Linnarogain - õppetunnid, õppetunnid, õppetunnid ....

25. märts 2017
Tallinna vanalinn
Sääsehirm

Pean tsiteerima taas korüfee Etsi - Elu on vigade kogumine. Eriti o-elu!

KP75 sai enne võetud kartuses,
et ei saa põhjapoolt ligi.
See kartus osutus tiimide liikumist
jälgides tõeks - välja sai, sisse saada
oli keeruline

Planeerimiseks oli aega 30 mintsi - väga piisavalt. Ja me planeerisime. Nagu tavalist rogaini. Aga linnarogaini nii ei planeerita. Et kolmandast teest vasakule, siis paremal oleva lagedani, mööda serva ojani ja sealt suunaga peale.
Linnas, eriti suht-koht kodulinnas, tuleks tuvastada maja ja tänavanurk, kus KP asub ... ja joostagi sinnani ilma kaardita. Peda peamaja hoov, TA hoov, Rahvusraamatukogu tagune teatriauk, Swisshotelli siseõu, Hirvepargi bastioni all, Kalevi maja tagune kossuplats jne. jne.
Mina nii ei teinud. Järgmine kord teen! Ausalt!

Otseselt pahasti ei läinud midagi, aga targal tegutsemisel oleks jõudnud rohkem ja mõistlikumalt. Nii lihtne see o-elu ongi - targal tegutsemisel lihtsalt jõuad rohkem!!
Siinkohal ma ei räägi füüsilisest jõudmisest - 3 tundi jõuab 90% osalejatest minust kiiremini joosta. Eriti mööda teid. O-vabalt. Silmad ruutus.

KP60-48-76 oleks õige valik olnud

Ma olin vist 8-aastane, kui mind üksi kompassi ja kaardiga metsa lubati. Enne seda pool aastat koos isa või vennaga. Kokku peaaegu 40 aastat. Orienteerumist. Kompass - kaart - mets ja mina. Ise pead hakkamasaama. Mulle see ala väga meeldib. Kuigi vahel ei saa. Selles mõttes, et välja ikka olen alati tulnud, aga ebamõistliku ajaga teinekord.

Kiire pole ma kunagi olnud. Koolis kõik vennad sprintisid minust 60m kiiremini. Tõmbasid nurgataga suitsu ja lippasid. Kaotasin sekunditega või meetritega ... näiteks kaugushüppes. Staadioniringil olin suhtkoht võrdne juba. Kildis kaotasid nemad ... paljud minutitega. Anaeroobset plahvatuslikku purakat minus ei olnud, aga valu kannatasin.

Hapnikuga on mu organismil alati head suhted olnud, aeroobse suutlikkuse lävi on paljudest kõrgemal, laktaati metaboliseerib organism edukamalt, lõplik glükolüüs ilma või vähese laktaadiga puhtaks CO2 ja H2O'ks kestab kauem. Või siis suudab psüühika suurenenud laktaadi hulka paremini seedida - rakkude hapnikuga varustatuse puudumisest tingitud šokk tuleb hiljem kui harju_keskmisel inimesel. Kuid sportliku treeningu ja inimese füsioloogia alused omandasin ma palju hiljem - kehakultuuri teaduskonnas. Toona treenisin nagu tšukts - "laulab sellest mida näeb ja tunneb"

10 kilti jooksin staadionil naeltega 33 mintsi ringi, poolmaratoni maanteel 1:20'st allapoole, maratoni tippaeg on 2:52. Olin siis 18-19 aastane.

KP59-67 (Pika jala üleval) -47-57-38-69
oleks olnud õige. Aga kartsime Toompead
ja joostes oli vaateväli uueks planeerimiseks
sel hetkel liiga kitsas juba :-)

Paar minuvanust venda olid veel, üks neist mu klassivend. Jooksis maratoni 2:40 ringi. 18. aastaselt. Trenni tegime mõnikord koos - vahel 2 korda päevas, kui kooli ei viitsinud minna. Hommikul näiteks 15 kilti fartlekit, õhtul 35 kilti niisama loksutamist peale. Vahel tuli nädalas üks puhkepäev ka sisse. Paar aastat nõnda - 200+ kilti nädalas. Ja pitsi ei sülitanud, kordagi!

Vedas, et elu tegi oma korrektuure, muidu me ilmselt elus enam poleks. Klassivend panigi enda põlved pekki, praegu kaalub 100+++ kilo, joosta ei saa, käib jõusaalis. Mina kaalun ka 100+ kilo, aga saan siiski joosta. Selle võrra on minu olukord veits parem. Mul tuli toona kilometraazi ka vähem ... tartu tossudega maanteel. Ahhilka ja põlved vahel ikka valutasid, aga kes hoolis. Nooruses kannatad ära.

KP35's oli aega 10 mintsi. Lähme-ei lähe?
Ikka läksime. Jooksime silmad ruutus.
Kannatasime. Jõudsime!

Elu oli ilus, maratonis esimesed 10-15 kilti jooksin alati esimeste meestega koos - alla 4:00/km. Kerisin ja rääkisin juttu. Kui enne kolmekümnendat kilti raskeks läks, siis polnud mõtet lõpuni joosta - aega polnud siis loota. Tartu tossude sisse oli lõigatud poroloonist tallad. Hiljem olid ka miskid NoName välismaa tossud, mille taldasid sai parandatud suvalisest kummist lõigatud tükkidega. No ära kulus tossu alumine kiht, svamm hakkas vastu maad käima. Kes siis tossu ära viskas!! Aastal 1988/89. Nüüd on maanteel Asics ja metsas Salomon. Ulme!

Aga tegemiseks on jäänud ainult alad, kus on vaja mõistust ... mida ikka veel ei ole, nagu jutu algusest järeldada saab, pluss tuima vastupidavust. Piimhappe kuhjumise kannatamist. Lihtsalt seda rutiini talumist ilma eriliste emotsioonide ja kiunumiseta. VO2max on õnneks endiselt harju keskmisest oluliselt kõrgemal tasemel - jah seda ruumala on ka oluliselt rohkem, kus see O2 ära lahustub ... aga võib panna küll. Vähemalt 8 või 12 või veel parem - 24 tundi järjest. Liikuda. Ilma äkilise tõmbamiseta. Koos kaaslasega. Kui mina ei mõtle, siis mõtleb tema ... ja vastupidi. Rogain nazõvajetsa!! 

Foto ACE Adventure poolt

Noortele vihastele vendadele - nagu näiteks Ain Fjodorov :-), rääkimata 40miinus poisikestest/plikadest - võib lohutuseks öelda: molodoi tšelovek - utebja eštšjo vsjo vperedi!

Linnarogaini tulemused on siin:
Aeg: 2:58.57
162 silma
41. koht (MN 8.)
Läbisime 24,5 kilti.

Kilometraazi kohapealt oli täitsa okei sooritus.