Kontrollaeg: 4h
Käesoleva nädala alguses oli lõpuks saabunud Liivimaale talv ... mis aga tegelikult reedel (sõna otsese mõttes reedesel päeval) ära läks koos lumega. Et nagu lubas talverogaini, aga nagu ei olnud ka - võrreldes eelmise aasta paksus lumes sumpamisega.
Hommikul oli ilm üllatavalt soe ja ma täitsa mõtlesin, et järsku minna pikksärk+vest versiooniga. Aaaaaga kohapeal Tabasalu Pol-PVA koolituskeskuses ütles reaalsus, et müts ja võibolla ka kindad ja ikka korralik talvevarustus on "must have". Muidu oli päike ja Sääsehirm oma traditsionaalses koosluses: M-L, Merka ja mina.
Rajaplaneerimisel tundus loogiline nõnda, et idast kagusse ja pärast läänest üles tagasi. Läänes tundus punne rohkem, aga väiksema silmaga olevat, idas/lõunas harvemalt, aga mahlakamad. Mingil hetkel päris kagus olles tundus see planeering üsna vale, samas etteruttavalt öeldes: kodus järgmine päev asju selgema silmaga vaadates - järsku päris vale ikkagi polnud?
Läänes oli Vääna jõgi ja KP'd nii siin, kui sealpool, aga jõeületamine oli lubatud ainult mööda sildu, mida minuteada on Vääna jõe viimasel 20km'l max 3, neist viimane rannas. Ehk väga ebameeldiv, lisaks on jõgi seal jube käänuline - raske on joostes aimata, kummal pool KP on. Ja asustust jube palju seal jõe ümbruses, kagus maju vähem. Ja mulle üldiselt meeldib orienteeruda/rogainida seal, kus ei ole asustust (mulle täitsa sobib, et inimesed kolivad linnadesse elama - maal jääb mõnusalt vaikseks ja on seda ruumi niiöelda.)
Teise tunni lõpuks olime jõudnud kõige alumiste KPde lähedale ... ja saabus 2 arusaamist:
* 2 tunniga oleme siia alla jõudnud ... me oleme üsna otse tulnud siia ... finish on täitsa põhjas/kirdes ... eeeee ... ilmselt läheb tagasiminemiseks vähemalt sama kaua aega ... eee ... 2+2=4 ... kontrollaeg on 4 tundi ... eeee .... Täpselt!! Tsiteerides klassikuid: "no shit Sherlock!"
* otse põhja mineval teel ei ole lähes üldse KP'sid, mis lubaks meil neid möödaminnes noppida!
Enesetundest rääkides M-L ja Merka midagi seletasid vahepeal, et päris raske või midagi sellist.
Merka pärast: "põlvele olin ikka täiega haiget teinud. Sellest ka see viril olemine enne kolmandat tundi, ikka ilgelt valus oli, aga ei kurda, ei kurda, olen vait ja jooksen edasi. Pole kunagi mõelnud, et mis siis saaks kui juhtub midagi ja ma liikuda enam lihtsalt ei saa, seekord korra mõtlesin, et krt kas jään siis siia metsa või jäävad nad koos minuga siia metsa. Rohkem ei tahtnud mõelda, ei lubanud endale mõtlemist."
Aga mina ignorandina ei mõistnud nende muret ... minumeelest oleks võinud ka mõnevõrra kiiremini liikuda, polnud probleemi. Kuigi ma sisemuses aimasin, et ASJU võib hakata juhtuma viimasel tunnil ... aga sinna oli ju veel aega, milleks muretseda! Ütleme nii: asju hakkas hiljem juhtuma küll!! oioioioi! Õnneks sel hetkel polnud veel seda teadmist :-).
Teoreetiline variant tagasiliikumises leitud - andsime tuld. Ka kolmas tund ei erinenud oluliselt kahest esimesest. Mingi arusaam jalgadel oli, et kuskil on käidud ja midagi tehtud ... kuid enesetunne oli endiselt täitsa OK!
Aga oh õudust - ka Merka ja M-L'i näkku hakkas tagasi ilmuma saatanlik naeratus teemal: "oh, polegi eriti raske". Ja see on ohtlik, väääääga ohtlik!! Sest põhimõtteliselt on tiimile antud jõuvarud konstantsed. Kui keegi hakkab jaksama, siis keegi peab hakkama ära surema. No ei tulnud kaua oodata. Joogipunktis tekkis esimene selgem kahtlus, et ajalimiidis tagasijõudmine läheb päris napiks.
KP70 oli jube pika ja o-vaba träki kaugusel (mis osutus tegelikult Peeter I aegseks raudteeks). Selle kannatasin veel kuidagi ära, sest tegu oli ikkagi maastikuga, kus tuli kraave ületada jms. - krossijooks ikka. Aga tundsin, et jalad on üsna pehmed. Edasi olime Tabasalu maanteel, aega 20 mintsi ja ees ootamas pikad asfalditräkid ... sinna ma surin. Tuli täpselt see, mida ma poolel teel kartsin. Mitte mingi "kind of väsinud" vaid ikka kõik jutud: ei jaksa joosta, ei jaksa mõelda, ei taha joosta, ei taha edasi minna, ei jaksa kiiremini, ei huvita, vot nüüd üldse ei jaksa enam!
Tegelikult juba asfaldi nägemine kustutas kogu mu rõõmu ja tahtmise. Kõik! Üritasin M-L'i tempot hoida, mis oli ka ikka kuradima raske. No Merkas ärkas muidugi see traditsionaalne viimase_tunni_loom, kes kaob viuhh silmist. Mingil hetkel sai kõvakate otsa ja viimane KP sai võetud. Siis ma veel uskusin, et äkki me ikkagi jõuame aega. Tee läks rajaks ja ma suutsin mõned kiiremad sammud isegi teha ... aga mitte kauaks.
Viimasest pooleteisest kildist mul polegi miskit meenutada ... ma ei vaadanud kella, mul oli täiesti savi kas ja kuhu me jõuame või upume siiasamasse või sureme nälga. Ei olnud õrna aimugi, kaugel see lõpp on. Oli ainult üks mõte - kõndima ei hakka, tõstad jala teise ette niikaua, kui keegi ütleb, et rohkem pole enam vaja. Ja kategoorias jõuan/ei jõua ei mõtle! Ja M-List maha jääda ei tohi!
"Rohkem pole enam vaja" öeldi, kui aega oli kulunud 4:00.36. Seega napilt ikka ei jõudnud. Olime kogunud 91 silma, millest ühe loovutasime 36 sekise üleminemise eest. Olime läbinud üle 30km. Ja mina olin surnud. Nagu tegelikult ka!! Päriselt-päriselt!
Tulemused:
90 punkti
64. koht (DH 21)
Kokkuvõte: ma ei saa aru, kust tüdrukud võtavad selle rõõmsa entusiasmi viimasel tunnil?? Et nagu lihtsalt ütled, et ma enam ei ole väsinud? Ja nagu ei olegi enam?? Nagu mismõttes??? Täiesti EBAREAALNE!
