45. Marcialonga - paaristõukemeeste pidu

28. jaanuar 2018
Moena - Cavalese

Tõe huvides peab mainima, et saaga sai alguse aasta(id) tagasi, kui 2017 õnnestus kuninglik Vasaloppet läbi töötada. Süües kasvavat isu (vaatan nukralt peeglisse ja tõden, et isutuse üle ma tõesti ei saa kurta) ja loogiline oli jõuda järgmise tähiseni - Vasast innustust saanud Giulio ja Roberto loodud analoogne event Itaalias. Pikkuseks 70 kilti. Klassikat. Nimeks Long March elik Marcialonga. Väga loogiline nimevalik :-)
Tiba nukra noodi annab teadmine, et rohkem selliseid mõnusalt pikki sõite Wordloppetis polegi :-(

Bergisel

Marciast ... ei teadnud ma tegelikult suurt midagi - Itaalia, mäed, lõpus 2km tõusu mööda kitsaid linnatänavaid põlvini kohaleveetud (kunst)lumes. Pidi raske olema?

Bergisel

Vasaloppet pidi ka raske olema - no 90 kilti tavainimene ei suusata - oligi, aga siiski kardetust kergem - ikkagi suhtkoht allamäge trass.

Logistika olime sättinud lennukiga Tallinn-München, sealt rendiauto, millega kõigepealt Innsbrucki - kui sul on võimalik oma silmaga näha ja käpaga katsuda ikoonilist Bergiseli hüppemäge ... siis kõik muu on kärbsesurin.
Mnjahhhh.... käpaga katsuda .... naiivitar!!

Kui meie kohale jõudsime, oli mägi külastajatele selleks päevaks suletud. Küll aga sai rahulikult maksta parkimistasu ~4 euri - vabalt!!! Ja kõik oli sätitud sedamoodi, et head pilti mäest teha ei saanud - püha olümpiatule urni ette oli lastud kasvada mõttetu pajuvõsa ning mäge varjutas hirmkole plekist aed.

Herr Füürer, et mis nagu toimub sünnimaal??? 
ÖsterREICH oleks nimepoolest nagu alles, aga ...? 

Hotel Pensione Dolomiti

Elamine Itaalias oli bookitud sellisesse kohta nagu Hotel Pensione Dolomiti, mis asus kuskil 20 km Moenast mägedesse - ühelt poolt sahises mööda kena slaalomrada, teiselt poolt läksid üles gondlid maaliliste mägede taustal. Ja lund oli 1,5 meetrit vabalt.
Zehr Schöne! Isegi Wunderbar!!
Aga schnitzel  hotellis oli vees keedetud lihalõik! Maitses samamoodi, nagu välja nägi. Samamoodi ka hotelli hommikusöök.

Cavalese

Cavalese võistluskeskus asus kuskil ... lihtsalt kuskil. Mitte et mõni viit või midagi oleks abiks olnud linnas. Nõrkadele. Lõpuks leidsime. Kuna Merkal oli tervis suhtkoht täbar, siis külastasime apteeki - mis oli väga popp koht sportlaste seas - norrakate huulekreemist kuni kõikvõimalike astmarohtudeni :-) Vanakooli apteek oli, eelmise sajandi algusest pärit stiilse sisekujundusega - ise ei võta sa midagi! Sina, pööbel, ei teagi mida tahta, sest mingeid vitriine ei ole eriti. Küsid, kurdad muret ... ja siis härra apteeker mõtleb veidi ja annab!! Võimas!! Traditsioone peab austama!

Cavalese

Dunkel Weißbier ... oli müügil alles teises supermercato's. Määrimine võis alata. Aga mida sa paned pidamiseks, kui õues on 7 kraadi sooja ja päike laksab?? Lillat Swixi segamini roosa Rode Specialiga. Suusad kleepusid nagu korralik tatt. Peab pidama! Libisemiseks oli valge Rexi floor ja peal Rexi pulber.

Cavalese

Stardipäeva hommikuks oli Merka vallutanud klassikaliselt korralik kopsupõletik ning enam ta voodist ei tõusnud. Mõistlik mõte oli tegelikult mitte tõusta. Tuli üksi kogu see tegu teoks teha.


Autoga stardipaika ei lastud. Moena kesklinna ristmik, kust minu  google_mapsilike teadmiste alusel ainus tee stardiparklasse viis, oli politsei poolt suletud. Minu päringule (in English und auf Deutsch): aaa...eeee kuda ma sinna stardiparklasse saan? - tuli vastuseks mittemidagiütlev pobin, millest võis välja lugeda, et meil suht savi: ei tea stardist midagi! pargi kuhu tahad. Aga siit sina läbi ei saa, idasaksa turist krt!!

.... ahsooo??? 
... nojaaaa ....

Võimalik, et ma ei osanud küsida? Tõepoolest, itaalia keelt ma ei oska!!

Et siis kuhu ma nüüd selle auto panen???
Nõukogude võimu karastavates tingimustes kasvanud fizkult ei kohku ... ja pargib suvalisse kesklinna parklasse. Külmalt lihtsalt parkisin! Krabasin suusad kaasa ja panin mööda rada sahinal starti.

Nukrusehetk

Mis viis mu järgmise küsimuseni - midamoodi siin nüüd see stardikorraldus võiks olla? Niipalju ma teadsin, et mingit ühte stardikoridori ei ole, rajale lastakse juppide kaupa. Aga kuhu tuleks pakid panna? Mõni silt või midagi?? No milleks!!


Veidi tihedat trügimist ja loogilist ajuvärgi kasutamist - ja oligi kott õigesse rekkasse antud ning ise õigest aiaaugust sissepoetud. Jäi aega jälgida, mida raffas teeb - et mis või kuidas? Võttis pead vangutama!

Start on päris ebasuursugune. Ei kannata võrrelda Vasaloppeti ega TM'iga ... üldse ei kannata mingi maratoniga võrrelda. Sisuliselt aetakse rahvas paarituhande kaupa raja kõrval olevatesse aedikutesse, mis näevad päris koledad välja. Siis iga 5 mintsi tagant poetatakse mingi aediku esivõret ja ports rahvast jookseb rajale, paneb suusad alla ja hakkab vaikselt minema. Päris nõme vaatepilt oli see ikka.

Rajal oli esimene küsimus libisemise osas - kiirelt selgus, et sellega pole probleemi - ei libise eriti, sihuke tuim. Mõnevõrra ebameeldiv. Pidamine oli siiski enam-vähem. Sai minna küll.

Tõusuuisumehi oli ka!

Nagu arvata oli, siis kõikidel laskumistel lasti sahka ja uimerdati pikalt. Ei pannud imestama see isegi eriti enam. Kehvem lugu oli möödasaamisega, ikka äärmiselt kitsas oli rada.

Ja siis algatuseks, kuskil 6-7 kildil, üks kaunis daam keset laskumist parkis ennast sahti risti keset rada!! Lihtsalt jäi seisma mu ees, sättis ühe kepi täpselt mulle jalgeette ning hakkas ringi vaatama mõtliku näoga.
Nagu mismõttes ja mikspärast???


Ma ei jõudnud tehtud teo ja juuresoleva pildi peale isegi veel juurdlema hakata, kui juba olin nimetet suusakepi umbes neljaks tükiks sõitnud, sooritanud välkkiirelt graatsilised akrobaatilised hüpped lumevaalude peal und sees ning mõistnud, et hästi see nüüd ei lõpe ... misjärel sukeldusin ülepeakaela maoli hange. Õnneks takerdus kogu vool minust ka veits tagapool, seega mulle jäeti aega püsti tõusta ja edasi panna. Isiklik carbon ei olnud imekombel kahju kannatanud, kõik jäi terveks. Olin siiralt üllatunud!


Selle talve suusavorm ei saa olla just üleliia hea. Napp 100+ kilti vast olen eelmise aasta lõpus põhiliselt Jõulumäe (kunst)lumel veetnud. Polnudki väga üllatav, kui juba kuskil 10ndal kildil tundsin, et täna saab ikka päris raske 70 kilti ees ootama. Ainuke lootus oli, et peale Canazeid, mis on umbes 20 kilti stardist, peaks rada tagasi pöörama ja siis peaks nagu lähes lõpuni alamäge olema. Aga sinna Canazeisse peab kuidagi jõudma!


Jõudsingi ... koperdasin läbi sääreni lumesupi mööda külatänavaid, mis oli ikka päris ebameeldiv. Kusjuures iga külavanem tahtis vist rada läbi oma peatänava ja igal pool oli see suhtkoht pein - tänavale veetud lumi, mis on nagu klimbisupp.

Liibuvas lycras pööbel koperdab karjuva ja kõiki plekist asju tümitava rahvamassi silmeall põlvini pudilumes, tatt ja higi lendab, päikeses sillerdavad oranžid TRIAC3.0_tüüpi karbonkaikad murduvad ühtlaselt rahustava krõbinaga - tsirkust ja leiba, tsirkust ja leiba!!



Järgmised 45 kilti olidki sisuliselt allamäge paari väikese või suurema tõusunukiga. Puhas paaristõugete business - no ja ma ju ei jaksa neid paaristõukeid laksida pulsi kaotuseni! Ausalt ei jõua, ma olen eakam mees, hindan traditsioone ja esteetiliselt kaunist Veerpalu_vahelduvtõukelist. Rahvas muudkui tõukas ja tõukas must mööda!!

Rajal ikka juhtub asju - ühel laskumisel juhtusin kogemata kitsas ja keerukas tingimuses toksama oma klambriga vastu härra klambrit ... kes just oli püsti saanud, peale mida ta taas raske ohkega selili vajus. Ei olnud õnne!!


Teise laskumise lõpus õnnestus parasjagu kukkumisest tõusval vennal oma oimukoht mu põlvest ülinapilt mööda nihverdada. See vend oli õnnega ikka kõvasti koos! Ausalt!! Pauk oleks olnud päris valus, sest kiirus oli täiesti olemas. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas mu põlv ta oimukohta lajatab ja ta vaikselt pildi kotti paneb. See on kole pilt - sa näed, mis võib juhtuda ja sa ei saa mitte midagi teha!! No mul ei olnud mitte kuhugi astuda ega hüpata, sest see oleks lõppenud kellegi sülle hüppamisega ja suurema puntramatsuga koos kogu kaasasolnud karboni pilbastumisega. Suutsin ainult südamest loota, et härra ei tõstaks pead ega üritaks minu poole vaadata!!! Jessss, õnnejumal on olemas - vana ei rapsinud liialt ning pead ei keeranud - mu põlv vuhises 0,5 cm kauguselt ta meelekohast puutumatult mööda ning laks jäi ära!!
Mees, sul oli õnne, ausalt oli õnne!


Positiivset oli rajal ka, näiteks see, et alamäge träkk ei väsita väga. Kuskil poolel maal vaatasin, et olukord pole üldse nii vaevaline. Jõudu on veel küll, ainult seda paaristõukejaksu ei ole. Aga sõidan enda sõitu ja tundub, et vean lõpuni.

Vedasingi.

Viimased 2 kilti oli tummisem tõus ja paras pudilumi, mis kohati oli korralikuks lödiks sulanud. Sulalumel mul üldse ei pidanud, samas ei viitsinud mina seal tõusu all määrimispausi ka teha - küll ma need 2 kilti ilma pidamiseta ka ära kannatan!
Meele tegi rõemsaks tõdemine, et kohati oli minu poolkääri tatsumine kiirem kui ümbritseval seltskonnal. Ooojaa, oli hetki, kui tahtsin põlvili vajuda ja mitte edasi minna seda krdi tõusu! Aga ei lubanud ... pean lõpuni rütmi säilitama, pean lõpuni astuma!!

Statistika

Kohati ajas veits närvi - taadid tatsuvad kõrvuti, ajavad juttu ja sa ei saa mööda! Rada on 1,5 sõitja laiune, lisaks astuvad mõlemad kääri, ruumi kohe kuidagi ei ole. Ja vennad ei viitsi koomale tõmmata! Normaalne, kiiret ju pole!!


Finišijoon tuli väikese üllatusena ja isegi loodetust tibake varem.
Polnudki nagu üliväsinud, imelik!

Aeg: 5:55.49
Overall koht: 3391.


Medal riputati kaela, väga ilus medal on! T-särki ma ju enne ei saanud, minu number oli otsalõppenud ... johhhaidiii! Haarasin oma riidekoti ja asusin otsima bussi, mis mind tagasi Moenasse viiks. Pikalt otsisin, kohatine viidamajandus oli olemas ... aga see ei mätšinud absoluutselt reaalse eluga. Lõpuks leidsin. Ja olingi ziuhhhti auto juures tagasi. Parkimistrahvikviitungit aknal ei olnud - heatahtlikud inimesed need itaallased!!



Järgmisel päeval nautisime peisaaže - tee Canzaist üle mägede läbi Plan de Gralba kuni Santa Cristina Valgardenasse oli lummav. Päike, lumised mäenõlvad, edasi-tagasi liikuvad kõikvõimalikud tõstukid, ilusad inimesed suuskadel ja laudadel - no täielik ulme!!

Münchenis oli 11,5 kraadi sooja, päike ja mitte tibakestki lund! Jaanuar!!! Normaalne???

Post Scriptum - ärge unustage Austriasse autoga sõites lunastamast mingit Österreichischen Maut Vignette't - mis võiks maakeeli olla miski teede tollimaks ning paigutamast seda kenasti esiklaasile. Kuna teedel polnud ühtegi sellist kohta kus seda hankida - küll aga tuli mõned korrad tasuda kiirteede tasusid - siis nagu jäigi maksmata. Võibolla peab seda bensukatest hankima?
Igatahes armsad sõbrad asutusest Autobahnen- und Schnellstrassen Finanzierungs Aktiengesellschaft saatsid mulle lähes kuu hiljem trahvikviitungi - no see oli ikka tubli 5 lehte saksa ja inglise keeles - 120 euro tasumiseks!