Rogaini MM Lätis ... elik kui võssine saab lage olla??


Team "Sääsehirm"
18-19.08.2017
Razna, Läti

See peaks olema nüüd vist neljas 24h rogain?? ... 2014 EM Eestis, 2015 MM Soomes, 2016 Hemavan Rootsis (mida päris ei saa küll rogainiks nimetada, pigem ronimiseks koos paari KP'ga) ja nüüd siis Jumalast Hüljatud rahvuspark Kagu-Lätis.

Elu siinkandis ... no see oli ammu ära läinud. Isegi üksik lehm va pudulojus KP 204 juures ... oli suurest igatsusest ja olude sunnil ära õppinud eesti keele ja soovis "muuuuuuuu....d". Täiesti mõistsin looma, täiesti mõistsin.

Meie "... kauge küla ..." on ikka täiesti tsivilisatsiooni tipp, Manhattan, võrreldes Razna rahvuspargiga. Isegi naat ei kasvanud, see oli asendatud Sosnovski (kohati ka mõne teise liigi) karuputkega. Samas võib täielik tsivilisatsiooni puudumine ja igatsus pangaautomaadi järele ka naadi nii hulluks ajada, et sellest saab 2-3 meetrine karm putk, täiesti võimalik, et see oligi tavaline läti naat!
Ülekasvanud naadi
taim vangistuses

Lätlased on traditsionaalselt tasemel, üks Sosnovski oli istutanud keset võistluskeskust - näidiseks, no et mis juhtub võilillega, kui ikka kukud kasvama! Teise päeva lõunaks oli vaeseke küll törts ära närtsinud, isegi tiba kahju oli temast ... suur kena lill ju!! Aga nagu näitas juures olev silt, siis noa ja kahvliga süüa ei soovitata ning vilepilli meisterdamiseks ei sobi! Mõttetu taim ju ... suur hulk haljasmassi ja ei mingit tolku!
Ma nüüd tegelikult ärevusega ootan seda Päev Kaheksat ... metsas sai küll nagu välditud ennastunustavat liibumist sm. Sosnovski vastu, kuid ... pagan seda teab, igasugu putki jäi ette, kui võssi sai murtud. Kusjuures eriti lagedal olevat võssi!!!

Okei, võistlusest endast ka mõni sõna.
Kuidagi on traditsiooniks saanud plaanida 24h rogain 2 ringilisena. Tsivilisatsioon keset ööd ikka kutsub ja on armas. Vajadusel tossude/sokkide/riiete vahetamine ja HashHouses pakutav lobi - suisa nauding. Lisaks oleme arusaanud, et kottpimedus (okei, lambid meil ikka muidugi on) KP'de võtmist üldse kiiremaks ja lihtsamaks ei tee. On juhtunud takkajärgi tarkust ... krt selle 40 mintsi, mis me mõttetult võssis otsisime KP'd oleks võinud magamisele kulutada ja valges KP 10 mintsiga ära võtta!! On selliseid kordi olnud, ooojaaa noored, ooojaaaa!!

Seetõttu me väga ei põe öösel HH's kulutatud tunnikese pärast - see kosutab vaimu ja taastab tolleks hetkeks kadumahakkava vastuse küsimusele "miks me siin oleme ja mis on elu mõte??"

Saagu 2 ringi - viimasel ajal oleme kuskil 90 kilti reaali teinud 24h jooksul, nii sai ka seekord 2 juppi nööri - kuskil 50 kilti ja kuskil 40 kilti. Enne pikem (ülemine), kell 12.00 tagasi ja siis lühem (alumine). Tulemus on juurde lisatud pildil. Ilmselt sai lind/reaal koefitsiendiga puusse pandud ja ilmselgelt sai läbimise kiirusega puusse pandud.

Kirdenurgas tundus kõige rohkem olevat suuri (9 ja 8 ja 7 silmaseid) punne, mujal nagu polnudki neid eriti. Ja pisikesi me ei korja - meil ei ole nii palju aega, et igasugust prügi korjata. Lisaks võib kolme kolmese KP'ga teha 3 korda rohkem o-viga kui ühe üheksasega. Ja see on meil ammu selge, et KP väärtus ei ole absoluutselt mitte mingis suhtes tema leidmise raskusega. Seekord ka ei olnud.

Läti laulupidu.
Pisike Sääsehirm all vasakus nurgas
Korraldajate kiituseks tuleb öelda - KP'd olid väga korrektselt 1,5m kõrgusel - ei olnud peidetud kivide alla või auku, nagu meil tihti juhtub. Aaaaaga erinevalt näiteks Eesti rogainidest, kus KP on seal, kuhu piltlikult öeldes "auto aknast panna saab" :-)  ... vajasid siinsed KP'd selget o-oskust. Isegi kui tee viis mäe tippu, siis KP ei olnud tee lõpus, vaid kuskil 50-100 metra eemal mingil pisiobjektil või -reljeefil ... mis 25K kaardil muidugi kuigi filigraanselt ei paljastunud :-)
Punnid vajasid otsimist! Ja valdav osa KP'sid olid ikka teedest kaugel.

Kõik on alles ees
Plaanimisest hoolimata ... on reaalelu teine. Oluliselt. Lätis veel eriti. Esimese paari punniga saime aru, et ...
mets = võss!
lage = lähes läbimatu võss!

Juba teise KP 601 panime mõningase kala - no see reljeef oli seal ka selline ... suur ebamäärane. Kahmasime mäe veerul tükk aega üles-alla ja tutvusime Läti hariliku võssiga.

Vahetult enne KP 508, seisatasime korraks enne lõplikku KP alistamise träki paikapanemist ...  ilmselt kodanike maamesilaste või herilaste või no mingite kiletiivaliste elutoas. No ilmselt mina ees minnes steppasin korraks neilt esikust läbi, liiga kohmakalt.

Ilmselgelt nad palusid meil lahkuda, kõigepealt läti keeles. Sellest me ei saanud kohe aru. Siis nad palusid veelkorra ... väga veenvalt ... Merka sai ühe laksu kätte ja kaks tükki pe...se,  mina õnneks ainult ühe pe...se! See oli üle ootuste valus ja tunde hiljem oli ikka veel tunne, et keegi on püksis ja muudkui torgib mind!!
Meie karjatused ja sellele järgnenud raginaga spurt üle raiesmiku, viisid ilmselgelt endast välja järgnenud prantslased (No. 1072 - Team France - Olivier Charbonnier & Robin Elodie) ... nad jäid mõtisklema. Aga õnneks mitte kauaks ...
... igatahes träkk 508 - 714 oli meil sama. Teisi ei olnud.

Esimene ring
Lagedale jõudes selgus ... et kogu see väli on täidetud miskisuguse 2+ meetriseks kasvanud rapsiga ... mis ikka nagu ei olnud raps ja mis ikka nagu ei olnud reaalselt haritav põld. Krt siin Lätis jumalast hüljatud nurgas ikka asjad kasvavad nagu ulme!!!

Ühtegi rada, loha, teed ei olnud ... mitte midagi ei olnud, ringi minna ei saanud ja teisele poole lagedat oli vaja saada. Hakkasime siis läbi murdma. See saadan oli nii tihe, et ma olin iga 10 meetri tagant käpuli. Sisuliselt ma murdsingi teed nõnda, et kogu keharaskusega vajusin külili haljasmassi peale, tõusin püsti, vajusin uuesti külili, püsti, külili jne. jne.
Prantslased järgnesid ja ... olid üsna tasa.
Mingil hetkel sain aru, et mõistlik on liikuda puust puuni ... no olid põllus mõned üksikud puud ka ... mis kohati paistsid selle 2+ meetri kõrguse õuduse vahelt. Puude juures sai puhata.
Kui pool tunnikest või miskit olin juba rapsinud teed teha, siis ütles prantsuse poiss, et ta läheb ette ja murrab ka.  Lõpuks murdsime välja ... uskumatu lugu!!
Hilisem studeerimine entsüklopeedias annab taime nimeks tõenäoliselt mesikas, mis on ikka inimlooma poolt külvatud, aga mida ära ei korjatagi - mesilasele pidi see meeldima. Ristikut oli ka seal sees ... mõned madalamad lapid, kus sai hingata.
KP saime ka peale mõningast puterdamist kätte.

Sisuliselt oli peale viiendat KP'd selge, et tänavusel rogainil joosta ei saa!! 2,5 tunniga oli läbitud peaaegu 9 kilti ja lähes ühelegi teele polnud nagu veel sattunud, et jooksusamme teha. Õues oli räme leitsak ... +28 ilma igasuguse tuule ja hapnikuta, higi voolas ojadena, pilt hakkas tasku minema, juua kulus liitrite kaupa ... aga joogipunktini oli veel jube pikk maa minna. Naiss algus!!

On ainult paar asja, mida ma kestvusspordi juures vihkan, nagu reaalselt! Palav ilm (ja palavus algab 20 kraadist!) ning see, kui ma ei saa juua palju ma tahan. Mõlemad olid nüüd olemas. Merkal on väiksem kott ka, minu omasse mahub miski tiba alla 2 liitri. Ja tundus, et järgmise pooltunni jooksul saab see 2 liitrit tilgatumaks manustatud ja väljahigistatud. Tegi meele natuke mõruks. Merka oli ammu juba kokkuhoiureziimil.
No vedasime välja KP308 juures olevasse joogipunkti!

KP904 oli challenge! Miski loha nagu oli, aga ega ikka väga polnud ka. Esimesel korral õiget harja ei leidnud, aga paari teise tiimiga konsulteerides saime ennast paika ja lõpuks vallutasime KP ilma olulist viga tegemata.

Päeva lõpuks hakkasime jõudma ka piirkonda, kus oli mõningaid tee moodi asju ja sai teha mõningaid jooksusamme. Enne jäi mainimata, et Merka oli suutnud vahetult enne rogaini hankida endale miski batsilli, mis enamus ta varbaid villi ajas ... ehk ta läks juba rajale varbad villis. Tavaliselt tullakse 24h rogainilt nõnda maha. Aga tüdruk tahtis, et oleks põnevam! Et oleksid juba minnes villid taldade all - respect!! do not try it at home!!!

Tüdruk teipis küll varvas varba haaval, aga öö saabudes olid need ikka ilmselgelt sigavalusad juba. Mul oli üllatavalt okei olukord jalgade ja üldse enesetunde osas - no polnud sisuliselt ju joostud ka, ainult kõnnitud.

Õhtu edenedes tulid plaani mõned träkimuudatused ... et üldse enne homset HH'sse jõuda ... Jätsime välja mõned KP'd millele pihtasaamine pimedas ... no tundus liiga lotona.
Ilm on endiselt räme palav (üle 20 kraadi) ja hapnikuvaene.
Taevas peksab vahet pidamata välk ... mis aga tulemuseni ei jõua - ei vihma, ei müristamist, ei ilma muutust ... mida me jumalakeeli loodame ja palume. Nothing!!

KP906 oli siiski liiga magus, et välja jätta.
Kuhugi maani saime lohaga, edasi läks olukord täiesti pööraseks. Pime, udu, lamp suurt läbi ei valgusta. Aga saad aru, et seisad kuskil lageda servas, lohat mingit kuskil ei ole. Igas suunas (peale selle ühe, kus oli lageda serv eksole) on lage - nii kaugele kui lamp valgustab! No tundub, et kümnete kiltide ulatuses igas suunas on lage! Vaatad kaarti ... igas suunas peaks olema kohe metsane kõrgustik ... ja päris korralikult kõrge - ei saa jääda märkamatuks.
Vaatad uuesti ümberringi ... jummala selge lage silmapiirini välja.
Vaatad kaarti - max sada metra lagedat ja siis metsaga kõrgustik ...
...
Vaatame Merkaga teineteisele otsa ... pikalt ja mõtlikult!!
Sureme nälga? Upume ära?
Kui siit veel eluga pääseks ... viiks kirikusse ...
Üks eesti tiim sipleb veel lähikonnas ... sama targad kui meie ...
....
Uurin ja puurin veel seda lagedat ümberringi läbi udu palju võimalik on ... see ei kao kuhugi ja mingit metsa ei ilmu nähtavale.
Okei, mingi otsus tuleb teha - kõige täenäolisemalt oleme veits lõunas ja seda saab teada ainult põhja liikudes. Kui satume korralikule mäele, siis saame ennast paika ja ilmselt ka KP'sse.
Proovime ... mägi on, ronime, tundub, et hakkab klappima ... kui nüüd natuke lagedamat tuleks ... tuleb ... lohad ... KP olemas
KURAT!! Jalad põhjas, KP käes ...
... kuidas ikka nii lühikese ajaga nii lollid mõtted võivad inimesel tulla, et viiks kirikusse küünla?? ... :-)

Igatahes nii Merkal kui mul saab kõrini, tahaks ära siit. Lähemegi. Tühjalt mööda teed astudes HH'sse. Lõputu tee, kulub kõvasti üle tunni, kui HH'sse jõuame. Merkal jalad ilmselt sigavalusad, mul jalad suht okeid, aga kaenlaalused on sigavalusad - miski maika sai alla pandud, sest sääsehirmu särk hõõrub ühed teatud kohad veriseks .... isegi meestel ... või siis just eriti meestel??

Teine ring
Teine ring
Täiesti uus planeering. Alguses paar KP'd on ilmselt veel pime, võtab siis need lihtsamad.
Söömine ja lebotamine ... kuskil 2:30 jõudsime HHsse ja umbes 4:00 läksime rajale ... on jõuvarusid taastanud, olemine on täiesti okei, mott on üleval - teeme ära!!!
Merka ilmselt nii kindel ei ole, et veel 8 tundi möllame, tal ikka jalad täitsa valusad. Samas on ta nii osavalt kogu aeg teipinud, et villid pole katki läinud. Mina tosse jalast ei võtnud - ära puutu töötavat asja!! 

Pealegi ma ei saaks uusi sokke jalga märgade jalgade otsa, ma saan vaevu need jalga kuivadele jalgadelegi. Aga sokid on mul head - Salomon S-LAB Performance, mõnusalt tihedalt ümber jala, ville ei tekita. Salomon SpeedCross Pro tossud on ka head, mul on hetkel küll mingid uued FellCrossid, vanad lagunesid ära. Need on ka väga head, ei hõõru.

Teisel ringil tekib mitu arusaamist: lohad on abiks ja neid tasub usaldada kui suund õige. Lisaks on ilmunud mingid teed, mis nagu ongi teed. Ning lagedad, mida mööda saab nagu täitsa minna!! Ei pea ennast külili viskamisega edasi murdma. Uskumatu õnn, elu nagu lill!!

KP610 juures näeme Elerit ja Piibet (818 Lilleke sohu), kes hetkel on juba pikalt kamminud seda KPd. Olen ise ka segaduses, aga ilmselt suhtkoht õnnega pooleks leiame KP ja juhatame tüdrukutele ka selle kätte. Hiljem Eleri ja Piibe võtavad naiste klassi 4. koha ... meie ... meil seda KP'd ei arvestata, väidetavalt Merka ei piuksutanud????? FAKKKK, tundub natuke liiga uskumatu!

Tiksume vaikselt edasi, teeme oma ringi ära, lohad töötavad ja mingit hullu väsimust ei ole.
Merka jalad on ribadeks ja mul hakkab ka tekkima tunne, et vahepeal on tekkinud villid ja need hakkavad katki minema.

Õnneks on villide purunemine valus ainult üks kord - sel hetkel, kui villilt rebitakse maha seal peal olev nahk, välja valgub mingi verine ollus ja ... siis üldiselt harjub täitsa ära. Organism saab aru, et pole mõtet valutada, sest see vend ei võta midagi mõistlikku ette. No et läheks ära koju või midagi. Ei lähe. Aga päriselt ka, kui selle hetke ära kannatab (no ibukat ikka läheb lehtede kaupa), siis nagu enam ei valuta nii hullusti.

Mul jälle hakkab tulema see hetk, kus teravast mäest üles ei saa, seal tuleb päkkadel astuda ja tundub, et nahk jääb tossu talla külge ja jalg libiseb seest välja :-)  Ja see on nats valus!!

Lõpus KP617 ja 513 on elu rõvedamad kohad ... kui mujal oli nagu jõhker võss, siis siin näitab rahvuspark oma kõige ilgemat palet - sosnovskile lisaks on miskid kohad, kus keegi Müstiline Läti Mees on võsa maha raiunud ja nii selle sinna jätnud - orgid püsti ja kaikad pikali. Üldse liikuda ei saa, õnneks läheb selge loha ja ma ei viitsi ega jaksa suurt enam kaardis olla. Ainult väga üldmääraselt tiksun kaasa.

Enne finišit võtame selle õnnetu KP409 ka, kus tuleb ronida, mis on jälle sigavalus taldadele. Üritan punnist murda otse finiši poole ... mis vist on viga, sest me satume korralikku võssi mäeküljel ... samas on sealt ikka võrratult otsem, kui mööda teed ringi minnes.

1 tund on küll veel aega, aga ei taha enam minna võtma näit. KP303 vms. Aitab küll selleks MM'ks.

Tulemused veebis
Finito. Aga elus :-)

179 punkti
XV 41. koht (üld 239.)
Reaalselt läbisime 76 km.

Ei midagi säravat, aga oma tegime ära. Tegelikult oleme sellega rahul, et nendes ilmaoludes (pekki milline ebameeldiv leitsak, me mõlemad oleme ikka täiega talveinimesed) ja maastikuoludes (kui võsane saab üks lage olla???) ajasime selle asja lõpuni. Kannatasime ära ja ... isegi huumorit sai ju rajal.

Jalatallad on küll valusad, aga tundub, et Soomes ja Lõuna-Eestis olin ma lõpetades palju hullemas konditsioonis. Inimene ju areneb eksole!
Kannatab valu rohkem. Vananedes muutuvad ka prioriteedid - pole enam nii oluline, kas talla all on veel nahka jäänud või nühib kont vastu tossutalda ... tühitähi :-)


Aga vaseliin on elu alus. Igale poole ja palju. Ma ei hakka nüüd nüansse täpsustama kuhu ja kui sügavale eksole :-) Mul jäid kaenlaalused määrimata ja kohe tulemus käes, tulemus käes ... ribad taga. Varbad said kokkumääritud, rinnad ka ja .. muidugi teatud strateegilised kohad ikka korralikult ja ... ei mingit muret :-)

Kui nüüd lõpetuseks midagi ilusat selles Razna looduses ja kohas leida ...
....
....
no päikesetõusu ilu ei seganud ka Läti maastik :-)

Järgmine 24h rogaini EM või MM on kus? ... kuskil ikka on!

48h Extar ... elik risti-põiki (rattaga) läbi Ida-Viru

20-22.07.2017
Merka + Priit + mina = Sääsehirm
48h
Kohtla-Nõmme

Oleme ausad - eks see 48h tundi järjest seiklusspordi tegemine on natuke patoloogiline. Meditsiin ilmselgelt tunneks huvi nende persoonide vastu.
Kui osad võistkonnad läksid tulemust tegema, siis Sääsehirm läks katsetama, kas see kõik on võimalik. No 48h järjest! 2 ööpäeva!! Rattaga - joostes - rullitades - kanuutades - lisaülesandeid tehes ... ja kõik see orienteerumise vormis. Seiklusspordi Eestikad lühidalt!
Stardis on 18 võistkonda - selgelt ebanormaalsed inimesed!

Ilmselgelt midagi meile - tsiteerides Suurte Seikluste gurusid Mike Stroudi ja Sir Ranulph Fiennes'i (kes on mulle alati innustavaks eeskujuks olnud ja on siiani): "Me oleme täpselt samasugused inimesed nagu kõik teised. Kui enamus mõtleb teatavatel otsustushetkedel, et mina küll ei suuda sellega hakkama saada, siis meie teeme sellest küsimuse: kas me saaksime sellega hakkama? Kui juba on esitatud küsimus, siis on sellele vaja hakata vastust otsima!“
Ja vastust me tahtsime saada - kas 48h järjest on võimalik tegeleda füüsilise tegevusega võistlemise vormis?

Etterutates ütlen ... on täiesti võimalik selline aktiviteet - 2 ööpäeva järjest. Ja lõpus ei olegi sa ülimalt väsinud, pigem on muud mured - näiteks mul oli see asi, mis rattasadulale toetab - no see oli täiesti lõhki ja ribadeks - täies kooseisus. Jajaaaa kõik asjad, mis seal on. Kõik!! Korralikult!! Do not touch!!

Väsinud oled sa peale 24h rogaini ... aga peale 48h seiklussporti polegi nii hullult läbi. Tõesti imelik!
No me magasime ka ikka - 2 tundi teisel päeval lõunapaiku, kui Priit tegi üksi 5-tunnist koridor-o'd. Ja teisel ööl, peale pikemat rattamaratoni ja enne kanuud - samuti 2 tundi. Sellest täitsa piisas. No tähendab pidi piisama :-)

Päevad, mis ajasid segadusse ... elik Eredamad Momendid
* Traditsiooniliselt ei saanud ma stardis kaardist jälle põhkugi aru. Kui eelmisel aastal 24h Extaril oli see täiesti valge, siis nüüd oli natuke ikka midagi joonistatud ka kuhugi servale. Peale mõningast orienteerumist muidugi ujumine ... ja vesi oli päris külm!!
Esimese ala kontrollajast olime valesti aru saanud  - arvasime et 1,5h on ainult - seega vahetusalasse tegime viimase kildi ikka tempoga alla 5min/km - et õigeks ajaks jõuda. Hullumeelne on muidugi teisel tunnil kihutada, kui 46 tundi on veel ees ... aga no hiljaks jääda on veel hullem. Lambapead!!

* kui eelmise aasta Extaril ma unustasin maha kõik geelid ja söögid, siis seekord ... no läks meelest kaasa võtta lambi patareid ja ... kuna ma pealampi rattakiivrile niisama panna ei saa, siis on mul selleks tehtud üks rats ... see jäi ka autosse. Aga pole ületamatuid olukordi, on saamatud inimesed - lamp püsis kiivril ja kestis 2 ööd ühtede patareidega ... tasasel hõõgumisel :-)
Ahjaa, ratta tagatuli, mis mul on laetav ... ununes ka loomulikult laadimata :-) Normaalne saamatu Eesti mees!!

* pikem ratas viis meid mingi raba laudteele öösel ... täitsa mõnus oli ratast käekõrval jalutada paar tundi rabapimeduses. Sõita ei julgenud ja lõpupoole ka ei saanud.

* Ööpimeduses reljeefikaardiga orienteerumine ehk tegelikult sumpamine rabas. Priit ikka üritas ja üritas kaarti ja elu kokku panna - tal tuli täitsa hästi välja see! Lisaks kanuu, mis meil üldse ei sujunud (kanuu on ju tavaliselt meie ala!!), sest see ei liikunud edasi!!

* hommikune unine olemine ja tülpimus rattasadulas. Ebareaalselt valus taguots!

* Uljas Priit, kes kogu aeg (48h!!) niheles, et saaks ikka kõik punnid võtta "... aaa miks need siis metsas on kui me neid ei võta??...", vaatamata meie seletamisele, et formaadi kõige olulisem point on hilinemiseta vahetusalasse jõuda. Ja mõnikord tulebki võtta ainult 1 kohustuslik punn, sest rohkem pole aega.
Kompensatsiooniks lubasime Priidul looma välja lasta koridor-o's, kus GPS pidi koridoris liikuma. 4,5h oli poisil aega see läbida, KP'd piuksutada ja vahepeal ka korduvalt ujuda, et mitte koridorist välja minna. Meie ise lebotasime Pannjärve kandis Liivjärve liival ja magasime. Priit on ikka hull loom, kaalub umbes 40 kilo ja ilmselt oleks unelm igas tipptiimis - süüa ta rajale kaasa ei võta (sic!!), vedelikku ei tarbi ja silmad põlevad ja kogu aeg (ma mõtlen 48 tundi) tahaks muudkui panna - täiesti ebamaine olend!!
Samal ajal üritasime meie Merkaga kahe rattaga korraga (Priidu ratas vajas ju transat vahetusalasse) sõita I-Viru kuulsatel killustikmetsateedel ... kõik metsateed on pinnatud poole tellise suuruste killustikutükkidega! Ja sellel rattaga sõita - oiiiiiii kurrrrrrrja!!!
Kes iganes see idioot on olnud, kes selle idee peale tuli ja teoks tegi - susi teda söögu!! Kurat pane omale vannituppa või voodisse see killustik, silluta oma õu sellega kui tahad, miks sa pead seda ilusatele pehmetele metsaradadele panema aru ma ei mõista!!!

* Jõhkralt valus tagumik rattasõidul Viivikonna kaevandusest läbi Sinimägede Udriasse. Viivikonna kaevanduse vanadelt tranšeedelt sattusime ka seiklema kohalike töötavate kallurite vahele ... ja need olid suured ning kihutasid mööda tranšeesid korralikult. Hirm tuli peale! Ets ilmselt oskab täpsemalt kogu seda kaevandusvärki seletada

* Kuremäe klooster, mis ilmus meie ette eikuskilt! Kuigi meil KP võtmiseks taas aega ei olnud. Ida-Virumaa on tegelikult ilus!

* põrguliselt valus istumine rattasadulas

* peegelpildis o-kaart, mille Priit lõpuks läbilõikas ja me mõned punnid kenasti kätte saime

* Teise päeva lõpu rattaralli, mille kaart oli suurem kui terve maakera - Udriast kuskile Aserini. Ning jõhkralt valus tagumik rattasadulas - sisuliselt teise päeva algusest kuni lõpuni. Ikka kohe jõhkralt valus!!! Ainus päästev osa oli õlu ning moosisai Voka lähedal külameeste laulupeol. Nii vähe on inimesele õnneks vaja - sai (pehme sai, mõtelge!!), moos ja purk õlut. Ja kõik piinad ununevad, elu tundub taas ilus.

* Jõhkralt suur auk pankrannikus (Karjaoru juga), mida Merka valges mitte kunagi mitte iial ei oleks läbinud. Aga pimedas ronis nagu orav!! Respect!!

* lõputu tee pankrannikult läbi Kohtla-Järve Kohtla Nõmmele. Sa sõidad ja sõidad ja sõidad ja ... kurat seda asulat ei ole enam olemas maamunal!! Ausalt!! On ainult jõhkralt valutav taguots, lõputu auklik tee ... ja arusaamine, et lähes 18 tundi on veel ees ... sel hetkel ei tundunud need "tühised 18 tundi"

* hommikul kell 4 magamiskotist väljaronimise ebanormaalsuse tajumine - sa oled maganud 2 tundi. Teadmine, et ilma ibukata, ei, kahe ibukata, sa rattasadulasse ei roni.

* Aidu karjääride kanuu ning jooksu ja rattapunnid, kus me ikka putrasime veidi. Aga Aidu on ilus!!

* Püssi ja Kiviõli rattaralli (osad said küll veidi rullitada) ... mis oli jälle nii eri kuradi valus, et piss pidi püksi tulema!!

* Tuhaka vallutamine rattaga ja rattata

* uskumatu kiirus, mida rullitajad arendasid, kui me Ainiga neile järgi rattaga kihutasime - pulss oli punases, aga ma tõotasin, et ma alla enne ei anna, kui Merka ja Priidu kätte saan. Ain, vaene loom, pidi oma tiimi veel tükk aega püüdma :-)

* ujumine Uljaste järves, mis oli imehea ja mõnus! Ja millele eelnes paras segadus punnide otsimisel .... enne kui lõikasime läbi, et osasid KP'sid ei olegi pandud!!!

* Jooksmine Kiviõli kvartalite vahel - mingil seletamatul ajel tahtsime o-jooksu etapil võtta eriti palju punne ja mis viis meid selleni, et lõpu pidime ajalimiidis olemiseks jooksma. Joosta umbes 40+ tunnil ja üsna isukalt ... see ei ole naljaasi!!

* umbes 47'ndal tunnil, teel Maidlast Aidu poole ... umbes 3 KP'd ja 6-7 kilti enne võistluse lõppu ... ma sisuliselt istusin teekõrval maas, oigasin ja nutsin valust (47. aastane mees!!) ja reaalselt tundsin, et ma ei suuda enam sadulasse istuda. Ma lähen kasvõi jala või roomates, kuid pooleli ma ei jäta. Aga rattaga sõita ka ei suuda enam. Mõtisklused eksistentsi võimalikkuse üle. Pikad ja põhjalikud. Enda veenmine kõva häälega ja iga pedaalipöörde juures - üks veel .... ja siis veel üks ... ja veel jaksad ju eskole ... ja ma ei jää seisma ... ja ma ei hala! Ja veel üks kilomeeter. Ja veel üks, kohe on lõpp ... võibolla. Mingisugune lõpp kindlasti!! Kuskil. Kellegi.... kuidagi....
Peale paari geeli, kokteili, peotäit ibukaid ja julgustavaid sõnu ronisin ikkagi rattale ja sõitsin edasi.

* viimased paar kilti rattaga ... seda ei tahagi meenutada

Kokkuvõte:
11. koht (DH 7.)
Aeg: 47:06.24
Rattal läbitud 312 km
Pluss joostes, ujudes ja kanuuga kuskil 35 km ringis

Kurat, me tegime selle ära!!!

Erilised tänud:
Merka ja Priit - ilma teieta oleks küsimus jäänud vastamata. Respect sõbrad!
Hardi Raiend - Sa ikka kohe ablad asjade olemust - kõik on kinni pisiasjades - õlu päästab päeva ja aitab taluda seda jõuetut tuikavat valu ja lootusetut tühjust hinges, kui lõppu veel ei paista! Respect Mees!
Siiri ja Ain koos tiimidega - teie vihjetest ja toetavast õlast sõltus pagana palju - te ilmselt ei tea seda! Respect!

Heigo, Randy ja XTSport & Co - Extar on äge, nii hoida. Päriselt! Ausalt! 
Sügav kummardus kõige selle korraldamise eest - RESPECT! Tegelikult ka!

Ja ülim RESPECT kõigile neile 18 tiimile, kes nö. ühe T-särgi nimel selle kõik läbi tegid!

Tulemused ja pildid ja videod ja muu kama leiate XTSpordi kodukalt või nende FB lehelt.

SwimRun Baltic Challenge ... eestikad vees ja maal

15.07.2017

Ammu oleme vaadanud sellist ala nagu SwimRun ... mille trofeevõistlus on ÖTillÖ elik siis mitteametlik MM. Tollele öööö võistlusele me ei kvalifitseeruks, aga ometigi on see ala kuidagi huvitav tundunud - tahaks katsetada. Ja nagu võluväel - Eestis Pühajärve Swimrun!!

Ahsoo ... ala on siis selline, kus joostakse-ujutakse-joostakse-ujutakse ... ja nii kuni lõpuni. Ehk mingeid vahetusalasid ei ole, paned ühe varustusega kogu aeg. Tossud jalas, prillid peas - no lubatud on ka väiksemat sorti labidad ja jalgevahel miski ujuv asi ... aga me ei hakanud nii peeneks minema. Põhiteema on tossud - no nendega peab ujuma. Ja kes on proovinud eales tossudega ujuda - no ei ole need just soosivad asjandused, võiks isegi väita vastupidist.

Tossudest sai loetud ühte ja teistpidi ja lõpuks jäid silma LaSportiva Helios 2.0 ... ja tõesti need tossud ujuvad - no reaalselt hoiavadki jalgu täitsa vee peal (specialtänks Siirile ja Matkaspordile!!). Muidugi ei ole üleüldse tossudega ujumine miski äge tegevus - edasi ikka üldse ei saa, sest jalgade töö on olematu, aga vähemalt ei kisu LaSportivad sind kapitaalselt põhja!!
Tossudega ujumist sai enne ka Männiku karjääris käidud harjutamas ... no treenivad triatleedid naersid kõht kõveras!!

On elus ka triatloni proovitud, aga see on nii ratta poole kaldu, et kole kohe. Ja ratas meile ei meeldi, sorry. Küll aga ujumine. Lapsepõlves kogetud lähes 10 aastat tipptasemel ujumistrenne on andnud selle, et sobiva temperatuuriga vees võiks veeta tunde. On päris nauding, kui tunned ennast vees koduselt - suudad minimaalse jõukuluga jõuda kaugele. Kurat teab, millal seda vaja võib minna eksole. Samas - vee temperatuur peab olema elutegevuseks sobiv ... +10 kraadises vees võid olla ujumise maailmameister, aga kaua sa seal ei kesta!!

Niisiis - osalesime segatiimina Sääsehirm distsipliinis SwimRun.
Ja täiesti adekvaatselt osalsesime!! Esimesed kaks ujumist olid mul nats rapsimised, sest rahvas summis sajaga risti ja põiki üle ja alt, edasi läks paremaks. Keskendusin sellele, et ujuda Merkast vasakul pool, kuna ta hingab vasakule ja siis ta ei pea ise suunahoidmisega tegelema - ujub lihtsalt minu kõrval. Paar esimest otsa ma ujusin eest ära ... aga see on mõttetu, mõlemale lihtsam on ujuda koos. Nii ma siis viimased 4-5 otsa juba lasingi tirri - hoidsin suunda, ujusin rinnuli ... sisuliselt puhkasin - väga mõnus oli :-)

Jooksmises seevastu muidugi vajutas Merka ja mina hoidsin hammastega kinni. Hobustemäe pidev tõus võttis mind ikka sajaga punasesse, tegu oli ka kõige pikema jooksulõiguga. Edasine ujumine oli suisa nauding juba!!

Igatahes me jäime väga rahule selle alaga - meile see meeldib! Nüüd siis ootame ja treenime Ö Till Ö'ks :-)

Pühajärve vesi oli soe, ilm ilus ja tasuks II koht segades  - Eestis teine olla ... polegi ju nii paha!!

Võistluse rajakaart ja tulemused
Kokku oli miski 10 kilti jooksu ja 2 kilti ujumist sassi.

3 tundi (maan)teejooksu elik öine Seiklushunt Tartus

3.06.2017

Agur ei saanud iksdriimile tulla, meie jälle ei viitsinud uut liiget otsida - Laagri kõlas nagu ... no kõlas nagu linn, Pääsküla, Hiiu raba, Männiku ... kõlas nagu mitte liiga huvitav. Samas midagi tuli ju teha ... osalesime hoopis Tartus öisel Seiklushundi rogainil.

3h, algus kell 21, lõpp 24.00. Seega kaardilugemiseks läks ikka lampi lõpus tunnike vaja.

Muud polegi sellest rogainist rääkida, kui kokkuvõtlikult öelda - oli väga igav!!
Puhas mööda teid jooksmine, kuigi kohati läks rada ka linnast välja. KP'd olid väga ebahuvitavates ja rajavalikuid ellimineerivates kohtades, ilu ega seiklust mitte sendi eestki. Osa punne olid sisuliselt samas kohas kus eelmisel Seiklushundi rogainil.

Tegime enda plaani ära, isegi oleks vast rohkem jõudnud, aga lasime tempo teises pooles alla, lihtsalt ei olnud nagu seda motti. Tiksusime kenasti lõpuni. Ma ei olnud lõpus isegi mitte eriti väsinud.
Mingit o-viga ei teinud, kohati lihtsalt kaart ei kajastanud tegelikku elu.




Tulemused:
13. koht (DH 5.)
18,62 km linnulennult
25 km reaalset

Libahunt möllas Aegnal

20.05.2017
Libahundi seltskond ikka oskab leida neid ägedaid paiku - eelmisel aastal Soome Sipoonkorpi, 2014 Naissaare jne. Ja neil see rogain on alati omapärane - selline teistsugune, mingite oma nüanssidega. Igatahes RESPECT, sügavad kummardused ja igavene au tegijatele!


juhe jookseb kokku juhendit lugedes
Olen vist Aegnal käinud kuskil 90'ndate alguses. Suurt midagi ei mäleta, aga eripärane soe tunne on miskipärast Aegna suhtes.
Kaarti lahtirullides .... mnjaaaaaa .... tõesti .... 5h siin seigelda pole vist liiga lühike aeg. Ilmselt seetõttu oli ka sisse punutud neljaste KP'de ühendamise boonus ja ühe kodanik_jalutaja märgistamise boonus.  Toda me muuseas ei märganudki. Kõike seda lugedes pidi pea igatahes plahvatama - tundus ikka jõhkralt ulmekeeruline.

Et mitte liialt plaanima ennast unustada - vaatasime stardis miski generaalplaani, kuhu suunas liikuma hakata ... eks teepeal mõtleb edasi.
Kohe alguses oli päris korralik võss, jooksukiirust üles ei saanudki tegelikult kuni KP107 LÜ'ni. Merka korjas kribinal-krabinal silmad kinni oma oranzid klotsid kokku  ja panime padinal edasi loodesse. Vahepeal mõned mõtisklused neljaste kokkutõmbamise osas ja ... KP23 jäigi kuidagi märkamata seal rannas.

Punkte oli ikka nii tihedalt, et tüüpiline rogainimeeleolu - joosta, joosta, joosta valutavate jalgade ja väsimuse kiuste kuni pulsi kaotuseni, lootuses, et KP tuleb siiski enne - no seda nagu ei tekkinudki.
Pidev piuksutamine ja teekonna uuesti ja uuesti planeerimine hoidis mõtted jooksmisest eemal. 
Kirdenurk läks siiski väheke raskemaks ja samm töntsimaks ... Merka patras jälle midagi päikesest, merest, luikedest, fantastilisest vaatest jms ... ma vist taas ei suutnud kõike seda hoomata.
No tavaline teema!

Libahundile kohaselt -
laud on lookas :-)
KP105 vihastasin Merka välja, olin jummala veendunud, et kivitorni saab paremini laduda üksikutest kividest kui kaksikutest. Tema arvas risti vastupidi. No tegelt ei sujunud see eriti hästi mul ka üksikutest - kõik olid vastikult ümarad kivid. Keegi silindrinahk oli kõik lapikud kuhugi ära tassinud. Läbi häda ikka sain silmad kirja ja üritasin tüdrukust mahajäämist (Merka ei jaksanud mind oodata ja sel hetkel ma ka ei meeldinud talle ilmselgelt) likvideerida otse läbi lahesopi lõigates. Vesi oli ... no ei olnudki nii külm kui kartsin. Küll aga oli seal piisavalt sügav ... no taas peaaegu ... kuidas nüüd öelda ... puusadeni ei ulatunud :-)

KP104 kivide ümbermõõdu mõõtmine jooksutas mul juhtme jummala kokku ... mõõtsin 2 kivi ära ja .... mitte midagi ei saanud aru, mida ja palju ma nüüd mõõtnud olin?? Ei saanudki me sealt õiget vastust seal kätte. Legendi ka ei lugenud korralikult, oleks pidanud mitu tõenäosemat varianti piuksutama.

KP31 ja 83'ga panime järjest korralikult o-kala - no ei saanud pihta kus täpselt asuvad. Sirgeldasime ikka mehiselt.

Peisaaž
Viimane tund tabas meid järjekordsel neljaste ühendusjooksul KP45's, mida me eri nurkade alt korduvalt väisanud olime.
Arutelu KP21 teele jätmise variantide osas oli pikk ja põhjalik .... ahh las jääda, ei riku parasjagu käsilolevat neljaste kokkutõmbamist ja tagasi ka ei viitsi enam minna - aeg hakkab ka otsa saama.


KP80'ga panime totaalselt puusse. Sõna otseses mõttes. No jõhker tuulemurd - turnisime üle ja alt, lohasid nagu läks igas suunas. Punkti ei leidnudki. Võtsime KP106 ja 71 ära ja üritasime Merka pealekäimisel uuesti KP80't lahendada. Jälle sama koht, samad turnimised ... mina tahtsin juba loobuda, aga Merka ei andnud alla - pekki, peab ju saama!!!!!
Saimegi!!
Lõpuks! Oli nats õnne ka!

Träkk
KP81 ja 60 suundaminekud ei tulnud ka kõige sirgemat rada pidi, aga kätte saime.
KP79'sse minnes õnnestus meil mingil seletamatul kombel Spordilinnast suunaträkil ette jõuda ... kuigi nad lahkusid KP'st tiba varem ja omaarust läksid jummala otse!
Meie arust lahkusid nad KP60'st vähemalt 90 kraadi viltu - täpselt KP81 poole ... plaan oli korüfeedel ju kavalalt sabas tolkneda, aga nad läksid isegi meie jaoks natuke liiga viltu :-)


6 minti enne kella tundus, et võtame ikka KP36 ka ära. Ets ja Co ei tulnud.
Viga ei teinud ja jõudsime küll, kuigi viimane teejooks olin korralikult punases.

Tulemused siin
13. koht, sega 7.
416 silma.
Aeg: 4:58.34

Läbitud km: 28,2 km reaalset (19,7 km lindu)
3 kahest KP'd jäi võtmata.

Ei ole paha, üldse ei ole paha!!!
Anneken, Priit ja Tom meist 8 silma ja 2 kohta eespool
Spordilinn võttis 5. koha
Liisi ja Anu (Jäälilled) võtsid naiste võidu, üld 18.
Tõepoolest - meie sooritus ei olnud üldse paha!!!

Uniküla xdream ... ülivõrretes äge seiklus!

30.04.2017
Team: Sääsehirm - Merka, Agur, mina
B-rada

Kõik pildid Aldis Toomelt
Oleme tagaplaanil :-)
 Parklast starti sõites muutus ratas juba ebameeldivaks - kui aasta esimesel rattakilomeetril hakkab vahend juba ebameeldima, siis vist ikkagi pole minu ala :-)

Esimese eraldi rattaga näitasin taas oma ego - kuna me Merkaga sõitsime koos mõlema rada, siis tundus, et kõige mõttekam on alustada KP'st jrk. nr. 6 ja lõpetada KPga 3. Ma olin ikka sigakindel, et kui jooni rõngaste vahel pole, siis võib võtta suva järjekorras. Raudselt. Kedagi ma ei kuulanud. Punktide ees olevad jrk. numbrid mind ei seganud - mina tean!! Minge kõik ülejäänud metsa!! Ja miskipärast tundus pühapäevasel hommikul ring 6-5-4-3 lühem kui täpselt sama pikk ring 3-4-5-6!
Igatahes sai see tehtud ja ... no pärast need 3+3 korda 15 mintsi trahvi "oma mõõtmatu tarkuse" eest võetud.

3D model. Nagu ... mis klots see on???
Endiselt tagaplaanil
Alguses püüdsin punne kaardile märkida, aga ega ma eriti optimistlik selles osas ei olnud. Esimese punni saime kätte sealt, kus seda ei olnud meie arust. Teist punni ei olnud seal, kus pidi olema ega ka seal kus ei pidanud. Teist ei olnudki.
Ja mittttttemidagi ei saanud aru.
Täiesti lootusetu!!
Ma püüdsin kogu aeg kaarti ja modelit kokku ajada ... no ei läinud. Nagu miskid erinevad kohad oleksid olnud. Erinevates maailmades.
Lõpuks ühe punni taas saime. Seejärel ma jagasin ära, et kaart tuleb saata kuupeale ja ainult modeli järgi minna. Siis nagu hakkas sujuma. Ja need 6 KP'd me saime ikkagi kätte. See oli äge ülesanne tegelikult!

Kahju, et ei Merkal, Aguril ega minul pole gps'i träkki sellest sahmimisest seal metsas. Erinevatel põhjustel.
Osad tiimid tegid modelit rattaga ... mis on natuke arusaamatu - lilla värv vanasti tähendas jooksuetappi ... aaa võibolla seekord ei tähistanud.


Rakett69 ... no kui raske saab
paberi voltimine olla? Sai küll!!
Punase noole alla kaardikortsutamine tuli peale mõningast katsetamist täitsa välja.
Ja edasine rattatripp tuli ka välja ... enamus aega sai ratast käekõrval lohistatud korraliku võssi ja mägede tõttu. Mõnna igatahes - rattast ei saanudki siiber.
Eraldi joonelt võetavate punnide etapil läks mul eri lahedasti - kuulutasin esimese KP enda omaks ja edasi lasin teiste taga tirri. Vahepeal läksin üldse teele ära, mul polnud ju vaja rohkem midagi otsida. Ja suurest tšhillimisest juhatasin Aguri vahepeal ka valele teele. Mõlemal korral :-)

Karistuseks tegin rattaga ühe tiiru kagunurgas mööda joont - lihtsalt seetõttu et Agur oli tagasi pöördunud vahelejäetud lõigule ja mul polnud mõhkugi teha. Ja ka lihtsalt seetõttu, et see läbisõitmine tundus ilgelt kaval idee! Agur sai oma KP kätte vahepeal ja mina eksisin natsa ära ... nii et mul läks aega. Merka ja Agur ootasid siis nüüd omakorda mind.

valik-o träkk
Edasine valik-o tundus olevat meie ala. Lisaks põhiKP'le oli tarvilik valida legendi järgi õige kolmest. Ai see mulle meeldis! O-asi on puhas minu teema!
Viimase KP'ga 140 tegime veits viga - no miski arusaamatu siht ajas juhtme veits kokku - aga muidu läbisime kenasti. Legendiarvamisel tekkis mul üks kahtlus orvand all vs. lohk ... aga õnnejõll oli minu poolt - piuksutasime õiges väravas. See oli ka väga äge ülesanne!

Rattaralli - mis lisaks sellele, et see toimub ratastega, mis selgelt pole meie vahendid, ka oma olemuselt pole meile kunagi midagi head toonud. Aga ma olen neid märke ja loogikat kodus harjutanud. Ja oma rattakompuutrit uurinud, kuidas saab vahemaasid mõõta ja nullida vahepeal kui vaja. Treening on tulnud kasuks! Kasuks tuli ka rattaralli lühidus! Igatahes me eriti ei hävinud siin.

Tüdruk esiplaanil
Rattaralli juhtis meid kellegi hoovi, kus mingist kunagi suursugusest majast olid bomžid just välja visatud, voodid olid ka veel tegemata ja nõud pesemata.
Vot, see on, kui sa oled "без определённого ме́ста жи́тельства", siis võib iga xdreamlane su voodisse oma KP panna ja SiAiriga sind suskima tulla!! Olge ettevaatlikud skvottijad!!

Igatahes tuli kõigil võtta erinev punn sama 10 seki sees. Me käisime punnid läbi, keerasime kellale 15 sekki ette ja igaüks tormas oma KP'sse ... mitte keegi ei jõudnud õigeks ajaks kohale!!! Nagu reaalselt :-)
Miks me tahtsime seda 15 sekiga äraajada ... no vot pole aimugi. Lõppudelõpuks vist saime sealt isegi 5 mintsi trahvi, sest me ei mahtunud vist ka kohustusliku 10 seki sisse - head humoristid oleme ikka!! Ausalt!!

Rattaralli kanuusse sujus suhtkoht kenasti ... kuigi see sadul oli ikka eriti ebameeldiv istumise all.

Kanuu on meie ala! Oooojaaaaa!
Teise punktiga panime väikese kala, aga edasi sujus kõik superluks. Õnneks oli oja ka naudingut pakkuv, mitte mingi lame seisev vesi. Tuli korralikult tüürida ja mõned korrad puude all limbot panna ... ja nukralt vaadata, kuidas üks naistetiim ennast sulnilt puu alla kummuli keeras.
Kanuu sujus kenasti, sõitsime välja miski esikümne piirimail oleva aja ... no nagu ikka.
Viimased 2 punni jooksis Merka ja pärastine excel andis tulemuseks, et viimasest kanuutatavast punnist läbi maaletuleku, kahe joostava KP kuni vahetusalani saavutas tütarlaps ülekaaluka esikoha tiimidest, kus jooksis naine. Ikka pika puuga pani ära! Respect!!
Rahulolev tšill

Mingil meile mõistmatul põhjusel tassis osa tiime endaga kanuus kaasas ratast - kanuuga ei saa korralikult ju kihutada, kui miski ratas seal sees on. Igatahes meie seda tobedust ei teinud.
Kanuu on püha!
Kanuus on 3 inimest, kes teevad koordineeritult tööd vahendi planeeritud ja sihipäraseks liigutamiseks. Kanuu ei ole miski naljavahend. Kanuu on tõsine distsipliin, siin ei tehta nalja. Siin pannakse täiega.
Kanuusse süvenetakse!!
Vot nii!

Seejärel astusin ma ühe lauaga teisele jalale, niiet luud ragisesid - see oli sigavalus ja ma ei saanud ka püsti ega jalgu kätte, sest laua küljes oli veel 2 paari teisi jalgu, mis ei kuulunud mulle. Kuidagimoodi saime selle suusatunni ikkagi tehtud lõpuks.

Ja siis jooks kanuu algusesse, sealt rattad ja finišisse.
Jooksime üle ootuste väledalt. Tee oli raske ja pikk ja pilt oli jube taskus, aga kannatasime ära. Vast 1-2 ratastega tiimi said meis mööda. Merka tahtis rattaid minna võtma miski kilt enne õiget kohta ja Agur tahtis üldse lõpuni joosta ... õnneks ma suutsin nende arusaamatuid sonimisi ohjeldada.

Polegi vist nii olnud, et meie lõpetamisel teatatakse, et varsti hakatakse finišit sulgema. Kuidagi pikalt olime seekord teemas.

Igatahes oli üle aasta(kümne??)te üliäge Xdream - korralikult mõtlemist vajavaid o-alasid, vähe tuima rattaga_mööda_maanteed_uhamist, väga äge kanuu ja ülilahedad lisaülesanded.
Põllul oli ikka uskumatult suur töö ära tehtud ... RESPECT rajameistrile!

Aga see Si-Air ... no see vajab veel arendamist - see korjas enda külge kõik punnid, mis rajal oli. Korduvalt. Enamus ebavajalikud. Kohtunikel oli pärast korralik kamm miskit sotti saada üldse. Et peaks vist ikka piuksutamise peale tagasi minema - nagu lihtsam ja lollikindlam.

Tulemused on ka kuskil xdreami veebis, aga ... seekord polnudki need nagu nii olulised - 7 tundi puhast seiklust tegi meele rõõmsaks!!

*********

Esmaspäeval, 1. mail sai taas ümber Viljandi järve jooksutiir tehtud.
Sörkisin vaikselt, ikka täitsa läbi olemine on eilsest. Raskelt tuleb see Viljandi järve tiir mulle kuidagi. Iga aastal on see ilge punnitamine, isegi kui ei taha - ikka on raske.
Aga vastukaaluks oli aasta esimene soe ilm ... no ei sadanud lund näiteks :-)


Jüriöö jooks - viga vea otsa!

22.04.2017
Sääsehirm - Toomas - AnneLy - Rauno - Merka - mina

Tom stardirüsinas
Albert Truuväärti foto
Tom teeb esimeses vahetuses korraliku jooksu, kurdab et silmad vett täis ja ei näe kaarti. Peale esimesi lintidesse jooksmist ablab ka selle teema ära. 25. koht ei ole paha!

Heiti Hallikma saab kohe teada, et on võtnud ühe vale KP: "krt, ainuke kus ma numbrit ei vaadanud, olin jummala kindel!" Selliseid teateid tuleb võistluse jooksul ridamisi - võetakse valesid punne, jäetakse punne vahele jne. jne - traagikat kui palju! 

Anne-Ly teeb superkõva jooksu - esimene ring läheb eriti kiiresti. Peale teist vahetust oleme 23. kohal.

Rauno jookseb nii kiiresti, et esimesel ringil me teda ei näegi :-) Teise ringi esimest KP'd ei näe jälle tema - KP rõngas on punktiiriga ja jube kehvasti hoomatav - jätabki selle KP võtmata :-) Sel hetkel seda muidugi keegi ei tea.

Sisuliselt magame Rauno tuleku maha. 
Mina ootan burksiputkas hot-dogi  ... kõht läks ilgelt tühjaks
Merka ja Anne-Ly ootavad endiselt Raunot esimese ringi lõpust
Rauno ootab Merkat vahetusalas
Kõik ootavad midagi :-)

Lõpuks jõuab inf ikka Merkani - tüdruk viskab jope maha, soojenduspüksid jäävadki jalga :-)
Merka kihutab esimese ringi jõhkra tempoga - alguses ulmena tundunud, et järsku ma siiski mahun lubatud "võitja finiš + 30 mintsi" aega ja saan vahetusest rajale - polegi enam nii ulme!!

Kell 0:55 pannakse aeg seisma - siis on võitja finišist möödunud pool tundi. Ja kell 1:00 ühisstart!
Seisame koos Tarmo Tarlapiga vahetusalas, jäänud on 5 mintsi aega - kedagi ei tule. Üldse ei tahaks ühisstarti!
3 minti aega, närveldame Tarmoga ja ennustame, kas lastakse rajale ja kumb meist lastakse??
2 minti aega - Toompea nõlvalt laskub üksik lamp viimasele KP'le. Kui see ei ole Merka, siis on meil aeg lõhki!
Merka!!
Super!

Saan rajale sisuliselt viimasel võimalikul hetkel elik viimase minuti sees .... ja hakkab peale :-)
Harju tänava lintidest olen nats teadlik, aga kuna jube kribu on kaardil, siis paar korda jooksen ikka linti, enne kui Raekoja platsi välja rapsin.
Punased kõrgusjooned või
on see mingi keeluala??

Esimesed 2 punni saan kenasti kätte ja roadblockid jagan ka ära.
KP3 - mulle on sattunud eriti tumeda värviga kaart - millel kõrgusjooned on pruuni asemel punasega! Ledlambi valguses on need veel suisa erkpunased! Paksu Margareta kõrval avastan, et kaardil on ees 4 tulipunast joont!!
Mida pekki? Mis see nüüd tähendab??
Arglikult jooksen trepist alla, nuputan, järsku need ikkagi ei tähenda keeluala, järsku on need kõrgusjooned? Aga miks need punased on?????
Võtan punni ära ja jooksen tagasi mööda teid ja künkast taas üles kenasti ringiga trepist - kurat teab mida need jooned tähistavad - järsku ma ei tohi otse künkast joosta - trepist vast ikka tohib ju!!???

KP 7-8  on pikk träkk. Kaart on jube suur ja träki koostamine on paras nuputamine - omaarust saan päris hea variandi. Jõuan Tornide väljakule, nopin suhtkoht lihtsad punktid 10 - 9 - 8, keskendun KP tunnusnumbrite jälgimisele, muud ei vaata! KP8 juures teen träki järgmisesse ...
.... oot oot
.... oot oot
... oot oot oot oot mida pekki!! Miks järgmine KP on nr.7 kui ma praegu olen KPs 8??
 .... ahhh minge ka pekki!! 
Pekki pekkipekkipekkipekkiiiii!!!
PEKKKIIII!!!!
Jalad kõhualt välja ja jooksen uuesti viimased 3 punni läbi, nüüd siis õiges järjekorras.

Träkk - mõlemad ringid
ühel kaardil koos
Närv on must, üritan kiire jooksuga asja natukenegi parandada ... ja teen uued vead kohe otsa - kõigepealt keeran Hobusepeasse ja ... satun muidugi Pika tn. lintidesse!
Pekki!
Tagasi. Börsi käigu otsas on suurem kamp mingeid klaasistunud pilkudega jõlle - on tegemist, et läbi vingerdada ... ja sujuvalt vingerdan mööda ka õigest tänavaotsast.
Pekki-pekki! 
Jooksen ilusa ringiga Nunne tänava kaudu Raekoja platsi. Ilmselt suurema kaarega enam ei oleks saanud.
Pekki-pekki-pekki!
Õnneks on ringi lõpp lihtne ja kaarti pole vaja vaadata.

Teine ring!
KP 15 Pühavaimu kiriku hoovi jooksen kena ringiga - ilmselt suurest austusest Püha Vaimu vastu??
KP 18-19 - jalg on üsna tönts, vaatan vaid, et KP19 on Toompea taga - panen padinal Lühikesest jalast üles ... pulss on punases ... vaatan kaarti ja ... taipan, et ....
kurat see KP on ju teiselpool müüri ... PEKKKKIIIIII!!!
Õnneks avastan Toom-Kooli tänavalt miski pool-lagunenud trepi - pole kunagi käinud seal ... saan kuidagi lippadiloppadi nõlvast alla. Uuuuh, oli õnne!!
Tempo on vajunud üsna tagasihoidlikuks. Ei jaksa.

Järjekordne tiir Tornide väljakul ning tagasi Toompeale. Patkuli trepist ülesronimine võtab kepsu ikka tümaks. Isegi nagu füüsiliselt jaksaks, aga natuke lootusetu tunne on - ühtegi teist võistlejat pole ammu näinud, tuhat viga on tehtud ... masendav!

KP 22 -23 vaatan ainult lillat jutti ja jooksen sisuliselt sellele nii lähedal kui tänavad lubavad. Taas Toom-Kooli lagunenud trepist alla ja mööda nõlva Falgi tee poole. Ilmselgelt oleks pidanud jooksma otse mööda Toompea tänavaid Falgi teele!! Aga ega ma suurt enam mõelda ei jaksa.
Lõpus jooksevad õnneks KP'd kõik kenasti kätte, rohkem vigu ei tee. Aitab nendestki päris pikaks ajaks!

... finišisirgel keritakse lippe kokku!! Ajavõtutelk siiski töötab veel :-)
Pekki pekki pekki pekkkkiiiiiiii!!!!

Tulemused siin

Samas oli täitsa äge üritus. Huumorit ikka sai - öös juhtus asju!!
Minu orienteerumisoskus majade vahel on ikka nagu lapselalin!



Seiklushunt Tartus ... napilt jõudsime starti

Träkk
1.aprill 2017
Tartu
3h rogain
Sääsehirm

Reedel toimus Tallinna Tehnikagümnaasiumi aka Tallinna 43. Keskkooli vilistlaste pidu. Kool sai 45. aastaseks. Sain vist pea padjale umbes kell pool viis öösel ... ega viimast paari-kolme tundi palju ei mäleta :-)

Tatusse sõites oli roolis ilmselgelt Merka. Mina ... mina lihtsalt püüdsin kuidagi oma Browni liikumisele alluvat keha füüsiliseks tagasi muuta. Igatahes Tartusse jõudsime 5 mintsi enne starti ... kaarti nägime umbes minut enne starti, stardikolmnurga leidsin kaardilt täpselt stardihetkel. Hea sõber Indrek Ott ütles, et hakake põhjaosast pihta pigem ... nii tegimegi ... planeerisime jooksu pealt kolme-nelja punni kaupa ette.

Aldis Toome foto
Lõunakeskuse ehitustellingute vahel tiirutasime päris korralikult - meil polnud aimugi, et keskuse tagumises pooles on ka miski sissepääs :-)  Aga joosta oli üllatavalt normaalne, vaatamata (või siis järsku hoopis tänu??) minu füüsilisele olekule. Kuskil teise tunni alguses kaart väga ei virvendanud ka enam silme-ees - sai hakata täpsemalt jälgima majade ja tänavate asetust.

Lagedal olevad harvad KP'd välistasime kohe alguses.  KP31 juures Merka tahtis ka KP57 võtma minna, aga mina laitsin mõtte maha - puhas edasi-tagasi jooks. Samas Merka idee oli tegelikult õige - oleks tulnud võtta 26-35-54-57. Aega iseenesest oli. Aga ei võtnud. Minu paha selgelt!

Tiirutasime linnas ja selgelt oli näha, et aega jääb kõvasti üle. Eriti ei kihutanud ka. Merkal olid jalad
üllatavalt valusad, mul oli üllatavalt normaalne olemine.
Aldis Toome foto

KP59 saime muidugi tünga - legendi lugesime vahetult enne KPsse jõudmist ... õigemini siis olematusse punni jõudmist. Lõpuks oligi kõva 15+ minti aega, kui me finišisse lonkisime. Kogu 3 tundi oli tegelikult üsna rahulik lonkimine, punasesse ei õnnestunudki kordagi minna.

Tulemused:
aeg: 2:44.50
punkte: 90
51. koht (MN 15.)

23,3 km reaalselt, 17,1 km lindu.

Tõsiselt häiriv oli täna piuksutamine. Ilge pusserdamine oli enamustes jaamades, et oma pulk piisavalt sügavale saada. SI-mehed võiks teha jaama eraldi augu turvatrossi jaoks, sest tõesti see tross läbi piuksutamise augu segab totaalselt. Kui käepael on lödist paberist (nagu täna), siis sa ei saa ka mingit survet pulgale avaldada, et see auku suruda. Ja ma saan aru, et ma pole ainus sellise probleemiga kobakäpp.

Linnarogain - õppetunnid, õppetunnid, õppetunnid ....

25. märts 2017
Tallinna vanalinn
Sääsehirm

Pean tsiteerima taas korüfee Etsi - Elu on vigade kogumine. Eriti o-elu!

KP75 sai enne võetud kartuses,
et ei saa põhjapoolt ligi.
See kartus osutus tiimide liikumist
jälgides tõeks - välja sai, sisse saada
oli keeruline
Planeerimiseks oli aega 30 mintsi - väga piisavalt. Ja me planeerisime. Nagu tavalist rogaini. Aga linnarogaini nii ei planeerita. Et kolmandast teest vasakule, siis paremal oleva lagedani, mööda serva ojani ja sealt suunaga peale.
Linnas, eriti suht-koht kodulinnas, tuleks tuvastada maja ja tänavanurk, kus KP asub ... ja joostagi sinnani ilma kaardita. Peda peamaja hoov, TA hoov, Rahvusraamatukogu tagune teatriauk, Swisshotelli siseõu, Hirvepargi bastioni all, Kalevi maja tagune kossuplats jne. jne.
Mina nii ei teinud. Järgmine kord teen! Ausalt!

Otseselt pahasti ei läinud midagi, aga targal tegutsemisel oleks jõudnud rohkem ja mõistlikumalt. Nii lihtne see o-elu ongi - targal tegutsemisel lihtsalt jõuad rohkem!!
Siinkohal ma ei räägi füüsilisest jõudmisest - 3 tundi jõuab 90% osalejatest minust kiiremini joosta. Eriti mööda teid. O-vabalt. Silmad ruutus.

KP60-48-76 oleks õige valik olnud
Ma olin vist 8-aastane, kui mind üksi kompassi ja kaardiga metsa lubati. Enne seda pool aastat koos isa või vennaga. Kokku peaaegu 40 aastat. Orienteerumist. Kompass - kaart - mets ja mina. Ise pead hakkamasaama. Mulle see ala väga meeldib. Kuigi vahel ei saa. Selles mõttes, et välja ikka olen alati tulnud, aga ebamõistliku ajaga teinekord.

Kiire pole ma kunagi olnud. Koolis kõik vennad sprintisid minust 60m kiiremini. Tõmbasid nurgataga suitsu ja lippasid. Kaotasin sekunditega või meetritega ... näiteks kaugushüppes. Staadioniringil olin suhtkoht võrdne juba. Kildis kaotasid nemad ... paljud minutitega. Anaeroobset plahvatuslikku purakat minus ei olnud, aga valu kannatasin.

Hapnikuga on mu organismil alati head suhted olnud, aeroobse suutlikkuse lävi on paljudest kõrgemal, laktaati metaboliseerib organism edukamalt, lõplik glükolüüs ilma või vähese laktaadiga puhtaks CO2 ja H2O'ks kestab kauem. Või siis suudab psüühika suurenenud laktaadi hulka paremini seedida - rakkude hapnikuga varustatuse puudumisest tingitud šokk tuleb hiljem kui harju_keskmisel inimesel. Kuid sportliku treeningu ja inimese füsioloogia alused omandasin ma palju hiljem - kehakultuuri teaduskonnas. Toona treenisin nagu tšukts - "laulab sellest mida näeb ja tunneb"

10 kilti jooksin staadionil naeltega 33 mintsi ringi, poolmaratoni maanteel 1:20'st allapoole, maratoni tippaeg on 2:52. Olin siis 18-19 aastane.
KP59-67 (Pika jala üleval) -47-57-38-69
oleks olnud õige. Aga kartsime Toompead
ja joostes oli vaateväli uueks planeerimiseks
sel hetkel liiga kitsas juba :-)
Paar minuvanust venda olid veel, üks neist mu klassivend. Jooksis maratoni 2:40 ringi. 18. aastaselt. Trenni tegime mõnikord koos - vahel 2 korda päevas, kui kooli ei viitsinud minna. Hommikul näiteks 15 kilti fartlekit, õhtul 35 kilti niisama loksutamist peale. Vahel tuli nädalas üks puhkepäev ka sisse. Paar aastat nõnda - 200+ kilti nädalas. Ja pitsi ei sülitanud, kordagi!

Vedas, et elu tegi oma korrektuure, muidu me ilmselt elus enam poleks. Klassivend panigi enda põlved pekki, praegu kaalub 100+++ kilo, joosta ei saa, käib jõusaalis. Mina kaalun ka 100+ kilo, aga saan siiski joosta. Selle võrra on minu olukord veits parem. Mul tuli toona kilometraazi ka vähem ... tartu tossudega maanteel. Ahhilka ja põlved vahel ikka valutasid, aga kes hoolis. Nooruses kannatad ära.

KP35's oli aega 10 mintsi. Lähme-ei lähe?
Ikka läksime. Jooksime silmad ruutus.
Kannatasime. Jõudsime!
Elu oli ilus, maratonis esimesed 10-15 kilti jooksin alati esimeste meestega koos - alla 4:00/km. Kerisin ja rääkisin juttu. Kui enne kolmekümnendat kilti raskeks läks, siis polnud mõtet lõpuni joosta - aega polnud siis loota. Tartu tossude sisse oli lõigatud poroloonist tallad. Hiljem olid ka miskid NoName välismaa tossud, mille taldasid sai parandatud suvalisest kummist lõigatud tükkidega. No ära kulus tossu alumine kiht, svamm hakkas vastu maad käima. Kes siis tossu ära viskas!! Aastal 1988/89. Nüüd on maanteel Asics ja metsas Salomon. Ulme!

Aga tegemiseks on jäänud ainult alad, kus on vaja mõistust ... mida ikka veel ei ole, nagu jutu algusest järeldada saab, pluss tuima vastupidavust. Piimhappe kuhjumise kannatamist. Lihtsalt seda rutiini talumist ilma eriliste emotsioonide ja kiunumiseta. VO2max on õnneks endiselt harju keskmisest oluliselt kõrgemal tasemel - jah seda ruumala on ka oluliselt rohkem, kus see O2 ära lahustub ... aga võib panna küll. Vähemalt 8 või 12 või veel parem - 24 tundi järjest. Liikuda. Ilma äkilise tõmbamiseta. Koos kaaslasega. Kui mina ei mõtle, siis mõtleb tema ... ja vastupidi. Rogain nazõvajetsa!! 

Foto ACE Adventure poolt
Noortele vihastele vendadele - nagu näiteks Ain Fjodorov :-), rääkimata 40miinus poisikestest/plikadest - võib lohutuseks öelda: molodoi tšelovek - utebja eštšjo vsjo vperedi!

Linnarogaini tulemused on siin:
Aeg: 2:58.57
162 silma
41. koht (MN 8.)
Läbisime 24,5 kilti.

Kilometraazi kohapealt oli täitsa okei sooritus.


XT talverogain - mõelda on vaja!!

Träkk
18.03.2017
Sääsehirm - Merka & Tarvo
Randvere

Teeks kõik o-lollused hooaja alguses kohe ära, siis on pärast rahulikum - võiks olla hooaja esimese rogaini juhtmõte. Kui see vaid nii oleks, oleks maailm täiesti imeline! Igatahes sai suur samm tehtud selle filosoofia poole :-)

Mõtte liikumine on ikka nii aeglaseks vist muutunud, et enne starti ma ei saanudki üldse miskit träkki kokku planeeritud. Tundus, et lõunast linnatänavatelt alustada on mõistlik. Üldiselt tuligi reaalne träkk ikka jummala jooksvalt. Alguses tegingi seda jooksvat träkki jooksult, lõpupoole enam ei jaksanud ... ei joosta ega mõelda ... mis pole midagi erilist.

Algus oli selles mõttes teistmoodi, et mul oli selge arusaam, et me oleme ikka suisa viimased! Kõik kappasid ulmetempoga kuhugi kaugustesse ja kadusid. See tegi mõnevõrra murelikuks, aga kuna enesetunne polnud alguses kiita, siis väga ei viitsinud selle üle morjenduda. Peale esimest tundi läks oluliselt paremaks - no tuli meelde, mis asi see jooksmine on ja kuidas see käib.
Kuna viga polnud väga võimalik teha ja kesmine tempo oli 6.30 min/km ... mis on ikka jube kiire meie kohta, siis põhilise aja planeerisingi mõttes rada.

Alates KP72'st kukkus keskmine muidugi oluliselt ja tuli orienteerumisega ka tegelema hakata. Vot see ei tulnud välja - kohe üldse ei tulnud välja. Kogu see järelejäänud 2,5 tundi panin ma suundaminekuga järjekindlalt puusse ... nagu ka kaardilt eri_krdi_sakilise träki järgi on näha. Lisaks kaldusin iga kord jummala suvalises suunas ära ja ikka kohe kõvasti. Ja vesi metsas oli külm! Kohati sai mööda jääd minna, kohati sai ka sellest läbi vajutud ... ikka täitsa jahe on see pooljääs vesi, kui seal pidevalt säärteni sees mulistada.

Miski plaan oli KP93'ni väljajõuda, aga see mõte kadus, kui miski 1,5 tundi aega oli ja me tükk maad lõunapool alles olime. Et paneme siis läbi KP92 läände ja sealt alla.

Päeva highlight oli KP86 ... koobas poolel nõlval. Sinna saamine oli paras trikk ... ja veel suurem trikk oli enda tagasi mäe otsa vedamine ... kuhu tegelikult üldse ei olnud vaja ronida, sest järgmine KP oli ju mäe all!!!
Kui loll saab olla???
Tehti väga selgelt selgeks, et saab saab!
Et sai öeldud ju .. mida ma ei kuul(a)nud muidugi. Ja mõistlik oleks rääkida, kuhu plaan minna on, saaks lollustele eos juba käe ette panna!  
Oli piinlik küll, oli oli!
Laskumine oli highlightide highlight, mis algas okastraataiast läbipugemisega, kuhu jäi ka tükike pantrikostüümi :-(  Tükike Salomoni tossust oli jäänud juba mingisse eelmisesse KP okastraati.

Lõpp läks muidugi kiireks jooksmiseks ja seda vähem olin ma võimeline midagi mõtlema. Algselt plaanitud KP25 ja KP37 jätsime kõrvale ... kuigi normaalne oleks viimasest ikka olnud läbi minna. Niigi KP21 tuli minna ja ring poleks suurem olnud ... aaaga no ei olnud seda ajuvärki enam kasutada, kästi joosta. Ja ma jooksin ka. Raske oli, aga suutsin.
Lõpus jäi ikkagi miski 5 mintsi aega üle - täpselt selle KP37 jagu!

Tulemused veebis:
164 silma
47 koht (DH40 9.) .... mmmm me vanurite klassis juba! :-)
Aeg: 3:55.11
Kokku: 28,7 km (lindu 22,3 km)

Kilte tuli vähe ja tulemus on suhtkoht nõrk. Aga järsku sai lollused selleks aastaks nüüd tehtud? Et edaspidi ma räägin mis järgmine punn plaanis on. Ja mis peamine - järsku isegi kuulan tiimikaaslast :-)