101km põrgulist seiklust suuskadel.
Taagepera maadelt läbi Läti piiri, Rutu mägede, Ennuksemäe punkri ja Loodi põrgu Holstre-Pollisse.
Kontrollaeg 24h ja ei minutitki rohkem. Olgu tehtud! Kesklaagrisse (47 km) pead jõudma 10 tunniga! Kogu varustus kaasas ja no help peale paari ametliku söögi/joogipunkti. Kedagi ei evakueerita, kes kukub, see sinna ka sureb!
Sellised tavainimesed. Ja ma sain sellele vastuse!
Vanakuri ei ole mingi loodusenautimine ... kuivõrd valget aega on ainult 4,5 tundi - ülejäänud on pime, külm, raske rabamine, puhas õõv, ellujäämine, katsumused, lootusetus, kustumine, lõputu lõpu ootus!
... enamus esimese 4 tunni jooksul, kui miskit päevavalguses näha oli. Loodus on ilus!
... ja mõned hiljem kuuvalgel, mida kaua nautida pole aega
... ja siis mõned hellad hetked teeninduspunktides, millest allpool- juttu tuleb
... ja mõned looduslikult kaunid kohad, mille kaunidust sa reaalselt ei hooma, sest ... no sa oled korralikult sodi ja ümberringi on kottpime.
Kõik!
Dai_bohhh!!
... kui napilt 40+ kilti on sõidetud ja sa oled üle keskmise sodi - selline kustumise hetk, kus sind päästab ainult purk cocat - mis on jääkülm, aga kuradi hea!
... kui sa jäärennis kottpimedas laskudes ei näe, kas kurvi taga ka veel jääd/lund on või haljas kruus ... ja sa ei saa pidurdada ega midagi teha kiiruse vähendamiseks, lihtsalt loodad, et sa jälle üle nipli ei pane
 |
| Kesse_krt sellist lollust teinud on?? |
... kui sa pead plastiktallaga suusasaabastega, millel pole absoluutselt mingit pidamist, ronima üles või alla täiesti jäätunud trepist/nõlvast suusad näpus ja kuskilt pole kinni haarata
... kui sa näed/kuuled, kuidas keegi sinu ees/taga/kõrval paneb suuskadega maoli ilge ragina ja sümpaatse karjega
... kui sa hoomad, et eriti madala klassikasaapaga ei ole kuigi mugav uisku lükata, ikka kohe väga ebamugav
... kui sa avastad, et mingi krdi SUUR aparaat on sinu rajal maa pindmise kooriku koos lumega ära koorinud!! Täiesti suvalises kohas ja täiesti arulagedalt!!!
... kui sa hoomad, et rosina/mango/jõhvika segu taskus ei paku enam rõõmu ning magus maasikanaps ei tee enesetunnet paremaks
Siinkohal laskem kõlada rajameister Silveril - puhas kuld - täpselt selline on Taliharja Vanakuri:
Iga sellel üritusel osaleja peab olema vastutustundlik indiviid ja aru saama talvel kõnnumaal liikumise väljakutsetest ja ohtudest. Osalejad osalevad omal vastutusel ja peavad olema piisavalt varustatud, et mistahes rajal ette tulevas situatsioonis omal jõul hakkama saada. See retk on potentsiaalselt eluohtlik ja osaleda soovija peab tõsiselt kaaluma kõiki riske (eksimine, külmumine) ja füüsilisi ning vaimseid väljakutseid, mida talvine ja enamuses öine ultramaraton endas kätkeb.
Aga on ka sellised hetked:
... sa vajud resigneerunud näoga istuma kesklaagris, kõik kohad juba täitsa valutavad, lihased on kanged ja siis ... tuuakse sulle personaalne soe mulgipuder, hapukurgid ning musta leiba - MÕTELGE!!
... sulle antakse purk tumedat õlut
... sulle valatakse tee sisse sorts ... ei ikka kaks või kolm suuremat sortsu imejooki
... sind turgutatakse üles
... inimesed ergutavad ja kallistavad sind
 |
| Anneken "haistab" Kesklaagrit |
Siis on Vanakuri teile loodud!
Ma väga ei eksinud, kui kirjeldasin mõned päevad enne starti Vanakurja lõpuosa:
Saatan on nüanssides - nagu alati! Infokirja on sattunud üksik lause, mis on alatu löök allapoole vööd - "... pika raja osalejad Ennuksemäel putru ei saa!!!..."
Sa tuled ... kaheksakümne esimesel kilomeetril ... ei-ei, sa ei tule ... sa roomad ... niimoodi kõssa-kõssa, tasa-tasa. Väga heal juhul ise, pigem keegi talutab (karu või mõni muu metsaloom, kellel sinust kahju on hakanud) - umbes nagu seiklusspordiäss "ripskin_ARWS'il".
Jõuad kohale. Ennuksemäele.
20 lõpmatult pikka versta on veel minna. Korra peatud. Hetkeks - aega meil ju on!!
Jalad on purud, klambrid lahtiloksunud - suusad teibiga saabaste küljes, kepirihmad näljaga äralutsutatud, külmunud tatt ripub ninast maani, seljakoti rihmad katkenud - kott lohiseb mööda maad järel, hambad kuusekoore närimisest vaigused, põsed lohkus ... silmis lõputult kaua tagasi lõppenud entusiasm ja kustumatu soov panna!Tuled seal niiviisi, paljastad räbaldunud kinnastest kondise, väljaväänatud pöidlaga, külmast tumedakstõmbunud näpuotstega käe, küünitad sooja pudrupaja poole - "musta_leiba ja mulgiputru ... mõtelge!!"
Hele laks kulbiga piki sõrmesid .... jäävad maha, sõrmed nimelt: "kas sa saad ahjualune!! vaata milline sa oled, rooma lõpuni nässakas, seal saad oma jahtunud tee!!"
Silmis ammu kustunud tähtede sära ... tõused ... ei, roomad ... liigud edasi ... viimane kuusekoor krõmpsub reipalt hammaste all. Hinges igavene värin - ma teen lõpuni! Ega ma mingi pehmo ei ole!
Tahe panna on lõputu!
Taliharja Vanakuri!
Respect Estonian ACE Adventure / La Sportiva !! 🤘
Erinevus reaaleluga oli nüanssides - Ennuksemäel võis ise võtta sütel grillitud vorsti - mis oli umbehää ning lõpus ... oli ultramaailma kunn Hannes Veide meid vastu võtmas, respect!!!
Kõik muu oli täpselt sedasi! Või no enam-vähem.
Jäävaid kehalisi vigastusi ei täheldatud, aga suusad vist lähevad küll nüüd loojakarja.
 |
| Kuidagi need suusaküljed mulgi kannatada said |
Aega kulus 16h:34min
P.S. Ja ilm oli fantastiline - paar miinust, kuskil külm ei hakanud, pigem oli pidevalt palav.
Ilm mind tegelikult päästis. Kui seda jääd poleks olnud, minu 100+ kg kere lohiseks siiani seal Mulgi kihelkonnas. Päriselt ka!
Varustusest ka natsa tavainimesele - ärge uskuge, et see 100 kilti lükatakse paaristõugetega läbi!! See on eriti loll mõte! Ausalt!! Tavainimene ei taha midagi teada juba 20km paaristõugetega sõitmisest - matk on vahelduvtõukeline klassika!
 |
| Panna on vaja! Aini esimene paar suuski enne kesklaagrit |
Aplaus korraldajatele, kaardimeister Etsile ja kestev RESPECT neile, kes selle kõik jala läbisid - minumeelest see ei ole võimalik! Mina ei oleks suutnud!
Pildid Merkalt ja Annekenilt, öised ilupildid muidugi Aldis Toomelt - aitäh!!
