14. mai 2016
Tiim: Sääsehirm
Kontrollaeg 6h
Tegemist on Lõuna-Soome ühe põnevama orienteerumismaastikuga, kus 2012 aastal peeti maailma osavõturohkeim orienteerumisvõistlus Jukolan-Viesti. Maastik pakub ohtralt tüüpilist Soome orienteerumiselementi - avakaljut. Nõlvad on kohati järsud, koosnevad mitmeastmelistest kaljuastangutest. Samas leidub maastikul piisavalt jõgesid, järvi, teid ja radu, et suuremate orienteerumisvigade korral ennast paika panna.
:-) Nunuh - ütleme nii, et .... viga peab olema päris suur - katsetatud, saime lõpuks paika küll jah :-) Avakalju hallilaigulise määramatuse järgi ei pane ennast ikka kuidagi kaardil paika, kui järg peaks kaduma ... ja järg kaob tihtipeale - katsetatud! :-)
Planeerimiseks aega 2 tundi. Rohkem kui palju. Olime võtnud sihiks joosta kuskil tiba alla 40km, mis tegi linnulennuks kuskil 27 kilti. Õnneks polnud plaanimise ajal targemaid eestlasi kohal, kes oleks kohe öelnud, et võta julgelt kolmandik maha tavapärasest. Maastik on väga tehniline ja karm.
Saime kaardi ja ...
uiuiuiui ssssssssssa nugis!
 |
Meie träkk, lõpu helerohelise joone
ajaks oli Timex surnud |
Laias laastus tegime plaani alguses punnide järgi ja korrigeerisime siis läbitavuse ja teede järgi. No sai täitsa hea, võibolla paar edasi-tagasi nurkade õgvendust oleks tulnud teha. Ja backup-plaani sai sisse, et kui läänenurgas Kuusijärve juures oleme ajast maas, siis tagasi saab ülevalt mööda teed.
Soomlastele tavapäraselt olid kaardil N-S suunajooned kuskil 45 kraadi viltu. Harjumatu, aga metsas väga segadust ei tekita, sest voldid kaardi enivei tillukeseks.
Start, Mari ja Toomas panid meie ees samasse punni minema ja ... sahinal pöörasid teel 90 kraadi vales suunas! Müstika!!
KP32 tuli kergelt ja rahvarohkelt. Punnist väljajooksul ei vaevunud üle kraavi hüppel väga pingutama - tulemuseks olin vööni püdelas mudas siplemas ja kiunumas. Hea algus!!
KP 82 - frisbee vise - üks viskab üle järve ja teine tagasi. Merka viskas kenasti üle, mina võtsin hoogu ja viskasin - taldriku mataki keset järve!! Vaatasin ise ka hämmastunult, et
no mida pekki ma nüüd tegin??
Merka siunas mõnda aega ja ronis vette, põlvini, vööni ja lõpuks lähes rinnuni:
Tubli töö kutt! Kui seal kivi poleks olnud, ma oleks pidanud ujuma hakkama! Nüüd ma saan kas põie- või munasarjapõletiku! Aga võibolla ka mõlemad! Hea töö, tõesti aitüma!!
Uuuuuuuuups!!!
Ilm oli tõesti kõigest miski 12C ja suhtkoht kogu see 6h sadas.
Edasi sujus, o-osa nagu toimis, maastik oli arusaadav ja kaart suhtestus kenasti. Mingil hetkel saime aru, et need avakaljud on täitsa joostavad - et kui sinna otsa ennast üles vinnad, siis annab seal täitsa liikuda. Radasid oli ka üksjagu, isegi kaardil nö. kaduva raja tähisega teekesed täitsa olid olemas. Elu tundus ilus.
Meie ainus murekoht oli KP'st väljumine - pidevalt suutsime seda teha miskil arusaamatul põhjusel vales suunas? 30 sammu vales suunas on küll vähe, aga võtab aega ja on frustreeriv!
KP67 juurde minek pidi toimuma mööda rajakesi kaljuplatool - labürint keelualade vahel. No me ikka paar-kolm korda kahtlesime ja nikerdasime siia sinna - et kas me oleme rajal ... või siis oleme rajal? Lollide linnainimeste tarbeks kaljule miskit kollast või lillat või sinist jutti polnud tõmmatud või kilelinti veetud, mis märgiks keeluala piiri. Samuti ei olnud graniitkaljusse veel nähtavat rada sissetallutud - paarisaja tuhande aasta pärast ilmselt juba on - neil on siis lihtsam. Reaalselt oli maru keeruline mitte eksida korraks ühele või teisele poole keelualasse.
Aga me tõesti üritasime ja olime mures selle pärast - palume vabandust kui paar sammu tegime kaljupinnal, mis oli tegelikult viirutatud - no kaardil viirutatud!
Edasi läks ka suhtkoht sujuvalt ilma suuremate o-vigadeta. Joosta jaksas, kuigi tõusud olid ikka rängad ja võtsid põlved tümaks ja pildi tasku. Õnneks kosusin suhtkoht hästi ja kiiresti peale igat tõusu.
KP83 LÜ, milleks on ver 1 - miski nööri eraldamine traadist vigurist, ver 2 - sudoku. Valisin sudoku- no numbreid oli ees palju, aga ikkagi vajas keskendumist ja mõtlemist. Vaikselt hakkas juba lahenema, kui Merka teatas "
valmis, lähme!"
Ta nimelt oli nööri sellest vigurist väljakiskunud - tubli tüdruk!
KP's põlvitamine oli mul parema puusa mõnusalt valusaks teinud ja üsna külm oli ka, jooksmine oli valus, aga tasapisi läks paremaks.
 |
| stiili äraspidine näide |
Edasine o-osa taas sujus kuni
KP84 LÜ, kus tuli SUP lauaga (vist on selle asja nimi selline, mille peal seisad ja mõlaga udjad??) võtta 3 punni poide küljest. Saadeti mind. Püsti sai selle peal ka seista, aga põlvili variant töötas paremini. Tundus minu ala olevat, uhasin nagu jõudsin ja vette ei prantsatanud. Kulunud oli 3.10 - tundus, et üsna graafikus ja jõuab vast planeeritu isegi teoks teha .... võibolla!! Parem puus kergelt, aga painavalt tuntavalt valus - Merka pealekäimisel võtan ibuka.
 |
| stiilinäide |
KP38 - 2:15 aega ja esimene muudatus - ei võta KP50, läheme otse KP20'sse!
Ilmselgelt pahandas meie otsus orienteerumisjumalat, sest edasi kiskus kõik pekki - korra vähem, aga enamus aega ikka rohkem pekki!
KP20 tuli veel kenasti. Seal uus otsus -
kuule, mei ei jõua seda 65-63-35 ringi, lõikame otse KP53'e!!
Nüüd sai ilmselt orienteerumisjumal tulivihaseks - ma teile siin lõikan - diletandid!!
KP53, plaan oli minna alla suuremale teele, aga kuna miski rada läks küngastiku peal, siis mõtlesin,
et paneme mööda seda alguses ja millalgi lõikame alla. Lasingi jala sirgu ja fookus kadus miskipärast. Vahel kontrollisin suunda, aga see tundus ka suhtkoht õiges suunas minevat.
Ei läinud!
Kohe üldse ei läinud!, Täiesti pekki läks!
Lõikasime näppu nii et sahises!
Mingil hetkel üritasingi alla vasakule teele lõigata - tuligi tee ... kuidagi kahtlaselt väike?
Ja siis tuli suur tee, ilus kena suur tee kauni kurviga.
Mida hekki???
No mida hekki???
Muidugi kukkusime nuputama, et kus pekkis me oleme? Miski tiim jalutas mööda teed ja ma otsustasin küsida, et mitte hakata oletama:
oi ma ei tahtnud seda teada, kus me tegelikult olime - rohkem mööda ilmselt poleks andnudki minna! Nutt ja hala! Kurrrattt, kurrrratttt, kurrrratttt!
 |
| kohustuslik selfi KP70 |
No suund paika ja KP poole minema - oi ma siunasin ennast, lambapealuu ikka küll, no sajaga!!!
KP53 ja KP70 saime kätte - viimases tuli LÜ'na teha selfi ja saata korraldajatele.
Ja siis oli o-jumal valmistanud meile järgmise piruka.
KP55 - no ei ole liiga keeruline - rabasse ja mööda seda.
Rabasse saime. Otsustasin olla kaval ja lõigata mööda avakaljusid otse.
Lõikasingi - sügavale kohe lõikasin!! Ja pikalt!
Tuuseldasime kuskil ja aru ei saanud et mis me oleme, kus me oleme, kes me oleme. Isegi korralik loha oli olemas, no ei suutnud ka seda mööda minna. Miskil hetkel tuli teadmine, et
lähme sinna rabasse tagasi ja tuleme mööd seda vaikselt ja ilusti uuesti. See oli mõistlik mõte!
Tuuseldasime veel raba põhjatipus nats, saime teele ja sealt lõpuks ka KP'sse. Aega oli jäänud 50 mintsi! Masendav!
Otsus -
KP44, siis teele ja finishipoole. Teelt võtame veel KP47 ja KP25 ja selle KP80 eraldi punnid kui aega on.
Teele väljatulek läks ka üle kivide ja kändude, lõpuks siiski suutsin. Ja teel sai ikka joostud korralikult. Mingit hullu väsimust polnud, aga oli masendust, oli lootusetust, oli pettumust - kõike
 |
kästi pildil ilus olla ja kõht
sissetõmmata - nii tegingi!
Ei tulnud välja ikka või?? |
seda oli kohe kuhjaga.
KP47 ja
KP25 tulid kergelt - enne KP25 pidas Merka vajalikuks lausuda kuldsed sõnad:
kuule ära hakka siin jälle ise mõtlema, lähme mööda loha ja võtame selle punni ära!! Tark tüdruk, väga tark!
14 mintsi aega -
KP80 LÜ - sukeldume üksikuid punne otsima lisakaardil.
Lisakaart on mõõtkavas 1:5000! Ja mina ei suhtestu kaardiga taas absoluutselt. Krt ma ei saa niimoodi äkitsi hopsti ühelt mõõtkavalt teisele karata. Ilmselt ka väsimus, nördimus eelmiste vigade üle, aja surve ja kõik muu masendus kokku -
ma ei saa midagi aru, nagu üldse ei klapi maastik kaardiga! Ma ei saa aru kus ma olen, teed ei klapi, mittemidagi ei saa aru. Vahin seda kaarti mingi kalju otsas, tammun jalalt jalale, teen 30-meetriseid ringe - mitte midagi ei saa aru! Õigeid teid ei ole, Merka ootab kuhu joosta - mina vastuseks jooksen täiesti kokku omadega.
Kell tiksub!!
Lähen tagasi suure tee serva, tulen uuesti - jälle õiget teed ei lähe selles suunas, aru ei saa, palju meetreid veel peaks minema, olen samas kohas, kus enne tammusin. Õudne! Kohutav.
Merka ootab küsivalt
- kuule mida me teeme??
Mul ei ole vastust, ma lihtsalt ei suuda mõelda, arusaada, totaalselt must auk!
Merka:
kuule meil on 6 mintsi aega, lähme siis minema, kui me midagi ei leia!
Ma ei julge isegi midagi öelda - saan aru enda tühisusest, mõttetusest ja kasutusest.
Teele väljamurdes leiame ühe KP - õigemini lihtsalt meie ees olev vend põikab punktist läbi, Merka piuksutab.
Kihutame mööda teed
finishisse
Ei ole isegi eriti väsinud, olen frustreerunud, löödud, arusaamatuses, isegi veits hämmingus - ja ei saa veel tükk aega aru, mis siis nüüd juhtus???
Tulemused ei ole isegi kõige hullemad. Tegime ilmselt oma ära, aga normaalse soorituse juures oleks olnud kindlalt kahekümne sees, ilmselt ka 15 sees. Pekki keerasin, täiega! Jobu!!!
Aeg: 5:57.19
140 punkti
35. koht (HD 15.)
Läbisime 32 km
Päeva põhitegija oli siiski see, et mina surin ära juba esimese 20 mintsise rannaliival jooksuga ... ja ei kosunudki enam üldse sellest. Ainus, mida rajalt mäletan - Merka juhtis mu tähelepanu tee kõrval olevale kaunile majale, mille ees niitis muru imekaunis nappides bikiinides blondiin - mina ei jaksanud isegi vaadata!! Merka möönis, et ma olen ikka täitsa lödi!!
