Erinevate lugude.Minemise ja tulemise lugude
Võistluse lugude.
Ukraina ja ukrainlaste lugude
Ja ilmselt on kõik need lood erinevatele inimestele ka sootuks erinevalt meeldejäänud.
pildid on paigutatud täiesti suvaliselt ja neil kohati pole pistmist kõrvaloleva jutuga!!
Roadtrip Ukrainasse ja sealt tagasi 22 - 28.08.2018
Seltskond
Ühel kenal päeval otsustas seltskond huvilisi mõelda üks mõte - minna 2018 Rogaini EM'le Ukrainas,
Asub edela-Ukrainas, laias laastus 1500+ kilti on sinna Tallinnast.
Kamba suurus aja jooksul suurenes ja vähenes, väga erinevatel põhjustel - millel ma siinkohal ei peatuks. Reaalselt startis 22.08 üks Volvo XC60- tüüpi auto Otepäält ja üks Škoda Superb- tüüpi auto Tallinnast, pardal värvikirev seltskond andekaid tippsportlasi koos mõnede vähemandekate humoristidega:
* Ain ja Sander - Õnnevalem - tõsised tipptegijad, karmid vennad! Selgelt shiks see pull seal Ukrainas MO klassis kinni lüüa. Nagu nimi ütleb - õnne peab ju olema!!
* Anneken ja Tom - ESTO ERC Team - hirmtugevad tipptegijad! Tom valitsev rogaini Euroopa meister, ka nendel sihiks vähemalt see pull seal Ukrainas XO klassis kinni lüüa ... kui mitte enamat!
* Eleri ja Piibe - Jänene - ülitugevad tippklassi tüdrukud! Tiimi nimi küll tiba kentsakas, kuid seda enam oli nendegi sihiks see pull seal Ukrainas WO klassis kinni lüüa. 2017 rogaini MM'il medalita jäämine ainult suurendas seda tõenäosust. Tõe huvides peab mainima, et Piibe lendas Ukrainasse lennukiga, mistõttu tema edasistesse lugudesse vo niipalju ei satu.* Merka ja Tarvo - Sääsehirm - .... nagu eespool mainitud - seltskonnas olid ka natuke vähemandekad ... eriti tiimi vanema liikme kohta võiks suisa kasutada väljendit "andetu" ... mis iseenesest oleks ka juba kõva avansiga öeldud. Ka selle tiimi eesmärgiks oli see pull seal Ukrainas XO klassis .... nohjah, mingi unelm peab ju olema eksole!!
Ei enam muud, kui teele!!
Hakkame sättima
Mingil ajahetkel kohtusime mägismaa ekipaaziga (nimetagem toda edaspidi selguse huvides MM :-))) - küll mitte seal, kus algselt plaanitud, kuid siiski kõvasti enne Poola piirile jõudmist! Mingis Läti söögikohas ... või oli see juba Leedus? Igatahes Poola see ei olnud. Autodega koos sõitmisel on ikka see, et ... no et ei õnnestu vahel sünkroonis liikuda. Erinevad kiirused (loe: arusaamad liikluseeskirjadest ja hirm või selle puudumine), erinevad iseloomud, erinevad vajadused - no selline tühitähi.
Reeglina peatuti lageda põllu ääres - poisid paremale (selle ühe ainsa põõsa juurde), tüdrukud vasakule ... aaa no minge sinna võrkaia taha!!
Traadist võrkaia teine nimi ilmselt võiks olla läbipaistmine??
Õnneks oli öö, pime ja autosid oluliselt ei liikunud. Kui, siis ainult mõned rekkad ... seisatusid hetkeks ... võrkaeda ja põldu silmitsema.
EU's elik Poola/Ukraina piirini igatahes rallipaaril Tom/Tarvo ei õnnestunud kordagi kuigi kaua püsida kannul paaril Ain/Sander. Kohati suudeti teha ka erinevaid teevalikuid ... kuniks ülalmainitud vajadused meid jälle kokku viisid. Nalja sai, entusiasm ei raugenud hetkekski.
Siinkohal pean kiitma Tomi tuttuut Superbi - elektrooniliste abimeeste ampluaa võttis silmade eest kirjuks. Ega ma vist lõpuni ei saanud aru, kuidas käsitseda adaptiivset kiirusehoidjat, iselülituvaid tulesid, mägipidurit jms. asju ... oli sahmimist :-) Aga ikka jube mõnus oli nende abil kruiisida.
Vaatamata kõigele lähenes Ukraina piir vääramatu kindlusega. Teadlikult olime valinud väiksema piiripunkti - Dolhobyczhow'i asulakese lähistel - sealt saab üle ainult sõiduautodega. Oli mingi seletamatu optimism, et järsku läheb kiiremini kui 8 tundi õõva, mida väriseva häälega kirjeldasid eranditult kõik, kes lähiajal olid Ukrainas käinud.Kesköö, täiskuu särab täiega! Kuskil uluvad hundid!
Piiriärjekorras polnud ühtegi autot!! Müstika!
Putkast ilmub piirivalvur. Umbkeelne ja piirivalvuritele spetsiifilise "no mida pekki te tülitate mind keset ööd krt!" ilmega. Aga üritab seda veel varjata.
Tema: Taxfree??
Meie: Taxfree!!!, taxfree??? Aaaa .... eeeeee????
Tema: taxfree blin, nu i turistõ blin! Nitsevo ne ponimajut blin! Pokazite tovaru, sto taxfree, blin!
Meie: ???
 |
| Midagi õõvastavat ka |
Tagurdamine, reavahetus ja uuesti piirimehe juurde.
Mul passil kaaned ümber. Vana vaatab seda, ei võta enda kätte, vaatab pikalt passi, mind, passi, mind.
Mina teda, passi, teda ... mingil hetkel taipan - härra annab mõista, et kaaned tuleb ära võtta!
No tõesti palun vabandust!!
Vant vangutab pead: "nu i bliiiiin!!!"
Piirivalvuri ilmest on juba väga ilmekalt näha, mida ta meist arvab. ... ilmselgelt ei ole meie sisenemine valesse väravasse ega kaantega passid olnud eriline icebreaker.
Tundus, et algab tavaline piirikepp.Passid, tagaluukide avamised
Uus piirivalvur, uuesti passid, uuesti tagaluukide avamised
Sekeldused ustega, kust passid kätte saab.
Piirivalvuri pahane serbo-horvaadikeelne sõim, et me sõimust aru ei saa ja et me aru ei saa, et teise ukse juurde tuleb minna ja ...
....
... ja ei tõmmatudki kummikindaid kätte!
ei viidud eraldatud ruumi, ei kästud kõiki riideid seljast võtta!!!
Isegi täiskuuga juhtub vahel nõnda, et kõige hullemat ei juhtu!
Müstika!
Tühine 30-40 minutit ja meie ees avaneb tõkkepuu - Ukraina on valla ... arglikult veerevad Superbi rattad mööda tundmatut pinda. Arglikult eelkõige seetõttu, et viimane asfaldimees oli käinud seda maha panemas eelmise sajandi 80'ndatel.Peale seda oli käinud Aeg.
Tükkhaaval seda ülesnokkimas.
Asfaldimehel oli toona materjali vähe, kodanik Ajal on olnud aega palju!
mis viib meid järgmise looni ....
Ukraina ... ja aeg
Mida me teame Ukrainast?
Aga Ukraina ajaloost?
 |
| Jamm - salo! Elik ukraina pekk Eriti head on need pallikesed! |
Suur, kaugel, palju põlde, mais, päevalill, Laz bussitehas, Mõrnaja ja Nemiroff viin, Obolon õlu, Sadotšok mahlad ....
Tšernobõl, kus 1986 a pihustus universumisse tuumajaam, vabastades selle sisuks olnud nõukogude aatomikud ... aga siis seostus see NLiiduga pigem. Pripjat - kummituslinn, mille aatomikud toona ülevõtsid, aga kuhu nüüd tehakse juba poolametlikult turismitrippe ... aaaa kas see on ka Ukrainas?
2004 aasta Oranž Revolutsioon - Juštšenko, Janukovõtš ja Tõmošenko - täpselt vist ei saa keegi aru, kes seal hea ja kes paha oli ja millega see kõik lõppes. Või siis ei lõppenud.
2014 ampsas Venemaa Luganski ja Krimmi - sõda käib siiamaani, endiselt leiab seal oma maise lõpu igapäevaselt mõni inimene, vahel rohkem, vahel vähem ... aga uudisekünnist see enam eriti ei ületa.
Nii vist ongi. Ukraina meie jaoks. Aga nende?
Okei, saame guugeldada, et Ukraina on pindalalt Euroopa suurim riik, 48+ mio inimest - päris palju!!Teeme väikese tagasipõike hoomatavasse lähiajalukku.
Mida me teame 30'ndate aastate Golodomorist?
Kui sm. Stalin korraldas kollektiviseerimist, mille käigus 100+ tuhat perekonda viidi Siberisse ja Kasahstani, sest nende arust nõnda ei saanud põldu harida. Samuti ei olnud nad nõus kõike vilja ära andma - pere tahtis ka süüa, loomad pidada. Ei huvitanud seltsimeest see nüanss. Viljavarumisnormid tõusid, rahvas nurises, põllumajanduse tootlikkus langes - umbes 4 Mio inimest (president Juštšenko väitel küll 25% Ukraina rahvast ehk kuskil 9 Mio inimest, mis on ilmselt liialdatud) - suri lihtlabaselt nälga. Keset viljapõlde ja üliviljakat mulda, mida ei haritud.
Kuidas tunned ennast sm. Jossif Vissarionovitš?
Kas kõlab nagu ... "kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi"??
Õõvastavaid tegusid tehti Lääne-Ukrainas ka kümmekond aastat hiljem.
September 1939 - Punaarmee ja Wehrmacht ründab käsikäes Poolat, Ukrainast sõidetakse ka julmalt üle - 19-22. septembril vallutas Punaarmee Vilno, Hrodna, Pinski, Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem.23. septembril 1939 pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile ning Poola (II Rzeczpospolita) alad jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt MRP paktile.
.. ja ükski koer ei haugatanud
Mida me teame Stepan Banderast - Ukraina rahvuslaste organisatsiooni UPA juhist?II MS ajal ja peale seda üritas taastada Ukraina iseseisvust võideldes kõigi ja kõigega. Kohati isegi suhtkoht edukalt. UPA'l oli ainult üks paha viga - nad vaenasid suurima rõõmuga ka juute ja poolakaid. Poolakad väidavad, et sõja-aastatel hukkus Lääne-Ukrainas ühtekokku 100 000 nende rahvuskaaslast. Mitte Saksa üksuste käe läbi. Veresüü langeb UPA meestele.
Ukraina rahvuslastele on ta kangelane, kuid poolakate silmis pigem massimõrvar. NLiidu ametliku seisukoha järgi oli tegu sakslastega koostööle läinud kurjategijaga. Seda seisukohta jagavad ka paljud Ukrainas elavad venelased. Tänases Ukrainas, konfliktis venemeelsetega, kasutatakse mõnikord ukraina rahvuslaste ja Venemaa-vastaste kohta sõimusõna "bandeeralane". Krimmi annekteerimise kohta peetud kõnes nimetaski Putin Ukraina uusi juhte "Bandera järeltulijateks".
Lääne-Ukrainas, kus on tugev ukraina natsionalism, nähakse Banderat enamasti rahvuskangelasena, eriti Lvivi, Ternopili ja Ivano-Frankivski oblastites. Paljudes Lääne-Ukraina linnades on mälestusmärke Banderale ja tema järgi nimetatud tänavaid. Samas näiteks peamiselt venemeelsemates Donbassi ja Musta mere äärsetes oblastites ning Krimmis nähakse Banderat hoopis teises valguses.
2010 andis president Viktor Juštšenko Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. 2011. aasta jaanuaris jõustus kohtuotsus, mis tunnistas aunimetuse andmise ebaseaduslikuks ja tühistas selle, sest Bandera ei olnud Ukraina kodanik.
Aga loodus on Ukrainas kena, tegelikult külad ka. Omamoodi. Sellised ... 80'ndatest meilegi tuttava korrapäratusega - kanad/pardid/lehmad/kitsed jooksevad vabalt ringi, teed on auklikud, sodi lendab, autod on NLiidu aegsed või nende järeltulijad - veokad on Zil, Ural, Kamaz, Kraz jne., Kõigil on kõigest ja kõigist pohhui, sõita võid nii kiiresti kui hing ihkab, ka külavahel, turvavöö/kiiver on ilmselgelt nõrkadele ... aga ikkagi omamoodi ilus. Kogu selles ennasthävitavas kulgemises on nagu omamoodi loogikat.Ja vene keelt nad ei räägi, muudest keeltest rääkimata. Või õigem oleks öelda, et nad vastavad sulle enda arvates vene keeles ... milles üle ühe on ukraina keelsed sõnad, millest sa aru ei saa. Ja naeratavad malbelt ... teades ise täpselt, et sa aru ei saanud!
Kirikud - ukrainlased on õigeusklikud - see on tegelikult omaette lugu. Me ei näinud ühtegi kirikut, mis poleks näinud välja nagu tuttuus. Ja kirikuid seal on ohtralt - igal ajahetkel paistab vähemalt 2. Ukrainlastel ja venelastel on eraldi kirikud.Berehometis külastasime ühte, mida parasjagu ehitati. Selline külakirik - suuruselt umbes nagu Tallinna Kaarli kirik - kui see panna õigeusklikusse fassongi. Vana puukirik põles maha, kohe ehitati uus - kivist. Väljast oli valmis, kuplite kuld sätendas silmipimestavalt - nagu eranditult kõigil kirikutel Ukrainas - sees poisid maalisid väikeste pintslitega seintele pilte. Juba 4 aastat olid seda teinud - ilmselt iga jumala päev. Šabloonide järgi, 10cm laiuste pintslitega - kogu kirik maast laeni. Müstika!
Ja rääkisid elust-olust - et Lviv ja Ivano-Frankivsk on ukrainlaste maa,
kohalik Berehomet on nats rohkem venelaste. Aga seda ei anna võrrelda Ida-Ukrainaga.
Kiriku kõrval on tavaliselt surnuaed. Kui sa midagigigi mingist riigist üldse tahad näha, mine kohalikku surnuaeda. See kõnetab.Ukraina surnuaiad on omamoodi - rohi on rinnuni, aga iga risti küljes on suursugune pärg - plastikust okste ja lilledega. Elusaid lilli ei ole, mitte ühtegi - no kus ta kasvab, kui rohi on rinnuni. Ja kalmude vahel lauake ja pingike. Igal pool. Rohkem või vähem viltu vajunud. Puust või plekist või pagan teab millest. Aga on.
Avasin kohaliku õlle, istusin ja mõtlesin ... ikkagi imeline on maailm. Ja inimesed selle sees. Nii erinevad. Samas nii ühesugused. Üritasin mõista, et kuidas ikkagi 9. sajandil see Kiievi-Vene Vürstiriik siin alguse sai ja kuidas ta 21. sajandisse jõudnud on. Või kas on? Ja mis edasi saab? Mnjahhhhh .... surnuaiad on huvitavad!
Trip jätkub ....
Hommikuhämaruses läbime ühe kohaliku resto, kus pole ühtegi hingelist peale ühe noore ettekandja ... kellel on totaalne pohmakas. Menüü on 100+ lehekülge. Küsimusele et mida on, vastab vend aaaööö uuunasss vsjeeooo jjjjesttt!
Ei hakanud igaks juhuks Foie Gras'i lavendlimeega võtma, võtsime omleti. Mingil seletamatul kombel tehtigi ... maitses nagu ... nagu harilik omlett.
Elamiskohaks oli eelnevalt läbi booking.com'i lukkulöödud Dolina Nikolaya - omamoodi kiiksuga, kuid siiski küllalt euroopaliku olemisega turismitalu. Karpaatide jalamil. Puidust mökkid, bassein, saun - päris viisakas. Kohale jõudmine eeldas küll mõningast hiromantlust ... no ega siis kuskil silte ju ei ole. Googlemaps näitas ka 3-4 kilti mööda, aga lahke külarahvas aitas. Sest hozjaini telefoni teel antud vene-ukrainakeelsed juhised olid ... no olid nagu olid. Igatahes jõudsime kohale ja seadsime ennast sisse. Õhtul tegime jalutuskäigu mäest alla kohalikku külapoodi ja üles tagasi. On tõeliselt meeldiv, kui asjad mittemidagi ... nagu kohe üldse mittemidagi ei maksa. Ausalt!Ain tõelise sportlasena tegi jooksutiiru .... täitsa hull!
 |
| Model |
Oli huvitav. Imeväiksel kaarditükil. 25000 mõõtkava, h=10m, nagu võistluskaardilgi. Võtsime paar KP'd ... mis kohati päris seal ei asunud kus vaja - kaart oli ajuti more like guideline - ja ronisime mäkke. Oi pekki! Mäed ikka on julmad, higi voolas igast august, 30 kraadi sooja ja päike laksas.
Aga põldmarjad - mmmmmm imelised! Magusad kui mesi. Ainult miskil arusaamatul põhjusel olid neil hiidsuured ogad. Ja põõsad olid ka rohkem padrikumoodi. Pistsid käe marja järgi - tõmbasid tagasi räbaldunud ja verdpritsiva tombu. Õõvastav. Sellisest on tervislikum homme mitte läbi ronida.
Pealelõunal tegime Merkaga piskese jalgsiträki kohalikus külas ... mis kujunes 10+ km'seks korralikuks matkamiseks külauulitsatel ja ümbruskonnas. Õnneks juhtusime ühte hotelli, kust hää Haanja miis meid Dolina Nikolajasse tagasi sõidutas ... jalgsi poleks seda tõusu enam jaksanud.Kas enne 24h rogaini peab tegema 10+ km träkki ... ilmselt ei oleks siiski mõistlik :-)
Ukrainlased
Meie ööbimiskoha lähedal oli üks pisike pood ... võib öelda ka et kõrts. No et poe ees oli laud ja toolid kus kohalikud vanad pilsnerit libistasid. Mis võiks olla veel parem, kui istuda kohalike jõllidega next_to_nowhere, libistada paar pilsnerit (millest õhtu edenedes kujunes välja vist 5 + pool liitrit kohalikku samakat) ja parandada maailma. Kuulata, millest räägib reaalse Karpaatide inimene. Tunnetada seda elu, hingata seda õhku, arutada maailma kõiksuse ja Ukraina üle. Imeline.
Pean tunnistama, et kujud olid värvikad - nagu ikka külapoe ümber.
Mingi vanem jõll, kes kutsus mind kogu aeg lätlaseks. Ta aeti varsti minema, sest õlu talle sel õhtul rohkem ei sobinud.
Siis üks noorem vend - Bogdan oli nimi - tema pidi nädala aja pärast sõjaväkke minema. Ja ilmselt saadetakse Luganskisse, väga suure tõenäosusega. Üks jutt viis teiseni ja kui Eesti elu oli ära arutatud, keskendusime ilmselgelt Ukraina sõjale. Tavalise ukrainlase vaatevinklist. Mis ei erine oluliselt tavalise eestlase vaatevinklist. Ei saa sellest nemadki aru ... vahe on ainult tühises nüansis, et nende tuttavad reaalselt sõdivad ja surevad seal, meie omad mitte. Selline väike vahe!
Jahhh, otseselt mulle ju ei öeldud, et miks Euroopa midagi ei tee. Vastupidi, eestlasi austavad nad väga. Miks memmed ja taadid Brüsselis ainult lõksutavad lõugu ja viibutavad näppu. Ja usuvad, et tegelikult seal ju ei sõdigi vene armee ja Putinil pole sellega absoluutselt mitte miskit pistmist.Aga mingil seletamatul põhjusel oli mul faking piinlik!
Ja mingil seletamatul põhjusel läheb Bogdan nädala pärast Luganskisse ja me ei saa iial teada, kas ta sealt ka tagasi tuleb. Osad sõbrad juba ei ole tulnud. Ja paljudel paljudel paljudel noortel poistel on see kõik veel ees.
Kohalik poeomanik lõigub tomateid, paprikaid ja teeb friikaid, toob lauale ka pudeli kohalikku samakat. Väidetavalt. Pudel on tööstusliku korgiga, ise nad seda villinud pole. Aga võibolla miski kohalik tootja. Samakas on nagu samakas ikka - puhas, maitseb hästi.
Aga muidu tegeletakse põhiliselt puidubusinessiga ja otseselt nad elu üle ei kurda. Palk on paarsada eurot kuus heal juhul ja näiteks Bogdani vanem vend käib põhitööna Venemaal ehitamas. Üks vend ehitab venelastele maju, teine vend läheb sõdib venelaste vastu. Kui see pole veidi perversne, siis mis on? Vinti olukorrale keerab peale tõdemine, et me räägime seda kõike teineteisele vene keeles :-)
Aga lõppude lõpuks on asi lihtsalt rahas. Ka ukrainlased on aru saanud, et poliitilisest konfliktist on ammu saanud business - sõda on raha ja raha liigub seal metsikult. Ida jaoks, lääne jaoks - lihtsalt raha. Keegi saab röögatult rikkaks ja keegi sureb - any difference??? Kui lõppeb sõda, lõppeb ka raha liigutamine.
Bogdan saadab mu meie elamispaika ja tema silmades on mingi omamoodi kurbus. Ta on üsna lõbusa olemisega sell tegelikult ja ei kurda millegi üle. Elu tahab elamist, nii nagu me seda oskame. Tema. Ja mina. Mina teen homme 24h rogaini, lähen Eestisse, kus elu on lill. Tema toimetab loomad ja läheb sõtta. Võibolla on ka see lill mingi küljepealt? Kes teab?? Elul on miljon tahku ja me ei jõua kõiki neid hoomata.
Rogaini 24h EM
Hommik on taas jõhkralt palav. 30 kraadi ja päike lagipähe.
 |
| träkk |
Paneme padinal minema koos Riika ja Ehteliga. Kohe alguses on väike ebakõla radadel, aga me ei lase segada. Peale esimest KP'd ületame taas jõe, Ehtel/Riika ei taha jalgu märjaks teha, nad võtavad nats ringi, me paneme padinal läbi vee. Mõnusalt jahe. Ja kohe siis mäkke. Alguses takistuseks võrkaed, aga saame ringi. Ja ronimine alga!!!
Minek on üsna reibas, peatselt muutub samm töntsimaks ja vett lendab igast kehaõõnsusest. Jõhker. Mägi muudkui jätkub, samm muutub üsna töntsiks. Merka läheb vähe kiiremalt eest, ma hakkan vajama juba puhkepause, ei saa salata, et kerge pohmakas on ka. Pulss ületab oma maksimumi. Korduvalt. Aga tõusu lõppu ei paista.
Esimesed KP'd võtame üsna veatult, mööda teid ja radu, üles, üles, üles ronides. Päris jube. Samas ajaliselt tundub päris hästi sujuvat.
Siis algab sadu. Alguses vaikselt, siis täie pasaga - valget vett lahmab alla nii et küll saab. Kohalikud teed - no "tee" on veits teine asi, need siin on sisuliselt linttraktoriga lükatud savised mudavaalud. Ei taha mõelda, mida vihm selle saviga teeb!!! Vett voolab ojadena ülevalt alla ja siis mööda neid radu mäest alla. Kohati lõbusate koskedena - nõlvad on järsud! Ja need nö. teed muutuvad mõnusaks plödiks. Kusjuures osad kohad ei muutu ja osad kohad on sellised, kuhu põlvini sissevajub. Ja peale vaadates ei tee sellel vahet. Müstika!Vihm jääb tasapisi järgi ja peale KP79 teeme ühel kaunil mägisel aasal pisikese peatuse. Mingit tsiklivennad krossikatega kihutavad mööda ... ja siis tagasi. Hobune sööb rohtu ja jõlgub ringi.
Esimesed 6 tundi oleme edenenud päris kenasti ja tundub, et saamegi ringi tehtud.
KP94 on miski müstiline ese - mingi jõhker kivikoloss. Täiesti tühjast kohast! Peaks nagu legendi järgi olema kivi - meie ette kerkib ei kusagilt paarikümne meetri kõrgune kivist asi. No see ei ole kivi, see on .... keegi on selle kosmosest allapoetanud. Sellise viguri. Lihtsalt kukkus töntsi maha ja nii jäi. Müstika.Peale joogipunkti, mis loomulikult eeldab täiesti orgude põhja laskumist, tuleb jälle jõhker ronimine. No tõesti - tahaks surra, lihtsalt ei jaksa. Poole mäe peal tekib mul kerge error - keerame metsa ja kammime midagi. Aru saamata mida. KP80 on tipp - miks ma otsin seda mäe küljepealt??? ... ilmselt pole mõtlemine enam kõige selgem. Lõpuks tuleb mõistus koju - tipp on ikka mäe otsmine ots eksole - surume tõusu läbi võsa ja võtame ära. Puus kurat valutab nii, et süda läheb pahaks. Ibukas aitab.
Vaikselt läheb pimedaks. Õnnevalem tuleb teistpidi ringi vastu - viskame veits huumorit ja juhatame nad õigele rajale. Lambid pähe.
Meie ees liigub miski Ukraina vene keelne tiim - kolmene. Sahmivad hullu hooga ringi ja karjuvad. Ja panevad pidevalt ilgelt puusse ... ja sõimavad teineteist. Päris kole. Uskumatud sellid!!
KP67 juures tuleb mõte, et kuna järgmine joogipunkt on kurat teab kus, siis võtame KP77 ka, siis joogipunkt ja siis KP86
Tehtud - mõeldud. KP77'sse minev rada on ... no seda ei ole. Õigemini me ei saa aru, kus rajal me täpselt oleme. Kohati kaob, kohati on suund vale, kohati on kõik täiesti vale. Eri krdi jama! Jõuame kuhugi - täpselt ei saa aru, kas oleme KP77 või hoopis KP71 juures - natuke analoogne maastik on.
Küsime - vanad ütlevad, et KP on 200m .... aga ei ütle mis number. Pekki, see meid ju eriti ei aita!!! KP 71 on ju võetud juba enne!!!
Möllame veel nats ja eelkirjeldatud Ukraina kolmik tuiskab meist mööda igas suvalises suunas. Nad vist ei tea ise ka mida otsivad - tõesti müstilised sellid!!!
Lõpuks pool kogemata satume KP'sse - ja jummala õige KP. No oli õnne!!!
 |
| libahunt - õud ja õõv on ainult jäänud! |
Äraminemisel teeme uue prohmaka otsa - tungime läbi võsa mingile teele, mul on kaart 180 kraadi valesti ees ja me paneme täpselt vastassuunas minema. Mäest üles ... siis alles vaatan .... no mida kuradit!!!!
Teel KP85 juurde läheb täiesti käest ära. Teed ei jookse absoluutselt nii nagu kaardil kirjas. Kottpime, mitte midagi ei mätshi. No absoluutselt mitte midagi ei klapi! Painutan seda kompassinõela kuidas tahan - no ei ole! Merka vajub lähes vööni maakera sisse - välja ei saa, sipleb seal abitult. Ma aidata ka ei saa, kui ühe sammu lähemale teen, olen ka maakera sees. No saab ikka välja lõpuks. Hea plödi on need valged saviteed!
Nõutus!
Täielik nõutus!!
Istume, vahime kaarti, oletan, meenutan, kujutan ette, mõtlen ....
Mingi õrn lootus tekib, et lähme tagasi ja vaatame korra seda teeotsa teisele poole - nagu oleks miski sarnasus kaardiga. Kui sealt läheb oja üle, siis oleme kaardis. Oja ongi olemas! Saame KP kätte.
Suhtkoht kõrini on. Ammu peaks juba valgeks minema, aga ikka on kottpime! Ei ole seda entusiasmi panna otse suunda plaanitud KP30 suunas. Üldse ei ole!!!Okei, lähme mööda teed mäest alla lagedale ja sealt mööda teed KP42. Krt ei jaksa enam siin mägedes turnida. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa. Merkal on tallad lõhki - talle on allamineks korralik piin. Mina jälle ei jaksa üles enam ronida. Jalad tunduvad täitsa okei olevat.
Esimene hommikuvalgus tervitab meid miski turismikoha parklas. Istume, sööme, puhkame. Mõnus pink ja laud on. Elu tundub taas võimalikuks osutuvat. Veame vist välja!
Merkal on totaalne uni. Magab kõndides - ta kuidagi oskab seda! Viieks mindiks viskab ka külili ... ja magabki. Nagu reaalselt! 5 mintsi!!
KP40 juures paneme ka korraliku vea. Ei saa aru, mis see KP on ja kus ta on. Trambime võsa ühte ja teistpidi - no ei ole. Lõpuks ikka on - hoopis mujal kui arvasime. Meie paha!
 |
| Peale finišit. "uuups, 40+ mintsi on ju tegelt veel aega!!" "mida pekki moodi seda väljatrükki mõista?" |
Merka pakub, et võtame ikka selle KP75 ka ära - seal tipus käisime 2 päeva tagasi Modeli raames. Mina ei taha sellest midagi kuulda - jõhker ronimine - üldse ei taha. Väidan, et me ei jõua!! Kurat teab kas oleks jõudnud???
Korra veel üle jõe ja siis finišisse. Jookseme. Ei kuku kokku. Täitsa okei on olla. Tehtud! Sisuliselt me kõndisime kogu tee, jooksusamme tegime ainult esimese KP'ni. Aga olime suht-koht liikumises, suuremaid pause ei teinudki.
Kokku:
68,5 km reaali
44,5 km linnulendu164 silma
aeg: 23:05.00
XV 14. koht; XO 33. koht; üld 93. koht
Tulemused veebis, laias laastus võib öelda, et kõik eestlased peale meie võtsid medalid :-)
No pea-aegu. Kõik võibolla mitte seda värvi, mis lootsid, aga medali ikkagi.
Ain/Sander MO 2. (peale Timmot/Sandrit)
Piibe/Eleri WO 1.
Anneken/Tom XO 2.
Ehtel/Riika WV 2. - karm!!
jne.
Tagasitulemise lugu
... ei erine oluliselt Ukrainasse saabumise loost :-)
Siiski tasub mainimist, et lõpuks saame ühest söögikohast ka õiget pekki (Salo), mis maitseb ulmeliselt hästi. Korralik borš jääbki saamata, aga seljanka oli ka jumalik!
Ja päevalillepõllupildi saame ka tehtud.
Lvivis teeme pisikese tiiru vanalinnas. See on tõesti vaatamist väärt linn. Vanalinn pole mitte asjata kantud UNESCO kultuuripärandisse. Tasub minna pikemalt Lvivi!
18-20 saj. saksa ja juudi keeles on linn kandnud nime ka Lemberg.
2,5-3 tunni jooksul saame kõike - samad "zatshem võ zdez blin" valvurid, ilmselt eelmiste õed ja vennad. Taipamine, et ise peab passid kuhugi viima, ei tule lennult. Teadmatult lootusetu ootamine kinnise tõkkepuu taga.
Lahjade narkootikumide pudenemine piirijõlli sülle vahetult peale seda, kui me ütlesime, et meil ei ole neid asju :-)
Ja kõik muud jutud - täiega.
Välja arvatud kummikindad.
Nii et isegi oli õnne ma arvan!
Äge Ukraina-trip saabki otsa. Tripid ongi ägedad üldiselt. Kogu oma värvikirevuses!!
Special thanks läheb kogu seltskonnale. Nagu ausalt ja südamest!!
Ja ka kõikidele seal Karpaatides, kes 24h jooksul ergutava sõnaga rajal möödusid - sellest oli alati abi! Ja kõikidele eestlastele, kes on ikka ulmeliselt edukad seiklusspordis!!
