Pärnu - sillast sillani - ujudes

Pärnu kahe silla ujumisretk
20. aug. 2019

Selline huvitav asi jäi millalgi FB's silma. Et saab ujuda. Pärnu jões. Papiniidu sillast kesklinna vana sillani. Kuskil 4km.

Ja kehvemal aastal karmima tuulega on kogu distants lähes vastuvoolu - Pärnu jõgi seal allvoolul tegelikult ju ei voola. Ja tuuled puhuvad seal alati edelast ehk vastuvoolu. Mis toob kaasa selle, et ujuda tulebki sisuliselt vastulainet elik vastuvoolu. Mis on muidugi jõe puhul arusaamatu eksole. Aga nii on!


Käesolev aasta oli selline pool-kehv. Selles mõttes, et tuult ja lainet viimasel kildil oli kenasti. Kogenud vanad kalad Viiu ja Grit teadsid rääkida, et on hullemaid aastaid olnud.

Kõik on veel ees

Vesi oli soe 19 kraadi (ma arvan, et isegi rohkem), ilm 23 ja päiksepoiss paistmas. Kalipsoga tegelastel oli ilmselt palav, mul suspedega oli tegelikult ka palav. Mulle meeldib selline jahedam vesi. Katsetasin ka oma uut täispuhutavat ujumispoid - liikus kenasti ja läks vastu kätt vo paaril-kolmel korral ainult. Üldiselt ei seganud. Kella viskasin sinna sisse, ujudes GPS näitab mingeid kummalisi numbreid muidu.

Stardist panin minema korraliku vohmimisega - Merka juba oli mures, et kas ma kavatsengi seal 3-4 koha peal ujujatega pikalt võidu kahmata???!!!
Üldse ei olnud plaanis! Poleks uneski näinud!

Kuskil esimese kildi lõpuks olid kohad laias laastus jagatud - tavaliselt selles kohas inimesed lõpetavad esimese hurraa-rapsimise ja rahunevad. Hakkavad ujumist mõnuga võtma. Mina lõpetasin vohmimise kuskil poole kildi peal. Sain aru, et sellise rapsimisega ma ei jõua esimese kildi lõppugi.

No teine kilt oligi üsna raske - oli sundimist, et krooli vahele liiga tihti konna ei tõmbaks. Konna on jube mugav ujuda, lõputult võid niimoodi tirri lasta - vahid ringi ja mõnuled, sihuke lebo! Aga konn on aeglane, tahaks ikka kiiremini edasi liikuda - kõik tulevad kohe järgi ka, kui liialt libistama kukud. Jões on suuna hoidmisega lihtne - silmanurgast hingamise ajal ju näed, kui kaugel kallas on. Muidugi profid ujuvad vahepeal pea püsti krooli, ma ujun ka ... aga see on ebamugav. Ikka teed paar konnatõmmet, et keada perra, kas träkk on adekvaatne. Nii on mõnusam. Ja mõnu on selles eas ju oluline faktor.

enne stardipauku

Kusjuures ma nägin kaldal kõiki neid märke, mille järgi distantsi paika saada aga ... ma ei mäletanud, mis kiltide peal need märgid olid :-)
Kell oli ka kotis - seega aja järgi ei osanud midagi arvata.

Kuskil poole peal libisesid minust mööda 2 selli ... aga väga pikalt eest ära nad ei läinud. Minuga koos ujuv grupp hakkas vaikselt maha jääma, eriti siis kui konna vähem tõmbasin.

Krrrt palju ma juba ujunud olen???
Ainuke märk edenemisest oli fakt, et jõgi keerab enne lõppu vasakule ... mul keeras muudkui kogu aeg paremale. Omaarust olin juba vähemalt pool päeva ujunud. Kuskil kolmanda kildi poolepeal, kui juba vaim väsima hakkas ja tehnikat tuli mõttega hoidma hakata, nägin kauguses täpina seda vees olevat tünni, kust lõpuni jääb 750m. Aga see oli nii põrgulikult väike ... ja minu meelest ei tulnud üldse ligemale - rahmisin mis ma rahmisin. Mõtlesin omi mõtteid ja ujusin - krrrt tünn ikka sama kaugel. Kogu aeg!

Järjest hullemalt hakkas laine vastu laksima. Alguses diagonaalis ja tasa, lõpuks ikka konkreetselt otse vastu. Päris ebameeldiv! No ikka kohe päris! Proovid küll sujuvalt libiseda ja hästi tagant hingata, aga ikka - lajatad käe litaki vastu lainet ja hingamine koosneb rohkem veest kui õhust.

Lõpuks oli tünn ka käega katsuda ja viimane 750m - lõputult vihane kratsimine vastu lainet. Minu ees ujuv vend pani hästi äärest  ringiga ja tundus, et ma saan talle otsemat trajektoori võttes järgi! Saingi, libisesin vaikselt eest ära ka. Vot siin oli konnast abi. Kui tugevalt tõmmata ja kenasti libistada, saab ilusti lainete alt konnaga läbi. Vaadates konkurente, ei tundunud minu konna tempo olevat aeglasem kui jõuga vastu laineid krooli lajatamine. Aga see ilmselt oli petlik.

Viimane pilk

Miski 200-300m ujuda ja järgmine vend mu ees tuli selg ees vastu. Hästi pisitasa. Ta ka vahepeal eksis suunaga ja minus tärkas kihk ennast koha võrra veel ettepoole kammida. Tegin mis suutsin, kuigi tehnika kippus üsna käest ära minema.

Jube kratsimine vastu lainet jätkus lõpuni. See pole niivõrd väsitav, kui rütm läheb täitsa käest ja sa tegeledki kogu aeg sellega, kuidas vesi välja ja õhk sisse saada ... ja seda ei saa teha samaaegselt. Päris tihti oli nats kahtlane tunne, kuna iga hingamisega õhku ei saa, siis kas pean vastu üle 3 tõmbe vastaspoole hingamiseni? Muidu hingad vee all õhku välja, nüüd hingasid vett välja - krt. ega ma mingi amfiibinimene ei ole!! Aga ühele poole hingata ka ei tahtnud - jube tihedaks hingeldamiseks läheb. Kannatasin vaikselt ja rahustasin ennast mõttega, et teistel on sama jama ... või loodetavalt veel hullem :-)


Ma üldiselt ei satu paanikasse, kui vahepeal hingates õhku kätte ei saa - küll järgmise korraga saab ... kui siis ka ei saa ... no too võtab juba natsa siplema. Aga ega pea püsti vastu lainet kroolides lihtsam pole. Isegi konnas pidid jube terane olema, et otse lainest ei hinga.

Ei jaksa tõusta!!

Nii ma siis murdsin seda lõppu - peab mingigi tehnika säilitama, peab saama teise venna kätte, viimane kilt peab ka kunagi otsa saama!
Silmad kippusid vaikselt ruutu minema :-)

Kuskil 20-30 metra enne lõppu oli selge - hasart ja usin ennastsalgav kraapimine andis soovitud tulemuse.
Taas kuival maal oli ka täitsa hea olla :-)

Hullu väsimust ujumine ei tekita - ilmselt alalhoiuinstinkt ei luba nii palju rapsida, et silmad ruutu läheksid ja ennast hingetuks ujuksin :-)

Aeg: 1:22.47
Distants: 4,05 km
Koht: 19.
Tulemused UCA lehel

Eesmärk oli pooleteise tunniga ära ujuda ja mitte viimaseks jääda. Tundub, et oli õnne ja sain hakkama :-)

RESPECT, sügav kummardus ja lai kraaps Pärnu Ujumisklubi UCA'le - väääga vinge asi oli!