Aap pani aasta tagasi raftiga Võhandu läbi miski 16 tunniga ja siunas, et edasi ei saa üldse. Ja ilgelt ebamugav asend oli kogu aeg!
Et tahaks miski normaalse asjaga minna - kahene süst näiteks? Või kanuu?Mina alguses tõrkusin hullult vastu - üldse ei kutsu, see ikka ilge vaev ja ma pole eriline kajakitaja. Kanuuga olen kunagi matkasid teinud ja sõitnud üksjagu, aga kanuus pikalt istuda on ikka jube valu ja vaev.
Oli mis oli - jaanuaris kirja me panime ja ühe Randy tandem-kajaki endale bronnisime. Vanakool, puhas klaasplastist vann, tuhat korda Võhandut läbinud - vee all ja vee peal, lisaks kõik maailma Extarid läbi kolistanud jne. No selgelt legendaarne aparaat!
Kõik naersid me üle!
Ain pakkus lahkelt oma kahest carbonit - no tänan, ei!
Niipalju leebusin, et Silver laenas oma karbon kulpmõla. Igatahes sõbrad olid väga abivalmis ... paraku meie ei tahtnud panna. Et läheme parem niimoodi rahulikult - vaatame lindu ja teeme pausi ja ... no läbime.
Kuskil 3-4 korda käisime enne harjutamas Järveotsa järvel - kohutav! Ilge võbin on sees, mingit tasakaalu ei leia. Isteasendile pihta kuidagi ei saanud, üks jalg suri kohe ära, proovisin ja sättisin kuidas tahes - ei midagi! Tõmbasin küll seljatoe rihma nii pingule kui annab, aga ikka vajud sinna kuidagi poolselili asendis vastu seljatuge. Üle tunni ei suutnud paadis olla!
Õhtul enne tegime Joonaste Lauga talu suitsusaunas ettevalmistust kõige sellega, mis tarvis. Et lähme peale!! Tüdrukud teevad supporti kus vaja.
Start oli okei, saime vette õigel ajal - enne pauku ja asusime vaikselt tõmbama. Poole järve peal hakkas jalg ära surema, aga selle sai korda. Polnud probleemi. Hoidsime ka vähe kalda poole, suurest rabinast väljaspool ja miski 45 mintsiga olime Tamula läbinud.
Edasised 20 kilti olid paraku suht vaevalised. Istumisasend jube täbar, pidev tasakaaluhoidmine. Kere ettepoole püsti hoida ei jõua, poollebavas asendis proovid seal miskit sipsida. Puhas õõv ja õud!! Suurt midagi vaadata ka polnud peale teistest mõlatajatest eemale hoidmise.
Ei tulnud ega tulnud see Paidra - esimene ülevedu. Tegime mõne peatuse servas, et natukenegi kuidagi seda istumist sättida - no ei jaksa. Kõhulihased värisesid, selg valutas - ilge piin! Vana-tallinn õnneks aitas tiba. Huvitav oli vaadata, et kuskil 20km peal tekkis kõikidel esimese tuhhi lõppemine. Suht samaaegselt hakati kaldas käima, niisama lebotama, sättima.
Kusjuures me tempol ei olnud viga, kui sõuda kannatas, siis ikka sõitsime mööda kõigist. Aga pidevalt pidid ennast kuidagi sättima ja 30sek mõlamispause võtma ... järjest tihedamini, et kuidagi edasi olla üldse. Lihtsalt istusid ilma mõlamata, proovisid sirutada/painutada - midagigi. Viimased 10km enne Paidrat oli mõlemal suht raske ja piinav!
Paidras tegime pausi. Aega oli kulunud 4:30. Paus kestis vähemalt 20 mintsi - mõnuga!! Sättisime kumbki omale paati seljataha mingi porolooniasja - see nagu tiba aitas. Aapil aitas rohkem. No midagigi, mis hoidis keret veits rohkem püsti. Aru ma ei saa, kuidas nad seda isteasendit kajakis hoiavad??!!
Mingil hetkel suruti meid mingisse oksarisusse, kus meil tüür kinni jäi. Sipsisime sedasi ja todasi, aga lõpuks pidi Aap ikkagi paadist väljuma, Tänu ootamatult mudasele põhjale väljus ta paadist koos paadiga :-)
No mädisime seal tükk aega, et paati tühjaks saada, et leida miski koht, kust kuidagi saaks paati tagasi. Kallas oli ilge sopp ja jama - no läks aega. Paati lõpuks saime ja edasi panime.
Siis panime ühes kärestikus kummuli. Ma ei tea mida ma mõtlesin, aga see käis kiirelt - juba enne kärestikku. Natuke läks lappesse trajektoor ja ilmselt tekkis väike arusaamatus, kust poolt läheme. Pisike punt oli tekkinud ja meil tekkis error. No sinna läks ka paras aeg taas. Paat oli vett täis, vool tugev, kiskus paati risti kogu aeg ... no mädisime taas pikalt. Lõpuks saime sisse ja edasi!
Vett suht vähe, kivid ikka kraapisid põhja. Otseselt ühelegi kivile otsa ei pannud.
Enne Leevit tunnen, et krt. ma istun kuidagi täitsa vee sees??!! Aga no okei, kannatame ära ja tõmbame Leevile ära. Paat käitus küll nagu jonnipunn ja ma pidin ikka jõudsalt rapsima, et vertikaalis hoida seda kupatust.
Aega oli kulunud 7 tundi 40 kildi läbimiseks. Päris palju, aga ei midagi hullu. Ees ootas veits käredam minek loodetavalt.
Taas, meie mõlamiskiirus oli väga hea, kui tõmmata saime ja muuga ei pidanud tegelema, siis kõik sujus. Eriti nagu väsinud ka polnud, ainult kõht ja selg olid läbi sellest pidevast ebamugavast asendist. Kõht oli ikka nii läbi, et ilma seljatoeta enam püstises asendis üle 10 tõmbe küll ei suutnud olla. Ja tasakaal ikka jube täbar.
5 min hiljem Aap kurdab, krt tal ka tossud vees. Mingi jama on!
Igaks juhuks panime mõttetegevuse kiirendamiseks sealsamas kohe kummuli ka - täiesti mittemidagiütlevas kohas. Ujutasime paadi kaldale ja Aap: krt siin põhjas on ju auk rsk!!!
Mida pekki??!!
Ujutasime paadi läbi jõe teisele kaldale, seal tundus siledam plats ja miski talu olevat ... jõgi oli parajasti nii sügav, et jalad põhja ei ulatunud. Vett täis paadi ujutamisele kulus ka rida aega. Ja paadi kõrgele kaldale saamiseks.
42km - 8h.
Inspekteerisime paati. Korralik auk ja veidi pragunemist. On kahtlus, et kuskil kividel kiskus miski lapi maha ja vana auk tuli välja. Mägi-aivar oli küll kaasas, aga see ei kleebi eriti märjale. 60 kilti veel sõita, mis teeme??
Variandid:
a) proovida lappida iga paari kildi järel ja pidevalt vett välja valada - ei tundunud mõistlik! 60 kilti minna - liiga palju!
b) kuskilt teine paat? Teist paati minna otsima - ka nagu ei tundunud äge variant.
Kandsime siis kola niidult üles mäkke ja tee äärde ja jäime supporti ootama. Aitab selleks korraks!
Aap oli muidugi üdini nördinud!
Kokkuvõte - ei olnud mugav. Oli eri krdi ebamugav. Ei olnud nagu füüsiliselt raske ega pilt taskus, aga see pidev asendi otsimine ja selili vajumine - see ikka õudselt häiris! Ja no mul ei ole tasakaalu istudes - absoluutselt pole!
Aap ikka korduvalt ütles - oot mida sa väristad!!! Aap sai oma istumisasendi veits paremaks selle seljataguse porolooniga ... mina mitte oluliselt. Kui saaks enamus aega keskenduda mõlamisele, siis võiks 100km panna küll mulle tundub.
Tõesti - selle istumise peab kuidagi paika saama. Ja tasakaaluhoidmise. Ma ei kujuta ette kuidas??
Aap hullult tahaks, põdes seda katkestamist hirmsasti läbi.
Mina ... ma pigem ei tahaks, no ei tekkinud kordagi tunnet, et see on hullult äge ala, see mõlamine.
Kõik ütlevad, et kanuu on palju ebastabiilsem kui kajak ... no ma ei tea. Kanuus ma ei pea üldiselt tasakaalu hoidmisega tegelema ja saab mõlada igat pidi, ka külg ees kui vaja .. samas kanuu on aeglane ja üle 10+ tundi seal istuda ja mõla vibutada - jube nüri variant.
Süst on tõesti kordades kiirem ja kui tõmbasime, siis liikusime kenasti. Pööramine oli veits nii/naa - tüüriga pöörab aeglaselt ja mõlaga väga ei sipsi, sest tasakaal kaob kohe ära.
Ei saanud ma sõbraks süstaga, üldse ei saanud. Proovisin seda ja toda ja vaatasin videosid, kuidas seda asja ajama peaks ... aga ei saanud pihta. Ikka kohe üldse ei saanud pihta!
Kusjuures ma ei arva, et meil kehv paat oli - paat töötas kenasti tegelikult! Lihtsalt ... järsku mingi osaleja kaalupiirang võiks Võhandule regimisel olla?? :-)
Jube nutune lugu!
Samas oli seiklust ka - kogu see paadi hankimine ja harjutamine ja pärastine - nalja sai! Igatahes tänan sõprasid siinkohal, kes igatpidi kaasa elasid ja aitasid! Päriselt!
Lõppu ka üks pilt, mis asendis peab kere olema kajakis ...
mina olin 96% ajast asendis 3,
3% asendis 1,
asendit 2 mul vist ei õnnestunud kordagi võtta :-(
