Euroopa läks käest ära ...

märts ... mai 2020

... seejärel ka teised mandrid. Enne seda läksid Aasias asjad käest - keegi oli kellelegi väidetavalt pakkunud nahkhiirt, mis olla olnud miski väikese nüansiga. Keegi täpselt ei tea. 

Eestis mängiti võrkpalli. Itaalia vs. maalased. Itaallastel olla see nahkhiir kaasas olnud ... nii see levinudki meite maale. Taud. Keegi ei mäleta, kuidas kohtumine lõppes, aga Terviseamet sai pika kaikaga piki pead, et lasi meiemehed kokku nendega! Nii see algas ... vist? Ega ma ka enam täpselt ei mäleta :-(

Saabus Covid19 elik koroonaaeg!

Juminda

Meenutas pimedat keskaega.

Viirus luusis perest peresse, murdis rahvast nigut loogu. Need, kes olid vanemad ja mäletasid vanemaid aegu - need võttis koroona ära!

Nooremad ei olnud midagi sellist enne näinud. Noori viirus väga ei näppinud, käskis meeles pidada ja oma lastele edasi rääkida. Ja käsi pesta! Ja hoida 2 meetrit vahet ... tavalise eestlasliku 4 meetri asemel!

Osad meenutasid 13. saj. katku, kus 1/3 Euroopa inimestest suri, teised meenutasid Hispaania grippi 1918/20, mis väidetavalt võttis topelt rohkem hingesid kui toona just vaibunud Esimene Suur Sõda. Meditsiiniasutustes lõppesid maskid, poodides lõppes peldikupaber! Poliitmehed võitlesid otse eesliinil - oma kätega astusid saatanale vastu! Võimas!

Kehtestati ülemaaline liikumise keeld - istu kodus! Lennukid ei lennanud, bussid ei sõitnud ... karud luusisid mööda Kakumäed, rebased tegid keskväljakute lilleklumpidesse pesad, kährikud jõid linna avalikest kaevudest. Inimesed olid toas, loomad olid liikvel. 

"hulkus peatu

astus arutu

ihuliikmeisse ürgjõud varutud!"

Õõv luusis mööda tühjaks jäänud Tallinna vanalinna tänavaid!

Koroonaaeg!

Juminda

Ühtegi koosviibimist ei tohtinud korraldada - kõik soikus.

Tahtsime väisata Norras Birkebeinerit. Kõik oli valmis, kotid pakitud, suusad ootasid määrimist, seljakoti põhja oli juba 3,5kg betooni valatud - nii nagu Birke määrused nõuavad. Siis selgus, et norrakad ei taha seda asja korraldada. Ja Tallinki laevad ei taha enam sõita Rootsi. Ja üleüldse kedagi ei taheta üle piiride lasta. 

Algas pime keskaeg, õhk sumbus.

Seikluse- ja rogainimaailmas tekkis ka kerge kahetiolek - et mismoodi siis nüüd seda asja ajada?? Rahvas ei jaksanud ikka üle paari päeva toas olla, nõudis värsket õhku. Murdis hooga Viru raba rajale ... muid radu nad vist ei teadnud. Suurem tropp olla sinna tekkinud.

O-spordi helgemad pead jagasid kiirelt matsu - tuleb maha märkida püsirajad. Igaüks ise prindib kaardi, ise käib, ise mõõdab, ise hüüab FB's kui tubli ta oli ... ja ise maksab. Süsteem toimis täiega - ma pole ammu nii tihedalt o-radadel käinud. Lähes kõikidele o-klubidele tegin pangas kohe püsimakse-korralduse - iga õhtu läks raha teele. Ei olnud kahju, tore oli!

Pahkla

... taastõdeda, et Astangu maastik on ikka rõve porr!

... et Andineeme on lagedaks raiutud, aga ikkagi armsa mikroreljeefiga, kus annab korralikult pusserdada!

... et Mustamäe/Nõmme iga põõsas on ikka samas kohas, liivaluited ka.

Saustinõmme, Kodasoo, Saue, Kõrvemaa, Kalevi-Liiva jne. jne. 

Ohjeldamatus koguses kaardiga ja kaardita looduses tatsamist - pole paha! 

Valgehobuse pokumaa

Saku Maraton lõi omapärase formaadi - Koroonarogain - 6h, Maa-ameti aluskaardil (https://okaart.osport.ee/), mille seos reaalse loodusega oli ... õhuke ... aga neid kaarte oli palju. Ja punkte vähe. Ja meenutas osaliselt lõputut pulss_punases maastikujooksu võistlust, mida peeti kitsamatel ja veel kitsamatel sihtidel ... mis kaardil olid vahel maantee mõõtu. Või siis puudusid absoluutselt ... kui nad näiteks olid kraavid ... kusagil ootamatus kohas. 

Esimesel Valgehobuse kaardilt näiteks puudusid umbes pooled kraavid. Selle eest pokumaa oli ilus, sihtidel oli põlvini vesi ja Valgehobuse suusaradade korralik reljeef oli kujutatud paari graatsiliselt liugleva joonena. Nüansid ongi nõrkadele - tugevad panevad otse ... panimegi. Suht õnnestunult isegi :-)

Väga valus ja raske oli see lõpu hull kappamine. Polnud ammu jooksnud ka. Kole kannatamine oli lõpuni ... ja ka peale lõppu ...

Teine koroonarogaini etapp toimus tõsiselt mittemidagiütleval (loe: 

Juminda

eemaleütleval) o-maastikul Pahklas. 

Millega seoses mulle meenub sealne päevak kuskil 2000 aastate alguses - kasutasin siis veel mitteliibuvaid õhukesi o-pükse. Talv oli nende vöökummiga karmilt ümber käinud ja nööri polnud viitsinud sisse ajada. Kümnendal sammul stardist väljudes plaksatas kumm tuhandeks tükiks, püksid vajusid hoobilt allapoole hargivahet - kattes ilusasti säärekaitsmed. Sain kuidagi võssi karatud - rahva vaateväljast eemale. Kummi ei saanud kätte, aukugi polnud värvlis. Nii ma ülejäänud raja läbisingi - üks käsi hoidis pükse üleval ja teine kompassi/kaarti. 

KP's olid toona kompostrid - jalad laia harkseisu, et püksid väga alla ei vajuks - kaart kompostri vahele, teine käsi pükstest lahti - kiire laks kompostrile - mahavajunud püksid üles ... ja edasi!! Lõpuni tegin! 

Mäletan, et maastik oli ebameeldiv, objektid olid väga ebamäärased ja suvalised!

Aastatega pole midagi muutunud ... peale selle, et püksid on nüüd liibuvad ... tulenevalt materjalist ja kehakujust ... kummi pole enam vaja ja nöör on ka rohkem nagu moepärast. 

Tuju täitsa läinud :-)

Järgmisena sai möllatud Oandu-Altja-Võsu maadel. Teadmatusest sattusime ürgmetsa, kus pole viimased 50+ aastat tehtud ühtegi liigutust. Üritasime seda läbida mööda sihti. Tühja sest sihist_mida_taas_polnud, suunda suudab ka ilma selleta hoida ... aga kui sa jõllitad jõhkat räga, mis koosneb risti-rästi mitmekordselt teineteise peal lebavatest murdunud puudest, vööni laugastest, kuusetihnikutest ... nii kaugele kui silm ulatab. Kuidagi ronid ühest üle, teisest alt ja kolmandast ... no ei saa ei edasi ega tagasi. 

"siia me upume ära või sureme nälga!!!"

Siiski siiski, rapsisime välja! Ei oleks uskunud, ei oleks! Aga pani teise pilguga vaatama RMK hooldus, isegi lageraietele. Ilusat halli samblaga männimetsa oli ka. Seal punne ei olnud!

Juminda träkk

Juminda poolsaar pakkus üllatusi. Esimene 2 tundi läks nii hästi ja otse, et tegi murelikuks. Kohe läks ka reaalselt murelikuks - kui objektist, mida polnud kaardile joonistatud, andis teha legendi "kraavi ots". Lähenesime tasatasa ... kaardil polnud ju ühtegi kraavi, ei teadnud kust küljest toda oodata. Kaart ei valetanud - kraavi polnud, KP'd ka polnud. Tugevamad panid veel kuskil paarsada meetrit edasi ... no nii igaks juhuks. Vist leidsidki. Me nii tugevad polnud - paarkümmend meetrit kuskil jäi puudu. 

Sander Mirme kuldsed sõnad: "ma pole kindel kumb on etem, kas punkt kraavi otsas, mida pole kaardil, või punktid sihtide ristides, mis on kaardil, aga mida pole olemas."

Igasuguseid asju juhtus Koroonarogainidel ... või olid need ikka pigem maastikujooksud enamvähem etteantud rajal, kaart igaks juhuks kaasas? Aga tänuväärsed ettevõtmised olid. Oma väikese nüansiga!

RESPECT Saku Maraton! :-)

Oli koroonaaeg!