Geriljaseiklus ühes rabas - Eesti versioon swimrunist

17.07.2021
Stella, Tom, Anneken, Laidy, Merka ja Tarvo

Ühes teatud rabas on üks hea inimene mahamärkinud ühe o-raja - selline swimrun, kus pooleks on laugastes ujumist ja laugaste vahel ... no jooksmiseks ei saa seda tegevust nimetada - ainult väga tugevad suudavad seal jooksusamme teha!

27KP'd rabas ei tundunud maailma kõige raskem ülesanne ... seetõttu lisasime treenituse tekitamiseks rattasõidu rappa ja tagasi - kumbki ~30km träkk. Esimene rattasõit sujus suhtkoht viperusteta ... kui mitte arvestada, et Tom ja Stella kihutasid nagu pöörased ja ma olin juba enne o-rada kergelt roosas - sportlased krt!!!

Rappa jõudmiseks on tarvis nats võssi murda - no geriljaseiklus ikkagi ... ja kus metsarajakesel oli kukeseeni ... uuuhhhh!! 

Start leitud ... viskus Anneken, kelle leivanumber ujumine just pole, laukasse ... kus vett oli suhtkoht vähe ja ... no tema jäljend jäi mutta. Selline mudas möllamine ei jäänud meil mitte viimaseks. Osades laugastes oli ikka tiba rohkem vett, aga ... laukavesi on selline tume, päike on laksanud kuid ... vee temperatuur võis kohati olla 40+ - no sissehüpates kõrvetas - reaalselt!

Ja parme oli ... kõik need Eestis olevad 36 liiki olid suguvõsadega kohal! Ja nad põrssapojad ei lase sinust lahti, kui vette sukeldud ... ilmselgelt suudab parm kauem vee all hinge kinni hoida kui sina!! 

Kõige rohkem võttis võhmale enda laukast väljavinnamine. Põhja ju pole ... lõpuks üritad hooga ujuda müraki vastu kallast, enne põrget proovid õlad veest välja tõsta - et siis järsku libised hooga kaldale - nagu morsk. Krabad muraka või jõhvikapuhmast ja kisud ennast edasi. Või siis lööd jõuga sõrmed läbi kamara - ja püüad ennast mättale lohistada. Iga korraga läks aina raskemaks. Mõni saar oli nii pisike, et mitmekesi ei saanud peale - liikus teisel pool oleva kiskuja juurde ära. 

O-osa sujus Tomi juhendamisel kenasti ... vaatad vettinud kaarti ja laukaid ümberringi ja ... üritad sarnasust leida. Kohati leidsid, kohati libises käest! 

Pean  mainima, et ma olin juba kuskil KP13 juures tumeroosas! Korraldaja raja läbimise estimation oli - "kiirelt 45 mintsi, aeglaselt 3h".

Liikusime kenasti 2h graafikus ... kuniks panime ~50 mintsise käraka KP18'ga. Kusjuures see on alati nõnda - just jõudsin mõelda, et üle poole on vägagi kenasti läinud ... ja kohe karistati ära! Lähes tund uitamist mööda lageraba - mitte midagi polnud loodusel järsku enam ühist selle paberil oleva pildiga. No mitttttemidagi!! Nagu oleks mingi teise koha kaart???

Ja kui korra lipsab käest - siis oled kadunud! Ei saa ennast enam paika. Ühtegi mõistlikku maamärki pole - kogu aeg on deja-vu:
Krt siin me oleme vist juba olnud??
Või siis päris vist ikka ei ole???

Lõpuks leidsime KP19 ...  sealt suunaga uuesti KP18 kaevama - õnnestus!
Oi ma olin lödi!! Isegi ujumine suurt enam ei aidanud, pilt oli täiesti taskus. Kõikusin vaikselt teiste kannul - see rabavee joomine eriti janu ei kustuta ka, seal väidetavalt pole üldse mineraale. 

Lõpp läks suhtkoht okei - Neeme Loorits oli parklast paar Lõuna-Eesti o-tüdrukut leidnud ja tuiskas meile järele ning möödus vahetult enne finišit veepladinal! Õigemini küll mudapladinal - finišitähise juurde jõudmine eeldas paari eriti mudase loigu ületamist.

Kokku kulus 8km läbimiseks 3h! Naissss!

No ja siis otsisime rida aega kuhugi rabaserva jäetud rattaid ... ühelt poolt, siis teiselt poolt ... alati on rabas abiks mõtteviis: 

ahh küll pärast üles leiame!!

Leiabki ... aga jubedalt läheb aega!!
Ja siis korjasime ära kõik need kukeseened - terve kilekotitäie.

Rattaträkil tagasi autode juurde olin ma endiselt jube lödi, sõin ja jõin paar geeli - korraks läks paremaks, aga ei eriti - kuidagi jõud oli kadunud täiega.

No ja siis avastas Laidy, et ta tagarehv on tühi ... ja selle vahetamise järel avastasin mina, et minu tagarehv on tühi ... ja selle vahetamise järel avastas Laidy, et ta esimene rehv on ka täiesti toss!
Johhhaidiii ... rohkem tagavararehve ega täis balloone enam polnud võtta - no palju sa neid ikka kaasa vead! Pumpa ka ei olnud! Laidy laksas googlemapsi käima ja võttis kõige otsesema tee lõpp-punkti - kuhu oli raffli 10 kilti. Me läksime väikesele lisaringikesele. Kujutades ette, kuidas me autoga Laidyle pärast järele tuleme, kuidas ta ratas käekõrval jalutab seda kümmet kilti - miljon parmu puremas! 

Autode juurde jõudes selgus, et Laidy oli esiveljel - no rehv oli täiesti tühi - arendanud kiirust 20+ km/h ja ammu enne meid kohale jõudnud!! Ulatas külma õlle ja itsitas - uskumatu tüdruk!! RESPECT!!!

Mina arendasin keskmist kiirust 12km/h ja kohati oluliselt vähem - seisin ja arutasin, et kuidas täna see toss nii väljas on?? 

Vot selline lugu juhtus meiega ühel vastikult lämmil päeval!!