100KP Paukjärvel - Tallinna O-nädala finaal

22. juuni 2013

No tegelikult oli kõigest 80KP M35 klassis. Eliiti ei hakanud ma trügima, seal oleks saanud 100KP'd läbi kahmata.
Pikkus tiba üle 10km'i - no ei midagi erilist ju. Onju?! Natuke ettevaatlikuks tegi fakt, et kontrollajaks oli pandud 5 tundi. 10km ja 5 tundi?? Mingi kätsh peab siin kuskil olema, aga kus?? No maastik oli Kõrvemaale omaselt mägi+võsa+raba, õues oli lähes 30 kraadi sooja, aga ikkagi ... viis tundi??!!
Ah tühja, tehtud - mõeldud, tormasin stardist minema kena vilega - ilus oli vaadata, kuidas 10K kaardil olid punktid nii mõnusalt lähestikku. Paar esimest olidki suhtkoht lihtne, ilus mets ja selge reljeef.
Kuskilt 6-7'st KP'st hakkas mets võsasemaks kiskuma ja sain aru, et punktid järjestikku orgudes tähendabki seda, et vahepeal tuleb üle mäe ronida. Ja tõepoolest "mäe" ja tõepoolest "ronida". Mitte joosta!! Joosta ei saa sellises padrikus ... joosta ei jaksa ka selliseid tõuse. No aga ikkagi oli OK, viga suurt ei teinud, paaris punktis panin üle ühe, aga seda kiiremini sai vale punkt uuesti ülejoostud.
Ahjaa, jätsin mainimata, et distants oli jaotatud kolmeks osaks: tavakaart : rejeefikaart : tavakaart - nii enamvähem võrdselt jaotatud punktid kolmeks. Esimese osa lõpuks tegin korraliku ämbri. Miskis rabas ei leidnud küngast ja kaevasin tubli 15-20 mintsi. Esimene osa tänu sellele üle tunni. Joogipunkt oli täiesti vajalikus kohas!!

Teine osa ... "tark ei torma" reljeefikaardil! Tegelikult oli tark üsna lihtne olla, kuna jalg oli ka juba täitsa tönts. Alguses sujus, sest lagedal polügonil oli suht-koht lihtne kraave/tippe/vagusid lugeda. Mida edasi ... seda sügavamale võssa ... seda udusemaks läks silm ja meel. Ja hakkas tulema hetki, kus vaikselt lähed, saad aru kõigest, kõik klapib ja dzinnnnn!!! - mitte midagi ei hooma enam. Kuskilt pole kinni ka haarata. No oli paaril korral õnne, et ma mitmeks päevaks metsa ära ei kadunud vaid punkti sattusin. Tõesti oli õnne - seal maastikul oleks võinud rahulikult seente tulekuni ringi rahmida kordagi istumata ja kedagi kohtamata!!
Teise osa viimased 5 punkti juba paistmas ... panin veel korra kenasti ämbrisse. Kõigepealt takerdusin jalgupidi mingisse võssa ja käisin kõmmdi kõhuli - miski ork tungis raginaga paremasse pöidlasse. No ikka kohe sisse! Täitsa sisse. Orki väljakiskudes tõmbasin sõrme päris katki ... ja verd voolas. No_mis_sa_arvad_kes_ja_mis tuli kohe meelde?? Et kus metsaserv ja kas ongi nii hull. No õnneks ei olnud, vaikselt ikka jäi seisma see verevool - pitseerus muda ja vaigu ja okastega. No ja otsa teostasin korraliku eksimise ka ikka ... kuis siis muidu. Taas üle tunni kulus ka teisele osale.

Kolmas osa - täitsa küps, jalad enam ei liigu, mõte rohkem ei tööta. Natuke hakkas kõrini saama. Otsisin kaardilt ainult joogipunkti - no miski 6-7 KP'd oli minna veel. Joosta enam ei tahtnud. Ilusamas metsas ikka tegin mõne argliku jooksusammu ja kohe kadus viimanegi orienteerumisvõime. Sisuliselt jalutasin ja ronisin läbi raba ja võsa punktist punkti.
Joogipunkt .... jõudsin kohale!!

Jõin
Jõin
Jõin
Jõin
...
Jõin
Mingil hetkel tundsin, et ma pole seal joogipunktis enam teretulnud ja tuiasin järgmise KP poole. Umbes 15 KP'd veel minna. Osad olid lihtsad, viga enam ei teinud, lihtsalt ei jaksanud enam viga teha!! Üsna ükskõik oli mis ja kuidas ja kuhu. Astusin otse punktist punkti, orienteerumine oli asendunud minekuga - "ta läks mööda maastikku muudkui edasi ja lootis, et KP´d jäävad ka teele," oleks täpsem kirjeldus. Enamus jäigi ... sest mööda ei jaksanud ju enam minna. Paar-kolm KP'd enne lõppu tekkis loll mõte, et järsku saab alla 3 tunni? Et selleks oleks vaja natuke joosta. Nii õige väheke.
Viimaste punktide vahel tegingi mingeid liigutusi, mis pealtvaatajatele ilmselt ei meenutanud jooksu ja kindlasti ei olnud esteetilised. Alguses proovisin neid teha üksi võsas (nats oli ikka häbi ka ju!!), aga viimase KP/finishi juures tegin neid täitsa avalikult. Hirmsa entusiasmiga, nägu viltu! Õnneks ma ise neid suurt ei mäleta.
Finishit mäletan, aeg 2:56.49 ja ma ei olnud viimane.
Kuulge noored - see oli päris õudne katsumus! Ausalt!!

AdrenaliiniÖÖ

Öösel vastu pühapäeva (15-16.juuni 2013), Jäneda.

Mari-Liis + Merle + Alar + Tarvo = Sääsehirm.
4 inimest ja 2 ratast ja 6 tundi (kl. 21-3) kontrollaega.

AdrenaliiniÖÖ tundus alguses kahes äärmuses üritus: ühest küljest nagu oleks sõbrad kokku saanud ja kavatsevad minna pikemale metsamatkale – no seljakotid jms. stuff kaasas. Teisest küljest täielik kaos – no võrreldes muude suurüritustega, kus auto parkimiskoht sendise täpsusega ette näidatakse ja iga sekund plaanitakse sul ette ära.
No päris põnev. Ja polnud absoluutselt aimu, mis imeformaadis see asi olema saab, kui 4 inimest, 2 ratast ja 6 öist tundi varustuseks on. Eriti just see 2 ratast nelja peale – no mida hekki???
Ja võistluse alguses mõnus kaootilisus jätkus – reeglid anti aja käivitudes – lähes kaks lehekülge tihedat teksti – no ei jaksa lugeda peale stardipauku sellist teost, tahaks kohe ja kiirelt minema kraapida, kasvõi suvalises suunas :-). Alar, Mari-Liis ja Merle loodetavalt lugesid. No ma ka nats lugesin ... risti ja diagonaalis. Vähe lugesin!!

Ja kaart – see oli küll maailma kõige suurem o-kaart, mida keegi näinud on. Tundus, et ühte külgepidi läheb Tallinnani (nagu sinakas meri oleks servast paistnud) ja teistpidi krt. teab kuhuni. Natuke loetud, pildistamisekohad umbes paika pandud, osaliselt arusaadud (ma rõhutan: osaliselt!!), et 4 mehitatud punkti tuleb läbida, mingi ring kaardile kujundatud ja ... teele!
Maratoonar Merle kukkus kohe kappama, ma vaevu püsisin järgi. Kohati üritasime miskit loogikat teha, et ratastega sõidetakse kuhugi, jäetakse maha, jooksjad sõidavad edasi jne. jne. See väga ikka ei töötanud, sest kamba peale oli üks kaart. Ja vahepeal tegid ratturid hulka pikema ringi, kui jooksjad - no et rattal ka miski mõte oleks, kuigi pärast selgus, et rattaga oleks ka ikka otse saanud!

Suht-koht alguses panime puusse kaardimõõduga, mis oli 1: 13 333. No sellise asjaga ei saa tunnetada vahemaid reaalsus vs. kaart. Ja kõrgusjooned on sellisel kaardil saatanast – täpselt sellised, et sa hakkad neile lootma ja siis saad ikka sajaga petta – jooksevad nagu jumal juhatab. Paari punkti rahmisime ikka otsida ... aga välja tulime. Edasi läksid silmad jube ruutu, sest liiga palju aega oli kulunud ... ja ei viitsinud ühte mehitatud punkti minna /mida meile finishis ninale visati koos trahvipuktidega/

Nii me siis rapsisime, kõik vaheldumisi joostes ja ratastel ... välja arvatud Mer, kes terve tee jooksis – täiesti arusaamatu inimene!! Tegelt ka – täiesti mõistetamatu!! Nagu 36km järjest joosta - arusaamatu!!

Vahepeal läks pimedaks, nagu kohe üllatavalt täitsa pimedaks! Ja vahepeal panime kaardiga kergelt puusse ja vahepeal ületasime jõe üle natuke katkise veealuse silla, mille me lõpuks üsna katki tegime. Ja vahepeal mõistatasime linde, konni, karu ja hunti nende laulu järgi. Hunt erines selgelt karust, kes omakorda erines oluliselt lindudest!! Ja öösel oli külm, rattasadulas oli kohe päris külm vahepeal, niiet hull soov oli joosta vahepeal. Isegi nii külm, et eriti juuagi ei tahtnud.

Naljakal kombel peale 6 tundi ja 42km läbimist ei olnudki ma surmväsinud. Küll aga oli huvitav kell pool neli öösel suppi ja kringlit süüa ja täitsa isu oli kohe. Öösel! Pool neli?? Isu??!!!

Kokkuvõttes 13. koht (20 osalejat) ja kui me oleks ikka oma ruutus silmad lahti teinud ja selle ühe äraunustatud mehitatud punkti ka võtnud ... kasvõi lõpus, kus aega ju oli, siis ... oleks me eespool olnud.

Aga järgmine aasta võtame selle neljanda punkti ka ära! Raudselt!!

Xdream Iisakus

9. juuni 2013

Kõik sai vist alguse kirvest?
Tollel oli kahepoolne tera ja see tuli virutada vastu märklauda. Mul kirves kinni ei jäänud, aga märklauale pihta sain, seega lasti rajale.
Rattasõit, mis endiselt ei ole minu "tassike_teed" oli alguses päris OK. Maha ei jäänud ja valesti ei sõitnud.
Aga siis tuli turbavälja pindala arvutamise ülesanne.
/Oi kus pärast oli sellest foorumis jagelemist/.
No tuli mingi lindiga piiratud ala pindala mõõta ja valida üks neljast variandist ja siis vastav KP võtta. Ala oli sihuke ristkülik, millest oli nurkadest väljalõigatud kaks teist pisikest ristkülikut. No kui keeruline see saab olla!!
Mõõtsime sammudega ... mis rabas kippusid suvalise pikkusega tulema muidugi.
ja esimesed parmud sõid - suurema sea suurused. Ise ei jaksanud lennata, aga hüppasid okstelt kaela!
Mõõtsin kaardilt kompassi joonlauaga ... mille kriipsud olid nii paksud, et tulemus oli väga sõu-sõu.
esimestel parmudel sai kõht täis, nüüd sõid teised
Siis arvutasime ... et mismoodi arvutada ristküliku pindala? Enne üritasime aru saada, et kui 1cm kaardil on 250m maastikul, siis palju on 8,5cm?
ja parmud sõid - kogu vahmiiliga olid kohal!
Või 8cm - et oleks lihtsam teisendada?
ja aega läks ja parmud sõid ... esimestel oli ka juba jälle kõht tühjaks läinud!
Või 10cm - misiganes oleks arvutatav arv (no ei olnud sel hetkel enam kõige kirkam kriit karbis). Liitsime ja lahutasime ja korrutasime ja 4 erinevat korda lisasime ja võtsime jälle nulle tagant ära ...
... ja parmud sõid endiselt. Enam ei saanud aru, mis põlvkonnast
Lõpuks leppisime kokku miskis numbris, sest aega oli läinud ja rohkem ei kannatanud söödaks olla. Teema oli selles, et oli antud 5 pindala varianti ja millise õigeks pidasid, sellele vastav KP tuli siis minna ja ära võtta. Kurat! Õige punkti võtsime!!  /selle saime alles hiljem teada muidugi/
Igatahes rohkesti eluskaalu langes parmude saagiks seal põlvili maas joonistades. Seega edasisel rajaosal olime juba kerged.

Sedakorda oli korraldajate poolt plaanitud enne kanuuetappi tunnine lõunapaus - väga ilus nendest! Kahjuks polnud meil raha kaasas ja kebabi ei saanud seetõttu.  :-(  Lihtsalt ootasime.

Kanuu läks suhtkoht nirult. Esimest punkti, mida ei olnud, me ka ei leidnud. Huvitav miks? Teised saime kätte, ise saime märjaks ja kanuu saime mudaseks - need trikid tegime ikka ära.
Taas rattasõit - mööda teed, mis oli sillutatud poolikute tellistega. Ei! Poolik tellis on väiksem kui sealse killustiku fraktsioon.
ja parmud sõid! Osa oli minumeelest küll sama näoga, kui need, kes alguses sõid??
Orienteerumisjooks ... puhtalt suunda panemine ja suhtkoht hakkama saime. Vähemalt pärast Aguri tracki pealt tundus, et oli üsna otse punktist punkti.
vahepeal parmud ei söönud, vahetus oli ilmselt
Rattal sai selgemaks, et see on järjest vähem minu "tassike_teed". Olgu või rehviall poolikud tellised. Ahjaa, vahepeal kaotasin ma oma kaardi ära - kuna see oli kanuus läbiligunenud, siis ei kannatanud seda käes hoida, panin põue. Mingi hetk seda seal enam polnud - aaa võis ka olla, et parmud hammustasid selle pulbriks või võtsid kaasa??
Jõudu ka tegelikult enam ei olnud selle teema üle mõelda. Kurvastada ka polnud jõudu.

Rattaga kihutasime lõpupoole ühest õigest teeotsast sahinaga mööda ~4-5 km, ilma igasuguse emotsiooniga. Nii kergeks olime muutunud parmude poolt ärasööduna!! See oli hetk, kus kõigil oli mõnevõrra raske ja igaüks arvas, et küll teised kaks vaatavad kaarti.
Ei vaadanud.
Tükk aega ei vaadanud.
Lihtsalt sõitsime.
Päike paistis, tuul vihises, parmupere lendas meiega kaasa!
Sile asfalt oli!
Mina hoidsin silmad ruutus Aguri tagaratast enda ninaees ja kole raske oli. Mingil hetkel tuli pilt vähehaaval tagasi ja kohe tekkis ka soov teadasaada, et kuhu me sõidame? Kõigil kolmel korraga.
Ja miks me seda teed mööda sõidame?
Et järsku ei peaks enam selles suunas?
Palju huvitavaid küsimusi tekkis!!
Ja parmuisa perega olid jälle näljased
Lõpp tuli taas joostes läbida ... või siis ütleme, et jalgsi liikudes. "Jooksmine" on mingi natuke teine mõiste.
parmud enam ei söönud. Ilmselt mõtlesid, et nende raskus suruks mu kohe põlvili - kaastundlikud kiletiivalised need parmud!!
Me vist käisime ka miskis tornis mingit punkti passimas, aga sealt pole midagi head meenutada. Eriti hea ei ole ülesronimist meenutada.
Finish oli Euribor15 liikmete saabudes veel avatud! Jäi avatuks ka peale meie lahkumist.
Tulemused www.xdream.ee  Kui kõik on oma jagelemised ära jagelenud, siis ongi tulemused lõplikud.