2018. aasta näitas selgelt, kuidas vääramatu järjekindlusega kõik muutub - kevadest saab suvi ja suvest sügis. Vääramatult!
Minu eas muutused ei pane enam rõõmsalt võdisema. Pigem vastupidi, muutused on ... kahtlased! Mina olen dinosaurus - see mulle ka ei meeldi, et ma dinosaurus olen ja ma ise seda muidugi ei usu. Aga ega minult keegi ei küsi ka - mis meeldib või mida usun. Juba mõnda aega.
haaaa - kargud pihku! Ja kas pole mitte noobel ürp!! |
Ei ole enam öiseid ega mõistliku pikkusega - no 6h, 8h, 12h jne. seiklusi. Silmini sood ja vööni jäävett ei anta, põlvini poris raba risti ületada ei lasta enam. Pehmoks on seiklussport läinud, panemiseks ma ütlen!!
Aga panna ma enam vist ikka ei jaksa?! Isegi läksime aasta tagasi penskarite klassi - lootuses, et loomad pangu seal tavaklassis edasi. Ei õnnestunud. Kõik loomad tulid penskariteks järgi ... aga panevad samamoodi edasi. Penskarite klassis! Ebailus!! See ei ole ju viisakas!
Nii ei saa enam rallit sõita! Midagi tuleb muuta! Sellises soliidses eas ei ole sünnis enam hullumeelselt ja teadlikult treenima ka hakata. Ja ega see ei aitaks ka, loomad treenivad niikuinii päevas 24h rohkem kui mina. Konstantselt. Kust nad selle aja ja tahtmise võtavad - aru ma ei mõista. Midagi muud tuleb ette võtta ... midagi hoopis teistsugust!
19. veebruar 2018, talv.
Täiesti ebajuhuslikult astun kuulsa ortopeed dr Kassi jutule. Juba üle aasta on parem puus kahtlaselt valus olnud. Vist isegi üle 2 aasta? Ei mäletagi enam. Segab kõvasti liikumist, jooksmisest ja orienteerumisest rääkimata, panna laseb järjest vähem. Võtab ikka täitsa lonkama, ise ei saa arugi enam, vist juba harjunud ... aga teised ütlevad, et kole on vaadata su lonkamist! Eriti kole pidi olema vaadata longates jooksmist. Valus on tõesti vahel. Nagu mingi tükk oleks vahel.
Röntgen näitas, et ... mul on 2 puusa - parem ja vasak. Muud ei näidanud midagi. MRT näitas, et parem puus üldse ei ole täielikult ordnungis, on kõvasti kulunud ja kõhr täitsa puruks pandud! Ma räägin, see panemine ei vii kuhugi - o-oskust on ikka vaja!
Mis ma selle teadmisega siis nüüd peale hakkan? No et puus on pekkis ... igas mõttes. Dr Kass ütles, et vaatame sügisel - las niikaua olla ikka see Jumalast antud - see ikka on ergonoomiliselt sobivam ja seda pärast enam tagasi ei saa. Niimoodi ütles - tark mees!!
Suvi 2018.
Proovin anda veel nii palju o- ja seiklusspordile valu kui saab. Tahan veel viimaseid kordi PANNA!!! Tihtipeale väga ei saanud, sest jalg kadus vahel äkitsi alt. Sellise rõntske valusähvatuse saatel. Alguses ainult joostes, pärast ka käies. Ibukaga ... ei, ibukatega kannatas panna ... no niimoodi rahulikumalt. Ilma väga harva. Kui, siis alates kuuendast tunnist. No kui pepu soojaks sai - liikumisaparaadi tööle - silma ruutu - pildi tasku. Siis toimis päris hästi. Vahel.
Sügis tuli lõpuks kätte, lehed langesid, karu vajus tuttu ... olles enne hirmutanud kaarditegijaid. Metsaradadel ja võssis sai päris selgeks, nii enam edasi minna ei saa! Noored võidavad kõik ära! Mina ei võida enam midagi, ei püsi kannul!!
Härra kääris käised üles ja ütles "okei, saagu sulle siis selline jublunn! Sea ennast valmis opiks, helistan, kui aja leian sinu jaoks."
Aeg leiti ...
Aeg leiti ...
21. november, umbes kell 11 - lühike lõige kirurgile
Julm nimekiri |
Kõik järgnev toimub umbes tunni aja sees.
Võtad kägaras looteasendi, selga tehakse süst ... mis on valuvaigistav, et teha teine süst, mis tuimestab sinu alakeha - spinaalanesteesiaks nimetatakse. Kujuures nahale puutetundlikkus jääb. Aga valu absoluutselt ei tunne.
Ise oled sellises pool ärkvel/pool unes segases seisundis. Nagu kuuled ja tunned, et miskit toimub. Keegi nagu pintseldaks selga. Nagu skalpell jookseks sirinal alla mööda külge - nahk tunnetab kõike, aga sa ei oska seda endaga kokkupanna. Ei näe ka midagi. Mõtled unistavalt, et kas nad teevad seda minuga või toimub see kusagil mujal. Mõnus on olla. Soe. Hapnikumask näol, naeratus tuleb peale. Kuuled kuidas relakas tõmmatakse käima ...
"ilmselt nad ikka saevad nüüd minu reieluu pead küljest ära???"
Mingil hetkel kuuled, kuidas haamriga antakse kõmmdi vastu mingit metalset asja, võdin käib läbi kere:
"nüüd nad vist taovad puusa proteesi otsa reieluu sisse, ilmselt ikka minul??"
Uus latakas haamriga, uus võdin läbi kere:
"vist taovad seda metallist kaussi sinna vaagnaluusse? Ei taha hästi mahtuda? Või ei jää kinni? Mingist küljest on olukord isegi põnev, tahaks rohkem näha!"
Kirurg teeb tükitööd! Enne märgitakse peale, millist puusa lõigata. Et ei eksiks! Muidugi võib kõikidele muudele lähedalolevatele kehaosadele markeriga kirjutada "ÄRA NÄPI!" |
Hiljem leiad sa haigusloost umbes sellise kokkuvõtliku kirjelduse tolle tunniajase tegevuse kohta:
2g tsüklokaproonhapet 2h enne op'i. Spinaalanesteesias haige küliliasendis vasakul küljel tehtud parema puusa projektsioonil tagumine lõige. Puusaliiges avandatud. ...kõõlused võetud hoideniitidele. Puusaliiges nihestatud taha. Reiekael saetud põiksõrm torch kõrgemalt. Atsetaabulum riimitud suuruseni 60 ja sisestatud ... vaagnakomponent no 60/MM cluster holes paigale. Reiekanal avatud, raspeldatud suuruseni 13 ja sisestatud VerSys reiekomponent No13FMT standard kanalisse. ... sobiv CoCr nupp 36/0/M. Protees reponeeritud paigale. Kõõluste tagasikinnitamine õmblusega. Haav suletud kihiti.
Nummi! Tegevus, nagu ka kirjeldus, on umbes sama kiretu, kui paigaldaks peldikusse tahajooksuga noname odavat Tšehhi potti ... mis ei taha hästi sobituda, aga pannakse probleemideta klappima.
Arstid on ikka profid, RESPECT!!!
Sama päev, 1 - 4 tundi hiljem - Recovery
Laman umbes 4 tundi opijärgses recoveri palatis. Aeg möödub enamasti magades. Kohati aetakse üles ja palutakse varbaid liigutada.
???
Sel hetkel sa vist natuke hoomad, mida võivad tunda inimesed, kes on alakehast halvatud. Sa mõtled, et ma liigutaks varbaid. Midagi ei juhtu. Kusjuures sa ei saa isegi aru, kas sa proovisid neid liigutada. Kuskil puusadest allpool kaob kõik ära, seal ei ole mitte midagi. Nagu ausalt - MITTE MIDAGI!!! Mingit tagasisidet ka ei tule - no sellest, et kas varbad liikusid või ei. Mitte midagi. Väga õõvastav on tunda mingit tunnet .... mida sa ei tunne. Sa saad ainult aru, et midagi on väga valesti, aga sul puudub info ja igasugune aimdus kus midagi valesti on.
Kas selle saab õigeks?
Millal ja mida teha, et õigeks saaks??
Halenaljakalt totter ja äralibisev tunne on. Mingit tahet maailma muuta või usku "krt. ma olen mees, ma saan kõigega hakkama!! absoluutselt ei ole. Vajud pidevalt mingisse poolteadvusetusesse äraolekusse, taas ja taas ja taas. Näed ..., ei, elad täiega läbi mingeid sürreaalseid horrorsüžeesid. Aru ei saa, kas see oled seal sina ja kas see ikka toimub päriselt?
Selline poolpohhui mugav fiiling on - natuke on kõigest savi ja juurelda millegi üle ei viitsi - kogu maailm on mingis sinust sõltumatus aeglaselt venivas kulgemises. Silmi avades ei suuda hoomata, kas möödunud on 10 minutit, 3 tundi või juba terve päev - ajataju on olematu. Ja silmi avad ka ainult enda nime hüüdmise peale tegelikult :-)
Selline vigur, CoCr endoprotees |
Lõikuse nüanssidesse ei süveneta.
Inimesed ei usu, et kõik ok on; osad ei mäleta enda nime; osad ei taha rohkem elada; osad on veendunud, et nad on surnud ja osad tahavad kohe ja praegu kuhugi joosta. Seltskond on kirju, saal on suur ja iga haige kohta on umbes 0,2 õde. Patsiendid vahelduvad - kes saab pildi ette, see viiakse tavapalatisse ära, tema asemele tuuakse uus kodanik. Elu keeb.
Iga õde käib järjest, uuesti ja uuesti oma hoolealuseid läbi, hüüab nime, sa üritad silmad avada, palutakse varbaid liigutada, jalga tõsta - mitte midagi!
Õde vaatab sulle silma, sa üritad mingit huumorit teha: "palun märkige maha 50m rada, tahan elu tippmarki joosta!" - õde naeratab, surub veenikateetrisse järgmise doosi morfiini ja ütleb: "küll sa jõuad, kõik on hästi!"
Naeratus näol vajud uuesti kuhugi sumbuursesse ja pehmesse paralleeleksistentsi. Läbi udu kuuled, kuidas suhtlus käib eesti, vene, inglise ja vist hispaania keeles.
Umbes 3-4 tunni pärast liiguvad sul varbad, sa saad jalgu tõsta, ennast keerata - kõik toimib! Tegelikult pole sul mitte muhvigi viga ... võrreldes kodanikega kõrvalvoodis! Midagi otseselt ei valuta ka, selle eest hoolitseb korralik kogus morfiini - sind sõidutatakse tavapalatisse. Sinu asemele tuuakse recoverysse miski uus tüüp.
Kõik toimib nagu kellavärk, sissetöötanud täpsusega, veatult - 24/7 ja 365(6) päeva aastas. Kättesaadavatele andmetele (TAI statistika ja PERHi arengukava) tuginedes tehakse PERHis ligikaudu 30 000 oppi aastas (statsionaar, päevakirurgia, EMO jne.) - tiba alla 100 opi päevas, üle 4 opi tunnis! Päris korralik liinitöö :-)
Vaatamata pidevale püstijala sebimisele, ziljonile patsiendi soovile - mis tõesti on kohati ülimalt eriskummalised - ükski õde ei ärritu, kui peab kahekümnendat korda järjest seletama, et ei ole mõistlik peale oppi voodist välja karata, et kaugele üldiselt ei jõua! Või et isegi, kui ei taha praegu enam elada, siis tasuks ikka proovida - mõne aja pärast võib see soov tagasi tulla.
Rahulikult seletavad, korduvalt, kõikidele, väga veenvalt, naeratusega - 24/7. Respect!
voila ma seisan!!! enda jalgadel .... no peaaegu |
Krt, ma ei suuda enam lamada selili!! Ikka kohe sigavalus on kogu kere!! Nagu ausalt. 24h ainult selili lamamine ei ole normaalne. Mul on mõlemad jalad surnud ja puusad löövad tuld. Morfiini nii palju ei anta, et ma magada öösel saaksin, lisaks ei aita morfiin ärasurnud jalgade vastu - seal lihtsalt veri eriti ei liigu. Virelen õudu ja õõva täis öö hommikuks.
Hommikul palutakse mind püsti ja antakse ette rulaator - "okei, kõnni siis, kui lamada ei saa!"
Eeeeee
aaaaa
mmmmida???!!
Dziisas! See ei ole ju võimalik, mul pole ju paremat jalga!
Tegelikult on küll võimalik. Kõik on mõtlemises kinni. Esimesed sammud näevad välja rohkem lohisemise moodi, kuid ... ohoooo ..... pekki, ma liigun siiski!!!!
Veel päev hiljem - 23. oktoober -
"Kuule proovi karkudega, kaua sa veered siin rulaatori otsas!"
???? aaaa ..... eeeee .... okei!
Taas on palju kinni mõtlemises. Tegelikult saab sellele jalale toetuda küll. Kui midagi on valus, siis see on haav. Metall ja luu iseenesest ei saa ju valutada :-)
Ükski öö eriti magada ei saa, ilmselt tänu korralikule igaõhtusele morfiiniannusele on une asemel taas mingid ebareaalsed filmid riiulitelt "November" ja "Saag". Novembrit linastub igal ööl vähemalt 3 uut osa, Saagi lastakse reklaamide asemel. Ainuke asend on selili - no kaua sa jaksad!!?
Elust sanatooriumis
Tänapäeva haigla statsionaar on tegelikult puhkus sanatooriumis. Nagu täiega. Vähemalt sellist sorti opi puhul. Neljane palat, 3 vana on eestlased, mitte eriti pealetükkivad, küll aga hea huumorisoonega. Neljas ... vene vend .... kuulab läpakast järjepidevalt vene versiooni Kertši väina konfliktist, häälega! Teisel päeval saab meil kõigil kõrini, installin talle kõrvaklapid - ohkame kõik kergendatult.
Toidetakse 3 korda päevas. Kusjuures toit on täiesti tasemel. Sa ei ootagi ju haiglast miskit gurmeeshit'i lavendlimeega. No mina küll ei oota. Ja esimestel päevadel sa pigem ei oota üldse mingit sööki, endagagi on piisavalt sahmerdamist, päriselt!!
Toit on täiesti okei maitsega (või siis on mõni asi suht maitsevaba, mis ka ei häiri) ja see on üsna vaheldusrikas. Ma olen õnneks söögi suhtes vähevaliv (nõukaaegse kasvatusega - sisuliselt sünnib kõik süüa, raskel ajal on konn ka kala elik tõuk liha ning ketšupi ja Vegetaga kõlbab ka penot nosida) - mind haiglatoit igatahes üllatab meeldivalt. Tõenäoliselt on paika pandud rasvade/valkude/ süsivesikute vajadus ja siis on neile numbritele toidu kuju antud. Aga see on päris hästi välja tulnud. Prae kõrval on salat, hommikul pudru (mille maitset ma ei tea, kuna pudru ma eriti ei himusta ja nii näljas ma veel ei olnud et ohtralt putru süüa.) ja jogurt/võileib, õhtul täiesti korralik pakitee, mõnikord ka õun/banaan. Väga okei .... arvestades, et päev haiglas maksab ravikindlustusega patsiendile 2,5€!!
Lisaks soe tuba, tänapäevane voodi, mida saab puldiga kõikvõimalikesse asenditesse kokku
maksakaste, peedisalat i kompot. täiesti söödav, nämmm! |
Päevakava on sulnilt rutiinne - tabletid/kraadimine/söök/ magamine/lugemine/jalutamine - kõik toimub mingil hetkel, emalikku kindlustunnet tekitava vääramatu järjekindlusega.
Magamine suvalisel hetkel kuulub raudselt päevakavva. Ja jalutamine, isegi kui sa väga ei tahaks - tuleb jalutada nii palju, kui vähegi suudad ennast üle voodiserva lükata. Alguses on horisontaal/vertikaal asendite vahetamine üleloomulik pingutus, mis võtab higiseks. Ja näo virilalt krimpsu. Üritad neid hetki optimeerida - kui lebad, siis lebad, kui oled püsti, siis jalutad. Pulsi kaotuseni!
Arusaadavalt on sinu osakonna koridor treeningrajana pehmelt öeldes tagasihoidlike võimalustega. Uudsus, võlu, uued väljakutsed ja lummavad vaated - ammenduvad lähes esimeste tundidega. Sa teed ringe ümber liftiboksi ja mustapesukärude - mõlemat pidi tükki 10 ... ja siis veel 10, kõnnid diagonaalis, ellipsitena või sik-sakki, tekitades õdede näole kõikenäinud naeratuse - aga väga põnev üsna varsti enam ei ole.
Sa hakkad avastama treppe - 8. korruselt alla ja tagasi - no neid on üsna palju. Ja inimesi liigub treppidel ka üsna palju, kõik ilma karkudeta. Kitlitega arstide näole ei tekita su komberdamine mingit emotsiooni, teised inimesed vaatavad tiba kahtlaselt. Õnneks haletsema ei hakka, keegi ei kiida ka. Aga ise tunned, et oled tõeline mees, kõikvõimas. Ja sinust kõvem mees on ainult jääkaru!
Ajuti sa eksid PERH'i peal ära ja satud kuhugi treppidele, kust sa ei saa välja, kuna uksed avanevad ainult kaardiga :-)
Lugemine on ka väga brå tegevus ... statsionaarne ja võimaldab vahepeal silma kinni lasta.
WC's sa alguses ei julge väga käia - peale selle, et see on üks igavene komberdamise ja oigamapaneva jahmerdamisega algav ja lõppev protseduur ... ka esimene kusemine ehmatab sul hinge kinni - uriin on nimelt värvuselt kuskil Saku Tumeda ja Belgia kloostriõlle vahepeal. Enne ei ole sellist näinud, vaatad seda ja mõtled, et mida hekki!!??? Ilmselgelt igahommikune, -lõunane ja -õhtune tabletiports annab siin oma kordumatu nüansi. Ja tabletivalikut siin on - valuvaigistid (alguses morfiin, hiljem tramadool), verevedeldajad, mao limaskesta kaitsjad jne. jne. Mingi vegan ökokokteil see ei ole, aga teeb oma töö! :-)
Suutsin selle 8 päeva jooksul läbi lugeda 5 osa Indrek Hargla loodud apteeker Melchior Wakenstede krimkadest. Tegelikult on need päris head lood. Mõned kippusid veits venima ja mõni läks ajuti väga ulmeks, aga ... mulle meeldis! Just see 15. sajandi linnainimese eluolu kirjeldamine ning Jumalasõna maailmas elamise kirjeldus. Täitsa nii see võiski olla. Tegelikult tõenäoliselt päris nii siiski ei olnud, kuid väga hästi loetavad on need raamatud indeed!. Suutsin täiesti mõista tolleaegsete kodanike mõtlemist ja käitumist - selles oli vägagi selget loogikat!
Ojaa, PERH'i statsionaar on päris mugav sanatoorium :-)
29.nov.2018
Visati mind haiglast välja. Mine koju! Kõtt!
Päev hiljem jalutasin 1,5h õues. Ühe karguga. Teoreetiliselt saaks ka ilma karkudeta liikuda, aga see võtab lonkama. Ja longata ei tohi. Niiet aega veel on. 6-8 nädalat tuleb sisuliselt lihtsalt oodata, kuni natukenegi miskit kinni kasvaks seal pepus. Siis võiks juba veloergomeetrit vändata ja ujumisliigutusi teha.
Aga see 1,5 tundi looduses jalutamist võttis päris läbi. Väiksemgi tõus oli ikka raske. Haiget jalga väga ette tõsta ei jõua ja siis teedki selliseid poolteist samme .... ja vääääga lühikesi. Ja vääääga aeglaselt! Tundub, et ühel jalal on lihased täiesti kadunud, lihtsalt ei jaksa seda liigutada.
Autoga sõitmine on ka valusavõitu - mitte puusa liikuvuse pärast, millest arstid räägivad - see liigub mul vabalt igas suunas - aga seetõttu, et haav on täpselt selle kohapeal, millega sa toetud istmele. Ja see on vägagi ebameeldiv!
Peatselt tunnen, et ma siiski olen mees, kõikvõimas, ja minust võimsam mees on ainult jääkaru. Lähen poodi, seejärel kraban 2 kotti - ühe sülle ja teise kätte - üritan ilma karguta kolmandale korrusele ronida. Esimesel trepil saan juba aru, et .... nüüd sai natuke liiga suur ports ettevõetud. Aga rapsin teiseni ära. Hambad ristis kõigun ja komberdangi. Trepimademel läheb süles olev paberkott puruks, instinktiivselt sirutan haige jala ette, et kott põrandale, pudelid puruks ei kukuks. Kott kukub vastu põlve, siis labajalale ja siis veerevad kõik asjad mööda koridori laiali. Katki ei lähe midagi ....
.... ainult räme valu käib läbi põlve ja kogu jala - röögatan korra ja ehmatan ennast kangeks!
Nii ma seal siis seisan, hiirvaikselt, ühe jala peal, haiget jalga liigutada ei julge, hingata ka ei julge, kohe päris pikalt ei julge. Tasapisi hakkab kohale jõudma reaalsus:
kurrrrat nüüd läks vist katki väää?????
Pekki oli mul vaja siin rapsida!!
Krrrrrt nii ei tehta ju, ausalt, see ei ole naljakas üldse mitte!!
Pekki pekki pekki pekki pekkiiiiiii!!!!!
....
Vaikselt toetan jala maha, liigutan, tunnetan elu paratamatust. Valus on, aga liigub!! Ilmselt päris välja ei tulnud see polt pesast õnneks, uuuhhh, oli õnne!!! Liipan kuidagi käetoe najal tuppa, siis uue kotiga alla, koristan koridori ja uuesti üles tuppa. Pilt on hõre, enesetunne jube sant ja valus. Higi lahmab!!
Kõik proteesiomanikud saavad haiglas korraliku loengu koos brošüüride ja näidetega sellest, kui kergelt endoprotees pesast välja tuleb, millised liigutused on lubamatud kogu eluks ja millised liigutused on ohtlikud esimese paari kuu jooksul. Kuidas tuleb magada padi jalgevahel ja tõsta mõlemat jalga korraga. Mitte kummarduda ega järsult pöörata jne. jne. jne. Kõik see käib silmade-eest läbi. Võtab mõtlikuks, tõmbab tõsiseks, elu pole enam nii lill!
Läks vist seekord õnneks, enam ei rabele eksole!!
Meenub dr Kassi räägitud lugu memmest, kes läks peale puusaoppi koju, kus teda ootasid 5 koera. Kutsud olid igati rõõmsad perenaise taasnägemisest, kruttisid talle rihma ümber jalgade ja tõmbasid laksuga pikali ... lohistasid mööda tuba ka natsa! Memm viidi purunenud proteesi ja puusaluuga haiglasse tagasi. Lugu juhtus teisel päeval peale haiglast väljasaamist!!
Päris pentsik pala!!
"Elu on vigade kogumine," ütleb Ets
Ei saa mitte rohkem nõus olla. Peaasi, kui need vead fataalsed ei oleks! Eks õnne peab ka olema :-)
Seniks elame vaikselt edasi - plekist puusaga.
Jää-öö-o vol 4,
Näärilaks,
Linnaorienteerumise Jõulujooks,
kogu selle aasta suusatamise esto- ja maailmaloppet,
xdreamid,
rogainid,
....
kõike seda saan mina nüüd jälgida tribüünilt või telekast - kas pole mugav??
6 kuud öeldakse. Nunuh, eks me näe!
Dets. keskpaik 2018, opil ärasaetud puusaliigest on pikalt uurinud patoloog (kes on mittejuhuslikult mu isa), histoloogiline leid:
Reieluu pea peaks olema kõvast luukoest, mille peal on kõhr. Kõhr annab siis liigestes vajaliku jäikuse ja samas elastsuse, mida luukuide ei oma. Mul miskipärast oli kõhrestunud ka reieluu pea osaliselt (õige kõhre alt). Või siis kui mõelda, et luukude tekkib kõhrkoe luustumisena, siis mul oli tekkinud miski error. Samas ... 40 aastat oli süsteem töötanud ja suhtkoht kõva valu saanud, järelikult oli luukude seal ikka enne olnud. Kuna kõhrkude on pehmem, siis oli see sissevajunud ning sellega koos ka selle peal olnud normaalne kõhr. Oli tekkinud konkreetne auk, millelt kõhr oli sisuliselt kaanena lahti ja katki. See siis tegigi konkreetselt liikudes valu, kui jõuõlg selles suunas mõjus. Miks reieluu pea luukude oli osaliselt asendunud kõhrega ... seda tänapäeva meditsiin ei ole suuteline veel ütlema!9.detsember - läheme Merkaga Harkusse jalutama, pean ju oma puusa liigutama. Kark kenasti käes, rajad on rõntskelt jääs ja ma valin pigem metsaserva liipamiseks. Kuradi libe on! Merka leiab põõsast ülla-ülla KP tähise. Läheme vaatame lähemalt - komberdan karguga üle mätaste - on tegemist! Selgub, et Harkus on Linnaorienteerumise advendirada maha märgitud - igas KP's on kaardifragment järgmise KP'ga.
Vaatame Merkaga teineteisele otsa - lõbus äratundmisrõõm - krt teeme ära selle raja!!
Asume järgmist KP'd võtma.
Ja siis järgmist
Ja siis veel järgmist ...
Karguga põõsaste vahel - no on nikerdamist, igasugu sodi takerdub selle otsa ja kohati vajub pidemini rabasamblasse. Samas ... kraavide ületamisel on kark abiks. Hüpata ma ei julge, torkan kõigepealt kargu kraavipõhja - kui peab, siis kõigun selle najal üle, kui vajub pidemeni sisse - otsin uue koha. Lõbus! Ja väsitav.
On sebimist. Kohe korralikult! Metallpuusaga jalg on jube nõrk, tõusu ei jõua see hästi võtta - no lihtsalt ei tõuse maast. Terve jalaga astun üles ja poolikuga kõrvale - niimoodi poolteist, poolteist. Üle kraavi peab ka astuma terve jalg ees, muidu ... no ei pea hooga liikuvale keharaskusele vastu katkine jalg.
Mõned korrad unustan selle ära, astun vale jalaga ... on natuke valus. Kark päästab põlvilivajumast. Või millestki hullemast. Kohati mõtlen, et kui arstid seda nüüd näeks, ma saaks rämedalt peksa!! 6 nädalat ei tohtinud muud teha kui vaikselt mööda siledat pinda käia - ma lähen 2,5 nädalat peale oppi Harku turbarappa orienteeruma!! Tiba ebanormaalne ilmselt???
Kuna alustasime kuskil poolepealt, siis finišiKP tuli suhtkoht kiirelt. Viimase võtmiseks on vaja ületada üks laiem kraav ... kus saab ikka pahkluuni vees solistada. Ringi ei lähe - kark külma ei tunne ja vees ei roosteta ... küll aga jalgadel on sigakülm!!
Loomulikult teeme otsa ka raja algusosa. Ja o-viga teeme ka - no ei jäänud meelde täpselt KP asukoht ja panime
veits viltu. Tuleme tagasi KP'sse ja vaatame uuesti järgmise KP asukohta. Teisel ringil läheme täpselt.
Paar KP'd lõpuni ja mul keps täitsa läbi. Ise olen ka üsna läbi. Ja puus annab mõista, et ... eri krdi idioodi külge olen sattunud, aru ma ei või!!!
Lõpuks on kõik KP'd väisatud, vajun autosse - puus ikka veits valutab sellest rahmimisest. Ikka korralikult.
Rada oli kuskil 3,7 km linnulendu, me rapsisime 8,7 km, milleks kulus 2,5 tundi :-)
6 kommentaari:
Ai kui hea lugu!
Nuuh, umbes nii see kõik välja nägi. Hardi Raiend rääkis mulle enne enda kogemused ära - päris elu oli ikkagi hoopis teistsugune :-)
No, said nüüd 13 aastat hiljem mu jalaluu murdmise loole ära panna. Hooga! Tubli, hea kirjutis :D
Su jalaluu lugu Rennes, mõlkus mul haiglas meeles küll, ei salga! :-)
Jõudu edaspidiseks Tarvo! Ja tore, et oma loo ikka kirja panid ja loodan, et see on viimane lugu, mida sa sellel teemal kirjutama pead. O-tüüpi rogaine on tulevikus tõenäoliselt lihtsam leida põhjanaabirte juurest kui siit.
Nu jaa … Täiega pingesse läksin lugedes - millega see kõik küll lõppeb. Aga elus oled. Jõudu kokkukasvamisel!
Postita kommentaar