45. Tartu marafonski beg

18.02.2018

Selle aasta TM oli tõsine marafonski beg - sõna otseses mõttes!

Olin suutnud suusad väga, väga korralikult määrida mittelibisemisele. Sajaga, kohe ikka täielikult! Ma ei tea, mis valesti läks, aga rajal olin konkurentsitult kõige kehvema lippamisega vend.

Erit mõruks tegi meele see, kui üks vana tõsises retrostiilis kostüümis ja Visu Ekstra puusuusaga - jah, just - PUUSUUSAGA - minust laskumises sujuvalt mööda tuhises. Tema oli laskumisasendis, mina andsin paaristõukeid. Nagu postist!!

Lõpupoole ma isegi ei morjendunud enam, ise tegin ju! Laskumistel sain täiega tappa, tõusudel võtsin tasapisi järele jälle - panin Klaebot. Täiega. Ja jõudsin! Suusk pidas imehästi kuni lõpuni, jooksin kõiki tõuse viimasel 20 kildil.

Algusest - lund ju täiesti oli, täpselt nii palju, et sõita sai. Elva poolne ots oli vähe karvasem, aga ei hullu.

Alguse minek oli raske. Kohe väga rasked olid esimesed 20 kilti - olin väsinud, täiesti läbi, üsna stardist alates. Tundus juba, et ma alla 6 tunni täna sinna Elvasse ikka kuidagi ei jõua, kohutav!

Kuskil keskel läks nagu paremaks, ilmselt läks eelmise õhtu peoväsimus üle :-)

Palu TP'st alates sai sõitma hakatud - rada soosis vahelduvat ja see tuli mul kenasti välja, paremini kui teistel.
Nii ma siis kulgesingi - laskumistel sain rämedalt lossi, aga lausikul-tõusudel vajutasin pisitasa järgi. Tõusudel olin kohe kordades kiirem ja võimsam kui kaasvõistlejad.
Lõpuni välja, mingit hullu väsimust ei tulnudki, enne tuli finiš.

Tulemused TM'i lehel:
aeg: 5:25.26
koht: 1705

Seekord siis sedamoodi.
Võrreldes igasugu Vasa ja Marcia radadega - TM'i rada on raske! Päriselt ka! Aga ilus - puutumatu loodus. Ja mõnusalt lai, ei ole eriliost trügimist. Sel aastal tundus, et inimesed julgevad ka mäest alla sõita, sahka väga ei pandudki. Ja rajad kestsid sisuliselt lõpuni, kuigi oli suhtkoht värske ja pudine lumi.

Loodame, et tuleb veel neid talvesid, kus õiget TM'i rada saab sõita - see Tehvandi ringide kütmine TM'i pähe on ülijabur!


════════════════════════════════════

Päev peale TM'i käisin dr. Ants Kassi jutul oma parema puusa MTR'i tulemuste osas.
Röntgen suurt midagi ei näidanud, küll aga magnettomograaf - sellest protseduurist ma võiks vist kirjutada pika jutu - jah, mulle ei meeldi roomata ülikitsastes kinnistes koobastes, kuid ma ei arvanud, et ma eriline klaustrofoobik oleks. No veits ikka olen küll! Päris ebameeldiv oli, õnneks ma ei olnud päris üleni seal masinas - valgus paistis. Tänu sellele suutsin ennast jõu ja mõistusega seekord talitseda. Raske oli! Rohkem ei taha.
Lähes tund aega liikumatult lebada ja kalustrofoobiat taluda - see on korralik pingutus!

Nüüd aga tulemustest ...
mnjah ...
mnjah ...
mnjah ...
parema puusaliigese artroos

Asjalood on sedapsi, et ... selle parema reieluu peaga ... väga pikalt enam maad ei mõõda. Sisuliselt on reieluu peas korralik kulunud tilgakujuline "auk", mis asub täpselt mööda jõutelge. Sellest ka kõndimisel äkilised valud puusas teatud asendis. Kord on ja kord ei ole valus. Pean möönma, et viimased pool aastat on siiski üsna pidevalt olnud see hetk, kus tuikav valu võtab lonkama.

Dr. Kass: "ma ei ole veel oma elus näinud, et selline asi ära paraneks!"

Eestvaade, parema reieluu peas
(mis pildil on vasakul) on umbes
selline kulumine, nagu
valgega joonistatud.
Röntgenpilt võetud suvalt internetist -
ei ole minu vaagen!

Lisades veel: "aga kohe mul käed ei sügele oppi tegemast. Las praegu veel olla, kõhr on okei, teeme 8 kuu/aasta pärast pildi ja siis otsustame. 
Jumala poolt antu on ikkagi Jumala poolt antu ja seda tagasi pärast enam ei saa, seega ärme kiirusta. Aga asendada see mingil hetkel tuleb, see on ka selge! 
Soositud on igasugused libistavad liigutused - suusatamine, uisutamine, ujumine jne. Aga põrutust ei soovita - näiteks jooksmine kindlasti hästi ei mõju!

47 aastat pidas vastu.
Ilma remondita. Nüüd sai siis antud aeg otsa.
C'est La Vie!