Backyard Ultra võistkondlik MM 
19. okt 2024 alates 

Nädalavahetusel toimunud Backyard Ultra (BU) võistkondlik MM tekitas huvi seda arulagedat ala sportliku treenitatavuse ja füsioloogia poolelt tiba läbimõelda. Eriti arulagedana näis see hetk, kui 60+ tiimidest kuskil 40’l olid kõik 15 jooksjat juba ketsid nurka virutanud … aga Belgial polnud veel keegi soojendusdressigi maha võtnud, nagu MITTE KEEGI!!! Et see tundus perversne ja kummastav.
et mis s..t see nüüd on???

Lõpuks Belgia võitiski, 3 selli tegid 110 ringi!! 
Suhtkoht haige ikka!

Alltoodud väited ja mõtisklused võivad sisaldada ohtralt arusaamatuid sõnu ja termineid – lühidalt: teema võib osutuda lugejale väga booringuks – seljuhul pole mõtet edasi lugeda. Ega maailmas miskit tegelikult teistsuguseks ei lähe ühel ega teisel juhul.
Kui tundsin, et ikka väga sügavale ära vajun, siis proovisin kässarit tõmmata ja eesti keeles valge inimesena asju natuke laiali seletada – seetõttu jutt läks tõesti tiba pikaks.

Gary “Lazarus Lake” Cantrell

Raske südamega möönan, et tegemist pole absoluutse tõega (mis on veider, sest tavaliselt kõik, mis ma ütlen, on ju puhas kuld eksole), igasse protsessi ei viitsinud molekuli tasandil sukelduda, teadustöid otsida ja osades teemades tulistan ilmselgelt puusalt - oletan enda parima teadmise alusel. Samas tehtud järeldused ja soovitused lamemaalisusel kindlasti ei põhine. Kas neid õnnestub järgida … eks iga HeavyMetalUltral osaleja võib proovida.  

Niisiis formaadi järgi tuleb igas tunnis (võtame arvutuste jaoks 59 mintsi, sest tagasi peab olema enne tunni täitumist) läbida 6,7 km. Pealevaadates on see ju next_to_nothing. Täielik nohu, pehmo eksole! Isegi panna pole vaja???!!!

Nats arvutamist - minimaalne jooksutempo igaks riingiks peaks BU'l olema ümmarguselt 8:50 min/km.
Inimene kõnnib (kõnd - ei ole lennufaasi, jooks - on lennufaas) kiirusega kuskil 6 km/h, selline normaalne reibas astumine – see on 10:00 min/km.
Ehk jah päris kõndida ei saa, aga jooksmiseks seda nimetada oleks palju. Ei tohiks olla keeruline lähes lõputult neid ringe laksida?
Kui joosta maratoni ajaga 4h, siis on keskmine tempo kuskil 5:40 … mis on päris lonkiv maratonijooks, aga ikka hull uhamine tolle 8:50 kõrval.

????? miks siis ikkagi mõned viskavad ketsid ise nurka peale 20 tundi = 134km, teistel palutakse lõpetada peale 90+ tundi = 600+km???

Selge see, et kui ette pole antud kontrollaega ega distantsi, siis iga sportlik tegevus lõppeb alati ühel ja samal põhjusel: VÄSIMUS. Ei jaksa enam!
Aga väsimus on nii üldine mõiste, et on oma olemuselt juba mõttetult pehmo jutt. Vaataks natsa sisse ja prooviks arusaada miks mina lõpetan 10 (või 20 või 35) aga näiteks belglased 90 tunni pärast?
Tsiteerides klassikuid: eeee milles kolb kurat???

• Energia tootmine

8:50min/km on oma tööreziimilt 110% aeroobne tegevus. Hingeldama ei hakka. Laktaat lihastesse kuhjuma ei hakka. Ei tohiks, sest mingit hapnikuvõlga ju ei teki. Igast glükoosi molekulist tiksutatakse mitokondrites rahulikult maksimaalsed 38 ATP molekuli (seda saab teha ainult aeroobses režiimis) ja elu on lill. Energiat on maa ja ilm. Organism on võimeline palju enamaks igas ajaühikus.

***** nüüd tuleb natuke puhast teooriat ja tarka juttu - be warned!!****
ATP (adenosiintrifosfaat) on see „element“, mida kogu organism kasutab energia saamiseks. Ja energia on elu alus! Nii on ja see on küll absoluutne tõde! Seega meie sissesöödud süsivesikud ja rasvad, veidi ka valgud töödeldakse vuhinal ATP’ks. Miks? Sest ükski elusorganism ei oska kasutada energia saamiseks otse süsivesikut ega rasva ega siravat päikest ega lõõmavat armastust. Ainult adenosiintrifosfaadi nimelist keemilist ühendit oskab energiaks kasutada. Kogu elav loodus, ainult ATP'd kasutab. Kõlab jube nõmedalt, aga miskipärast see vana seal üleval - vot sättis nõndamoodi. Ehk suust sisse igasugune mödi ... ja see kohe edasi algosakesteks, millest saaks ATP'd toota. 

ATP'd annab imelihtsalt lagundada ADP’ks (adenosiindifosfaat), vabastades ühe fosfaatrühma ja koos sellega vabanebki energia. Mida kasutab kogu organism, kaasa arvatud lihased kontraheerumiseks ja siis jälle lõdvestumiseks (tehes seda isegi sörkides sekundis mitmeid kordi!). Kuivõrd ATP's on 3 fosfaatrühma, siis saab neid eraldada tegelikult suisa 3 korda ja iga kord vabaneb energia ... aga see pole oluline! Aga mis on oluline, isegi kõige olulisem - lammutada oskavad meil kõik, aga püüa sa ehitada - organism oskab täiesti iseseisvalt sellest ADP’st jälle ATP'd toota - nüüd lõhutakse glükoosi, saadakse sealt kätte energia ja kammitsetakse sinna ATP'sse. Ilgelt keeruline? No vot, probleem selles, et nagu eelpool öeldud, elav organism ju ei oska glükoosi otsast hammustada, lihas chipse ei krõbista! Ainult ATP'd kanna ette!

Glükoosi hüdrolüüsitakse alguses süsivesikutest, kui need otsa saavad, siis rasvhapetest ehk glütseroolist. Mingil eriti kriitilisel hetkel saab glükoosi sarnast ainet meisterdada ka valkudest, täpsemalt nende ehituskividest - aminohapetest. Aga see on juba „lusika nurka viskamise eelne seisund“ ja kapitalistlikus heaolumaailmas seda ikka päriselt ei juhtu.

Nimetatakse seda A(D)TP värki metabolismiks ehk energiavahetuseks - sünteesi ja lagunemisprotsesside lõputu ring, mis kogu elaval silma säramas hoiab. Seiklus/ultrasportlasel hoiab muidugi silma säramas rohkem peotäis ibukat ja vanakas … aga nuuh eelistusi on organismidel erinevaid!

Niisiis ATP.
Vajalikul hetkel ja kohas (näiteks müosiini peakeste elik käpakeste kinnitumiseks aktiini ribakeste külge ja nende sikutamiseks – mis ongi lihase kontraktsioon) tehakse ATP „katki“, vabaneb eelmainitud tegevuseks vajalik energia ja toimuvadki imelised asjad! ATP ise muundub selle tagajärjel jälle ADP’ks, mis saadetakse raku mitokondrisse ATP resünteesimiseks jne. jne. – lõputu ring, mis toimetab meie kehas 24/7 ja igas jumala rakus ... no peaaegu igas. ATP’d ei saa ette valmis teha ja ladustada, no pole pointi. 

Lihase (müofibrilli)
kontraktsioon

Klassikud: ATP suurem kogus ei muuda meid tugevamaks, kiiremaks ega vastupidavamaks, küll aga muudab ATP puudumine lihased nõrgemaks, aeglasemaks ja kiiremini väsivamaks! Lihtne!

Kui hapnikku tuleb peale vabalt ehk meie sebimine on rahulik, nimetatakse aeroobseks, siis on erinevate keemiliste protsesside lõpptulemuseks tehtud töö (üks ring sai jälle läbi sörgitud) pluss soojus, CO2 ja H20 – mis meist lahkuvad vastavalt naha, väljahingamise ja uriini kaudu.

Kui rapsime rohkem, kukume hingeldama, sest hapnikku oleks rohkem tarvis, siis lähevad ATP tootmiseks käiku lisaks ka teistsugused - anaeroobsed mehhanismid - tulemuseks on seesama töö (tegin ühe hea kiire ringi ja nats hingeldan nüüd!) pluss soojus ja laktaat ehk piimhape (õigemini selle sool, aga see pole tähtis). 

Laktaati tunneb tõsine sportlane ebameeldivalt vastiku valuna, mis ei lase alguses kiireid liigutusi edasi teha (näiteks 400m jooksu viimased 70 meetrit on puhas põrgu), ning kuhjudes ei lase enam üldse eriti liigutada. Pressid küll, aga jalg ei astu enam teise ette. Piimhape muudab lihase keskkonna happeliseks, laktaat imendub verre, mille peale omakorda vastavad kemoretseptorid saadavad ajju väikese message ... vägagi karjuvas kõneviisis: 
kle lõpeta see jama ära millega see vend tegeleb. Kõik. Finiito! Rahunegu maha ... rsk!

Lõpuks jõuab laktaat maksa, kus ta lõhustatakse püroviinamarihappeks ja saadetakse uuesti Krebsi tsüklisse (see on koht molekuli mitokondris, kus see ATP tootmise macig toimub)

Tõe huvides peab mainima, et viimasel ajal on see laktaadi käitumismehhanism natuke ümberhinnatud (arvatakse, et mitte laktaat pole see, mis happestumist tekitab - laktaat aitab happestumist reguleerida), aga see pole siinkohal absoluutselt oluline – tulemus on sama – keskkond happestub järjest rohkem, selline tegevus jätkuda ei või ja lusikas visatakse nurka.

Harilikul mittesportlikul sebimisel on inimese vere laktaaditase 0,8-1,5mmol/l. Ehk mingi laktaaditase on inimesel organismis kogu aeg. See elimineeritakse ja tekib uuesti ilma, et keegi sellele tähelepanu pööraks, mingit pidu see ei sega.
Alles kuskile 2-2,5mmol/l tasemele tõusmine (aeroobne lävi) tähendab, et mingi ebatavaline, aga üsna mõõdukas füüsiline tegevus on toimumas ja osa energiat on juurde vaja genereerida anaeroobselt. Ja kuskil 4mmol (anaeroobseks läveks seda nimetatakse) alates genereeritakse juba enamus energiast anaeroobselt, sest hapnikku pole võimalik enam vajaminevas koguses rakku transportida (hingelda palju tahes, kuskil on mingid piirid). 

Anaeroobsest lävest alates hakkab laktaaditase lihastes järsult tõusma. Ikka kohe tuntavalt järsult!! Suurim mõõdetud vere (laktaati mõõdetaksegi verest, sest lihases on seda maru sant teha) laktaadisisalduse väärtus on kuskil 25mmol/l kandis.

Et nats ablada, mis liikumise intensiivsustest me räägime siin lävede mõistes – siis aeroobse läve südame löögisagedus (SLS) on kuskil 110-130 ja anaeroobsel umbes 160-180 lööki/minutis … aga need võivad varieeruda siia/sinna, seetõttu SLS ei sobigi lävede esmaseks kindlakstegemiseks.
******

Uuups ...
.... tagasi meie Ultra juurde – tegelikult joostakse ring tiba kiiremini – ütleme 40 mintsiga ja siis puhatakse ülejäänud aeg. See teeb raffli 6min/km. mis on juba selline piiripealne kiirus – lausikul pulss jääb ilmselt 110 l/min kanti, aga tõusul sama kiiruse säilitamine aeroobselt pole enam võimalik. Ehk suure tõenäosusega sellel kiirusel mingi kogus täiendavat laktaati lihastesse ikkagi vaikselt kuhjub.

Miks ja kas ja millal ülipikal (48+ tundi) järjepideval väheintensiivsel aeroobsel tööl tekib lihastes laktaat ja kuidas see eemaldatakse?? Ei tea, keegi pole kunagi uurinud!

Aga kui 30 mintsiga teha ring??
4:30min/km – see on harrastajatel pikamaajooksjatel umbes täpselt anaeroobse läve kiirus. Ja selle 30 mintsiga saab laktaadi uhkesti üles (no miski 7-8 peale küll). Kui arvestada, et treenitud sportlane suudab laktaati likvideerida igas minutis 0,5mmol/l, siis tegelikult 10-15 mintsise puhkusega peaks olema laktaadi liiasus kadunud. Peame arvestama, et laktaati hakatakse küll lagundama kohe, kui pingutus lõppeb – no kui õhk hakkab normaalselt sisse-välja käima … aga laktaat ise tekib veel edasi, saavutades maksimumtaseme kuskil 3 minutit peale töö lõppu.
See teeks siis 15+3min … nuuh sõu-sõu võiks uue ringi starti astuda puhanud poisina?? 

Esimesel 3-4 ringil küll, aga mitte enam 10 ringil. Laktaadisüsteem taastub täielikult 2-3h jooksul, puhates. Seda aega meil võtta pole ringide vahel. Isegi 40 mintsiga joostud ringide puhul võistluse edenedes ei pruugi sa enam suuta tekkivat laktaati elimineerida puhkuse ajal.
Seega 40 mintsist kiiremini EI TOHI joosta!!!

AVG ringiajad
võistluse lõppedes

Vaadates tiimide keskmiseid ringi läbimise aegasid, siis selgelt torkas silma, et esimese 20-25 ringi puhul olid lahjemad keskmised just neil tiimidel (48+ ja mõnel isegi 50min), kes kauem hiljem mängus püsisid! Sisekaemuse kinnituseks tahaks nüüd näha Leaderboardi, kus on tiimi aegade AVG kuskil 30.-35. ringil. Siis kõik veel jaksasid.

Inimene on kohanemise masin ja ta suudab palju paremini taluda pikka rutiini (kõik ringid ühe ajaga), kui tempo muudatusi ... isegi kui alguses purakat on palju ja tuleb kergelt - hea lõpptulemuse nimel hoia ennast tagasi ja harjuta juba esimesest ringist alates organismi väga täpse tempoga!

----
Järeldus:
Energiatootmise seisukohast teeksin mina järelduse, et ring tuleb joosta stabiilselt 43-48min vahele. Iga jumala kord. Ja võimalikult samasse auku (samasse minutisse) tuima järjekindlusega. Nii kaua, kui vähegi suudan. 
----

• Kuidas energiat toota

Nüüd teine nüanss. Kuidas nii pika võistluse jooksul pidevalt energiat toota?
Süsivesikuid on meil kehas ~30km läbimiseks, asuvad lihastes ja maksas. Rasvasid on tavalisel kõhnal inimesel ~1500 km läbimiseks, asuvad imepisikeste tilkadena lihastes ja osa maksas. Aga enamuses – kes meist ei teaks kus rasv asub – meestel kõhul ja naistel kannikatel.
Süsivesikutest saab ATP’d igas asendis, nii vee all kui maa peal. Rasvadest saab energiat ainult siis, kui hapnik sorinal peale voolab – aeroobselt. Kui mõistuse piires aeglaselt liikuda, siis peaks saama hoida ennast aeroobses tsoonis, ei hingeldaks eriti – organismis olemasolevatest rasvadest piisab küll näiteks 100 ringi läbimiseks. Seega – ma ei näe siin probleemi!!

Paraku … on rasvade põletamiseks tarvis ka süsivesikuid. No et lõkkes halgu kohe otsast põlema ei pane tikuga, enne paned paberi või pilpakese vms. Sama siin!
Veel peame arvestame, et 20% sissehingatavast hapnikust ning 25% süsivesikutest läheb igal ajahetkel aju ja närvisüsteemi toitmiseks. Ja see on väga stiff! Raskel hetkel visatakse igasugune „vajadus oma rekordring teha“ jms pask kõik nurka – aju peab oma saama, sest see on eksistentsiaalne! See 36’s ring võib vabalt jääda jooksmata, evolutsiooni mõttes muhvigi sellest ei muutu. Siin on prioriteedi rangelt paigas!

Ehk me ei või süsivesikutega väga priisata. Iga kiirendamine rajal on ülekulu – inertsi ja gravitatsiooni ületamine, rohkemate motoorsete ühikute ajutine kaasamine – see kõik nõuab kordades suuremat ATP resünteesi mahtu ehk siis rohkem glükoosimolekule, mida lõhustada. Ka iga aeglustamine on ülekulu, sest pidurdades teevad lihased jälle lisatööd. Lisatöö = kordades rohkem ATP resünteesimist = glükoosimolekulid jälle kuluvad.

---
Järeldus:
Siit johtuvalt ei ole mõistlikud jooks:kõnd mustrid - see on terve pinu kiirendusi ja aeglustusi. Ühtlane aeglane sörkimine on eelistatud. Tõusud tuleb kõndida.
---

Inimlooma metabolism on paraku nii tehtud, et tööd alustades või selle iseloomu oluliselt muutes minnakse esimesena kohe süsivesikute kallale. Eriti mehed – need laksiks kohe alguses süsivesikud laiaks ja … siis istuks, võtaks ühe õlle ja vaataks, mis edasi saab.  
Naised on veits targemini tehtud, nemad suudavad üsna alguses hakata rasvhapetest glükoosi tootma et süsivesikuid mitte kasutada.

Okei, aga me saame ju magusat mödi elik süsivesikuid võistluse käigus vabalt juurde manustada – aega meil ju on??
Tõsi ja seda peabki tegema, muidu me oleks kutupiilud juba esimese 24h jooksul.

Süsivesikute imendumise kiirus on max 60g süsivesikuid tunnis ... ratturid küll väidavad, et 120gr saavad kätte sadulas!! 
Kehalisel koormusel on seedetrakt viimane asi, millega tegeleda või mida verega varustada - seega võib reaalne imendumise kogus selgelt väiksem olla. Sisse võid vohmida palju tahad – sellest imendumiskiirus ei muutu absoluutselt!
Nagu ka joogiga – vedelik imendub maost keskmiselt 1000ml/tunnis, mitte kiiremini. Siinkohal ei tasu unustada fakti – mida kõrgem on süsivesikute kontsentratsioon vedelikus … seda aeglasemalt see imendub. Kuni 10% glükoosilahus on veel okei, rammusam asi imendub oluliselt aeglasemalt.

Kõik liigselt sissesöödud ja joodud vigurid … tulevad mingil hetkel sealtsamast ka välja tagasi. Seedetrakt üldse ei taha tegeleda mingi üleliigse jamaga, mis loksub ja kõigub ja sõna otseses mõttes ruineerib organismi püha üritust – hoolitseda, et selle venna sõge rapsimine organismile fataalseks ei muutuks. Ja õigel hetkel pidurit tõmmata! Justnimelt, organism tervikuna ei taha midagi teada sinu sõgedatest pilt_tasku_panna_on_vaja ultra-plaanidest, tema jaoks on see ikka väga nõu_nõu_nõu kõrvalekalle normaalsusest ... millega ta üritab hakkamasaada.

Ma söömise/joomise nüanssidel ei viitsi hakata siin pikalt peatuma, sest tegelikult on iga tund need mõned minutid võtta, millal õigeid asju manustada. Lisaks meil neid toitumisspetsialist-massiniste on kõik kohad täis, las analüüsivad.

Elektrolüütide tasakaal ehk higistamine on teine teema, mida peaks vaatama – seekord jahedalt soe ilm tegeles probleemiga ise – organismi soojusvahetuse seisukohast parim temperatuur jooksmiseks ongi 13-15 kraadi.

----
Järeldus:
Manustada tuleb õigeid asju õigetes kogustes ja õigel ajal. 
---

• Uni ja mõtlemine

90 ringi tähendab ligi 4 ööpäeva, see on 3+ magamata ööd.
90 unetut tundi otseselt ei tapa, näiteks 1964a üks USA 17 aastane noormees ei soovinud magada 11 ööpäeva, tahtis rekordit teha. Peale seda lõpetati kestvusrekordite regimine ära, kuna need võivad siiski fataalselt lõppeda. Too vend jäi ellu ja tol hetkel nagu ei juhtunudki midagi. Paraku kuskil 50’selt hakkasid tal mälulüngad tekkima – arvatakse, et tolle katsetamise tõttu. See katse dokumenteeriti väga täpselt, seetõttu on päris palju andmeid, mis unetus endaga kaasa toob.

Näiteks 35h ilma magamata viib inimese seisu, kus ta hakkab reageerima sündmustele emotsionaalselt ebaadekvaatselt. Laboriloomad üldiselt surid peale paari ööpäevast magamatust. Kindlasti mingid paarisekundilised mikrosnapid inimese organismis toimuvad. Kas nüüd näiteks 10 mintsi õnnestuks magada enne uuele ringile mineku vilet – ma ei tea. Seda oleks põnev uurida.

Aga mis on põhiline?
Tahe need 90+ ringi ära teha. Kasvõi kulmude peal ja läbi kõikide raskuste. Ei jäta pooleli, ei viska ketse nurka!
Kuidas või kus inimesel tekib mõte – seda tänapäeval veel ei teata. Mõte lõpetada või mõte edasi jageleda? Aju on küll üks kõige rohkem uuritud inimese organeid, kuid kogu sellest otsuste tegemise värgist me teame ikkagi üsna vähe.

Kõva füüsilise ja mentaalse väsimuse foonil võib tekkida see, et seljaajust tulnud käsk mingi lihase liigutamiseks – „hakka jooksma, tee esimene samm!“ jõuab küll mööda närve seljaajust sünapsini, aga lihasele enam edasi ei anta. Ja sammu ei toimugi.
See on täiesti reaalne, sest mööda närve liiguvad impulsid elektriliselt, aga lihastes keemiliselt. Ja see üleminekukoht – sünaps – seal on vaja teha õiges järjekorras erinevate ainete vabastamisi sünapsi õõnde ja ioone järjestada, et elektrist saaks keemia. Ja ka seal on üsna mitu kohta ja hetke, kuhu ATP peab olema kaasatud ja lagundatud saama, et protsessid toimuksid. Glükoosi jälle kulub. Aga selline error võib tekkida.

----------

Selline on thö VÄSSS!
Läbi ajaloo parim pilt!!

Põhiasjad said nüüd läbikäidud, millest Backyard Ultra taolise võistluse tulemus võiks sõltuda. See ebamõistlikult arulage backyard ultra on päris põnev ala krt!! 😎

Samas … sätid palju sa sätid neid molekule ritta – kõige olulisemaks jääb ikka:
PANNA ON VAJA!!

… ja tegelikult, nö elust enesest - eks teise öö ahhetamapaneva päikesetõusuga auraval hommikul sõõm külma ja kihisevat purgicocat ning suurem klõmm vanakat paneb silma natukeseks jälle särama küll!!

Läti-Leedu-Poola roadtrip "MadMax Fury by Poland"

12-20. juuli 2024

Ei käinud sellega ... kahjuks

Tripil oli 2 eesmärki:
* süüa jäätist mingis ilusas Poola linnakeses
* olla lihtsalt teel.

Mulle meeldib teel olla oluliselt rohkem, kui kuhugi jõuda - lihtsalt trippida autoga. Merka tahtis laupäeval Roja Marathon Festivalil poolikut joosta, seega startisime Tukumsi suunas reede lõunal umbes. 

Tukumsi kassid on hoos

Tukums on selline ... täiesti okei Läti linn, kus kõik söögikohad olid reede õhtul kell 9 küll avatud, aga süüa ei antud. Mitte üheski! Soovitati, et minge Hesburgerisse - no seal kohalikud noored juba kogunesid.
Tukumsis on kassidega mingi teema - neid on kõikjal, eriti mitteelusaid versioone.

Igaunija'lane päevajuhi
käppadevahel

Hommikul toimus kohalik Roja külasimman, mille üheks osaks oli siis Roja jooksufestival. Mirjam pani 400m ja Merka poolmaratoni. Kui külast rahvamassist läbi pressisime, siis sai korraks ka mereranda ja väike sulps tehtud - vesi oli ... no miskmi 18 umbes, mitte liiga kuum. Aga liivarand oli muljetavaldav. 

Sporti peab saama!

Kolka ninas ei käinud, seda on enne ka nähtud ja see on mõttetu turistilõks, kus isegi parkimise eest pead maksma - jäi vahele.

Ventspilsi läbisime lennates - teele jäid ainult suured korrusmajad ja tühjad väljakud - tundus suure sadamalinnana, oli kolemaju ja oli nats ilusamaid kohti. 

Pāvilosta

Küll aga sattusime rannakülla nimega Pāvilosta. Ka seal oli korralik simman - tundus, et see nädalavahetus oligi üks Läti külade simman - rahvast oli jälle nagu murdu, autoga liigelda ei mahtunud.Pressisime jõe vastaskaldalt siiski rannale välja - laine oli sümpaatne, liiva lendas. Vahepeal oleks peaaegu näinud kohalikku rammukatsumist, kus poolpaljad mehed tirisid jõest palki välja, viskasid selle õlale ja panid padinal mööda teed minema. Täpselt ei näinud, sest olematut parkimiskohta otsides ja tagasi jõudes ... olid mehed juba teadmata suunas kadunud. Oleks huvitav olnud.

Läti-Leedu piiriületus kuskil suvalise võpsiku vahel toimus probleemideta :-)

Palanga

Palangas ... käis ka tõenäoliselt traditsiooniline nädalavahetuse simman. Rahvas rahmis ringi ja autot parkida sai ... mingisse parklasse sai. Palanga on tore linn - seal on üks jalutustänav, mis viib mereni ja natuke ka mööda merd kaugemale. Ja selle ümber käib jaskar - tõsine turistilõks. Valisime miski resto, kus söök oli suht saast ... no ei olnud õnne, kõht oli jube tühi ja polnud kursis paremate paikadega. Aga õlut müüdi küll! Guljaitasime meiegi tänava mõlemat pidi läbi, aga merre viivale muulile ei läinud - tuul tahtis sea püsti puhuda!
Parklast auto kättesaamine pakkus veidi pinget - seal oli küll numbrituvastus, kuid maksmisautomaat ... lisaks et ta rääkis ainult Leedu keelt ... otsustas ta just enne mind töölepingu lõpetada. Vana tuli putkast välja, keeras masinal kaane maha ja kukkus sõimates trükkplaate välja kiskuma. Rahvas seisis ja vaatas pikkade nägudega. Siis keegi avastas miski QR-koodi aparaadi pealt ja proovis sellega ... ülla-ülla, aga see täiesti töötas. Interfeiss oli küll leedukeelne, aga kambapeale - enamus seal polnud leedukad - sai õigeid "YES" nuppe vajutatud. Ja saigi tasutud ja pääsesime punuma.

Saugos apartamenta

Ööbimine Saugose asulas. See oli pull koht - vanal oli kõrtsu peal väike rendikorter, eriti kummalise planeeringuga - igat tuba ühendas kitsas koridor - korter põhiliselt koosneski koridoridest. Aga hind oli mõistlik ja elada kannatas kenasti. Külmkapp tuli ise tööle panna (kusjuures see oli mitme korteri eripära - külmkapp ei olnud sisselülitatud!! Ja ühes kohas oli vastupidi - külmkappi ei olnud viimased 38 aastat väljalülitatud - jää oli hõlmanud kogu vaba ruumi) ja kohalikku kõrtsu külas polnud ... ainult vanadekodu oli üleaia, kus üks vana istus ja uuris väga põhjalikult, et mida me märatseme. Õhtul istus, hommikul istus - visa vend!

Nida poolsaarele oli mingi plaan minna, aga kuna aega kulus, siis eelmisel õhtul oleks see ots hiljaks jäänud ja nüüd ei viitsinud enam tagasi minna. Poola ju ootas meid!!

Leedu läbimine mööda Venemaa piiriala Nemunas jõe kallastel, oli päris põnev. Loodus oli vahelduv, teed kõikvõimalikku pidi kaldus ja diisel odav - 1.30 euri/liiter kandis. Ja kohalikud poed külades olid ka ehedad - põhiliselt müüdi lüpsikuid, snickersit ja õlut! Äge!

Leedu-Poola piiri olid kopamehed üles kaevanud. No ikka sajaga kohe. Kokku rekka ja muu liiklus oli aetud mingile kitsale ribale, mis oli omakorda võimalikult kurviliseks tehtud. Päris seismist ei olnud, aga aega läks. Sai jälgida Poola tollimeeste megasuvilakarpe, mis piiri kadudes ja sissetuleku lakkamisel kõik pooleli jäid.

Valmet ... pole paha!

Rozmarino

Suwalkis oli ilmselgelt tagumine aeg teha pisike peatus, sest me mitte mingil juhul ei kavatsenud mööda kiirteid litsuma hakata. Eesmärgiks oli ju kulgemine, teel olemine - ja seda on hulka mõnusam teha ikka pisikestel külavaheteedel.

Sattusime Rozmarino nimelisse kõrtsu - väga sensuaalne koht, tasub külastada. Ukse ees seisab punane Valmet ja sisustus on ägedalt stiilne. Pean tunnistama, et ka õlu oli sensuaalselt hea! Seekord siis vedas söögikohaga! Muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tellida maja uhkeimat jäätist (lody waniliowe i malinowe z bita smietana, malinami w winie i dodatkami) kreemide ja marjade ja šokolaadi ... no kõigega, jamm!! 

Poolas peab lody't saama - see on megahea!
Absoluutselt igal pool! 
Absoluutselt igal kujul!

Edasi toimus kulgemine Lublini suunas. Üks küla algas, teine lõppes. Mingil hetkel ei viitsitud enam asula lõpusilte panna - no neid punase triibuga nimesid - olid ainult algused! Täitsa põnev. Üldiselt on Poola küla päris sensuaalne. Igas külas on vähemalt üks pood, kus müüakse jalatseid ja pood kus müüakse pruutpaaridele kleite. Igas külas!! Ilmselt neile mõlemale pruudile on igas külas kleiti vaja!!??

Poolale omaselt on teed ilma perveta - seega megakitsad. Lisaks on seal miski kummaline komme iga kurvi ette panna 30 piirangumärk ... mis lõppeb 20 meetri pärast. Või siis mingi vandi butiigi väljasõidu ees on 30 märk ja kohe peale väljasõitu 30 lõpumärk. Nagu whatttt?

Ja autosid on. Kuna kergelt lainetab ka, siis möödasõite teevad ainult need, kellel on mune! Meil alguses ei olnud. Kulgesime rekkade sabas.

Põhilised tegijad on 3-teljelised 50+ tonnise puistelastiga sadulkallurid, siis rekkad ja omaette klassi moodustavad valged kaubikud. Seal kabiinis on mune, niiet mühiseb!! Sadulveokijuhid on jälle omaette tüübid - neil on ainult 2 käiku: 1. käik - kuni 10km/h ja 2 käik - 100+ km/h. Ja palka makstakse ainult selle aja eest, kui teine käik sees on!!

diislit ON!

Asulates ükski rekka kiirust vähendama ei hakka, milleks??!!
Ühe krusamehega meil läks veidi nagu seisuks. No möödasõidu lõppedes ma tõesti vo keerasin ta ette tagasi lähemale, kui ilus oleks olnud. Vana vilgutas tulesid, andis signaali ja ... tundis järgmised 30km, et tal on meiega miski unfinished business!!
Edasine meenutas olulisel määral MadMaxi võttepaika - vana lükkas 2+ käigu sisse (see 130+ kiirusele mõeldud), lasi müraki metallist saha ette ja kukkus meile järele uhama. Ja seal kabiinis mune oli!! Õnneks olin paar autot eespool ja mu Valmeti kahe_poolene diisel ikka liigub vajadusel. Vana ei jäänud maha, autosid lendas kahte lehte ja ükski möödasõit ei jäänud tal vastutulijate tõttu tegemata. Ma surusin ka siis hirmuga reied munade ümber kokku, põikasin kõrvalteedele, sõitsin imemoodi mööda jne - ei, vana tuli ikka järele oma 50+ tonni puistega! Pooletunnine tagaajamine lõppes sedasi, et mul lihtsalt oli õnne ja sain miskil ristmikul foori alt läbilipsata - ta takerdus parasjagu ettekeeranud rekka taha - tõmbasin siis usinalt keset asulat 110 sisse ja püüdsin ruttu kuhugi majade varju väikestele tänavatele ära kaduda. MadMax kadus silmist! Õnneks!! Uuuuuhhhhh!!! Oli õnne seekord! 

Teine armas asi on Poolas tanklad - need on lihtsale inimesele. Kui sul on vaja tankida diislit, siis on kohe gallonka peal kirjas, kas seda on või ei ole. Ja sa tangid seal, kus ON!! Geniaalne! Kas bensiini saada oli - vot seda polnud kirjas. 
Oi mulle meeldib, kui inimesed teevad tööd teenuste interfeisi sõbralikuks disainimisega!!

Lublin

Lublin

Lublin hakkas meile meeldima - selline tõsiseltvõetava vanalinnaga, aga samas hoomatava suurusega linn. Ilus. Sõbralik. Muhe.
Vanalinnas asuvasse korterisse sissesaamisega oli veidi ... no kõikvõimalike koodlukkude ja nuppude näppimisel oli mitmetähenduslikkust.

Autoga hoovikeeramiseks tuli mitte ainult peeglid ära võtta ... vaid ka ukselingid, tiivalaiendid ja kui oleks olnud plekkveljed ... siis ka ilukilbid!
Keerata umbes 2x autolaiuselt tänavalt 90 kraadise nurga all asuvasse kangialusesse, mis on täpselt 6cm mõlemalt poolt autost laiem ... no võttis higiseks!!

Lublin

Lublin

Õnneks oli pisikese astumise ulatuses peatänav jalakäijatele koos lugematute kõrtsudega. Õllevalikut oli, silmailu oli ... näiteks pimeduses sulnist värvimängu pakkuv purskkaev. Ja järgmisel päeval oli ilusaid vanu kirikuid, linnamüürijuppe müstiliste hoovidega, kivist maju ja paleesid.
Me pole küll suuremad katkiste kivist asjade vaatajad, aga tõesti - Lublin jättis sümpaatse mulje. Näiteks isegi sümpaatsema, kui Krakov, kuhu me hiljem jõuame.

Zalipie

Edasine trippimine viis meid külla nimega Zalipie. Too on kuulus oma lilledeks värvitud majakeste poolest. Kõikide majade kõik seinad on lille löödud, täitsa kena. Kunagi keegi tegi ühe lille ja siis naabrid tegid kaks. Seejärel külavanem joonistas kõik oma seinad lilli täis. Siis kaevu, siis koerakuudi ja siis pingid.
Nüüd on seal kõik majad värvilised, absoluutselt kõik. Ja külakeskuses käis parasjagu tädidel lillede maalimise õppepäev! Nii nummi!

Zalipie

Tore lugu oli sinna saamisega - need googlemaps ja waze asjad ... no need on üldiselt abiks, aga vahepeal panevad viivad sind ikka korralikult sohu. Googlemaps juhatas meid järjepidevalt shortcutidele, mis enamuses olid mõttetud. Zalipiesse minnes sattusime täiesti äkitsi teele, kus järsku oli märk "Sõidukeeld" - noo see ümmargune seest valge ja punane ring ümber. Täiesti suvaliselt keset teed. Tee läks edasi ja ... me nagu ei saanud ümber ka eriti keerata - sõitsime siis edasi. Natuke mingit teetööd seal nikerdati, aga täiesti sõidetav tee oli. Teisest otsast saime jälle välja. Müstika.

Zalipies endas olid labidamehed küla peatänava üles kraapinud. Niimoodi järsku risti üle tee. Üks rekkamees tuli ka meie järgi ja ... tal tuli siis tagurdada miski 500m. Vana oli megaosav, lasi mööda kitsast teed tagasi oma sadulveokiga ja sajatas. Pole paha! Seal jälle nagu polnud märki, et tee on suvaliselt ülesvõetud. Poola värk!

Chocholow

Enne Zakopanesse jõudmist keerasime ka tiba väiksemale teele, kuna meie elamine asus täpselt Zakopane taga. Kippus mägiseks. Teele jäi Chocholowi küla - seal jälle on kõik majad palkidest. Ja mitte mingitest tavalistest vaid ikka sellistest 50cm läbimõõduga jurakatest! Nii uued, kui vanad - kõik palkidest! Igasugu vigurmaju on seal ka tehtud - mitmekorruselised häärberid - kõik üdini puised. Ilus! Teeääres seisid ka palgid ilusti virna laotud - ootasid majadeks tagumist. Võimsad palgid!!

Chocholowis sai väisatud ka SPA'd ... no seal oli rahvast küll oma paartuhat. Eks see oli suur ka, aga hull mäsu käis - kohutav. Õnneks oli viimasel korrusel 18+ saunamaailm, kus sai siseneda ainult rätik ümber, susped tuli ära võtta. Ja no bassudesse tuli hüpata alasti. Seal oli rahulik - vedelesid soolasaunakeses ja teises saunakeses, hüppasid vahepeal jääkülma vanni, võtsid õlle ja .... vedelesid edasi. Tõsine puhkus! Kahjuks ... oli ilusaid tüdrukuid väga vähe, lähes ei olnudki!

Litworowy Dom
Lund küll praegu ei olnud,
roheline muru oli

Meie elamine kolmeks järgnevaks päevaks oli ka täiesti puine asi - Litworowy Dom. Asus küll pererahva õues, aga kahel korrusel oli ruumi ja avarust piisavalt. Ja iga samm oli kuulda ülevalt alla ja alt üles - palkmajade omapära. Samasugune on ka kohalike kaupluste omapära - näiteks ümber nurga olev Lewiatan suleti kell 20.45! Ja avati kell 6.30. Täpsus eelkõige!

Tolles Zakopane taga olevas 15 majaga külas oli ka jälle see pruutpaaride kleidipood (no mõlemale pruudile viimase 50 aasta jooksul) ja üks "kõikide_metallist_vidinate_pood" ja veel paar putkat. Kusjuures sellest 15 majast kuskil 11 olid hotellid, kirik, kõrtsud paar tükki ja mökkid. Aga pruutkleite peab kohapealt saama! Nii on!

Enne trippi ma kuulsin kuskilt sellist juttu, et kuna Zakopane on põhiliselt ikkagi talvine suusakeskus, siis suvel seal eriti kedagi pole ja ööbimist saab sümboolse hinnaga. No vot. Ma ei kujuta ette, palju siin talvel veel rahvast võib olla, kui see suvel oli puupüsti inimesi täis! Ja ööbimist leida ... no on vaevaline ikka! Rahvas voorib mäkke ja alla ja ... turiste on kõik kohad täis. Ja autosid.

Krakow ja Wieliczka soolakaevandus

Krakow

Krakow

Ma olen neis mõlemas käinud aastal 1985, kui ma olin 15 aastane. Mittemidagi ei mäleta! No Krakow ei tulnud üldse tuttav ette. Sealne vanalinn on muidugi muljetavaldav, kuna see oli üks väheseid Poola linnasid, mis sõja ajal pihta ei saanud. Aga ta on suur. Ja rahvast on murdu. Ja igaüks üritab sulle midagi müüa iga nurga peal. Selge turistikas.

Krakowi lohe

Aga eks ilus ikka. Ja Krakowi lohe sain pildile hetkel, kui ta tuld purskas - õnne peab olema!!

Meie guljaitamine sai lõpu paduvihmaga, mida kukkus valama äkitsi ja me olime loomulikult autost linna kõige kaugemas nukas. Niiet autoni jõudmine ... no oli märg. Väga märg!

Wieliczka

Wieliczkas on usinad töölised maakera seest tühjaks õõnestanud. Selline omapärane. Juba keskajal hakkasid kodanikud maad urgitsema sel lihtsal põhjusel, et enne olid neil loigud soolase veega, aga vesi voolas maakera sisse. Siis tuldi järeldusele, et maa all järsku on seda soolast asja veel - ja sool oli sel ajal teatavasti väga kallis kraam. Nii see siis läks. Juba 13. sajandil oli kaevandus saavutanud enneolematud mõõtmed.

Wieliczka

Pean tunnistama, et mõned saalid tulid mulle tuttavad seal maa all - et ma nagu oleks näinud! Natuke ma küll uriseksin selle ekskursiooni kohapealt - nad nats lasevad üle jala. Kuna turist pressib sisse uksest ja aknast, siis väga ei pea rapsima. Enamus aega poed sa ringi mööda käike ja neid huvitavaid saale näidatakse vähe! Kuigi neid on seal tohutult. Ja palju aega veedad sa kuskil kitsas käigus oodates, et eelmine porukas eest ära koperdaks. Ja siis oled sunnitud veetma rida aega veel paaris maa-aluses turistipoes, kus saab raha ära anda.

Wieliczka

Ehk sellist actionit oleks vaja juurde, mingit interaktiivsust, mingeid liikuvaid asju kaevurite elust - kõik on suht staatiline ja ... olgem ausad - natuke igav! Aga kindlasti tasub see korra ära vaadata! Kõik, absoluutselt kõik - kaasa arvatud lühtrid - on soolast tehtud - inimestel on ikka aega ja viitsimist olnud. Ja seinasid võib limpsida - täiesti soolased on!

Kõige muljetavaldavamad on tegelikult maa all olevad järved - täiesti veega järved! Ja see, kuidas tilkuv vesi on teinud stalaktiidid (ülevalt alla), stalakmiidid (alt üles). Aga neid väga ei näidata.

Wieliczka

Meie Wieliczkasse jõudmine langes kokku äikesetormi tippajaga - järsku kukkus valama ja tuul tõusis. Seal on väljas sellised kilest seinadeta katusealused, kus eri keelt rääkivad grupid kogunevad enne maakera sisse laskumist - üles saab liftiga, aga alla peab ise lõputust puittrepist ronima. No ja tuul tahtis need kilenässakad kohe jebanimateri puhuda. Samas vihma valas pöörasel kombel - ei saanud neil lasta minemapuhutud saada. Rahvas siis ühe käega hoidiski neid katusealuseid püsti ja teist kätt püksis. Ma vist polegi enne sattunud äikesetormi keskmesse - kus välk och pauk käib korraga. Ja pauk on nii tugev, et varjualuse jalad lähevad korraks kõveraks. Päris hull, osad olid ikka näost kaamed seal. 
Lõpuks pääseb sisse ... ja seal all ei saja!

Wieliczka

See väljatulek oli ka omapärane - sind visatakse välja mingist hoopis teisest hoonest ja ... no sul pole õrna aimu ka, kus suunas su auto on?? Kohalikud plaanid/kaardid meenutavad pigem kirde saia kui seda kohta, kus sa asud ja kus parkla võiks olla. Ikka tükk aega murdsime pead ... "kus kurat me nüüd oleme!!???"

No ja lisaks olid mõned puud selle maa all oldud ajaga ümber puhutud.

Zakopanest saab teatavasti igasugustesse mägedesse matkata ja neid matkaradu on seal õõvastaval hulgal ... no ikka massiivselt! Ja rahvas muudkui möllab mööda neid. Kasprowy Wierch ja Morskie Oko, Dolina Pięciu Stawówi ja igasugu muud orud ja mäed. Ja tõstukid muudkui vuravad ka suvel üles ja alla.

Gubalowka

Kuna me pole erilised mäeinimesed - erinevatel põhjustel, siis mina sõitsin Gubałówka otsa funikulööriga - see on samas Zakopane servas üks kõrgem tipp - teised tulid jala. Juba trammiga sõitmine nõudis tipus kohe ühte Spritzerit!

Alla läksin mina ka jala, aga isegi see oli juba väsitav, pidin vahepeal lehmaga juttuajama ja veidi puhkama!

Nende mägedelt avanevate vaadete iluga on nagu on - osadele need hullult meeldivad, teisi ... no piltidelt võib ju vaadata.

Tagasiteel oli kohustuslik osa ja soov vaadata surnud juute. Ehk siis Auschwitz. Tegemist on jõhkra maa-alaga - õigemini suisa kahe maa alaga (Auschwitz I ja II, tegelikult on veel ka tükike Auschwitz III, aga see on lihtsalt memoriaal). Ühes kohas on siis muuseumi pool ja ahjukesed ja kuulus silt "Arbeit macht frei" ja igasugune kraam, mis on säilinud. Teises osas on siis sisuliselt mõnede säilinud (osalt ka taastatud) barakkide väli. Koos kuulsa sissetuleva raudteega.
Ja siis on veel Oświęcimi külas (Auschwitz on saksa keelne nimi) mõned erilised tükid - nagu Judenrampe raudteejaama juures (kus toimus esialgu saabunute sortimine ja transport laagrisse) ja veel mõned mälestusmärgid, mida saab niisama vaadata. Seda Auschwitz II saab ka tegelikult aia tagant kaeda, kui huvi on.

Judenrampe

Tavainimesel veebist arusaada, kuidas pileteid saab ja millal jne ... on lähes võimatu. Ma ei tea, miks see nii segaseks on tehtud?? Täiesti arusaamatu.
Tegelikult on nii, et muuseum külastamise eest raha ei võta - see on nii püha asi maailmas, et see on tasuta. Ainult seal on üks aga - nimelt sind ei lubata sinna territooriumile iseseisvalt uitama! Sa pead giidi võtma ja giiditeenus maksab. Ehk sa oled sunnitud ostma pileti. Ja piletit saab ainult kohapealt kassast, kus lookleb tavaliselt üüratu saba. Veebis müüakse pileteid ... min 2 kuu kaugusele kuupäevale. Kassast saab koheselt algavale seansile. Kuna inglise keelne grupp esimene vaba oli umbes 3 tunni pärast, siis kaval oli osta pilet esimesele kohe algavale giidigrupile ... mis juhtus olema poola keeles. Aga vahet pole!

Seega - üks ilge kepp ja käpik on selle Auschwitzi külastamisega. Kogu maailm on jutu järgi avasüli oodatud kaema ja mõtsiklema selle toimunud uskumatu jama üle ning raha võtta pole eetiline ... paraku ...
Mõnesmõttes on see ka arusaadav, 2009 panid mingid tohmanid tolle "arbeit_macht_frei" sildi vasakule, mille peale Iisrael võttis seda kui sõja kuulutamist. Niiet valve on seal üsna karm.

Huvitav on ka fakt, et peale sõda arvati seal olevat hukatud 2,5 miljonit pluss 0,5 miljonit nälga ja haigustesse surnut. 1990 teatas sealsamas muuseumi juures asuv teadusasutus, et hukatute arv oli max 1,6 miljonit. Nüüd on seda ka nats alla tõmmatud. Samas see polegi nii oluline - mind kuimmitavad hoopis 2 teineteisele täiesti vastukäivat küsimust/väidet:
* kuidas on selline asi võimalik, et 1,6 miljonit inimest lihtsalt kogutakse kokku ja vabandust väljendust, aga "aetakse ahju"??
* "töö" efektiivsus SS'i selles osakonnas oli ikka äärmiselt madal. Seda iseloomustab ka tõik, et alguses tehti kõikidest vangidest pildid, kirjutati üles asjad jne jne. Milleks, kui laagri eesmärk oli ju väga selge - siit väravast teiselepoole ei tohi minna ükski hing mitte kunagi. Milleks kõik see sissejuhatuslik butafooria??
Ja üks kiretu fakt veel - inimese (imetaja) keha on maailmas üks kehvemini põlevaid materjale - lisaks 60+ % veele sisaldame rida aineid, mis lihtsalt ei põle. Ka gaasiahjus mitte eriti edukalt. Nii et üritus oli ikka suht lootusetu algusest peale. Ja matta sellist hulka lihtsalt polnud füüsiliselt võimalik.  

Mina Mirjamiga ei läinud sinna, me seiklesime niisama linnas ringi.

Tagasisõit Leedu poole kulges mööda kiirteid, mis on väga head, saad rahulikult 150 km/h loksuda, võid ka kiiremini suruda. Üldiselt hoitakse vasak rada vaba - erinevalt Soomest ja Rootsist, kus inimesed lihtsalt tukuvad roolis vasakul rajal. 

Ka Varssavist läbisõit sujus Googlemapsi abitute juhendamiste kiuste. 

Kuna kuhugi kiiret taas polnud, siis avastasime kohe kiirtee äärest väga meeldiva hotelli - Dworek Nad Stawem & Łaźnia Piwna - mis on väga sulnis koht öö veetmiseks. Peretoa boonuseks oli uhke sammastel rõdu. Hommikusöök oli väga korralik, lisaks suur aed, kus robotid näksisid muru ja lapsed said mänguväljakutel märatseda. 

Maja esimesel korrusel oli pisike õlletööstus, kust pidi päevasel ja õhtusel ajal hääd kesvamärjukest väljastatama. Igati superluks koht! 

Poola-Leedu piir oli endiselt samas kohas ja ussidest uuristatud, aga üle me saime.

Šakotis

Leedus tehakse head Šakotise-nimelist maiust - see on üks väga väärt kraam, väisasime üht pisikest värkstuba, kus seda parasjagu valmistati.

Trakai

Trakai loss sai üle vaadatud - sisse tuurile ei viitsinud minna. See on üks tore koht - nimelt sealne järvistu moodustab üüratus hulgas saarekesi ja sopikesi ja rahvas mõnuga liikles veel erinevate imelike alustega. Ilus koht, aga söögikohtadega nagu ikka väljaspool Poolat - valik on nadi, pooled on suletud ja rahvast lihtsalt ei jagu, et midagi korralikku teha. Nii on!

Sigulda kepp

Viimane öö Jekabpilsis väga kummalises korteris - viieka kolmandal korrusel. Maja oli väsinud, korteri köögis naabrimehega koos viina visata poleks ilmselgelt saanud - mõlemad korraga pitsi tõsta poleks mahtunud.

Lisaks suutis GoogleMaps taas pakkuda parima tee hoonele lähenemiseks - kottpimedas tõmbasime mööda garaazikoperatiive ja auklikke mikrorajooni kruusakaid ... selmet tulla mööda suurt tänavat ja keerata mööda Rimi taha maja ette!! Ei - me hiilisime ligi kuskilt ... kurat teab kust!! Kõva sõna GoogleMaps!!  

Sigulda

Viimasel päeval võtsime veel Siguldat - bobirada nähtud, kepikeste väljakud vaadatud, mingi puulabürint läbitud - oi mul pidi seal pea plahvatama, mõtlesin, et jäängi siia igaveseks tiirutama!! Köisraudtee sõitis, aga ei läinud, oleks pidanud mitu tundi ootama uut vagunit - ei viitsinud.

Lõpetuseks: Poolas peab alati 4 zlotti näpus olema - muidu ei saa pissile ja tõsiselt head emmental-tüüpi juustud on seal odavamad kui meil! Muude asjade osas erilist vahet pole - muidugi on Poolas saada hästi palju omapäraseid Poola asju - mis on päris huvitav! Nii on! 

Kokku tuli umbes 4000km.

 

Põgenemine Narvast - spesiaal tänks gõus tu RMK: Püssi - Kohtla-Nõmme rekonstrueeritud "tee" eest!!!

Kellel on väike metallist
vokk ... see on tugevam! 

4.05.2024
Rattaga Narvast Kehrasse - 198km
Põgenesid Merka & Tarvo

korüfeed

Tähendab ... mingi seksuaaljama kipub igal aastal kuskil mai alguses tekkima Järvamaa Missiga!!! 

Kena elu Narvas hakkas juba looma, olime üürinud kõigi mugavustega kahetoalise korteri Pähklimäe viiekorruselises kortermajas ja saime töökohad Kreenholmi Manufaktuuris ketrajatena. Aastad hakkasid veerema omasoodu. Kommunaalmajaelu idüll tundus alguses taevalikuna, kuid mida aeg edasi, seda raskemalt argipäev suruma hakkas. Igapäevarutiinid Pähklimäel muutusid raskemaks. Ka 1994 aasta Järvamaa Miss, kes oma nooruses oli olnud silmipimestavalt kaunis, hakkas aastatega oma sära kaotama. Töölt kojuminek tundus iga päev järjest raskem ja vastumeelsem. Niimoodi siis läkski, et tuli asuda jälle põgenema!!

Auto sai miski totaka idee ajel pargitud Kehrasse - no 12 tunniga sõidame 200 kilti ikka ju ära - aru ma ei mõista, kust sellised tobedad mõtted tekivad?? Rongiga Narva, sealt veeresime Äkkekülla ... kus oli mingi sadakond hullu, kellel kõigil oli Järvamaa Missiga miski probleem ja tahtsid hirmsasti plehku panna - pooled jala, pooled rattaga. Hannes Veidele tuli stardis veel meeldetuletada, et panna on vaja - ja läks lahti!

Esimesed 25km läksid suht sujuvalt, kuigi ma kohati tundsin, et noorpaar Partsud ja Piret ja teised ka ikka hullult vajutavad. Sabas jõuan jõlkuda, aga mitte kuigi kaua enam. Neil kuidagi veeresid need rattad kena kõrinaga, minu 26tolline metallvokk küll nõnda sirinal ei veerenud miskipärast.

no comments

Vaivarast pöörasime liinidealusele kruusaka-shortcutile. Partsud ja Piret panid otse edasi Viivikonna kaudu, mis võis olla miski 3-4km pikem ring Jõhvi. Kruusakatele oli kena aheraine maha laotatud - küll ebatraditsiooniliselt väiksema fraktuuriga kui pool tellist nagu Idavirus kombeks. No esialgu sõita sai. Liinilt mahakeerates läks koledamaks, enne Jõhvit oli päris sant - lahtine paks killustik - kas tahab esiratta alt visata või vajud lihtsalt sinna sisse. Ja see tuul ... ilge tuul ja otse vastu. Terve päev! Üks päev aastas puhub läänekaare tuul ... ja see peab olema just täna!!

Jõhvi Olerexis saime Partsude ning Piretiga kokku ja Õunmaad tulid ka peatselt - nad olid mingi vähe pikema lõigu teinud seal liinidealusel.

mida tippsportlast
toit rattale teibitud - jube
kiire saab olema ju!

Kuskil 3-4 kilti peale Jõhvit vajus mul kumm tühjaks. No ikka tüiesti tühjaks. Sajaga! Minul, mitte rattal!! Lihtsalt ei jaksanud seda tuult enam lõhkuda! Kebab ilmselt polnud veel mõjuma hakanud ja see killustikukepp oli kõik mahlad välja imenud. Istusime vist ikka kohe pikalt. Lisaks vahetasime Merkaga rattad, ma olin täiega lödi.

Pean möönma, et rattal ja rattal on tõesti vahe!! Vaatamata raami väiksusele, see karbonCube ikka veeres mõnevõrra paremini ja lihtsamalt. Põlved nats käisid vastu lõuga ja käed surid ära lenksul elamisest, aga üles ma toibusin!!

No ja siis hakkas - Kohtla-Nõmme ja Püssi vaheline elektriliin. Minge pekki mis sinna maha laotatud oli! Kildi vaevled sissevajuva värske killustiku peal, siis pool tundi istud ja sõimad!. Jälle kildi sõidad ja teise sõimad! Ja ma olin veel karbonrattaga, ma ei kujuta ette, mida Merka seal minu metallmasinaga tegi?? Kirjade järgi oli RMK värskelt rekonstrueerinud seda teed! Minge pekki!!!

Ühel järjekordsel sõimupausil tuli tema.
Vaatasin alguses, et vist on kits ... aga nagu kuidagi täissöönud?? Oli Alutaguse MÕMMIK (silt oli peal) - selline mõnus karvane väiksemat sorti ott - kenal tühikäigul risti üle sihi. Vahepeal tõusis tagumistele käppadele ja vahtis meid - Merka suurest hirmust viskas ennast kohe külili kruusale ja tõmbas ratta peale. Mõmmil polnud kiiret - carbonratas talle ei meeldinud - värv olevat vale olnud - tatsas risti üle kruusaka - kusjuures oli selgelt näha, et ott ka ei seedinud seda kruusakat - käpakestel oli aia-aia. Edasi ei kiirustanud, tühikäigul pani metsa servas mööda lagedat seasörki edasi. Kiiret polnud. Vahtis ringi ja kulges - no igati kena päev oli! 

Merka lebas ikka ratta all killustikul külili - isegi jalad oli klippidesse vajutanud. Pilti kahjuks ei saanud mõmmist, nats liiga kaugel oli. Teipisime Merka haavad kokku ning Laidy, hea inimene, tuli ja turgutas meid jälle üles vahepeal. Õlle ja siidriga.

minge kuuti oma "uue" teega

Kiviõli Coopi juures taastuspausil, kus mul olid jalad munadeni paksult piimhapet täis, varvastest silmamunadeni, lebasin sirgelt nagu pulk maas -  kihutas Riina Salumäe & Co meist ilge vuhinaga mööda. Kutsusime peatuma, aga nad ütlesid, et "nad teevad Püssis alles peatuse!"
Tükk aega juurdlesime Merkaga, et krt Püssi ju on enne Kiviõlit! Tagasi lähevad või? Leidsime, et tüdrukud on ennast soodaks sõitnud!!

kuuti!! ... vol2

Miski 5 km hiljem Sondas viskas Merka ratta nurka! Väss tuli peale. Mul oli täitsa okei selleks hetkeks juba - no ibukas aitab ka raskel hetkel!! Vahetasime rattad tagasi. Kruusakaid enam ei olnud, aga tuul läks järjest valjemaks - ja no täpselt otse vastu! Täpselt! Lageda peal - vänta palju tahad ... spidokas näitab 0,4km/h. Ja kui suu lahti teed, et midagi öelda - siis puhub paarsada meetrit kohe tagasi! Karramba!!! Nii ei saa põgeneda bemmiga litsi ... ei Missi eest!!

Laidy tuli nüüd juba rattaga meile vastu vedama. Sikutas meid Ulvi ... ei, Ulvisse. Kenasse jõekääru laotas lina maha, hapukurkidelt kaas maha, õlled ja siidrid lahti. Oi mida idülli! Päike vaikselt vajub, jõeke vuliseb, külm õlu vahutab, kurk krõmpsub. Valge piknikutekk - ulme!!

Sonda ... kumm tühi

Vinnis käisime sees, Grossi poes.
9h sõidetud - 120km.
Vist ikka 12h Kehrasse ei vea välja?? Träkker näitas, et Riina kompanii oli meist ilgelt ette rebinud - see oli natu imelik - nad olid ju vahepeal veel tagasi Püssi läinud ... ja nüüd olid nad meist miski poole maaga ees - väga kummaline? Leidsid otsetee?
Nagu Chuck Norris - jookseb 100m 3 sekundiga ... sest ta teab lühemat teed!!!

Pisitasa hakkas tuul vaibumismärke andma, päikeseloojang oli nii kena, et kuku rattalt maha. Vahtisin natuke seda ja siis pani üks bemmimees meist nii lähedalt mööda, et vedas mul käised käest. No palju õnne tõesti - üks auto sõidab siin tunnis, sul on kasutada terve maailma tee ... ja sa pead 130km/h meist 3cm kauguselt mööda sõitma!! Lolle ikka leidub!!

15 mintsi enne kontrollaja 12h täitumist vurasime Tapale. Ja kassanäe - keskväljakul tuledesäras Alexela kohvik - liuguks läheb lahti, kena piiga valge põllekese ja äsjapestud tanukesega naeratab laialt: "astuge sisse, võtke pehmet musta leiba, mõtelge!" 

Lõime oma träkkerid pauguga kinni, saatsime Ollele sõnumi, et võtku see Miss kes tahab, me leidsime uue piiga! Kõik! Aitab! Lasin piimakohvi (ilge lake oli) ja kuumad krõbedad kanapalad lipsutaha, neiu kraamis letti ja ütles, et sulgeda tahab! Ahsooooo..jahmuidugi

12h - 152,8km (kirja linnulennulist teed läks 125,4km - järgmisele panime 300m ära - magus!!!

ai elukesenatukest ... jamm

Kuna võistluspinge oli maha lastud, siis edasi Tapalt Aegviitu läks juba ludinal, mõnuga. Pimedas lambivalgel ikka läheb lobinal, tuul ei puhunud, karud ei kimbutanud, koledaid kohti ei näinud, metallratas veeres surinal. Nelijärvel tahtis siil mind pikali joosta, okkad turris ... aga mina olin kiirem. Kuulujärgi Jõhvis Piret olla siili surnuks sõitnud - võehhh missugune terrorist! No võibolla sõitis ta lihtsalt üle surnud siili, aga ... see pole oluline!

Aegviidu bussipaviljonis tegin RedBulli ja tõmbasin ibuka sisse. Ees ootas 20km kruusakaid ja teadmatust. Väikene hirm oli.

no mida hekki???!!

Mustjõel tabas meid miraaž - veered vaikselt metsateel künkast alla, üle silla ja ... sein on ees!!! Mingi karvajalg on hööveldamata pindudest, hööveldatud palkidest ja roostes naeltest teinud teele 2m kõrguse aia! Väravat ta ei teinud. Lihtsalt risti üle tee on aed! Nagu missssassssja??? Tee ei lähe ega tule kellegi hoovist vaid täpselt samasugune kruusakas jätkub teisel pool planku. 
Kuidagi ukerdasime läbi soo ja võsa ja traataedade sellest mööda. Uskumatu olukord - käisime järgmine päev sellest imeasjast pilti tegemas!

Viimane kruusakas lasi mul jälle kummi väga tühjaks. Tahtsin juba viimast peatust teha, aga jõudsime asfaldile, kosusin veits sõites ja siis juba Ülejõe ja lõpuks - ülla-ülla auto alles Kehra raudteejaamas! Uskumatu lugu! Tõepoolest
Nii oli!

Kokku 198km, aega kulus 14:51.

Feissbuukis on pilte veel: Põgenemise lehel ja Parts võttis miskit filmilindile ka.
Aitüma kaasteelised, teieta ma oleks ammu surnud juba!! Ja korraldajad ka ... Respect!!

No ja special tänks Värnomasingu Piretile, kes meid sinna liinidele ajas … oma sussanini lõikega 😬