Winter xdream

22.02
Nõmme spordikeskus

Kui kuskil talve hakul käidi välja, et WXD toimub Nõmme spordikeskuses ... siis nooh sorri. No tõega sorri!! Tallinna vanalinnas ei tahtnud teha või? Toompeal?? Suuskadega!! Raekoja platsil! Viru keskuses?? Nagu whaaaaatttt? Eelmise aasta Haanja veel selgelt meeles, esimene mõte oli, et ... kuulge minge pekki, ma ei soovi küll Tallinnas iksdriimida!!

Aga aega läks ja Sääsehirm pandi kirja ning ... hakkasin siis seda endale sobivamaks mõtlema. Ja veidi etterutates võiks öelda - eks sellest Harku rabast muidugi on siiber, aga ... no oli ka kohti, kus pole käinud - Astangu maa-alune tunnel ja põrguaugud olid müstilised, ilmselt oleks ka Harku kruusakarjäärid ägedad olnud, aga sinna ei jõudnud. No ma eriline tehisobjektide fänn ei ole - seega ma liiga ei jaga paljude arvamust, et Hiiu elevaatori ja Kadaka tee killustikutehase torni vallutamine kuidagi mu highlight oleks olnud. Lisaks see treppidest ülesmarssimine ... no ei ole mu lemmiktegevus.

Aga Sääsehirm, seekord koosseisus Merka, Anneken ja mina. Ja WXD formaat oli sisuliselt 4h rogain, punnid väärtuses 2...5 silma.
Ma kohe enne starti tundsin, et ... see jooksmine ikka ei saa midagi head pakkuda ... viimati jooksin aasta esimestel päevadel ... midagi head siin täna ilmselt olema ei hakka. Pealegi avastan stardis, et pekki-pekki-pekki ma ei võtnud ju markerit kaasa! Kogu see 15 mintsi planeerimist kulubki kahele asjale: üritan pooltühja mittekirjutava asjaga jutte tõmmata - ei õnnestu! Samal ajal võitlen endaga, kas minna autosse vildikat tooma. Aega on vähe, stardialast välja enam ei pääseks ka ... otsustame peale starti vildika võtta.
Rajaplaani asemel tuleb mingi umbmäärane mõttevahetus ... kuskile sinna ja sinna ja sinna ja siis sinna võiks minna. Super!

Mingi idee oli, et võtaks need Pääskülas olevad punnid kõigepealt. No algselt oli mõte, et alustaks suusahüppetorni ronimisega .... aga kuna reegel oli, et kõik kolm peavad piuksutama ... siis sealt me oleks kolmanda märke saanud ainult Merkal käe küljest raiumisega - kirvest polnud parasjagu võtta ... kahjuks ... seega toda KP'd me ei valinud. Ronisime hoopis elevaatorisse - jube nõme, sest lift oli ka olemas aga see  ei sõitnud :-(
Seejärel paar KP'd Pääsküla majade vahel ja siis Harku rabas mägi järve keskel. Jää oli sellises konditsioonis ... et tervisekaitseinspektsioon kohe mauhhti pealekargamist ei soovitanud. Me lähenesime hiilides - ära läksime joostes. Tublid!

Nu ja siis esimene orienteerumist vajav KP48. Tegin oma korralikult ära - juhatasin nö. o-aasta sisse sulni võssapanekuga! Ajasin 2 paralleelkraavi segamini ja otsisime pikalt-pikalt-pikalt punni üks kraavivahe ida poolt. Kõvasti kammisime ja töötasime seda võssi seal läbi .... ja ma ei saanudki aru, et mida pekkis on. Jälgi ka polnud, midagi ei olnud!
...
...
...
No mingil hetkel see piinlikkust tekitav arusaamine muidugi tuli ... et kus me päriselt oleme! Sellele järgnes selge vaikus ... ma juba tahtsin kommenteerida, et "tüdrukud, ei ole nii pikalt vaja, juba sain aru, et olen totaalselt pekki keeranud meie päeva!"

Edasi järgnesid jõu ja ilu numbrid libedal jääl. Mul olid õnneks Icebug'id ja seega sain liikuda selgemas sihis. Tüdrukud aga ... no sealt tuli ikka poognaid ... õnneks ma väga tihti seljataha ei vaadanud, aga kiljatusi ikka kostis sealt ja ... vaikset vihkamist minu Icebugide pihta. Jää oli ikka totaalselt valdav kõikidel teedel ja radadel - mõnusalt klaasjas kiilasjää ... kerge vesi peal! Jammmi!

KP58 ja KP36 o-valikud sujusid ja raba oli ka suuremalt jaolt paksus jääs. Harku suure ja väikese ringi kohtumise kohas oli ka päris koomiline hetk - no seal oli see tee ikka eriti libedas jääs, keskel kerge vall ka - seal plikad ei seisnud üldse rajal ... lihtsalt ei saanud ei edasi ega tagasi ... mul oli nalja kuhjaga muidugi!!! :-)

Aga enesetunne oli mul ikka sant. Nagu jaksu üldse ei olnud. Ma vist rivis püsisingi ainult tänu sellele, et plikad ei saanud lihtsalt edasi. Kui nad oleks joosta saanud, siis ma oleks ilmselt kohe külili olnud.
KP43'st loodesse suundudes juba kaarti vaadates ma aimasin halba - ilge võss ja raba - oli karta ka vähe õhemat jääd. Nii oligi. Mina vajusin mingi korda paar läbi jää ja lõin jala ilgelt valusalt ära. Merka tegi sama ning lisaks suutis ta teele ronides ikka konkreetselt lähes põlvini vette vajuda - aiaiaiaiaaaaaa see oli ebameeldivalt jäine kogemus!!!

Edasised Astangu sõjaväeterritooriumi KP'd olid põnevad - ulmelised maa sisse vajunud põrguaugud. Nagu lihtsalt oli maapind vajunud maa alla ... nagu mida??? Täiesti mitmes kohas, nägi välja veidi kosmiline. Ja maa-alune angaar oli ka ... kottpime ja lõputult pikk ja .... täiesti tühi seest! Ilma lambita ei näinud seal kohe mittemidagi. Vaene Anneken - kiirustas väljumisel ja kukkus ennast ... no peaaegu lõhki!

Viimaseks jäi KP41 - killustikutehase torn. Ja sealt finishisse jooksuks valisime kõige pikema träki, mida võtta oli. Ja mul polnud enam midagi võtta. Üritasin tüdrukutest hammastega kinni hoida aga iga sammuga nad nihkusid eest ära. Ja mina ei jaksanud. Ja ilgelt palju oli veel minna. Ja kell tiksus lõpmatu kiirusega kontrollaja lõppu. Ja kohe üldse ei jaksanud.
Mul vahepeal ikka vist ei olnud selget pilti ees, sest ma väga ei mäleta Raja tänavat, midagi mäletan Trummist ja vahetult enne keskuse juurde keeramist sain jõudu ... teha veidi kiiremat sammu ... teadmisest et ma ei kuku ilmselt enne lõppu külili ja ma jõuan ilmselt kontrollaja sisse.

Tüdrukute huumor tiimis Sääsehirm!

Finishist ka suurt midagi ei mäleta ... päris ebanormaalne oli see viimane träkk! Ausalt!
Ebanormaalne!

Ametlikud tulemused siin.
Aeg: 3:55.21
59 punkti 
74. koht /sega: 21.
Läbitud sai ~25 km

Müttajad - 63 silma
Twelve Points - 61 silma

Ikka korralikult pekki läks seekord! Samas jälle ... on, kust tõusta! :-)

Kõrvemaa maraton

21.02
38 km

See saab olema üks igati ontlik nädalavahetus, kus ilmselt alkole rõhku panna ei saa - pole aega! Täna on Kõrvemaal vaja sõita 38 kilti ja homme Nõmmel joosta winter xdreamil kurat_teab_mitu_kilti.

No tegelikult Eestimaal üldiselt lund ei ole. Nagu päriselt ei ole. Ja sisuliselt terve nädal on olnud plussis ja sadanud mingit vedelat ollust. Aga Kõrvemaal lund täiesti on - terve raja jagu on ilus kena valge lumi .. ja päris jääd oli sisuliselt ainult ühel metsavahelisel platool.

Start ... ei olnud aega magada ja kihutasin kohe minema. Tempo oli päris kiire ja ma ikka mingist grupist jäin maha .. no ei jaksa lausikul ennast nii kiiresti liigutada. Tõusul sain natsa järgi suure ponnistamisega, aga siis olin üsna otsas ka. Esimeses TP's tundsin, et "kulla kodanikud ... niimoodi ei ole mõistlik alustada 38 kildi sõitmist!" Mehis jõudis TP's järgi ja peale kildist minu seljataga loksumist ... lasin ta mööda ja ta lihtsalt vaikselt, vaikselt libises järjest kaugemale. No mul libises tegelt ka ikka päris hästi, ainult jaksu polnud. Üritasin veel teise TP'ni sõita ja sealt edasi tiksusin kuidagi ringi lõpuni.
1. ring: 1:20.02

Teise ringi alguses olin ikka surnud. Nagu reaalselt. Mõtlesin ka versiooni, et järsku ei teeks seda ringi .... või et teeks hästi aeglaselt, no matkaks või nii. Kuni TP'ni ikka loksusin, aga vahetult enne TP'd läks olemine aina paremaks (Gutar ka veic taas aitas). Ja taas rajale karates tundsin, et kuulge-kuulge nüüd tuleks see 12-13 kilti ikka sõita, magatud küll.
No ikka siis sõitsingi, laskumistel olin nobe, tõusudel ka ... ainult lausikul olen ikka üüberaeglane. Ja natsa hämmastav on see, et sellist hirmsat ärakukkumist ei tulnudki. No ikka viimased paar kilti olid rasked, aga ... üllatavalt hea enesetunne oli lõpuni.

Nagu isegi ajaga võiks rahul olla, ainult see esimese ringi äravajumine teeb nats mõtlikuks.

Aeg: 2:42.13,5
256. koht.

Tartu Maraton

15.02
63 km

Viimane minu TM sai toimuma 1995, kui müstilisel kombel sai 60km sõidetud ajaga 3:59.56. Aasta enne seda sai 60km sõidetud suisa ajaga 3:53.18. Nagu kuidasmoodi?? Ei mäleta, siis vist sõideti vabastiilis ja ma olin väheke kibedam käpik ka kui praegu. Esimene TM sai sõidetud 1984, siis oli 60km, jube raske oli viimasel kümnel kildil püsti seista - jalad olid lihtsalt nii läbi, et suisa tuikusin lõpuni. Kukkuda ei tohtinud, ma reaalselt poleks ilma kõrvalise abita püsti saanud. No ma olin ka tookord 14. aastane :-)  Koos isaga sõitsin.
Aga 80'ndatel sai sõidetud TM'e tubli 4 korda, siis kadus talvine lumi.

2012 sõitsin avatud maratoni lühikest otsa koos Krissukaga, ka vabas, aga see ei olnud nagu päris TM. Seega selle aasta maraton oli üheksas mu elus. Väike tabliitsa ajaloost ka siia:

aasta	dist	koht	lõpetanud	aeg
1984	60	6592	9058	6:37.15
1985	55,6	3051	8175	5:08.28
1986	60	4254	9858	5:14.46
1987	58	1458	8831	3:28.25
1991	47	404	3163	3:07.45
1993	30	73	961	2:02.14
1994	60	260	1212	3:53.18
1995	60	465	1679	3:59.56

Nuuvot!
Sisuliselt juba 3-4 aastat olen mõelnud ... et järsku prooviks taas. Uus stardikoht, uus stiil - kõik värk täiesti uus. Ja uskumatu, aga saigi eelmise aasta lõpul regitud ja ... mis veel uskumatum, lumi oli ka olemas.

Nagu ikka, maraton algab eelmisel õhtul. Hoolimata sellest, et sai nagu korra mainitud, et vast väga hulluks ei läheks ... aga no Tartus on neid kohti ja ... poisid olid hoos. No kohe nii hoos, et hommik tuli maru kähku ... rutem kui oleks tahtnud ja enesetunne ... oli asjakohaselt täbar!

Miski valemiga sai starti ikka täpselt õigeks ajaks jõutud, turgutuseks pudel õlut ärajoodud ja koht sisse ... viimase stardigrupi viimases reas. Nagu reaalselt ei olnudki minu taga enam ühtegi inimest :-) Natuke müstiline tunne oli! Juba 7-8 mintsi pärast oli ka stardijoon ületatud ja vaikselt sai edasi nihkutud.
Täitsa kohutav ikka, kuidas inimesed ei seisa suuskadel püsti! Absoluutselt mingit suusavalitsemist ei ole ... kogu distantsi jooksul ma ikka hämmastusin, kuidas ja kus kukutakse - pole miski probleem üksinda, täiesti siledal maal, superjäljes, panna hirmsa raginaga külg maha. No rääkimata laskumistest ja tõusudest. Siin üks tore ERR'i video esimesest laskumisest - USKUMATU!!!

Ilm oli super: -5, päike, lumi kõva, jäljed nagu raudtee, kohati isegi jäised.
Suuskadest? No mul olid ju need Fischer Zerod määrdevabad ja ega ma pidamist ei määrinudki. Ega nagu ei pidanud ka. Õigemini - need suusad vajavad jube teravat tõuget ja tõusudel tuhklumes nad pidasid päris hästi. Aga rajal üsna nõrgalt. No sai ikka vahelduvat sõita küll, aga kogu aeg pidid tõukele mõtlema - siis pidas, kui tehnika olemas oli. Aga 63km järjest ei ole ju tehnikat olemas :-( 

Selle eest libisemine ... aaaaaaaahhhhhhh!
Ulme!
Ma arvan, et top 100 sees oli küll minu suuskade libisemine! Nagu reaalselt! Ise määrisin - Rexi lilla MediumFluor, ei mingeid pulbreid. Rajal nägin kahte inimest, kellel libises enam-vähem sama hästi, teised said ikka kümnete meetritega. Isegi Elva lähedal metsateedel kergel allamäge lausikul olin mina laskumisasendis, kui kõik teised lükkasid keppidega paaristõukeid - ja ma libisesin eest ära ilma tõugeteta!!!! ULME!!!

Start ... ja üllataval kombel kuskil 5-6 kildil sai ikka juba sõita ... kui suutsid kukkujate vahelt läbipõigelda ja sahkapanejatest kaugemale hoidsid. Esimese TP'ni (12km) sujus täitsa kenasti. Sõitsin täpselt nii kiiresti kui ruumi oli, tagasi ei hoidnud. Peale TP'd sujuvus jätkus, üritasin tehnika enam-vähem korras hoida, siis pidas kah. Ja vahelduvtõukeline tuli täitsa meelde lapsepõlvest.
Enne teist TP'd (23km) tuli kerge moraalne langus - no pekki kui ikka 40+ kilti on sõita veel ja sa oled juba lähes 2 tundi rajal olnud - no kole on ikka see perspektiiv. Kurat, poolt maadki pole veel läbi!
Kuutse TP'st (32km) edasi moraalne langus aina süveneb. Üritan kuidagi tujutult matkata, ei jaksa, ilgelt palju on veel sõita, ei pea ... no kohe ikka kurta tahaks! Kõvasti. TP's söön ja joon ... pikalt. Mõtlen eksistentsiaalsete probleemide üle. Ka pikalt! Miks ma siin olen? Kes see "armas" inimene oli, kes käskis regida??

Siinkohal kuldne klassika Riksi blogist:
Miks? Lihtne küsimus, lihtne vastus. Keskeakriis. Capiche!

Tsiklit osta ei julge, noort armukest pidada ei jaksa (vist tegelt vastupidi)
seega peab elus olema mingi muu taskukohane, ilus ja motiveeriv eesmärk!
 http://riksiblogi.blogspot.com/

Nõndaks, edasi Peebu TP'ni (39km) perspektiivitus jätkub - iga kilt on nii kuradi pikk ja nii põrgulikult palju on lõpuni maad. Ja miks peavad need pagana sildid olema iga kildi tagant - pange harvemalt, ma ei taha midagi teada sellest palju veel maad jäänud on!! Õudne! Rahvas sõidab mööda usinalt, mul ikka kohe ongi raske seal poolepeal. Ainus, mis veel hinges hoiab - superlibisemine ja päris palju numbreid algusega 3.

Sportfotost üks pilt siia
NB!! hea pilt Kristo ...
aga ma ei ole nõus maksma
4€ ühe digifoto eest!!!

Kui lõpuni jääv maa hakkab 25km'ile lähenema, hakkab vaim jälle natsa jalgu allavõtma. Mõistus suudab juba 20+ kildist maad kujutleda kui inimvõimetele vastavat. Palu TP'ks (46km) olen juba rõõmsam ja tõusudel hakkan ise teistest mööda sõitma. TP's joon korralikult ja peale seda tuleb täiesti teine hingamine. Lausikul saab sõita vahelduvalt - mulle see paaristõukeline üldse ei meeldi - no ma ei jõua järjest üle 600m lükata paaristõukeid - käed väsivad hullult ära ja selg hakkab valutama. Nüüd saab vähemalt vahelduvat sõita ja selles ma olen meeldivalt kiire teistega võrreldes. Lõpuks on ka tehnika paikaloksunud ja lapsepõlvest meenuvad klassika põhitõed: sõida puusadega! Lükka jalg ette, mitte ära tõuka taha!
No need viimased 16 kilti ma ikka suisa kihutan!!! Minust mööda sõidavad ainult lühikese raja esiotsa vennad. Viimane TP (53km) on õiges kohas, joon kähku (kuidagi jube kiire on mul hakanud???) ja sahinal edasi - tõusud jooksen, lausikul panen vahelduvat (kuigi oleks pidanud paaristõukeid lükkama, aga selg ikka valutab pahasti ja lihtsalt ei suuda järjest üle 10 paaristõuke lükata, valus on). Kergel alamäge lausikul istun suisa laskumisasendis ja lihtsalt libisen, libisen, libisen lõputult - see on võimas tunne, kui sa libised eest ära vendadel, kes lükkavad paaristõukeid!!!

Viimased 4 kilti on raske - aga see on teistmoodi, mõnus raskus - see, mis tuleb sellest, et sa sõidad kiiresti ja tekib kerge hapnikuvõlg. See on talutav raskus, selle kannatab ära. Peale jõge keeran vinti veel peale, jõuan küll! Täiesti kihutan juba, rahvas hoiab kohkunult kõrvale, et mis pagana hull see on.

Kui algus oli ketserlik plaan kuskile 5 tunni kanti sõita, siis no poolepeal see mõte läheb ära - 2:40 ma polnud veel pooleni jõudnud. Selgelt tundsin, et 5:30 jääb ka alistamata. Aga 7km enne lõppu on miski 35 mintsi 5:30'ni aega - selle sõidab küll ära kiiremini kui 5.00/km. See suhtkoht sile maa ka, tõuse palju pole. Miski 3 kilti enne lõppu on aega veel üle 15 mintsi - jõuab küll!! Meel on hea, tuju on hea, libiseb ja ... mis peamine - ma jaksan kuuekümnendal kildil kiiresti sõita!!
Jõudsingi!
Polegi kõige jäledam olukord!! :-)

Aijaaa lõpus mulle meenub, et pidin stardis Ehtelile suusakepiga lehvitama ... vist on hilja?

Aeg: 5:27.38
Koht: 3145

Koht/Pos	Nimi/Name	Aeg/Result	12 km Matu	Koht/Pos	23 km Ande	Koht/Pos	32 km Kuutse	Koht/Pos
3145	Tarvo Jõeste	5:27:38	1:03:30	3630	1:59:00	3519	2:47:22	3459

39 km Peebu	Koht/Pos	47 km Palu	Koht/Pos	53 km Hellenurme	Koht/Pos	Vkl/Cat	Koht/Pos
3:28:52	3426	4:07:25	3332	4:43:10	3283	M45	463

Alutaguse maraton

7.02
42 km

Dziisas ... ma seisan keset Alutaguse suusastaadionit, näpus on Fischeri klassikasuusad ja jalas Madshusi klassikasaapad ja veel ühed kepid nimega Balakovo - 25+ aastat vanad (siis olid need kõvad tegijad), aga praegu näevad välja nagu ... 25+ aastat vanad suusakepid.
Et nagu mida? Kus ma olen? Apppiiiii!

Hästi tasa panen suusad maha - no ostsin need Fischeri Zero'd, mille keskel oleks nagu liivapaberit meenutav asi - no poes öeldi, et ei pea määrima aga peab ikkagi. Et siis nagu mis peab? Määrima peab või suusk peab?
Kunagi olid sellised keskelt kalasabamustriga suusad - need pidasid ilma määrdeta täpselt sama palju kui kalasaba mustrita suusad ilma määrdeta. Kunagi olid ka gnuu-karvadega suusad ... võibolla olid karvad pärit mõnelt muult sõra- või kabjaliselt ... need pidasid. Absoluutselt igal pool ja igat pidi.

Nüüd on mul mingid Zeerod ... ja mul puudub igasugune usk, et nendega saab vahelduvat sõita. Esimesed sammud meenutavad umbes seda, kui põrutada saanud Juri Gagarin tõsteti välja allasadanud kosmosekapslist - vana naeratas ja ütles "gde hui bljääät?"
Eelmised klassikasammud tegin ... no nii umbes 25 aastat tagasi. Mitte midagi ei mäleta!! Nagu ka Gagarin!

42 kilti klassikat ootab ees. Mul on rinnanumber kuskil keskel ... sinna ma ei lähe. Kardan. Jubedalt! Astun viimase stardigrupi viimasesse ritta ... ja siis veel mõned sammud tahapoole. Ärge palun segage mind, ma ka alles tulin!
Enne näen veel möödajooksvat Toomast, kes ütleb mulle sõnad, mille peale ma lähes külili kukun - igati hea algus tänasele päevale!

Start. Vaikselt lohisen grupiga kaasa, tasa-tasa. Esimeseks TP'ks (10km) olen juba omandanud mõned klassikastiili põhitõed ja ... nooh annab sõita küll sellist stiili, pole hullu. Teiseks TP'ks (20km) olen väsinud. Nagu tönts olen. Aga see asi hakkab mulle meeldima. Ja kõige rõõmustavam on see, et suusk peab. No nagu ausalt nooh!! Peabki ja mäkke ronin enamasti otse. Ei jookse (tegelikult peab selles stiilis jooksma - you know!) vaid astun. Mõnus on. Aeglane olen, väga aeglane! Täpselt poole peal on ajaks tiksunud 1:40. Võimas!

Kuna stiil on selgemaks saanud, inimesed lasevad mäest alla endiselt ainult sahka, mul peab ja libiseb ka päris hästi, siis ... lihtsalt asun rahvast mööda sõitma. Ma ju jõuan!

Kolmandaks TP'ks (31km) olen nagu täitsa löögihoos. Tehnika on mind küll mõnevõrra mahajätnud ja selg valutab paaristõugetest. Aga minus on seda tahet ... sõita lõpuni! Viimased kildid rahmin hambad ristis ja tatt ripakil kõigist mööda nii siledal, tõusudel kui laskumistel - absoluutselt kõigist. Pika puuga. Aga olen ikka väsinud ka seal finishikaare all - see lõpukilt kerget alamäge on vastik - no ma ei jõua ju paaris lükata, saage palun aru eksole!!!
Finishis olen enne pimedat ja peale mind on veel rajal mõni inimene!!

Tehtud!
Ma olen sõitnud klassikalises tehnikas 42 kilti ... mis on täpselt 42 kilti rohkem kui viimasel paarikümnel aastal kokku! Ulme! Suusk pidas ja libises - jälle ulme!

Aeg: 3:21.39
629. koht.
Ma ei oska midagi sellest arvata!!
Nädala pärast on Tartu maraton - 63 kilti - klassika - ulme! Ilmselt terve nädal ei maga öösiti!

Tamsalu maraton

1.02
46 km

Eelmisest korrast, mis oli 2 aastat tagasi, on mulle see maraton kuidagi meeldinud. Et nooh nagu mõnsa rada ja tõuse-laskumisi üksjagu ja mõned laskumised nõuavad ka pisikest tasakaaluharjutust ja mõned tõusud, eriti lõpu eel, olid sellised ... kurnavad.
Seekord lubas suht-koht sula ja värsket lund ka lisaks. Nii oligi. Sula nagu ei seganud, aga värske lumi tegi selle teo, et ... no ei olnud mõistlik jäljest kõrvale minna. Ja isegi kui laskumistel oli tõmmatud soon, aga seal keegi ei sõitnud ... sest kõik sõitsid ju sahka taas RAISK! ... no siis sel kadus igasugune lipe.

Nõndaks, stardis võtsin taas rahulikult ja pikalt oli mõistlik panna paaristõukeid jäljes. Kuni selle hetkeni, et käed olid täitsa läbi ja üldse enam ei jaksanud lükata.
Kuskil kuuendal kildil toimus miskit kummalist - sisuliselt olin matkanud kuni siiani, aga ... toss oli täitsa otsas. Mitte ei olnud väsinud, eieiei ... tuu om hoopis tõine tubak ... vaid kütus oli otsas. Sihuke närune olemine oli. Kuni esimese TP'ni 14km kulgesingi töntsa-töntsa ja mõtlesin, et millalgi peab see TP ju tulema. Tuli. Olin seal kohe nagu pikalt. Jõin, sõin, mõtlesin muremõtteid, et mida hekki?

Nuuh edasi Pariisini oli tiba parem, aga sära mittemingisugust. Nagu kohe mitte mingisugust. Rõõmutu, tujutu, jalad ei liigu, käed on läbi. Libises ... nooh lõpupoole läks libedamaks. Siiski olin enam-vähem samas tempos kulgejate rühmas, kohati sõitsin natsa eest ja mõned möödusid ka minust raskematel hetkedel. Pariisi mägedes oli pikem rong mu ees, mis üldse ei lasknud nautida neid tõuse ega laskumisi. Tegelt ma ikka siin-seal lipsasin mööda hulka rahvast, kes järjekindlalt mäest alla ei tahtnud sõita. Ja ka tõusudel paljud ei tahtnud sõita.

Poolel oli vaheaeg miski 1:50. Päris kole.
TP's läks jälle aega, et kuidagigi mingi pilt ette saada.
Tagasitee ei olnud palju parem, tuul oli ka otse vastu, aga see suurt ei seganud. Nüüd olin vähemalt enamustest liikujatest kiirem, aga mööda ju ei saanud sõita, üldse kõrval ei libisenud.

Kolmas TP, 34km - sai jälle ohtralt ettevõtud kogu moonalaud.
Edasi läks nagu tiba paremaks, nats oli nagu jõudu ja kiirus läks ka paremaks. Viimased miski 5km oli täitsa OK, käed-jalad tegid jälle adekvaatsemaid liigutusi ja rahvas hakkas tõusudel ja laskumistel ikka selgees vastu tulema.

Aeg: 3:25.47
471. koht
2 aastat tagasi olin ligi 5 mintsi kiirem. Nuuujah, vist polnud minu päev seekord.