Uiskudega metsas ... Jää-Öö-O Vol.2

13. detsember 2016
Kurgla arhailistel turbatiikidel

Träkk

Lund ei ole.
Külma nagu oleks ja vesi loikudel on muutunud tahkemaks - julgemad vennad tõmbavad Männiku karjääridel juba pikemaid ringe, kohatiste suplustega vist :-)
Vaatasin isegi oma Tamperest võidetud matkauiske ja haudusin plaani, et kuhu ja kuidas tritsutama minna.

Ja siis ..
... ACE tiim kasutas ilma ja tegi orienteerumise uiskudel elik Jää-Öö-O. Eelmise aasta üritusele ma ei jõudnud, aga olla olnud äge. Seekordne koht oli jah ... omaette põnev .... aaaaga minumeelest natuke liiga tahke - see tähendab, et jooksmist mööda selget rabametsa uisud jalas, oli rohkem kui oleks oodanud.
Vaadates träkki, siis ka Ets ei liikunud eriti teisiti ja ilmselt ka esiotsa ässad ei suutnud igale poole jääd manada.

Otsustasin rahulikult võtta ja valida küll pika raja, aga päevaku formaadis, ehk siis ühisstarti ässadega joonele ei läinud. Tiksusime hoopis Merkaga raja rahulikult läbi, uisutada on ju äge! Lobisesime ja viskasime huumorit (tähendab enamus huumorit oli suhtkoht ühepoolne muidugi as usual :-) Laenatud SI-pulk küll Air-reziimis ei toiminud, aga see oli kõige väiksem mure.

Algus alumisel tiigil oli täitsa okei uisurada ja kraavivaheliste metsaribade ületamine oli puhas fun. Edasi läks uisu/jooksu suhe juba natuke kahtlaseks. Üleminek alumise ja ülemise tiigi vahel oli 100+ metra selget jooksu maismaal. Ja seejärel roostiku murdmine, kus ka jääd suhtkoht vähe oli.
KP 36-73 ja tagasi oli taas selge metsamurdmine, seal nagu polnud variantigi vaikselt läbilibistada. Samamoodi KP 39-40 ja sealt tagasi - jälle puhas mets ilma igasuguse jääribata. Võssis pehmes turbasamblas oli muidugi omamoodi tore uiskudega tasakaalu säilitada ja paterdada, aga ... kas nüüd just sellises koguses.

Sai sattutud ka mõnele lahtisele kopraaugule, ühe veerel sain napilt pidama enne suplsatust. Õnneks päris nii ei läinud nagu Etsil eelmainitud blogis, ilmselt on sellised kogemused ainult tugevatele määratud!!

Lõpupool oli taas uisutamise teema - sai kiirest liikumisest mõnu tunda - uisutamine on ikka täitsa minu ala!! Tegelikult oli igati tore ja lõõgastav üritus - täname!! Lõkkevorstid ja tilgake VanaTallinnat kukkusid täpselt õigesse auku!
Tulemused siin.

Ahjaa, pean siinkohas mainima, et komposiitkerega uiskudega siiski ei tasuks metsa minna. Või siis hoidke oma kehakaal oluliselt allpool kolmekohalist numbrit.

Nimelt minu üks OAC Prophet nägi välja selline nagu piltidel näha. Ma täpselt ei saanud aru, millal see juhtus, igatahes viimaste punnide uisuträkil oli selgelt tunda, et vasak uisk jookseb kuidagi ebaloomulikult.

No nüüd tuleb siis vaadata, kas klaasriide ja vana hea EPO-liimi ning osavate näppudega annab siin tegusid teha - sõidetavaks vast ikka saab, tera on ju iseenesest terve ja annab painutada sirgeks tagasi. Kas ka pidama jääb .... no kaeme perra!
******

Purustatud uiskude parandus ülekaalulistele

Miskipärast pole enam poodides saada vana-kooli EPO't ... tähendab on midagi, aga nii imeväikesed tuubid, et nutt tuleb peale. Mingeid tänapäeva kahekomponentseid sogasid on ... aga no midagi ei saa nõukaaegse EPO vastu!!

Esimene & teine kiht

Lõikasin siis sassis-kiulisest klaasriidest parajad tükid, määrisin ja sahmisin ja panin kaks kihti klaasriiet koos EPOga mõlemale poole (vt. pilti). Et miks sassiskiulist? Väidetavalt (ja selles on mingi loogika!!) peaks jääma tugevam, kui kiudude suund on risti-rästi. Muidugi olin liimi ja klaasriide kiududega üleni koos nagu kurat - see sigudik ju kleebib ennast igale poole - kohutav!

Lasin kuivada päevakese. lihvisin nii siledaks kui sain - see on ju keeruline - üritad ju liivapaberiga vastu tera mitte minna, see saadan läheb kohe nüriks ju - tõmbad kandid maha niiet siriseb. No ikka paar korda läksin :-(  Lõikasin lõpuks tera puhtaks ... ja avastasin, et ma päris sirgeks ikka ei saanud seda ... nuuks, nuuks. Aga noh, sõita vast saab.

kolmas kiht

Siis Noorest Tehnikust (oi see on ikka üks väärt pood just seal Luise tänaval, kuigi ka neil korralikku EPO't ei olnud) korrapärase kiuga klaasriie - et pind siledam ja ilusam jääks.

Tükid valmislõigatud, uuesti EPO taldrikule laiali, kinniti sisse ... ja siis juhtus müstifikatsioon!! Segasin ilusti sassi liimi ja kinniti, panin korraks pulga kõrvale, et uisku paremasse asendisse sättida, haarasin uuesti pulga ja ... EPO oli kivistunud! Nagu reaalselt - umbes 30 sekiga muutus minu silmade all ühtlaseks klimbiks, mida määrida ei saanud enam mingi valemiga ... nagu WHAAAATTT!!?? Kus kurat nüüd kiire hakkas kulla liim??

Valmis!!

Uus tuub ja üritasin siis segada juba uisu peal ... see oli viimane tuub ka!
Sain hakkama!
Jõudsin veel peale ka ühe kihi tõmmata ja ära siluda.
Kuivama!

Krt. järgmisel hommikul alles kleepus reipasti - no vana nali, lapsepõlves ka jäi EPO alati pikalt kergelt kleepuma, siis pidi silmajärgi seda kinnitit ju doseerima. Nüüd on 1:1 ... ja ikka kleepub igavesti :-)

Ahh savi!! Aeg polnud oodata, Männiku ootas! Tõmbasin veel musta aerosool-sprayga üle - see õnneks kuivab kiirelt - ja startisin Männikule.
Kohapeale jõudes oli värv kuivanud ja peale seda kui ta tera alt oli mahakulunud, hakkas ka uisk libisema :-)
Tehtud!
Kõige ilusam ei ole, aga sõita saab kenasti!

Deemnd ai'm guud!!