Sääsehirm - Merka, Agur ja mina.
Selline tiim siis sedakorda.
Ärevaks tegi eelinfo: kõik saavad märjaks ... /takkatarkus: nii palju veeületusi päris ei osanud oodata/
Veel ärevamaks tegi teine eelinfo: kuidas peletada karu!
Põnevust lisas teadmine: Aidu kaevandusmaastik, rekultiveeritud, palju reljeefi ja kanaleid, raffale suletud maastik.
Kuna tiimi nimi oli ka uus, siis oli huvitav startida tagareast - kohe päris mõisa ukse-eest. Erinevalt tavalisest saime kaardiminutiga selgelt aru kuhu tuleb minna ja nii kui pauk käis me minema sööstsime ... ütleme et üritasime raffamassist läbimurdma hakata.
Esimene rattahajutus oli OK - kohtusime seal, kus pidime - KP2. Teine rattahajutus KP3 ... kõigepealt saatsime Aguri valele teele ja seejärel läksime Merkaga ise valele teele. Nuujah ... mõne aja pärast ots ümber ja tagasi teederisti ja uus üritus mööda õiget teed.Siis tuli vahetusala. Ei mina ega vist ka Merka saanud aru, et rattast läheme nüüd jooksma. Saime aru, et üle kraavi on KP5, mis tuleb näpsata ja siis rattaga edasi. Kiivrid jäid pähe ja Merkal jäi kott kuivade vahetusriietega selga (selgitus vähe hiljem).
Aga KP5 ei olnud "üle kraavi". Oli läbi võsa ja iidmäest üles. Seejärel tuli raskem osa - KP6, mis asus next_to_nowhere. Nagu reaalselt! Kaardil oli tihe mikroreljeef, millest oli võimatu midagi väljalugeda ja KP6 selle keskel. Ei ühtegi teed ega objekti. Puhas suundaminek ... 800m ... mille me sujuvalt kildiks mõtlesime ... ja tänu sellele sajakonna meetriga taas üle panime (kuigi suund oli päris õige) ... jälle klassika!!! Päris korralik võss oli sinna kaevandusmaastikule kasvanud, koos mõnna tuulemurruga, andis ikka ronida ... ja ülla-ülla - absoluutselt vajalikuks osutus päheununenud kiiver!!
Nu ja siis algas veepidu vol 1. - lihtsalt tuli saada üle kanali, mis helkis kuskil sügavas ja järsus klibunõlvadega orus. Midagi polnud teha, valikuid ei antud. 30-40m oli vaja selgelt ujuda, põhja polnud ... ja oli näha, et inimestel oli raske. Päris raske!!Ega ise ka tossude, kinnaste ja kiivriga ujumisstiilis (muud riided väga ei seganudki) just maailmameister pole - oli endalgi sahmimist.
Merkal oli lisaks seljas ka camelpack ... koos kuivade riietega ... mis olid veekindlalt kilekotti pakitud ... joogikoti kõrval - no et tiba lekkiv kott riideid märjaks ei teeks, siis pakkis Merka justnimelt koti, mitte riided kilesse. Minu meelest täitsa loogiline! Ja siis kotiga ujuma ... tõenäoliselt too veekott märjaks ei saanudki :-) ... mingil raskemal kroolimishetkel kaalus ta ka variante, kumb vetevanale ohverdada - kott vs. ise? Õnneks jäi ohver toomata - kotist hakkas kahju ja Merka rapsis ise välja.
Aguril oli tegelikult asi naljast kaugel - talle andis abistava otsa üritust julgestav süstamees ... ja üldse mitte liiga vara nagu selgus!! Peale väikest rahunemist lippasime edasi ja suurest rõõmust elusolemise üle, unustasime märgata ühte hajutuspunkti 9B. Osalt ka seetõttu, et kogu aeg pidi ninaette vahtima, et kõhuli ei lendaks. Klassikaliselt tuli mittemärkamisest arusaamisehetk ... piisavalt palju hiljem, et võtta vastu otsus: klibunõlvadele ning võssi tagasi ei lähe ... tugevad ei võta KP'sid ... nad võtavad trahviminuteid!
Vahetusalas tabas meid Merkaga väike paanika, sest rattaid polnud seal, kuhu me olime need pannud. Ja kuna me ennist ei taibanud, et see on vahetusala (KP on ju "üle kraavi"), siis jätsime rattad lihtsalt külili kraavipervele ... ja seal neid igatahes enam ei olnud!
Eeeeeeeeet siis nüüd mis??
Nagu ei olegi rattaid??
Eeeeeet siis nagu mismõttttttttes?
Sahmisime sihitult ringi, et järsku ikka kuskil on. Korra ma isegi mõtlesin, et järsku me ei olegi samas vahetusalas kui enne /vaat mis veepidu võib inimesega teha/?? Aaaa lõpuks ikka leidsime - rattaalas, korralikult hakki pandud. Takkajärgi täitsa loogiline - korralikud võistlejad panevad rattad sinna, kuhu on suurelt kirjutatud RATTAALA ... meie .... jajaaaaa .... onon natuke piinlik küll! Kummardus korraldajatele muidugi!
Järgnenud rattatrekk viis meid Kohtla kaevandusmuuseumi maa-alale, kus ... ülla-ülla ... kästi pugeda sisse ühest luugist, mis oligi Maa Sisse Minemise Auk. Kole nagu ÖÖ ... ei, veel koledam ... kole nagu JüriÖÖ!
Enne veel ka väike ärevusmoment - kas veepeol osalenud lambid ikka süttivad?? Süttisid küll ... selle pisikese mööndusega, et Merka lamp ei olnud loodud pimedas valguse näitamiseks. Võibolla näitab ta valgust kuskil mujal ... tulevases elus näiteks?? Kuidagi suutsime oma 4 KP'd erinevatest käikudest ülesleida ja seejuures mitte jalaluid purukskrõpsutada imelistes avades rööbaste ja poolpehkinud laudteede vahel. Suhtkoht kähku läks seal ALL, oli ilmselt õnne ... sest seal oli ikka päris külm ja joosta ei julgenud. Küll aga jõudis valdav osa kaasvõistlejatest väga ... ikka kohe väga-väga selgele arusaamisele, et töö, mida me igapäevaselt teeme (mis iganes see ka poleks), on väga hea töö. Nagu päriselt päriselt! Vs. töö, mida tehakse seal ... all!Ees ootas mäluorienteerumine, mille KP'de asukohad jäid pildilt meelde ainult osati ... aga ma lootsin teistele tiimidele. Põnev ronimine mingi metallist käraka otsa ja iidmäe otsa ja ühe väiksema mäe otsa - o-osa läks ludinal, aga samm hakkas mul töntsiks muutuma.
Edasine rattatrekk läbis suvist suusarada, kus meil ei olnud KP otsimises kõige paremat õnne /aga oleks võinud ka hullemini minna/ ja piigipildumise lisaülesannet KP21, kus me saime väga hästi hakkama ning kandis meid lõpuks kanuurajale.
Algas veepidu vol 2. Kanuuraja KP'd olid pandud nii, et tekkis vägisi tahtmine liikuda mööda maad. Indu tõmbasid tagasi sinised kanalid, mis igale poole risti jalgu jäid. Alguses tuli siiski sõuda ja mina muudkui mõtlesin, et kas KP24 võtta joostes + ujudes (tundus selgelt kiirem) või siis joosta ilma ujumiseta KP25 juurest. Joosta tuleks igaljuhul. Salamahti lootsin, et kiireim jooksja ja käbedaim ujuja Merka järsku "hüppab tanki" .... aga ta vist kartis natsa seda o-osa. Sest tõesti, natuke oleks tulnud kaarti vaadata. Ei miskit keerulist, kuid siiski mõningast o-vaadet oli vaja ... kusjuures kõik KP'd olid veest eemal, osad suisa metsas. Ja kõik kanuuKP'd peab ju võtma üks inimene.
Egas midagi, võtsime versiooni 1 - paadist välja ja jooksma risti üle kõnnumaa, mis meenutas kergelt lainetavat kuumaastikku, millest on rehaga üle tõmmatud. Kõva ja krobeline maapind oli jooksmiseks üsna sant, samm ebameeldivalt tönts ja eesootav veetakistus kergelt nagu rõhus - samas ikka põnev ju ka eksole! Parem puus hakkas valutama. Jõudsin kanalini ... minepekkkkkkkki kui lai!!!
Siit ei jõua üle ujuda! Nagu ausalt ei jõua, ilma naljata!
Sörkisin mööda kanalit põhjapoole ... järsku läheb kitsamaks. Ei läinud. Korra mõtlesin ka ülalt ringijooksmisele ... no see oleks mingi tubli 3-4km'i ring olnud ja teed seal ka ei olnud, puhas kiviklibusel serval ronimine - ei hakka. Mingil hetkel enam põhjapoole polnud mõtet minna - KP24 oli otse teiselpool vett ... ja vesi polnud kitsamaks läinud. Seda vett oli tublisti üle 100m. Tossudega ujumist ... mingit huumorituju ei olnud.
Vaatasin vastaskaldas miski lamedama koha, kust välja saaks ja kargasin sisse. Eelmisel veeületusel kroolida ei olnud mugav, nüüd siis ujusin konna, nägu veest väljas. Alguses päris tempokalt ... siis mitte nii tempokalt ... kuskil poole peal olin üsna läbi. Tossud segasid topelt: korralikult ei saanud jalgu lüüa ja kiskusid usinasti põhjapoole. Kergelt hakkasid tekkima mõtted, et .... mis variante mul on kui ikka päris jamaks läheb? Üks vend jooksis mööda mägesid, rohkem raffast näha polnud. Kui ma karjuks, kas ta kuuleks? Millal minuni jõuaks? .... mnjah, tegelikult mul ei ole variante. Nagu päriselt! Seega päris jamaks ei tohi minna! Kuskil veerand oli jäänud kui ikka kohe üldse enam ei jaksanud. Nagu jube täbaralt aeglaselt liikusin edasi ka. Korraks keerasin selili, mõned paaristõmbed et natukenegi tõmbaks hinge .... tossud krt. tahtsid täitsa Poseidoni juurde ära viia. Peab ikka konna edasi pressima! No ei jaksa, lihased kanged juba, pea vajub ka vee alla. Täitsa pekkis! Paanikat polnud, aga väga selge arusaam, et "... sõbrad, nüüd on asi naljast üsna kaugel...".
Vast kuskil paarkümmend metra enne kallast hakkas ligi hiilima arusaam, et ma vist ikka rapsin sedakorda välja. Viimased 10 metra liikusin kuidagi püstiasendis, järsku saab varba põhja. Ei saanud, seal pole ju kalda ääres ka põhja. Sain lõpuks mingitest puuroigastest kinni ja sikutasin enda poolenisti kaldale. Päris rida aega lihtsalt põlvitasin ja higeldasin nagu segane. Mingit udu-uhket hakkamasaamise tunnet küll polnud. Pigem oli mõte, et järsku see oli nüüd natuke liiga ekstreemne?
/aaaaa et kas vesi külm ei olnud?? - ausalt öeldes ei tea, tol hetkel oli väheke eksistentsiaalsemaid küsimusi, mis nõudsid tegelemist. Sooja/külma skaala tundus tol hetkel suht-koht ebaoluline/
Lõpuks hakkasin vaikselt liipama, KP tahtis võtmist ja Merkal/Aguril oli kindlasti oodates juba külm hakanud! Tuleb liikuda, sõpradeni on ligi 3km jooksu veel. Ja järgmine laup. on 24h rogainimist - ega see kergem pole, võta ennast kokku!
Tiim oli kokkulepitud kohas olemas ... ja neil oli külm.
Mõne aja pärast visati mind taas kanuust maale, KP26 võtma. Millele pidi järgnema - ülla-ülla - veepidu vol 3 elik järjekordse veeriba ületamine ... sest kanuuga polnud mõistlik abajasse sisse põigata. Jalg oli nüüd juba päris tönts ja puus valutas. Jooksmise ajal üritasin ujumist endale "ilusaks mõelda" - no et vees olemine ju lõdvestab ja puus ei valuta ja janutunne väheneb - igati mõistlik mõte oleks natuke ujuda!!
Seekord oli kanal sootuks kitsam, Merka ja Agur teisel kaldal ergutamas ning kallas täis kanuusid ja inimesi, kes ilmselt mu ikka ära tooks kui jamaks läheb. See tegi meele palju rõõmsamaks. Kohe nii rõõmsaks, et hüppasin peaees sisse ja kroolisin korralikus 4-tõmbe stiilis kiirelt üle (niipalju kui tossud seda korralikku stiili ujuda võimaldasid). Wou, väga hull ei olnudki!Sõudmises olin ma lõpus päris nõrk, nagu üldse ei jaksanud. Vahetuspunktis tõmbasin Shleha sisse. Rattas läks olemine paremaks ja finish tuli ka aina lähemale ... võitleme veel!!
Eelviimases KP's olime ka veits segaduses ümbritsevast sigin-saginast, aga lõikasime siiski läbi. Lõpujooks kulges Merka juhtimisel ning ma üritasin ennast ka kambas hoida. Jaksab küll 6 tundi rajal olla :-)
Kokkuvõte:
31km ratast + 14km jooksu (koos ujumistega) + 7km kanuud (teistel tuli kanuud mõnevõrra rohkem).
Aeg: 6:20.43 (sisaldab 15mintsi trahvi)
58. koht (Merka rahustuseks: tegelikult 18. koht Segatiimide arvestuses)
Tulemused ikka xdreami lehel.
Oli meeleolukas ja oma nime vääriv Xdream! Ausalt!!
Sel aastal on Xdream saanud uue hingamise, RESPECT korraldajad!!
P.S. vaatasin ka A-raja kaarti ... osssssa püha püssssss .... kus seal oleks ujumist olnud :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar