takkajärgi tarkus:
Toimus 3.02.2013
46km ja oli päris OK.
Seekord kohe ei spurtinud ja esimene pool (Pariisini) läks päris mõnusasti. Ja tegelikult tagasitee läks ka päris okeilt. No miski 12km enne lõppu sain korra haamriga vastu pead ja siis ikka 3-4 kilti tatsasin üsna kohmakalt pea norus ja käpad rippus. Aga lõpus jälle kosusin ja maa sai enne otsa, kui ma hoo üles sain :-)
See Tamsalu maraton on sihuke omapärane: seal on küll üksjagu mööda põldu ja metsasihti sõitmist, aga siis on ka kümmekond rämedat tõusu ja hullumeelset laskumist – alguses paar, Pariisis ehk siis keskpaigas 4-5 ja lõpus ka 4-5 tk. Laskumiste omapära on see, et need kõik on suht-koht järsud. Ja lõppevad 180kraadise kurviga tagasi või siis on muidu salakavalalt kurvilised. No ja inimesed panevad ju kohe sahka, kui laskumist näevad – täitsa õudne oli kohati, paar korda pidin läbi kasevõsa rahmima, et mitte teistest läbi sõita. Mõned oskavad mäest alla sahka sõites liikuda hämmastava kiirusega ühest rajaservast teise ja tagasi – kusjuures täiesti etteaimamatu trajektooriga. Krt. ma pole elu sees laskumise teises pooles, kus kiirus oli ikka vägagi kibe, sellist kolmikhüpet teinud, kui eile – zauhh rajast välja, zauhh teise rajaserva, zauhh tagasi oma rajaserva ja ratta – kusjuures rada oli ikka tubli 4m lai ja ma sain ühe hüppega üle ja ühe hüppega tagasi – krt. siiamaani värisen ja imestan seda manöövrit.
