No tegelikult oli kõigest 80KP M35 klassis. Eliiti ei hakanud ma trügima, seal oleks saanud 100KP'd läbi kahmata.
Pikkus tiba üle 10km'i - no ei midagi erilist ju. Onju?! Natuke ettevaatlikuks tegi fakt, et kontrollajaks oli pandud 5 tundi. 10km ja 5 tundi?? Mingi kätsh peab siin kuskil olema, aga kus?? No maastik oli Kõrvemaale omaselt mägi+võsa+raba, õues oli lähes 30 kraadi sooja, aga ikkagi ... viis tundi??!!
Ah tühja, tehtud - mõeldud, tormasin stardist minema kena vilega - ilus oli vaadata, kuidas 10K kaardil olid punktid nii mõnusalt lähestikku. Paar esimest olidki suhtkoht lihtne, ilus mets ja selge reljeef.
Kuskilt 6-7'st KP'st hakkas mets võsasemaks kiskuma ja sain aru, et punktid järjestikku orgudes tähendabki seda, et vahepeal tuleb üle mäe ronida. Ja tõepoolest "mäe" ja tõepoolest "ronida". Mitte joosta!! Joosta ei saa sellises padrikus ... joosta ei jaksa ka selliseid tõuse. No aga ikkagi oli OK, viga suurt ei teinud, paaris punktis panin üle ühe, aga seda kiiremini sai vale punkt uuesti ülejoostud.
Ahjaa, jätsin mainimata, et distants oli jaotatud kolmeks osaks: tavakaart : rejeefikaart : tavakaart - nii enamvähem võrdselt jaotatud punktid kolmeks. Esimese osa lõpuks tegin korraliku ämbri. Miskis rabas ei leidnud küngast ja kaevasin tubli 15-20 mintsi. Esimene osa tänu sellele üle tunni. Joogipunkt oli täiesti vajalikus kohas!!
Teise osa viimased 5 punkti juba paistmas ... panin veel korra kenasti ämbrisse. Kõigepealt takerdusin jalgupidi mingisse võssa ja käisin kõmmdi kõhuli - miski ork tungis raginaga paremasse pöidlasse. No ikka kohe sisse! Täitsa sisse. Orki väljakiskudes tõmbasin sõrme päris katki ... ja verd voolas. No_mis_sa_arvad_kes_ja_mis tuli kohe meelde?? Et kus metsaserv ja kas ongi nii hull. No õnneks ei olnud, vaikselt ikka jäi seisma see verevool - pitseerus muda ja vaigu ja okastega. No ja otsa teostasin korraliku eksimise ka ikka ... kuis siis muidu. Taas üle tunni kulus ka teisele osale.
Kolmas osa - täitsa küps, jalad enam ei liigu, mõte rohkem ei tööta. Natuke hakkas kõrini saama. Otsisin kaardilt ainult joogipunkti - no miski 6-7 KP'd oli minna veel. Joosta enam ei tahtnud. Ilusamas metsas ikka tegin mõne argliku jooksusammu ja kohe kadus viimanegi orienteerumisvõime. Sisuliselt jalutasin ja ronisin läbi raba ja võsa punktist punkti.
Joogipunkt .... jõudsin kohale!!
Jõin
Jõin
Jõin
...
Jõin
Mingil hetkel tundsin, et ma pole seal joogipunktis enam teretulnud ja tuiasin järgmise KP poole. Umbes 15 KP'd veel minna. Osad olid lihtsad, viga enam ei teinud, lihtsalt ei jaksanud enam viga teha!! Üsna ükskõik oli mis ja kuidas ja kuhu. Astusin otse punktist punkti, orienteerumine oli asendunud minekuga - "ta läks mööda maastikku muudkui edasi ja lootis, et KP´d jäävad ka teele," oleks täpsem kirjeldus. Enamus jäigi ... sest mööda ei jaksanud ju enam minna. Paar-kolm KP'd enne lõppu tekkis loll mõte, et järsku saab alla 3 tunni? Et selleks oleks vaja natuke joosta. Nii õige väheke.
Viimaste punktide vahel tegingi mingeid liigutusi, mis pealtvaatajatele ilmselt ei meenutanud jooksu ja kindlasti ei olnud esteetilised. Alguses proovisin neid teha üksi võsas (nats oli ikka häbi ka ju!!), aga viimase KP/finishi juures tegin neid täitsa avalikult. Hirmsa entusiasmiga, nägu viltu! Õnneks ma ise neid suurt ei mäleta.
Finishit mäletan, aeg 2:56.49 ja ma ei olnud viimane.
Kuulge noored - see oli päris õudne katsumus! Ausalt!!
