ACE Linnarogain - sportliku treeningu alustõdede testimine

7.11.2020
Audentes, Tondi

3h

Hakkan nüüd mõtlema, millal ma viimati üldse jooksin? Õige - 19. septembril XT Sügisrogainil. No paar kilti sörkisin oktoobris ka Rocca taga metsas Linnao-päevakul. Otse loomulikult ei ole tegemist minu vaenulikkusega jooksmise suhtes, vaid puht teadusliku katsega - vormitõusu toob teatavasti puhkus. Katsetasin. Kui mitu kuud midagi ei tee ... kui hea vorm tuleb???? 

No mitte just liiga hea. Päriselt ka. Näiteks esimese tunni lõpuks olin omadega suht lödi. Ei saa öelda, et see üllatus oleks olnud. 

Kuidagi ei ole seda harjutamise entusiasmi. Ja kui päris aus olla, ma olen alati imetlenud neid, kellele meeldib treenida. Mulle ei ole kunagi väga meeldinud. Nagu päriselt ka. Jah, kui vorm on hea, siis on liikumine lihtsam, vaeva vähem. Aga viimasel ajal - no mingi viimased 10+ aastat, kui ma nats ennast liigutanud olen - ikka jube vaev ja õõv on ennast õue vedada. Ja ma ei saa öelda, et miski fantastiliselt meeldiv eufooria valdaks mind trennis või pärast trenni - joovastav rõõm ja rahulolu - nu ma ei tea. Pigem ikka paras piin. Olgu selleks miski jooksuots või rattasõit või rullitamine või ujumine või ... no mida iganes - ei ole minus seda venda, kes kiunuks mõnust, et saab ennast piinata ja piitsutada pulsi kaotuseni. 

Küll aga selline hedonistlik eluhoiak on mulle mokkamööda - naabrimehega saunas õlut libistada või teleka ees külili raamatut lugeda ... hoopis tõine tubak!! Võibolla mina olengi ehe näide inimkonnast - kui ei peaks, siis ei liigutaks lillegi - selline tüüpiline inimtõug - laisk nagu porikärbes :-) 

Õnnetul kombel on minu sees üks teine vend, kes käsib ennast liigutada ja kasutab mingeid arusaamatuid sõnu nagu "süümekad", "tahtmine", "peab" jne. jne. Ilge vastik nässakas! Ja vahel muutub kohutavalt aktiivseks ... täiesti ulme! Ebameeldiv!

Tema tahtmiste järgi ma tegelikult ikka midagi vahepeal teen - mõned korrad olen rulluisutamas käinud ja paar korda nädalas üritan regulaarselt bassus 2+ kilti järjest kammida. Ilmselt pean ennast jooksma ka vedama - kuigi jooksmine mulle enam üldse ei meeldi. Nagu päriselt ka - eriti kuradi vastik ja raske ja valus ja paha. Kohutav sundimine! Algusest lõpuni. Jube!

No ja seal ma siis nüüd olin - Linnarogaini stardis jälle - täis tahtmist tõmmata õige pikkusega niit punnide vahel üleni sirgeks ja joosta lõpuni ... või pulsi kaotuseni! Selles osas ma olen uskumatult vastupidav - liikuda pulsi kaotuseni. Kuni hetkeni, kui keegi kõrvalt ütleb "aitab, rohkem pole vaja!"

XT Sügisogaini valu ja vaev oli ununenud - kurat seal ma ka ikka jooksin ennast ribadeks viimastel tundidel - vahepealsel Seiklushundi rogainil Vale-Vargamäel käisime noorema põlvkonnaga rattaga - ega seal sõita ei saanud, aga kulgesime lihtsalt. Ja XT Bingol oli mul seljas 15+ kilo - seal ei teinud me ühtegi jooksusammu. Aga Bingo-summa võtsime täis - tegime auga lõpuni ja saime perede klassis suisa 5. koha. Ne-ploho! Ne-ploho!!

Nagu mainis vanameister Ets: "sa sõidad rattaga seal, kus peaks jooksma ja jooksed seal, kus võibolla ei peaks seda tegema - plätapläta mööda asfalti!  Väga tõene mõte!

Imelik päev oli - tõesti ma pole vist enam kaua rogainil panemas käinud - kõigepealt panin ma SI-pulga valele käele. Kell sinna enam ei mahtunud - tuli see ka valele käele panna. Mis rajal viisi selleni, et liikumiskiirust jõllitasin kogu aeg oma pulga käepaelalt ja SI-jaama üritasin toppida kella. Pidevalt! Mida lödimaks jäin, seda järjekindlamalt! 

Unustasime oma SI-Airid aktiveerimata. Ma siiani ei tea, kus seda teha sai - need küll punni regisid, aga mitte Air-modes - iga kord pidi seda toppima sinna auku!

Lisaks sattusime nende hulka, kes peavad kandma träkkerit - nagu Ethel ütles: "kui tavaliselt saavad träkkeri kiired, siis seekord ... huvitavad!" Nunuhhhhh!

Träkkeri käima panime ... aga see ei näidanud midagi. Ilmselt on ka elektroonilistel vidinatel miski taju - ta sai aru, kelle käevarrele ta kinnitatakse ... ja keeldus igasugusest koostööst: "kuulge ma olen ikkagi sportlastele mõeldud eksole! Aga kuhu te mu nüüd toppisite - biheiv eksole!!!" 

Paar sekki sai asukoha kätte ja seejärel 10 mintsi pani suva suunas, siis jälle paar sekki träkki ... ja minutiteks suva suunas.

Ibukas põske ja rada planeerima - õnneks antakse siin aega atra seada. Plaan oli miski 20+ kilti joosta, mis võiks tähendada 16-17km lindu. Üle ootuste keeruline kaart ei olnud, pigem lihtne planeerida:

• lõunas saareKP ja veel mõned kaugemad välja - küll suured silmad, ilmselgelt liiga eraldi
• kirdes KPd välja - paar suurt silma ei kaalu üles täiesti tühja tagasitulekut - meil veel eriti, kes joosta ei jaksa!
• kagus järve äärses metsas KPd välja. Nende üle mõtlesime pikalt - olid suured silmad. Aga otsustasime loobuda - ikkagi kaugel, hõredalt ning metsas jooksmine võtab aega - taas - jooksuga me ainult kaotame aega!

Kui oleks võistlus ainult plaani tegemise peale - no et keegi teine realiseeriks seda - siis me ilmselt oleksime üsna eesotsas - võimalikult väikese arvu kiltidega kahmida võimalikult suur summa. Mitte et me oleks kuidagi hullud o-gurud ... ei ei, lihtsalt ma ei jaksa joosta ja seetõttu pean endale plaanima võimalikult lühikese maa - puhtalt eksistentsist tulenev vajadus!

Esimene tund sujus kõik - kuna ümbruskond on tuttav, siis osaliselt jooksed mitte kaardi vaid kohtade järgi: Matkaspordi pood - Järve keskuse taga on raudteeaias auk, seal taga on kivi - august tagasi, sest Rahumäe viadukti punn on Tallinna tänava pool ja viadukti alt üle raudtee ei saa - üles/alla ronimist tuleb aga vältida - Vabaka/Männiku tee vahel staadioni nurk - Männiku tee valgusfoor on selle tänava otsas jne.

Ja kui sa jooksed pikalt koos Anu Poopuuga ... siis sa pead olema teinud ikka kohe väga hea rajavaliku! Sest Anu ilmselgelt mõistab seda asja!! See fakt tõstis tuju. Lisaks ka see, et suutsin Anul ja Hedil (Mustvalge) sabas püsida. Vähemalt esimese tunni lõpus. Siis nad läksid oma teed. 

Meie oma ja ega o-vigu me tegelikult ei teinudki. Ühes kohas eksisime tänavaga (KP72-67 träkil), aga see andis lisa vast max 30 sekki kui sedagi.

Träkk

Teine tund oli juba põrgulikult raske ... õigemini ma juba sain aru, mis mind kolmandal tunnil ootab ning kere andis alarmat: kogu aeg lootsin, et sõiduteid ületades on punane tuli ja järsku tuleb enne raudtee ületamist rong!!

Natuke tuli planeerimistrikki jooksvalt teha, sest meie liikumine oli nobedam, kui me oleks uskunud. Siiski miskit keerulist polnud ja proovisime lähtuda lihtsast tõest, et kui oleme Mustaka nõlvast alla juba jooksnud ... siis enam üles tagasi ei lähe: Vanaka otsas paremal pool - surnuaia väravas vana rongijaama varemed

Huvitav oli KP47 - kõigepealt Respect! Ethelile/Rainile, kes mulle ühe Komeedi kommi sisse surusid - ilmselt oli mu näost näha, et ma hullult vajan seda - aga mul polnud aimugi, et sinna, kunagise kitsarööpmelise Liiva-Vääna liini Kalmistu raudteejaama varemetesse, sisse saab. Kogemuse võrra rikkam jälle! 

Edasi jälle rohkem kohtade kui kaardi järgi: treppide kõrval all augus - lameka all puudesalus - Lastehaigla taga vanade garaazide sissesõidutee juures - 54keskkooli ees - bussi lõpp-peatuse parkla putka taga - KännuKuke kõrval kooli ees mänguväljak - 6ABC kõrval olevad kivid, edasi 6.ABC tagant mööda, lapsepõlve kodu 9kordse maja lasteaia poolses otsas paneelika taga olev klopekas - Tasuja tiigi ots - punaste viiekate vahelt saab läbi jne.

Üllatus oli muidugi see, et need paneelid, mille vastu me palli tagusime veel alles olid. 

Ja film läks jooksma - vana klopekas .... oi neid kordi, kus isaga koos vaibad õlal sinna lontisime ja peksime neid hullumiseni. Eri krdi tüütu töö oli ... aga emale ei julgenud keegi ühtegi sõna vastu öelda. Iga jumala nädala pühapäevasel päeval - ei lugenud milline oli ilm või mis muud plaanid olid:

Diivanilaud tõsta nurka hopp!

Vaibad rulli marss!

Vaibad õlale võtt!

Õue marss!!

Vaibad tagasi maha!

Mööbel omale kohale tagasi tõst!!

.....

Johhhhhhhhhhhhhhaidiiiiiii kuidas ma heitisin neid nädalavahetuse hetkeid, kus ema tuuseldas tolmuimejaga mööda korterit ja ma pidin tolmulapiga kõik riiulid üle käima. Igal jumala pühapäeval!! Ilmselgelt sain ma suuremat sorti hingelise trauma sellest kogu eluks ... oleks ma midagigigigigi...gi lastekaitsest teadnud siis ....!!!

Kolisime mainitud 9-kordsesse majja Vilde teel 1972. aastal, kohe peale valmimist - siis ma olin kahene ja tol aastal ilmselt vaipu kloppima ei pandud ... aga ega kaua ma viilida ei saanud. Esimesed mälestused mul endast sisaldavad juba igatahes vaibakloppimist. 7. korrus, õnneks oli majas lift ... mis vahel ka ei töötanud!!

Ja ajalehed tuli voltida pooleks kokku ning riita laduda - volditud seljad ühel pool! Ei ole midagi, et Noorte Hääl, Rahva Hääl, Edasi, Täheke ja Spordileht on suvaliselt laual! 

Loed ... ja siis voldid kokku!  

Ma lahkusin vanematekodust (ema-isa elavad seal muuseas siiani) kuskil 1995/96 järsku? ....

.... et leida aastal 2020 klopeka külge kinnitatud oranž-valge KP! 

Lapsepõlvekodu

Seisatasime, tegime pilti. Kui poleks nii lödi olnud, siis oleksin ilmselt pisara poetanud, meenutasime - muuseas Merka käis tollessamas lasteaias - tol ajal polnud meil teineteise olemasolust aimugi. 

Aga näed kui väike on ikkagi maailm! Uskumatu!

Mina käisin lasteaias linnas, Jaan Anveldi nimelisel tänaval Kannikese poe kõrval. Igal hommikul viis ema mu bussiga number 11 - see oli ekspressbuss - sõitsime lõpp-peatusesse "Kaubamaja" - lasteaeda ja pärast Mustakale tagasi. Vahel, kui buss oli väga täis, läksime peale peatus enne lõpp-peatust ja sõitsime ringi ära, siis saime istuma - mina ema sülle tavaliselt. Bussijuhi taga oli üksik pink - minu lemmikkoht! 

Lapsepõlv on ikka uskumatult ilus! Isegi kollane lõõtsaga Ikarus - ekspressid olid reeglina lõõtsaga - oli ilus ... lõhnas mõnusalt diisli järele ja talviti olid klaasid seest paksult jääs! Sinna sai palja peopesaga auke sulatada. Või hingeauruga. Või keelega - kui ema ei näinud!

Oli täpselt jäänud nii palju aega, et krahmida Tasuja tiigi tagant KP34 ja siis üritada ka KP52 võtta. Vast jõuab?? Peab jõudma!! Krt mul olid jalad ikka päris lödid, valusad ja liikuda ei tahtnud, aga Merka vedas mind tati ja tahtejõuga sörkima.  Liikumises peab olema! Tõeliste orienteerujatena lähenesime KP34 ka mitte mööda teed vaid tiigi tagant mööda kallast - raske ja porine peab olema raisk!!! 

Lõpus ei jõudnud enam isegi mõelda. Tundus, et aega selgelt jõuame ... kui ma nüüd just kohe käpuli roomama ei hakka. Aga seda ma ei teinud. Tahtejõud on mul tugev ja niimoodi pooleldi hämaroleku piiril ma jõuan tiksuda tegelikult uskumatult kaua ... enne kui ma kaardilt ära kaon (seda on juhtunud) ... no ja seejärel nats läheb veel aega ... kuniks ma seisma jään (seda pole veel juhtunud).

Tulemused siin

Aeg 2:56.47

168 silma

MN 14. koht

Läbisime 22,8 kilti.

No pole paha!

Mis viib mu taas ... ja taas .... ja taas mõtteni ... kui käia iga päev jooksmas ja võtta sellesama 3 tunniga sellelsamal rajal 185 silma ... siis ....??? 

Krt. ma vist ikka pean ka törts jooksma vahepeal ... loputaks neid igapäevaseid jooksikuid natsake :-)  

Elagu võitjad, ilusad, andekad, sportlikud ja Estonian ACE Adventure / La Sportiva! Respect!! 

Hea võistlus oli!