Takkajärgi targutus:
Toimus 27.01.2013
Mul oli see plaan, et alguses kihutan nii kiiresti kui jõuan sinnani kuhu jõuan. Nooh miski 12-13 km ikka jõudsin. Siis tuli mõistus tagasi ja selgus, et tegelikult oleks tarvis teine ring ka sõita. Teise ringi esimene pool oli selline filosoofiline vastuseis ideele: „ilgelt kaval oleks nüüd korraks peatuda ... vähemalt pool tundi, siis oleks ju edasi kergem?“. Ja teine mägisem pool oli iga tõusu all lubaduse andmine – okei no selle tõusu veel sõidan üles, siis kukun külili.
Muidu libises üllatavalt hästi – muidugi ega seal tagapool palju rahvast ei julge ju ühestki mäest alla sõita ja siis igal laskumisel saab harrastada ekstreemset slaalomit kukkujate ja muidu sahkapanejate vahel. Tõusud olid osad mõnusalt pudid – pidi ikka põlve lõua alla tõstma, et üldse suusk lumest kätte saada.
