käinud - mis seda Läti võssi ikka hekseldada. Ja käinud rääkisid õhtul õllelauas (krt. inimestega on midagi juhtunud - kõik lürbivad mingeid alkovabasid vedelikke!!!) täpselt seda - võss ja reljeef, olematud sihid, olematud lagedad! Tüüpish!!
Planeering
Planeeringu tegime tagasihoidliku - nööri oli 2m elik 54 kilti lindu.
Pole enam seda lustakat muretust:
Küll aga vaadates ringi - sõprades ikka kohe on seda entusiasmi - võeti 32m nöörirull ja kukuti otsast tõmbama. Isuga kohe! Eriti hoos tundusid olema mõned tiimid, kes polnud kunagi varem 24h üritusel käinud. Ühtepidi kaared, teistpidi kaared - terve kaart tõmmati nööri täis, kõik nurgad ja servad - 100km linnulendu, selle peaks ikka ära tegema ....!!!
...nunuh
...nunuhhh
... meenusid enda esimesed korrad
... optimism
...nunuh ... hulkus peatu/astus arutu .... :-)
Teine suuremate punnide pesa oli kagus, aga seal oli summa ja tihedus tiba väiksem. Keskosas oli nii_ja_naa. Samas olid loodes KP'd kõige tehnilisemad, reljeefsemad, teedevabamad - no korralik o-jutt! Halb oleks olnud need pimedasse jätta! Aga võtta need kindlasti tuli! Seetõttu planeerisime võimalikult kiirelt stardist põhja/loodesse ... et jõuaks selle serva enne pimedat läbi lükata. Peab ütlema, et see isegi laias laastus õnnestus.
Elu on ette toonud päris palju rogaini planeeringuid - meie tasemel see midagi keerulist pole kui sul aega on ja oma põhimõtteid hoiad. Tippudel on planeerimine võrratut raskem - pead väga vaatama, mida võtad, mida jätad. Meil Merkaga on julgelt kuskil 80+% plaanidest päris head olnud - no kui pärast võrrelda läbitud kiltide ja punnide suhet teiste tiimidega. Reeglina me läbime sama KP silmade juures märkimisväärselt vähem kilte.
Mis ongi tegelikult rogaini põhiline uba - max punnid tuleb korjata võimalikult vähese liikumisega!
Nii see plaan paika saigi, sisuliselt miski tunniga. Jätsime lõpu lahtiseks - kui saame enne pimedat tehnilise loodeosa tehtud, siis järsku jõuame ka lõunasse.
Veerand tundi traditsioonilist stardieelset kaasvõistlejate kallal norimist, neisse pessimismi sisendamist ja ... kukuti vajutama. Esimese paari tunni jooksul midagi eriti huvitavat ei juhtunud. Rahavamatk teedel - lamedat ja alamäge joostes, muul ajal kõndides.
 |
58 jäi välja
|
KP58 jätsime välja - kiirelt oli vaja kagunurka jõuda.
Paari esimese tunniga sai selgeks, et kaardil rasterkollane on kõige rõvedam, mida tuleb igati vältida. Kasvõi kiltide kaupa ringi minna, aga kollasesse rastrisse ei tohi sattuda, sest see oli üks järgnevast:
- ilge raiesmikule kaootiliselt kasvanud läbimatu lehtpuuvõss
- läbimatu tuulemurd. Täiesti masendav, kui palju on Läti metsades tuulemurdu - no ikka jõhkralt!
- läbimatu kuusenoorendik
- läbimatu alusmets - näiteks kurguni ulatuvad sõnajalad koos maas vedelevate puudega
Või kõik ülalmainitud koos või erinevates kombinatsioonides. Kõik see tegi maru raskeks ka reljeefi iseärasustest arusaamise. Ei julgenud mööda reljeefi minna, sest võisid sattuda kohta, kust lihtsalt ei saa läbi! Reaalselt ei saagi! Ei suuda ennast läbi suruda või risti-rästi langenud suured puud ei võimalda pealt/alt ronida. Oli miski 4-5 kohta, kus punnist lahkumine lõppes jõhkras rastris ragistamisega. Aega ja jõudu jäi igale meetrile kilode kaupa. Aga midagi polnud teha, kuidagi pidid välja rapsima - aga neist nüanssidest allpool. Ja reljeef oli kohati järsk! Õnneks sood/rabad/kraavid olid suhtkoht kuivad.
KP54 juures ja peale KP80 oli see raiesmik taas eriti rõve - lõputu, liikuda maru vaevaline, murra jalad ära, aega läks jõhkralt. Anneken ja Tom kappasid meist lendleval gasellisammul mööda.
Ei tohi minna kollasesse rastrisse!!
Esimesed 5 tundi klappis meie träkk HP-Sport Team Plusiga. Nendega oli lõbus. Proovisime korduvalt nad maha raputada, aga ikka olid nad meil KP's järel. Ja vahepeal kadusid eest.
Esimese korraliku o-vea tegime 5 tunni täistiksumisel. KP93 lähenedes.
Algselt plaanitud teejupp kadus kollasesse põrgusse - võss ja langenud puud võtsid silmanägemise - andsime alla. Otsustasime siis põhja poolt sihilt läheneda. Kas olime liiga kärsitud lõunasse pööramisega või lugesime valesti - hetkega olime üsna lost! Võss takistas reljeefi ablamist - müttasime korralikult, eriti mõistmata oma täpset asukohta. Kogu aeg nagu midagi reljeefist klappis ... ja samas absoluutselt mitte.
 |
| Viga KP93 lähenemisel |
Mingil eriti risti/rästi langenud puudega võsasel järsul laskumisel turnides, kui olin roninud just tuulemurruseina kõige ülemise kuuse otsa - jalg libastus, teine takerdus ... pudenesin pea ees alla nagu küps ploom! Käsi ei jõudnud ette panna - otsaesine käis plinnnndi vastu oksa, mis toimis vedruna ... tegin õhus salto ja prantsatasin täies pikkuses selili allpool lebava kuuserisu otsa! Mõtlesin, et nüüd vist kukkusin terava oksa endale läbi kere - ei julgenud hästi liigutada. Pea kumises ...
eluvaim jäi ikka sisse väää?
Õnneks piirdus kõik sulni muhuga.
Punkti leidsime lõpuks rohkem pe...tunnetuse järgi. Õnneks tuli punnist ka Saue Tammede tiim, kes kinnitasid tekkinud p-tunnetust.
See on omaette perversselt erutav tunne - nagu oled õiges kohas - lähes kõik klapib kaardiga ... aga mingi nüanss ikka lõpuni ei klapi ... ja mis peamine - kurat KP'd ei ole!
Hakkad mõtlema tuhandet erinevat versiooni:
... aaa järsku ma ikka ei ole siin???
... aaa järsku olen hoopis tolle nina/lohu/sookese/tipu jne juures!!!??
... krt peaks ju nagu õige koht olema ikka??!!
... ja KP on lihtsalt puu taga või kuskil 10 meetri raadiuses - tee need 10 sammu veel!!
Aga sa oled pea kaardis! ... ja lähedal, et liikuda valesti "kujutletavasse PÄRIS ÕIGESSE kohta"!!
Seda juhtub maru tihti. Õnneks on rogainitiimis vähemalt 2 inimest - teisel peab siis olema see meelekindlus, kes lausub kuldsed päeva muutvad sõnad:
kle oota lähme veel 10 meetrit edasi!!!
 |
Vale rabasaar
|
Järgmise kerge kala panime kohe järgmises
KP53, koos sõprade Pajustetega. Päris ei saanud aru, kustkandist rappa sattusime ja kraavi ületasime. Sisetunne arvas, et HP-Sport kaldub liiga paremale ... aga ei julgenud ise totaalselt teises suunas panna ka - no ikka silmanurgast vaatad, kuhu nad lähevad :-)
Õnneks saime aru, et saareke on vale ja korrigeerisime. Kahjuks läksid meie teed HP-Sport Teamiga seejärel lahku.
Pange kõvasti!!
KP62 tegime ka pisikese susservusseri. No ei olnud seal kuidagi võimalik eristada neid erinevaid sookese ribasid - kõik oli ühetaoline soine poolvõss ja nagu mitmest kohast läks seda ribakest. Lähenesime idast (mis oli meie õnn), seal kulges kena rajakene, ääristatuna köiega, millel rippusid kahe koera kujutisega sildid. Ei saanudki aru, mis see oli - koeri ei näinud ja miks nad oleksid seal pidanud olema??
Anneken ja Tom kappasid meile kergel gasellisammul vastu.
Mingi hetke pärast saime õigele sooribale pihta ... see kulges vahepeal hoopis kõrgemal, kui me kaardilt väljalugesime ja arusaadavalt oli jälle kaugemal, kui oleksime oodanud.
Koos Saue Tammede tiimiga sai punn piuksutatud. Toss hakkas otsa lõppema - paras aeg oli külastada joogipunkti.
 |
Ikka mõnus on, kui
teised ka takerduvad :-)
|
Lahkusime KP'st tuldud teed - mööda teerajakest üle põllunurga teele. Saue Tammed - Terno, Järvelaid, Leima panid otse üle mäe ... ja sattusid ilmselt lähes läbimatusse rastrisse ... läks aega. Keerasid alla tagasi ja sattusid põlluäärsesse rastrisse - jälle läks aega. Kohe ikka läks aega!!!
Olime mööda teed pikalt lõunasse jalutanud, kui nad lõpuks meile järele jooksid - no ei olnud neil õnne - lahkuda KP'st enne meid kena kiire tempoga, murda, joosta ... ja lõpuks avastada, et miskid humoristid on tota-tota ringiga jalutades olnud kordades kiiremad!! Tegime meiegi jooksusammud joogipunktini - selle võistluse viimased vist enne finišit.
Joogipunktis maitses vesi hea. Midagi tibas alla ka taevast.
Nagu Ago tiimist Kawe ütleb: alguses tuleb hakata mõistma rajameistri aju ehitust! Seejärel tuleb pihta saada fantaasiale, mida nägi kaardijoonistaja. Ja alles siis hakkab asi kuidagigi sujuma. See võib võtta aega ... palju aega ... aga see on vajalik! :-)
Usinasti süvenes veendumus:
kui võimalik mine mööda teed!!
Kui ei ole võimalik ... mine ikkagi mööda teed!!!
Edasised paar tundi möödusid rahulikult, KP56 juures (kell 21.00 paiku) sai lambid põlema pandud, kippus pimedaks ja vihmaseks ära.
 |
Kopramaja pimedas oli triki ja punktist
väljaminekul ... tekkis väike error
|
Koos paari Läti tiimiga otsisime järve äärest kopra maja. Selle lõpuks leidsime, aga mingil seletamatul põhjusel panin ma KP94 lahkudes täiesti vales suunas minema. Täiesti arusaamatu - no ju oli mõtlemine juba piisavalt ähmane. Ilusa auringiga saime jälle õigesse suunda.
Kuidagi osavalt olime täpselt pimeda ajaks sättinud pikemad teejooksud ja lihtsamad punnid - oli ilmselt õnne!
 |
ropp serbo-horvaadikeelne sõim
|
KP97 ja 50 vahel kaotasime pimedas raiesmikul rajakese ... ja olime taas sunnitud kollast rastrit võtma. Täiesti pekkis milline võsa (lillas ringis pildil)! Pime, märg, läbimatu - lihtsalt jõuga surud ennast läbi miskist haljasmassist samm sammu haaval. Õõvastav!
Väikese vea tegime ka teelt KP50 poole maha pöörates - teede lugemine läks kuidagi sassi ja panime üks tee varem - no 12. tund oli just täitunud ka - kusjuures maastik oli täpselt 1:1 sama ... õnneks jagasime vea ära enne mäe otsa ronimist :-)
Ilmselgelt hakkasime edaspidi ikka väga pikki ringe mööda teid tegema. Kunagi enne pole me teedest eriti hoolinud - orienteerumine on ikkagi ala nimi ju eksole - täna valisime põikpäiselt teed. Kohati oli meil edu, kohati vist olime liiga kindlameelsed - vaatan, et mõni ring kippus arulagedalt pikaks minema öösel kõige pimedamal ajal: kl. 1-3 vahel. Kuidagi eriti õõvastav tundus lambivalgel see võss teepealt vaadates - üldse ei tahtnud minna!
Kuidagi sattus seekord ka nõnda, et ega me öösel eriti kedagi ei kohanud. Mõni tiim nikerdas kuskil, aga sama träkki ei läinud keegi. Mõned tulid vastu, aga nendest polnud reeglina abi - olime just teiste nägemise ajaks ennast lootsusetust võssist iseseisvalt väljarapsinud. Selline üksik iseenda_tarkuse_öö oli seekord.
KP100st väljaminekul sattusime taas Läti võssi kullafondi - terav kallak, meeletu tuulemurd, pimedus, vihma valab - no kõik mõnud! Lihtsalt keerad ennast kohapeal ringi, et mingiski suunas edeneda natuke. Lõpuks vajusin hargivaheni sisse ka kohas, kus poleks pidanud mingit erilist tüma olema. Oi see võitlus võttis läbi!!
 |
Eri kuradi ropp serbo-
horvaadikeelne sõim
|
Sa tead kus sa oled - no piisavalt täpselt. Aga ei saa edasi. Mingit krdi teed pole. Vahid kaarti nagu kirde_saia - reljeef on õigetpidi, kõik tundub klappivat ... aga kurat edasi ei saa. Sest metsa läbitavust ju rogainikaart ei kajasta. Kaardil ilus valge mets, isegi raster pole ... aga sihuke saadanasilmamuna, et hoia piip ja prillid!!
Seisad, mõtled, kust võiks lihtsam olla? Suunda muudad pidevalt, kuna lihtsalt ei saa edasi!!! Iga sent maad edasi on võitlus! Sa keeldud loovutamast millimeetritki juba läbitud maad - no tagasi ma raisk ei lähe!!!
Jõllitad seda võsa - kottpime ka - sa ei näe, mis on selle tuulemurru või risu taga. Mets? Samasugune võss? Veel hullem võss?? Viskad käpuli, et altpoolt piiluda - sittagi ei näe. Püsti ka enam ei saa, oled takerdunud mingisse haljasmassi. Nutmaajav kogemus! Kell 4 hommikul.
Pärast vaatad träkki - kenasti sirgelt liikusime!! Aga kui kuradi kaua me seda 350-400m läbisime??? 29 mintsi!! KURAT - kakskümmend üheksa minutit!!!! Nelisada meetrit!!
RAISK_ma_ütlen!!!
/... järgneb neli minutit rõvedat, tõlkimatut serbo-horvaadikeelset sõimu.../
Aga milline rahulolu, kui teele lõpuks välja kraabid ennast. Küüntega! Lööd jalaga veel viimase risu enda küljest, tirid persevahelt sõnajalapuntra, nokid peost paarisendise pinnu, sülitad välja peotäe kuuseokkaid, lutsid mudast puhtaks joogikoti voolikuotsa - krt see on imeline tunne ... sa saad minna!!! Niimoodi vabalt! Endatahtsi. Enda valitud suunas!! Miski ei klammerdu su külge ja miski ei ürita tungida sinu sisse! Ulme!!! Nende hetkede nimel me seda vist teemegi???
8 tundi lõpuni, 60+ kilti on läbitud - paras aeg teha plaan lõunaserva ja lõpu lahendamiseks. Kagunurgas järve taga on head punktid ... samas ka jõgi, mis vajaks otse läbimist. Läti jõed on kraad kibedamad kui meie ülehüpatavad ojad. No vaatame. Võtame kõik kuni KP49 ära, seal vaatame aja kulgu ja plaanime lõpu. Miskipärast tundus KP96 natuke pahas kohas olevat ... kuigi oleks tulnud ka võtta.
 |
KP96 oleks olnud abiks |
Ööst hakkas kergelt siiber saama. Et ei näe eriti, kus miskit on. Samas pimedas helkisid KP tähised jälle kenasti - lätlased paigutavad need mõnusalt kõrgele ka. Et paistaks.
KP79 juures hakkaski hommik saabuma. Tegime pisikese pausi, kihutasin sisse ibuka - natuke liiga valusaks hakkasid totaalselt ärahõõrutud kaenlaalused ja hargivahe ... või no ütleme et kõik esemed, mis on põlvede ja puusade vahel ... muutuma. See on esmakordne. Ja ka see, et taldadel/varvastel pole üldse midagi viga.
Ibukas aitab! Lisaks panin selga vesti ja käised - hambad plagisesid ja erikrrdi külm hakkas korraks. Imestasin, et isegi minul hakkab mõnikord külm :-) Ibukas aitas natsa ka selle vastu, liikumisel kadus tasapisi värin. Liigutused olid nurgelised ja kere kange, aga vaim oli reibas, mott üleval.
Öö oli olnud suhtkoht soe, aga nüüd hommikul oli külmaks läinud ja kohati vist hakkas midagi taas sadama.
Vaatame seda träkki KP87sse - no üldse pole tuju jõge ujudes läbima hakata - Merka oli oma jalavillidele kuivad sokid pannud ja mul oli lihtsalt rõntskelt külm - vetteminek ei ahvatlenud üldse. Valisime kuivemad versioonid liikumiseks.
KP86 oli taas jõhker Läti võss täies headuses. Meie träkk seda isegi ei kajasta, aga näit. Saue Tammed tegid siin tund_pluss viga. Raudteelt lähenedes ... no esimese korraga ei pruukinud kraavini välja murda. Põrkuti tagasi ja .... suurema hooga murti uuesti sisse ... no et hoo ja inertsiga võssist läbi suruda ennast. Jube!
Sedakord oli tegu lehtpuuvõssiga - peened kurat_teab mis puud kasvasid nii tihedalt, et ... no ei jõua suruda neid kahte lehte. Lihtsalt ei jaksa!! Kui selle osa lahendasid ja kraavini jõudsid, said KP kenasti kätte. Tagasiteel algas uus jama - lisaks eelmainitule oli nüüd ka raiesmik koos kogu oma risuga. Johhhhhhaidiiii! Õnneks oli valge ... siin pimedas .... uiuiuiuiui ei taha mõeldagi!!!
 |
lõpulahendusi oleks paremaid olnud
|
Lõpuosa oleks võinud pigem lahendada versioonis 38-24-37-57-finiš. Aga silmavaade oli selleks hetkeks piisavalt kitsuke, käed keeldusid kaarti liiga palju lappamast, kella pidi ka vaatama ... sai nagu sai.
Mul sai kumm täiesti tühjaks peale viimast KP'd. Rinnus hakkas pistma, süda tagus suva rütmis, jalad vajusid risti ja hapnik sai otsa. Täiesti ära vajusin - uskumatu.
Merka võttis mu koti ja mina lihtsalt seadsin jalga teise ette läbi üldise udu. Kuidagi kakerdasin lõpuni - ainult seda teadsin, et ilmselt jõuaksime aega ka roomates.
Finiš
Ei mäletagi, et nii läbi oleksin viimasel ajal olnud. Toss oli täiesti väljas. Kohe nii väljas, et suisa paha oli olla! Istusin peale finišit totsti pakule. Ei mäletagi kuidas autoni sain, riided vahetasin, sõin midagi - magama ma igatahes vajusin!
Huvitav, et jalatallad ei olnud mul absoluutselt ära hõõrutud - mitte ühtegi villi! Tuttuued ja piisavalt suured Salomon Speedcrossid ning tuttuued Compressport sokid tegid head koostööd ilmselt. Merkal ikka oli siit-sealt tallaalused valusad ja ribadeks. Mul seevastu oli täiesti ribadeks kõik mis on põlvede ja puusade vahel. Nii eest kui tagant - iga viimane kui ese! Ja kaenlaalused olid lõhki. Ja selg - täpselt kahe teibirea vahelt :-)
Kohaliku maailmajao rogainimispidu - ERC2020 Läti
