29-30 juuli 2016
Sääsehirm
24h rogain
Eelmäng
Lugu sai alguse sellest, et 2015 suvel Soomes toimunud
rogaini MM jättis kustumatu jälje ... mitte ainult lõhkiste jalgade näol. Ja 2016 EM toimub Hispaanias - kus on vastikult soe, mägine - paha paha. MM toimub Austraalias ... aga seal kõnnivad inimesed pea alaspidi, sinna ei maksa minna!
Seega otsisime alternatiive põhjamaades ... ja Rootsis miski Hemavan24-nimeline asi. 24 tundi. Selgus, et mõned eestlased käinud ka, Hedi Vaikjärv oli suuresti abiks kirjeldamaks, mis seal toimub. Et mäed. Udu. Vihm. Midagi ei näe. Lumi. Külm. ... no täpselt meile ... kui mäed väljaarvata, aga nendele me ei keskendunud.
Tehtud - mõeldud, tiim aastavahetusel kirja ja ... minek. Igaks juhuks otsustasime lennuki või Tall-Stocki laeva asemel Tall-Helsinki laeva ja auto kasuks. Kõigepealt kihutasime Läänemere põhjatippu ja siis pedaal põhja ja kuskil kl. 17 olimegi Hemavanis - õnneks saab kogu aeg keskeltläbi 120km/h tunnis vajutada, seega 1300km polnudki ületamatu.
Esimene asi mis Hemavanis silma jäi ... oli krt. mäeahelik. Suur, kõrge, ilma taimestikuta, järsk ... pekki kui ebameeldiv! Ruttu paar rahustavat õlut - Hemavanile omapäraselt saab kaardid eelmisel õhtul, aga punktid pead ise peale joonistama. Ja keelualad.
 |
| kaart (kaardid) |
Kuna olime ainsad mitterootslased, siis tehti meile
instruktaaz kohe ära:
* valge on kõik lage, kivine, võib olla ohtlik.
* rohekad ollused on madalad põõsad,
* tihedam punktiir on suvised rajad, tähistatuna värvitud kividega,
* pikad punktiirid on talvised saaniteed, tähistatuna posti otsas ristidega. Võibolla on ... tähendab mitte midagi ei pruugi olla tegelikult seal, kus kaardile joonistatud ega tähised leitavad.
* helesinised on liustikud - SINNA TE EI LÄHE!!! Aaaaa .... eeeee .... milline üks liustik välja võiks näha? - pole õrna aimugi! Pole ju kunagi mägedes käinud.
* lumel olge ettevaatlikud, võib sissevajuda!! Lumel? Suvel? Aaaaa .... eeee ... no okei! Kui teele peaks sattuma, siis ... teeme lumememme!
* järskudele nõlvadele minna ei tohi, ennast ohtu seada ei tohi! Seda öeldi kohe mitu korda! Aaaaa .... eeee ... no okei!
Planeerimine:
Kaart on 1:50 000 ja neid kaks, kerge kattega. Kõrgusjoone vahe 20m. Esimene pilk kaardile - hooo - enamus on ju valge - tähendab lage - krt seal saab ju otse minna!!! Kõrgusjooni nigu sigu ... aga mõni asi nüüd, neid on Lõuna-Eestis ka ... vahega 2,5m - siin on vahe 20m ....
any difference??
Teid - teid nagu väga polnudki. Selge pilt - vaja kogu aeg otse minna. No vahepeal olid miskid arusaamatud keelualad - okei, nendesse siis ei lähe.
 |
| Viimane versioon plaanist |
100km reaalset 24 tunni jooksul pole meile olnud ületamatu, okei mingid mäed on - no plaaniks miski 75-80km, mis teeb .... otse saab ju minna .... miski 65-70km linnulendu. Enamus punne on ühesed, seega peab vaatama, kus on viiene, neljane ja paar kolmest - leitud - nöör peale, ring valmis - lihtne! Läheme põhja, sest lõunas on väikesed punnid ja laiali.
Kui keeruline see olla saab? :-)
Mingi sisetunne ütles, et
"oot oot kutt!!". Siin maastikul sina ei jookse!! Tõmba heaga ring lühemaks! Tõusukilte sa üldse ei arvestanud ju!!
Okei, tõmbasin lühemaks.
Siis veelkorra
Käisin õues mäge vaatamas
Ja tõmbasin ringi veel lühemaks
Ja veel korra
Tegin ühe õlle, vaatasin õues mäge ...
....ja tõmbasin ringi veel kokku. Jätsin siiski variandid juurde kahmata kui aega peaks ülejääma.
Varustus:
 |
| teel starti |
Kohustusliku varustuse nimekiri oli kole pikk, enamus
rescue stuffi oli täiesti arusaadav - no öösel võib olla nullis, pead elus püsima päevi kuni kopter su leiab jne. Mõistlik! Kõige arusaamatum oli magamiskoti nõue. No pekki pekki, see võtab ju rämedalt ruumi. Võtame? Ei võta? Võtame? Ei võta?
Okei võtame siis kui kästud! Keppe ei võta!
Kotid said ikka sigarasked ja suured ... üldse mtte rogainikottide moodi.
Altimeeter kaela (
Tänud Hedi!!! see aparaat oli väga abiks!!), SI-pulk kaela (tiimi peale oli üks pulk nõutud), kompass näppu.
 |
| algus |
Hommik, start kell 14.00
Start ei ole üldse mitte sealt, kuhu kaardile stardikolmnurk oli joonistatud. Vaid täiesti suure tee äärest. Kohe kukuti ronima mööda tõstuki nõlva. No okei oli järsk jah, aga ilus mururada, andis minna, 20+ kraadi sooja, päike. Mingi hetke pärast sain aru, et ... krt ma ikka olen jube nõrk ronija. Leemendasin higist ja hingeldasin, kohalikud rääkisid samal ajal kepseldes juttu!!! Tempot suutsin siiski hoida. Aga see pagana ronimine ei lõppenudki ära. Ja ma ei saanud üldse aru, kus me kaardil oleme!!! Samas kõik läksid, suund oli õige (
KP11) ja täitsa rada jalgeall.
Alles kahe tõstuki ülal sain aru, kus me oleme.
Aaaaaa eeeeee me oleme tuhat aastat kõndinud ja kaardil liikunud 3 senti!! Nagu whaaaaaaatttt?
Okei KP11 juurde otsustasime siiski vahepeal otse üle mäeserva lõigata - rahvas vaatas meid, vangutas pead ... ja mindi mööda teed edasi. Mõni tiim siiski tuli ka järgi. Saime KP kenasti kätte, lõige töötas, kaardilolek oli ka ühene.
 |
Merka oli alati kõrgemal
... ja kiiremini :-( |
KP34 - mööda oja üles ja otse tippu - kui keeruline see olla saab, lage ju ümberringi!!! Tehtud_mõeldud, kukkusime ronima. Miskil hetkel lõppes muru, jäid ainult kivid, lahtised, kohati miskipärast maaseest püsti väljas - ma ei saa aru, miks on kivid maa seest püsti väljas??? Tõus läks järsemaks, kohati tuli ikka käega toetada.
Mitte üks tiim meile ei järgnenud! Imelikud!!! No okei suurem osa
 |
| pulss punases ... juba |
oli ilmselt eest ära ka läinud ... aga mitte siit üles.
Lõpuks jõudsime üles ... ja selgus, et me oleme tegelikult õige mäe jalamil!!! No mida pekki!!!
Veits siledamat maad, suurem lumelagendik ... no ikka kohe palju lund!! ... ja siis tuli alles tõus.
 |
Lumi on äge, no päriselt ka!
Ma ikka olen talveinimene |
Ainult kivid, mitte midagi muud.
Teravad kivid - miski kiviserva vastu tõmbasin oma lähes tutika Speedcrossi lõhki - ziuhhhti. Õnneks ikka jalas püsis.
Ilm on ilus ja me muudkui ronime - kivilt kivile. Vahepeal istume, siis jälle ronime. Lõputult. Lõputult!
 |
Kohustuslik pilt :-)
Kõik on veel ees |
Lõpuks kohal. Jesss!!
Kulunud on 3:15 ja me olime gps'i järgi liikunud napilt 10 kilti!!
Mida hekki??? Niimoodi me küll kuhugi ei jõua! Okei olime piirkonna TOP2 mäe otsas, aga ikkagi - nii ei saa ju rallit sõita!!
 |
| KP kinnitamine on teadus! |
Istume, kõlgutame jalgu, vaated on lummavad -
KP41 mäetipp paistab ... aga vahel oli 2 keeluala ja maailma kõige suurem kuristik, mida ma näinud olen. Ei, kuristike nimekiri lõppeb ära, siis tuleb kaks tühja A4 lehte ... ja siis tuleb see pagana õudus!!
Me peame siit nüüd alla ronima, siis teiselt poolt üles umbes samale kõrgusele!! Oh õudust! Oi mulle juba ei meeldi need mäed!!!
Merka nõustub, sajaga! Et kivised paljad kaljud ei meeldi!
 |
Ei ole lennukist tehtud pilt!
Oleme Sytertoppenil, 1600+ meetrit |
Hakkame vaikselt minema ... otse, mööda lumeserva, jäljed lähevad ees. Allamäge on lumi kohati päris libe, speedcross takistab libisemast ... lõpmatusse. Lisaks on lumi ... üle mitme meetri paks, kivide juurest on ta veits sulanud ja seal paljastub selle lume paksus - muljetavaldav! Lisaks vajub kivide juures lumi kohati läbi - põlvini, jalg kivide vahele kinni ja hooga minnes võib krõps väga kergelt käia! Peab vääga ettevaatlik olema lumelagendike servades!
Üritame kuskilt keeluala servast allamurda, aga saa sa nüüd aru, kus see keeluala lõppeb.
Laskumine läheb järsemaks, aga ei midagi hullu.
Laskumine läheb veel järsemaks. Peab ikka otsima, kus on kividest mingigi rada, sekka tuleb juba kaljusid. Mingil hetkel paistab allolev oja, selle ääres kena rohumaa ja seal telk -
Merka, näe sinna peamegi jõudma, polegi eriti kaugel ju!!
Tegelikult on sinna mitu kilti ja see ... asub lähes otse meie all.
Laskumine läheb julmaks. Lisaks on libe, sest kogu see ülemine lumi sulab ja voolab mööda kive. Löön jalaga miski lahtise kivi eest - see veereb, veereb, veereb ... kurat jääbki minema ja kaob silmist.
Pekki, pekki!!!
Üritame kuidagi diagonaalis leida nö. träkke, kus pole kalju vaid on lahtised kivid, neid on üksikuid. Kohati tuleb astuda üle libedate kaljunukkide, ainult üksik kivinukk takistamast allaprantsatamast ... sadu meetreid.
Miskis kohas polegi muud varianti kui libistada ennast mööda märga kaljut veits allapoole, lootes et
 |
| pilt ei väljenda tegelikkust |
ikka pidama saan. Saan. Merka saab ka. Ta on näost valge, kõrgused pole niigi tema
tassike_teed, üritan talle kuidagigi abiks olla.
On hetki, kus tundub, et nüüd on küll pekkis! Igal pool kaljud ja üles tagasi ju enam ei saa kuidagi!
Telk paisatab all.
Asi ei ole ammu enam naljakas!
Peab saama, me ei saa siia ju jääda ometigi! Me saame hakkama!
Pidevalt on tunne, et no nüüd oleme all .... aga ei, oleme vaid järgmise püstloodis kalju serval ja jälle tuleb hakata diagonaale otsima, kus kivilasu lubaks natukenegi pidamist leida.
.....
Kuidagi sinkadi-vonkadi, puhates ja kaljuservapidi ühest kohast teise manööverdades, kogu aeg riskides me ikkagi saame sealt alla. Merka ei räägi ühtegi sõna!
Jõuame esimese roheluseni, kus läheb tiba laugemaks, istume, võtame lähimast ojakesest vett, joome, mõtleme. Merka on näost täiesti valge! Vesi on hea!
 |
Tegelikult Merka peaaegu seisab,
nõjatudes vastu mäekülge.
Siin on juba lame |
Oleme all, oleme elus! Ja see on hetkel päris tõsine arusaam! Siit-sealt küll kriibitud, aga ikkagi terved!
Vaatan tagasi, kust me alla tulime ....
sealt ei ole võimalik alla tulla ju!!! Kusjuures üleval sa üldse ei hooma, kui järsk see on, lihtsalt lähed - saab ju küll. Ja mingil hetkel tunned, et pekki siit ikka hästi ei saa. Ja sa hoomad selgelt, et tagasi üles siit ka enam ei saa! Finito!
Ilmselt oleks pidanud veel kolm-neli kilti mööda mäeserva edasi minema, seal oli nõlv laugem ja kaljusid polnud.
Mõlemad tunneme sama -
meile ei meeldi need mäed!!!
Ilmselt kui seal telgis oleks inimesed olnud, oleks nad meile päästekopteri kutsunud -
sest sealt ei tulda alla!!! Raiuge see endale pealuu sisse!!
 |
| Lumi teeb taas rõõmu :-) |
Ronime teisest mäest üles, õnneks on siin märgitud rada. No mis rada, lihtsalt kivid on vahemaa tagant värvitud. Kuradi järsk ja lõputu. Miski tiim möödub meist lennukal sammul, ise räägivad omavahel juttu. Mul on pulss punases, jalad nagu makaronid. Iga mõne aja tagant istume ja puhkame hetkeks. Korraks.
Lõputu tõus!
Ainult kivid!
Järsu osa lõpus tuleb meile vastu grupp turiste - ühel kummikud jalas, hakkavad laskuma.
Inimesed, miks te käite siin?? Aru ma ei mõista???
Päike hakkab loojuma, üleval on päris jahe, pakun et kuskil 10 kraadi? Aga see on teismoodi jahedus - jäine. Vahetame lühikesed särgid pikemate vastu. Mulle, kui külmalembesele inimesele, isegi omamoodi meeldib see jahedus. Jätkame ronimist.
 |
| KP 41, rescue hütt |
Lõpuks oleme
KP41 - TOP1 mäel, mitte küll selle tipus, aga lähedal. Hütike, KP on sees, istume. Siin on kõik olemas, lebod, küünal, isegi lõkkepuud, tikud jne.
Aaaa järsku jäämegi siia, päike hakkab ka loojuma ja suhtkoht jahe on ka!"
Kulunud on 7:16 ja gepsu järgi läbitud 18km
Laskume, õnneks on
KP110 mööda teed minna.
Laskumine on kivilt kivile kargamine ja see läheb mul libedalt ning ei võta energiat. Merkal mitte niiväga, tal lisaks ka jalg valus algusest peale.
Jõuaks nüüd enne pimedat alla!! Muidu ei näe neid pagana täppe ju!
Vahepel tuleb läbida üks org ja tõusta teise tippu - 1586m - mõlemal pool keelualad, mis = jõhkrad kuristikud ja teiseltpoolt taas alla. Edasi tundub suhtkoht normaalne olevat, mitte liiga järsk laskumine.
Läheb kergelt hämaramaks, aga mitte pimedaks. Näeb veel kenasti teetähisteks olevaid värvilarakaid ja ka lumeväljad on rahulikud, jäljed on ees ka.
Lõputult pikk on küll see laskumine.
Vahepeal fikseerin ära, kus on KP29 ja KP210 - mis järgmisena võtta. Ülevalt on hea vaadata, kaart klapib ja üritan kohad meelde jätta mägede järgi. Kõik tundub üllatavalt ligidal :-)
Lõpuks oleme KP's ojade
junctionis kohal. Sööme veits kiiresti, Pepsi maitseb hea.
Edasi
KP29 - hoida samal kõrgusjoonel ja minna suunda. Kivid on asendunud madala põõsastikuga, rohuga ja kohati märjemate aladega. Tuhat ojakest voolab, pidev karglemine üle nende.
Ilged pilved on taevas, hakkab sadama. Kiled selga ja tasapisi jõuame ojani, kus peaks KP olema ....
eeeee oot! See pole ikka õige, me oleme liiga all, mööda seda jõge peaks nüüd ülespoole minema!
Lambid põlema, sest kaarti ei näe enam hästi, liikuda näeks ka ilma. Sajab korralikult, kõrval on koskedega korralik jõgi.
Läheme, läheme, läheme!
Mõtleme ja läheme edasi üles.
Kurat peaks juba olema ojade kokkujooks???
Aga ei ole, 50 000 kaart on ikka täiesti hoomamatu. Altimeetri järgi oleme liiga madalal. Mägi läheb järsemaks ja hirmuäratavamaks, jõgi aina julmemaks.
Vaikselt hakkab juba lootus kaduma, aga liigume edasi!
Kurat, nendest ees paistvatest kaljudest ma küll ei taha enam üles ronida!!!
Õnneks on KP enne kaljusid!
Niih, mis nüüd? KP210 või kohe KP51 HashHouse?
Kulunud on 11 tundi, 28 kilti
Sajab ja hämar ja aega on kulunud roppumoodi ja üldse ei taha enam neid mägesid võtta. No kohe ikka üldse ei taha kiviseid libedaid mägesid! Sünnib otsus -
KP51 HashHouse!
Kõigepealt on vaja ületada see mäslev jõgi! Kosk kose otsa ... aga kurat koskedest ju üle ei lähe, jõgi on piisavalt lai ja sigakiirevooluline. Otsime rahulikumat kohta, midagi head ei pakuta! Otsustame lihtsalt läbi sumada kuskilt - kohe meie järel KP võtnud tiim vaatab meid ikka väga pikal pilgul - ilmselt nii siinmail ei tehta!! Vesi on sigakülm, vool tahab jalad alt viia, kuidagi komberdame koos õnnelikult läbi siiski need 10 sammu põlvini vees. Saime hakkama!! Jalad on külmast veest krampis, nüüd on vaja liikuda, liikuda, liikuda.
 |
Sääsehirm öös (nats on pilt heledamaks
tehtud, tegelikult oli pimedam) |
Laskume ja kuidagi leiame saanitee postid, õnneks on neil helkurid. Kulgeme mööda seda KP51 poole, vaikselt hakkab juba valgemaks minema - lampi oligi tarvis vaid kaardi vaatamiseks max 3 tundi. Vaikselt jääb ka vihm üle ja allpool on soojem ka, viskan riideid seljast.
Jalatallad valutavad, villid on ilmselt katki läinud, aga see on okei, 24h tavaline värk, ibukas leevendab kenasti ja ma pigem ei puutu neid, ei vaheta sokke. On vähemalt miski, mille järgi tunnen et ma olen elus. Väsimust nagu eriti ei olegi.
 |
| HashHouse, KP51 |
Kulgeme korralikus tempos suhtkoht lausikul oleval saanirajal. Kaardil liikumine üldse nagu ei edene, aga jõuame
KP51 HashHousi. Ei hakka vaatama kas telgis keegi magab ka, haaran ühe sooja vorsti lõkkelt ja paneme edasi. Puhata küll pole mingit vajadust ega pointi.
Kulunud on 13h 10 mintsi, edasine plaan on mägesid totaalselt vältida. No üldse ei taha ronida sinna kivikõrbetesse, kohe füüsiliselt on see meile mõlemale täiesti vastuvõtmatu. Tahan teed, tahan radu, tahan normaalset loodust - harilik eesti võss tundub niiii armas sel hetkel, saaks vaid sinna. Tahan ära siit! See tähendab, et peame mööda saaniteed minema loodesse kaardi nurka välja ja sealt alla mööda asfalti juba. Kõlab nagu talutav plaan. Ainult sigapikk tee -
tea kas jõuame??
Korra mõtleme, kas võtta
KP112 ... aga see on jälle mägedes, ei lähe sinna. Pigem asfalti allatulles üritame läheneda
KP24 - KP23-KP16 - sealt peaks tagasi asfaldile rada tulema.
Astume usinalt mööda saanirada, enamus aeg pole muidugi mingit rada, aga vähemalt on lauge ja lage, nähtavus hea. Mõlemal pool õõvastavad mäed.
Ei lähe sinna mägedesse, üldse ei taha!
Tee tundub lõputu ja kaardil me minumeelest üldse edasi ei liigu. Merkal on totaalne uni, ta magab käies, mul pole unest ega väsimusest jälgegi, lihtsalt surmigav on. Lõpuks jõuame Umasjö lähistele, veel veits rapsimist, ilmub midagi metsalaadset ... ja lõpuks oleme asfaltteel.
Kell on 5 hommikul, aega on veel 9 tundi ... minna on ... miljon kilti mulle tundub, et sinna Hemavani tagasi jõuda.
KP24, keerame teelt ära korralikku kasevõssi, ületame oja, kuskil kõrguses laskub miski jõhkralt graatsiline kosk. Loodan, et sinnani ei pea ronima!! Saame esimese hargnemise kätte, muidugi pole see õige!
Okei, paneme edasi, ületame vahetult väiksema kose kohal uuesti jõe -
scary päris!! Mägi läheb julmjärsuks, kaljud. Läheme jõest veits eemale, metsas võibolla parem ronida. Jube tihe võsa, eriti edasi ei saagi, sest nõlvad lähevad ronimiseks liiga järsuks.
Vaatame üksteisele otsa ja saame aru, et ... me ei saa siit sinna KP'sse välja. Minna on ikka kilte ja kilte ja see tõotab taas korralikku kaljuronimist.
Vist isegi suisa näen, kus see KP'ga
junction on ... aga see on jõhkralt kõrgel kaljude kohal, räme kosk on seal ka, sealt läbi jõe ilmselt juba ei murra.
Tuleme alla tagasi, paneks otse teele ... aga ees on püstloodis järsak! Taas tagasi samat teed, kose kohal läbi kiirevoolulise jõe - küünte ja hammastega kramplikult klammerdumas, et mitte kosest alla prantsatada - siis läbi kasevõsa teele.
 |
| kuskilt kuhugile |
Ei kurat, see loodus pole meie jaoks! See ei ole rogain, see on mägironimine! Ja mägironimine pole piiskagi meie ala. Me võime murda läbi igasugusest võsast ja kurguni mülgastest ja ujuda üle järvede paariteist_kraadises vees ja möllata üdini külmununa pikki tunde, kurtmata ja allaandmata. Aga mäed ei ole meile. Me lihtsalt ei saa nendest aru, me ei oska siin tegutseda, me oleme täiesti vales keskkonnas, me ei oska teed valida - see kõik on liiga võõras! Lähme siit minema!
Merkal on endiselt kohutav uni, mul pole isegi eriti väsimust. Vahepeal jookseme, et see tee natukenegi rutem läheks. Ühel hetkel istume mingile sillakesele, Merka viskab selili ... ja jääb reaalselt magama. Istume võibolla max 10 mintsi, aga Merka magab endal une täis - uskumatu!!!
Edasi kulgeme vahelduvalt joostes ja käies, kohutavalt aeglaselt liigub kaart, ülemõistuse asi on see 1:50 000 kaart ikka!! Lõpuks oleme Hemavanis, võtame finiši lähedalt
KP113 ja jookseme lõpuni. Võiks vabalt veel mitu tundi joosta, pole probleemi.
 |
| Träkk |
NB! Finišis toimus ka (sain aru et suhtkoht esmakordselt) põhjalik
kohustusliku varustuse kontroll:
* Long-armed sweatshirt, fleece or wool (min. 150 grams). Long underwear top does not satisfy this requirement.
* Compass
* Long underwear top
* Windproof and rain resistant jacket with hood and taped seams. (e.g., Goretex)
* Windproof and rain resistant pants with taped seams.
* Sleeping bag
* rescue bivi or tent (per team)
Tulemused:
17 silma
Aeg: 20:21.39
32. koht
Kokkuvõte:
Läbisime 71 kilti (gps'i järgi), tõusukilte ei oska öelda. Jalatallad on küll lõhki, aga ei
midagi eriti hullu.
 |
| Ametlik finišifoto |
Mida see rogain meile andis? Väga lihtsa tõdemuse (mida me tegelikult ka enne teadsime) - meil mõlemal puudub igasugune tõmme kiviste, taimestikuta, suurte järskude mägede poole. Nii olemuslikult (ma pole vist kunagi aru saanud, mida inimesed mägedes leiavad), kui ka orienteerumise mõttes (me ei oska siin rada valida, asi pole o-oskustes, asi on selles, kuidas ja kus siin on mõistlik träkkida). Ma ei saa aru nendest kõrgusjoonte vahest, tihedusest ja millal peab seda võtma läbimatu kaljuna? Mul puudub igasugune kogemus. Aga sisimas ma ei tunne sellest puudumisest puudust.
Nõus, tippudest avanevad toredad vaated - aga ma vaatasin need nüüd ära ja ei tunne, et ma peaks tulema neid uuesti vaatama, kohe üldse ei tunne.
Kindlasti me kumbki ei kahetse hetkegi, et Hemavanile tulime, saadud emotsioon on väga võimas!
... ja eks natuke saime ikka kogemust ka ... et looduseid on väga erinevaid ... ja et Eestis on kodune - Eesti mets on südamelähedane, ... Eesti võss on armas!! :-)
Tagasisõit läks viperusteta. Kohapeal ei hakanud mingeid vaatamisväärsusi külastama (vabandust, aga tõesti mägedest oli kergelt nagu küllastumus), pedaal põhja ja olimegi taas Helsinkis, täpselt laevale jõudmise ajaks.
Tehtud!!
Otsustasin rahulikult võtta ja valida küll pika raja, aga päevaku formaadis, ehk siis ühisstarti ässadega joonele ei läinud. Tiksusime hoopis Merkaga raja rahulikult läbi, uisutada on ju äge! Lobisesime ja viskasime huumorit (tähendab enamus huumorit oli suhtkoht ühepoolne muidugi as usual :-) Laenatud SI-pulk küll Air-reziimis ei toiminud, aga see oli kõige väiksem mure.
Tulemused siin.
Ahjaa, pean siinkohas mainima, et komposiitkerega uiskudega siiski ei tasuks metsa minna. Või siis hoidke oma kehakaal oluliselt allpool kolmekohalist numbrit.
