30.06-2.07
Sääsehirm
Klass: Open
Kokku 220km
Kui ma ütlen, et ma väga vaimustunud osalemisest olin - siis oleks see ilmselge vale. Merka veenis mind pikalt meid regima ja ilmselt kaalukeeleks sai Swimrun'i lubadus. Et rabas on saarte vahel tarvis ujuda ja seal me paneme!! See mulle meeldib - ujumine ma mõtlen. Kuna Merka ise ka ei tahtnud Expedition klassi mingisse tiimi panema minna ... no siis tuli ikka Sääsehirm rajale kirja panna. No et oleks, millest rääkida :-)
Esimene lugu - treenitusest:
Ujunud olen rohkem kui jooksnud - see distsipliin mulle meeldib, väga meeldib. Samas ratast sõita jälle üldse ei meeldi - kuidagi olen sel aastal ikka oma 400km sadulas suutnud veeta - kõlab ikka palju nagu??.
Kui päris aus olla, siis peale suuskade kottipakkimist märtsis - no polegi eriti liigutanud ennast.
Kui siia setupi lisada ka tugevalt 100+kg kaalu ... siis mulle jäi küll mulje, et üle 3 tunni ma ilmselt vastu ei pea. Samas olin igati valmis tõestama, et 2,5 päeva teen järjest ära küll. Kui õnne on. Onju!!
Proloog Viljandi lossimägedes
Jätsin KP'de läbimise Merkale, katsetamiseks tegin ise kuskil 300-400m joostes - jube ebameeldiv oli. Rohkem ei proovinud.
Ratas
Kohe alguses pandi hooga minema ja esimene tuntud tõus Viljandi järve jooksust ... õnneks tuli rattal kett maha ja sai ausa näoga ratas käekõrval üles jalutatud. Sõita selgelt poleks jaksanud.
KP10 Loodi põrgu - no dziisas - õnneks sai mõneks hetkeks ratta põõsasse visata ja jalgsi minna - muidu oleks minu teekond vist siin lõppenudki. Pulss laes, kõik jõuvarud ammendunud, pilt hägune - võistlus pole veel alanudki, mina juba surnud part ... ei olnud hea tunne!
Sihuke hull rongis panemine ei ole ikka enam vastuvõetav. Tasakesi tuleb minna, vahepeal hinge tõmmata, siis jälle minna. Edaspidi proovisingi seda mantrat järgida - kõik sõitsid mööda ziuhh_ja_ziuhhhh!
Minumeelest pani vahepeal mööda ka üks tädi naistekaga, vanuses 75+, piimapleku lenksus, läks kohalikku lauta lehmi lüpsma!!
Silver räägib mingist "külastate ilusaid kohti kaunil Eestimaal ..." .... no_ma_ei_tea!
Esiteks - pilt on pidevalt taskus, endaga on nii palju tegemist, et ringi vaadata ei ole aega. Ei jaksa ka.
Teiseks - pime on ju!
Teine lugu sellest, kuidas ma ju krt ei näe!!!
Kaugele ei näe, lähedale ka ei näe Kui panna läätsed, millega näeb kaugele, siis pole võimalik kaarti lugeda ... ja kui panna läätsed, millega kaart on nagu kulda ... no siis ma ei näe 200m kaugusel olevat "anna teed" märki! Ei, märki näen, aga aru ei saa mis märk on!!
Olen katsetanud udupeeneid bifokulaarseid läätsesid - vajaliku miinuse ja kerge plussiga ... üliedevad .... aga ei näe ei kaarti ega toda märki!!! Kõik on udune!!
Kuidagi siiski olen leidnud sellised, et pigem olgu kaart selgem ja horisont udune, kui vastupidi. Pimedas teeb ülierk pealamp kaardivaatamise veel raskemaks - läigib ja kontrast on nii suur, et pea hakkab ringi käima sõidu pealt vaatamisel ... aga eks seda on tunda, kui teelt välja sõidab!!
Õnneks ka Merka ei näe eriti kaugele ja tal pole ka läätsesid ... selles osas oleme võrdsed - kamp pimedaid üritab siin panna silmad ruutus! Õõvastav!
KP15-16 Õisu - taas sai rattalt maha ja jalutada veits. Viga ei teinud, KP 15 pealeminemine oli küll joppamine!! Täiesti suva kohas kalda all võssis. Merka tõi ära.
Hullult ootan rattatreki lõppu ja valgeks minemist. Kuskil öösel kella 2 paiku - 35 kilti peale starti hakkasin juba ootama. Lõppu. Et midagigi paremini näha.
KP17 kohtusime Silveriga - ilmselt tuli juba punkte maha võtma, sest nii kaua küll keegi 35 kilti sõita ei suuda - 3,5 tunni stardist!!
KP21 kihutasime veits mööda, aga NATO'lased panid veel suurema hooga mööda - saime neist veits ette.
KP23 - äge raudteesild - metallist, tuli turnida, aga üllatavalt vähe. Täitsa hämmastav, et KP polnud silla teises otsas. Vanad raudteetammid on ägedad. Mitte need katkised nõukaaegsed või puuaegsed majad, kuhu meid kogu aeg aeti. Aru ma ei mõista, kust Silver neid alati üles korjab!!??
KP29 - Läti piir. Kuskil 70km sõidetud ja 7h. Väljas täiesti valge, ma juba hakkan hoomama maailma enda ümber. Ei, tegelikult ei hakka - jube otsas olen, maailma vaatamiseks on vaja vähem lödi olla. Pea enam ei tööta, viimased 20 kilti on olnud ainult üks mõte - saaks see ratas juba läbi!!
Kohati viskab sisse teist mõtet ka - 8h on kontrollaeg - järsku jõuame?
Ei vist ei jõua?
Aga võibolla jõuame - ees on harvesterirada, jubedalt konarlik, puhas valu ja õõv - kes see kurat sunnib inimesi sellistesse kohtadesse??? Rattaga!!!
Päris kindlasti ei jõua!!
KP33 - Mõisaküla bussipeatus - Raichmanni Carrot Adventures vedeleb ka siin - see on üllatus! Nendega kohtume edaspidi pidevalt. Teine tiim, kellega elutee meid terve rada kokku viib, on Tarmaku Janene Kilimanjaro jr.
Vahetusala Mõisakülas - antakse 1 sai!
Nagu whaaaaat??? ÜKS SAI????!!! Käib suus pikalt ringi, nii üksik on see sai!
Ratas nurka, rattakingad nurka ... elu on ikka ilus, kui õõv on läbi! Vahetusalas kosumiseks kulub aega! Kuskil 25 mintsi turgutame ennast. Elujõud voolab minusse, ratas on tehtud - edasi on ju kõik lill!
Aeg; 7:50, läbitud 81,5km
Jalgsitrekk
Uskumatult hea on kõndida! Ausalt!
Läheme otse, läbi discgolfi raja ja võsa ... ja jälle mingi katkine telliskivimaja. Jummijammi!!
KP36 - rabas tatsumine on paras katsumus, võtab tati ripakile. Raba on ilus ... või no mida ma ikka vaatan, tegelen rohkem endaga. Erilist viga ei tee. Raba lõpus jookseb miski tiim meist mööda ja Tarmak käsutab oma tiimile "10 senti samm pikemaks!!"
Püsime napilt kannul!
KP39-43 - Swimrun! Meie ala!
Naudime igat vettehüpet, ujumist ... teised loevad KP koodi juba veest - meie peame ennast kaldale vedama nagu hülged, SEST ME JU EI NÄE NII KAUGELT!
Ilus on. Aega läheb. Ühes kohas ei saa täpselt aru, millise mätta peal KP on, solberdame ringi nagu hülged. Vesi on megasoe, kohati ainult on seda vett muda peal vähevõitu, kõht kraabib põhja.
Meiega koos on nüüd Silvia (NooNii)
Üksi teha sellist hullust??? Mitu korda küsin üle ja ikka ei suuda uskuda, et ta üksi on!!
Terve raja jooksul ei kuule tema suust ühtegi kurtmist, et raske, väsinud, külm. Mulle tundub, et ta ei vaheta vahepeal riideid ka - täielik ulme! Ja tossud on tal ... no tantsusaalis oleks need tegijad! Mulle tundub.
Vot siit sirgub Eesti seiklusspordi tulevikutegija! Päriselt!
Silvia jääb meiega koos lõpuni kulgema ... ja aitab meid üsna mitmel kriitilisel hetkel sellega ... et ei ütle midagi :-)
Tundub, et kontrollaja 6h teeme vist täis. Jõuame elusalt vahetusalasse Tihemetsas
Aeg: 13:30 (puhas jalgsitrekk 5:10), läbitud 100km
Kannivahe on korralikult ära hõõrdunud, ja just jalgsitreki ajal. Reeda laenab Sudokreemi - seda kulub! Õnneks saab süüa - müslit. See ei maitse absoluutselt. Silver annab 2 kirssi, Reeda toidab praevorstiga ning Timmo 6eurise jäätisega, mida ma ei raatsi tavaliselt poest osta - aga siin topitakse mulle lusikas otse suhu - ulme!
Siia jääkski, siin on elu .... ja ees ootab taas ratas va rõvedik!! Oi kuidas ma ei taha edasi minna, aga Merka käsutab sadulasse ja liikuma!!! Silvia ning Carrotid on juba udu tõmmanud.
Ratas
Toimetame lähes kogu tee koos Carrotitega - kord nemad ees, kord meie eespool. Silvia võtame endaga kaasa - ei lase tal üksi jõlkuda võõras metsas - kuigi ta on Viljandimaa tüdruk - aga no mine tea, kes kõik metsas võivad varitseda!! Kustub siia veel ära mingil hetkel - parem võtame kaasa ... Hull tüdruk - võibolla hoopis tema tassib meid edasi???
KP47 - Tihemetsa Coop'i pood.
Merkale KP, mulle pood igaühele midagi!! Kiirelt üks külm õlu - jõuan täpselt ostetud kuniks teised KP'st tulevad - assaramp kui hea see on!! Külm õlu - mõtelge!!!
Kõrval murrab üks Team Kaitsevägi 23JVP liige endal raginal ahhilka! Korralikult, kantakse omade poolt lahingväljalt minema.
KP52 Kanaküla Coop, poolkülm coca-cola maitseb jube hästi - Carrotid jäävad jäätist limpsima!
KP53 sillal, teeme väikese peatuse. Lihtsalt lebame. Päike paistab, rohi kasvab - tädi ja onu seisavad ratastega ja vahivad meid näod pikal - aga öelda ei julge midagi. Ma julgeks ... aga ei jaksa! Kuradi lödi on olla. See rattasõit ikka sandistab!
KP54 kuskil jõe kaldal võssis, alguses ei leia, Carrotid aitavad. Lähen ise ka vaatama koos Silviaga, KP silti näen, koodi silm ei seleta, liiga kaugel. Silvia ütleb koodi - ei, ma tahan ise näha, teen sammu lähemale ... libisen sahinal mööda jõeperve alla ja olen põlvini paksus mudas. Ei edasi ega tagasi - jube abitu tunne! Lõpuks kuidagi vingerdan kaldale - näen välja nagu kanalisatsioonist väljakaranud torumees! Must, kole, lääbakil!
Aeg: 17:30 (puhas rattatrekk 3:15), läbitud 140km
Saime rutem, kui plaanitud 5h - no iseenesest oli ka lihtsalt sõidetav ots. Rattast on hullult kõrini, taguots on täiesti ribadeks.Kanuu
Silvial oli tellitud oma kanuu koos süsta aeruga. Seda ta ei saa - pole ei kanuud ega aeru - Vaatame kõik kummalisel pilgul korraldajaid ja võtame tüdruku enda paati.
Esimesi tõmbeid tehes vaatan seda paati veits täpsemalt - mingi krdi jama on!!!
Tagumine iste on nii vastu keskmist, et mul ei mahu sinna jaladki vahele, rääkimata aerutamisest. Mida pekki??!! Istun ahtrisse paadi servadele ... seal on jälle miski väljaulatuv jublunn, mis täpselt tahab tungida mulle teatud kohta. Täitsa lõpp!! Kuidagi poolviltu olengi kogu selle aja.
KP56 hurtsik jumalast hüljatud kohas
Kulub üsna mõni hetk, kui üritan aru saada kes ma olen ja kus ma olen. Vaikselt kobin püsti, katsun pead - see on alles - tuleb edasi panna, muid variante ei ole.
Paat ei liigu, paat on parrasteni vees - ILGE KÜNA RSK!!!
Paar korda on oht, et paneme külili ära, õudne piin on kogu see kanuutamine. Edasi ei saa, aega läheb ja jalad surevad jõhkralt ära. Lisaks on pidevalt miski jublunn mul pepus!
Õnneks Silvia suudab ablada, kus me oleme ja õigetel aegadel korjame KP'd ära.
Tõeline õõv on see kanuutamine täna. Me ei liigu absoluutselt. Kohutav aeg kulub, kuni vahetusalasse saame. Lõpus hakkab mul tiba jahe - sügav õhtu on saabunud, kui sellest piinast pääseme. Kanuu on muidu suhtkoht meie ala, mida me valdame. Täna ei ole!! Üldse ei ole!
KOHUTAV!!!
Täpselt kontrollajaga tegime ära kanuu - jube häving.
Jalgsi
Suht jahe on, aga pikad püksid ununesid teise kotti. Panen pika varrukaga särgi ja jope - tõmban sisse tee ja lõpuks saab ka sooja soolast Tactical Foodpacki ... soojem ei hakka, aga see on kõige väiksem mure. Suht lödi on olla, õnneks kõndimine kannatab elada. Ees ootab kena öine raba ja kuulu järgi ka korralikult vihma.
Ilma erilise emotsioonita asume paar mintsi peale Carroteid teele. Tekib väike diskussioon - kohe oleks vaja ületada Tõramaa jõgi, aga see on suur ja lai ning ilmselt peab ujuma. Samas tüdrukuid see väga ei vaimusta. Teine variant on Karuskosest ringi minna, seal on sild ... aga tee on veits pikem. Otsustame ikkagi mitte_ujumise kasuks.
KP60 mingi kelder next_to_nowhere - kust kurat Silver leiab sellist kraami???!!
Pimedaks läheb, jalg on suht tönts - ees ootab teine öö.
KP61 torni ronib peaaegu ka Merka, ei tea mis tal hakkas, väsimus ilmselt võttis hirmu. Teeme pisikese lebopeatuse - kiiret pole.
Otsustame mööda loha ja mitte mööda träkki minna - otsus on õige, aga miskil hetkel kaldun ma väga lõunasse ära, kartes liiga rappa sattuda põhjas. Korralik võsa on ka. Probleem pole selles, et veast aru ei saaks - lihtsalt kottpime on, ilge võsa, kumm on tühi ning parajalt pikk maa rahmida. Silvia täpsema kella abiga lõppeb kõik õnnelikult.
Hakkab sadama, kohati päris korralikult sadama! Ja lagerabal on kottpime ... isegi kesksuvel ... nii imelik kui see ka ei tundu. Mul on üsna võimas lamp, aga läbi vihmasaju ei näita seegi kuigi kaugele.
KP63 tuleb kenasti, aga edasi läheb täitsa jamaks. Ümberringi on pehme kattega laukad, kuhu ma pidevalt põlvini sisse prantsatan. Tüdrukud saavad enamjaolt läbi, aga nemadki tahaks mööda minna. Näeme kauguses lampe ja saame aru, et seal on metsaviir ... aga krt ei saa neist laugastest ümber. Proovime igat pidi, teeme ringe ja ... jälle krt oleme samas kohas tihtipeale ... või mulle vähemalt tundub nii. Uskumatu lugu võtab pead kratsima - sa ei ole eksinud, sa tead täpselt kuhu suunas minna ... aga krt sa ei saa sinna minna!!!
Lõpuks saame - leiame ka KP64 männi männitukast. Teeme pisikese taastumispausi, sööme/joome, peame aru. Sajab jäledalt, tüdrukutel ilmselgelt hakkab külm.
Mul tavaliselt hullult külm suvel ikka ei hakka - vot see on tõesti üks paksu kere eelis - külma kannatab oluliselt rohkem! Siis kui teistel on huuled sinised, sõnu suust ei tule ja kõik hangub - nagu Extaril 2016 - siis mul on olukord veel talutav. Kuigi jah - tookord oli ikka eri krdi külm küll!!
Ühesõnaga - tuleb edasi minna. Motti liiga palju pole, aga ... teeme edasi.
Teeme taas korralikku viga, mööda sihti tuleb alla korralik loha, keerame ka õiges kohas läände metsaribal ... aga edasi läheb lappama. Kas jälgida träkki (mida mul kell enam ei näita) või paneme kompassiga suunda oletuslikule põhja-lõuna suunalisele sihile ja mööda seda KP65 poole. Ma paneks suunaga, Silvia tahab träkki jälgida. Mõte ei tööta eriti, vaielda ei jaksa.
Silvia ja minu vahel areneb huvitav diskussioon ... kumbki ei ole maailma teravaima kuulmisega nagu selgub:
mina: Ütle, kui me träkil oleme
Silvia: läheme träki poole
mina: mida sa ütlesid?
Silvia: mida?
mina: misassja?
Silvia: peaks träkki mööda minema, aga ma täpselt ei saa aru
mina: kuhupoole, paremale või vasakule?
Silvia: mida?
mina: mida?
Silvia: mida sa ütlesid?
mina: ma ei kuule
Silvia: mida?
mina: ütlesid midagi või?
jne
jne
jne
Jõuame lõpuks jõeni välja - jõgi suur/lai, vaja ujuda.
Ei ole entusiastlikke nägusid, kohe ikka üldse ei ole. Üsna kustunud silmad vaatavad vastu. Mul tõmbas seal võsas rapsides adrenaliini ilmselt üles ja erilist väsimust nagu polegi. Läheme siis ikka sillast ringi, tee sillani on puhas porno - tähendab mingit teed pole, ilge võss taas!
Teel KP66 juurde on selgelt näha, et Merka kukub kohe ümber - ütleb, et juba mitu viimast tundi näeb olematuid asju ja püüab nende eest põigelda, Silvia liikumine suht siledal rajal on väga kaootiline ja jutt suht seosetu kohati - tüdruk poetab mokaotsast, et ta on väsinud! Kõik! Mitte üht sõna rohkem - ulme!
Sisuliselt on 48+h üleval oldud ja organism selgelt annab teada oma vajadustest horisontaalseks muutuda!!
Ja kui viimane magatud öö oli ka selline poolpidune, nagu Merkal - siis pole üldse ime, et tahaks ennast kõndides ka kokku pakkida. Silvial on lisaks tallad ribadeks. Mul nagu unega probleemi pole, võiks isegi öelda, et enesetunne on kõvasti üle keskmise. Ja hetkel jaksan ka.
Otsustame, et teeme 15 mintsi und - peale KP66 on miski grillipaik, seal pingid, nendel laseme silma kinni. Me tõmbame Merkaga kumbki termokile ümber, Silvial on ka miski kabedam asi. 30 mintsi magame ära ... ja otsustame veel 15 mintsi magada täistunnini :-)
Ärgates on sitikad pugenud absoluutselt igale poole, kuigi enne sai tohutu kogus diffusili endale näkku lastud. Vaikselt tõmbame kanged kered liikvele, nüüd on mul enesetunne suht sitt, silmad lahti ei tule. Igalt poolt valutab ja mott on maas.
Veidi arutame jäänud viie KP läbimise mõttekuse üle. Üks ujumine tuleks kohe teha ja ... no ei tõsta entusiasmi see fakt. Jalutame, ei ... komberdame vaikselt vahetusalasse.
Aeg: 32:00 (puhas jalgsitrekk 7:45; 27km), läbitud 190km
8h kontrollajaga täna ei oleks läbinud seda trekki.
Vahetusalas on Janene ning parasjagu saabub Carrot. Reaalsus on, et meil ilmselt oleks kulunud veel 2 tundi.
Keeldun kategooriliselt rattasadulasse istumast, lihtsalt ma ei suuda sellise taguotsaga seal olla. Merka veenab mind ikkagi lõpuni sõitma, pikalt veenab, lõpuks annan alla. Teeme ära, aga palun nii otse kui võimalik. Selgub, et otse ongi 34 kilti! Tahaks surra, kohe, siinsamas.
Ratas
Ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet, kui istmik puudutab sadulat, isegi karjuda pole mõtet. Liigume kuskil 4-5km kaupa, rohkem järjest ei kannata. Istumine tegelikult polegi kõige hullem - hull on see hetk, kui kinnikleepunud kanni kisud sadulast lahti kärrrrdi!!! Tundub, et vähemalt pool sellest jääb sadula külge. Nii valus on, et tahaks nutta!
Ühe pausi ajal jääb teeveerde hernepõld - oleme Silviaga nagu notsud rukkis - kõhuli ahmime herneid sisse, oi kurrrrja kui head on.Tee on kogu aeg ülesmäge minumeelest ja ma olen täiega lödi. No lihtsalt ei jaksa. Süda on paha, jalad värisevad all.
Kuidagi tahtejõuga surume viimased 10 kilti Viljandisse ära ja Silvia viib meid kõige otsemat teed järve äärde.
Ületame lõpujoone.
Finiš!
Aeg: 36:15 (viimane ratta/paaditrekk 4:30; 32km), läbitud 220km
Kõik on tore, aga Open rada võiks veidikene lühem olla - vahe Expedition-klassiga oli 1 punkt - ÜKS punkt!!!
Ei jaksa enam nende motivatsioonisirgetega lõputut võitlust pidada. Tahaks rahus teha, nii et ei peaks ninast verd välja kangutama, et aega jõuda. Niimoodi inimlikult, mitte silmad ruutus tormates.
Aga sina ei pea mitte tegema Peatreeneri tegude, vaid tema sõnade järele: PANNA ON VAJA!!!
1 kommentaar:
Puhas kuld! Emotsioonid on nii ehedalt kirjeldatud, et endal hakkas valus. Andres
Postita kommentaar