Nordkapp ja Põhja-Norra

8-16.07.2023

Millalgi tekkis lastel idee - teeks ühe road-tripi Norra. Vaataks Nordkapi üle ja kruiisiks veits seal Põhja-Norras ringi. Mõeldud - tehtud!

Kuna 5 inimest tavalises sõiduautos - no pole just väga mugav, siis plaan oli rentida miski Chrysler Voyager tüüpi aparaat. Vahetult enne trippi sain info, et bronnitud autot ei saa. Lihtsalt rendifirma ütles, et EI SAA! Ei jõua kohale, käige jala!!! Äge rendifirma!!

Täitsa pekkis! Et mida nüüd siis???
Õnneks FB aitas - ülimega tänud siinkohal Liisile ja Helenile ja Toomasele ja Alexile ja Mannile, tänu kellele sai ikkagi Chrysler tüüpi auto ja katuseboks sinna otsa. Kannatas teha küll, kuigi ega mingit ruumi üle ei olnud hetkegi.

Laias laastus panime Helsinkist otse põhja ja siis mööda Norra põhjarannikut loodesse kuni Lofootideni - sinna ei jõudnud, järgmine kord - ja siis läbi Rootsi ja Soome Helsinkisse tagasi. Oli variant ka lõpetada Stock - Tallinn, aga kuna Tallinki hinnapoliitika oli tollel liinil mõõtmatult kiskjalik, siis sõitsime Helsinkisse tagasi ja kasutasime Vikingit.

Kütus:
Kokku kimasime maha 4500km ja kütust kulus kuskil 1000€ kanti - raffli iga päev läks paagitäis. Hinnad olid Soomes kuskil 1,9€/liiter (Teboilis 15-20 senti odavam, aga kuna see kuulub Lukoili gruppi, siis seal tankimise me välistasime - olgu või poole odavam - Venemaale läheb minu raha ainult tapva raua kujul ja seda läbi Ukraina!!)

Norras oli kütuse hind keskeltläbi 2,2€/liiter - vahe polegi kõige hullem.

Ilm:
Prognoos lubas max 6 kraadi, tuult ja vihma põhjas - seetõttu oli auto täidetud paksult talveriietega. Reaalsuses oli 20 kraadi ringis, päike siras ja tuult eriti polnud. Vihma sadas ainult ühel korral. Isegi öösel kannatas telgis täiesti tavalise magamiskotiga ööbida ja hommikul oli reeglina hirmus palav - see päike, saadananahk paistab seal ju 24/7. Mitte lihtsalt pole valge vaid päike laksab kogu aeg. Telkida proovisime ka kuhugi mäeveeru varju, et korrakski päikese käest ära saada :-)

Ööbimised:
Soome jaoks on olemas üks laavude kaart, mis pole 100% adekvaatne - mõni laavu võib olla aja jooksul kadunud - aga üldiselt annab ülevaate. Kui laavu on olemas, siis reeglina on see korralik ... kuigi võib olla rahvastatud.
Norra jaoks oli miski äpp ja seal on popid teeäärsed peatuskohad, kus on reeglina miski udutehnoloogiline WC, vesi ja ruumi telkida. Kohalikud muidugi ei telgi vaid paigutavad sinna oma camperid - no need moodustavad üldse liikuvatest asjadest miski 90%. Nagu reaalselt!
Igal norrakal on vähemalt 2 camperit - üks seisab maassekaevununa tal koduhoovis ja teisega kimab ringi. Huvitav on ka see, et norraka maja on reeglina max 50m2 suur - selline väike punakas onn viiekümnendatest. Nagu meil suvilad Kiisal. Muidugi väga hõredalt paiknevalt eksole Ja hoov on veel väiksem, kui maja ... aga camper mahub sinna ära küll!!

7% liikuvatest asjadest on jalgratturid - ma ei kujuta ette seal mägedes rattaga sõita, isegi ei taha ette kujutada - aga nad sõitsid. Ratas kotte täis laotud ja kulgesid.

Ja siis on tuhandeid camping-place'sid üle Norra. Enamustes on ees juba umbes 639 camperit tihedalt teineteise kõrval - nagu laulupidu ja telkima väga ei kutsu. Aga on võimalik leida ka rahulikumaid kohti, kus telgikoha asemel on hoopis mõistlik rentida mökki! Telgi paigutamine maksis näiteks 25€/per telk, aga 4-kohaline tagasihoidlik mökk maksis 55€/maja. Mahtus 5 inimest ka, vabalt.

Telgikoha leidmine suva maastikul pole ka eriline probleem, aga tüdrukutel oli nõudeks WC olemasolu, seetõttu kasutasime parking ja camping kohtasid. 
Norras kehtib selline reegel, et üheks ööks võid telgi panna kuhu iganes, mis on asustusest vähemalt 100m kaugusel, kus pole keelavat silti ja mis ei ole põld. Lõket teha võid ainult rannikul ja ettemääratud kohas. Maaomanikul on õigus tulla ja kasseerida sisse väike fee, kui ta seda tahab - mõistlik on siis maksta. Me vist korra telkisime täitsa suva kohas - õigemini ühe matkaraja alguses. Seal oli suisa lõkkekoht - aga no see kohalik 250 aastane ja 1,5 meetri pikkune kask ju ei põle ja metsakuiva temast liiga palju ei teki - kuidagi siiski saime tule ka üles ikka - ilus on ju vaadata - põlevat lõket ja töötavat inimest! Keegi raha küsima ei tulnud. Ja selliseid matkaradade alguseid/lõppe/puhkekohakesi on tohutult. 

Teed:
Kui keegi räägib, et Norras on miskid ülemõistuse üüüüberhead teed, siis ... neid me ei näinud. Õigemini - täiesti tavalised teed olid. Mõni oli natuke siit ära vajunud ja mõni oli veidi lapitud ja auklik - täiesti Harju keskmine. Kannatas igati sõita. Me võibolla päris autobahnidele ei sattunud ka, pigem otsisime ikka mingeid fjordidevahelisi kauneid mägiteid. Ja neid seal leidus. Nagu leidus ka tunneleid, kus tihtipeale reguleeriti arusaamatul põhjusel liiklust. Ja leidus ka rida teeremonte, kus ... no kus aega kulus :-)

Loodus:
No loodus on ulmeilus! Nii kui Norra piiri ületad, kohe läheb väga ilusaks, silmanahad kuivavad ja suu on kogu aeg ammuli. Kõik on ilus! Kogu aeg on ilus! Ja nii kui Norrast välja sõidad (meie puhul siis Rootsi) ... nii ka ilu kohe lõppeb!! Nii on!
Mingeid koskesid pole kuhugi mõtet vaatama minna, sest neid on KOGU AEG ümberringi. Kogu aeg!! Ei pea kuhugi minema, lihtsalt vahid autoaknast välja ja silmanahad kuivavad jälle ära! Ja mäed - mis mulle muidu eriti ei meeldi - on ilusad, vaadates väga ilusad. Ja kaljud on ilusad ja meri (sisuliselt Põhja-Jäämeri, mis seal kannab küll Barentsi mere nime) on nii kuradi ilus, et jälle silmanahad kuivavad ära.
Õnnestus ka ujumas käia - vesi oli suhtkoht ujutav ... aga sigasoolane! Teises miskis abajas oli samas jälle max 5 kraadi - jalad tahtsid alt ära kukkuda. Niiet oli erinevaid temperatuure. Aga jube ilus!

No ja siis need põhjapõdrad. Need on nats valesti kokkupandud, see tagumine ots on kehvalt välja kukkunud ja loperdab veits. Õnneks nad ei ole äkiliselt ilmuvad loomad, seda enam on neid palju. Väga palju! Juba Põhja-Soomes hakkavad nad teedel töllerdama ja Nordkapi kandis on puhas hullumaja. Kuna tee on üks väheseid asju, mida mööda kannatab liikuda fjordide ja kaljude vahel, siis ... no siis too loom seal teedel põhiliselt ka liigub. Tal ei ole kiiret, mitte kunagi!!

Tavapärane juhtum on selline:
põdrakari, no kari porosid - 6…9 looma kulgeb suht-koht seletatud nägudega piki teed. Telgjoonel muidugi. Siis tagaotsas üks vend loivab vaikselt kraavi ära, mille peale parve juht - no karjavanem eksole - hüüab: "hobused seis!!"
Jääb seisma poolpõiki - täpselt nii, et tee valge keskjoon jookseb kõhu alt läbi. Tema järel kogu kari seis, algab keskustelu juhi ja võssatõmmanud põdra vahel. Sõnadeta, kehakeeles - aga vägagi arusaadavalt:
- oot kuhu lähed?
- aaaaeeeei ma niisama korra vaatasin kõrvale, seal üks mahlane rohututt
- oot mismõttes?
- aaei mul niisama tundus nagu, et seal on
- mmm…mmmmm
- aijaaa ega ma ei tahtnudki minna kuhugi, ma mõtlesin, et ...
- kuule sina ei mõtle! kas sa saad tagasi teele!!
- eeeejaaaa ei ma juba tulengi tagasi jaajaa!

Ja kari jätkab piki teed liikumist.
Ja niimoodi pikalt-pikalt.
Osad autod poevad kuidagi läbi, kes ei mahu, see ootab.
Normaalne värk!
Muid loomi nagu ei näinudki, paar lehma oli ka kuskil hoovis, aga mida sa seal mägede vahel ikka lehma kasvatad või maad harid - kartul veereb vaost kolinal välja! Kui siis võibolla porgandit - selle lööd maasse kinni.

Nordkapp
Iseenesest mõttetu koht. Kruusane parkimisplats, metallist gloobus, kole metallpiire, miski maja ja mõned kujud. Ja palju rahvast, kes vaatavad aia tagant tühja merd! Täpselt sama tühja, mida meil on võimalik vaadata Paldiski pangal või mis iganes Ida-Virumaa pangal. Aga ära peab käima!!

Õnneks on Nordkapis nüüd parkimine ja WC ja joogivesi tasuta. Keset teed on miski putka, kus on vend, kes küsib:
- tahad muuseumisse või sööklasse??
- ei taha, tahaks lihtsalt parkida ja ringi vaadata
- okei, muuseumi eest ja sööklasse saamise eest pead pileti ostma miski xyz-sada NOK'i, aga parkida saab tasuta
- ei taha muuseumisse
- siis sõida sinna vasakule parklasse, see on tasuta!
Ma ei näinud, et keegi kuhugi mujale oleks sõitnud, kui sinna tasuta parklasse. Või et mõni auto pargiks kuskil mujal - ei olnud.
Ja teiseltpoolt jalgsi said ka sinna muuseumisse ja sööklasse - võibolla tuli seal sees miskit raha maksta (ma täpselt küll ei mõika, miks peaks sööklasse pääsemiseks pileti ostma). Samuti ma ei mõista, miks see piletiputka seal keset teed pidi üldse olema - muuseumi pileteid võiks ju ka muuseumisse sisenemisel müüa???!!

Eks see ongi nats teistmoodi Norras - see muuseumide värk. Näiteks Narviki sõjamuuseumis istus ka tädi laua taga - nägi täpselt välja nõnda, et sealt saab pileti. Ei saanud, automaadist pidid pileti ostma! Ja siis automaadi kõrval oli triipkoodi lugeja ja värav - sealt pidid läbi minema. Väravast paremal ja vasakul polnud midagi. Sisuliselt nõudis koodi skännimine ja väravast läbiminek väga filigraanset opereerimist - samal ajal kui rahvas siiberdast väravast paremalt ja vasakult pidevalt mööda ... aga vot muuseumisse tahtjad pidid seda väravat liigutama! Müstika! 

Muuseas see sõjamuuseum seal Narvikis on päris äge!! Palju me ikka teame 2.MS'i lahingutest kuskil põhjas!! Ja seal Norras natsipoisid ikka täitsa ilusat elu elasid!

Aga Nordkapist palju ägedam on jalgsimatk Knivskjelodden Trail'il. See algab 4-5km Nordkappi teed mööda tagasi tulles, ühest parklast. Edasi-tagasi tripp on kuskil 19km ja viib Nordkapist läänes olevale neemele - mis on iseenesest isegi tiba kaugemal põhjas, kui Nordkapp ja kust saab kenasti toda Nordkapi kaljut vaadelda.
Meil kulus 6h selleks tripiks. Pole eriti raske, tagasiteel on üks tõus vähe kabedam, aga võtab aega. Lage, korralikult kivine ja jube ilus. Kohati võib rajalt hälbida kui tähelepanelik ei ole. Igatahes väärt käimist! 

Treili lõpus on kena paksu adru ja sigakülma veega rand. Ja kivine neem, kus on huvitav turnida. Abiks on tugeva tallaga matkasaabas, aga tüdrukud mul käisid tossudega - said ka hakkama. Jalad võivad veits märjaks saada ja üks plika mul väänas jala korralikult välja. Aga jäid ellu! Varbad saavad ka kenasti ära taotud vastu kive! Kuna pidevalt on valge, siis osa rahvast läks näiteks ööseks sinna neemele - võibolla päikese mitteloojumist või mittetõusmist vaatama??
Vihmaga ja talvel võib see trekk üsna raske ja sigalibe olla!!

Üldse on selle Euroopa põhjapoolseima punktiga nagu 3 taset:
* tase 1 - mandri-Euroopa põhjapoolseim tipp - asub Nordkapist mõnevõrra idas - Mehamni küla lennuvälja tagant läheb trail. Edasi-tagasi 35+ kilti - kahe päevane matk ikka. Ja pidada olla keerulisem kui Knivskjelodden.
* tase 2 - Euroopa põhjapoolseim tipp - Knivskjelodden trail viib sinna. Sest teatavasti asub Nordkapp ja ka see Knivskjelodden ju saarel nimega Magerøya. Aga kuna saarele viib tee, mis vahepeal läheb küll tunnelina mere alt läbi, siis tundub, nagu see ei olekski saar.
* tase 3 - Nordkapp

Tase 2 ja tase 3 said tehtud, tase 1 jääb tulevikuks. 

Hindadest ja rahast:
Mulle, nagu ka ilmselt paljudele teistele, on jäänud ajaloost mulje, et Norra on üks überkallis maa. Ega ta odav ei ole, aga vahepeal on meie hinnad neile oluliselt lähemale jõudnud. Oli kuulnud mingeid jutte, et pudel CocaColat maksab juba lähes pool kuupalka vms. Tegelikult on asi oluliselt helgem.

Toit poes on umbes 2x kallim. Kuna armee kuivtoidupakkidele tahtsime miskit vahelduseks, siis sai ka mitmel korral supermarketeid külastatud.

Kärutäis (no mitte päris täis muidugi) tavalist toitu (leib, sai, juust, vorst, jogurt, mahl jne jne.) mis Eestis pealevaadates on kuskil 50-60€ .. maksis seal 100€ (NOK'i kurss on ligikaudu nõnda, et 1€ eest saab kuskil 11,2NOK'i).

See ulme_cocacola ... 4x 1,5 liitrit ... maksis sisuliselt täpselt sama palju kui Eestis :-)
Odavaim 0,5 liitrine õllepurk poes (4,2 promilli, mingi karu pilt oli peal) maksis kuskil 2,5€. Kõrtsus maksis 0,5 õlu 100 NOK'i (raffli 9€) - seal nad vahel annavad tegelikult ka 0,4'se õlle sama raha eest - põrssapojad!

Kangemat alkot müüakse spetspoes - Vinmonopolet. Seal maksis näiteks 0,7 liitrine Captain Morgan ~35€ - meil on sama asi kuskil 17€ kanti - seega umbes_täpselt poole kallim. Olin ausalt siiralt üllatunud! Mu ettekujutuses olid miski 5-6x kallimad hinnad!! No a la sellesama Morgani rummi hinnaks ootasin kuskil 100€ ringis. 

Rumm jäi ostmata (loe: oli juba Eestist kaasa ostetud), aga õlut limpsasime seal küll. Täitsa tavaline joodav õlu oli.

Nii et Norras kannatab trippida küll. 

Ikka eri pagana ilus on - silmanahad kuivavad kogu aeg ära! 

Tõepoolest, nii kui Norra piirist üle saad - kohe läheb jäledalt ilusaks … ja vastupidi! Nii on!

Expedition Estonia 2023 - liiga pikk, liiga valus

30.06-2.07
Sääsehirm
Klass: Open
Kokku 220km

Kui ma ütlen, et ma väga vaimustunud osalemisest olin - siis oleks see ilmselge vale. Merka veenis mind pikalt meid regima ja ilmselt kaalukeeleks sai Swimrun'i lubadus. Et rabas on saarte vahel tarvis ujuda ja seal me paneme!! See mulle meeldib - ujumine ma mõtlen. Kuna Merka ise ka ei tahtnud Expedition klassi mingisse tiimi panema minna ... no siis tuli ikka Sääsehirm rajale kirja panna. No et oleks, millest rääkida :-)

Esimene lugu - treenitusest:

Vaatan treeningpäevikut ja panen ruttu kinni!!! Jooksnud olen sel aastal max 4km, kõndinud olen oluliselt rohkem. Otseselt vahetatud puus jooksmist ju ei segagi, aga ei taha, üldse ei taha joosta. Vastik ja ebameeldiv on kõik, mis põrutab. Veits lohutas fakt, et Expeditionil me ühtegi jooksusammu teha ei kavatse.

Ujunud olen rohkem kui jooksnud - see distsipliin mulle meeldib, väga meeldib. Samas ratast sõita jälle üldse ei meeldi - kuidagi olen sel aastal ikka oma 400km sadulas suutnud veeta - kõlab ikka palju nagu??.
Kui päris aus olla, siis peale suuskade kottipakkimist märtsis - no polegi eriti liigutanud ennast. 

Kui siia setupi lisada ka tugevalt 100+kg kaalu ... siis mulle jäi küll mulje, et üle 3 tunni ma ilmselt vastu ei pea. Samas olin igati valmis tõestama, et 2,5 päeva teen järjest ära küll. Kui õnne on. Onju!!

Proloog Viljandi lossimägedes

Jätsin KP'de läbimise Merkale, katsetamiseks tegin ise kuskil 300-400m joostes - jube ebameeldiv oli. Rohkem ei proovinud.  

Ratas

Kohe alguses pandi hooga minema ja esimene tuntud tõus Viljandi järve jooksust ... õnneks tuli rattal kett maha ja sai ausa näoga ratas käekõrval üles jalutatud. Sõita selgelt poleks jaksanud.

KP6-7 Heimtali tõus tahtis täiesti ära tappa. Üleüldse krt - Mulgimaa pidi sile olema - no ei olnud, tatt oli pidevalt täiesti ripakil. Juba kuskil 20km läbimisel tahtsin ära koju. No ausalt! Kole ponnistus on see rattaga sõitmine ikka, eriti need krdi tõusud - olgem ausad, oli hetki, kus lükkasin ratast käekõrval ... kõik teised sõitsid!

KP10 Loodi põrgu - no dziisas - õnneks sai mõneks hetkeks ratta põõsasse visata ja jalgsi minna - muidu oleks minu teekond vist siin lõppenudki. Pulss laes, kõik jõuvarud ammendunud, pilt hägune - võistlus pole veel alanudki, mina juba surnud part ... ei olnud hea tunne!  

Sihuke hull rongis panemine ei ole ikka enam vastuvõetav. Tasakesi tuleb minna, vahepeal hinge tõmmata, siis jälle minna. Edaspidi proovisingi seda mantrat järgida - kõik sõitsid mööda ziuhh_ja_ziuhhhh!
Minumeelest pani vahepeal mööda ka üks tädi naistekaga, vanuses 75+, piimapleku lenksus, läks kohalikku lauta lehmi lüpsma!!

Silver räägib mingist "külastate ilusaid kohti kaunil Eestimaal ..." .... no_ma_ei_tea!
Esiteks - pilt on pidevalt taskus, endaga on nii palju tegemist, et ringi vaadata ei ole aega. Ei jaksa ka.
Teiseks - pime on ju!

Teine lugu sellest, kuidas ma ju krt ei näe!!!

Kaugele ei näe, lähedale ka ei näe Kui panna läätsed, millega näeb kaugele, siis pole võimalik kaarti lugeda ... ja kui panna läätsed, millega kaart on nagu kulda ... no siis ma ei näe 200m kaugusel olevat "anna teed" märki! Ei, märki näen, aga aru ei saa mis märk on!! 

Olen katsetanud udupeeneid bifokulaarseid läätsesid - vajaliku miinuse ja kerge plussiga ... üliedevad .... aga ei näe ei kaarti ega toda märki!!! Kõik on udune!!
Kuidagi siiski olen leidnud sellised, et pigem olgu kaart selgem ja horisont udune, kui vastupidi. Pimedas teeb ülierk pealamp kaardivaatamise veel raskemaks - läigib ja kontrast on nii suur, et pea hakkab ringi käima sõidu pealt vaatamisel ... aga eks seda on tunda, kui teelt välja sõidab!!

Õnneks ka Merka ei näe eriti kaugele ja tal pole ka läätsesid ... selles osas oleme võrdsed - kamp pimedaid üritab siin panna silmad ruutus! Õõvastav! 

KP15-16 Õisu - taas sai rattalt maha ja jalutada veits. Viga ei teinud, KP 15 pealeminemine oli küll joppamine!! Täiesti suva kohas kalda all võssis. Merka tõi ära.

Hullult ootan rattatreki lõppu ja valgeks minemist. Kuskil öösel kella 2 paiku - 35 kilti peale starti hakkasin juba ootama. Lõppu. Et midagigi paremini näha. 

KP17 kohtusime Silveriga  - ilmselt tuli juba punkte maha võtma, sest nii kaua küll keegi 35 kilti sõita ei suuda - 3,5 tunni stardist!!

KP21 kihutasime veits mööda, aga NATO'lased panid veel suurema hooga mööda - saime neist veits ette.

KP23 - äge raudteesild - metallist, tuli turnida, aga üllatavalt vähe. Täitsa hämmastav, et KP polnud silla teises otsas. Vanad raudteetammid on ägedad. Mitte need katkised nõukaaegsed või puuaegsed majad, kuhu meid kogu aeg aeti. Aru ma ei mõista, kust Silver neid alati üles korjab!!??

KP27 - Lillevilla. Olla ilus onud, ma olin singlitel nikerdamisest suht lödi, suutsin ainult kaarti, träkki ja esiratast jälgida - nendel metsateedel ma ei saa üldse sõidetud - kardan matsu panna. Sõidan jube aeglaselt, aga ilgelt väsin ära!

KP29 - Läti piir. Kuskil 70km sõidetud ja 7h. Väljas täiesti valge, ma juba hakkan hoomama maailma enda ümber. Ei, tegelikult ei hakka - jube otsas olen, maailma vaatamiseks on vaja vähem lödi olla. Pea enam ei tööta, viimased 20 kilti on olnud ainult üks mõte - saaks see ratas juba läbi!!
Kohati viskab sisse teist mõtet ka - 8h on kontrollaeg - järsku jõuame?
Ei vist ei jõua?
Aga võibolla jõuame - ees on harvesterirada, jubedalt konarlik, puhas valu ja õõv - kes see kurat sunnib inimesi sellistesse kohtadesse??? Rattaga!!!
Päris kindlasti ei jõua!!

KP33 - Mõisaküla bussipeatus - Raichmanni Carrot Adventures vedeleb ka siin - see on üllatus! Nendega kohtume edaspidi pidevalt. Teine tiim, kellega elutee meid terve rada kokku viib, on Tarmaku Janene Kilimanjaro jr.

Vahetusala Mõisakülas - antakse 1 sai! 
Nagu whaaaaat??? ÜKS SAI????!!! Käib suus pikalt ringi, nii üksik on see sai!

Ratas nurka, rattakingad nurka ... elu on ikka ilus, kui õõv on läbi! Vahetusalas kosumiseks kulub aega! Kuskil 25 mintsi turgutame ennast. Elujõud voolab minusse, ratas on tehtud - edasi on ju kõik lill!

Aeg; 7:50, läbitud 81,5km

Jalgsitrekk

Uskumatult hea on kõndida! Ausalt!
Läheme otse, läbi discgolfi raja ja võsa ... ja jälle mingi katkine telliskivimaja. Jummijammi!!

KP36  - rabas tatsumine on paras katsumus, võtab tati ripakile. Raba on ilus ... või no mida ma ikka vaatan, tegelen rohkem endaga. Erilist viga ei tee. Raba lõpus jookseb miski tiim meist mööda ja Tarmak käsutab oma tiimile "10 senti samm pikemaks!!"
Püsime napilt kannul!

Uus raba, veel pehmema ja paksema samblaga, veel raskem käia. Vesi voolab igalt poolt ja aju hakkab vaikselt kokku jooksma - raske on! Aga pean vastu

KP39-43 - Swimrun! Meie ala!
Naudime igat vettehüpet, ujumist ... teised loevad KP koodi juba veest - meie peame ennast kaldale vedama nagu hülged, SEST ME JU EI NÄE NII KAUGELT!

Ilus on. Aega läheb. Ühes kohas ei saa täpselt aru, millise mätta peal KP on, solberdame ringi nagu hülged. Vesi on megasoe, kohati ainult on seda vett muda peal vähevõitu, kõht kraabib põhja.
Meiega koos on nüüd Silvia (NooNii)

Kolmas lugu - Silvia - ulmetüdruk! 

Üksi teha sellist hullust??? Mitu korda küsin üle ja ikka ei suuda uskuda, et ta üksi on!! 
Terve raja jooksul ei kuule tema suust ühtegi kurtmist, et raske, väsinud, külm. Mulle tundub, et ta ei vaheta vahepeal riideid ka - täielik ulme! Ja tossud on tal ... no tantsusaalis oleks need tegijad! Mulle tundub.
Vot siit sirgub Eesti seiklusspordi tulevikutegija! Päriselt!
Silvia jääb meiega koos lõpuni kulgema ... ja aitab meid üsna mitmel kriitilisel hetkel sellega ... et ei ütle midagi :-)

Kusjuures ta lõpuni ei lase välja paista, et tal kohati päris raske on, et ta väsinud on, et tal jalad lõhki on. Ma ei tea, kas ta vahepeal sööb ja joob ka midagi ... ei tundu eriti.

Vahepeal otsustame tuima rabatreki asemel valida veits pikema, aga mööda teed kulgeva liikumise.

Kaardile, turvapunkti juurde on joonistatud mingi tee keset viljapõldu!! No ei ole seal miskit teed! Nats otsime, lõpuks läheme ikkagi mööda vilja tallutud searada - ebanormaalne!

Tundub, et kontrollaja 6h teeme vist täis. Jõuame elusalt vahetusalasse Tihemetsas

Aeg: 13:30 (puhas jalgsitrekk 5:10), läbitud 100km

Kannivahe on korralikult ära hõõrdunud, ja just jalgsitreki ajal. Reeda laenab Sudokreemi - seda kulub! Õnneks saab süüa - müslit. See ei maitse absoluutselt. Silver annab 2 kirssi, Reeda toidab praevorstiga ning Timmo 6eurise jäätisega, mida ma ei raatsi tavaliselt poest osta - aga siin topitakse mulle lusikas otse suhu - ulme!
Siia jääkski, siin on elu .... ja ees ootab taas ratas va rõvedik!! Oi kuidas ma ei taha edasi minna, aga Merka käsutab sadulasse ja liikuma!!! Silvia ning Carrotid on juba udu tõmmanud.

Ratas
Toimetame lähes kogu tee koos Carrotitega - kord nemad ees, kord meie eespool. Silvia võtame endaga kaasa - ei lase tal üksi jõlkuda võõras metsas - kuigi ta on Viljandimaa tüdruk - aga no mine tea, kes kõik metsas võivad varitseda!! Kustub siia veel ära mingil hetkel - parem võtame kaasa ... Hull tüdruk - võibolla hoopis tema tassib meid edasi???

KP47 - Tihemetsa Coop'i pood.
Merkale KP, mulle pood igaühele midagi!! Kiirelt üks külm õlu - jõuan täpselt ostetud kuniks teised KP'st tulevad - assaramp kui hea see on!! Külm õlu - mõtelge!!!

KP49 - redeliga mingi lagunenud lauda katusele
Kõrval murrab üks Team Kaitsevägi 23JVP liige endal raginal ahhilka! Korralikult, kantakse omade poolt lahingväljalt minema. 

Vaatan seda redelit ja ohkan - ilmselgelt samast ajast, kui laut ehitati - Tervisekaitseinspektsiooni tädi hakkaks kõva häälega karjuma - aga ronima peab! Jääme ellu ja terveks.

KP52 Kanaküla Coop, poolkülm coca-cola maitseb jube hästi - Carrotid jäävad jäätist limpsima!

KP53 sillal, teeme väikese peatuse. Lihtsalt lebame. Päike paistab, rohi kasvab - tädi ja onu seisavad ratastega ja vahivad meid näod pikal - aga öelda ei julge midagi. Ma julgeks ... aga ei jaksa! Kuradi lödi on olla. See rattasõit ikka sandistab!

KP54 kuskil jõe kaldal võssis, alguses ei leia, Carrotid aitavad. Lähen ise ka vaatama koos Silviaga, KP silti näen, koodi silm ei seleta, liiga kaugel. Silvia ütleb koodi - ei, ma tahan ise näha, teen sammu lähemale ... libisen sahinal mööda jõeperve alla ja olen põlvini paksus mudas. Ei edasi ega tagasi - jube abitu tunne! Lõpuks kuidagi vingerdan kaldale - näen välja nagu kanalisatsioonist väljakaranud torumees! Must, kole, lääbakil!

Enne TA3 on lõputud motivatsioonisirged kruusakatel. Kvartalite kaupa. Tuul on muidugi vastu. Merka pressib ees, mina vaagun paarsada meetrit tagapool. Silvia selgelt kustub, aga kõik jõuame lõpuks TAsse

Aeg: 17:30 (puhas rattatrekk 3:15), läbitud 140km

Saime rutem, kui plaanitud 5h - no iseenesest oli ka lihtsalt sõidetav ots. Rattast on hullult kõrini, taguots on täiesti ribadeks.

Kanuu

Silvial oli tellitud oma kanuu koos süsta aeruga. Seda ta ei saa - pole ei kanuud ega aeru - Vaatame kõik kummalisel pilgul korraldajaid ja võtame tüdruku enda paati.

Esimesi tõmbeid tehes vaatan seda paati veits täpsemalt - mingi krdi jama on!!!
Tagumine iste on nii vastu keskmist, et mul ei mahu sinna jaladki vahele, rääkimata aerutamisest. Mida pekki??!! Istun ahtrisse paadi servadele ... seal on jälle miski väljaulatuv jublunn, mis täpselt tahab tungida mulle teatud kohta. Täitsa lõpp!! Kuidagi poolviltu olengi kogu selle aja.

KP56 hurtsik jumalast hüljatud kohas

Majast väljumisel kukub mul kompass maha, kummardun ja tõustes löön lagipea täie jõuga vastu ülemist ukspiita. Karjatan, pilt läheb tasku ja vajun istuli maha, piit kukub mulle kolaki kaela.
Kulub üsna mõni hetk, kui üritan aru saada kes ma olen ja kus ma olen. Vaikselt kobin püsti, katsun pead - see on alles - tuleb edasi panna, muid variante ei ole. 

Paat ei liigu, paat on parrasteni vees - ILGE KÜNA RSK!!!
Paar korda on oht, et paneme külili ära, õudne piin on kogu see kanuutamine. Edasi ei saa, aega läheb ja jalad surevad jõhkralt ära. Lisaks on pidevalt miski jublunn mul pepus!

Õnneks Silvia suudab ablada, kus me oleme ja õigetel aegadel korjame KP'd ära. 
Tõeline õõv on see kanuutamine täna. Me ei liigu absoluutselt. Kohutav aeg kulub, kuni vahetusalasse saame. Lõpus hakkab mul tiba jahe - sügav õhtu on saabunud, kui sellest piinast pääseme. Kanuu on muidu suhtkoht meie ala, mida me valdame. Täna ei ole!! Üldse ei ole!
KOHUTAV!!!

Aeg: 23:00 (puhas kanuutrekk 5:00), läbitud 160km

Täpselt kontrollajaga tegime ära kanuu - jube häving.

Jalgsi

Suht jahe on, aga pikad püksid ununesid teise kotti. Panen pika varrukaga särgi ja jope - tõmban sisse tee ja lõpuks saab ka sooja soolast Tactical Foodpacki ... soojem ei hakka, aga see on kõige väiksem mure. Suht lödi on olla, õnneks kõndimine kannatab elada. Ees ootab kena öine raba ja kuulu järgi ka korralikult vihma.

Ilma erilise emotsioonita asume paar mintsi peale Carroteid teele. Tekib väike diskussioon - kohe oleks vaja ületada Tõramaa jõgi, aga see on suur ja lai ning ilmselt peab ujuma. Samas tüdrukuid see väga ei vaimusta. Teine variant on Karuskosest ringi minna, seal on sild ... aga tee on veits pikem. Otsustame ikkagi mitte_ujumise kasuks.

KP60 mingi kelder next_to_nowhere - kust kurat Silver leiab sellist kraami???!!
Pimedaks läheb, jalg on suht tönts - ees ootab teine öö.

KP61 torni ronib peaaegu ka Merka, ei tea mis tal hakkas, väsimus ilmselt võttis hirmu. Teeme pisikese lebopeatuse - kiiret pole.

Nüüd teeme viga!
Otsustame mööda loha ja mitte mööda träkki minna - otsus on õige, aga miskil hetkel kaldun ma väga lõunasse ära, kartes liiga rappa sattuda põhjas. Korralik võsa on ka. Probleem pole selles, et veast aru ei saaks - lihtsalt kottpime on, ilge võsa, kumm on tühi ning parajalt pikk maa rahmida. Silvia täpsema kella abiga lõppeb kõik õnnelikult.

Hakkab sadama, kohati päris korralikult sadama! Ja lagerabal on kottpime ... isegi kesksuvel ... nii imelik kui see ka ei tundu. Mul on üsna võimas lamp, aga läbi vihmasaju ei näita seegi kuigi kaugele.

KP63 tuleb kenasti, aga edasi läheb täitsa jamaks. Ümberringi on pehme kattega laukad, kuhu ma pidevalt põlvini sisse prantsatan. Tüdrukud saavad enamjaolt läbi, aga nemadki tahaks mööda minna. Näeme kauguses lampe ja saame aru, et seal on metsaviir ... aga krt ei saa neist laugastest ümber. Proovime igat pidi, teeme ringe ja ... jälle krt oleme samas kohas tihtipeale ... või mulle vähemalt tundub nii.  Uskumatu lugu võtab pead kratsima - sa ei ole eksinud, sa tead täpselt kuhu suunas minna ... aga krt sa ei saa sinna minna!!!

Kompass hakkab kala panema, näitab kord siia, kord sinna, kell hakkab ka tühjaks saama. Aga kellas on träkk, mis segases olukorras on väga abiks.

Müttame seal pimedas paduvihmases rabas korralikult, kohati vajuvad käed jõuetult rippu - välja tahaks.
Lõpuks saame - leiame ka KP64 männi männitukast. Teeme pisikese taastumispausi, sööme/joome, peame aru. Sajab jäledalt, tüdrukutel ilmselgelt hakkab külm. 

Mul tavaliselt hullult külm suvel ikka ei hakka - vot see on tõesti üks paksu kere eelis - külma kannatab oluliselt rohkem! Siis kui teistel on huuled sinised, sõnu suust ei tule ja kõik hangub - nagu Extaril 2016 - siis mul on olukord veel talutav. Kuigi jah - tookord oli ikka eri krdi külm küll!!

Ühesõnaga - tuleb edasi minna. Motti liiga palju pole, aga ... teeme edasi.

Teeme taas korralikku viga, mööda sihti tuleb alla korralik loha, keerame ka õiges kohas läände metsaribal ... aga edasi läheb lappama. Kas jälgida träkki (mida mul kell enam ei näita) või paneme kompassiga suunda oletuslikule põhja-lõuna suunalisele sihile ja mööda seda KP65 poole. Ma paneks suunaga, Silvia tahab träkki jälgida. Mõte ei tööta eriti, vaielda ei jaksa.

Silvia ja minu vahel areneb huvitav diskussioon ... kumbki ei ole maailma teravaima kuulmisega nagu selgub:
mina: Ütle, kui me träkil oleme
Silvia: läheme träki poole
mina: mida sa ütlesid?
Silvia: mida?
mina: misassja?
Silvia: peaks träkki mööda minema, aga ma täpselt ei saa aru
mina: kuhupoole, paremale või vasakule?
Silvia: mida?
mina: mida?
Silvia: mida sa ütlesid?
mina: ma ei kuule
Silvia: mida?
mina: ütlesid midagi või?
jne
jne
jne 

Jõuame lõpuks jõeni välja - jõgi suur/lai, vaja ujuda.
Ei ole entusiastlikke nägusid, kohe ikka üldse ei ole. Üsna kustunud silmad vaatavad vastu. Mul tõmbas seal võsas rapsides adrenaliini ilmselt üles ja erilist väsimust nagu polegi. Läheme siis ikka sillast ringi, tee sillani on puhas porno - tähendab mingit teed pole, ilge võss taas!

Teel KP66 juurde on selgelt näha, et Merka kukub kohe ümber - ütleb, et juba mitu viimast tundi näeb olematuid asju ja püüab nende eest põigelda, Silvia liikumine suht siledal rajal on väga kaootiline ja jutt suht seosetu kohati - tüdruk poetab mokaotsast, et ta on väsinud! Kõik! Mitte üht sõna rohkem - ulme!

Sisuliselt on 48+h üleval oldud ja organism selgelt annab teada oma vajadustest horisontaalseks muutuda!!
Ja kui viimane magatud öö oli ka selline poolpidune, nagu Merkal - siis pole üldse ime, et tahaks ennast kõndides ka kokku pakkida. Silvial on lisaks tallad ribadeks. Mul nagu unega probleemi pole, võiks isegi öelda, et enesetunne on kõvasti üle keskmise. Ja hetkel jaksan ka.

Aega on kulunud 30h ja läbitud 180km - kaunis varahommik, päike tõuseb, kell on umbes 4.

Otsustame, et teeme 15 mintsi und - peale KP66 on miski grillipaik, seal pingid, nendel laseme silma kinni. Me tõmbame Merkaga kumbki termokile ümber, Silvial on ka miski kabedam asi. 30 mintsi magame ära ... ja otsustame veel 15 mintsi magada täistunnini :-)

Ärgates on sitikad pugenud absoluutselt igale poole, kuigi enne sai tohutu kogus diffusili endale näkku lastud. Vaikselt tõmbame kanged kered liikvele, nüüd on mul enesetunne suht sitt, silmad lahti ei tule. Igalt poolt valutab ja mott on maas.

Veidi arutame jäänud viie KP läbimise mõttekuse üle. Üks ujumine tuleks kohe teha ja ... no ei tõsta entusiasmi see fakt. Jalutame, ei ... komberdame vaikselt vahetusalasse.

Aeg: 32:00 (puhas jalgsitrekk 7:45; 27km), läbitud 190km
8h kontrollajaga täna ei oleks läbinud seda trekki.

Vahetusalas on Janene ning parasjagu saabub Carrot. Reaalsus on, et meil ilmselt oleks kulunud veel 2 tundi.

Keeldun kategooriliselt rattasadulasse istumast, lihtsalt ma ei suuda sellise taguotsaga seal olla. Merka veenab mind ikkagi lõpuni sõitma, pikalt veenab, lõpuks annan alla. Teeme ära, aga palun nii otse kui võimalik. Selgub, et otse ongi 34 kilti! Tahaks surra, kohe, siinsamas.

Ratas

Ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet, kui istmik puudutab sadulat, isegi karjuda pole mõtet. Liigume kuskil 4-5km kaupa, rohkem järjest ei kannata. Istumine tegelikult polegi kõige hullem - hull on see hetk, kui kinnikleepunud kanni kisud sadulast lahti kärrrrdi!!! Tundub, et vähemalt pool sellest jääb sadula külge. Nii valus on, et tahaks nutta! 

Ühe pausi ajal jääb teeveerde hernepõld - oleme Silviaga nagu notsud rukkis - kõhuli ahmime herneid sisse, oi kurrrrja kui head on.

Tee on kogu aeg ülesmäge minumeelest ja ma olen täiega lödi. No lihtsalt ei jaksa. Süda on paha, jalad värisevad all.
Kuidagi tahtejõuga surume viimased 10 kilti Viljandisse ära ja Silvia viib meid kõige otsemat teed järve äärde.

Taas kasutab Merka kogu veenmisjõudu, et me sõudepaadi otsa üle järve ja tagasi ka ära teeksime. Tõrgun. Silvia ei kurda midagi - ulmetüdruk. Alistun. Sõuame ära.

Ületame lõpujoone. 

Finiš!

Aeg: 36:15 (viimane ratta/paaditrekk 4:30; 32km), läbitud 220km

Kõik on tore, aga Open rada võiks veidikene lühem olla - vahe Expedition-klassiga oli 1 punkt - ÜKS punkt!!!
Ei jaksa enam nende motivatsioonisirgetega lõputut võitlust pidada. Tahaks rahus teha, nii et ei peaks ninast verd välja kangutama, et aega jõuda. Niimoodi inimlikult, mitte silmad ruutus tormates.

Aga sina ei pea mitte tegema Peatreeneri tegude, vaid tema sõnade järele: PANNA ON VAJA!!!