1952 a ehitati üle 10 ha suuruse Langgranne laiu kulgev saari ühendav tammtee, sõjaväelinnak Suur-Pakri keskossa ja 1960. aastatel sõjaväelinnak ka Väike-Pakri põhjaossa. 1950 aastate keskpaiku rajati 2500 ha suurune Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügoon. Esialgu pommitati Suur-Pakri põhjaosa, hiljem ka Väike-Pakri loodeosa.
эта земля
4.05.2019
Libahunt Pakri saartel
Sääsehirm
Punakotka laastatud maa!
Kaug-Ida. Sõjaväelennuväli, ametlikult objekt 127. Pommituslennuki Tu-16K piloot leitnant Viktor ronib kokpitti. Kell on 5 hommikul, õues on päris pime. Eilne, 8. märtsi naistepäev venis pikaks, oioi kui pikaks. Sai võetud. Ei oleks tohtinud, aga sõbrad olid koos. Viktoril on jube uni, ees ootab lahingharjutus meresihtmärgile. Kuskil teises maailma otsas - Estonskaja SSR, blin, Pakri ili što-to jobannoje ... nu i nemetskije bukvõ bljät! Jube uni on!!Puruks rebitud maa! Tühi ja troostitu. Tuul ulub üle saarte.
Lagedaks põlenud maa!Paldiski koolilapsed said tihtipeale tundide ajal aknast jälgida, kuidas kaugusest liginesid madallennul teraslinnud, heitsid saare kohal alla oma surmava koorma ning plahvatuste leegimöllus tõusid taas kõrgusesse ja kadusid silmapiiri poole. Ükskord mingil põhjusel üks lennukitest ei suutnud end plahvatusest eemale kiskuda. Järgmisel momendil lahvatas taevas leekidemöll ning lennuk sööstis tulelondina puude vahele.
Nädalaid ei julge ükski rjadavoi lõhkemata pommide väljale minna vaatama, mis sellest Tu-16Kst sai. Lõpuks minnakse. Midagi peale känkras metalli ei saanud. Nagu tavaliselt. Nagu kõikidel eelmistel kordadel. Nagu kõikidel järgmistel kordadel. Nu blin, sai ju ukaz antud, et ei kasuta lahingmoona - nihhuja_bljäät me toodame siin paekivist seda killustikku, urodõ_jptvoju_matt!!!Punakotka laastatud maa!
Loodus üritab uuesti. Igal kevadel ... jõudes sügisel tõdemuseni jälle ei tulnud midagi välja! Uuesti ja uuesti ja uuesti. Põleb kõik ära. Lähes 40 aastat jutti. 1992 aasta hilissuveni. Langevad pommid. Lõpupoole õnneks küll suhtkoht trotüülivaesed õppepommid. Ukaaz toimib, killustikku enam ei tehta.
2019
600+ orienteerujat - kunagi pole siin saartel nii palju inimesi korraga olnud.
Loodus üritab veelkord - viimased 25+ aastat on olnud lootust. Tärgata. Õitseda. Kasvada. Areneda. Loodus ei salli tühja kohta. Kus maapind lubab, on väändunud mingi arusaamatute puuliikidega lehtpuuvõsa - jube räga, oksad igas suunas, pooled põõsad külili, teised omavahel põimunud - ilge pugemine.
Lage lageda otsa - korralik pokumaa. Loodus ei salli konkreetsust, lage läheb sujuvalt üle võsaks, raba roostikuks, tee ... neid sisuliselt ei ole.
Kiviaiad - pikkades ridades korrapäraselt ... korrapäratult. Kivised ja tummad. Läbivalt.
Tuul vihiseb üle saarte. Vaheldumisi rahet ja vihma. Vesi igal pool, pori, augud, mättad, mätastel linnupesad, pesades munad.
Inimese moondunud ilumõistest hüljatud maa!
Metall maa all, maa peal, vees, kõikjal. Veiseid see ei sega, nemad närivad kõiketeadva ilmega rohtu. Vaatavad neid hulle, kes mööda tuuseldavad - mida pekki te rapsite niimoodi???!!!
Kompass paneb pidevalt kala - krt teab millest see on. Vaja vist väljavahetada.
rohi tuleb
rohi läheb
juured jäävad mulda
lehm sööb rohu
astub sohu
laukast tagasi ei tulda
Ravi on alanud. Loodus oskab ja toimetab. Omal tasasel hiilival moel. Nii vist ongi kõige parem, oskaks me mitte sekkuda. Esialgu.
Rahu hindav maa!
Linnarogainil oli joosta ikka väga kehva. Seekord võtsin kaasa käimiskepid - tõesti olid abiks. Eriti võssis, aitas jalgadele jääda. Ja kiirendas liikumist. Joosta on ikkagi väga sant. Liipadi-liipadi-liipadi. Enamus aega ikka kõndisime.Tahtsime väisata mõlemat saart, seetõttu ka planeering veidi ebaratsionaalne - selline matkajalik. Ei tahtnud ainult Väike-Pakriga piirduda.
 |
| Träkk |
KP38-96 oli tiba kõrini pidevast vees ulpimisest, jalgadel tiba külm ka, võtsime natsa liiga suure kaare. Maakera sisse olid kaevatud mingid käigud, millele kotkad polnudki korraliku mürsuga pihta saanud - hämmastav!!
KP56-62 träkk läks täiesti metsa. No kompass näitas 90 kraadi võssa - suurtel lagedatel on suunataju ka selline so-so, et kohe viga märgata ja jagada milline metsatukk nüüd kust paistab? Reaalselt - ma seisin paigal, ootasin kuni nõel seisma jääb ja panin suuna paika! Kiiret polnud. Ja mul ei ole maailma kõige kehvem kompass!! Aga väga valesti oli!! Lõppes jälle jubeda võsa ründamisega kui maastiku järgi ära jagasime, kuhu me päriselt liigume - aega kulus palju. Pidevalt. Väga palju ja vales suunas liikudes. Masendav!
Lõpupoole läks täiesti käest ära - KP34 oli soov võtta, aga ei saanud üldse aru, kus oleme ja kus see tee seal rannas on. Teele jõudsime, aru ei jaganud mismoodi ja millises kohas.
Aga Suur-Pakri põhjakallas oli ilus. Siledad suured paeplaadid. Kenasti liigutav. Tulepaak. Inimsilmale ilus. Sel hetkel on isegi ilm ilus!Muu ilu oli olnud enne meie aega. Kaua enne. Vist oli??
Suurte lootuste ja ootuste maa!
Tulemused siin.
Läbisime lähes 30km
aeg: 5:52.52
HD 46. koht
***************
P.S. See on uskumatu, mis töö olid Tiiu/Mairolt&Co @ libahunt ära teinud! Joonistada kaart, saada luba massidel kaitsealal tuuseldamiseks. Orgunnida 3 alust 3+3 korda sõitma saarele. Sõna "sadam" tekitab juba asjaajamise mõttes külmajudinaid. "Paldiski" lisab sellele ilmselt veel kõvasti vinti peale.
RESPECT!
Respect!
respect!
Ausalt. Meeletu ettevõtmine! Ma ei kujuta ette!!
***************
Pildid Libahundilt ja Merkalt. Tsitaadid H. Kink, A. Raukas, H. Runnel ja M. Kaldur erinevad teosed + populaarteaduslik ulme :-)
1 kommentaar:
Aitäh, Tarvo! Väga emotsionaalne lugemine! Ja tõesti tänud kiitmast: tüüpiline eestlane ju ei ütle kui midagi hästi on tehtud- sest see on norm. ...aga kui midagi nihu läheb - oi, küll siis antakse hagu : )
See Pakri saarte korraldus oli tõesti uskumatult keeruline ja ise ka lõpuks imestasime, et ikka pea kõik sujus ja toimis. Tahame ikka korraldada üritusi ju nii, et oleks midagi põnevat avastada ka endal. Seekord siis täiega!
Postita kommentaar